Perception Channels: tactile ; chemical
IUCN Red List of Threatened Species: near threatened
In the past river otters were considered to be the main competition of fishermen and a bounty was paid by the Swiss goverment for each otter killed. (Sivasothi 1994)
The pelts of river otters are considered to be valuable to humans. (Grzimek 1990)
Lutra lutra individuals eat fish, crustaceans, clams, small mammals and amphibians, birds, eggs, insects, worms, and a small amount of vegetation. They use their vibrissae (whiskers) as sensing organs underwater to monitor the movements of fishes and other prey. River otters hunt and feed several times a day, consuming about 1kg of food daily. (Grzimek 1990, MacDonald 1984, Heggberget 1994)
Lutra lutra inhabits most of Eurasia south of the tundra line and North Africa. (MacDonald, 1984)
Biogeographic Regions: palearctic (Native )
Lutra lutra forage in water and nest on land. They inhabit rivers, lakes, streams, freshwater and peat swamp forests, ricefields, ocean shores, fjords, caves, and terrestrial habitats adjacent to waterways. Covered dens and dry resting sites are found in earth tunnnels, tree roots, boulder piles, shrubs, and banks. In its territory of 1 to 4 miles, each river otter has fixed locations for getting into and out of the water, rolling, sunbathing, and sliding on "otter stairways". (Grzimek 1990, Sivasothi 1994)
Aquatic Biomes: lakes and ponds; rivers and streams; coastal
Average lifespan
Status: captivity: 22.0 years.
Other Physical Features: endothermic ; bilateral symmetry
Average mass: 6750 g.
Average basal metabolic rate: 25.104 W.
Lutra lutra has a continuous breeding cycle and female otters have a continuous estrus cycle. Mating can take place either in water or on land. The main mating season is from February to March and July. Gestation lasts 60 to 70 days and weaning occurs at 3 months. Each female river otter usually gives birth to 2 or 3 cubs which are 99 to 122gm at birth. The cubs' eyes open after one month and they begin to leave the nest after two months. The young stay with their mothers for up to 14 months and reach sexual maturity after 2 or 3 years. (Heggberget 1994, Grzimek 1990)
Key Reproductive Features: gonochoric/gonochoristic/dioecious (sexes separate); sexual
Average birth mass: 110.5 g.
Average gestation period: 61 days.
Average number of offspring: 2.
Average age at sexual or reproductive maturity (male)
Sex: male: 548 days.
Average age at sexual or reproductive maturity (female)
Sex: female: 548 days.
Coastal habitat is suitable over large portions of the European continent, including perimeters of the Celtic Sea, English Channel, Bay of Biscay, Irish Sea, Sea of the Hebrides, North Sea, Norwegian Sea, Baltic Sea, Gulf of Riga and Mediterranean Sea. Furthermore, some European countries offer suitable otter habitat hundreds of kilometres inland from the nearest sea. For example, in Romania, not only are European otter found within the Danube Delta, but far inland within the Carpathian Mountains. In Poland and Bulgaria, otters are found far inland in the rivers that have sufficiently high water quality and have a minimum of hydroelectric installations. The European otter, in fact, can be found in mountain valleys as high as 1400 metres in places such as Bulgaria, including numerous small watersheds in West Rhodopy Mountain, Bulgaria. In Turkey, however, overgrazing of riparian terrestrial cover, human hunting and water pollution have almost extirpated L. lutra from inland areas, except for parts of the Coruh River. In Soain L .lutra is found along parts of the coastline but also in interior riparian zones in such ecosystems as the Iberian sclerophyllus forests, where populations may be considered relicts of broader prehistoric distributions.
La llóndriga, (Lutra lutra) o llundria europea, ye un mamíferu carnívoru que pertenez a la familia de los mustélidos.
El so cuerpu ye grande, finu y lixeramente aplanáu, suel midir ente 59 y 85 cm, a esto hai qu'añedir la cola, que ye ancha na base y afilada na final -mide ente 25 y 60 cm- y representa davezu más de la metá de la llonxitú del restu. Tien pates curties y ente les dees tien una membrana qu'atapez tola so llonxitú.
El pelo ye guapo, espeso y impermeable, el color nel llombu ye marrón escuru, aclariándose pa les estremidaes, y nel bandullu ye buxu -sacante la gorxa que ye de color blancu rotu-.
Nel casu de la llundria común (Lutra lutra) habita nos ríos y llagos d'agües fríes y llimpies; polo que'l so hábitat y presencia ta en peligru, sobremanera nos países europeos indutrializaos, dada la contaminación fluvial causao polos vertíos industriales a los acuíferos.
Na Península Ibérica ye difícil vela y ye más abondante nos ríos montesinos del Cordal Cantábricu y de los Pirineos.
La llóndriga, (Lutra lutra) o llundria europea, ye un mamíferu carnívoru que pertenez a la familia de los mustélidos.
Çay samuru (lat. Lutra lutra ) - Dələlər fəsiləsinə aid növ.
Böyük fərdin bədəninin uzunluğu 60 - 90 sm, quyruğunun uzunluğu 50 sm, çəkisi isə 6 - 10 kq-dır. Dişi fərdlər erkəkdən daha kiçikdir. Bədənin quruluşu uzunsov, elastik və hərəkətlidir. Başı böyük deyil, yuxarıdan aşağıya doğru yastı formalı və yumrudur. Boyun hissəsi qısa, qulaqları girdə və zəif görünür. Gözləri iridir. İri olmayan dırnaqlara və barmaqlararası bağları sıx olan qısa ayaqlara malikdir. Tük örtüyü tünd qəhvəyi rəngdədir, çox sıx və bədən boyunca bərabər yayılmışdır. Qarın hissəsində olan xəzin rəngi bel hissəsindən bir qədər açıqdır.[1]
Avropa, Asiya (Ərəbistan yarımadası və Uzaq Şimaldan başqa), Amerika, Şimali Afrikada geniş yayılmışdır. Yayılmanın yuxarı həddi dəniz səviyyəsindən 2000 m hündürlükdədir. Azərbaycanda ən sıx yayıldığı ərazilər Lənkəran Təbii Vilayəti və Qanıx (Alazan) çayı vadisidir. Böyük və Kiçik Qafqazın ətəklərində, Kür və Araz çayları boyunca da rast gəlinir.[2]
Su ətrafında yaşayan heyvandır. Əsas yaşayış yerləri – orta dağ çayları, insanların az rast gəldiyi və balıq resursları zəngin olan yerlərdir. Təmiz, şəffaf və soyuq olan nohurlara (girdabı, dəhnəsi olan iti axınlı çaylar, sıx otluqla örtülmüş hissələr, çətin gedilə bilən sahillər, kifayət qədər qida bazası və gizli yerləri olan göllər və ya limanlar) üstünlük verir. Alatoran və gecə vaxtları fəal olurlar. Qida mənbələrinə - Çəkikimilər (Cyprinidae), Qızılbalıqkimilər (Salmanidae), Tikanlı balıqlar (Gasterosteidae), Xanıbalığıkimilər (Percidae) fəsilələrindən olan balıqlar, azsayda qurbağalar, su-bataqlıq quşlarının və çay ördəklərinin balaları, su siçovulu, həşərat və böcəklərin sürfələri, şirinsu xərçəngləri və molyuskalar daxildir. Ən çox cütləşmə dövrü fevral - aprel aylarında baş verir. Yetkinlik dövrü 3 yaşına təsadüf edir.[3]
1980-ci ildə təxmin olunan sayı 1500-ü təşkil edirdi. Hal-hazırda aşkar olunmuş populyasiya sayı 1000-ə yaxındır.
Sahilyanı təbii biotopların zəifləməsi, çaylarda hidroloji rejimin pisləşməsi, kənd təsərrüfatıda suya tələbatın artması, çayların su rejiminin dəyişməsi, su anbarlarının çirklənməsi nəticəsində balıqların sayının azalması, brakonyerlik, çaylar və göllər boyu ağaclar və kol bitkilərinin yox edilməsi, çaylaqlarda mal-qaranın otarılması əsas məhdudlaşdırıcı amillərdir. Son illərdə yenotların geniş şəkildə yayılması ciddi məhdudlaşdırıcı amil kimi göstərilə bilər. Belə ki, yenotlar çay samurlarının əsas rəqibdir.
İUCN siyahısına salınmışdır. Biotoplarını əhatə edən bütün qoruqlar və eləcə də yasaqlıqlarda mühafizə olunur.
Çaylardan meliorativ baxımdan düzgün istifadə edilməsi, çay və göllərin sahili boyunca meşələrin qırılmasına nəzarət vacibdir.
Ar c'hi-dour, pe dourgi (Lutra lutra), a zo ur bronneg eus kerentiad ar mustelideged a vev en Eurazia. Anvet e vez ki-dour Eurazia, pe ki-dour ar bed kozh, d'e ziforc'hiñ diouzh an dourgon arall.
An hini boutinañ eus ar c'hon-dour eo ki-dour Eurazia. E gavout a reer en Europa a-bezh met ivez en Azia hag en Afrika (Aljeria ha Tunizia). En arvar emañ e lodennoù 'zo eus e diriad avat, hag aet eo da get e Liechtenstein, en Izelvroioù hag e Suis. Fonnus-tre eo c'hoazh war aodoù Norvegia hag e norzh Breizh-Veur, dreist-holl en inizi Shetland ma vev, war a greder, 12 % eus poblañs dourgon Breizh-Veur eno.
Pesked a zebr dreist-holl hag ivez raned, evned, kresteneged ha zoken bronneged bihan.
Tachennadel eo ar c'hon-dour hag en o-unan e vevont an aliesañ. Hirder o ziriad zo etre 1 ha 40 km hervez stankder ar preizhoù. Parañ a reont en dour hag etre 1 ha pevar c'holen a vez ganet gant ar parezed goude un dougen 63 devezh. E-pad bloaz e chom ar re vihan gant o mamm. Ne gemer ket ar pared tamm perzh ebet en o desavadur ha diarbennet e vezont gant ar parezed un nebeud devezhioù goude ar c'hanedigezh.
Diouzh an noz eo oberiant ar c'hi-dour ha tremen a ra an deiz en e zouarenn.
Hemolc'het e veze ar c'hi-dour evit e greoñ, ar pezh a voe kaoz d'un digresk mantrus eus ar boblañs e meur a rannvro. Gant al louzoù enebamprevaned e vez lakaet en arvar bremañ. Gant al labourerien-douar e vezont fuilhet war ar maezioù ha gant an dour-glav e redont d'ar stêrioù. Berniañ a ra an danvezioù pistrius e korf ar c'hon-dour hag o ampoezoniñ goustadik.
War gresk ec'h a o niver adarre abaoe ma'z bet difennet al louzoù dañjerusañ.
a vo kavet e Wikimedia Commons.
Ar c'hi-dour, pe dourgi (Lutra lutra), a zo ur bronneg eus kerentiad ar mustelideged a vev en Eurazia. Anvet e vez ki-dour Eurazia, pe ki-dour ar bed kozh, d'e ziforc'hiñ diouzh an dourgon arall.
La llúdria o llúdriga (Lutra lutra), sí o no amb l'epíte comuna també coneguda com a llúdria de riu europea, és una espècie de llúdria europea i asiàtica de la família Lutrinae que és típica d'aigües dolces.[1] Als Països Catalans està en regressió.
Fa fins a 150 cm de llarg inclosa la cua. Les potes són petites, una membrana uneix els cinc dits. El pèl és dens i curt i impedeix que l'aigua arribi a la pell. Les orelles tenen un mecanisme que permet de tancar el conducte auditiu. Els adults pesen de 5 a 20 kg. el període de gestació és de 61 a 63 dies, neixen de dos a tres cadells que pesen de 100 a 120 grams. Viuen uns 20 anys.[2]
La llúdria comuna té una distribució més àmplia que les altres espècies de llúdria, també arriba a l'Àfrica. La presència de llúdries assenyala la bona salut de la massa d’aigua en la qual habita. Es troba avui en greu perill d’extinció a causa de la contaminació, la sobreexplotació de l’aigua, la destrucció dels boscos de ribera i la caça directa. Es creu extinta a països com Liechtenstein, i Suïssa. A Irlanda hi ha la major densitat europea de llúdries comunes.
Extingida en grans parts de Catalunya des de la fi del segle xx, ha tornat el 2013 al Riu de Montsant al Priorat.[3] Un programa de reintroducció als aiguamolls de l'Empordà amb una població importada d'Extremadura va ser exitós, tot i fora de la reserva natural.[4] El 2017 per primera vegada va tornar a l'Onyar.[5]
S'alimenta principalment de peixos però pot menjar ocells, insectes, granotes i crustacis, fins i tot petits mamífers.[6] En general ha de viure en aigües sense contaminació.
Aquestes llúdries són molt territorials i viuen soles la major part del temps. El seu territori individual pot fer 40 km de llarg. L'aparellament té lloc a l'aigua, arriben a la maduresa sexual entre els 18 i 24 mesos d'edat. La gestació de L. lutra és de 60-64 dies. Neixen d'un a quatre cadells que depenen de la mare durant uns 13 mesos.[7]
La llúdria o llúdriga (Lutra lutra), sí o no amb l'epíte comuna també coneguda com a llúdria de riu europea, és una espècie de llúdria europea i asiàtica de la família Lutrinae que és típica d'aigües dolces. Als Països Catalans està en regressió.
Vydra říční (Lutra lutra) je jediným druhem vydry vyskytujícím se na území České republiky. Všeobecně je rozšířená v Evropě, Asii a severní Africe, kde ji můžeme spatřit poblíž stojatých i tekoucích vod. Občas se dostane až do moře nebo oceánu, vždy však potřebuje pravidelný přístup k sladké vodě.
Vydra říční je velká lasicovitá šelma s protáhlým, štíhlým tělem a krátkými končetinami opatřenými plovacími blánami. Ocas je svalnatý, ke konci zúžený. Nozdry a ušní otvory jsou vybaveny kožními záhyby, které vydře umožňují je při ponoru zcela uzavřít.[2] Má krátkou světle až tmavě hnědou srst s bílou spodinou. Pohlaví se od sebe zbarvením neliší.
Vydra říční žije po většinu roku samotářským způsobem života. Je vysoce teritoriální a žije na území mnohdy větším jak 30 km, které si značí trusem.[3] Velikost teritoria je značně proměnlivá a závisí na množství potravy a kvalitě vod. Své teritorium si však střeží proti jedincům stejného pohlaví, což nám často umožňuje zaznamenat, že se dvě rozdílná teritoria jedinců různého pohlaví překrývají.
Vydra je skvělý plavec a potápěč a ve vodě může vydržet i déle jak 5 min, přičemž může uplavat až 400 m.[4] Na lov se ve většině lokalit vydává až v pozdní části odpoledne, kdy není sluneční záření tak silné. Vyhrabává si poměrně dlouhou noru s doupětem v hlinitých březích nebo pod kořeny stromů, přičemž do ni bývá často vchod pod vodní hladinou, čímž se stává nepřístupnějším pro mnoho vydřích predátorů. Za jeden den zkonzumuje vydra říční velké množství potravy. Živí se přitom především vodními živočichy, zvláště pak rybami, občas i měkkýši, obojživelníky, drobnými savci nebo mladými vodními ptáky. Vydří trus je protáhlého tvaru, se zbytky rybích šupin nebo kůstek.
Pářit se může v různých částech roku, od února do června. Páření přitom probíhá ve vodě. Délka březosti je značně proměnlivá, ale nejčastěji trvá 63 dnů, přičemž občas dochází i k utajené březosti. V jednom vrhu bývá jedno až čtyři mláďata, která se rodí slepá a téměř neosrstěná. Oči se jim otevírají po 31–34 dnech života, s matkou zůstávají jeden rok a pohlavní dospělosti dosahují ve druhém až třetím roce života. V přírodě se mohou dožít i více než 18 let.
Vydry sice mají přirozené nepřátele, ale nejnebezpečnějším nepřítelem je člověk. Během 20. století byl v některých lokalitách jejího areálu rozšíření zaznamenán až drastický pokles volně žijících vyder kvůli jejich náchylnosti na vodu znečištěnou jedovatými látkami, ale svůj podíl na tom jistě má i ilegální lov pro vysoce ceněnou kožešinu a ztráta přirozeného biomu.[5][6]
Dle Červeného seznamu IUCN z roku 2014 se globálně zatím jedná o téměř ohrožený druh a populace je hodnocena jako ubývající.[7] V mnohých částech Evropy se však díky přísným záchranářským opatřením podařilo stav vydry říční znovu stabilizovat. V mnoha státech také platí přísná ochranářská opatření až dodnes a za jeho porušení se vybírají přísné pokuty.
Ani České republice se nevyhnul vysoký pokles populací. Proto je podle vyhlášky MŽP[8] zvláště chráněna jako silně ohrožený druh a ochrana se vztahuje i na její biotop. Mimo jiné je zakázán i její chov v zajetí a prodej.[9] Jako příčina smrti se v poslední době nejčastěji objevuje zabití dopravními prostředky a pytláctví, neboť druh je v konfliktu se zájmem rybářů.[10] Stát ale rybářům poskytuje náhradu škod na rybách.[11] Ochranou vydry v Česku se zabývá mimo jiné Český nadační fond pro vydru.
Dnes ji můžeme zastihnout kdekoliv na vhodných tocích, ale nejhojněji se vyskytuje na Plzeňsku, Šumavě, jihočeské pánvi na Českomoravské vrchovině, vzácněji pak na Ohři, v severozápadních Čechách nebo na Dyji. V poslední době byl potvrzen rovněž výskyt v Českém Švýcarsku.[12] Další výskyt potvrzen na dolním toku Vltavy v Dole u Libčic.[zdroj?] Výskyt Vydry byl též potvrzen na řece Dřevnici a jejích přítocích. [13]
V tomto článku byly použity překlady textů z článků Eurasian otter na anglické Wikipedii a Wydra europejska na polské Wikipedii.
Obrázky, zvuky či videa k tématu vydra říční ve Wikimedia Commons
Galerie vydra říční ve Wikimedia CommonsVydra říční (Lutra lutra) je jediným druhem vydry vyskytujícím se na území České republiky. Všeobecně je rozšířená v Evropě, Asii a severní Africe, kde ji můžeme spatřit poblíž stojatých i tekoucích vod. Občas se dostane až do moře nebo oceánu, vždy však potřebuje pravidelný přístup k sladké vodě.
For alternative betydninger, se Odder. (Se også artikler, som begynder med Odder)
Odderen (Lutra lutra), også kaldet den europæiske odder, er et rovdyr i mårfamilien. Den forekommer i store dele af Europa og Asien. I Danmark er den mest almindelig i Midt- og Nordjylland. Odderen er tilpasset et liv i vand, hvor den især lever af fisk.
Odderen har en længde på indtil ca. 90 centimeter, hertil kommer en 40 centimeter lang hale. Den muskuløse hale fungerer som styre- og stabiliseringsorgan under svømningen. Skulderhøjden er ca. 25 til 30 centimeter. En hanodder vejer mellem 10 og 12 kg. Hunnen vejer mellem 5 og 8 kg. Odderen har en slank krop og en kraftig hale. Det er en fordel, når den skal bevæge sig hurtigt gennem vandet. Kroppen er udstrakt og cylindrisk, benene er korte, hovedet er rundt med en stump næse, og på halen befinder der sig lange følehår, som udgør et vigtigt sanseorgan i uklart vand. Tæerne er forbundet med svømmehud. Pelsen er mørkebrun. Strube, forhals og hovedets sider er hvidlige.
Odderens pels har på grund af den usædvanlige struktur en særlig virkningsfuld isolering mod kulde og fugt: hårene er, som i en lynlås, forbundet med mikroskopiske små kiler, der griber ind i hinanden. Der opstår en ekstraordinært tyk underuld, som fastholder de isolerende luftbobler, men som samtidigt også afviser vand. På grund af dette forbliver odderen tør og varm, selv om oddere til forskel fra delfiner, hvaler, isbjørne og sæler ikke har et tykt isolerende fedtlag. I alt beskytter 80 til 100 millioner hår odderen for varmetab; det er indtil 50.000 hår per kvadratcentimeter. Dens fældning foregår langsomt og i dens voksentid tilbringer den ca. 10 procent af sin tid med at pleje sin pels.
Odderen adskiller sig fra den nordamerikanske odder (Lontra canadensis) ved at have en kortere nakke, bredere ansigt med større afstand imellem ørerne og en længere hale.
Den præcise taksonomiske inddeling er endnu ikke endelig opklaret. Odderen, Lutra lutra, er en af mindst 9 forskellige arter i underfamilien Lutrinae. Eksempler på andre arter er asiatisk dværgodder og havodderen ved den nordamerikanske stillehavskyst.
Man finder odderen i næsten hele Europa, men ikke i Island, Færøerne og på Middelhavets øer. I Asien er den udbredt mod nord til den nordlige polarcirkel. Men den undgår de centralasiatiske stepper og ørkner. Den forekommer også i Japan og til Sundaøerne og i Marokko og Algeriet. I bjergområderne forekommer den indtil en højde af 2500 meter. Indenfor dens udbredelsesområder er den dog truet i mange regioner. I Mellemeuropa findes den endnu i større bestande i Tjekkiet, i det østlige Tyskland og i Bayerischer Wald såvel i et mindre antal i Østrig. Indenfor disse store udbredelsesområder er der beskrevet indtil 13 underarter.
Odderen var i løbet af 1900-tallet tæt på at blive udryddet i Danmark. Trods en fredning i 1967 fandtes den i 1980'erne kun i Nordvestjylland og blev betragtet som det mest truede pattedyr i Danmark.[1] En lang række miljømæssige tiltag, især naturgenopretninger af odderens levesteder, hjalp bestanden, så den nu er udbredt over hele Jylland.[1][2] Odderen er desuden siden 2007 fundet på Fyn.[3] Ved undersøgelser i 1995, 1996, 2000 og 2007 blev der også fundet klare beviser for tilstedeværelsen af odder på Vestsjælland og Nordvestsjælland.[4][5] I dag er odderen igen i fremgang. Der er måske mellem 500 og 1000 oddere i Danmark, de fleste i Jylland.
Dens foretrukne levesteder er lavvandede floder og åer med tilvoksede bredder og oversvømmede områder. Tilbagegangen af sådanne områder og jagt har ført til, at den nogle steder forsvandt eller blev meget sjælden. Den kan leve i alle arter af ferskvandområder, så længe vandet er klart og fiskerigt, og at der er muligheder for at gemme sig langs bredden. Odderen er overvejende tilknyttet vand med fisk. I Danmark drejer det sig mest om moser, søer og vandløb, men også i mindre grad langs saltvandskyster. Der findes ikke en fælles livsstil for oddere: De tilpasser sig efter omgivelserne, som f.eks. landskab og hvor uforstyrret området er, for at have den bedste mulighed for at overleve.
Den forråder sin tilstedeværelse ved dens ellers godt camouflerede udgange og de udtrådte odderstier med odderopkast samt ved markeringssekret og bytterester. På den mudrede jord eller i sne kan man se dens fodspor og slæbesporet fra halen. Begge køn er stærkt territoriehævdende over for dyr af samme køn. De gennemsnitlige territorier er for hunner 2-4 km² vand og 1 til 3 kilometer vandløb, hannernes er betydeligt større. De kan være aktive både nat og dag. De hviler sig på land og er aktive i vandet. De er gode svømmere og dykkere, og kan holde sig under vand i otte minutter, hvis de ikke forstyrres. Når de svømmer rager kun hoved og hals op over vandet, mens resten af kroppen bliver under vandet.
Odderen graver sin hule tæt ved vandet. Indgangen ligger ca. 50 centimeter under vandoverfladen; hulen befinder sig over højvandsgrænsen og er derfor altid tør. En luftskakt forbinder den med omverdenen.
Han og hun er kun sammen i forbindelse med parringen. Hunnen er derfor alene om ungerne. De to køn kan dog mødes, hvis deres fourageringsområder overlapper. Hunnen er kønsmoden i en alder af omkring to år. Den er i løbetid i 14 dage ad gangen med 40 dages mellemrum året rundt. Odderen kan derfor have unger på alle årstider, dog oftest om sommeren. Hunnen er drægtig i cirka 61 dage. Ungerne fødes i en hule og normalt findes 2-3 unger i kuldet. Ungerne fødes blinde og åbner først øjnene efter omkring 30 dage. Dietiden varer omkring 55 dage, men de er afhængige af moderen i et år. Den lange fravænningstid kan være årsagen til, at hunnen kun får unger hvert andet år.[6]
Odderen lever overvejende af fisk med en længde på 10-15 centimeter, som aborre, ål, skalle, karpe, laks, ørred, hundestejle og ålekvabbe, men også af mindre pattedyr, fugle, frøer, vandinsekter og krebsdyr. De mindre fisk æder den liggende i vandet, mens større fisk tages med på land.[6]
For alternative betydninger, se Odder. (Se også artikler, som begynder med Odder) Odderen (Lutra lutra), også kaldet den europæiske odder, er et rovdyr i mårfamilien. Den forekommer i store dele af Europa og Asien. I Danmark er den mest almindelig i Midt- og Nordjylland. Odderen er tilpasset et liv i vand, hvor den især lever af fisk.
Der Fischotter (Lutra lutra) ist ein an das Wasserleben angepasster Marder, der zu den besten Schwimmern unter den Landraubtieren zählt. Er kommt in fast ganz Europa vor und wird einschließlich Schwanz etwa 130 Zentimeter lang. Eine eindeutigere Bezeichnung für diese Art ist Eurasischer Fischotter, da es in der Gruppe der Otter noch weitere Arten gibt, die Fischotter heißen, beispielsweise den Indischen oder die Amerikanischen Fischotter.
Der vom Aussterben bedrohte Fischotter lebt bereits seit rund 5 Millionen Jahren auf der Erde.[1] Der Wassermarder, der auf der Rote Liste gefährdeter Arten steht, wird langsam auch wieder im Osten Deutschlands heimisch. Da er saubere Gewässer mit natürlich bewachsenen Uferzonen benötigt, findet er in der modernen Kulturlandschaft nur noch selten einen entsprechenden Lebensraum. Die Deutsche Wildtier Stiftung wählte den Fischotter zum Tier des Jahres 2021.[2]
Der Fischotter hat eine Kopf-Rumpf-Länge von bis zu 90 Zentimetern, hinzu kommen 40 Zentimeter Schwanz. Der im Querschnitt rundliche und muskulöse Schwanz dient dem Fischotter als Steuer- und Stabilisierungsorgan.
Fischotter haben eine Schulterhöhe von etwa 25 bis 30 Zentimetern. Ausgewachsene Fischotter können ein Körpergewicht bis zu 12 Kilogramm erreichen. Im Schnitt wiegen die Weibchen etwa 7,4 und Männchen 10,5 Kilogramm. Der Körper ist gestreckt und walzenförmig und die Beine sind kurz, der Kopf ist rundlich und stumpfschnauzig, und an der Schnauze befinden sich lange Tasthaare, die ein wichtiges Sinnesorgan in trübem Wasser darstellen. Die Zehen sind mit Schwimmhäuten verbunden. Das Fell ist hellbraun. Mit zunehmendem Alter färben sich Kehle und Vorderhals weißlich.
Der Pelz des Fischotters bietet aufgrund der ungewöhnlichen Struktur seiner Haare eine besonders wirkungsvolle Isolation gegen Kälte und Nässe: die Haare sind, wie bei einem Reißverschluss, durch mikroskopisch kleine, ineinander greifende Keile und Rillen miteinander verzahnt. Es entsteht ein außerordentlich dichtes Pelzgeflecht, welches isolierende Luftblasen festhält, gleichzeitig aber Wasser abweist. Auf diese Weise bleibt die Haut des Otters trocken und der Körper warm, obwohl dieser im Unterschied zu Delfinen, Walen, Eisbären oder Seelöwen über keine dicke isolierende Fettschicht verfügt. Insgesamt schützen 80 bis 100 Millionen Haare den Fischotter vor einem Wärmeverlust; das sind von 60.000 bis zu 80.000 Haare pro Quadratzentimeter.[3] Der Haarwechsel beim Fischotter vollzieht sich nur sehr langsam und etwa zehn Prozent seiner Wachzeit verbringt das Tier damit, sein Fell zu pflegen.
Den Fischotter findet man in fast ganz Europa. Er fehlt lediglich auf Island und auf den Inseln des Mittelmeers. In Asien ist er nördlich bis zum Polarkreis und noch einige Kilometer darüber hinaus verbreitet. Er meidet hier allerdings die zentralasiatischen Steppen und Wüsten. Er kommt außerdem auf Japan und bis zu den Sundainseln und im westlichen Nordafrika (Marokko und Algerien) vor. Im Gebirge kommt er in Höhen bis 2500 Meter vor. Innerhalb des Verbreitungsgebietes ist er jedoch in vielen Regionen bedroht. In Mitteleuropa gibt es noch größere Bestände in Tschechien, im Osten Deutschlands und im Bayerischen Wald sowie kleine Populationen in Österreich. In Frankreich stand er kurz vor der Ausrottung, seit der Unterschutzstellung 1973 nehmen die Bestände jedoch wieder zu.[4] In der Schweiz ist er seit 1989 ausgestorben – gelegentlich wurden einzelne Tiere nachgewiesen.[5]
Innerhalb dieses großen Verbreitungsgebietes werden bis zu 13 Unterarten beschrieben. Die genaue taxonomische Gliederung ist immer noch nicht abschließend geklärt. In Mitteleuropa ist die Nominatform Lutra lutra lutra beheimatet, die 1758 von Carl von Linné beschrieben wurde.
Er bevorzugt flache Flüsse mit zugewachsenen Ufern und Überschwemmungsebenen. Der Rückgang solcher Habitate und die Bejagung haben dazu geführt, dass der Fischotter stellenweise verschwand und an vielen Stellen extrem selten geworden ist. Er kommt aber mit allen Arten von Süßwasser-Lebensräumen zurecht, solange die Gewässer klar und fischreich sind und ihm ausreichend Versteckmöglichkeiten entlang der Ufer bieten.
Fischotter kommen auch im Salzwasser vor. Man findet Otter an den Küsten Deutschlands (u. a. Nationalpark Vorpommersche Boddenlandschaft), in Skandinavien und Schottland.
Seine Anwesenheit verrät er durch gut getarnte Ausstiege am Ufer. Entlang der gelegentlich ausgetretenen Otterpfade lassen sich Otterkot (Losung), Markierungssekret sowie Beutereste finden. Auf schlammigem Untergrund oder in Schnee sieht man nicht nur die Trittspuren (Trittsiegel), auch die Schleifspur des Schwanzes ist erkennbar.
Eine einheitliche Lebensweise von Fischottern gibt es nicht: Je nach Umgebung (Landschaft, Störungen) und individuellen Neigungen passen Fischotter ihre Lebensweise an, um möglichst gut überleben zu können. Sie sind nacht- und tagaktiv. Während sie am Ufer ruhen, bewegen sie sich zur Zeit ihrer Aktivität im Wasser. Die Tiere sind gute Schwimmer und Taucher. Sie können bis zu acht Minuten unter Wasser bleiben, wenn sie nicht gestört werden. Beim Schwimmen ragen Kopf und Hals aus dem Wasser heraus, während der restliche Körper unter Wasser bleibt.
Am Ufer gräbt der Fischotter einen Bau, dessen Eingang etwa 50 Zentimeter unter der Wasseroberfläche liegt; die Wohnkammer befindet sich über der Hochwassergrenze und bleibt trocken. Ein Luftschacht verbindet sie mit der Außenwelt.
Der Fischotter frisst das, was er am leichtesten erbeuten kann. Einen großen Teil seines Beutespektrums stellen Fische dar, wobei er überwiegend kleine Fischarten erbeutet und darunter langsame und geschwächte Tiere. Ihm kommt daher eine Rolle bei der Gesunderhaltung der Fischbestände zu. Auch andere Tiere werden vom Fischotter gejagt: Blässhühner, Enten, Möwen, Bisamratten, Schermäuse, Kaninchen, Schnecken, Frösche, Flusskrebse und Insekten, gelegentlich nimmt er auch Aas und verzehrt Muscheln. Kleinere Beutetiere werden im Wasser gefressen, größere erst an Land gebracht.
Die Fischotter paaren sich nicht im Wasser, sondern an Land. Die Hauptpaarungszeit liegt im Februar und März. In dieser Zeit gesellen sich Männchen zu den Weibchen und halten sich stets in deren Nähe auf.
Die Tragzeit des Weibchens beträgt zwischen 58 und 62 Tagen. Eine Keimruhe kommt, anders als beim kanadischen Flussotter, nicht vor.[6] Dann werden die ein bis vier Junge geboren, die normalerweise einen Wurf ausmachen. Die Jungtiere sind bei ihrer Geburt blind, wiegen etwa 80 bis 100 Gramm und haben eine Körperlänge von selten mehr als 15 Zentimeter. Die anfangs hilflosen Tiere krabbeln erstmals in einem Lebensalter von zwei Wochen im Bau umher, die Augen öffnen sie frühestens an ihrem 31. Lebenstag. Die ersten Schwimmversuche unternehmen sie ab der sechsten Lebenswoche. Von der Mutter werden sie zwischen 8 und 14 Wochen gesäugt; sie bleiben jedoch in der Regel vierzehn Monate in der Nähe der Mutter. Sie lernen in dieser Zeit, selbst zu jagen.
Männliche Fischotter werden mit zwei Jahren geschlechtsreif, die Weibchen werden zwischen 18 und 24 Monaten geschlechtsreif und pflanzen sich im Schnitt mit zweieinhalb Jahren das erste Mal fort.
Fischotter können während der Jungenaufzucht, beim Spielen von Jungtieren und bei Revierkämpfen eine ganze Reihe verschiedener Geräusche und Rufe von sich geben. Siehe auch Weblinks.
