nimet breadcrumb-navigoinnissa
Lääneanakard ehk india nakrapuu (Anacardium occidentale; varasem eestikeelne nimetus akažuu-anakardium) on anakardiliste sugukonda anakardi perekonda kuuluv puu.
Lääneanakard on väike igihaljas puu, mis kasvab 10–12 meetrit kõrgeks. Puutüvi on lühike ja sageli ebakorrapärase kujuga.
Puu lehed paiknevad oksal spiraalselt, on nahkja pinnaga, kujult elliptilised või äraspidimunajad, 4–22 cm pikad ja 2–15 cm laiad.
Õied moodustavad kobara või pöörise, mis on kuni 26 cm pikk. Õied ise on väikesed, algul kahvaturohelised, pärast tõmbuvad punaseks. Õiel on 5 kitsast kroonlehte, mis on 7–15 mm pikad.
Taime vili on akažuu (portugali keeles caju [kažuu]. Tavaliselt peetakse ja nimetatakse viljaks ovaalset kuni pirnikujulist ebavilja, mis areneb õiepõhjast ja koosneb viljaraagudest. Seda nimetatakse akažuuõunaks ehk kašuõunaks. See on kollane ja/või punane ploomi- või pirnisuurune (läbimõõt 5–11 cm) moodustis. See on magushapu ja mahlakas ning seda süüakse toorelt, sest see ei kannata transporti: selle koor on väga habras.
Taime tegelik vili on ligikaudu neeru- või poksikindakujuline luuvili, mis kasvab ebavilja otsas. Luuvili kasvabki kõigepealt, seejärel tekib õieraost ebavili. Tegeliku vilja sees on üksainus seeme (nakar ehk akažuupähkel ehk india pähkel ehk kašupähkel). See seeme ei ole botaanilises mõttes pähkel, kuigi vilja ennast peavad mõned botaanikud pähkliks. Seemet ümbritseb kahekordne koor, mis sisaldab söövitavat fenoolvaiku. Mõned inimesed on nakarde vastu allergilised, kuid nakrad on allergeenina haruldasemad kui muud pähklid.
Taim on pärit Brasiilia kirdeosast, kus seda portugali keeles nimetatakse cajueiro [kažu'eiru]. Perioodil 1560–1565 viisid portugallased selle oma Indias asuvasse kolooniasse Goasse. Sealt levis see üle Kagu-Aasia ja lõpuks Aafrikasse. Tänapäeval kasvab seda kõikjal, kus on piisavalt soe ja niiske kliima. Teda kasvatatakse viljapuuna troopikas.
Akažuuõuna süüakse mahlase ja hapu viljaliha pärast. Seda süüakse toorelt ning sellest tehakse moosi, vürtsitatud kastet ja jooke. Mõnes kohas on kombeks teha sellest alkohoolset jooki või lahjendatud ja suhkruga segatud mahla. Goas tehakse sellest alkohoolset jooki nimega fenny. Akažuuõunas on palju tanniini ja ta rikneb kergesti. Seetõttu visatakse see paljudes kohtades pärast nakra eemaldamist lihtsalt ära.
Brasiilias on akažuumahl kõikjal levinud. Kirde-Brasiilias on tavaline, et nakramüüjad müüvad ühtlasi odavalt akažuumahla.
Vilja kõvad rohelised koored sisaldavad tugeva nahka ärritava toimega toksiini urušiooli. Enne seemne tarvitamist tuleb koored eemaldada. Selle käigus saavad töölised sageli tugevasti kõrvetada (toime sarnaneb roniva mürgipuu omaga). Tervisepoodides on saadaval toornakraid, mis on ainult keedetud, mitte röstitud ega pruunistatud.
Aasia köögis on nakrad laialt levinud, näiteks valmistatakse kana nakardega. Samuti tehakse nakardest maapähklivõisarnast määret. Nakrad on väga õlirikkad ja neid lisatakse teistessegi pähklivõidesse, et õlisisaldust tõsta.
Akažuuõuna töötlemise kõrvalsaadusena saadakse viljakestavedelikku, mis koosneb peamiselt anakardhapetest. Need happed on mürgised igasugustele grampositiivsetele bakteritele ja sellepärast kasutatakse viljakestavedelikku hambapõletiku korral. Anakardhappeid kasutatakse keemiatööstuses kardanooli valmistamiseks ja seda omakorda mitmesuguste vaikude, katete ja hõõrdmaterjalide tootmiseks.
Nakrad on levinud näksid ja nende rikka maitsebuketi tõttu süüakse neid sageli paljalt, kergelt soolatatuna või suhkurdatuna. Neid kaetakse ka šokolaadiga, ent nad on sarapuupähklitest ja mandlitest kallimad ning seetõttu neid kompvekkides üldiselt ei kasutata, välja arvatud mõne erilise hõrgutisetootja toodangus.
Lääneanakard ehk india nakrapuu (Anacardium occidentale; varasem eestikeelne nimetus akažuu-anakardium) on anakardiliste sugukonda anakardi perekonda kuuluv puu.