In Menschenobhut gehaltene Fischotter wurden bis zu 22 Jahre alt. In der Natur lebende Fischotter erreichen dieses Alter nicht; nur 15 Prozent der Jungtiere eines Jahres werden älter als drei Jahre. Durchschnittlich leben sie 8 bis 13 Jahre.
Zu den Feinden des Fischotters zählen der Wolf, der Luchs, der Seeadler sowie frei laufende Hunde. Es sind allerdings vor allem weniger erfahrene Jungtiere, die ihnen zum Opfer fallen.
Der gefährlichste Feind des Fischotters ist allerdings der Mensch. Lebensraumzerstörung und die Verschmutzung der Gewässer, Nahrungsverknappung, Straßenverkehr und Fischreusen sind die Hauptursache, warum Fischotter kein hohes Lebensalter erreichen.
Die Familie der Marder, zu denen auch die Fischotter gehören, begann sich vor etwa 38 Millionen Jahren in verschiedene Linien aufzuspalten. Aus einer dieser Linien entwickelten sich die kleinen und extrem wendigen Jäger, zu denen der Fischotter zählt. Fossilien der Gattung der Otter findet man das erste Mal im Mittelpleistozän, die damit etwa eine Million Jahre alt sind. Paläontologen sind allerdings davon überzeugt, dass die bisherigen Funde keine direkten Vorfahren der Fischotter darstellen.
Überreste, die eindeutig dem Eurasischen Fischotter zugeordnet werden, sind etwa 120.000 Jahre alt und stammen aus der Eem-Warmzeit. Weitere Fossilfunde unter anderem aus Österreich sind mit einem Alter zwischen 18.000 und 10.000 Jahren deutlich jünger. Sie zeigen, dass der Otter bereits in vorgeschichtlicher Zeit ein typisches Element der alpinen Fauna war.
Von der IUCN wird der Fischotter insgesamt als „potenziell gefährdet“ (NT: neat threatened) eingestuft, da die Population durch Verlust ihres Lebensraumes beständig abnimmt. Weitere Probleme, die den Bestand schrumpfen lassen, sind die Ausbreitung von Siedlungs- und Agrarflächen, Gefährdung durch den Straßenverkehr, unzureichende Wasserqualität, Überfischung sowie Nutzung geeigneter Gewässer durch menschliche Freizeitaktivitäten.[7]
Der Fischotter hatte lange Zeit einen schlechten Ruf. Er galt als Mörder von Lämmern und man behauptete, er würde Jagdhunde unter Wasser ziehen und sie dort ertränken. Im Mittelalter galt die Jagd auf den Otter als nützliche und „vergnügliche“ Jagd. Im 19. und frühen 20. Jahrhundert intensivierte sich die Jagd auf diese Marderart, zumal Otterfelle von Kürschnern gerne zu Mützen, Kragen und Mänteln verarbeitet wurden. Ende des 19. Jahrhunderts wurde beispielsweise in der Schweiz die Jagd auf den vermeintlichen Fischräuber sogar mit Prämien der Kantone und vom Bund gefördert. Ähnliches galt für Deutschland.
Heute steht der Fischotter in den meisten Ländern unter Schutz. In Deutschland fällt der Fischotter zwar immer noch unter das Jagdgesetz, allerdings ist die Jagd auf ihn seit 1968 untersagt. Der Schutz des Otters setzte dabei zu einem Zeitpunkt ein, zu dem der Bestand der Tiere bereits nachhaltig dezimiert war. In den meisten Ländern galt er zum Zeitpunkt der Unterschutzstellung als vom Aussterben bedrohte Tierart. In Deutschland zeigte sich, dass trotz der Unterschutzstellung die Fischotterbestände zurückgingen. Dazu trugen die Verbauung von Gewässern, umfangreiche Trockenlegungen von für ihn wichtigen Lebensräumen und großräumiges Abholzen von Ufervegetation bei. Gleichzeitig bewirkten Schwermetalle, Pestizide und polychlorierte Biphenyle (PCB), dass viele Fischotter nicht mehr in der Lage waren, sich fortzupflanzen. Zu dem in der Vergangenheit bzw. teilweise heute noch behaupteten schädlichen Einfluss des Fischotters auf Fischerei- und Teichwirtschaft ergaben Untersuchungen, dass die Art auch bei leichter Erreichbarkeit von Zuchtteichen Beute aus natürlichen Gewässern bevorzugt und nur in Gebieten mit schlechteren Lebensbedingungen verstärkt auf Fische aus Zuchtteichen zurückgreift.
Das BfN listet den Fischotter in Deutschland unter Gefährdungsstufe 1 als „vom Aussterben bedroht“.[8] Dank guter Schutzmaßnahmen nehmen die Bestände in Mecklenburg-Vorpommern, Brandenburg und in Sachsen seit etwa 1990 wieder zu. Durch anthropogene Einflüsse war die Art auch in Schleswig-Holstein zum Ende des zwanzigsten Jahrhunderts fast ausgestorben. Seit etwa 2000 ist aber hier eine deutliche Wiederausbreitung der Art spürbar, was unter anderem durch Kotfunde an Gewässern und Fischotter-Totfunde an Straßen belegbar ist. Erfolgreiche Wiederansiedlungen wurden außerdem in Bayern, Bremen, Niedersachsen und Schleswig-Holstein vorgenommen. In Niedersachsen kommt er wieder in allen geeigneten Lebensräumen vor. In Nordhessen und Baden-Württemberg gibt es Restbestände, die streng geschützt sind. Nach Thüringen und Nordrhein-Westfalen sind bereits wieder Tiere aus Nachbarregionen eingewandert. Aufgrund der negativen Einflüsse, denen der Fischotter bei der Wiederbesiedlung einer stark anthropogen umgestalteten Landschaft ausgesetzt ist, sollte ein Monitoring nicht nur aus einer Kontrolle der Verbreitung beziehungsweise des Vorkommens auf Länderebene bestehen, sondern auch den Zustand der Population(en) hinsichtlich des Schutzes der Art überprüfen. Dazu erlauben biologische Daten tot aufgefundener und sezierter Fischotter Einblicke in die populationsbiologischen Vorgänge innerhalb der Art in Schleswig-Holstein. In Berlin und Hamburg fand man bisher nur vereinzelt eingewanderte Tiere. Seit einigen Jahren gibt es Nachweise des Fischotters. In Rheinland-Pfalz und dem Saarland fehlt der Fischotter.
In Österreich kommt er hauptsächlich im Wald- und Mühlviertel vor. Einige Populationen gibt es auch im südlichen Burgenland und der Oststeiermark. Seit etwa zehn Jahren nimmt der Bestand wieder zu. 2017 beforschte Steven Weiss, Uni Graz, die Otter in Kärnten mittels Kotprobenanalyse; demnach würden in den Fließgewässern dieses Bundeslandes 360 Individuen leben. 2009–2017 hätte der Bestand jährlich um 19 Prozent zugenommen. Diese günstige Entwicklung ermöglicht dem Land, regional die Entnahme, also den Abschuss, einer gewissen Zahl der geschützten Tiere zu erlauben. Der Rückgang des Fischbestands in Lieser und Gurk um 90 bzw. 80 % wird dem Otter angelastet.[9] Im Gegensatz dazu betonen Naturschutzorganisationen, dass dies nicht dem Fischotter anzulasten sei, sondern in erster Linie am schlechten ökologischen Zustand der heimischen Flüsse liege – verursacht durch Wasserkraftwerke, Regulierung, Verschmutzung und Klimaerwärmung.[10][11]
In der Schweiz fand man eine vorerst letzte Spur eines Fischotters 1989 am Neuenburgersee. Projekte zur Wiederansiedlung befinden sich noch in der Abklärungsphase. Priorität hat hingegen die Erhaltung des Bestandes in den Nachbarländern. Seit 2004 gibt es im Seeland wieder sporadisch Beobachtungen von Einzeltieren unbekannter Herkunft.[12] Im August 2005 konnte während eines Hochwassers aus dem Tierpark Dählhölzli in Bern ein Fischotterpärchen entkommen, das sich an der Aare niederließ und erfolgreich fortpflanzte.[13] Ein im November 2009 unweit des Murtensees eingefangenes Tier erwies sich als asiatischer Zwergotter,[14] der einem privaten Halter entwischt war.[15] Im Winter 2009/10 wurde ein Fischotter im Bündner Alpenrhein nachgewiesen. Wiederholt wurde er von der Videoüberwachung der Fischtreppe des Kraftwerks Reichenau gefilmt. Das Tier konnte nicht gesichtet werden, es fanden sich aber Spuren im Schnee.[16]
Die Bestände in Frankreich wurden Anfang der 2000er Jahre auf mindestens 2.000 Exemplare geschätzt, dabei vornehmlich in den Regionen Bretagne, entlang der Atlantikküste (z. B. an der Lagune von Hourtin)[17] und im Zentralmassiv.[18]
In vergangenen Jahrhunderten bewohnte der Fischotter auch die Küsten und schwamm regelmäßig zu den Inseln in Nord- und Ostsee. In den schwedischen Schären und in Norwegens Fjorden konnte sich der Fischotterbestand halten. An deutschen Küsten ist er inzwischen stellenweise wieder heimisch.
In Tschechien breitet sich der Fischotter seit Anfang der 1990er-Jahre wieder aus und besiedelt nun wieder etwa die Hälfte des Landes.
In der Heraldik taucht der Fischotter selten als Wappentier auf, so in der brandenburgischen Stadt Schwarzheide und in den Gemeinden Gossau und Männedorf, beide im Kanton Zürich. Auch die beiden niedersächsischen Gemeinden Ottersberg und Otterndorf sowie die Gemeinde Grambek in Schleswig-Holstein führen einen Fischotter im Wappen.
Innerhalb der Serie „Junge Wildtiere“ würdigte die Deutsche Post den Fischotter im September 2020 mit einer Sonderbriefmarke.[19]
Der Fischotter (Lutra lutra) ist ein an das Wasserleben angepasster Marder, der zu den besten Schwimmern unter den Landraubtieren zählt. Er kommt in fast ganz Europa vor und wird einschließlich Schwanz etwa 130 Zentimeter lang. Eine eindeutigere Bezeichnung für diese Art ist Eurasischer Fischotter, da es in der Gruppe der Otter noch weitere Arten gibt, die Fischotter heißen, beispielsweise den Indischen oder die Amerikanischen Fischotter.
Der vom Aussterben bedrohte Fischotter lebt bereits seit rund 5 Millionen Jahren auf der Erde. Der Wassermarder, der auf der Rote Liste gefährdeter Arten steht, wird langsam auch wieder im Osten Deutschlands heimisch. Da er saubere Gewässer mit natürlich bewachsenen Uferzonen benötigt, findet er in der modernen Kulturlandschaft nur noch selten einen entsprechenden Lebensraum. Die Deutsche Wildtier Stiftung wählte den Fischotter zum Tier des Jahres 2021.
Ahuitzotl ahnozo aitzcuintli cē chīchihuālyōlcatl nācacuāni ihuān ātlanemīni otēcpan ītic zānyelīztli itōca mustēlidāe helenotlahtolli. Quēmeh nōchi in mustelidae, quipīa in nacāyotl mecāyo, xōmeh tichtīqueh, copīlli pitzāhuac ihuān cuāitl mecāyo. Moīxmāti īc ihuēyīxquichi (Inacāyotl motlāmachīhua īntlan 62 ihuān 69 cm, āuh icuitlāpil īntlan 37 ihuān 42 cm, āuh nochi inacayotl 11 kg). Quipīa itzōnyotl camīltic ihuān tīchtic, īca cē ihuāni chīchīhtli īztac itozquīpan, āuh cuētlāxtin ītlan ixopīltin ihuān imapīltin.
Quēmeh occē mustelidae ātlaneminīmeh, quipīa huēy tlāchcōttalīztli ihuān huēy chicāhutilīztli xopīlco ihuān mapīlco. Moaāqui īca tlātlamāntin olīnilīztli iciuhcāqueh, āuh manēloa īpan 10 ixquīchca 40 s.
Chúi-thoah mā kiò chúi-káu[1], sī chi̍t-koá oa̍h tī chúi-ni̍h, ū-sî ē peh chiūⁿ hoāⁿ ê chhī-leng tōng-bu̍t. Seng-bu̍t-ha̍k ê hun-lūi sī a-kho. Latin-miâ kā hō-chò Lutrinae, lóng-chóng ū 7-ê sio̍k, 13-ê bu̍t-chéng.
Chúi-thoah mā kiò chúi-káu, sī chi̍t-koá oa̍h tī chúi-ni̍h, ū-sî ē peh chiūⁿ hoāⁿ ê chhī-leng tōng-bu̍t. Seng-bu̍t-ha̍k ê hun-lūi sī a-kho. Latin-miâ kā hō-chò Lutrinae, lóng-chóng ū 7-ê sio̍k, 13-ê bu̍t-chéng.
Cūi-tiák (水獺) sê siŏh cṳ̄ng dông-ŭk.
Európa kyja (Lutra lutra) ha'e hína peteĩ mymba okambúva ha so'ónte ho'úva. Hete ipo'i ha ipuku, hetyma mbykymi, itĩ péva ha iñakã tuicha hína. Hete pukukue ohupyty amo 62 ha 69 cm ha huguái ohupyty 37 amo 42 cm, ipohyikue amo 11 kg hína). Hague hũngy ha mbykymi, ijahy'o ojehecha hague morotĩ.
Ko mymba ho'u kururu, ju'i, ha opaichagua pira imichĩva.
Európa kyja (Lutra lutra) ha'e hína peteĩ mymba okambúva ha so'ónte ho'úva. Hete ipo'i ha ipuku, hetyma mbykymi, itĩ péva ha iñakã tuicha hína. Hete pukukue ohupyty amo 62 ha 69 cm ha huguái ohupyty 37 amo 42 cm, ipohyikue amo 11 kg hína). Hague hũngy ha mbykymi, ijahy'o ojehecha hague morotĩ.
Tekst üüb Öömrang At faskoter (Lutra lutra) hiart tu't famile faan a huarmer an elken an koon uun't weeder lewe. Sodenang as't uk en ruuwdiart.
At faskoter (Lutra lutra) hiart tu't famile faan a huarmer an elken an koon uun't weeder lewe. Sodenang as't uk en ruuwdiart.
Fisi-maji ni wanyama wa maji baridi au wa bahari (spishi mbili) wa nusufamilia Lutrinae katika familia Mustelidae. Wanyawa hawa wana mwili mrefu na mwembamba wenye mkia mrefu na manyoyo laini. Fisi-maji hushinda takriban maisha yao yote majini au baharini. Huogelea kwa kutumia miguu yao yenye ngozi kati ya vidole. Mkia hutumika kwa kupiga mbio umbali mdogo. Spishi za maji baridi hula samaki hasa lakini pia vyura, kasa wa maji baridi, mabata wadogo, panya na wadudu iwapo hakuna samaki wengi. Fisi-bahari wanastahabu invertebrata wa bahari kama kaa, kamba, uduvi, samakigamba, konokono wa bahari na chani, lakini samaki pengine pia. Huzaa watoto 1-5. Spishi za maji baridi huchimba au hutafuta tundu au mti uliobopa mara nyingi lakini fisi-bahari huzaa majini.
Fisi-maji mkubwa wa Afrika
Fisi-maji wa Ulaya
Fisi-maji mashariki
Fisi-bahari kaskazi
Fisi-maji wa Amerika ya Kaskazini
Fisi-bahari kusi
Fisi-maji wa Amerika ya Kusini
Fisi-maji manyoya-laini
Fisi-maji mkubwa wa Amerika
Fisi-maji ni wanyama wa maji baridi au wa bahari (spishi mbili) wa nusufamilia Lutrinae katika familia Mustelidae. Wanyawa hawa wana mwili mrefu na mwembamba wenye mkia mrefu na manyoyo laini. Fisi-maji hushinda takriban maisha yao yote majini au baharini. Huogelea kwa kutumia miguu yao yenye ngozi kati ya vidole. Mkia hutumika kwa kupiga mbio umbali mdogo. Spishi za maji baridi hula samaki hasa lakini pia vyura, kasa wa maji baridi, mabata wadogo, panya na wadudu iwapo hakuna samaki wengi. Fisi-bahari wanastahabu invertebrata wa bahari kama kaa, kamba, uduvi, samakigamba, konokono wa bahari na chani, lakini samaki pengine pia. Huzaa watoto 1-5. Spishi za maji baridi huchimba au hutafuta tundu au mti uliobopa mara nyingi lakini fisi-bahari huzaa majini.
Die Fiskotter (Lutra lutra) is ne Oard fon Modder, ju der goud an dät Lieuwend in dät Woater anpaased is. Hie frät Fiske.
Die Fiskotter (Lutra lutra) is ne Oard fon Modder, ju der goud an dät Lieuwend in dät Woater anpaased is. Hie frät Fiske.
Kûzeyê avî yê Ewropayê, kûzeyê avî, kûjeyê avî, segav[çavkanî pêwîst e] an kûçikê avî (Lutra lutra), cureyekî kûzeyan ku bejavok e.
Kûzeyê avî dirêj û zirav e ku laşê wî minasib e ji bo melevaniyê. Dirêjiya kûzeyê avî di navbera 57-95 cm û yê dûvikê nêzî 35-45 cm. Giraniya wî qasî 7-12 kg, lê carinan digihîje 17 kg. Rengê kûzeyê avî qehweyî li ser û krêmî li bin. Nêr ji mê dirêjtir e.
Kûzeyê avî di zivistanê cot an perîn dikin û avisya mê 60-64 roj dirêji dike. Kûzeyê mê ji 1 ta 4 cewrikan zayîn dike û nêr alîkariya wê di xwedî kirina cewrikan dike.
Kûzeyê avî bi giştî masiyan dixwe, lê carinan kûjeyê avî çûk, beq, qalikdar wekî kevjalan, meymûna avî û mêş û mûr dixwe demê ku masî kêm were dîn di demsala zivistanê.[2]
Kûzeyê avî di avê şêrîn wekî çem, gol û robaran dijî û li gelek herêmên parzemînên Ewropa, Asya û bakurê Afrîkayê tê dîtin.
Kûzeyê avî yê Ewropayê, kûzeyê avî, kûjeyê avî, segav[çavkanî pêwîst e] an kûçikê avî (Lutra lutra), cureyekî kûzeyan ku bejavok e.
Li lote, c' est l' pus grand des bascolidîs, ki vike dins les doûcès aiwes.
Les djonnes si lomèt "lotreas".
No d' l' indje e sincieus latén : Lutra lutra
Ele peze di 8 a 12 kilos.
Les frumeles muzurèt 1 mete di long (avou l' cawe), et les måyes 1 mete 25.
Li lote a ene brune coleur so s' dos, mins est blanke sol goidje (blanke bavrete), et sol vinte.
Elle a des peas inte les doets.
Ses orayes sont totes pitites.
El Walonreye, diviè 1940, totavå l’ Årdene, inte di zeles dins l’ Aiwe di Lesse.[1] End aveut eto dins et dins l' Viere (a Straimont) dins les anêyes 1960.
Asteure, end a pupont, apus ki, kécfeye dins l’ l' Park naturel del Hôte Seure..
E l’ Afrike bijhrece, end a co (metans dins l’ rezieve di Sidi Bou Raba e Marok).
Li lote ni rexhe å pus sovint ki del nute. Ele pout roter dipus d' 20 km so ene nuteye. Ele vike tote seule, ey elle est foirt waeraxhe. Cwand ele nedje, ele fwait do 6 a l' eure.
Ele magne des pexhons, mins eto des ptitès biesses.
Disk' e li lote esteut tchesseye pask' on djheut k' ele magnive bråmint des pexhons. On l' apicive avou des ceps. Si fôreure esteut eployeye po fé des tchapeas et des manteas.
Dispu 1963, el Beldjike, todi, c' est ene waeranteye biesse.
Ele ni vike ki s’ i gn a des pexhons assez. Po çoula, i fåt k’ les aiwes polnuxhe esse rimontêyes disk’ ås froyires.
On n’ les voet nén sovint, veyanmint k’ ele ni rexhnut ki del nute. Eto, on rcwirt leus rleyeures et leus passêyes.
Gn a des rcwereus walons sol vicaedje des lotes, l’ ULg todi.
Li lote, c' est l' pus grand des bascolidîs, ki vike dins les doûcès aiwes.
Les djonnes si lomèt "lotreas".
No d' l' indje e sincieus latén : Lutra lutra
Lundërza (Lutra lutra), e njohur edhe si vidra, është një lloj gjitari mishngrënës i familjes Mustelidae. Emrat lundërza evropiane, lundërza evroaziatike dhe lundërza e zakonshme i referohen këtij lloji. Lundërza është kafshë e familjes së shqarthëve, me trup të lartë deri 30 cm, të gjatë 120–150 cm me ngjyrë gështenjë, më të çelur nga ana barkore dhe peshon 6–15 kg. Jeton 14-16 vjet. Është e përhapur në të gjithë Evropën, në Azi dhe në Ameriken e Veriut dhe ne disa pjese te Amerikes se Jugut. Në Shqipëri ndeshet kudo në brigjet e lumenjve, kënetave, liqeneve e pellgjeve ku ndërton strofkën duke hapur galeri me dy dalje, nën ujë e për ajrosje.. Ushqehet me peshq, bretkosa, shpendë e vezët e tyre. Është vepruese kryesisht gjatë natës. Është e dëmshme në ekonomitë e rritjes së peshkut. Gjuhet për gëzofin e saj me vlerë, me qime të shkurtra, të buta, të dendura, me ngjyrë kafe e të shkëlqyeshme.
La loira europèa (Lutra lutra) es un mamifèr carnivòr de la familha dels mustelids d'abitat aqüatic.
Se caracteriza per sa talha granda (mesura de 62 a 69 cm pel còs e de 37 a 42 cm per la coa, e pesa unes 11 kg); ten un taca blanca per la gargamèla e de membranas entre los dets de las extremitats anterioras e posterioras. Lo pelatge es brun e cort.
Es presenta dins los Pirenèus.
Ang Oter Eurasyano (Lutra lutra), na kilala rin bilang European otter, Eurasian river otter, common otter, at Old World otter, ay isang semiakwatiko mamalya na katutubong sa Eurasia. Ang pinakalawak na ipinamamahagi na miyembro ng subfamily ng oter (Lutrinae) ng pamilyang weasel (Mustelidae), ay matatagpuan sa mga daanan ng tubig at mga baybayin ng Europa, maraming bahagi ng Asya, at mga bahagi ng hilagang Aprika.
Ang lathalaing ito ay isang usbong. Makatutulong ka sa Wikipedia sa nito.
A loira u lodriga (Lutra lutra (L., 1758)) ye un mamifero carnivoro d'a familia d'os mustelidos, habitant d'os corsos d'augua. En Aragón yera un animal que freqüentaba totas as rechions dende os Pireneus dica la tierra baixa, pero que actualment se troba redueita en os corsos d'alta montanya de bella sierra interior y d'os Pireneus.
Se'n considera un animal indicador d'o buen estau d'os corsos d'augua, perque enradiga l'alimentación suya en peixes, amfibios y crustacios que no se troban en as auguas contaminadas. Per esta razón, y perque las suyas piels son muit apreciadas, a especie minguó lo suyo numer dende la segonda metat d'o sieglo XX en o nuestro país. Actualment, bella población se troba en as cuencas d'os ríos Millars, Guadalaviar, Guadalop, Matarranya, Algars, Aragón, Cinqueta, Bellós, Arazas, Cinca, Esera, Isabana, Noguera Ribagorzana, Xalón y Piedra, y ha estato reintrodueita en Ebro.
Este animal se caracteriza per a suya mida gran (d'entre 62 ta 70 cm de cuerpo, més bells 35 – 40 cm. d'a coda, plegando dica pesar 11 Kg.), as partes blancas en a gorga y as mimbranas d'entre os suyos didos. O pelache ye curto e pardo, destinguindo-se d'os suyos parients os nurions (Mustela lutreola) per a suya mida més gran, o pelo més claret, y la suya maniera de nadar con només que la capeza fuera de l'augua, mientres que os nurions be mantienen parte d'a esquerna tamién.
As piels de loira ya se nombran en aragonés medieval en textos comercials de primers d'o sieglo XV provinients de Uesca.
Loira europea alzata.
En qualques localidatz de l'Alto Aragón dicen loira, pero bi n'ha variants. En Campo dicen nuria.[2]
A loira u lodriga (Lutra lutra (L., 1758)) ye un mamifero carnivoro d'a familia d'os mustelidos, habitant d'os corsos d'augua. En Aragón yera un animal que freqüentaba totas as rechions dende os Pireneus dica la tierra baixa, pero que actualment se troba redueita en os corsos d'alta montanya de bella sierra interior y d'os Pireneus.
Se'n considera un animal indicador d'o buen estau d'os corsos d'augua, perque enradiga l'alimentación suya en peixes, amfibios y crustacios que no se troban en as auguas contaminadas. Per esta razón, y perque las suyas piels son muit apreciadas, a especie minguó lo suyo numer dende la segonda metat d'o sieglo XX en o nuestro país. Actualment, bella población se troba en as cuencas d'os ríos Millars, Guadalaviar, Guadalop, Matarranya, Algars, Aragón, Cinqueta, Bellós, Arazas, Cinca, Esera, Isabana, Noguera Ribagorzana, Xalón y Piedra, y ha estato reintrodueita en Ebro.
Este animal se caracteriza per a suya mida gran (d'entre 62 ta 70 cm de cuerpo, més bells 35 – 40 cm. d'a coda, plegando dica pesar 11 Kg.), as partes blancas en a gorga y as mimbranas d'entre os suyos didos. O pelache ye curto e pardo, destinguindo-se d'os suyos parients os nurions (Mustela lutreola) per a suya mida més gran, o pelo més claret, y la suya maniera de nadar con només que la capeza fuera de l'augua, mientres que os nurions be mantienen parte d'a esquerna tamién.
De otter (alternative stavering: atter (mei deselde útspraak); Latynske namme: Lutra lutra), ek wol bekend as de fiskotter, de gewoane otter, de Jeropeeske otter of de Jeraziatyske rivierotter is in semy-akwatysk sûchdier út 'e famylje fan 'e martereftigen (Mustelidae), de ûnderfamylje fan 'e otters (Lutrinae) en it skaai fan 'e fiskotters, dat yn frijwol hiel Jeropa en grutte dielen fan Aazje lânseigen is. Yn Nederlân stoar er yn 1988 út, mar is er sûnt 2002 wer yn it wyld reyntrodusearre. Yn Fryslân waarden de earste otters yn 2012 yn 'e Alde Feanen útset.
De otter is lânseigen yn hast hiele Jeropa, útsein Yslân, de eilannen yn 'e Middellânske See, it uterste noarden fan Ruslân, de Súdrussyske Koeban en it súdlike part fan 'e Oekraïne. Yn West-Jeropa is it mei de otter sûnt 1900 lykwols hurd efterút gien en op in soad plakken, wêrûnder hiele Nederlân, is er útstoarn (al is er sûnt wer op 'e nij útset). Noch hiel algemien is de otter yn Ierlân, Noard-Ierlân, Skotlân, Noarwegen, Portegal en dielen fan Frankryk, Ingelân, Denemark, Sweden, Finlân, Tsjechje en Slowakije, wylst yn it Dútsk-Poalske grinsgebiet noch in restpopulaasje bestiet.
Bûten Jeropa komt de otter ek foar yn it Atlasberchtme fan Noard-Afrika, Lyts-Aazje, de Kaukasus en de súdlike helte fan Sibearje en oangrinzgjende dielen fan Kazachstan, Mongoalje en Mantsjoerije; fierders yn grutte parten fan Iraan, Afganistan en Sintraal-Aazje, yn 'e legere dellingen fan 'e Himalaya, de Súdyndiaaske dielsteat Tamil Nadû en op Sry Lanka; yn súdeastlik Sina, dielen fan it fêstelân fan Súdeast-Aazje, hiele Koreä, en op Taiwan en Sumatra. De Japanske rivierotter (Lutra lutra whiteleyi), dy't foarhinne op it Japanske eilân Sjikokû foarkaam, wie in ûndersoarte fan 'e (gewoane) otter, dy't lykwols yn 2012 offisjeel foar útstoarn ferklearre waard.
De otter hat trochinoar in kop-romplingte fan 60-95 sm, mei in sturtlingte fan 35-50 sm en in gewicht fan 4½-12 kg. Mantsjes binne dúdlik swierder as wyfkes. Otters hawwe in ferwielsêfte pels dy't op 'e rêch dûnkerbrún oant dûnkerbêzje is en op 'e bealch wyt oant fealwyt. Se binne folslein oanpast oan it libben yn it wetter, mei swimfluezzen tusken alle teannen, tige gefoelige snorhierren, lytse hûdflapkes dy't ûnder it dûken de earen en noasters tichthâlde, in spiersterke sturt dy't by it swimmen as roer tsjinnet, en in wettertichte behierring.
Otters hâlde yn 'e regel ta oan 'e iggen fan beken, rivieren, marren en puollen mei skjin wetter, in goede fiskstân en genôch beskûl yn 'e foarm fan bosk of strewelleguod. Se kinne ek oan 'e seekant libje, sa't se bygelyks dogge yn Skandinaavje, Skotlân, Ierlân en Bretanje, mar dan moat der wol swiet wetter deunby wêze, want sâlt wetter kinne se net drinke.
De otter is eins in skruten bist, dat fral nachts aktyf is, al giet er it deiljocht net út 'e wei as er him feilich fielt. Krekt oarsom, want hy mei graach sinnebaaie. Hy hat in semy-akwatyske libbensstyl, wêrby't er mear yn as út it wetter tahâldt. By it dûken kin er oant 4 minuten lang ûnder wetter bliuwe ear't er wer boppekomme moat om te sykheljen. Otters libje yn prinsipe solitêr, mar de jongen bliuwe in jier lang by de mem, en sawol mem as jongen hâlde en dragen har dan gauris tige boartlik. Sa meitsje se by glysterige wâlen del of winterdeis as der snie leit faak in glydbaan, dêr't se har dan om bar by del glydzje litte, nei't it skynt poer foar harren eigen fermaak.
It territoarium fan in mantsjesotter is likernôch 15 km yn trochsneed en dat fan wyfkes sa'n 7 km. Nachts wurdt in grut part dêrfan besocht op streuptocht nei fretten. Jonge of ferballe bisten kinne tsientallen kilometers ôflizze op 'e siik nei in nij wengebiet. Otters hawwe almeast gjin fêste peartiid, al falt dy yn Skotlân en Noarwegen en op 'e Sjetlâneilannen yn 'e maityd. De wyfkes binne it hiele jier troch om 'e seis wiken fruchtber. De draachtiid duorret likernôch 9 wiken, mar men hâldt it derop dat der in ferlinge draachtiid fan sa'n 9 moannen foarkomt as de pearing op in ûngeunstige tiid fan it jier plakfynt. De jongen wurde ek it hiele jier troch smiten, mar it faakst tusken febrewaris en april yn. In ottersmeet bestiet ornaris út 2 of 3 jongen, al kin dat oantal ûnder ekstreme omstannichheden oprinne ta 6. Nei in jier binne de jongen selsstannich en nei 2 of 3 jier binne se geslachtsryp. Otters hawwe frijwol gjin natuerlike fijannen mear, mar it ferkear makket in protte slachtoffers. As se dêroan ûntsnappe, kinne se oant 18 jier âld wurde.
De otter is in folsleine fleisiter, dy't al syn proaien yn en oan it wetter pakt. Syn menu bestiet foar in grut part út fisk, mar ek snipt er wol amfibyen, kreeften, krabben, lytse of jonge fûgels, aaien, mûzen, rotten, wetterrotten en muskesrotten.
De otter is de lêste goed iuw, benammen yn Jeropa, sterk yn it neigean rekke troch drûchlizzing fan syn habitat en oarsoartige ferballing troch de minske, û.o. troch wetterfersmoarging. Dêrom hat er de IUCN-status fan "gefoelich" krigen, wat sizze wol dat er wrâldwiid net bedrige wurdt, mar dat syn tastân al yn 'e rekken holden wurde moat.
Yn Nederlân waard de otter sûnt 1988 as útstoarn beskôge, al waard der it jiers dêrop noch in ferdwaald eksimplaar deariden yn Fryslân. Men besleat ta reyntroduksje en sadwaande waarden yn 2002 yn it Nasjonaal Park de Wearribben, yn 'e Kop fan Oerisel, wer otters útset yn it wyld. Yn 2004 waarden der wer foar it earst otterjongen berne yn Nederlân en datselde jiers waarden noch in stikmannich otters op itselde plak útset. Sûnt is de otter wer waarnommen yn 'e Tsjettelmar, tusken it Suderleech en de Flevopolder; oan 'e Lindedyk, yn 'e Stellingwerven; by de Ruten-ie, yn Grinslân; op 'e Feluwe en yn Twinte. Op 2 novimber 2012 waarden der boppedat trije otters út Tsjechje útset yn 'e Alde Feanen, tusken Ljouwert en Drachten.
d'n Europesen otter (Letien: Lutra lutra) is e roufdeer dae in Nederlandj in 1988 oetgestórve woort verklaordj en later woort geherintroduceerdj. 't Bieës kump zowaal in Europa es in Azië veur. Ómdet dit roufdeer wuuertj gezeen es 'nen indicator euver wie 't mitte biotoop geit wuuertj väöl meujdje gedaon 't bieës te herintroducere. Saer 2002 guuef 't oetgezatje otter in Nationaal Park de Weerribben.
d'n Otter ètj alderlei vès, amfibieje en klein veugel; in feite al waat t'r veure bek krieg. De veurtplantjing is aafhenkelik vanne besjikbaarheid van aetes. In Zwede, wo 's wintjers al 't water is bevraore, kómme de jónge in 't veurjaor; oppe Shetlandeilenj waere de jónge inne zomer gebaore wen väöl vès is.
Ómdet d'n otter neet standjplaatsgebónje is, is t'r gehólpe mit gooj ecologische verbinjingszaone. Veure otter waere mit naam wanjelpaedjes gemaak ónger brögke door.
n Otter (Lutra lutra), ook wal Europesen otter of visotter neumd, is dr ene van de martersoortn, met zwempeute en nen doonkern, dichten, broenen vacht. Disse ottersoort is met ofstaand t meest wiedverspreid, vuural in n groot deel van Europa en Azië.
Nen volgröaiden otter is 80 töt 140 cm laank. Hierbie wörd n start ook met ereknd, den't 30 töt 50 cm laank is. Otters weagnt duur mekoar zo 5 töt 12 kg en de skoolderheugte is meestal roond de 30 cm. Vröwkes zeent meestal kleainder as de männekes. Männekes hebt nen kop-roompleankte van 60 töt 90 cm en nen start van 36 töt 47 cm en weagnt 6 töt 17 kg. Vröwkes hebt nen kop-roompleankte van 60 töt 70 cm, nen start van 35 töt 42 cm en weagnt 6 töt 12 kg.
n Otter hef n slaank lief wat good is an epast an leawn in en um t water. De oogne, kleaine oorkes dee't ze dichte köant trekn en de neuze zitt op ene liene op n platn kop met nen platn snoetn, zodet ze boawn de waterliene bliewt at t deer an de oppervlakte zweamp. n Otter hef zwemvleezn tusken de tene van alle veer de korte, stoarke peute. n Start is laank en ovaalroond, woermet n otter zik stabiel in t water legt, en kan steurn oonder t zwemn.
De vacht hef ne waterdichte boetnste loage van dekhöare en ne dichte binnenste loage van doonshöarks dee't locht vaste hooldt en dee't dreuge bliewt oonder water. De dekhöare dreugnt froai vlot op en hechtet zik an mekoar boetn t water. Op n boek zeent de höare wat lechter van kluur. n Otter mut n vacht good terechte hebn, umdet he zowat gin vet oonder de hoed hef, woerduur't he aanders makkelik oonderkoeld zol raakn.
Otters ett as t neudig is alns wat ze teegnkomt in t water. t Leewste hebt ze visken van oonder de 25 cm leankte. Ze ett oal, boars, snook, kärper en zalm. Doarnöast ett ze amfibiejn, waterveugel, (weul)rotn, rivierkreeftn, krabn, piern en insektn.
Otters köant 7 töt 8 uur achter mekoar duurzwemn, met ne snelheaid van ongevear 1,5 töt 2 km in t uur. Ze doekt meestal tusken de 10 en 40 sekoondn oonder water.
Ze doot vuural 's nachtes wat, en leewt allene. Bie t zeukn noar etn köant ze 3 töt 10 km op n dag maakn. Bie dag doot ze oetröstn in beskutte plekn zo as reedbedn, oondergroondse geater en oetholde beume. Mangs hebt ze ook n hol, met n ingaank oonder water. Ventileern doot ze ook; meestal hebt ze n luchtgaank noar t sloapvertrek, wat ze ankleedt met dreug plaanteardig nöstmateriaal. Ze hebt verskeaidene van zulke plekke in öar leafgebeed, wat laanks de walkaantn löp.
De vuurtplaanting haank of van wovölle etn at dr te haaln is. In Zweedn, woer't n weenterdag t water bevröarn is, komt de jongn in t vuurjoar. Op de Sjetlaandeilaandn kriegnt ze de jongn in t zommer, at dr völle viske te haaln is.
Otters van t zelfde geslacht leawn ofgezeunderd van mekoar, woerbie t leafgebeed van één männeke t leafgebeed van n antal vröwkes umslöt. De grötte van t leafgebeed haank ook wier of van wovölle etn at dr te haaln is en of dr völle of weanig otters in t gebeed leawt.
Otters op t Europese vastelaand kriegnt meestal jongn in t vuurjoar en t zommer, mer as t dr op an keump köant ze t hele joar wal jongn kriegn. n Eerstn worp vuur de vröwkes is meestal at ze zo um de 2 joar oold zeent. Ze dreagnt ze 61 töt 63 dage. Nen worp us meestal 2 of 3 jongn, mer t kan oploopn töt 5 per worp. In gebeedn woer't völle jaagd wörd en woer't otters vake oonder n auto komt kriegnt ze meestal mear as 2 jongn.
De moo verzorget de jongn. Dee wordt bleend geboorn en zeent 15 cm laank. Noa 35 dage goat öar de oogne lös en noa dree moand goat ze vuur t eerste zwemn. t Zoogn doert duur mekoar 16 wekke. Noa ongevear n joar köant ze vuur zikzelf zorgen en noa ongevear twee joar köant ze zikzelf wier vuurtplaantn. In t weeld wordt otters duur mekoar dree töt veer joar oold, mer in gevangenskop haalt ze de 11 töt 15 joar wal es.
Oorsproonkelik keump n otter in heel Europa vuur (behalve Ieslaand en eilaandn in de Middellaandse Zee) en t grötste deel van Azië (van Palestina en Turkije töt siberië, Japan, Sri Lanka en Indonesië), en in Noordwest-Afrika van Marokko töt an Tunesië.
Hee gef gearne zeutwatergebeedn woer't völle umhen gröait, zo as riviern, mearn, kanaaln, bekn en morrelaandn. Hee leawt ook wal an rotskustn en oetstreumgebeedn. Ook in de boargn tref iej um wal, bievuurbeeld in Tibet op 4210 meter heugte.
Duur vervoeling, verweusting van leafgebeed, verstoring, verkear, visnetn en jacht gung t in West-Europa rap meender met n otter. In Neerlaand en Zwitserlaand was he zelfs oet estörven. In België wör n otter vuur t leste in 2006 zeen. Rechtevoort geet t wier betterder met n otter.
In Neerlaand har n otter ook te liedn van verstoring, verkeer en vervoeling. In 1988 wör dr in Freeslaand ene dood ejag. t Wörd edacht at dit n lestn otter was. Det maakn indruk, want dr wör n heel plan emaakt um n otter wier terugge te kriegn. t Deer köm op de Rode Lieste van bedreigde deers en de leafgebeedn woer't ze vroger zatn wördn verbetterd um t de otters noar t zinne te maakn.
Augustus 2011 wördn dr op de Veluwe spoers van otters eveundn. t Was volgens t waterskop vuur t eerst seend 1988 at dr otters op de Veluwe warn. Det har te maakn met at t water völle skoner is ewördn.[1]
Duurdet dit deer geveulig is vuur versmearing van zin leafgebeed, is t anwezig wean van nen otter n good bewies vuur de zuwerheaid van ne leafumgewing. Leu magnt gearne otters zeen umdet ze spöls en weulig zeent. In 2002 zeent dr n antal otters oet ezat in de Wearribn. In 2004 wördn hier vuur t eerst wier veer jongn in t weeld oet geboorn. ze goat verdan met oetzetn töt at dr ongevear 40 otters zeent. Det is dr neudig um de otterbevolking leawnsvatboar te maakn. In 2004 hebt ze dr nog n antal oet ezat. t Oetzatprogramma löp op n antal peuntn nit heel best:
Dit leste lik t geval in Tweante en n Achterhook. Januwoari 2012 was in t niejs at dr in en um de Regge en de Vechte bie Hankate en en de Berkel spoers en driete van n männeke veundn zeent.[2] Dr zeent al dree gennerasies in de Wiedn en Wearribn. Dr zeent in verhoolding völle vröwkes. Dee reaizet nooit echt vear, dus de kaans op verkearsongelukn is kleainder. Ook bie t Ketelmear en de Lindediek in Freeslaand hebt ze otters zeen, en ook in Grönningn.
Ze weelt non otters oet goan zetn in de Alde Feanen in Freeslaand. Doarvuur zöalt foeknviskers nen stop in öare foekn mutn maakn en roond de weagn zal de natuur an epast mutn wordn. Umdet otters völle roondtrekt, hebt otters natuurverbeendings neudig. Ze kriegnt loopplaankn en pädte oonder brugn duur. Disse vuurzienings mut regelmoatig oonderhooldn wordn, aanders köant ze ze nit mear veendn en gebroekn.
In Neerlaand kö'j n otter zeen in disse dierntuinen:
De otter (alternative stavering: atter (mei deselde útspraak); Latynske namme: Lutra lutra), ek wol bekend as de fiskotter, de gewoane otter, de Jeropeeske otter of de Jeraziatyske rivierotter is in semy-akwatysk sûchdier út 'e famylje fan 'e martereftigen (Mustelidae), de ûnderfamylje fan 'e otters (Lutrinae) en it skaai fan 'e fiskotters, dat yn frijwol hiel Jeropa en grutte dielen fan Aazje lânseigen is. Yn Nederlân stoar er yn 1988 út, mar is er sûnt 2002 wer yn it wyld reyntrodusearre. Yn Fryslân waarden de earste otters yn 2012 yn 'e Alde Feanen útset.
n Otter (Lutra lutra), ook wal Europesen otter of visotter neumd, is dr ene van de martersoortn, met zwempeute en nen doonkern, dichten, broenen vacht. Disse ottersoort is met ofstaand t meest wiedverspreid, vuural in n groot deel van Europa en Azië.
d'n Europesen otter (Letien: Lutra lutra) is e roufdeer dae in Nederlandj in 1988 oetgestórve woort verklaordj en later woort geherintroduceerdj. 't Bieës kump zowaal in Europa es in Azië veur. Ómdet dit roufdeer wuuertj gezeen es 'nen indicator euver wie 't mitte biotoop geit wuuertj väöl meujdje gedaon 't bieës te herintroducere. Saer 2002 guuef 't oetgezatje otter in Nationaal Park de Weerribben.
d'n Otter ètj alderlei vès, amfibieje en klein veugel; in feite al waat t'r veure bek krieg. De veurtplantjing is aafhenkelik vanne besjikbaarheid van aetes. In Zwede, wo 's wintjers al 't water is bevraore, kómme de jónge in 't veurjaor; oppe Shetlandeilenj waere de jónge inne zomer gebaore wen väöl vès is.
Ómdet d'n otter neet standjplaatsgebónje is, is t'r gehólpe mit gooj ecologische verbinjingszaone. Veure otter waere mit naam wanjelpaedjes gemaak ónger brögke door.
Otur (frøðiheiti - Lutra lutra) er súgdjór av marðarætt við fitjum. Otrarnir eru væl egnaðir at vera í vatni. Teir hava fitjulabbar, eru smidliga vaksnir og fáa latið oyru og nøs aftur, tá ið teir kava. Hetta eru spølin dýr, og teir kava eftir steinum og skeljadýrum.
Oturin er stórt máraslag, ið mest livir av fiski. Hann grevur sær holur inn í áarbakkar, men opið er um 1 m. undir vatnskorpuini. Nógvastaðni verður bústaður hansara týndur, so hann er nógv minkaður. Oturin varð friðaður í Danmark í 1967, men er á altjóða listanum við dýrum, ið eru í týningarvanda.
Sagarm (dial. mugažo Sagarv, latin.: Lutra lutra) om lihansöi pol'vezine živat, mülütadas Nädanvuiččed-sugukundha. Eläb kaikedme Evrazijadme päiči kuivanuziš da lujas viluiš maišpäi, mugažo Afrikan pohjoižes.
Se om järed živat pitkänke notkanke hibjanke, siled formal. Täuz'kaznu hibj om 55..95 sm pitte, händan piduz 26..55 sm, 6..10 kg vedutte. Käbälod oma lühüdad nahkudenke, händ om lihasikaz i kaugedkarvaine. Karvan üläh om kauged, muzabur sel'gal, vauvaz da hobedakaz alahan. Alakarv om tihed pehmed, se kaičeb živatad viluspäi da märktundaspäi. Hibjan form abutab ujuda čuklos, čukloiteldas vedhe i jäda veden al 2 minuthasai.
Sagarvod elädas ühtelaz, survasoiš vedes kevädel (keväz'ku-sulaku) vai vodes läbi ku klimat sättub (Sur' Britanii). Kohtukahad 63 päiväd, sündutadas 2−4 poigašt kerdan. Oleldas täuz'kaznuzikš elon kahtendel-koumandel vodel.
Eläb mecjogiš kalanke tobjimalaz vai järviš da uitoiš. Voib vastata mererandal. Navedib sijid bongoidenke, heredanke jädumatomanke joksmusenke i lomunke otmaha peitsijikš da kaivamha uruid. Tegeb pezoid karoiš vai kištos, heinžomas. Tulend mapezha sijadase vedes. Üks' sagarm sötlese 2..18 km jogentarhaspäi i 100 m randaspäi kuivmaha kezaaigan. Tal'vel kalaidab söndan ecmäs, matkadab vezijagandoiš päliči, voib mända 15−20 km päiväs lumedme da jädme, laskese pucul pautkedme. Söb kalad, jogimollüskid, kezal mugažo nühtajid, löcuid da šihlikoid, mecadab küukid da sorzoid sijidme.
Ottas kävutamižhe nahkad alakarvanke, se om käbed da varmed, kulumatoi aigan mändes. Mectuz da pesticidad poletas sagarmon lugumärad, i panihe živatad erikoiden Rusttaha kirjaha Venäman erasiš tihedašti elänzoittud regioniš.
Sagarm (dial. mugažo Sagarv, latin.: Lutra lutra) om lihansöi pol'vezine živat, mülütadas Nädanvuiččed-sugukundha. Eläb kaikedme Evrazijadme päiči kuivanuziš da lujas viluiš maišpäi, mugažo Afrikan pohjoižes.
Sagarvo (ven. выдра, lat. Lutra lutra) on pedoelätti, kudai kuuluu kuničoin pereheh. Sagarvo eläy vies dai muan piäl.
Sagarvol on piduličču ruho da lyhyöt käbälät, sormien välis ollah leviet välinahkazet. Elätin piä ei ole suuri, lačakko, lyhyzien odva nägyjien korvienke. Sagarvol on pitky, lihakas, ruhon kohtas sangiehko da lačču händy, kudai on elätile ohjavorattahannu uidajes da čukeldajes. Elätin karvu on muzavanruskei libo maksankarvaine. Bokis väri on valpahembi, vačan kohtas – hobjaine. Aiguzen sagarvon ruhon piduhus on 60-127 sentii, hännän piduhus – 32-59 sentii, paino – 4-10 kiluo.
Sagarvo enimyölleh liikkuu hämärän aigua. Se on hyvin harjavunnuh elämäh vies. Elätti hyvin uidau da čukeldau. Uidau sagarvo ylen terväh.
Karjalas sagarvuo on kaikkiel, yhtelläh enämbi sidä on päivännouzun piirilöis: Puudogan, Karhumäin da Kondupohjan, kus erähis jogiloin kohtis on 1,5-2,5 elättii 10 kilometrin puduhizen rannan kohtah. Sagarvo suvaiččou kalakkahii 10-20 metrii da enämbälgi levevyzii jogiloi, kudamil on talven aigua jiädymättömii koskiloi, da pienien lambiloin da jogiloin libo ojazien yhtytändykohtii.
Sagarvo ei ole liijakse harjavunnuh elämäh yhtes kohtas, sendäh se puaksuh matkailou yhtes jovespäi libo lammispäi toizeh. Tämä tapahtuu enimälleh sygyzyn lopus da talven allus, toizel aigua elätti liikkuu enimälleh saman vezistön rajois. Päiväs se voi liikkuo kymmenessäh kilometrii.
Sagarvo syöy enne kaikkie kalua, kudamua häi hyvin maltau suaja vies. Puaksumbah se tabuau ahvendu, särgii, haugii, matikkua da harjustu. Kalan ližäkse se syöy šlöpöidy, ruakkua da vie vien lähäl pezoittujii linduloi, niilöin poigazii da jäiččii, pienii jyrzijöi da böbökkii.
Karjalas sagarvol kiimuaigu on kaksi kerdua vuvves, ezmäine – talven lopus-keviän allus, toine – kezäl. Emä kandau 2-5 poigastu, puolivuodessah net ollah yhtes emänke.
Sagarvo on kallis mečästyselätti. Sil on čoma da ylen luja turki. Karjalas sagarvon meččuičendah on omat rajoitukset, meččuija sidä suau luvan suaduu. Annettuloin lubien luguu pietäh silmäl.
Sagarvo Sagarvo (ven. выдра, lat. Lutra lutra) on pedoelätti, kudai kuuluu kuničoin pereheh. Sagarvo eläy vies dai muan piäl.
Séro mangrupa jumplukan mamalia pengerat anu resep ngojay di cai.[1] Jumplukan rodensia ieu kabagi kana dua jenis, nyaéta séro Amérika (Castor canadensis) sarta séro Éropa (C. fiber).[1] Sanajan dianggap hama pikeun pepelakan tatanén sarta nyababkeun caah, tapi séro mindeng dimoro ku manusa pikeun dicokot buluna anu kandel.[1] Séro hirup di habitat walungan, anca, kulah, sarta talaga.[1] Séro Amérika sarta séro Éropa ngabogaan sasaruaan dina anatomi awak sarta paripolah. Sanajan kitu, kadua spesies ieu ngabogaan saeutik fisik nu béda, utamana dina tulang irungna.[1] Séro kaasup rodensia anu ukuranana badag sarta panjang awakna kira-kira 50–80 cm sarta bobot awak kira-kira 16–30 kg.[1]
Awak séro katutup bulu kandel anu tahan cai.[1] Bulu kasebut umumna boga warna beureum kecokelatan, dawuk, atawa hideung.[1] Buntutna anu panjang boga mangpaat pikeun organ nu ngarojong sabot nangtung sakaligus minangka kamudi sabot ngojay. Kabéh ramona dilengkepan cakar.[1] Suku hareup berang-berang dipaké pikeun ngajungjung, nyorong, kamudi, ngagaro, sarta ngabéréskeun pagawéanna. Sedengkeun suku tukangeunana ngabogaan ramo-ramo anu berselaput pikeun ngojay.[1]
Séro umumna néangan dahar dina waktu peuting.[1] Kadaharan utamma séro nyaéta régang akar, sarta daun ti tangkal atawa rungkun.[1] Sato ieu nunda kadaharanna minangka cadangan kadaharanana pikeun usum tiis.[1] Sato Monogam Umur séro bisa ngahontal nepi ka 30 taun atawa leuwih.[1] Minangka sato monogam, séro ngan ngabogaan hiji pasangan saumur hirupna.[1] Dina umur dua taun, sato ieu geus sanggup ngembang biak sanajan can produktif.[1] Séro biasana ngalahirkeun 2-4 anak sanggeus ngalaman mangsa reuneuh nu lilana 105 poé.[1] Indung bikangna miara anakna di jero liang salila 2-3 minggu, sedengkeun indung jaluna ngajaga-jaga disabudeureun liang.[1] Sanggeus ngahontal umur dua taun, anak séro geus ngamimitian kahirupan anu teuneung.[1]
Évolusi dina rupa-rupa ékologi sarta fenotipik ti hiji nini moyang, mangrupa konsép sentral dina biologi évolusioner sarta nyirikeun sajarah évolusi tina sagala jumplukan organisme.[2] Hiji jumplukan kasebut nyaéta dina kulawarga ''Mustelidae'', kulawarga pangbeungharna dina runtuyan mamalia karnivora, nu ngawengku 59 jenis lamun diklasifikasikan dina 22 genera.[2] Mustelidae masih aya dina karageman ecomorphological nu lega, jeung gurat turunan anu béda sarta bérévolusi jadi hiji array ti zona adaptif, ti fossorial luak pikeun semi-akuatik séro.[2] Mustelidae ogé réa pisan, jeung sawatara genera nu kapanggih di benua anu béda.[2].
Séro mangrupa jumplukan mamalia pengerat anu resep ngojay di cai. Jumplukan rodensia ieu kabagi kana dua jenis, nyaéta séro Amérika (Castor canadensis) sarta séro Éropa (C. fiber). Sanajan dianggap hama pikeun pepelakan tatanén sarta nyababkeun caah, tapi séro mindeng dimoro ku manusa pikeun dicokot buluna anu kandel. Séro hirup di habitat walungan, anca, kulah, sarta talaga. Séro Amérika sarta séro Éropa ngabogaan sasaruaan dina anatomi awak sarta paripolah. Sanajan kitu, kadua spesies ieu ngabogaan saeutik fisik nu béda, utamana dina tulang irungna. Séro kaasup rodensia anu ukuranana badag sarta panjang awakna kira-kira 50–80 cm sarta bobot awak kira-kira 16–30 kg.
Ūdra, aba udra (luotīnėškā: Lutra lutra, onglėškā: Otter, vuokīškā: Fischotter) īr žvieralis, katros prėgol kiauniu šeimā. Prėgol i Lietovuos rauduonajė kninga.
Ana kost cielos metos, gīven pu vėina. Smarkiausė īr ka būn tomso. Udram patėnk sriaunė mediu opalē, žuoliem apžielė ežerā so parparšuom. Tor sava noma ė da keleta orvū kėrnīs, pakrontiu šabakštīnūs.
Udras poikē nard ė plaukiuo. Pu ondenio gal noplauktė lėgė 400 m neėkvėipos uora, sīkēs padėrb lėgė 11-14 km/val. mėtroma.
Udras kūna ėlgoms nū 50 cm lėgė 1 m, aukštoms – 30 cm. Sonkoms īr 6-10 kg. Oudeguo kaupias taukā.
Udras tonkiausē jied žovis, anuom nuognē patėnk viežē ėr ongorē. Tēpuogi mediuon ondens paukštios, varmos, varlės.
Ūdra, aba udra (luotīnėškā: Lutra lutra, onglėškā: Otter, vuokīškā: Fischotter) īr žvieralis, katros prėgol kiauniu šeimā. Prėgol i Lietovuos rauduonajė kninga.
Ana kost cielos metos, gīven pu vėina. Smarkiausė īr ka būn tomso. Udram patėnk sriaunė mediu opalē, žuoliem apžielė ežerā so parparšuom. Tor sava noma ė da keleta orvū kėrnīs, pakrontiu šabakštīnūs.
Udras poikē nard ė plaukiuo. Pu ondenio gal noplauktė lėgė 400 m neėkvėipos uora, sīkēs padėrb lėgė 11-14 km/val. mėtroma.
H ευρωπαϊκή ενυδρίδα (Lutra lutra) είναι θηλαστικό, ευρωπαϊκό μέλος της οικογένειας των Μουστελιδών (μυιοϊκτίς), τυπικό είδος της βίδρας που χρησιμοποιεί ως ενδιαίτημα το γλυκό νερό. Είναι επίσης γνωστή ως βίδρα, ευρασιατική ενυδρίδα (ποτάμια), ή ενυδρίδα του Παλαιού Κόσμου, αλλά και ως κοινή ενυδρίδα. Συγγενεύει με το κουνάβι.
Η ενυδρίδα έχει κορμί μακρύ, ελαστικό και μυώδες, με παχιά γούνα, που κρατά στεγνό το σώμα της. Τα πόδια της είναι κοντά. Η θαλάσσια ενυδρίδα είναι μεγαλύτερη και βαρύτερη. Οι ενυδρίδες κολυμπούν γρήγορα, κουνώντας την ουρά και το ευλύγιστο σώμα τους. Χρησιμοποιούν σαν κουπιά τα πίσω πόδια τους, που έχουν νηκτικές μεμβράνες.
Η ευρωπαϊκή ενυδρίδα είναι το ευρύτερα απαντώμενο είδος ενυδρίδας και το όνομα ευρωπαϊκή δεν ανταποκρίνεται στην ακτίνα κατανομής του, καθώς περιλαμβάνονται τμήματα της Ασίας και της Αφρικής πέραν της Ευρώπης. Θεωρείται εξαφανισμένο είδος στο Λίχτενσταϊν, τις Κάτω Χώρες και την Ελβετία. Οι πυκνότεροι πληθυσμοί απαντώνται στην ακτή της Νορβηγίας.
Η διατροφή της συνίσταται κυρίως σε ψάρια, αλλά συμπεριλαμβάνονται επίσης πτηνά έντομα, βάτραχοι και μικρότερα θηλαστικά. Η ποικιλία της διατροφής της προϋποθέτει καθαρούς όγκους νερού, στους οποίους περιλαμβάνονται λίμνες, ποτάμια, ρυάκια, όσο παρέχουν επαρκείς ποσότητες τροφής. Ζουν επίσης σε παράκτιες περιοχές, που διαθέτουν όμως πρόσβαση σε γλυκό νερό, το οποίο χρειάζονται για να καθαρίζουν τη γούνα τους.
Τους αρέσει να περιπλανώνται, ιδίως τη νύχτα, κυνηγώντας τη λεία τους και αναζητώντας νέους ψαρότοπους. Πολλές φορές παίζουν γλιστρώντας στη λάσπη των όχθεων ή στο χιόνι.
Οι βίδρες ζουν μόνες τους στα όρια της επικράτειάς τους, που ορίζεται από 1-40 χλμ, (συνήθης μέσος όρος περίπου 18 χλμ.) ανάλογα με την πυκνότητα της διαθέσιμης τροφής. Τα άρρενα και θήλεα άτομα ζευγαρώνουν οποιαδήποτε στιγμή του έτους μέσα στο νερό. Μετά από περίοδο κύησης 63 ημερών γεννιούνται 1-4 κουτάβια, εξαρτώμενα από τη μητέρα τους επί ένα περίπου έτος. Το αρσενικό ασχολείται λίγο ή καθόλου με τη φροντίδα των νεογνών.
Η βίδρα κυνηγά συνήθως το βράδυ, ενώ περνά την ημέρα της σε λαγούμι με υποβρύχια είσοδο.
H ευρωπαϊκή ενυδρίδα (Lutra lutra) είναι θηλαστικό, ευρωπαϊκό μέλος της οικογένειας των Μουστελιδών (μυιοϊκτίς), τυπικό είδος της βίδρας που χρησιμοποιεί ως ενδιαίτημα το γλυκό νερό. Είναι επίσης γνωστή ως βίδρα, ευρασιατική ενυδρίδα (ποτάμια), ή ενυδρίδα του Παλαιού Κόσμου, αλλά και ως κοινή ενυδρίδα. Συγγενεύει με το κουνάβι.
Η ενυδρίδα έχει κορμί μακρύ, ελαστικό και μυώδες, με παχιά γούνα, που κρατά στεγνό το σώμα της. Τα πόδια της είναι κοντά. Η θαλάσσια ενυδρίδα είναι μεγαλύτερη και βαρύτερη. Οι ενυδρίδες κολυμπούν γρήγορα, κουνώντας την ουρά και το ευλύγιστο σώμα τους. Χρησιμοποιούν σαν κουπιά τα πίσω πόδια τους, που έχουν νηκτικές μεμβράνες.
Ăтăр - çинçе кĕлеткеллĕ вăрăм чĕрчун. Вăл утса çӳреме те, чупма та питĕ ăста: 10 çухрăма пĕр канмасăрах кайма пултарать. Шывра та хăйне лайăх туять. Унта 3 минут ытла тăма пултарать. Таса, хăвăрт юхакан шывсене кăмăллать. Ытларах пулăпа тăранать, анчах рак, шапа, хурт-кăпшанкă та тиркесех каймасть. Йăви чăнкă çыранта вырнаçать пулин те, кĕмелли шăтăкне курма çук - ăна ăтăр шыв айĕнчен тăвать. Ăтăр питĕ сыхлавлă чĕрчун шутланать, çавăнпа та апата каçхине кăна тухать. Пирĕн тăрăхра ăтăрăн тĕп тăшманĕ - этем. Çынсем ăтăра паха та хаклă тирĕшĕн тытаççĕ. Çавăнпа та ăтăр йышĕ пирĕн тăрăхра питĕ пĕчĕк.
Ăтăр - çинçе кĕлеткеллĕ вăрăм чĕрчун. Вăл утса çӳреме те, чупма та питĕ ăста: 10 çухрăма пĕр канмасăрах кайма пултарать. Шывра та хăйне лайăх туять. Унта 3 минут ытла тăма пултарать. Таса, хăвăрт юхакан шывсене кăмăллать. Ытларах пулăпа тăранать, анчах рак, шапа, хурт-кăпшанкă та тиркесех каймасть. Йăви чăнкă çыранта вырнаçать пулин те, кĕмелли шăтăкне курма çук - ăна ăтăр шыв айĕнчен тăвать. Ăтăр питĕ сыхлавлă чĕрчун шутланать, çавăнпа та апата каçхине кăна тухать. Пирĕн тăрăхра ăтăрăн тĕп тăшманĕ - этем. Çынсем ăтăра паха та хаклă тирĕшĕн тытаççĕ. Çавăнпа та ăтăр йышĕ пирĕн тăрăхра питĕ пĕчĕк.
Видра — месојаден цицач од семејството на куните. Таа е добро прилагодена за живот во слатки води. Познати се како екстремно вешти пливачи.
Зборот видра (на англиски: otter) произлегува од староанглискиот збор отор или утер (otor или oter). Овие и сродни зборови на други индоевропски јазици, во крајна линија, имаат праиндоевропските корени од * wódr̥, кој исто така го подигнал англискиот збор за вода (water).[1][2].
Видрите имаат цврсто и многу подвижно тело. Градбата на телото им е добро приспособена за нуркање. Во вода можат да издржат многу долго време, а за ловење на пленот се служат со нивните остри и силни заби.
Младите научуваат да пливаат на возраст од околу 80 дена, кога крзното ќе им порасне доволно и ќе стане водоотпорно. Пред тоа тие се невешти во водата поради мекото крзно и практично се плашат од вода, така што во периодот кога треба да започнат да пливаат, мајката најчесто насила ги турка во водата додека не се научат.
Видрите пред сè се хранат со риба. Претежно се активни ноќе, иако понекогаш ловат и во текот на денот. Во ловот не се пребирливи и по правило го ловат пленот што најлесно може да се фати во моментот. Сепак, омилена храна им се јагулите. Често го тераат пленот во теснец обраснат со трева и го напаѓаат одозгора со своите силни и остри заби. Покрај риба, се хранат и со ракови, водени инсекти, жаби, птици[3], а понекогаш и со млади зајци. Видрите се прилично плашливи, воздржливи животни кои живеат осаменички живот. Ловат и се хранат во бистри и плитки потоци, а пожелно е тие потоци да се обраснати со зеленило и да се во близина на поплавни подрачја. За видрите сепак најважно е водата да е бистра и бреговите да нудат можност за криење. Во потрага за храна видрите често знаат да се селат од едно во друго речно подрачје, при тоа често преминувајќи големи растојанија.
Најчесто се парат во раната пролет, и женките котат до 3 млади. Видрата е загрозена поради загадување на водите и загубата на живеалиштата, но и затоа што се лови поради нејзиното крзно.
Видрите се распространети во Европа, Азија и Африка.
Род Lutra
Род Lutrogale
Род Lontra
Род Pteronura
Род Aonyx
Род Enhydra
Видра — месојаден цицач од семејството на куните. Таа е добро прилагодена за живот во слатки води. Познати се како екстремно вешти пливачи.
Голын халиу (Lutra lutra), нь Суусрын овгийн махчин амьтан бөгөөд Европ, Азид тархан нутагладаг.
Тэд Хойд Америкийн голын халиунаас богино хүзүү, чихний хорондох зай, урт сүүлээр ялгаатай.[2]
Энэ зүйл халиу хамгийн өргөн тархсан бөгөөд Ази, Европ болон Африкт амьдарна. Голланд ба Швейцарьт устсанд тоооцогдож буй. Латвид түгээмэл таарах ба мөн Норвеги, Их Британид бий. [3]. Италид Калоре голын бүсэд таардаг.
Тэдний гол идэш нь загас бөгөөд мөн шувуу, шавьж, мэлхий, үет хөлтөн болон жижиг хөхтөн амьтан, тухайлбал залуу зулзаган Евразийн минж зэрэг иддэг.[4].
Ерөнхийдөө цэнгэг ус, хуурай газар амьдрах зохилдолгоотой боловч далайн эргийн давстай усанд амьдарч чадна. Гэхдээ арьс үсээ цэвэрлэхийн тулд байнга цэнгэг усанд орох хэрэгтэй аж. Биеийн урт 55-95 см мөч богинохон хурууны салаа арьсаар холбогдсон угаараа бүдүүн урт хөлтэй. Хүрэн халиун бор зүсмийн өтгөн ноолууртай. Тачир үслэг ан. Махилзаж суналзсан өвөрмөц хөдөлгөөнтэй.
Монгол улсын хувьд Монгол Алтай, Хангай, Хөвсгөл, Хэнтий, Хянганы хаяа уулсын гол, зарим цэнгэг нуурт тархмал байгаад үгүй болжээ. Энэ зууны хорь, гучаад онд Онон, Минж, Завхан, Тэс, Тамир, Чулуут, Шишгэд, Дэлгэр мөрөн, Эг, Халх голын савд ховорхон үзэгддэг байжээ.1995 оны байдлаар Шишгэд голын Тэнгис-Шишгэдийн бэлчрээс улсын хил хүртлэх, Халх голд, Амгалантаас улсын хил хүртлэх зах хязгаарт маш цөөн үлдэж Бэлтэс, Эг, Тэс, Хуримт голын зарим хэсэгт хааяа гүйдлээр үзэгдэнэ. Халх, Нөмрөг голын шигүү бургас, монос, зэгс шугуйт зэлүүд ширэнгэ тохойд байралдаг. Шишгэдэд уулын тайгын гүн хавцал, өтгөн шигүү ой дундуур урссан өвөл харзалдаг, ширүүн урсгалтай боргиотой хэсэгт тааралдана.
Голын халиу нь өөрийн эзэмшил нутагтай байх ба бусдаас сайтар хамгаалан ганцаар амьдрана. Нэг халиу дундажаар 18 км орчим газар эзэмшдэг аж.
Орогнодог нүхний амсар голын эрэгт, усний түвшнээс доод талд, харин хэвтэр ноохой нүхнийхээ мухарт эргээс 4 м хүртэл зайд газар доор 2 м хүртэл гүнд байна. Ноохойноосоо дээш цооног малтаж, хүн үл нэвтрэх, үзэхүйеэ бэрх өтгөн ширэнгэ дотор, эсвэл бутан доогуур салхивч, өрх гаргана.
Жилийн аль ч улиралд эвцэлдэх ба эмэгчин нь 63 хоног хээлээ тээж 1-4 зулзага гаргана. Эрэгчин нь үр зулзагаа өсгөж тэжээхэд оролцдоггүй байна.
Шишгэдэд 3 сарын дундаас отолж эхэлдэг. Халх голд нутгийнхан 5 бойртой ивүү үзсэн тохиолдол бий. Ихэвчлэн загасаар хооллохоос гадна, жижиг мэрэгч, шувуу, усны амьтдыг иднэ. Усанд доторх болон эргийн хад чулуу, унанги, модон дээр нарлаж, салхилж хэвтдэг. Өвөл заримдаа татмын шугуй, тохойг хэсэж, уул давж, ойг туулан хэдэн арван км хол голоос голд гүйдэг.
Далаад оны сүүлчээр Монголд 20 гаруйхан байв. Дээр үеэс хайр гамгүй агнаснаас хүн байнга нутагладаг том голуудын татамд аль хэдийн устаж, зэлүүд нутагт нэн цөөн үлдсэн. Өвөл хоол тэжээл хайх, нар салхинд гарах, үржлийн хосоо олж, хөөцөлдөх зэргээр уснаас гарч цас мөсөн дээгүүр хэсэх үед хүн золбин нохой, чоно, нохой зээх, бүргэд мөрдөн отож хороодог. Нүхний амсрыг мөс таглан хөлдөх, өрхөөр үер орж, эрэг нурж үүр байр усанд автах зэргээс бүлээрээ сөнөдөг.
Голын халиу (Lutra lutra), нь Суусрын овгийн махчин амьтан бөгөөд Европ, Азид тархан нутагладаг.
Тэд Хойд Америкийн голын халиунаас богино хүзүү, чихний хорондох зай, урт сүүлээр ялгаатай.
Дьуукун (нууч. выдра обыкновенная, лат. Lutra lutra) - Саха сиригэр сэдэхтик көстөр үксүн ууга сылдьар бөдөҥ кыыл[1]. Дьуукуннар уустара Солоҥдотуҥулар кэргэннэригэр киирэр.
Саха сиригэр дьуукун популяциялара бэйэ-бэйэлэриттэн ыраах-ыраахтар, сэдэхтик көстөллөр, ахсааннара аҕыйыыр кэриҥнээх.
Саха сирин элбэх улуустарыгар биллэр эрээри өрөспүүбүлүкэ соҕуруу өттүгэр эрэ ордук элбэхтик көстөр (х.к. 60-61° дылы). Онтон Бүлүү өрүс баһыгар (х.к. 64°) олохсуйбут сирдэрэ арыы-арыы көстөр. Сороҕор дьуукуну Хотугу эргимтэ иһигэр кытта көрсөллөрө биллэр. Билигин Саха сирин аттынааҕы сирдэртэн Алын Тунгуска (х.к. 68° дылы) уонна Омоллоон үрэхтэр тардыыларыгар баара биллэр. Көрүҥ сүрүн чааһа Өлүөхүмэ-Чаара уонна Алдан хаптал хайаларыгар кырачаан хайа үрэхтэригэр үөскүүр.
Дьуукуннаах диэн үс сиргэ үрэх баара биллэр[2].
Дьуукун (нууч. выдра обыкновенная, лат. Lutra lutra) - Саха сиригэр сэдэхтик көстөр үксүн ууга сылдьар бөдөҥ кыыл. Дьуукуннар уустара Солоҥдотуҥулар кэргэннэригэр киирэр.
Саха сиригэр дьуукун популяциялара бэйэ-бэйэлэриттэн ыраах-ыраахтар, сэдэхтик көстөллөр, ахсааннара аҕыйыыр кэриҥнээх.
Камá яки гади кама (Lutra lutra) — сусар гаиләлегенә караган җир-су имезүчеләр ерткыч кыйммәтле тиреле җәнлеге, өч кама ыругының бер төре (Lutra).
Кама - сытылган сыгылмалы тәнле зур җәнлек. Кама тәне озынлыгы - 55-85 см, койрыгы - 26-55 см, авырлыгы - 6-10 кг, аяклары кыска, йөзү ярысы белән, көчле йомшак йонсыз койрыклы җәнлек.
Өстән куе көрән, астан аксыл, көмеш төсле, су үткәрмәүчән тиреле җәнлек. Су астында яхшы йөзә.
Бөтен Аурупада, Азиядә, Төньяк Африкада таралган. Рәсәйдә һәркайда, хәттә Чукоткада очрый.
Кама - җир-су җәнлеге, чумып, суда ризыкны эзләп таба, су астында 2 минута дәвамында йөзә ала.
Гадәттә урман елгаларында, сирәкрәк күлләрдә, буада яши, диңгез яр буйларында да очрый.
Кама өненә керү су астында кала. Кышын аш эзләгәндә тәүлектә 15-20 км кар өстеннән бара ала.
Кама күбесенчә балык (сазан, чуртан, керкә, чабак, ташбаш) ашый, вак балыкны яхшырак таба. Кышын бакалар да ашый. Җәен шулай ук су тычканнары, бүтән кимерүчеләр, шөлди, үрдәкләргә аулый. Кама - ялгыз итеп яши.
Кама анасы 3-4 күрмәүче бала таба, йөклелек вакыты - 270 көн.
Кама тиресе бик күркәм һәм кыйммәтле.
2000 елда Бөтендөнья табигать саклау берлеге каманы кызыл исемлеккә кертә.
Кама
Кама
Кама "тарана"
Камá яки гади кама (Lutra lutra) — сусар гаиләлегенә караган җир-су имезүчеләр ерткыч кыйммәтле тиреле җәнлеге, өч кама ыругының бер төре (Lutra).
Кома (Вӱдкома, Вӱдколя) (рушла Выдра) (лат. Lutra lutra ) – Евразийын да касвел Йӱдвел Африкын йос-влак (Mustelidae) йамагат гыч кугу янлык. Капшын кужытшо — 55 — 95 см, почшын кужытшо — 26 — 55 см, нелытше — 6 — 10 кг (10 кг наре — узо; 7 кг наре — ава).
Йӱдвел Америкысе эҥер кома гыч кӱчыкрак шӱй, лопкырак сын да кугурак пылыш ден пылыш кокла да кужурак поч дене ойыртемалтеш[1].
Кома (Вӱдкома, Вӱдколя) (рушла Выдра) (лат. Lutra lutra ) – Евразийын да касвел Йӱдвел Африкын йос-влак (Mustelidae) йамагат гыч кугу янлык. Капшын кужытшо — 55 — 95 см, почшын кужытшо — 26 — 55 см, нелытше — 6 — 10 кг (10 кг наре — узо; 7 кг наре — ава).
Йӱдвел Америкысе эҥер кома гыч кӱчыкрак шӱй, лопкырак сын да кугурак пылыш ден пылыш кокла да кужурак поч дене ойыртемалтеш.
Кундуз (лат. Lutra lutra, Linnaeus, 1758):
Казакстан, Тажикстан. Кыргызстанда мурда Ысыккөл бассейнинин көлмөлөрүндө, Чаткалда, Нарында жана Алай өрөөнүндө жашачу. Азыркы учурда Кыргызстанда Алай өрөөнүндө, Кызылсуу дарыясынын түштүк-батыш бөлүгүндө кездешет. Чаткал жана Үзөңгүкууш дарыяларынын бассейндеринде сакталып калышы мүмкүн.
Балыкка бай, жайылмасы бадалдуу жана бак-дарактуу же аска тектеринин сыныктары бар дарыялардын жана көлдөрдүн жээктери.
Азыркы учурда бир нече жуптан көп эмес.
Изилденген эмес.
Адам тарабынан кырылуусу, балыктын санынын азайышы. Өстүрүү (колдо багуу). Белгисиз.
Аңчылык жасоого тыюу салынган.
Алай өрөөнүндө ӨКЖА түзүү. Азыркы кездеги ареалын иликтөө үчүн Алай өрөөнүнүн территориясын изилдөө. Чаткал өрөөнүндө жана Сарыжаз дарыясынын бассейнинде болжолдуу жашоо аймактарын тактап изилдеп чыгуу.
III категория Critically Endangered, CR: R, C1. Кыргызстанда Lutra lutra seistanica Birula, 1912 түрчөсү жашайт. Борбордук Азиянын эки түрчөсүнүн бири.
कालो ओत नेपालमा पाइने एक प्रकारको जनावर हो । यो जनावर न्याउरी मुसो जस्तो हुन्छ।
აღიაღი, არღია, დედალობუ, (Mustela nivalis) — ბჟაშუმუ ჩხოლარი კვინორიშობურეფიშ ფანაიშე. ართ-ართი უჭიჭაში მახვამილაფარი რე. აღიაღიშ რსხულიშ სიგჷნძა — 13-26 სმ, კუდელიშ — 1,4-9 სმ, წონა — 30-250 გ-შახ. აღიაღის შხირი, კუნტა ბოწოწით ფორილი უმოსო ღვანდალა რსხული უღჷ. ე ცჩხოლარი გოფაჩილი რე ევროპას, აზიას (ობჟათე ნორთიშ მოხ), ოორუე ამერიკას. საქორთუოსჷთ მიარეთ აფხვადჷა. აღიაღი ჭკომუნს ჭუკიშბური ქვერქვუეფს. წანაშ ირნერი ბორჯის იმიარებჷ. ხანს 3-9 ერჩქის. მანე ქვერქვუეფიშ მოჯალაგუათ რგება მოუღჷ ოფუტეშ მეურნობაშო.
აღიაღი, არღია, დედალობუ, (Mustela nivalis) — ბჟაშუმუ ჩხოლარი კვინორიშობურეფიშ ფანაიშე. ართ-ართი უჭიჭაში მახვამილაფარი რე. აღიაღიშ რსხულიშ სიგჷნძა — 13-26 სმ, კუდელიშ — 1,4-9 სმ, წონა — 30-250 გ-შახ. აღიაღის შხირი, კუნტა ბოწოწით ფორილი უმოსო ღვანდალა რსხული უღჷ. ე ცჩხოლარი გოფაჩილი რე ევროპას, აზიას (ობჟათე ნორთიშ მოხ), ოორუე ამერიკას. საქორთუოსჷთ მიარეთ აფხვადჷა. აღიაღი ჭკომუნს ჭუკიშბური ქვერქვუეფს. წანაშ ირნერი ბორჯის იმიარებჷ. ხანს 3-9 ერჩქის. მანე ქვერქვუეფიშ მოჯალაგუათ რგება მოუღჷ ოფუტეშ მეურნობაშო.
Mbiti (Otter in English) imhuka yemusango iri pamupanda wemhuka dzinoyamwisa. Mbiti inoita nguva huru iri mumvura zvakare. Mbiti iri mumhuri imwe chete nechidembo. Vamwe vanodana mbiti nemazita anoti: mbinza, nzidzi kana denhe.
Mbiti inotakura pamuviri kwemazuva 86. Mbiti nzvari dzinoyaruka zvokukwanisa kuita vana dzave nemakore maviri (2) okuzvarwa, hono dzacho dzinokwanisa kuita vana dzave nemakore matatu ekuzvarwa. Kwapera mwedzi mumwe (1), mbiti yazvarwa inokwanisa kubuda mubako.
Nguva zhinji munhu anotukwa kunzi "uri mbiti" kana achinge aita zvisiri izvo, kana kuti zvinosembura.
Mbiti (Otter in English) imhuka yemusango iri pamupanda wemhuka dzinoyamwisa. Mbiti inoita nguva huru iri mumvura zvakare. Mbiti iri mumhuri imwe chete nechidembo. Vamwe vanodana mbiti nemazita anoti: mbinza, nzidzi kana denhe.
Mbiti inotakura pamuviri kwemazuva 86. Mbiti nzvari dzinoyaruka zvokukwanisa kuita vana dzave nemakore maviri (2) okuzvarwa, hono dzacho dzinokwanisa kuita vana dzave nemakore matatu ekuzvarwa. Kwapera mwedzi mumwe (1), mbiti yazvarwa inokwanisa kubuda mubako.
Nguva zhinji munhu anotukwa kunzi "uri mbiti" kana achinge aita zvisiri izvo, kana kuti zvinosembura.
The Eurasian otter (Lutra lutra), also known as the European otter, Eurasian river otter, European river otter, common otter, and Old World otter, is a semiaquatic mammal native to Eurasia. The most widely distributed member of the otter subfamily (Lutrinae) of the weasel family (Mustelidae), it is found in the waterways and coasts of Europe, many parts of Asia, and parts of northern Africa. The Eurasian otter has a diet mainly of fish, and is strongly territorial. It is endangered in some parts of its range, but is recovering in others.
.jpg)
.jpg)
The Eurasian otter is a typical species of the otter subfamily. Brown above and cream below, these long, slender creatures are well-equipped for their aquatic habits. Their bones show osteosclerosis, increasing their density to reduce buoyancy.[2] This otter differs from the North American river otter by its shorter neck, broader visage, the greater space between the ears and its longer tail.[3] However, the Eurasian otter is the only otter in much of its range, so it is rarely confused for any other animal. Normally, this species is 57 to 95 cm (22.5 to 37.5 in) long, not counting a tail of 35–45 cm (14–17.5 in). The female is shorter than the male.[4] The otter's average body weight is 7 to 12 kg (15 to 26 lb), although occasionally a large old male may reach up to 17 kg (37 lb).[5][6] The record-sized specimen, reported by a reliable source but not verified, weighed over 24 kg (53 lb).[7]
The Eurasian otter is the most widely distributed otter species, its range including parts of Asia and northern Africa, as well as being spread across Europe, south to Palestine. Though currently thought to be extinct in Liechtenstein and Switzerland, it is now common in Latvia, along the coast of Norway, in the western regions of Spain and Portugal and across Great Britain and Ireland. In Italy, it lives in southern parts of the peninsula.[1] It inhabits unpolluted bodies of fresh water such as lakes, streams, rivers, canals and ponds, as long as the food supply is adequate. In Andalusia, it uses artificial lakes on golf courses.[8] It prefers the open areas of the streams and also lives along the coast in salt water, but requires regular access to fresh water to clean its fur.[9]
In Syria, the Eurasian otter was recorded in montane creeks in Latakia and Raqqa Governorates and in the lower Euphrates valley in Deir ez-Zor Governorate.[10] In western Nepal, its presence was documented at elevations of around 1,600 m (5,200 ft) in Barekot river in Jajarkot District and at 1,337 m (4,386 ft) in Tubang river in Eastern Rukum District.[11] In India, it is distributed in the Himalayan foothills, southern Western Ghats and the central Indian landscape.[12]
The Eurasian otter's diet mainly consists of fish.[13] Fish is its most preferred choice of food in Mediterranean and temperate freshwater habitats.[14] During the winter and in colder environments, it also feeds on amphibians,[15][16] crustaceans, insects, birds and sometimes small mammals, including young European beavers.[17]
As with various other mustelid species, otters are capable of overpowering and killing prey significantly larger than themselves, and are known to hunt large waterbirds such as adult greylag geese on occasion.[18][19]
Eurasian otters are strongly territorial, living alone for the most part. An individual's territory may vary between about 1 and 40 km (1–25 mi) long, with about 18 km (11 mi) being usual. The length of the territory depends on the density of food available and the width of the water suitable for hunting (it is shorter on coasts, where the available width is much wider, and longer on narrower rivers). The Eurasian otter uses its feces, called spraints, to mark its territory and prioritize the use of resources to other group members.[20] The territories are only held against members of the same sex, so those of males and females may overlap.[21] Mating takes place in water. Eurasian otters are nonseasonal breeders (males and females will breed at any time of the year) and it has been found that their mating season is most likely determined simply by the otters' reproductive maturity and physiological state. Female otters become sexually mature between 18 and 24 months old and the average age of first breeding is found to be 2+1⁄2 years. Gestation for the Eurasian otter is 60–64 days, the litter weighing about 10% of the female body mass. After the gestation period, one to four pups are born, which remain dependent on the mother for about 13 months.[22] The male plays no direct role in parental care, although the territory of a female with her pups is usually entirely within that of the male.[21] Hunting mainly takes place at night, while the day is usually spent in the Eurasian otter's holt (den) – usually a burrow or hollow tree on the riverbank which can sometimes only be entered from underwater. Though long thought to hunt using sight and touch only, evidence is emerging that they may also be able to smell underwater – possibly in a similar manner to the star-nosed mole.[23][24]
The extinct Japanese otter is sometimes considered a subspecies; recent studies have found it to fall outside the subspecific clades comprising L. lutra, so it has been reclassified as a distinct species, but significant uncertainty remains.[25]
The Eurasian otter declined across its range in the second half of the 20th century[26] primarily due to pollution from pesticides such as organochlorine and polychlorinated biphenyls. Other threats included habitat loss and hunting, both legal and illegal.[27] Eurasian otter populations are now recovering in many parts of Europe. In the United Kingdom, the number of sites with an otter presence increased by 55% between 1994 and 2002.[28] In August, 2011, the Environment Agency announced that otters had returned to every county in England since vanishing from every county except the West Country and parts of Northern England.[29] Recovery is partly due to a ban on the most harmful pesticides that has been in place across Europe since 1979,[30] partly to improvements in water quality leading to increases in prey populations, and partly to direct legal protection under the European Union Habitats Directive[31] and national legislation in several European countries.[32][33][34] In Hong Kong, it is a protected species under Wild Animals Protection Ordinance Cap 170. It is listed as Near Threatened by the IUCN Red List.[1]
It is listed as endangered in Pakistan, India, Bangladesh, Myanmar and Thailand, and critically endangered in Mongolia.[1] In South Korea, it is listed as a Natural Monument[35] and first-class endangered species.[36]
Most species that are victims of population decline or a loss of habitat tend to eventually lose their genetic difference due to inbreeding from small populations. A study conducted in 2001, examined whether or not the populations of Eurasian otters suffered from a lack of genetic variability. In the study, they examined teeth of otter skulls at the Zoological Museum, Copenhagen and the Natural History Museum, Aarhus. The samples were collected between 1883 and 1963 in Denmark (Funen, Zealand, and Jutland). The study examined the tissue on the teeth of the skulls and determined the genetic variability based on DNA analysis. In conclusion, the study discovered that despite the population declines, the Eurasian otter was not a victim of declining genetic variability.[37]
The decline in population of native freshwater fishes in the rivers of Iberia, which is the preferred food of Eurasian otters, along with the expansion of exotic fish species like centrarchids could potentially put Eurasian otters at risk for extinction.[38]
The Eurasian otter (Lutra lutra), also known as the European otter, Eurasian river otter, European river otter, common otter, and Old World otter, is a semiaquatic mammal native to Eurasia. The most widely distributed member of the otter subfamily (Lutrinae) of the weasel family (Mustelidae), it is found in the waterways and coasts of Europe, many parts of Asia, and parts of northern Africa. The Eurasian otter has a diet mainly of fish, and is strongly territorial. It is endangered in some parts of its range, but is recovering in others.
Lutra lutra, la eŭropa lutro, estas palearktisa musteledo vivanta en riveroj, kie ĝi manĝas fiŝojn.
Lutra lutra, la eŭropa lutro, estas palearktisa musteledo vivanta en riveroj, kie ĝi manĝas fiŝojn.
La nutria europea o paleártica (Lutra lutra) es un mamífero carnívoro de la familia de los mustélidos de hábitat acuático.[2]
Como todos los mustélidos, tiene el cuerpo alargado, patas cortas, hocico chato y cráneo alargado.
Se caracteriza por su gran tamaño (el cuerpo mide entre 62 y 69 cm y la cola de 37 a 42 cm, y pesa unos 11 kg). Tiene el pelaje pardo y corto, con una característica mancha blanca en la garganta y membranas entre los dedos de las extremidades anteriores y posteriores.
Se distingue de otros mustélidos acuáticos como el visón por su corpulencia, pelaje más claro, y por nadar con el cuerpo sumergido y la cabeza afuera, mientras que el visón hace emerger medio cuerpo al vadear. Se sumerge con movimientos rápidos, y bucea durante de 10 a 40 s.
La nutria del rio japonesa (L. l. whiteleyi) habitó en Japón, se extinguió por 1930.
Come crustáceos, peces, ranas, etc., y a menudo juega con sus presas durante un rato, cosa que le ha válido el nombre de gato de agua en algunos sitios.[cita requerida]
Al andar, como el resto de sus parientes, da saltos arqueando todo el cuerpo para contrarrestar el efecto de sus cortas patas. Se refugia en cuevas entre las rocas, entre raíces o incluso en zarzales. En algunos sitios hace toboganes trazados en el barro o la nieve para llegar rápidamente al agua.
Está prácticamente presente en gran totalidad del continente euroasiático y en el Norte de África.
Nutria de pie
La nutria europea o paleártica (Lutra lutra) es un mamífero carnívoro de la familia de los mustélidos de hábitat acuático.
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Saarmas (perekond) Saarmas ehk euroopa saarmas ehk harilik saarmas (Lutra lutra) on kärplaste sugukonda saarma perekonda kuuluv kiskja. Rahvasuus on ta ka udras.
Tegutseb jõe kaldal.
Saarma levila on väga lai, hõlmates peaaegu kogu Euraasia ja Põhja-Aafrika, välja arvatud Araabia poolsaar, kus on tema jaoks liiga kuiv, ja Euraasia põhjaosa, kus on tema jaoks liiga külm.
Eestis elab saarmas kõikjal mandril [1] ning Saaremaal, Hiiumaal ja Vormsi vetes. Arvukus Eestis: viimastel andmetel ligi 2000 isendit.[viide?]
Saarma perekonda kuuluvad liigid on keskmiselt 80–150 cm pikkused, kaal jääb vahemikku 3–14 kilo. Kõik saarmad on väga nõtke ja liikuva kehaga. Hariliku saarma keha pikkus 70–90 cm, saba pikkus 30–50 cm. Isendid võivad kaaluda 5–12 kg, maksimaalselt 15 kg.[2] Emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad [3]. Saarmad võivad elada kuni 20-aastaseks. Saarma anatoomia on kohanenud eluga nii soolases vees (merekallastel ja saarte läheduses) kui ka magevees (järved, jõed), aga ka maismaal.
Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Keha ülapool on tumepruun, alapool heledam. Saarmaste karvakatte värviskaala on pruun, selle erinevates toonides. Saarmapojad on sündides helebeežid.
Karvastik on karm, aluskarv aga erakordselt tihe ja pehme. Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Karusnahamajanduses on saarmanahk kulumiskindluse etaloniks (vastab 100%-le) [1]. Töötlemisel katkutakse karm pealiskarv välja ning järele jääb madal, tihe ja pehme pealiskarv.[1]
Ühel ruutsentimeetril nahal võib saarmastel leida 0,25–1 miljon karva (võrdluseks: inimese peas on 100 000 karva). Karvkate katab saarmastel kogu keha, välja arvatud esijäsemete käelabad. Vee soojusjuhtivus on 27 korda suurem kui õhul. Kuna saarmastel puudub teistele imetajatele omane nahaalune rasvakiht, vajavad nad ellujäämiseks rohkem kaloreid ja ülitihedat karvkatet koos sinna soetud õhuga, mis töötab soojusisolatsioonina. Isegi suhteliselt külmas vees püüavad saarmad hoida kehatemperatuuri 38 °C juures, see eeldab aga väga kiiret ainevahetusprotsessi.
Iga karva kutiikul on soomuseline, osade karvade soomused jooksevad juurtest otsteni, teistel aga vastupidises suunas – selline karvkate võimaldab karvadel kokku põimuda, seetõttu soevad saarmad end üsna tihti ja põhjalikult. Nimetatud "õhku täis soetud" karvkate koos karvanääpsude eritistega moodustavad vett tõrjuva karvkatte. Kui karvakate määrdub või kattub õliga (nt õlireostuse korral), kaotab karvkate suure osa oma võimekusest ja looma ähvardab alajahtumine. Uuringud näitavad, et kui karvakate on ligi 30% ulatuses õliga kaetud, siis loom tõenäoliselt hukkub, kuna teda ohustab alajahtumine ehk hüpotermia.
Saarmal on neli üsna lühikest käppa, nendega saab ujuda, kõndida, karva sugeda ja saaki töödelda, süüa ning ka puu otsa ronida. Käppadel on viis varvast, mis on ühendatud ujunahkadega. Saarmas jätab maismaal liikudes järele paaris käpajäljendite rea, mis talvel asendub üsna tihti liugleva kõhujäljendiga.
Saarmaste pea on veidi lamenenud, kael on lühike ja paks. Silmad asuvad pea eesküljel. Kõrvad on saarmastel väiksed ja kas ümara või veidi venitatud kujuga. Kõrvadel ja ninasõõrmetel on klapisarnane anatoomia, mis võimaldab need vee all viibides sulgeda. Vurrud asuvad koonu külgedel ja on väga tundlikud, nende abil püüavad saarmad öösel saaki ka väga sogases vees.
Saba on saarmastel pikk – koguni 1/3 ulatuses keha kogupikkusest. See on lihaseline aga samas väga liikuv, otsast ahenev. Loomad kasutavad saba sukeldumisel, ujumisel puhkeasendis, tasakaalu hoidmiseks püstiseismisel jne.
Nagu teistel kärplastel asuvad ka saarmastel saba küljes nahaalused lõhnanäärmed. Lõhnanäärmete eritisi kasutatakse territooriumi märgistamiseks (kändudele, kividele jne), aga ka sidepidamisvahendina. Saarmad märgistavad oma territooriumi seguga uriinist, erilise lõhnaga limastest ekskrementidest ja anaalnäärmete eritistest.
Hästi arenenud lõikehambad võimaldavad saarmastel süüa värsket kala ja kalad ongi saarma peatoidus (umbes 75%): ta sööb kokresid, hauge, forelle, särgi, mudilaid ja teisi kalu. Kalad, keda saarmad püüavad ja söövad, on enamasti väikesed, kaaluga kuni 100 g. Talvel sööb ta rohkesti konni, sageli ka puruvanasid. Suvel püüab närilisi, eriti mügrisid, mõnel pool murrab linde, näiteks parte ja kurvitsaid, aga isegi ka jõevähke.[1]. Enam toitu püüavad saarmad talvel, vähem kevadel. Nagu eespool kirjeldatud, on saarmad oma anatoomilise eripära tõttu sunnitud ellujäämiseks tihti ja suurtes kogustes, vahel kuni 1/5 kehakaalust päevas, toitu tarbima.
Saarmad kütivad aktiivselt, saaki otsides ja jahti pidades nii maismaal kui vees. Saarmad, kes elavad jõgedes-järvedes, teevad pesa tavaliselt ikka maismaale, näiteks jõekallastele, mahalangenud puude juurtesse ning käivad ka maismaal ja isegi puu otsas jahti pidamas. Talvised jääolud aga ka suvised põuaperioodid võivad sundida saarmaid ajutiselt teistele jahimaadele liikuma või siis olemasolevat jahimaad teistega jagama.
Selleks, et söögiks linde, imetajaid ja kahepaikseid tabada tuleb saarmastel mitmeid strateegiaid kasutada: jäneseid püüavad nad jäneseurgudest, uruhiired kaevatakse üles, veelinde napsavad ise vee all sukeldudes. Eluskala süüakse tavaliselt pea ees, krabid tükeldatakse ja avatakse, selleks vahel ka kivide abi kasutades. Konnad süüakse ära, jättes järele üksnes pahupidi pööratud naha. Söömisel kasutavad saarmad ka oma jäsemeid.
Saarmad on üksikeluviisiga loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus.
Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Kaldasse uuristab ta uru, mille suue avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab samuti varjulisi urge uuristada. On juhtunud, et saarmas elab koopas või teeb kaldaäärsesse tihnikusse midagi pesasarnast. Samuti võib ta kasutusele võtta teiste loomade rajatud pesi, mille ta endale sobilikuks kohandab. Jõe asemel võib ta elada ka järve kaldal.[1]
Kui tingimused on soodsad, siis on saarma territooriumiks 2–6 km jõelõik. Ta eelistab sügavate hauakohtadega ja kärestikega jõgesid, mis on aasta läbi jäävabad. Reeglina ei lähe saarmas jõest kaugemale kui sada meetrit. Aga kui kalad jões otsa saavad, võib saarmas teha pikki retki uue elupaiga otsingul. Lund ja jääd mööda suudab ta ööpäevas liikuda 15–20 km. Järskudest nõlvadest laskub saarmas kõhuli liueldes, surudes jalad vastu külgi, nii et maha jääb rennikujuline jälg.[1]
Puhkamise ajal ja vahel ka suuremat saaki järades ujuvad nad tavaliselt selili olles ja tagajäsemeid ning saba liigutades. Tihti kerivad nad ennast veetaimestikku ja puhkavad selili, silmad veepeal muidugi, et vaenlased üllatama ei pääseks. Aga vabalt võivad nad puhata ka kõval maapinnal, urgudes jne. Saarmad võivad sukelduda vee alla 30 sekundist kuni 5 minutini ja 14–20 m sügavuseni. Jahti pidades liiguvad nad kiirelt ja sujuvalt ("hülgelaadselt") kasutades tervet keha, kõiki jäsemeid ja ka saba.
Emased saarmad saavad suguküpseks 2.–4. eluaasta ja isased 3.–6. eluaasta vahel. Vangistuses on täheldatud mõlema sugupoole esindajatel masturbatsiooni, eriti mugavaks muudab selle seliliolek vees ja korralikeks kohandunud jäsemed.
Saarmad on multiöstroossed, st et innaaeg ja tiinestumine võivad toimuda aastaringselt. Reeglina toimub paaritumine kas kevadel või talve lõpul, aga mõnel pool, näiteks Inglismaal, peaaegu aasta ringi. Seetõttu on poegade sünniajas ulatuslikke erinevusi. Emane saarmas jätab elupaika eritisjälje, mis signaliseerib isasele, et käimas on innaaeg. Paaritumine kestab 3–4 päeva, mille jooksul saarmad ajavad üksteist taga ja "mängivad" nii maal kui ka meres. Paaritumine toimub korduvalt. Isane ronib emasele saarmale selga ja püüab teda fikseerida krabades emase nina oma hammaste vahele. On ette tulnud juhuseid, kus emasloom saab paaritumise käigus nii suure ninavigastuse, et ta ei ole võimeline sööma ja sureb. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu otseselt emaslooma ja poegadega kokku.
Pärast viljastumist on emassaarma organism võimeline loodete arengu seiskama (nn diapaus), et saagitingimuste paranedes tiinus lõpuni kanda. Latentne staadium, mis sõltub tunduvalt nii piirkonnast kui isendist, võib ulatuda 270 päevani. Loote areng kestab ligikaudu 63 päeva. Emassaarma välimuse järgi on raske tiinust märgata, sest erilisi muutusi looma kehakujus ei toimu.
Saarmapojad sünnivad kõige sagedamini mais-juunis, aga neid võib ka muul ajal sündida, isegi talvel, kuigi siis on poegadel elulootust vähe.[1] Suuremalt jaolt sünnitavad saarmad vees ja emasloom aitab pojad suuga veepinnale. Magevees elavad saarmad sünnitavad maismaal. Emasloom soeb vastsündinud poegade karva. Sellise õhupolsterdusega kasukas on saarmapoeg mõnda aega pea uppumatu, st hulbib veekogu pinnal.
Pesakonnas on tavaliselt 2, kõige rohkem 4 poega [1]. Saarmapoeg kaalub 60–200 grammi ja tal on helebeež kasukas. Pojad on sündides pimedad, silmad avanevad alles viienädalaselt. Seitsmenädalaselt hakkavad nad jooksma ja emapiimale lisandub tahke toit. Pojad (pesakonnas keskmiselt 2–4 poega) on 6–8 kuu vanuseni emast üsna sõltuvad. Mõni kuu pärast sündi suudavad nad vee peal hulpida seni, kuni ema toitu jahib. Keskmiselt 2,5-kuuselt vahetub saarmapoja titekasukas ja poeg on võimeline ema jahikäikudel saatma, et õppida, kuidas ujuda, jahti pidada ja saaki süüa. Saarmapojad omandavad tihti ema maitseeelistused. Ema ja pojad püsivad koos, kuni ema on taas viljastusvõimeline ja kui mõni isassaarmas hakkab tema vastu huvi tundma, reeglina umbes aasta möödudes.
Saarmaste haiguslikke seisundeid vaadeldakse kliinilises veterinaarias multisüsteemselt, st haarates mitmeid elundkondi. Saarmad on vastuvõtlikud paljudele haigustele ja haiguslikele seisunditele, näiteks neerukividele, maksatsirroosile, südamelihase põletikule, kopsupõletikule, kõhnumisele söömisvõimetuse (nt seedeelundkonna haigused) ja nälja (emata jäänud saarmapojad) tõttu, pahaloomulistele kasvajatele, aju- ja südamehaigustele. Lisaks võivad neil kergesti tekkida paaritumistraumad (nt haavad koonul).
Saarmad on vastuvõtlikud järgmistele parasiitidele ja nendest tingitud haigustele:
Saarmas on looduskaitsealune liik. Jahiuluk, kelle küttimine on keelustatud alates 1975. aastast. Saarmas on kantud EL Loodusdirektiivi II ja IV lisasse, Natura 2000 Euroopa kaitsevõrgustiku direktiivi, samuti Berni konventsiooni II lisasse, CITESi lisasse ja EL CITESi määruse lisasse.
Ohud Eesti sise- ja avaveekogude vetes ja kallastes elunevatele saarmastele:
Saarmad on Eesti kaudu kaitsealune liik, seega nende küttimine nii avalik pole, EV Statistikaameti koduleht liigitab saarmad ulukite klassi, aastal 2010 loeti kokkuleppeliselt kütitud saarmaste arvuks 12.
Saarma lihakeha kasutamise kohta leidub retsepte Henriette Davidise kokaraamatus (19. sajand): eelneb hoiatus, et saarma liha pole maitsev, kuid söödi paastuaja söögina.[viide?]
“ Saarmas puhastatakse ning hõõrutakse sisse soola ja pipraga ning pikitakse nelgiteradega, lisatakse paar loorberilehte ja sidrunikoort, kallatakse äädikaga üle ja lastakse jahedas kohas üleöö seista. Järgmisel päeval eemaldatakse pea ning saarmakeha pakitakse võiga määritud küpsetuspaberisse ning asetatakse praepannile koos 125 g või, ühe seibideks lõigatud sibula, 1 loorberilehe ja mõne pipratera ning nelgitera, paari supilusikatäie äädika ja 1/2 spl täie puljongiga, saarmast praadimise käigus pidevalt vedelikuga kastes. Serveeritakse järelejäänud vedelikust valmistatud kastmega, mis paksendatakse ½ spl jahuga. ”Richard Rohu jutustuse "Ahnuse palk" peategelane on saarmas Udras, kelle vastu võitlevad jõeelanikud. See jutustus kuulub ka kooliprogrammi [4].
Esmaste hinnanguliste jälgede kohta looduses kirjutas Nikolai Laanetu artiklis "Südi saarmas". Saarmaga kõige sarnasem liik Mionictis, meie alade põlisasukas, on siin elanud juba varaholotseenis, st pärast jääaega.[viide?]
Saarmas ehk euroopa saarmas ehk harilik saarmas (Lutra lutra) on kärplaste sugukonda saarma perekonda kuuluv kiskja. Rahvasuus on ta ka udras.
Tegutseb jõe kaldal.
Igaraba edo utxakurra (Lutra lutra L.) mustelidoen familiako ugaztuna da. Hainbat igaraba mota daude Europan zein Asian. Mustelidoen artean, handienetakoa eta deigarrienetakoa da. Haren berezitasuna inguruarekiko duen moldaera itzelean datza eta moldaera hori dela medio, urarekiko eta horren baldintza jakin batzuekiko erabat menpeko da. Azken urteetan, Euskal Herrian nahiz beste leku askotan, izugarri eraldatu zaio habitata, giza-jarduerak direla kausa (ibaien kanalizazioa, ur-obrak, erriberako landarediaren suntsipena…). Horregatik, eta haren larruaren balio altuagatik jasandako jazarpenaren ondorioz halaber, leku askotan galdu da eta beste askotan erabat murriztuta geratu da.
Gorputz luzanga du eta gorputz-adarrak motzak eta sendoak proportzioan. Burua zabala eta zapala du, lepoa ez du bereizia, eta muturra biribildua eta ukimenarekiko sentikorrak diren bibrisa ugariz hornitua (muturrean, ahoan eta barailan); horiek begietan eta besaurreetan ere ageri dira. Belarri oso txikiak ditu, ile azpian ia ezkutatuak. Buztana zabala eta zapaldua da oinarrian eta zorrotz samarra muturrean. Oinazpi biluziak ditu. Bost hatzak mintz interdigital batez elkartuak ditu aurreko eta atzeko oinetan[1].
Ilea oso motza, konpaktua, kolore lustreduna du ilaun trinko eta motza ezkutatuz. Kolorea arrea edo kanela kolorekoa du, grisera pasatuz azpialdean, eta argiagoa, ia zuria, papar aldean. Kumeen ilajea helduena baino ilunagoa da[1].
Muturretik buztanaren puntaraino, arra 99,4-124 cm luze da eta emea, 94,9-116 cm. Pisua berriz, 6,1-9,4 kg arrak eta 4,4-6,1 kg emeak[1].
Banaketa Paleartikoa duen espeziea, Afrika iparraldea eta eskualde Indo-Malaysiarraren zati bat barne. XX. mende erdira arte Iberiar penintsula osoan agertzen zen baina 1950etik aurrera, egundoko beherakada jasan zuen, bereziki inguru populatuenetan[2].
1980ko hamarkadaren amaieran, populazioaren gorakada nabaritzen hasi zen, gaur egun arte mantendua, hiri handietatik pasatzen diren ibai askotan igarabak aurkitzeak frogatzen duenez, bai Espainian, bai Euskal Herrian. Edonola ere, ugariagoa da Iberiar penintsularen mendebaldean (habitata jarraiagoa baitu) ekialdean baino eta, oro har, hiriak eta gizakiak asko populaturiko inguruak baztertzen ditu[3].
Igabara arrunta egon badago Euskal Herrian, nahiz eta azken hamarkadetan kopurua txikia izan eta oso murriztua, bereziki 1970eko hamarkadatik aurrera. Populaziorik handienak Nafarroa Garaian daude. Oso datu gutxi dago Euskal Herriko populazioez, baina jakin jakiten da oso txikiak direla. Bizkaian ez dago[4]; Araban, Bayas eta Zadorra ibaietan aurki daiteke; Nafarroan, Aragoi eta Ega ibaietan[5]; eta Gipuzkoan, aldiz, Bidasoa ibaian soilik[6].
Igaraba ekosistema urtarretako espeziea da eta kostatik goi-mendietaraino banatzen da. Habitat naturalen artean, ibaiak, arroak, aintzirak, padurak eta uraren presentziadun ia edozein leku erabiltzen ditu. Horren ondorioz, urtegietan ere ageri da, baita ubideetan, putzuetan, golf-zelaietako lakuetan eta beste ingurune artifizial askotan ere. Urtegiak eta ibai eta arroak konbinatzen ditu, lehenengoan janaria eskuratzeko eta besteetan, ezkutalekua. Haren habitat-hautaketari buruzko ikerketek faktore garrantzitsuenak elikagaien eskuragarritasuna (horretarako uraren presentzia) eta ezkutalekuen presentzia direla esaten dute. Landarediaren presentzia ez da beharrezkoa ezkutaleku askoko inguruetan edo harrapakinen presentzia mugatzen ez duenean; bestalde, ezkutaleku gutxiko ingurunetan landaredi-estaldura sarria izatea oso garrantzitsua da harentzat. Inguru itsastarretan, berriz, beharrezkoa izango da ibai edo arroren baten bokalearen presentzia, gesala gorputzetik kentzeko (Ruiz-Olmo, 2007).
Igaraba inoiz goi-mendietan bizi da baina arraroa da 1500-1800 m-tik gora bizitzen eta 800-1000 m-tik gora ugaltzen aurkitzea. Kumeak beren kabuz ibiltzeko gai direnean eta gorago elikagaiak eskuragarriago badira egingo dute ugaltzeko mugatik gora. Altitude handietan, igarabaren presentzia azaltzen duten faktoreak ondorengoak dira: elikagai ugari egotea, uretara sartzea eragozten duen izotzik ez egotea eta oztopo handiak ez egotea (ur-jauziak, presak arroiletan...) (Ruiz-Olmo, 2007). Igarabak gehiago agertzen dira altitude horietan anfibioak ugaltzen diren garaian[7].
Igaraba bereziki arrainjalea da, baina inguru mediterraneoan karramarro, anfibio eta narrasti kopuru esanguratsua jan ohi du; batzuetan, aurrekorik ez badu, intsektuak, hegaztiak edo ugaztunak ere jan ditzake[8].
Igaraba urteko edozein momentutan ugal daiteke, eta zikloa bere harrapakinak ugari diren garaietara egokitzen du. Kumaldia galduz gero berriz ugaltzen saiatzen da. Ernaldiak bi hilabete iraun ohi du eta 1 - 5 kume izan ditzake kumaldiko, baina normalean 1 - 2 izaten dira. Habitataren kalitateak paper garrantzitsua jokatzen du kumeen biziraupenean: baldintza normaletan oso altua da, dispertsio adina arte (Ruiz-Olmo, 2007).
Ernaldiak bi hilabete irauten du, gero bizpahiru hilabete egoten dira ezkutalekuan eta beste 8 - 12 hilabete amarekin, hau da, dispertsioan hasten diren momentua arte. Gehienez, 12 - 14 urtera heltzen dira (Ruiz-Olmo, 2007).
Normalean, ilunabarrekoa edo gautarra bada ere, zenbait lekutan jarduera nahiko egunekoa izaten du. Arrak nahiko lurraldekoiak dira eta eme bat edo gehiagoko lurrak zaintzen dituzte; kilometro ugari ibiltzen dira ibaian zehar (Jiménez, 2005). Dispertsio-adinaren atariko kumeak dituzten emeek janari eta ezkutaleku ugariko inguru lasaiak bilatzen dituzte eta asko murrizten dira bizi-eremuak kasu horietan[9].
Araldian eta emeak kumeak dituztenean izan ezik, espezie bakartia da. Ezkutaleku asko erabili ohi dituzte (haitzak, landaredia, sasiak, zuhaitzen sustrai eta zurtoinak...), askotan egunean bat, kumatzen ari direnean salbu[10].
Lurraldea gorotzen bidez markatzen dute, baina lurraldea bainoago, darabiltzaten errekurtsoak markatzen dituztela proposatzen dute batzuek (Kruuk, 1995).
Beste espezieekiko lehia oso urria da eta badirudi amerikar bisoia (Mustela vison) galtzen ateratzen dela igarabarekin topatzean. Harrapari nagusiak zakurra eta hontz handia (Bubo bubo) ditu, bereziki lehenengoa, baina arrano handiek eta otsoak (Canis lupus) ere ehizatzen dute tarteka (bereziki kumeak) (Ruiz-Olmo, 2007).
Igaraba edo utxakurra (Lutra lutra L.) mustelidoen familiako ugaztuna da. Hainbat igaraba mota daude Europan zein Asian. Mustelidoen artean, handienetakoa eta deigarrienetakoa da. Haren berezitasuna inguruarekiko duen moldaera itzelean datza eta moldaera hori dela medio, urarekiko eta horren baldintza jakin batzuekiko erabat menpeko da. Azken urteetan, Euskal Herrian nahiz beste leku askotan, izugarri eraldatu zaio habitata, giza-jarduerak direla kausa (ibaien kanalizazioa, ur-obrak, erriberako landarediaren suntsipena…). Horregatik, eta haren larruaren balio altuagatik jasandako jazarpenaren ondorioz halaber, leku askotan galdu da eta beste askotan erabat murriztuta geratu da.
Saukko eli euraasiansaukko[2] (Lutra lutra) on vesielämään sopeutunut näätäeläin (Mustelidae). Turkin takia saukko oli aikaisemmin haluttu riistaeläin, joten sen kanta pieneni voimakkaasti monilla alueilla
Suomessakin saukko on käynyt pari kertaa sukupuuton partaalla. Laji rauhoitettiin vuonna 1974, ja kanta on sittemmin elpynyt. Vuoden 2015 uhanalaisuustarkastelussa sen luokitus muutettiin silmälläpidettävästä elinvoimaiseksi.[3] Se on mainittu Euroopan unionin luontodirektiivin liitteissä II ja IV.[4]
Saukon ruumis on noin 50–100 senttimetriä pitkä ja sen hännän pituus on noin 28–55 senttiä. Täysikasvuinen saukko painaa 5–10 kiloa. Minkki on samanmuotoinen mutta selvästi pienempi – minkki painaa vain 0,4–2 kiloa.[5]
Saukon ruumiinrakenne on pitkänomainen ja virtaviivainen. Jalat ovat lyhyet ja häntä kapenee tasaisesti paksusta tyvestä alkaen. Turkki on tuuhea ja vettä hylkivä. Sopeutuminen vesielämään näkyy varpaiden välissä kasvavina räpylöinä ja siinä, että saukko kykenee sukeltaessaan sulkemaan hengitystiet ja korvansa. Saukko merkitsee reviirinsä hajumerkinnällä ja ulostaa näkyville paikoille.[6]
Saukkoa tavataan kolmessa maanosassa: Euroopassa, Aasiassa ja Afrikassa. Lajin levinneisyysalueen laajuisen kannan katsotaan olevan uhanalaisuudeltaan silmälläpidettävä.[1] Saukkoa tavattiin ennen lähes koko Euroopassa vesistöjen äärellä – merenrannoilla, järvien ja jokien partailla. 1900-luvulla alkanut kannan taantuminen on aiheuttanut sen häviämisen monilta alueilta. Jokseenkin häiriintymätön populaatio on enää vain Norjan rannikolla, Skotlannin länsirannikolla ja Irlannissa.
Suomessa saukkoa tavataan koko maassa. 1990-luvun puolivälissä kannaksi arvioitiin 1 000–3 000 yksilöä. Kanta on kaksinkertaistunut vuosien 1989–2013 aikana, riista- ja peltokolmioiden aineistosta mallintamalla tehtyjen kannanmuutosanalyysien perusteella.[7] Kannan voimakkain kasvu ajoittui selvästi 1990-luvulle ja 2000-luvun alkuun, jolloin kanta kaksinkertaistui. Sen jälkeen runsastuminen on tasaantunut, mutta jatkuu edelleen levinneisyysalueen reuna-alueilla.[8] Vahvin kanta on Järvi-Suomessa. Laji on levinnyt takaisin Etelä-, Länsi- ja Pohjois-Suomeen, mutta niillä alueilla lajin kanta on vielä sen verran heikko, ettei metsästystä ole sallittu. Suomessa saukko oli merkittävä turkiseläin, mutta liiallisen metsästyksen takia sen kanta romahti ja laji rauhoitettiin vuosiksi 1938–1950. Kannan elvyttyä metsästys sallittiin uudelleen, mutta kanta väheni jälleen, jolloin saukko rauhoitettiin vuonna 1974.[7] Metsästyksen loppuminen yhdessä vesistöjen puhdistumisen kanssa lienee pääsyy lajin runsastumiselle.[9] Laji oli luokiteltu Suomessa silmälläpidettäväksi vuoteen 2015 asti. Vuodesta 2015 laji on ollut luokitukseltaan elinvoimainen, koska lisääntymiskykyisten yksilöiden määrä on kasvanut.[8]
Saukko on periaatteessa makeaan veteen sopeutunut laji, mutta se voi elää myös meressä, jos se saa päivittäin turkkinsa puhdistukseen suolatonta vettä. Muuten sen vettähylkivä ominaisuus kärsii.[10] Tämän takia saukko hankaa turkkiaan kasveihin yrittäessään irrottaa suurimmat suolakiteet.
Saukolla on laaja elinpiiri, jonka alueella se pesii yleensä koloissa, jotka ovat kuuluneet muille eläimille kuten ketuille tai mäyrille. Elinalueensa saukko merkitsee ulostemerkeillä. Jotkin saukkolajit puolustavat omaa reviiriä, joillakin elinpiirit voivat olla osittain tai jopa kokonaan päällekkäin. Saukolle luonteva elintapa on jatkuva kiertely. Useimmiten saukot kulkevat erakkoina omaa vesistöreittiään edestakaisin. Koiras voi hallita jopa 40 kilometrin pituudelta rantaa ja vaellella saalisretkillään keskimäärin noin 10 kilometrin verran yössä. Saukko pysyttelee mieluiten vedessä tai sen läheisyydessä. Se voi kuitenkin kulkea suuriakin matkoja maalla, esimerkiksi nälän ajamana.
Saukot ovat leikkisiä eläimiä ja saattavat esimerkiksi laskea mäkeä lumipenkalta joen jäälle öisin. Saukko on aktiivisempi yöaikaan kuin päivisin, mikä voi johtua ihmisten pelosta. Toisaalta tunnetaan myös lukuisia tapauksia, joissa seurallinen ja leikkisä saukko on hakeutunut ihmisasunnoille, varsinkin jäätyään syystä tai toisesta yksin.Ravinto Saukko syö lähinnä kalaa, esimerkiksi ahvenia, haukia, mateita, särkikaloja ja lohikaloja. Ruokavalioon kuuluu myös pikkunisäkkäitä, lintuja, rapuja, sammakoita ja simpukoita. Aikuinen saukko syö päivässä 1–1,5 kiloa kalaa.[5] Joillakin alueilla, kuten Sri Lankassa, saukon ruokavalio koostuu pääosin äyriäisistä.[1] Talvella saukko joutuu usein kalastamaan jään alla pimeässä. Tämä ei kuitenkaan tuota sille ongelmia, sillä herkkien tuntoviiksiensä avulla se pystyy pimeässäkin seuraamaan kalojen liikkeitä. Tarvittaessa saukko pystyy olemaan veden alla jopa viisi minuuttia yhtäjaksoisesti. Saukot ovat yksineläjiä, jotka tapaavat toisiaan vain lyhyenä lisääntymisaikana. Saukkonaaras on sukukypsä noin puolitoistavuotiaana, koiras kaksivuotiaana. Tarhassa yksilöt kypsyvät hitaammin.[1] Kiima-aika toistuu säännöllisesti ympäri vuoden, yleensä se on kuitenkin keväällä, enimmäkseen helmi–huhtikuussa. Kaikki saukot synnyttävät maalle, usein luolaan. Poikasia on kerrallaan 1–5 ja ne syntyvät 63–65 päivän kantoajan jälkeen. Naaras hoitaa poikasensa yksin, ja poikaset seuraavat emoaan miltei koko ensimmäisen vuoden ajan. Emo opettaa poikasiaan kalastamaan, aluksi päästäen niille omaa saalistaan harjoituksen vuoksi.[6] Eurooppalainen saukko voi elää 17-vuotiaaksi[1], joskin keski-ikä jää yleensä vain kolmeen tai neljään vuoteen.[6]
Lisääntyminen
Lähteet
Viitteet
Aiheesta muualla
Saukko eli euraasiansaukko (Lutra lutra) on vesielämään sopeutunut näätäeläin (Mustelidae). Turkin takia saukko oli aikaisemmin haluttu riistaeläin, joten sen kanta pieneni voimakkaasti monilla alueilla
Suomessakin saukko on käynyt pari kertaa sukupuuton partaalla. Laji rauhoitettiin vuonna 1974, ja kanta on sittemmin elpynyt. Vuoden 2015 uhanalaisuustarkastelussa sen luokitus muutettiin silmälläpidettävästä elinvoimaiseksi. Se on mainittu Euroopan unionin luontodirektiivin liitteissä II ja IV.
Lutra lutra
La Loutre d'Europe[1] ou Loutre européenne (Lutra lutra)[2], souvent qualifiée de loutre commune dans les pays d'Europe où elle est présente, ou encore loutre d'Eurasie, est une espèce de mammifères carnivores semi-aquatiques et principalement nocturnes, de la famille des Mustélidés (sous-famille Lutrinés). Elle est l'une des trois espèces de loutres se rattachant au genre Lutra. En France métropolitaine, on ne trouve que cette seule espèce de loutre. Autrefois présente sur tout le territoire, elle a disparu au XIXe-XXe siècle d'une grande partie de son aire naturelle de répartition en raison de la chasse qu'on lui a faite, puis de la pollution. En effet, en tête de réseau trophique, la loutre bioaccumule de nombreux polluants bioconcentrés tout au long de la chaine alimentaire, notamment les polluants non dégradables que sont les métaux lourds et métalloïdes, et divers polluants organiques persistants peu dégradables tels que des organochlorés et des organophosphorés d'origine agricole (pesticides) ou industrielle[3].
Sa hauteur est d'environ 30 cm au garrot. Son pelage, brun foncé, est composé de deux couches : le poil de bourre, court, très fin, dense et laineux ; et le poil de jarre, long, lisse, brillant et imperméable.
Excellente nageuse, elle dispose de pattes palmées, d'un corps allongé (60 à 80 cm en moyenne, auquel il faut ajouter une queue épaisse à la base et s'effilant vers l'extrémité de 30 à 40 cm de longueur), pour un poids pouvant aller de 5 à 15 kg.
Elle est habituellement solitaire, occupant un territoire de 5 à 15 km de rives le long d'un cours d'eau (parfois davantage) ou de 20 à 30 km2 en zone de marais. Elle emprunte régulièrement les mêmes passages sur la berge pour se mettre à l'eau : les « coulées ». Lorsqu’elle sort de l’eau, elle se roule dans l’herbe pour essuyer sa fourrure, sur des zones reconnaissables à l’herbe couchée et appelées « places de ressui ». En montagne on peut la trouver jusqu'à une altitude de 1 300 m.
Elle fait sa tanière (qu’on appelle « catiche ») entre les racines des arbres des berges des cours d'eau ou dans d'autres cavités (cavité rocheuse, tronc creux, terrier d'une autre espèce). La catiche contient souvent une entrée plus ou moins dissimulée au-dessous du niveau d'eau et un conduit d'aération.
La maturité sexuelle est atteinte entre 2 et 3 ans. Le cycle œstral est du type polyœstrus non saisonnier. Des incertitudes persistent en ce qui concerne la durée du cycle. Celle-ci est estimée dans une fourchette de 30 à 45 jours, mais pourrait être inférieure à deux semaines. L’accouplement a lieu principalement dans l’eau et dure de 10 à 50 minutes. La durée de la gestation est de 58 à 60 jours. La taille des portées varie entre 1 et 3 loutrons[4], le ratio sexuel étant de 0,5. La parturition dure 2 à 3 heures, l’expulsion des jeunes peut prendre quelques secondes à 5 minutes, et ce toutes les 20 minutes en moyenne. L’émancipation des jeunes a lieu entre 6 et 18 mois[5].
La Loutre est essentiellement piscivore. Elle se nourrit d'espèces de poissons différentes (anguilles, truites, épinochettes et épinoches) en fonction du milieu et de la saison. Par ailleurs, elles consomment assez fréquemment des batraciens et des écrevisses. Plus exceptionnellement, des oiseaux, des rongeurs (dont jeunes rats musqués), des insectes, voire des baies comme les myrtilles non dédaignées.
La loutre d'Europe a développé un comportement territorial de marquage poussé à l'aide de son urine ou de ses crottes, nommées épreintes (du vieux français épreindre signifiant déféquer par petits tas[6])[7].
Ces dernières, contenant les restes non digérés de ses proies (fréquemment écailles et arêtes de poissons), sont généralement déposées à des endroits précis (sur un caillou, une souche, etc.). Ce marquage joue un rôle important dans la communication entre individus[7].
Les épreintes permettent d'étudier le régime alimentaire et la répartition des loutres dans la nature[7].
La loutre d'Europe se rencontre en Europe occidentale, en Afrique du Nord, et dans une grande partie de l'Asie, de l'Arménie jusqu'au Japon. En Europe, elle est encore abondante au Portugal, en Albanie, en Irlande et en Écosse, ailleurs elle a considérablement régressé.
En outre, espèce jadis indicatrice de la pureté de l'eau, elle colonise à nouveau actuellement des milieux relativement pollués : décharges en Grèce, ports en Écosse et en Scandinavie[8].
Encore présente dans la majeure partie de la France au début du XXe siècle (ses effectifs étaient estimés à 50 000[8]), les effectifs de la loutre d'Europe ont régressé, particulièrement après les années 1930. À la fin du XXe siècle, il restait moins de 1 000 animaux sur le territoire français, ces populations relictuelles ayant trouvé refuge sur la façade atlantique (marais poitevin) et dans le Limousin. Ses causes de disparition sont nombreuses et c'est souvent une corrélation de plusieurs d'entre elles qui engendre sa perte[10].
En France, la loutre n’a qu’un seul ennemi, l'humain. Jadis, on les chassait pour leur fourrure et parce qu’elles concurrençaient les pêcheurs. Espèce jugée nuisible, on piégeait 4 000 loutres par an entre 1890 et 1930. La chasse est aujourd'hui interdite (depuis 1972) ainsi que les pièges à mâchoire depuis 1994, mais la loutre reste, malgré cela, toujours menacée[10]. Parce que la plupart des cours d’eau sont pollués, la loutre ne trouve plus suffisamment de poissons pour s’installer le long des berges et se nourrir. En plus, les berges de nombreux cours d’eau ont été bétonnées ou rectifiées, les arbres n’y poussent plus et les loutres ne peuvent donc plus y installer leur catiche. La loutre d'Europe souffre de l'assèchement des zones humides, de la construction des barrages et de l'emploi intensif des pesticides. Enfin, les collisions routières tuent de nombreuses loutres chaque année, d'où l'aménagement actuel de loutroducs (dérivations de buses le plus souvent).
En 1991 a été ouvert le premier Centre de Reproduction et de Réintroduction des Loutres à Hunawihr (68-France). Dans un premier temps les buts recherchés ont été la reproduction et la création d'une souche de reproducteurs. Par la suite, les efforts ont été tournés vers la réintroduction à partir des animaux issus du centre et la sensibilisation du public. À la suite de l'aval du Ministère de l'Aménagement du Territoire et de l'Environnement, une expérience de réintroduction de la loutre européenne en Alsace a vu le jour en 1998. Six loutres ont été relâchées au cours de ce programme dans le Ried Centre Alsace. Elles ont été régulièrement suivies par télémétrie ou par la recherche de leur indice de présence[11]. Si l’essai de réintroduction du Centre de Hunawihr a permis à une petite population de loutres de repeupler une partie des rivières du Centre Alsace, les opérations de réintroduction ne sont pas encouragées actuellement en France. Les mouvements de recolonisation naturelle observés ces dernières années permettent de rester raisonnablement optimistes quant à l’avenir de la loutre à l’échelle nationale[12].
En effet, grâce à la protection juridique de l'espèce mais aussi à l'action d'associations de protection de la nature, la Loutre a commencé à reconstituer sa population (repeuplement naturel) : ses effectifs sont estimés entre 2 000 et 3 000[8] ; en Bretagne, sur la façade atlantique et dans le Massif central, principales régions où des populations avaient subsisté, on observe depuis quelques années un début de recolonisation des cours d'eau où elle avait été exterminée[13].
Le ruisseau de Kerhoat Bénoal peu avant sa confluence avec la Laïta ; un refuge pour la loutre d'Europe.
Panneau d'information touristique sur la loutre d'Europe à Kerhoat Bénoal en Guidel.
Loutre d'Europe de l'étang de Bouzaire à Guérande, photographiée de nuit
La Loutre (comme le Castor d'Europe et le Vison d'Europe qui partagent le même habitat) peut être facilement accidentellement tuée par des pièges destinés à des espèces dites nuisibles (telles que le Rat musqué ou le Ragondin). Pour éviter ceci un arrêté du 8 juillet 2013, abrogé et remplacé par un nouvel arrêté du 24 mars 2014 (J.O. du 2 avril 2014, pour une entrée en vigueur le 1er juillet[14]) interdisent les pièges tuant de catégories 2 et 5, dans les zones de présence de ces espèces (ces zones sont définies par arrêté préfectoral mis à jour annuellement).
L'histoire des interactions des activités de la loutre et des activités humaines est au moins millénaire.
La loutre, comme de nombreux prédateurs a fait partie des animaux redoutés ou mal-aimés.. Elle avait au milieu du XXe siècle en Europe été presque partout décimée, pour sa fourrure, encore plus appréciée que celle du castor, et parce qu'elle décimait les élevages ou stocks de poissons dits viviers.
« La chair de la loutre se mange en maigre, & a, en effet, un mauvais goût de poisson, ou plutôt de marais. Les chiens chassent la loutre volontiers, & l'atteignent aisément lorsqu'elle est éloignée de son gîte & de l'eau; mais quand ils l'assaillent, elle se défend, les mord cruellement, & quelquefois avec tant de force & d'acharnement, qu'elle leur brise les os des jambes, & qu'il faut la tuer pour lui faire lâcher la prise. »
« M. Jean Lots de l'Université de Lund en Scanie, & Membre de l'Académie de Stockholm, a publié un Mémoire sur la manière de dresser la loutre pour prendre du poisson: il faut qu'elle soit jeune: on la nourrit d'abord pendant quelques jours avec du poisson et de l'eau et ensuite on mêle de plus en plus dans cette eau, du lait, de la soupe, des choux & des herbes ; & dès qu'on s’aperçoit que cet animal s'habitue à cette espèce d'aliment, on lui retranche presque entièrement les poissons, & en leur place on substitue du pain, dont il se nourrit très bien. Enfin il ne faut plus lui donner ni poissons entiers, ni intestins, mais seulement des têtes & on dresse ensuite l'animal à rapporter, comme on dresse un chien. Lorsqu'il rapporte tout ce qu'on veut, on le mène sur le bord d'un ruisseau clair : on lui jette du poisson qu'il a bientôt joint, et qu'on lui fait rapporter, et on lui donne la tête pour récompense. Un homme de la Scanie, par le secours d'une loutre, ainsi dressée, prenait journellement autant de poissons qu'il lui en fallait pour nourrir toute sa famille. Au reste, cette manière de chasser n'est pas nouvelle en Suède, et doit avoir été beaucoup plus commune autrefois qu'aujourd'hui, puisque Jonston, dans son Histoire des animaux, rapporte que les cuisiniers en Suède avoient l'usage d'envoyer des loutres dans les viviers, pour leur apporter du poisson.
Quoi qu'il en soit, il parait que ce n'est pas une loi commune, que toutes les loutres soient ainsi susceptibles d'éducation, sans cela, on en verrait certainement davantage, & elles nous serviraient pour la pèche, comme nos chiens nous fervent pour la chasse. Toutes les jeunes loutres que M. Buffon a voulu priver, cherchaient à mordre, même en prenant du lait, & avant d'être allez fortes pour mâcher du poisson : au bout de quelques jours, elles devenaient plus douces ; mais ce n'était peut-être que parce qu’elles étaient malades & faibles : loin de s'accoutumer à la vie domestique, toutes celles qu'il a voulu faire élever font mortes dans le premier âge. La loutre en général est, de son naturel, sauvage & cruelle : quand elle peut entrer dans un vivier, elle fait ce que le putois fait dans un poulailler ; elle tue beaucoup plus de poissons qu'elle ne peut en manger, & ensuite elle en emporte un dans sa gueule[15]. »
Lure, ville de Haute Saône, Lutra en latin, en son Festival de Cinéma, remet depuis 2013 des loutres en bronze aux Réalisateurs primés.
Lutra lutra
La Loutre d'Europe ou Loutre européenne (Lutra lutra), souvent qualifiée de loutre commune dans les pays d'Europe où elle est présente, ou encore loutre d'Eurasie, est une espèce de mammifères carnivores semi-aquatiques et principalement nocturnes, de la famille des Mustélidés (sous-famille Lutrinés). Elle est l'une des trois espèces de loutres se rattachant au genre Lutra. En France métropolitaine, on ne trouve que cette seule espèce de loutre. Autrefois présente sur tout le territoire, elle a disparu au XIXe-XXe siècle d'une grande partie de son aire naturelle de répartition en raison de la chasse qu'on lui a faite, puis de la pollution. En effet, en tête de réseau trophique, la loutre bioaccumule de nombreux polluants bioconcentrés tout au long de la chaine alimentaire, notamment les polluants non dégradables que sont les métaux lourds et métalloïdes, et divers polluants organiques persistants peu dégradables tels que des organochlorés et des organophosphorés d'origine agricole (pesticides) ou industrielle.
A lontra[1] ou londra[2] (Lutra lutra) é un animal mamífero pertencente á orde Carnivora e á familia dos mustélidos. Ten unha distribución principalmente euroasiática, incluíndo Galicia. É o membro da subfamilia das lontras (Lutrinae) de máis ampla distribución, e encóntrase en vías fluviais e costas de Europa, moitas partes de Asia e partes do norte de África. Come principalmente peixes e é fortemente territorial. Está en perigo en parte da súa área de distribución, pero está recuperándose noutras. Non se debe confundir coas lontras americanas do xénero Lontra, actualmente clasificadas separadas do xénero do Vello Mundo Lutra, ao que pertence esta especie.[3]
Esta londra euroasiática é unha especie típica da súa subfamilia. É un animal longo e delgado de hábitos acuáticos, de cor marrón por arriba e crema por debaixo. Os seus ósos mostran osteosclerose, incrementando a súa densidade para reducir a flotabilidade.[4] Esta lontra difire da Lontra canadensis norteamericana polo seu pescozo máis curto, cara máis larga, maior espazo entre as orellas e cola máis longa.[5] Porén, a especie euroasiática é a única lontra que hai en gran parte da súa área, polo que raramente se pode confundir con outro animal. Normalmente, esta especie ten unha lonxitude de 57 a 95 cm, sen contar a cola, que mide outros 35 a 45 cm. A femia é menos longa que o macho.[6] O peso seu medio é de 7 a 12 kg, aínda que ocasionalmente un macho vello grande pode acadar os 17 kg.[7][8] O maior espécime rexistrado en fontes fiables pero non verificadas, pesaba uns 24 kg.[9] Ese animal posúe unha pelaxe con dúas capas, unha externa impermeable e outra interna usada para o illamento térmico. Deste xeito pode mergullarse frecuentemente e durante longo tempo para buscar alimento. O corpo é hidrodinámico, preparado para nadar a alta velocidade. De vista reducida, pecha os oídos e o nariz cando se mergulla, polo que confía moito no tacto dos seus bigotes para pescar, que lle permiten detectar pequenas vibracións da auga en condicións difíciles. Xeralmente a lontra ten hábitos nocturnos, durmindo de día na marxe do río e espertando de noite para buscar alimento. Os grupos sociais están formados polas femias e as súas crías. Os machos non viven en grupos e só se xuntan coas femias na época de procreación.
É a especie de lontra máis amplamente distribuída, a súa área esténdese a partes de Asia, toda Europa e parte do norte de África. Aínda que se cre que agora está extinta en Liechtenstein e Suíza, é moi común en Letonia, ao longo da costa de Noruega, e tamén se está facendo máis abondosa en Galicia, Portugal e Gran Bretaña, especialmente nas Shetland.[10] As lontras irlandesas están moi espalladas xeograficamente e considéranse a poboación máis estable de Europa.[11] En Italia, pode encontrarse en partes do sur da península. A poboación de Corea do Sur está en perigo. Na India a especie está distribuída nas faldras do Himalaia, o sur dos Ghats occidentais e na zona central do país.[12]
Nos últimos anos as súas poboacións están progresando en cifras xerais[13] en Europa, e en particular en Galicia.[14]
En xeral, as súas dietas son variables e adaptables e necesitan vivir en corpos de auga doce non contaminados, incluíndo lagos, regatos, ríos e lagoas, sempre que a fonte de alimento sexa axeitada. En Andalucía pode vivir mesmo en campos de golf.[15] Poden vivir tamén na costa, en auga salgada, pero cómprelles un acceso regular á auga doce para limpar a súa pel. Aínda que ás veces viven frecuentando o mar, non deben confundirse coas verdadeiras londras mariñas de América, moito máis adaptadas a ese tipo de vida.
A lontra de río xaponesa (Lutra lutra whiteleyi), xa extinguida, considérase xeralmente que era unha subespecie de L. lutra.
Comen principalmente peixe.[16] O peixe é a súa comida preferida na zona mediterránea e hábitats de auga doce temperados.[17] Porén, durante o inverno e en ambientes máis fríos, o consumo de peixes é significativamente menor, e utilizan outras fontes de comida, como anfibios,[18][19] crustáceos, insectos, aves e ás veces pequenos mamíferos, incluído crías de castor.[20]
Son animais moi territoriais, que viven en soidade a maior parte do tempo. O territorio dun individuo pode variar entre 1 e 40 km de longo, e o máis habitual é uns 18 km. A lonxitude do territorio depende da densidade de comida dispoñible e a anchura da auga axeitada para cazar (é máis curta nas costas, onde a anchura axeitada é moito maior, e máis longa en ríos estreitos). Usan as súas feces para marcar o seu terriotorio e priorizan o uso dos recursos ante outros membros do grupo.[21] Os territorios só se defenden contra outros individuos do mesmo sexo, polo que os territorios de machos e femias poden solaparse.[22] O apareamento ten lugar na auga. Non se reproducen estacionalmente (machos e femias reprodúcense en calquera momento do ano) e a súa tempada de apareamento é probablemente determinada simplemente pola madurez reprodutiva e estado fisiolóxico da lontra. As femias son sexualmente maduras entre os 18 e 24 meses de idade e a idade media do primeiro apareamento é de 2 anos e medio. A xestación dura de 60 a 64 días, e as crías pesan ao nacer un 10% da masa corporal da femia. Despois do período de xestación nacen de unha a catro crías, que serán dependentes da nai durante uns 13 meses.[23] O macho non intervén directamente nos coidados parentais, pero o territorio dunha femia coas súas crías está xeralmente completamente dentro do territorio do macho.[22] A caza do alimento ten lugar principalmente de noite, mentres que o día o animal o pasa na súa toqueira, que xeralmente é un burato escavado ou un tronco oco na ribeira do río, ao que ás veces se pode entrar só mergullándose por debaixo da auga. Aínda que durante moito tempo se pensaba que cazaba só valéndose da vista (que non é moi boa) e o tacto (teñen sensibles vibrisas), hai probas de que pode tamén cheirar baixo a auga, posiblemente de xeito similar ao do tálpido Condylura cristata.[24][25]
As poboacións desta lontra declinaron en case toda a súa área de distribución na segunda metade do século XX[26] principalmente debido á contaminación por pesticidas como os organoclorados e bifenilos policlorados. Outras ameazas son a perda de hábitat e a caza, tanto legal coma ilegal.[27] Agora as poboacións estanse a recuperar en moitas partes de Europa. Por exemplo, no Reino Unido, o número de lugares con presenza de lontras aumentou e as lontras regresaron a todos os condados de Inglaterra cando antes desapareceran de todos menos o West Country e partes do Norte de Inglaterra.[28] A súa recuperación débese en parte á prohibición dos pesticidas máis nocivos que se aplica en Europa desde 1979,[29] en parte pola mellora na calidade das augas co conseguinte aumento das poboacións de peixes, e en parte pola protección legal directa da Directriz de Hábitats da Unión Europea[30] e a lexislación nacional de varios países europeos.[31][32] En canto a Galicia, nos últimos anos as súas poboacións están progresando en cifras xerais, estendendo a súa área de distribución á costa (o 70% da costa galega ten poboacións de lontra)[14]. Entre 1981 e 2004, a lontra aumentou ata un 20% no territorio galego, particularmente nas provincias setentrionais[14]. De feito a existencia de lontras en Galicia vese reflectida na toponimia, así temos os exemplos da Cova da Lontra en Tirán, Moaña ou As Lontreiras, zona litoral rochosa que se atopa no faro da Illa de Sálvora.[33]
En Asia, está na lista de animais en perigo en Paquistán, India, Bangladesh, Myanmar e Tailandia, e está en perigo crítico en Mongolia.[34] En Hong Kong é unha especie protexida pola Ordenanza de Protección de Animais Silvestres Cap 170. Clasifícase como case ameazada na Lista Vermella da IUCN.[34]
A maioría das especies que son vítimas dun declive da súa poboación ou unha perda de hábitat adoitan acabar perdendo as súas dierenzas xenéticas debido á endogamia en pequenas poboacións. Un estudo realizado en 2001, examinou se as poboacións desta lontra sufrían ou non unha falta de variabilidade xenética. No estudo, examináronse os dentes e cranios conservados no Museo Zoolóxico de Copenhague e no Museo de Histoeia Natural de Aarhus. As mostras foran recollidas entre 1883 e 1963 en Dinamarca (Funen, Zelandia e Xutlandia). Estudáronse os tecidos dos dentes e dos cranios determinándose a súa variabilidade xenética facendo análises de ADN. En conclusión, descubriuse que malia o declive das poboacións actual, a especie non presentaba unha diminución da súa variabilidade xenética.[35]
O declive das poboacións de peixes e auga doce nativos, que son os preferidos destas lontras, nos ríos da península Ibérica, xunto coa expansión de especies exóticas de peixes como os centrárquidos poderían potencialmente poñer esta lontra en risco de extinción. [36]
O naturalista escocés Gavin Maxwell escribiu un libro clásico sobre lontras, Ring of Bright Water, onde narra a convivencia de anos coa súa lontra Edal, ata que esta faleceu no incendio da casa de Maxwell.
A lontra ou londra (Lutra lutra) é un animal mamífero pertencente á orde Carnivora e á familia dos mustélidos. Ten unha distribución principalmente euroasiática, incluíndo Galicia. É o membro da subfamilia das lontras (Lutrinae) de máis ampla distribución, e encóntrase en vías fluviais e costas de Europa, moitas partes de Asia e partes do norte de África. Come principalmente peixes e é fortemente territorial. Está en perigo en parte da súa área de distribución, pero está recuperándose noutras. Non se debe confundir coas lontras americanas do xénero Lontra, actualmente clasificadas separadas do xénero do Vello Mundo Lutra, ao que pertence esta especie.
Europska vidra, često i euroazijska vidra (Lutra lutra) je vrsta iz porodice kuna prilagođena životu u slatkoj vodi i smatra se najboljim plivačem od svih kopnenih zvijeri. Točnije ime bi mu bilo, zapravo, vidra starog svijeta. Ima gipko tijelo, vrlo je pokretna, neumorna i zaigrana. Nekada su vidre bile vrlo rasprostranjene posvuda u Europi, dok ih danas vrlo rijetko srećemo. Vidru srećemo većinom u slatkovodnim staništima i uz morsku obalu. Nalazimo ih razasute po raznim krajevima Europe, a prije svega u Velikoj Britaniji, Skandinaviji i na sjeveru Rusije, Sibiru ali i na sjeveru Afrike. Ona živi ponajprije ondje gdje joj drveće i grmlje uz rijeke i kanale pruža dobru zaštitu. Onečišćenje voda, a u prošlosti lov sa psima tragačima te cestovni promet pridonijeli su smanjenju populacije vidre.
Europska je vidra iznimno plaha, suzdržljiva životinja koje živi samotnjački i pretežno je aktivna noću. Najviše lovi u bistrim, ne dubokim vodotocima koji moraju biti obrasli raslinjem, a poželjno je da uz vodotok postoje i poplavna područja. Najvažnije je da je voda bistra, i da obale pružaju dobre mogućnosti skrivanja. U potrazi za hranom prelazi velike udaljenosti i pritom se seli iz jednog u drugi riječni sustav. Tragove im najčešće nalazimo u blatu kraj potoka i rijeka. Na tim je mjestima posebno ranjiva i često ulijeće u zamke koje su zapravo bile postavljene za druge životinje. Razlog usamljeničkom načinu života vidre potreba je za velikim životnim prostorom. Ona ga redovito kontrolira i označuje svojim izmetom. Ženka s mladuncima posjeduje manji teritorij u sklopu velikog područja mužjaka.
Vidru su nekada lovili zbog krzna, ali i zato što su je ribari smatrali konkurencijom. Usprkos tome populacija vidre godinama se nije smanjivala. Međutim, krajem pedesetih godina došlo je do velikog smanjenja njihova broja zbog onečišćenja vode pesticidima. Ti su se otrovi nakupljali u slatkovodnim ribama kojima su se vidre hranile tako da je velik broj vidri zbog toga uginuo. Ozbiljnu prijetnju njezinoj populaciji predstavlja i cestovni promet. Mužjaci prilikom obilaska svog područja prolaze uhodanim starim stazama te prelaze prometnice na kojima često stradavaju.
Iako je vidra već odavno zaštićena zakonom, a uvedeni su i propisi koji zabranjuju upotrebu određenih pesticida, njezina se populacija još uvijek nije znatnije povećala.
Vidra se prvenstveno hrani ribom. U lovu nije izbirljiva i u pravilu lovi plijen koji najlakše može uhvatiti. Ipak, najomiljenija hrana su joj jegulje. Osim toga hrani se i rakovima, vodenim kukcima, žabama i pticama, a neće odbaciti niti mlade kuniće. Vidre koje žive u blizini mora hrane se rakovima i raznim morskim ribama.
Vidra je pod vodom vrlo okretna. Građa njezina tijela upravo je nenadmašivo osposobljava za plivanje i ronjenje. U vodi može izdržati vrlo dugo, a za hvatanje plijena služi joj oštro, izvrsno i snažno zubalo. Vidra pliva u svim smjerovima tako da joj progonjena riba samo uz krajnji napor može pobjeći.
Ribe nakon duge potjere često natjera u travom obrastao tjesnac, napada ih odozdo i zatim zgrabi snažnim čeljustima i oštrim zubima.
Mladunci nauče plivati u dobi od 12 tjedana kad im naraste krzno otporno na vodu.
Vidre nemaju određeno vrijeme za parenje. U području jednog mužjaka živi nekoliko ženki pa kad su one spremne za parenje, mužjak ih naizmjence posjećuje tijekom nekoliko dana u njihovim nastambama.
Ženka u svojoj nastambi, koju je iskopala obično među korijenjem drveta koje raste u blizini rijeke, najčešće okoti 2-3 mladunca. Vidre katkad koriste i napuštene nastambe kunića i jazavaca ako nisu daleko od vode, a gotovo uvijek ima nekoliko nastambi koje koristi prema potrebi. Mužjaci spolno zreli postaju s 18 mjeseci a ženke s 2 godine.
Prvih šest tjedana života mladunci su potpuno bespomoćni i žive samo od majčina mlijeka. Mužjaci ne sudjeluju u podizanju mladih.
Nakon osam do devet mjeseci mlade će se vidre prvi put odvojiti od majke na kratko vrijeme. Potpuno samostalne postaju s dvanaest mjeseci.
U Wikimedijinu spremniku nalazi se još gradiva na temu: Europska vidra
Wikivrste imaju podatke o: Europskoj vidri Europska vidra, često i euroazijska vidra (Lutra lutra) je vrsta iz porodice kuna prilagođena životu u slatkoj vodi i smatra se najboljim plivačem od svih kopnenih zvijeri. Točnije ime bi mu bilo, zapravo, vidra starog svijeta. Ima gipko tijelo, vrlo je pokretna, neumorna i zaigrana. Nekada su vidre bile vrlo rasprostranjene posvuda u Europi, dok ih danas vrlo rijetko srećemo. Vidru srećemo većinom u slatkovodnim staništima i uz morsku obalu. Nalazimo ih razasute po raznim krajevima Europe, a prije svega u Velikoj Britaniji, Skandinaviji i na sjeveru Rusije, Sibiru ali i na sjeveru Afrike. Ona živi ponajprije ondje gdje joj drveće i grmlje uz rijeke i kanale pruža dobru zaštitu. Onečišćenje voda, a u prošlosti lov sa psima tragačima te cestovni promet pridonijeli su smanjenju populacije vidre.
Berang-berang eurasia (Lutra lutra) adalah mamalia semiakuatik yang berasal dari Eurasia. Berang-berang ini merupakan berang-berang yang paling tersebar dari antara spesies-spesies berang-berang lainnya di dalam subfamili Lutrinae. Hewan ini dapat ditemui di perairan-perairan di Eropa, berbagai wilayah di Asia, serta sebagian wilayah Afrika utara. Makanan utama mereka adalah ikan,[2] dan mereka juga merupakan hewan yang sangat teritorial. Hewan ini terancam di beberapa wilayah, tetapi di daerah lain populasinya kembali bertumbuh.
Berang-berang eurasia (Lutra lutra) adalah mamalia semiakuatik yang berasal dari Eurasia. Berang-berang ini merupakan berang-berang yang paling tersebar dari antara spesies-spesies berang-berang lainnya di dalam subfamili Lutrinae. Hewan ini dapat ditemui di perairan-perairan di Eropa, berbagai wilayah di Asia, serta sebagian wilayah Afrika utara. Makanan utama mereka adalah ikan, dan mereka juga merupakan hewan yang sangat teritorial. Hewan ini terancam di beberapa wilayah, tetapi di daerah lain populasinya kembali bertumbuh.
La lontra europea (Lutra lutra, Linnaeus, 1758) è un mammifero di medie dimensioni (raggiunge anche i 120 cm, compresa la lunga coda) che trova il suo habitat ideale lungo i fiumi e i laghi europei ed asiatici.
È una specie con areale eurasiatico (dalla penisola iberica sino al Giappone) e nordafricano (Marocco, Tunisia e Algeria).
L'attuale distribuzione in Europa è molto frammentaria e in diversi paesi (ad esempio Paesi Bassi, Liechtenstein, Svizzera) è ormai estinta mentre in altri (Italia, Francia, Belgio, Germania) è presente con popolazioni residue poco numerose e isolate. È in aumento in Svezia.
In Italia era originariamente diffusa in tutta la penisola, ma attualmente è presente principalmente lungo i corsi d'acqua di Basilicata, Campania, Calabria, Puglia (fiumi Picentino, Calore lucano, Sele, Tanagro, Calore irpino, Ofanto, Alento, Mingardo, Bussento, Bradano, Basento, Cavone, Agri, Sinni, Noce, Lao e fiumara di Atella). È presente anche in Abruzzo e in Molise (bacino del Sangro e alto bacino del Volturno)[1] e in alcune aree di risorgiva del Friuli-Venezia Giulia[2], nonché forse in stazioni isolate di altre regioni (Lazio, Toscana, Liguria, Emilia Romagna) dove un tempo era sicuramente presente.[3]
Nel 2006 la popolazione di lontre in Italia fu stimata fra 220 e 660 esemplari, presenti in diversi nuclei su Alpi, Appennini e alcuni grandi fiumi di pianura. La popolazione è considerata in incremento numerico e in espansione geografica.
Ha una pelliccia marrone intenso nella parte superiore e più chiara nella parte inferiore. Il corpo è allungato e la coda è lunga e affusolata. Il muso è tozzo e coperto di baffi robusti. Le orecchie sono molto piccole. Le zampe sono corte con piedi palmati, utili per il nuoto. È un'ottima nuotatrice e spesso può spingersi sino alle zone costiere, quando c'è carenza di cibo. La lontra è un predatore e si nutre principalmente di pesci (in genere preferisce le anguille e le trote), mangia anche gamberetti e altri invertebrati e non disdegna nemmeno gli uccelli acquatici. Sulla terra preda arvicole, conigli e altri piccoli mammiferi. Generalmente è notturna. Passa molto tempo in acqua.
Per costruirsi la tana approfitta quasi sempre delle buche che le acque dei fiumi lasciano sulle rive; raramente utilizza le cavità naturali tra le radici di vecchi alberi o le tane abbandonate da tassi o volpi perché sono state già abitate in precedenza (la tana).
Il periodo riproduttivo dura solitamente da febbraio a marzo, ma gli accoppiamenti al di fuori di questo periodo non sono rari, pertanto i piccoli possono nascere durante tutto il periodo dell'anno. La gestazione dura nove settimane e la femmina partorisce da 2 a 4 piccoli che nascono con occhi chiusi e quasi inappetenti. Diventano sessualmente attivi poco prima dei tre anni di età. Gli esemplari adulti vivono isolati o in piccoli gruppi familiari, tuttavia le femmine tengono presso di sé la prole per molto tempo.
La lontra vive solo in zone non antropizzate ed è molto sensibile all'inquinamento. Inoltre è un'ottima pescatrice che è entrata in competizione con l'essere umano: questo significa che negli ultimi 2-3 secoli la convivenza non è stata per nulla facile, a discapito della lontra, che è stata molto cacciata durante il XX secolo anche per la sua pelliccia, usata per l'abbigliamento femminile.
Dichiarata specie a rischio nel 1977 in Italia, è più facile incontrarla nelle ampie zone selvagge del nord Europa.
La lontra europea (Lutra lutra, Linnaeus, 1758) è un mammifero di medie dimensioni (raggiunge anche i 120 cm, compresa la lunga coda) che trova il suo habitat ideale lungo i fiumi e i laghi europei ed asiatici.
Lutra lutra est mammale familiae Mustelidarum mediae magnitudinis, in Asia et Europa endemicum.
Haec stipula ad mammale spectat. Amplifica, si potes! 
Ūdra, europinė ūdra (Lutra lutra) – kiauninių šeimos plėšrus žinduolis. Rūšis įrašyta į Lietuvos raudonąją knygą. Natūralių priešų praktiškai neturi, bet rimtais konkurentais gali būti audinės.
Veikli visus metus, gyvena pavieniui. Aktyviausia sutemus, baikšti. Mėgsta sraunius miškų upelius ar žolėmis apaugusius ežerus su neužšąlančiomis properšomis. Savo gyvenamojoje teritorijoje ūdra turi nuolatinį urvą ir keletą laikinų slėptuvių po medžių šaknimis ar krantų išplovose.
Valdoma teritorija nemaža. Ūdros patinas valdo ne mažiau kaip 16 km upės atkarpos. Ūdrų patelės su jaunikliais užima mažiau teritorijos, kuri priklauso jauniklių tėvui. Naktimis ūdros apeina savo valdas, išmatomis pažymi ribas. Nevengia bebrų kaimynystės.
Gerai nardo ir plaukia. Po vandeniu, neįkvėpusi, gali nuplaukti 400 m, kartais išvysto net 11-14 km/val. greitį.
Paplitusi visoje Europoje, beveik visoje Azijoje ir nedidelėje Šiaurės Afrikos dalyje.
Ilgis – nuo 50 cm iki 1 m. Gyvūno aukštis – 30 cm. Sveria 6-10 kg. Uodega raumeninga, plokščia, gali būti 25-55 cm ilgio. Uodegos storumas priklauso ir nuo ūdros įmitimo, nes čia kaupiasi riebalų atsargos. Kūnas ištįsęs, aptakus. Pėda panaši į šuns, tik ne su 4, o su 5 pirštais.
Ausys beveik paslėptos plaukuose. Ūdrai nardant, ausų angos ir šnervės užsidaro. Stiprūs žandikauliai ir aštrūs dantys leidžia patikimai sugriebti žuvį. Šlapias kailis yra labai lygus, išdžiūvęs tampa panašus į dyglius – tai padeda greičiau nutekėti vandeniui. Šeriasi nuo pavasario iki rudens, bet pamažu, todėl kailis beveik visus metus kokybiškas. Ji nebijo ir pačio šalčiausio vandens kokį galime išmatuoti Lietuvoje.
Grobiui neišranki, nors pagrindinis maistas – žuvis. Ypač mėgsta upinius vėžius ir ungurius. Taip pat medžioja vandens paukščius ir vabzdžius, varles, net kiškių jauniklius. Pabadavusi iškart gali suėsti net pusantro kilogramo žuvų. Jūrų pakrantėse gyvenančios ūdros gaudo krabus, įvairias žuvis.
Maisto ieškanti ūdra gali nuplaukti didelius atstumus. Žuvį gaudo įvarydama ją į spąstus. Ją suėda beveik visuomet krante, prilaikydama priekinėmis letenomis.
Suaugusi ūdra per dieną suėda apie 2,5 kg įvairaus maisto, o tai sudaro apie 20 % jos kūno svorio.
Poruotis gali ištisus metus. Vieno patino teritorijoje gali gyventi kelios patelės. Patelei pradėjus rujoti, šis per keletą dienų poruojasi su ja daugybę kartų.
Po 61-74 dienų, pasaulį išvysta dažniausiai 2-4 jaunikliai. Vos gimę jie būna 12 cm ilgio ir sveria 60 g. Tėvas jauniklių nemaitina, todėl išvejamas. Pirmąsias šešias savaites jie būna silpni, minta motinos pienu. Praregi tik po mėnesio. 8-9 mėn. naktimis trumpam iš urvo išlenda į lauką. 12 mėn. jau visiškai savarankiški, bet dar kelis mėnesius gyvena su motina. Patinėliai subręsta 18 mėn., patelės – 2 metų.
Gyvena iki 20 metų.
Vilkai, lūšys. Žūva bebrų, kiaunių, mangutų spąstuose, gaudyklėse.
Gražus ir savitas vandens telkinių pakrančių gyvūnas.
Paplitusi visoje Lietuvoje, gana dažna. 1996 m. Lietuvoje gyveno 1300 ūdrų.
Seniau ūdros medžiotos dėl brangaus kailio, be to žvejai jas laikė kenkėjomis, naikinančiomis žuvį. Vėliau buvo madinga ūdrų medžioklė su šunimis, ypač sportinė ūdrų medžioklė. Apie 1950 m. ūdrų liko kur kas mažiau dėl vandens užterštumo. Gyvūnai žūdavo suėdę apnuodytą žuvį.
Nuo 1960 m. žvėreliai daugelyje šalių imti saugoti. Šiuo metu jų yra labai nedaug. Didėti ūdrų populiacijai trukdo vis populiarėjančios įvairios vandens sporto šakos, žvejyba ir tai, kad patys gyvūnai labai lėtai dauginasi. Jas nubaido bet koks triukšmas, dažnai nusižiūri brakonieriai. Centrinėje Europoje ūdros veisiamos nelaisvėje, po to paleidžiamos į laisvę.
Ūdra, europinė ūdra (Lutra lutra) – kiauninių šeimos plėšrus žinduolis. Rūšis įrašyta į Lietuvos raudonąją knygą. Natūralių priešų praktiškai neturi, bet rimtais konkurentais gali būti audinės.
Veikli visus metus, gyvena pavieniui. Aktyviausia sutemus, baikšti. Mėgsta sraunius miškų upelius ar žolėmis apaugusius ežerus su neužšąlančiomis properšomis. Savo gyvenamojoje teritorijoje ūdra turi nuolatinį urvą ir keletą laikinų slėptuvių po medžių šaknimis ar krantų išplovose.
Valdoma teritorija nemaža. Ūdros patinas valdo ne mažiau kaip 16 km upės atkarpos. Ūdrų patelės su jaunikliais užima mažiau teritorijos, kuri priklauso jauniklių tėvui. Naktimis ūdros apeina savo valdas, išmatomis pažymi ribas. Nevengia bebrų kaimynystės.
Gerai nardo ir plaukia. Po vandeniu, neįkvėpusi, gali nuplaukti 400 m, kartais išvysto net 11-14 km/val. greitį.
Eirāzijas ūdrs jeb Palearktikas ūdrs (Lutra lutra) ir sermuļu dzimtas (Mustelidae) daļēji ūdenī dzīvojošs plēsējs, kas pieder Eirāzijas ūdru ģintij (Lutra).
Eirāzijas ūdrs ir saldūdens tilpju ūdrs, un tā ir visizplatītākā ūdru suga.[1] Tas dzīvo lielākajā daļā Eiropas un Āzijas,[2] izņemot Krievijas ziemeļu tundru, Kazahiju, Indijas vidieni un Arābijas pussalu. Tā apdzīvotā teritorija iesniedzas arī Āfrikas ziemeļrietumos: Marokā un Alžīrijā.[1] Eiropā dzīvo nominālpasuga — Eiropas ūdrs (Lutra lutra lutra). Ir Eiropas valstis, kurās, zaudējot dzīves telpu, Eiropas ūdrs ir izmiris. Tas vairs nav sastopams Lihtenšteinā, Šveicē un Nīderlandē. Toties plaši izplatīts Latvijā, Norvēģijā un Lielbritānijas ziemeļos, īpaši daudz tas dzīvo Šetlendas salās. Šajās salās dzīvo 12% no visiem Lielbritānijas ūdriem.[3]
Latvijas Dabas muzejs katru jauno gadu tradicionāli uzsāk ar Gada dzīvnieka paziņošanu. Par 2010. gada dzīvnieku Latvijā tika pasludināts Eiropas ūdrs. Ūdrs gada dzīvnieka godam izvēlēts tāpēc, ka daudzās Eiropas zemēs tas kļuvis par retu dzīvnieku, bet Latvijā tā populācija ir liela un stabila.[4]
Eiropas ūdrs apmetas upju, strautiņu, ezeru un dīķu krastos. Tas var apmesties arī jūras krastā, bet Eiropas ūdram ir nepieciešama regulāra piekļuve saldūdenim, tādēļ piejūras ūdri apmetas upju grīvās. Saldūdens tam ir vajadzīgs, lai uzturētu tīru savu kažoku. Vēl viens nosacījums dzīves vietas izvēlei ir, lai pat visbargākajā ziemas salā būtu neaizsalstoši laukumi, āliņģi, zemledus tukšumi.[1] Ūdram patīk ierīkot mītnes līdzās bebriem, kā arī izmantot dambju augšpusē koncentrētos barības krājumus, kas seklā un tekošā ūdenī nebūtu viegli atrodami.[5]
Vēl nesenā vēsturē Eiropas ūdri tika nesaudzīgi medīti, lai iegūtu vērtīgo kažokādu un lai atbrīvotos no konkurenta zivju ieguvē. Ūdra kažoks, pateicoties blīvajai pavilnai, skaitās ideāla kažoka etalons.[5] Eiropā 1960. gados un 1970. gados ūdri kļuva par izmirstošu un apdraudētu sugu, jo cilvēki tos intensīvi medīja, paplašināja savu saimniecisko darbību; padziļināja vai nosusināja dabiskās ūdensteces, līdzināja un labiekārtoja krastus. Tika atņemtas ne tikai ierastās dzīvesvietas, bet arī piesārņoti ūdeņi.[5] Ūdra klātbūtne kādā ūdenstilpē liecina par tīru ūdeni un zivju bagātību. Mūsdienās ūdrs ir iekļauts dažādu valstu Sarkanajās grāmatās, Latviju ieskaitot. Latvijā ir salīdzinoši daudz ūdru, pie mums mājo vairāk par 5000 šo dzīvnieku. Tas ir gandrīz 2x vairāk nekā Lietuvā un 4x vairāk nekā Igaunijā.[1]
Eiropas ūdra ķermenis ir garš, slaids un cilindrveidīgs, aste muskuļota un konusveidīga, bet kājas īsas un spēcīgas. Ķepu samērā slaidie pirksti savstarpēji savienoti ar peldplēvēm, kas sniedzas gandrīz līdz nagiem. Lai pleznveidīgās ķepas būtu vēl vairāk pielāgotas irkļu funkciju veikšanai, plaukstām, kas apakšpusē ir neapmatotas, ārmalas visriņķī ir nosegtas ar elastīgu, cietu sariņu slāni, kas iroties palielina atgrūšanās virsmas laukumu.[1] Peldot lēni, ūdrs izmanto visas četras kājas un atsperas ar ķepām, nelietojot asti. Peldot ātri, kājas tiek piespiestas pie ķermeņa, bet muskuļotā aste strādā kā dzenskrūve.[1] Ūdriem ir ļoti jutīgas ūsas. Tās atrodas ne vien uz purniņa, bet arī pie acīm, ausīm un uz priekškājām. Ūsas uztver visas ūdens svārstības un peldot palīdz orientēties, un atrast medījumu pat zem akmeņiem vai dūņām.[5] Ķermeņa garums bez astes ūdram ir 50—95 cm, astes garums 26—55 cm, svars 5—12 kg.[6] Mātītes ir nedaudz mazākas par tēviņiem.
Ienirstot ūdrs aizver nāsis un ausu atveres. Ūdra kažoks ir piemērots, lai ilgstoši atrastos zem ūdens un vienlaicīgi nesamirktu līdz ādai. Tas ir dubults, ar pavilnu un akotspalvu. Pavilnas slānis sastāv no blīvi augošiem, īsiem, izteikti vijīgiem matiņiem. Segmati jeb akotmati, kuru garie gali cieši pārsedz pavilnas kārtu no virspuses, ir piemēroti pavilnas pilnīgai nosegšanai: pie saknēm tie ir saliekti un aug slīpi, galos saplacināti, platāki. Pateicoties šīm īpatnībām, ūdrs gandrīz vienmēr pēc peldes ir sauss. Tomēr nokļuvis sausumā, tas pienācīgi noskurinās un steidzas atbrīvoties no pēdējām mitruma paliekām, kas saglabājušās kažokā. Tādēļ ūdri mēdz enerģiski izvārtīties sniegā vai smiltīs, vai zālē. Pēc vārtīšanās dzīvnieks rūpīgi sevi sakopj ar mēli, nolaizot krūtis, vēderu, sānus, muguru un jo īpaši pamatīgi asti.[1] Kažoka krāsa ūdram ir tumši brūna vai pelēkbrūna, pavēdere un pazode ir gaišāka kā muguras daļa.
Eiropas ūdram, salīdzinot ar Amerikas ūdru, ir īsāks kakls, garāka aste, un ausis uz galvas novietotas plašāk.[7]
Eiropas ūdrs ir teritoriāls dzīvnieks, un, izņemot mātītes ar mazuļiem, tas ir vientuļnieks. Teritorija stiepjas gar ūdenstilpnes krastu. Atkarībā no barības daudzuma tā var būt 1—40 km gara. Latvijā ūdrs parasti apdzīvo 5—15 km garu upes un tās piekrastes posmu, no ūdenstilpes daudz neattālinoties nedz vasarā, nedz ziemā. Tas pārvietojas pa vienām un tām pašām takām katru dienu. Ziemas laikā var labi novērot ūdru izdzītās vagas sniegā. Pa šīm takām pārvietojas arī teritorijai caurceļojoši ūdri.[1] Teritorija tiek apsargāta tikai pret savu dzimumu, tēviņu un mātīšu teritorijas var pārsegties.
Ūdri ir ļoti rotaļīgi dzīvnieki. Vasaras laikā tie mēdz iekārtot speciālas dubļu vai smilšu vanniņas, kurās vārtīties. Tās ir tikai dažus centimetrus dziļas. Ūdrs savā vanniņā izvārtās, izgorās vai vienkārši tajā patup, atlaižas un pakasās, aplaiza kažoku un pagulšņā. Pauguru nogāzēs, vasarā dubļainās un mālainās vietās, ziemā sniegā un uz ledus, ūdri ierīko slidkalniņus, no kuriem daudzas reizes pēc kārtas slidinās, ieskrienoties šļūkdami uz vēdera. Ūdri mēdz ķert savu asti gan uz sauszemes, gan ūdenī.[1]
Eiropas ūdrs pamatā ēd zivis, bet medī arī putnus, kukaiņus, vardes, vēžus un citus mazus dzīvniekus, ieskaitot ūdensžurkas un bebru mazuļus. Kopumā tas nozīmē, ka ūdrs medī jebko, ko var nomedīt gan zem ūdens, gan uz sauszemes. Medīt ūdrs dodas naktī. Dienu tas pavada alā vai dobā kokā atpūšoties.
Pārošanās var notikt visu gadu. Grūsnības periods ilgst 63 dienas. Tā kā ūdrim piemīt embrioniskā diapauze, embrija attīstību mātīte var atlikt tādā veidā, lai mazuļi dzimtu pavasarī. Parasti piedzimst 1—4 mazuļi, kas paliek kopā ar māti apmēram 1 gadu. Mazuļi piedzimst akli un nevarīgi mātes iekārtotā migā zem zemes. Visbiežāk alas izeja ir zem ūdens. Tēviņi tieši mazuļu audzināšanā nepiedalās, lai gan to teritorija pārklājas ar mātītes un mazuļu teritoriju.[8]
Eirāzijas ūdram ir 7 pasugas:[2]
Eirāzijas ūdrs jeb Palearktikas ūdrs (Lutra lutra) ir sermuļu dzimtas (Mustelidae) daļēji ūdenī dzīvojošs plēsējs, kas pieder Eirāzijas ūdru ģintij (Lutra).
Eirāzijas ūdrs ir saldūdens tilpju ūdrs, un tā ir visizplatītākā ūdru suga. Tas dzīvo lielākajā daļā Eiropas un Āzijas, izņemot Krievijas ziemeļu tundru, Kazahiju, Indijas vidieni un Arābijas pussalu. Tā apdzīvotā teritorija iesniedzas arī Āfrikas ziemeļrietumos: Marokā un Alžīrijā. Eiropā dzīvo nominālpasuga — Eiropas ūdrs (Lutra lutra lutra). Ir Eiropas valstis, kurās, zaudējot dzīves telpu, Eiropas ūdrs ir izmiris. Tas vairs nav sastopams Lihtenšteinā, Šveicē un Nīderlandē. Toties plaši izplatīts Latvijā, Norvēģijā un Lielbritānijas ziemeļos, īpaši daudz tas dzīvo Šetlendas salās. Šajās salās dzīvo 12% no visiem Lielbritānijas ūdriem.
Latvijas Dabas muzejs katru jauno gadu tradicionāli uzsāk ar Gada dzīvnieka paziņošanu. Par 2010. gada dzīvnieku Latvijā tika pasludināts Eiropas ūdrs. Ūdrs gada dzīvnieka godam izvēlēts tāpēc, ka daudzās Eiropas zemēs tas kļuvis par retu dzīvnieku, bet Latvijā tā populācija ir liela un stabila.
Memerang Eropah (Lutra lutra), juga dikenali sebagai memerang Eurasia, memerang sungai Eurasia dan memerang Dunia Lama, ialah salah satu anggota Eropah dan Asia Lutrinae atau subkeluarga memerang, dan merupakan memerang air tawar tipikal.
Memerang Eropah (Lutra lutra), juga dikenali sebagai memerang Eurasia, memerang sungai Eurasia dan memerang Dunia Lama, ialah salah satu anggota Eropah dan Asia Lutrinae atau subkeluarga memerang, dan merupakan memerang air tawar tipikal.
De otter (Lutra lutra), ook Europese otter of visotter genoemd, is een marterachtige uit het geslacht Lutra. De otter heeft zwempoten en een donkere, dichte, bruine vacht. De wetenschappelijke naam van de soort werd als Mustela lutra in 1758 gepubliceerd door Carl Linnaeus.[2] Deze soort heeft het grootste verspreidingsgebied van de otters en komt voor in een groot gedeelte van Europa en Azië.
Een volwassen otter is 80 tot 140 centimeter lang, inclusief de staart van 30 tot 50 centimeter lengte. Het gewicht varieert tussen de 5 en 12 kilo en de schouderhoogte is gemiddeld 30 centimeter. Vrouwtjes zijn meestal kleiner dan mannetjes. Mannetjes hebben een kop-romplengte van 60 tot 90 centimeter, een staartlengte van 36 tot 47 centimeter en een lichaamsgewicht van 6 tot 17 kilogram. Vrouwtjes hebben een kop-romplengte van 60 tot 70 centimeter, een staartlengte van 35 tot 42 centimeter en een gewicht van 6 tot 12 kilogram.
Met zijn gestroomlijnde lichaam is het dier goed aangepast aan het leven in het water. De ogen en de kleine afsluitbare oren en neusgaten liggen op één lijn boven op de platte kop, waardoor ze boven water blijven als het dier aan het wateroppervlak zwemt. De otter heeft zwemvliezen tussen de tenen van alle vier de korte krachtige poten. De lange, ovaalronde staart doet dienst als stabilisator en roer tijdens het zwemmen. De snuit is breed.
De vacht, die aan de buikzijde veelal lichter van kleur is, bestaat uit een waterdichte buitenste laag van dekharen en een luchthoudende binnenste laag van dicht opeengeplante donsharen, die onder water droog blijft. De dekharen drogen vrij snel, en hechten uit het water aan elkaar.
Voor de otter, die nauwelijks over onderhuids vetweefsel beschikt, is deze waterdichtheid van groot belang om in het water op temperatuur te blijven. Een optimale conditie van de vacht voorkomt voortijdige onderkoeling tijdens het jagen onder water.
De otter eet voornamelijk vis, zoals paling, baars, snoek, karper en zalm. Hij heeft een voorkeur voor vissen die kleiner zijn dan 25 cm. Hij eet ook amfibieën, watervogels, woelratten, ratten, rivierkreeften, krabben, wormen en insecten: in feite alles wat hij in het water aantreft.
Otters kunnen zeven tot acht uur achter elkaar zwemmen, met een gemiddelde snelheid van 1,5 tot 2 kilometer per uur. Otters duiken gemiddeld tien tot veertig seconden onder water.
Otters zijn vooral 's nachts actief en leven voornamelijk solitair. Tijdens het foerageren kunnen ze 3 tot 10 kilometer afleggen. Overdag gebruiken ze beschutte plaatsen als rietbedden, ondergrondse holten en holle bomen als rustplaats. Soms is de ingang van een hol onder water gelegen, het slaapgedeelte is dan voorzien van een luchtgat. De bodem van het slaaphol is bedekt met droog plantaardig nestmateriaal. Een dier gebruikt vaak meerdere vaste rustplaatsen en holen binnen zijn woongebied. Het territorium loopt langs oevers.
De voortplanting is afhankelijk van de beschikbaarheid van voedsel. In Zweden, waar 's winters al het water bevroren is, komen de jongen in de lente. Op de Shetlandeilanden worden de jongen in de zomer geboren als er veel vis is.
Dieren van hetzelfde geslacht leven in gescheiden leefgebieden, waarbij het territorium van één man dat van een aantal vrouwtjes overlapt. Hoe groot het leefgebied van een individu is hangt onder meer af van de hoeveelheid beschikbaar voedsel en de dichtheid aan otters.
Otters op het Europese continent krijgen meestal jongen in de lente en zomer, maar in principe kunnen ze het hele jaar door jongen krijgen. De gemiddelde leeftijd waarop vrouwtjes voor het eerst jongen krijgen is 2 jaar. Na een draagtijd van 61 tot 63 dagen worden de jongen geboren. De Europese otter kent geen verlengde draagtijd. De grootte van de worp ligt meestal op 2 à 3 jongen, met een maximum van 5 per worp. In gebieden met een hoge sterfte door het verkeer of jacht ligt de gemiddelde worpgrootte hoger dan in gebieden met een lagere druk op de populatie.
Alleen de moeder zorgt voor de jongen. De jongen worden blind geboren en zijn 15 centimeter lang. Als ze 35 dagen oud zijn, openen ze hun ogen. Als ze drie maanden oud zijn, nemen ze hun eerste duik. De zoogtijd duurt gemiddeld 16 weken. Na tien tot twaalf maanden zijn ze onafhankelijk. De dieren zijn gemiddeld na anderhalf tot twee jaar geslachtsrijp. Otters kunnen in gevangenschap 11 tot 15 jaar oud worden. In het wild worden ze zelden zo oud, gemiddeld slechts 3 tot 4 jaar.
De otter komt oorspronkelijk in geheel Europa voor (met uitzondering van IJsland en eilanden in de Middellandse Zee), het grootste gedeelte van Azië (van Palestina en Klein-Azië tot Siberië, Japan, Sri Lanka en Indonesië) en in Noordwest-Afrika van Marokko tot Tunesië.
De otter leeft vooral in zoetwatergebieden met voldoende bedekking, als rivieren, meren, kanalen, beken en moerassen. Ook aan de kust komt hij voor, voornamelijk rotskusten en estuaria. In bergen komt hij voor tot op 4210 meter hoogte in Tibet.
Al sinds de middeleeuwen werd er veel op otters gejaagd. Sommige grote populaties wisten stand te houden, andere kleinere populaties stierven uit. Destijds was de otterjacht vooral bedoeld voor de rijken. Rond 1900 werd de jacht echter massaal. Vooral vissers zagen hem als een grote concurrent. En ondanks het feit dat een otter maar vier of vijf vissen per dag nodig heeft, geloofde men dat ze hele vijvers en waterlopen zouden leegvangen. In het Verenigd Koninkrijk werd de jacht meestal met meutes van zo'n twintig honden gehouden, in Nederland waren slechts een paar honden al voldoende. In Vlaanderen werden er tot de jaren zestig premies uitgereikt voor elk dood dier. In een bepaalde periode werden er in Vlaanderen driehonderd premies uitgereikt. Mogelijk is elke otterfamilie in Vlaanderen toen getroffen geweest.[bron?] Met de daaropvolgende watervervuiling slonk hun aantal zienderogen.
Door vervuiling, habitatvernietiging, verstoring, verkeer, visnetten en jacht liep het aantal otters in West-Europa achteruit en was de soort zelfs in enkele landen uitgestorven, bijvoorbeeld in Nederland en Zwitserland. Tegenwoordig is de soort weer in opkomst.
Door de moeilijkere leefomstandigheden, zoals het oprukken van de mens, met zijn jacht en auto's, kreeg de otter het erg moeilijk in Nederland. De laatste levende otter werd in 1952 bij Haaksbergen (Twente) waargenomen. De leefomstandigheden leidden tot uitsterving van de otter in 1988[3]. In 1989 werd er een otter doodgereden in Friesland; het laatste exemplaar dat in Nederland werd waargenomen. Met deze otter werd de soort datzelfde jaar nog definitief uitgestorven verklaard in Nederland. Er werden vanaf dat moment plannen gemaakt om Nederland weer leefbaar te maken voor de otter. Otters komen alleen voor in visrijke wateren met voldoende schoon en helder water. Ze hebben als territorium 8 tot 12 kilometer ongestoorde natuurlijke oevers nodig.
De otter kwam op de Nederlandse Rode lijst en er werden allerlei aanpassingen aan zijn vroegere leefgebied gemaakt om het weer geschikt en veilig te maken voor de soort. In 2002 zijn in de gebieden De Wieden en de Weerribben otters uitgezet om de soort opnieuw in het gebied te introduceren.
In augustus 2011 vonden medewerkers van het Waterschap Veluwe ten westen van Zutphen uitwerpselen en andere sporen van een otter. Het was volgens het waterschap voor het eerst sinds 1988 dat de otter weer op de Veluwe zou voorkomen. Dat zou vooral komen doordat het water op de Veluwe een stuk schoner was geworden.[4]
Nadat de otter zich daar meer dan vijftig jaar niet had laten zien, werd hij in januari 2012 weer gesignaleerd in Twentse wateren. In 2012 werd ook een wijfje met jong waargenomen in de Overijsselse Vecht. Ecologen van Landschap Overijssel hebben verder sporen en uitwerpselen van een mannetjesotter gevonden in de Benedenregge, tussen Hankate en de uitmonding in de Vecht. Dat de otter weer in de Regge zwemt, geeft aan dat er voldoende voedsel is en dat de waterkwaliteit goed is.
Medewerkers van Natuurmonumenten namen in oktober 2013 otters waar in het Harder- en Voorsterbos in Flevoland. Het werd gezien als een signaal dat de otter zich weer definitief zou vestigen in Nederland.[5]
In Hazerswoude (Zuid-Holland) vond men in 2011 een doodgereden otter die er levend nog niet gesignaleerd was. Eind 2013 werd een otter in de Nieuwkoopse Plassen in Zuid-Holland gezien. Het was de eerste keer sinds dertig jaar dat een levende otter in het Groene Hart werd waargenomen.[6] In februari 2014 kwam op de A12 bij Gouda een otter in het verkeer om het leven.[7]
Omdat dit roofdier zeer gevoelig is voor vervuiling van zijn biotoop is het een goede indicator van de gezondheid van datzelfde biotoop. Door zijn speelse en wispelturige gedrag is het dier een lieveling van het publiek. Er wordt veel moeite gedaan om de otter te herintroduceren. In 2002 werden er een aantal otters uitgezet in Nationaal Park de Weerribben. Dit resulteerde in 2004 in de eerste vier in het wild geboren otterjongen. De herintroductie van otters gaat door totdat er minimaal 40 otters in het wild zijn. In 2004 zijn er nogmaals vijf otters uitgezet. Het herintroductieprogramma stokte gedeeltelijk om een aantal redenen:
Of het de goede kant op blijft gaan met de otter is nog te bezien. Er zijn nu wel drie generaties otters aanwezig in De Wieden en Weerribben. Er zijn relatief veel vrouwtjes aanwezig; omdat deze minder reislustig zijn, vallen er minder slachtoffers in het verkeer. De otter is nu onder andere aangetroffen tot het Ketelmeer en de Lindedijk in Friesland. Ook bij de Ruiten-Aa (Staatsbosbeheer) in Groningen is een melding gedaan van een otter. De otter is ook te vinden in de Oostvaardersplassen in Lelystad, waarvandaan hij zich verspreid heeft naar het Harderbos in Zeewolde. In het Voorsterbos in Marknesse zijn ook otters te vinden die afkomstig zijn uit De Wieden. Ook in Amsterdam, aan de kop van het Borneo-eiland, is een otternest waargenomen.
Men wil nu ook otters gaan uitzetten in De Alde Feanen in Friesland. Wil dit kans van slagen hebben, dan zullen er eerst in geheel Friesland stopgrids in fuiken geplaatst moeten worden. Rondom de Alde Feanen zullen eveneens de drukke wegen voorzien moeten worden van faunavoorzieningen.
Omdat otters grote woongebieden hebben en de dieren veel trekken, is de otter geholpen met goede ecologische verbindingszones. Voor de otter worden loopplanken of wandelpaadjes gemaakt onder bruggen. Op andere plaatsen zijn tunnels onder wegen aangelegd. Deze voorzieningen moeten wel regelmatig onderhouden worden, zodat de dieren ze kunnen vinden en gebruiken.
In Nederland wordt de otter in gevangenschap gehouden in de volgende dierentuinen:
In België werd de otter na een zoektocht door natuurorganisatie Natuurpunt uitgestorven verklaard. In 2012 werd echter een otter gespot in een moerasgebied bij de Rupel.[8] Later dat jaar werd er ook in Limburg, meer bepaald in natuurgebied Smeetshof, een otter aangetroffen. Mogelijk zijn er meerdere.[9]
In juni 2012 maakte een webcam in België meermaals opnames van een otter op slechts enkele meters afstand van de Nederlandse grens bij Weert. De verschijning van de otter hier is waarschijnlijk te danken aan intensieve werkzaamheden in het gebied Kempen-Broek die de natuurlijke habitat van de otter hersteld hebben. Verwacht wordt dat de otter zich via de nabijgelegen eveneens grotendeels in natuurlijke staat teruggebrachte Tungelroyse Beek weer zal verspreiden door Midden-Limburg.[10][11]
In het najaar van 2012 werd een kadaver van een otter gevonden op de E313 nabij Ranst.[12]
Met cameravallen werden er in Willebroek (2012), Bocholt (2012), Lubbeek (2014) en de Zeescheldevallei (2014) eveneens otters waargenomen.[13]
Eind oktober 2017 werd er een broedplaats ontdekt in de noordelijke Scheldevallei. Door deze ontdekking wordt van een officiële terugkeer van de otter gesproken.[14]
Bronnen, noten en/of referentiesDe otter (Lutra lutra), ook Europese otter of visotter genoemd, is een marterachtige uit het geslacht Lutra. De otter heeft zwempoten en een donkere, dichte, bruine vacht. De wetenschappelijke naam van de soort werd als Mustela lutra in 1758 gepubliceerd door Carl Linnaeus. Deze soort heeft het grootste verspreidingsgebied van de otters en komt voor in een groot gedeelte van Europa en Azië.
Oter eller europeisk oter (Lutra lutra) er eit dyr som lever delvis i vatn, delvis på land. Det er eit rovdyr i mårfamilien. Globalt finst fleire oterartar langs kystane av den nordlege halvkula. Verdifull pels og skotpremiar sette oterbestanden i fare og i 1982 vart oteren totalfreda. I dag ser den norske oterbestanden ut til å vere i framgang, særleg frå Møre og nordover.
Oteren sin diett består i hovudsak av fisk, men òg krepsdyr, amfibiar, fuglar, smågnagarar og haredyr vert etne. Oteren er glad i oppdrettslaks og kjem ofte i konflikt med fiskeoppdrettarar.
Oter eller europeisk oter (Lutra lutra) er eit dyr som lever delvis i vatn, delvis på land. Det er eit rovdyr i mårfamilien. Globalt finst fleire oterartar langs kystane av den nordlege halvkula. Verdifull pels og skotpremiar sette oterbestanden i fare og i 1982 vart oteren totalfreda. I dag ser den norske oterbestanden ut til å vere i framgang, særleg frå Møre og nordover.
Oteren sin diett består i hovudsak av fisk, men òg krepsdyr, amfibiar, fuglar, smågnagarar og haredyr vert etne. Oteren er glad i oppdrettslaks og kjem ofte i konflikt med fiskeoppdrettarar.
Oter (Lutra lutra) er et semi-akvatisk rovpattedyr i mårfamilien som tilhører gruppen otere (Lutrinae). Arten er representert i Skandinavia og regnes som en kritisk komponent for fullstendige og godt funksjonerende akvatiske og semi-akvatiske økosystemer. Globalt finnes det flere oterarter, i hovedsak langs kystene av den nordlige halvkule.
Oteren er et smidig, langstrakt dyr med korte, kraftfulle lemmer, bredt hode og lang, muskuløs hale. Den har en lengde på 50-100 cm, halens lengde er 28-55 cm og vekten ligger omkring 3-12 kg hos den europeiske varianten. Hannen er tyngre enn hunnen. Den tyngste hannen som er registrert her i landet, veide cirka 15 kg.[4]
Oterens anatomi er tilpasset semi-akvatiske forhold. Blant annet kan neseborene lukkes under dykking og den har svømmehud mellom tærne. Den vannavstøtende pelsen er lysebrun og dyret har en nesten hvit hakeflekk, men den kan være vanskelig å oppdage om pelsen er våt. Arten har en tykk pels med mellom 60 000 og 80 000 hår per cm² hvor den dominerede hårtypen er underull mens dekkhårene utgjør kun 1,26%.[5] Pelshårene danner isolerende luftlommer som beskytter dyret mot nedkjøling. Derfor kan den overleve i svært kaldt vann, uten å ha et tykt, isolerende fettlag.
Minst sju underarter er beskrevet.[2] Navnene i parentes er ikke offisielle.
I tillegg til ovenfornevnte sju underarter oppgir noen også disse fire, som imidlertid mangler generell støtte og trolig regnes som varianter av en av de ovenfornevnte underartene:
Imaizumi og Yoshiyuki (1989) behandlet den nå utdødde japanske oteren (Lutra nippon) som en egen art, noe Wozencraft støttet under Wilson og Reeder (2005).[6] Japansk oter, som trolig døde ut på 1990-tallet,[7] savner imidlertid internasjonal støtte som egen art. Den nevnes imidlertid av IUCN (Verdens naturvernunion).[2]
Oter (Lutra lutra) er utbredt over hele Europa og østover i et belte gjennom Russland, Sibir og nordlige deler av Asia til stillehavskysten og Sør-Kina-havet. Det er også bestander i deler av Sentral-Asia, India og Sørøst-Asia, inkludert noen av de øyene utenfor. Likeledes er arten representert i det nordvestre hjørnet av Nord-Afrika (Marokko, Algerie og Tunisia)
Oter finnes i hovedsak i tre habitattyper; kyst, elv og innsjø. Den trives i langsomtflytende elver med lav vannstand og vekster i vannkanten, langs havstrender og i innsjøer. Den holder seg alltid nært vann, og bare i sjeldne tilfelle beveger den seg lange strekninger på land ; da gjerne for å forflytte seg til et annet elve- eller fjordsystem.
Oteren er i hovedsak solitær og nattaktiv, men i områder der den ikke blir forstyrret kan den være døgnaktiv. Den svømmer meget godt og kan dykke i opptil 5 minutter av gangen, selv om dykk på cirka 30 sekunder er mer typisk. Den kan svømme minst 400 m under vann uten å puste, og da kan farten komme opp i 11-14 km/t (6-8 knop).
Oteren innretter hiet sitt i huler i strandkanten, gjerne med inngang under vann. Den kan selv grave ut et hi, men det er sjeldent. Oteren danner revir. Hannens revir kan være opp til 20 km langs en elv eller strand. Hunnens revir er mindre, og ligger vanligvis innen reviret til en hann. Revirets grenser markeres ved sekret fra analkjertlene.
Oteren kan pare seg året rundt. Etter cirka 60 dagers drektighet føder hunnen 2-3 unger (i sjeldne tilfeller 6 unger). Ungene er blinde og tannløse ved fødselen, med sølvgrå pels. De er svømmedyktige etter to-tre måneder, og da har de fått sin vanntette pels. Ungene blir hos hunnen fra et halvt til ett år. I denne tiden lærer de effektiv byttefangst. Hunner og hanner er like store ved fødselen, men fra 6 måneders alderen begynner størrelsesforskjellen å tre fram. Etter 2-3 år er ungene kjønnsmodne og oteren kan bli alt fra 11-12 til i sjeldnere tilfeller nærmere 20 år gamle.
Oteren gir lite lyd fra seg, unntatt i paringstiden og når den har unger.
Oterens diett består i hovedsak av fisk, krepsdyr, muslinger, amfibier, fugler, smågnagere og haredyr. Ellers kan det på generelt grunnlag nevnes at dyrelivet i leveområdet (biotopen) avgjør hva oteren spiser, siden oteren kan regnes som en omnivor (alteter).
Dietten kan variere mye med utbredelsen. Noen steder er fisk hovedretten, andre steder muslinger og krepsdyr. Det har blitt påvist at europeisk oter kan ta fisk på opp mot 9 kg.[2] Oterens preferanse for oppdrettslaks gjør at den ofte kommer i konflikt med fiskeoppdrettere.
Verdifull pels og skuddpremier satte oterbestanden i fare. Den har gått sterkt tilbake i Europa siden 1950-tallet. Dette skyldes både miljøgifter, vannreguleringer, jakt på grunn av pelsen og påkjørsel av biler når oteren krysser veier. Noen zoologer mener at spredning av mink siden 1950-åra har påvirket oterens bestand, men dette er ikke avklart.
Arten var jaktbar fram til 1970, men ble ble fredet i 1972 på Østlandet og Agder, i 1979 på Vestlandet. I 1982 ble oteren totalfredet, gjennom ratifiseringen av Bernkonvensjonen. Da fantes det nesten ikke oter sør for Nordland. Siden har arten restituert seg, og den norske oterbestanden var i fremgang fram mot 1995, , særlig fra Møre og Romsdal og nordover, for deretter å flat ut mot tusenårsskiftet. Etter det har bestanden hatt en litt negativ trend, spesielt i perioden 2006–2010. Hvor mange dyr som finnes her vet ingen med særlig stor grad av sikkerhet, men den negative trenden kan ha snudd.
Den norske oterbestanden er svært betydningsfull og utgjør mellom 5 og 25 prosent[8] av den europeiske totalbestanden. Derfor har Norge et spesielt forvaltningsansvar for oteren, som både omfattes av Bernkonvensjonen og CITES (Washingtonkonvensjonen). I Norge ble det i 2012 startet opp et pilotprosjekt for å kartlegge innlandsoteren i regi av NINA.[9]
Tidligere ble oteren jaktet på, først og fremst på grunn av pelsen, men også fordi fiskerne anså den som et skadedyr i konkurranse om fisken. Oterjakt med hunder har også blitt sett på som en sport.
Arten er representert i Kristiansand Dyrepark, Namsskogan Familiepark og Atlanterhavsparken[10]
Oter (Lutra lutra) er et semi-akvatisk rovpattedyr i mårfamilien som tilhører gruppen otere (Lutrinae). Arten er representert i Skandinavia og regnes som en kritisk komponent for fullstendige og godt funksjonerende akvatiske og semi-akvatiske økosystemer. Globalt finnes det flere oterarter, i hovedsak langs kystene av den nordlige halvkule.
Multimedia w Wikimedia Commons Wydra europejska[3], wydra[4][5][6][7][8][a] (Lutra lutra) – gatunek niewielkiego drapieżnego ssaka z rodziny łasicowatych (Mustelidae), jedyny żyjący w Polsce w stanie naturalnym przedstawiciel rodzaju Lutra.
Występuje prawie w całej Europie, w Azji od koła podbiegunowego do Japonii, na południu dochodzi do Wysp Sundajskich. Zamieszkuje również Afrykę Północną[9][10]. Występuje na terytorium całej Polski, ale wszędzie jest bardzo rzadka. Związana jest ze środowiskiem wodnym. Spotkać ją można nad brzegiem Bałtyku, nad brzegami rzek, potoków, stawów i jezior. Buduje na ich brzegu nory, do których wejście znajduje się pod powierzchnią wody. Oprócz tego otworu wejściowego, nory wydry posiadają jeszcze otwory wentylacyjne, znajdujące się pod korzeniami drzew. Czasami zajmuje też gotowe nory wykonane przez lisa, czy borsuka.
Opis. Długość ciała: 75 – 90 cm, ogona 35 – 60 cm, masa ciała – około 10 kg. Górna część ciała ubarwiona na brunatno, spód ciała dużo jaśniejszy.
Tryb życia. Doskonale pływa. Główny jej pokarm stanowią ryby, ale uzupełnia pożywienie także gryzoniami, ptakami wodnymi i błotnymi. Na polowania wychodzi nocą. Od wody oddala się bardzo niechętnie. Jeśli jednak głód zmusi ją do szukania pożywienia, potrafi podejmować nawet dalekie wędrówki, w czasie których może czynić szkody również w gospodarstwach rolniczych, polując na drób domowy. Obecnie są to jednak bardzo rzadkie przypadki.
Rozród. Ciąża u samicy trwa od 9 do 10 tygodni. Samica rodzi, zwykle w maju lub w czerwcu, od 2 do 4 młodych. Są one ślepe po urodzeniu, oczy otwierają dopiero po 4 – 5 tygodniach. Usamodzielniają się dość szybko i wkrótce wraz z matką uczą się polować. Dojrzewają płciowo po 2 lub 3 latach. Żyją 10 – 15 lat.
Wyróżnia się jedenaście podgatunków wydry[11]:
W Czerwonej księdze gatunków zagrożonych Międzynarodowej Unii Ochrony Przyrody i Jej Zasobów został zaliczony do kategorii NT (bliski zagrożenia). W Polsce zgodnie z Rozporządzeniem Ministra Środowiska z dnia 28 września 2004 objęty był ochroną częściową z wyjątkiem osobników występujących na obszarze stawów rybnych, uznanych za obręby hodowlane w rozumieniu przepisów o rybactwie śródlądowym[12]. Obecnie jest objęty ochroną częściową bez ograniczeń[13][14][15].
Oswojoną wydrę zwaną Robakiem opisał w swoich pamiętnikach Jan Chryzostom Pasek.
Wydra również jest jednym z głównych bohaterów popularnego serialu Pingwiny z Madagaskaru.
Wydra europejska, wydra (Lutra lutra) – gatunek niewielkiego drapieżnego ssaka z rodziny łasicowatych (Mustelidae), jedyny żyjący w Polsce w stanie naturalnym przedstawiciel rodzaju Lutra.
A lontra-europeia (Lutra lutra), também conhecida como lontra-euroasiática, lontra-comum ou lontra-do-velho-mundo, é uma espécie de lontra da família dos mustelídeos.
Juntamente com outras duas espécies, a Lutra maculicollis e a Lutra sumatrana, formam o género Lutra.
A nível global é considerada uma espécie ameaçada (NT)
A nível nacional é considerada uma espécie pouco preocupante (LC)
Em Espanha é considerada uma espécie vulnerável (V)
Convenção de Berna, Decreto-lei 316/89 de 22 de Setembro (anexo II)
Convenção de Washington (CITES), Decreto-lei 114/90 de 5 de Abril (anexo I A)
Diretiva Habitats, Decreto-lei 140/99 de 24 de Abril (anexo B II e B IV)
Considera-se que os Lutrinae do género da Lontra estão filogeneticamente ligados aos géneros Aonyx e Amblonyx, sendo Lutra e Lutrogale géneros próximos, relacionados filogeneticamente com Pteronura. Enhydra tem uma posição divergente em relação aos demais Lutrinae.
O primeiro mustelídeo conhecido com adaptações à vida aquática é o Potamotherium valletoni (Geoffroy, 1833), do Stampiano-Burdigaliano (Oligoceno) Francês, sendo habitualmente considerado como estando na base da linha evolutiva dos Lutrinae.
Os mais antigos registos fósseis do género Lutra, Lutra palaeindica e Lutra licenti, datam, pelo menos, do final do Plioceno Asiático. Na Europa, os primeiros fósseis de Lutra datam, igualmente, do Plioceno, Lutra bressana e Lutra affinis, mas não são muito relevantes para a determinação da origem das formas atuais. Lutra lutra aparece na Europa a partir to Plistoceno (Quartenário), possivelmente como um imigrante da região oriental.
A lontra tem uma pelagem espessa e brilhante. A cor do pêlo é variável, contudo, apresentam um padrão geral definido: geralmente, o pêlo é castanho-escuro na parte superior, tornando-se progressivamente mais claro nas regiões inferiores. Possuem, por vezes, uma mancha clara na garganta (creme ou mesmo branca), por baixo do queixo ou lábio inferior, de dimensão e forma variáveis, que permite o reconhecimento individual. Esta pelagem, é constituída por duas camadas de pêlos: a interna, impermeável, constituída por uma densa camada de pêlos (de 10–15 mm), que captura pequenas bolhas de ar, isolantes, e permanece seca enquanto o animal mergulha, e uma camada externa, também impermeável, cuja eficácia é comprovada pelo facto de não existirem diferenças de peso apreciáveis entre indivíduos secos e indivíduos molhados.
A lontra possui um corpo alongado, fusiforme e muito flexível, que lhe confere grande hidroninamismo. O pescoço é curto, embora largo e a cabeça é achatada, provida de pequenas orelhas. Os olhos são pequenos e estão deslocados para a parte superior da cabeça, não apresentando uma posição lateral como em muitos mustelídeos. A localização das orelhas, nariz e olhos, na parte superior da cabeça, permite que os mesmos se mantenham fora de água quando a lontra nada à superfície. A linha superior do rhinarium (nariz), preta e sem pêlos, forma um ‘W’. No focinho encontram-se longos pêlos sensoriais (de aproximadamente 25 cm), as vibrissas, que parecem ter uma função na deteção de presas dentro de água. A cauda, cujo comprimento é um pouco maior que metade do comprimento total do corpo e da cabeça, é ligeiramente achatada horizontalmente, larga e forte na base e mais pontiaguda na extremidade, que funciona como leme quando o indivíduo está a nadar. As patas possuem palmas e cinco dedos muito separados, entre os quais existe uma forte membrana interdigital. As garras são pequenas e não retrácteis.
Inferiormente em relação à base da cauda, existem duas glândulas anais, cuja função exata não é, ainda, bem conhecida, mas que se julga estar relacionada com a marcação olfativa.
O ritmo cardíaco da lontra é alterado quando mergulha, aumentando a eficácia da predação subaquática. A curvatura do cristalino possui capacidade de ser ajustada, permitindo, desta forma, a visualização de imagens focadas, tanto dentro como fora de água.
Quando o animal mergulha, os ouvidos e fossas nasais encontram-se hermeticamente encerrados, uma vez que são valvulares.
A espécie apresenta um dimorfismo sexual pouco acentuado, sendo o macho maior. O macho atinge, em média, 120 cm de comprimento (dos quais 45 cm correspondem à cauda) e entre 8 e 16 kg de peso. A fêmea, por sua vez, pode atingir um comprimento de cerca de 105 cm e pesa entre 6 e 12 kg.
Associada a zonas húmidas, podemos encontrar a lontra em águas continentais (como rios, ribeiras, pauis, lagos e albufeiras), em estuários, e, também, em alguns pontos do litoral marinho. Vales remotos e sossegados, praias desertas rodeadas por costas rochosas escarpadas ou, ainda, lagoas de altitude são locais de potencial ocorrência da lontra.
Estes animais constroem as tocas e abrigos nas margens, apresentando uma abertura subaquática e uma de ventilação. Muitas vezes, aproveitam tocas abandonadas por outros animais ou troncos e sistemas radiculares de grandes árvores, criando um sistema de “galerias”, com várias entradas, uma subaquática e outras com abertura para o solo.
No litoral marinho, utilizam a vegetação, que envolve os pequenos cursos de água que desaguam na praia, e as falésias, como locais de abrigo e até mesmo de criação.
As lontras são animais silenciosos e difíceis de observar diretamente no seu habitat natural.
A lontra europeia possui hábitos principalmente noturnos matinais, e como todas as outras lontras, é um animal semiaquático. É um animal geralmente solitário, e ocupa um território que vai de 5 a 15 km, que é marcado com secreções odoríferas e fezes. O macho vive normalmente sozinho numa área que pode incluir o território de uma ou mais fêmeas. Elas constroem uma toca entre raízes de árvores, em troncos ocos ou numa cavidade rochosa, que às vezes possui uma entrada debaixo da água. No interior, caça no escuro, mas nas zonas costeiras é mais ativa durante o dia.
A lontra pode reproduzir-se durante todo o ano, no entanto, acasala, sobretudo, no final do Inverno e início da Primavera (entre fevereiro e abril; épocas estas que se encontram directamente relacionadas com a disponibilidade alimentar local).
A gestação dura cerca de 9 semanas (60 a 63 dias) e a ninhada tem, habitualmente, entre 2 a 3 crias (podendo ter entre 1 a 5), que nascem cegas, sem dentes e com o tamanho de um rato, aproximadamente. As crias só saem das tocas ao fim de cerca de 3 a 4 meses, altura em que são encorajadas a nadar (a sua pele não é a prova de água até atingirem esta idade). São amamentadas durante cerca de 10 semanas e ficam com a mãe durante cerca de 1 ano. As lontras atingem o estado adulto aos 2 anos.
A lontra marca o seu território com dejetos e marcas odoríferas. Marcam, regularmente, os mesmos locais proeminentes (como pedras grandes no leito ou nas margens do rio) com as suas fezes, pelo que se acredita que estas desempenhem uma função fundamentalmente territorial.
A pegada da lontra Europeia é característica, podendo ser facilmente reconhecida por um observador experiente. De dimensões superiores às de outros mustelídeos, apresentam um tamanho médio de 6 x 6 cm para as patas anteriores e 6 x 7,5 cm para as patas posteriores. Estas variam em função do substrato (neve, areia, lodo, solo argiloso, etc.), das condições atmosféricas e da forma de deslocamento (salto, corrida, marcha). Não é, pois, correto identificar uma pegada de tamanho reduzido como pertencente a um animal jovem. Quando o substrato o permite, as unhas, pequenas e redondas, ficam bem marcadas à frente dos cinco dedos.
Os caminhos abertos no meio da vegetação (ao nível do solo) pela passagem repetida do animal também são um indicador da sua presença. Bem como os rastos deixados nos locais onde a lontra se espoja para se enxugar ou por onde passa. Em substrato de areia é frequente a visualização da cauda e das pegadas da lontra a sair da água para a margem, a andar ao longo desta e a voltar à água.
Os dejetos da lontra, contrariamente ao aspeto típico dos mustelídeos, não apresentam forma nem tamanho definido. Mais pequenas do que seria de esperar, dado o porte da espécie, apresentam, em média, 1 a 2 cm de diâmetro e 4 a 6 cm de comprimento. Facilmente identificáveis, o seu aspeto assemelha-se, quando fresco, a uma massa preta mucilaginosa donde emergem, regra geral, escamas e vértebras de peixe. Ao fim de 3 dias, em condições atmosféricas normais, a cor torna-se progressivamente mais clara e o aspeto húmido e viscoso desaparece, o que leva a que se soltem os diferentes fragmentos que compõem o dejeto. O odor adocicado, inconfundível, semelhante a uma mistura de peixe e óleo de linhaça, é permanente e não se altera com o tempo. Utilizados na marcação das suas áreas vitais, são frequentemente localizados em pontos altos e visíveis (rochas, troncos no meio do rio), ou na confluência de duas linhas de água.
A existência de tocas ou de vestígios alimentares (sobejos de uma refeição em que a presa não foi totalmente ingerida) também nos indiciam a presença de lontras.
A lontra não tem predadores naturais conhecidos, constituindo o topo da cadeia alimentar. Pode ser atacada, num descuido, por um lobo ou lince.
A lontra possui uma dieta maioritariamente piscívora, embora possua um amplo espectro alimentar (pode incluir anfíbios, aves aquáticas e caranguejos pequenos como também pequenos mamíferos, para além de invertebrados como crustáceos e insectos), que varia consoante a disponibilidade e abundância, local e sazonal, de presas.
Antes de mergulharem, as lontras respiram fundo, o que lhes permite que nadem debaixo de água durante mais de 4 minutos. Estes animais ouvem muito pouco quando mergulham, pelo que usam a sua óptima visão para encontrar alimento na água. As lontras usam as vibrissas para ajudar a detetar peixe em águas escuras.
As lontras vivem entre 6 a 8 anos.
A taxa de mortalidade é mais baixa no 1º ano de vida do que no 2º, quando se tornam independentes. Decorridos os dois primeiros anos, a lontra tem cada vez mais probabilidade de sobrevivência, sendo que a taxa de mortalidade se situa, a cada ano, nos 25%. No estado selvagem, poucos indivíduos devem ultrapassar os 10 anos de vida.
Lutra lutra apresenta uma distribuição extremamente vasta. Encontra-se desde a costa ocidental da Irlanda e de Portugal até ao Japão, e das zonas árticas da Finlândia até à Indonésia e às zonas sub-saharianas da África do Norte.
Portugal é quase um caso isolado na distribuição e abundância da lontra, uma vez que apresenta uma população distribuída regularmente pelo território e numa situação de relativa abundância, sendo das poucas populações viáveis ainda existentes. Principalmente nos países industrializados da Europa Ocidental, tem-se verificado um decréscimo acentuado das populações de lontras. A espécie chegou a estar extinta em países como a Holanda, Suíça, Luxemburgo e, ao que consta, na Bélgica. Embora as informações sejam mais escassas, sabe-se que tem havido um forte declínio na Escandinávia e na Europa de Leste.
A lontra-europeia (Lutra lutra), também conhecida como lontra-euroasiática, lontra-comum ou lontra-do-velho-mundo, é uma espécie de lontra da família dos mustelídeos.
Juntamente com outras duas espécies, a Lutra maculicollis e a Lutra sumatrana, formam o género Lutra.
Vidrele (Lutrinae) sunt un grup de mamifere semiacvatice din familia jderilor (Mustelidae), subfamilia Canoidea. Cuprinde în total șapte genuri taxonomice cu 13 specii de animale.
Toate speciile din subfamilia Canoidea au corpul lung și șerpuitor, picioarele scurte, cu membrană interdigitală, coada lungă musculoasă și capul mic cu botul scurt. Lungimea vidrelor variază în jurul a 1 m, cântărind între 22 și 45 kg. Reprezentanții cei mai mari ai grupei sunt vidra de mare și vidra uriașă. Ca și celelalte mustelide, vidrele prezintă un dimorfism sexual, masculii fiind mai mari ca femelele. Animalele au o blană lucioasă cu părul scurt și des (peste 1000 de fire/mm²) de culoare cenușie-brună cu un guler de culoare mai deschisă pe gât sau abdomen. Blana are un rol important de protecție fiind acoperit de un strat de aer termoizolant în apă. Vidrele pot să rămână sub apă timp de 8 minute, blocându-și în acest timp orificiile nărilor și urechilor.
Vidrele sunt animale cosmopolite, lipsind doar in Australia și insulele învecinate. Ele viețuiesc pe litoraluri stâncoase marine, pe lângă apele curgătoare și stătătoare, fiind înotătoare excelente. Ele ating pe uscat o viteză de 29 km/h. Vizuinele unor vidre sunt uneori dotate cu mai multe încăperi săpate la cel mult 500 m de malul apelor. Animalele își marchează teritoriul cu ajutorul glandalelor anale, masculii având un teritoriu mult mai mare decât femelele.
Vidrele sunt animale care sunt de obicei active ziua, dar unele dintre ele practică un mod de viață nocturn. Își fac rost de hrană din apă. Vidrele se hrănesc cu pește, broaște, crustacei și alte nevertebrate acvatice, cantitatea de hrană zilnică a unei vidre variind între 15 și 25% din greutatea corporală a animalului. Cantitatea necesară de hrană este influențată de anotimp. Cele mai multe vidre vânează între 3 și 5 ore pe zi. Masculii trăiesc solitari, căutându-și pereche numai în perioada împerecherii, iar femele se ocupă de creșterea puilor.
Genul Lutra
Genul Hydrictis
Genul Lutrogale
Genul Lontra
Genul Pteronura
Genul Aonyx
Genul Enhydra
Genul †Megalenhydris
Genul †Sardolutra
Genul †Algarolutra
Genul †Cyrnaonyx
Genul †Teruelictis
Genul †Enhydriodon
Genul †Enhydritherium
Genul †Teruelictis
Genul †Limnonyx
Genul †Lutravus
Genul †Sivaonyx
Genul †Torolutra
Genul †Tyrrhenolutra
Genul †Vishnuonyx
Vidrele (Lutrinae) sunt un grup de mamifere semiacvatice din familia jderilor (Mustelidae), subfamilia Canoidea. Cuprinde în total șapte genuri taxonomice cu 13 specii de animale.
Vydra riečna[2] (Lutra lutra) je druh cicavca z čeľade lasicovité (Mustelidae). Obýva Palearktídu a časť Orientálnej oblasti. Výskyt na Slovensku bol doložený na 75,9 % územia.[2]
Je to cicavec značne prispôsobený životu vo vode s hmotnosťou 7 až 15 kg a celkovou dĺžkou do 1,3 m. Tvarom tela, ktoré je nápadne dlhé, plávacími blanami a mnohými ďalšími znakmi sa dokonale prispôsobila životu vo vode.
Má tmavohnedú priliehajúcu srsť, hustá podstata je sivohnedá. Na bruchu je srsť bledšia, dolný pysk a hrdlo sú svetlejšie. Končatiny sú krátke a medzi všetkými prstami sú plávacie blany. Chvost je hrubý a zašpicatený, uši malé, papuľa široká.
Zo 429 mapovacích kvadrátov DFS sa celkovo vyskytol v 327 (75,9 % rozlohy Slovenska, do roku 1964 len v 84, 19,5 %) v nadmorských výškach 100 (Boťany, Somotor) – 1 360 m n. m. (Ťatliakovo jazero, prechádza cez horské sedlá, napríklad 1 800 m n. m., Vysoké Tatry).[2]
Ide o druh, ktorý bol vďaka intenzívnemu lovu pre kožušinu a znečisteniu takmer vyhubený. Negatívne jeho počet ovplyvnilo aj regulovanie brehov vodných tokov. Podľa odhadov dnes na Slovensku žije len asi 150 kusov vydier riečnych.
Jej životným prostredím sú brehy tečúcich i stojatých vôd bez ohľadu na nadmorskú výšku, najhojnejšia je však na horných tokoch riek. Menej obýva rieky a ich prítoky.
Pári sa najčastejšie vo februári a marci, po 2 mesiacoch rodí 2-3 mláďatá. Mláďatá cicajú 7-8 týždňov, stará sa o nich 6-9 mesiacov a už vo veku 6 týždňov vedia plávať a sú veľmi hravé. Pohlavne dospievajú v 3 rokoch. Dožívajú sa 15-20 rokov.
Je nočný živočích a loví najčastejšie v noci. Je výborný lovec, loví najmä ryby, preto výborne pláva a potápa sa. Vo vode je veľmi obratná a na súši hopká. Vyhrabáva si brloh so vchodom pod vodou.
Živí sa rybami, rakmi, ondatrami, žabami, hlodavcami a niekedy sa uspokojí aj s hmyzom.
Vydra riečna
Vydra riečna
Vydra riečna
Vydra riečna
Commons ponúka multimediálne súbory na tému Vydra riečna
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Vydra riečna
Vydra riečna (Lutra lutra) je druh cicavca z čeľade lasicovité (Mustelidae). Obýva Palearktídu a časť Orientálnej oblasti. Výskyt na Slovensku bol doložený na 75,9 % územia.
Vidra (znanstveno ime Lutra lutra) je zver iz družine kun, ki živi tudi na področju Slovenije.
Ta sesalec temno rjave barve je povsem prilagojen življenju v vodi. Zraste povprečno 90 cm v dolžino, izjemoma tudi preko enega metra, plečna višina pa doseže okoli 30 cm. Odrasla žival tehta povprečno okoli 10 kg. Žival je izjemno hidrodinamično oblikovana, saj večino časa preživi v vodi, kjer lovi svoj glavni plen - ribe. Pri plavanju si pomaga z močnim repom, s katerim se poganja skozi vodo in, ki predstavlja polovico vidrine skupne dolžine. Poleg rib so njena hrana tudi manjši sesalci in dvoživke, pa tudi rastlinska hrana. Vidre so pretežno nočne živali, zato jih v naravi le redko opazimo tudi tam, kjer sicer ta ogrožena živalska vrsta živi.
Vidro najdemo v čistih vodotokih in jezerih, ki imajo razčlenjeno obalo, ki nudi dovolj kritja ter poraščenih bregovih. V evropi jo je najti skoraj povsod, izumrla naj bi le v Švici, Liechtensteinu in na Nizozemskem. Pri nas naj bi živelo okoli 120 vider, najdemo pa jih predvsem na Goričkem in Štajerskem ter ponekod na Dolenjskem in Notranjskem.
Po naravi so vidre samotarske živali, ki se srečujejo le ob parjenju, točno obdobje v katerem parjenje poteka pa do danes še ni ugotovljeno. Tako strokovnjaki predvidevajo, da je obdobje parjenja odvisno od starosti živali. Parjenje poteka v plitvi vodi, brejost samice pa traja okoli dva meseca. Samica povrže med dva in pet mladičev, ki jih v t. i. vidrini vzgaja sama, brlog pa zapustijo po 8 do 10 tednih.
Vidro so sprva preganjali zaradi škode, ki jo je povzročala ribičem, kasneje pa so jo lovili zaradi njenega gostega krzna, ki je postalo statusni simbol. Zaradi pretiranega izlova in človekovega poseganja v njeno naravno okolje pa je postala vidra ena najbolj ogroženih vrst sesalcev v Evropi. Dodatno jo ogrožajo regulacije vodnih tokov, hidromelioracije ter odstranjevanje obrežnega rastlinstva. Intenzivno kmetijstvo, organske in industrijske odplake pa onesnažujejo vodo in zastrupljajo njeno hrano.
Danes je vidra strogo zaščitena živalska vrsta v 24 evropskih državah, ponekod pa so začeli vidre celo umetno vzrejati in jih vračati v njihovo naravno okolje.
Vidra (znanstveno ime Lutra lutra) je zver iz družine kun, ki živi tudi na področju Slovenije.
Utter eller eurasisk utter[3] (Lutra lutra), ett eurasiskt rovdjur tillhörande familjen mårddjur. Namnet kan även avse andra arter i underfamiljen Lutrinae, som finns spridd över hela världen. Uttern är Smålands landskapsdjur.
Uttern är ett smidigt, långsmalt djur med korta ben, brett huvud och lång, muskulös svans. Den har en längd på 50–100 centimeter, svanslängd på 28–55 centimeter och vikt på 3–11 kilogram. Hannar blir tyngre än honor.[4][5] Den är starkt anpassad för ett liv i vatten, med simhudsförsedda tassar och näsborrar och öronöppningar som kan tillslutas vid dykning.[6] Pälsen är ljusbrun med en nästan vit haklapp.[7] Denna kan dock vara svår att se när pälsen är våt.
Uttern är vanligen tystlåten och yttrar sig bara vid parningen och när den har ungar. Artens läten är visslingar, morranden och snörvlingar.[7]
Uttern finns i Europa, Asien och västra Nordafrika. Arten förekommer i Alperna upp till 1 000 meter över havet och i Himalaya vanligen upp till 3 500 meter, i Tibet ända upp till 4 100 meter.[1]
Antalet uttrar i Sverige var på 1980-talet cirka 500. Två årtionden senare hade dock antalet ökat till drygt 2 000, bland annat efter att mängden miljögifter minskat i den svenska naturen.[8] De flesta djuren finns kring norrlandsälvarna, och blott ett fåtal i de södra delarna av landet. I samband med att halterna av polyklorerade bifenyler minskar i den svenska miljön tycks nu bestånden i framför allt norra Sverige återhämta sig.[2]
Uttern är huvudsakligen nattaktiv, men kan även vara i rörelse under dagen i ostörda områden. Den är en skicklig simmare och kan dyka upptill 5 minuter. Vanligtvis är den dock inte under vatten mer än 30 sekunder. På land rör sig uttern skuttande.
Uttern är revirhävdande. Hanens revir kan omfatta upp till 20 kilometer längs en flod eller strand. Honornas revir är mindre, och ligger vanligtvis inom en hanes revir. Reviret markeras genom att uttern på upphöjda föremål i terrängen avsätter spillning, bemängd med sekret från analkörtlarna. Detta har en karakteristisk, tranliknande, lukt. På vintern slår uttern gärna kana i snön. Detta har tidigare tolkats som lek, men man misstänker att även detta kan vara en form av doftmarkering. På sommaren doftmarkerar den i stället genom att gnida bakkroppen mot marken.
Den trivs i långsamrinnande, eutrofa floder med låg vattennivå, god födotillgång och med tät växtlighet längs strandlinjen, längs havsstränder och i sjöar och dammar. Uttern håller sig vanligtvis nära sitt vattenområde. Tidvis, till exempel när den skall flytta från ett flodsystem till ett annat, kan den färdas långa sträckor över land. Den inrättar sin lya i håligheter i strandkanten, gärna med ingången under vatten. Den kan själv gräva ut ett bo, men detta är ovanligt. De populationer som lever vid saltvatten behöver god tillgång till sötvatten för att hålla pälsen ren.
Brunsten inträffar i Sverige främst under februari–april men i varmare regioner har honan flera brunsttider.[4] Efter ca 60 dagars dräktighet föder honan 1 till 6 (vanligen 2–3) ungar. De blir simfärdiga vid 2 månaders ålder och avvanda vid omkring 3 månader. De stannar hos honan 6-14 månader. Efter 2–3 år är ungarna könsmogna. Uttern kan bli upp till 22 år gammal. Flertalet dör dock betydligt tidigare. De flesta uttrarna dör som unga och för en hona är det oftast bara två ungar som når vuxenålder.[4]
Uttern lever främst av fisk. Under vintern, och i kallare områden, utgör fisk en mycket mindre del av födan. Den äter då fåglar, exempelvis sjöfågelungar, grodor, insekter, kräftdjur och ibland mindre däggdjur.[9] Det dagliga behovet av föda för vuxna individer ligger vid 1 kg.[7] Den drar i regel upp bytena på land, men stora byten kan den äta direkt i vattnet.
Uttern betraktas som missgynnad (NT) av IUCN. Den har gått starkt tillbaka i Europa sedan 1950-talet.[4] Främst beror detta på miljöföroreningar (speciellt polyklorerade bifenyler), men också på grund av vattenregleringar, jakt och röjning av strandvegetation. Många uttrar dödas också i trafiken när de försöker korsa en väg som utgör vandringshinder. Enligt vissa zoologer påverkar minkens spridning utterns bestånd negativ men situationen mellan dessa två arter är inte helt utredd.[7]
I Sverige är den rödlistad som sårbar (VU) och helt fridlyst sedan 1969. För att försöka rädda arten i Sverige har ett åtgärdsprogram tagits fram av Naturvårdsverket.[10]
Wikimedia Commons har media som rör Utter.
Utter eller eurasisk utter (Lutra lutra), ett eurasiskt rovdjur tillhörande familjen mårddjur. Namnet kan även avse andra arter i underfamiljen Lutrinae, som finns spridd över hela världen. Uttern är Smålands landskapsdjur.
Su samuru (Lutra lutra), sansargiller familyasından, nehir ve göl kıyılarında yaşayan etçil bir memeli. Su kenarlarında kazdığı çukurlarda yaşar. Yuvası karada olmakla beraber girişi su altındandır. İçini kuru yaprak ve yosunlarla döşer. Ayrıca havalandırma deliği de bırakır.
Uzun silindirik gövdeli, yassı kafalı, uzun bıyıklı, küçük kulaklıdır. Ayakları kısa, beş parmaklı ve kısmen perdelidir. Çoğunun rengi koyu kahverengidir. Su geçirmeyen sık tüylü postları kürkçülükte kıymetlidir. Suda ustalıkla yüzer. Balık, kurbağa avlar. Kuş, yumurta ve fare de yer. Özel eğitilmiş köpeklerle avlanılır. Suya dalarken burun ve kulak deliklerini kapatır. Yassı kuyruğunu dümen olarak kullanır. Kuyrukla beraber 1,5 metre boy ve 15 kg ağırlıkta olanları vardır. Kuyruk altı bezlerinde yağlı ve kokulu bir madde ifraz eder.
Su samurlarının çok çeşitleri varsa da aralarındaki fark çok azdır. Bazı ülkelerde balıkçılar tarafından ehlileştirilerek balık avında kullanılır. Çoğunlukla yalnız dolaşır ve gece avlanır. Oynamayı ve suda sırtüstü yüzmeyi çok sever.
Amerika'nın kuzey okyanus kıyılarında yaşayan deniz samurunun (Lutax lutris) derisi gayet makbul ve kıymetlidir. Çok avlanıldığından nesli tükenme tehlikesi geçirmektedir. Kanunlarla korunmaya çalışılmaktadır. Gerçek bir su hayvanıdır. Suda yavrular, suda uyur ve suda beslenir. Karaya seyrek çıkar. Uzunluğu 120 ve kuyruğu 30 cm'dir. Ağırlığı 40 kg'ı bulur. Kıymetli kürkü koyu boz renktedir. Çoğunlukla deniz kestanesi, midye, istiridye, mürekkepbalığı ve salyangozlarla beslenir. Rahatça 30 metre derine dalar. Suyun yüzüne çıkınca sırtüstü yatarak avını midesinin üstüne koyar. Göğsüne yerleştirdiği yassı bir taşa vurarak kabuklarını kırar. Araç kullanabilen nadir hayvanlardandır.
Her yıl tek bir yavru yavrular. Sırtüstü yüzerken yavrusunu emzirir. Avlanacağı zaman yavruyu yosunlar arasında gizler. Günümüzde nesli tükenme tehlikesiyle karşı karşıyadır.
Sansargiller (Mustelidae).
Avrasya ve Kuzey Afrika'da ağaçlı su kenarlarında. Amerika'ya mahsus türler de vardır.
Boyu 80, kuyruğu 45 cm'dir. Postu koyu kahverengidir. Parmak araları perdelidir. İyi yüzer. Ömrü: 12 yıl kadar.
Avrupa su samuru, Kanada su samuru, Brezilya su samuru, Hint su samuru, tırnaksı su samuru, küçük tırnaklı su samuru, deniz samuru
Etçiller ile ilgili bu madde bir taslaktır. Madde içeriğini geliştirerek Vikipedi'ye katkıda bulunabilirsiniz. Su samuru (Lutra lutra), sansargiller familyasından, nehir ve göl kıyılarında yaşayan etçil bir memeli. Su kenarlarında kazdığı çukurlarda yaşar. Yuvası karada olmakla beraber girişi su altındandır. İçini kuru yaprak ve yosunlarla döşer. Ayrıca havalandırma deliği de bırakır.
Uzun silindirik gövdeli, yassı kafalı, uzun bıyıklı, küçük kulaklıdır. Ayakları kısa, beş parmaklı ve kısmen perdelidir. Çoğunun rengi koyu kahverengidir. Su geçirmeyen sık tüylü postları kürkçülükte kıymetlidir. Suda ustalıkla yüzer. Balık, kurbağa avlar. Kuş, yumurta ve fare de yer. Özel eğitilmiş köpeklerle avlanılır. Suya dalarken burun ve kulak deliklerini kapatır. Yassı kuyruğunu dümen olarak kullanır. Kuyrukla beraber 1,5 metre boy ve 15 kg ağırlıkta olanları vardır. Kuyruk altı bezlerinde yağlı ve kokulu bir madde ifraz eder.
Su samurlarının çok çeşitleri varsa da aralarındaki fark çok azdır. Bazı ülkelerde balıkçılar tarafından ehlileştirilerek balık avında kullanılır. Çoğunlukla yalnız dolaşır ve gece avlanır. Oynamayı ve suda sırtüstü yüzmeyi çok sever.
Amerika'nın kuzey okyanus kıyılarında yaşayan deniz samurunun (Lutax lutris) derisi gayet makbul ve kıymetlidir. Çok avlanıldığından nesli tükenme tehlikesi geçirmektedir. Kanunlarla korunmaya çalışılmaktadır. Gerçek bir su hayvanıdır. Suda yavrular, suda uyur ve suda beslenir. Karaya seyrek çıkar. Uzunluğu 120 ve kuyruğu 30 cm'dir. Ağırlığı 40 kg'ı bulur. Kıymetli kürkü koyu boz renktedir. Çoğunlukla deniz kestanesi, midye, istiridye, mürekkepbalığı ve salyangozlarla beslenir. Rahatça 30 metre derine dalar. Suyun yüzüne çıkınca sırtüstü yatarak avını midesinin üstüne koyar. Göğsüne yerleştirdiği yassı bir taşa vurarak kabuklarını kırar. Araç kullanabilen nadir hayvanlardandır.
Her yıl tek bir yavru yavrular. Sırtüstü yüzerken yavrusunu emzirir. Avlanacağı zaman yavruyu yosunlar arasında gizler. Günümüzde nesli tükenme tehlikesiyle karşı karşıyadır.
Видра річкова (європейська, звичайна), заст. видни́ха[3][4][5][6] (Lutra lutra) — вид видри, широко поширений в Європі й Азії.
Порівняно великий звір: довжина тіла самців — 46–90 см, самок — 54–68 см, маса: 6–10 та 3–6 кг. Має довгий хвіст (21–46 см), щільне та коротке хутро коричневого відтінку; пальці на задніх лапах з`єднані шкірястими перетинками.
В Україні здебільшого водиться в річках Полісся та Лісостепу. Зрідка трапляється і в степовій зоні. Гірськими річками Карпат видра підіймається досить високо в гори. Хутро блискуче, темно-буре.
Місця оселення — річки, озера, стариці, ставки. У воді видра майстерно плаває і пірнає. Веде нічний спосіб життя, а вдень спить в норі. Вхід в нору розташований нижче рівня води. Є у видри також і тимчасові сховища — підмиті водою береги, купи хмизу або корчі, повалені дуплисті дерева тощо. Взимку видра звичайно тримається в незамерзаючих місцях річок.
Видра веде сутінково-нічний спосіб життя. Живе в норі з 1–2 входами, що розташовані під водою і над нею; часто займає старі ондатрові та боброві житла. Живиться переважно рибою, хоч поїдає також багато жаб, раків, молюсків та різних водяних комах. Полює і на водоплавних птахів та мишовидних гризунів, зокрема водяних полівок. Спіймавши здобич, виносить її влітку на берег, а взимку на лід.
Парування у видри відбувається в лютому — березні. У травні самка народжує 2-5 малят. Через 6 тижнів вони вже починають виходити з нори. Статевої зрілості досягає в 3-річному віці, живе 12-15 років.
Видра занесена в Червону книгу України.
Полювання на видру дозволяється лише по ліцензіях під час сезону на хутрових звірів. Щорічно в Україні добувають не більше 150–200 видр.
За даними мисливської статистики за формою «2тп-мисливство», чисельність виду постійно зростає: з 7,98 тис. особин у 1999 році до 11,90 тис. у 2006 році (пізніші дані відсутні), проте даних про здобування виду не наведено[7].
Видра річкова (європейська, звичайна), заст. видни́ха (Lutra lutra) — вид видри, широко поширений в Європі й Азії.
Rái cá thường hay rái cá (tiếng Mường: thái khượp, tiếng Tày: tu bốn, tu nác, tiếng Thái: tu na pết[3], danh pháp hai phần: Lutra lutra) là loài điển hình của phân họ Rái cá, cũng là loài rái cá nước ngọt điển hình.
Rái cá thường là loài rái cá duy nhất trong vùng phân bố của nó, vì vậy nó không bị nhầm lẫn với các loài thú khác. Thông thường, loài này dài 57 đến 95 cm (23–37 in), chiều dài không kể đuôi là 35–45 cm (14–18 in). Thể trọng từ 7 đến 12 kg (15,4-26,4 lb), đôi khi con đực trưởng thành đạt đến 17 kg (37 lb).[4][5] Theo một nguồn đáng tin cậy nhưng chưa được xác minh, con đực nặng kỉ lục là 24 kg (53 lbs).[6]
Rái cá thường là loài rái cá phân bố rộng nhất, từ châu Á đến châu Phi và hầu khắp châu Âu, nên trong tiếng Anh nó còn có tên gọi là rái cá châu Âu. Nó được coi là đã tuyệt chủng tại Liechtenstein và Thụy Sĩ. Loài này phổ biến ở Latvia, dọc bờ biển Na Uy và nước Anh.[7]
Tại Việt Nam có phân loài Lutra lutra chinensis Gray, 1837.[3]
.png){kind=small}
Bài viết về các loài trong bộ thú ăn thịt này vẫn còn sơ khai. Bạn có thể giúp Wikipedia bằng cách mở rộng nội dung để bài được hoàn chỉnh hơn. Rái cá thường hay rái cá (tiếng Mường: thái khượp, tiếng Tày: tu bốn, tu nác, tiếng Thái: tu na pết, danh pháp hai phần: Lutra lutra) là loài điển hình của phân họ Rái cá, cũng là loài rái cá nước ngọt điển hình.
Речная выдра[1][2], или вы́дра[2], или обыкновенная выдра[2], или поре́шня[1][2] (лат. Lutra lutra) — вид хищных млекопитающих семейства куньих, ведущих полуводный образ жизни; один из трёх видов рода выдр (Lutra). В литературе под словом «выдра» обычно подразумевается именно этот вид.
Выдра — крупный зверь с вытянутым гибким телом обтекаемой формы. Длина тела — 55–95 см, хвоста — 26–55 см, масса — 6–10 кг. Лапы короткие, с плавательными перепонками. Хвост мускулистый, не пушистый.
Окраска меха: сверху тёмно-бурая, снизу светлая, серебристая. Остевые волосы грубые, но подпушь очень густая и нежная. Высокая плотность подшерстка делает мех непроницаемым для воды и прекрасно изолирует тело животного, защищая его от переохлаждения. Строение тела выдры приспособлено для плавания под водой: плоская голова, короткие лапы, длинный хвост.
Самый распространённый представитель подсемейства выдр. Встречается на обширном пространстве, охватывающем почти всю Европу (кроме Нидерландов и Швейцарии), Азию (кроме Аравийского полуострова) и Северную Африку. В России встречается повсеместно, в том числе на Крайнем Севере в Магаданской области, на Чукотке.
Выдра ведёт полуводный образ жизни, прекрасно плавая, ныряя и добывая себе пищу в воде. Может оставаться под водой до 2 мин[3].
Обитает она преимущественно в лесных реках, богатых рыбой, реже — в озёрах и прудах. Встречается на морском побережье. Предпочитает реки с омутами, с не замерзающими зимой быстринами, с подмытыми водой, захламлёнными буреломом берегами, где много надёжных убежищ и мест для устройства нор. Иногда устраивает свои логова в пещерах или сооружает жилище наподобие гнезда в зарослях у воды. Входные отверстия её нор открываются под водой.
Охотничьи угодья одной выдры летом составляют участок реки длиной от 2 до 18 км и примерно на 100 м вглубь прибрежной зоны. Зимой, при истощении запасов рыбы и по мере замерзания полыней выдра вынуждена кочевать, иногда пересекая напрямик высокие водоразделы. При этом со склонов выдра спускается, скатываясь вниз на брюхе и оставляя характерный след в виде желоба. По льду и снегу она проходит в сутки иногда и по 15–20 км.
Питается выдра преимущественно рыбой (сазаном, щукой, форелью, плотвой, бычками и др.), охотно поедает речных моллюсков и личинок ручейников. Летом, кроме рыбы, ловит водяных полёвок и других грызунов; лягушек и ящериц; местами систематически охотится на куликов и уток.
Выдры — одиночные животные. Спаривание в зависимости от климатических условий происходит весной (в марте-апреле) либо почти круглый год, как, например, в Англии. Спариваются выдры в воде. Беременность — с латентным периодом, доходящим до 270 дней; сам период вынашивания составляет всего 63 дня. В выводке обычно 2–4 слепых детёныша. Детёныши выдр называются щенками.
Половая зрелость у выдр наступает на втором или третьем году жизни.
Мех выдры очень красив и прочен. Его носкость в пушном деле принимается за 100 %. В процессе обработки грубую ость выщипывают, и остаётся короткая, густая, нежная подпушь.
Охота и применение в сельском хозяйстве пестицидов сократили численность выдр. В 2000 году обыкновенная выдра была внесена в красный список Всемирного союза охраны природы (IUCN) как «уязвимый» (vulnerable) вид.
Вид занесён в Красную книгу Свердловской области[4], Саратовской и Ростовской областей, Республики Татарстан, Республики Башкортостан[источник не указан 365 дней]источник не указан 208 дней] .
Герб Шварцхайде (Германия)
Герб коммуны Рорбах (Германия)
Герб Оттерсберга (Германия)
Герб Грамбека (Германия)
Герб Меннедорфа (Швейцария)
Речная выдра, или вы́дра, или обыкновенная выдра, или поре́шня (лат. Lutra lutra) — вид хищных млекопитающих семейства куньих, ведущих полуводный образ жизни; один из трёх видов рода выдр (Lutra). В литературе под словом «выдра» обычно подразумевается именно этот вид.
歐亞水獺（學名：Lutra lutra），或簡稱水獺，是亞洲及歐洲的一種水獺，棲息在淡水環境。牠們與北美水獺不同的是頸部較短、臉面較闊、耳朵相距較遠及尾巴較長。[2]
歐亞水獺(Common otter)是分佈區域最廣的水獺，分佈地橫跨亞洲、非洲及歐洲。不過，牠們已在列支敦士登、荷蘭及瑞士滅絕。牠們在拉脫維亞、挪威沿岸及英國北部很是普遍。[3]在義大利，牠們聚居於卡洛雷河（Calore lucano）地區。
歐亞水獺主要吃魚類，但也會吃鳥類、昆蟲、青蛙、甲殼類及細小的哺乳動物。[4]牠們棲息在淡水的環境，包括湖泊、河流、溪澗及池塘等。牠們也會棲息在沿海地區，但需要定時回到淡水區清潔。
歐亞水獺是強勢地盤性的，主要都是獨居的。牠們的領地約1-40公里長，一般長18公里。領地的長短視乎食物供應及適合獵食的河流闊度。牠們的領地只抗拒同性，故雄獺及雌獺的領地是重疊的。[5]雄獺及雌獺全年任何時間都可以繁殖，會在水中交配。妊娠期約63日，每胎會產1-4隻幼獺，頭一年會依賴母獺。雄獺不會照顧幼獺，雌獺與幼獺的領地很多時都完全包含在雄獺的領地中。[5]牠們會於夜間覓食，日間則會留在巢穴中。牠們的巢穴很多是河床附近的洞穴或樹孔，很多時要在水中進入。
歐亞水獺於20世紀下半葉數量開始下降[6]，原因是有機氯殺蟲劑及多氯聯苯。其他威脅包括失去棲息地及被獵殺。[7]牠們在歐洲很多地區都正在恢復，於1994年至2002年就已經上升55%，原因是禁止使用大部份有害殺蟲劑及受到保護。世界自然保護聯盟將牠們列為近危。[1]
ワシントン条約附属書I 分類 界 : 動物界 Animalia 門 : 脊索動物門 Chordata 亜門 : 脊椎動物亜門 Vertebrata 綱 : 哺乳綱 Mammalia 目 : 食肉目 Carnivora 科 : イタチ科 Mustelidae 属 : Lutra 種 : ユーラシアカワウソ L. lutra 学名 Lutra lutra (Linnaeus, 1758)[3][4][5][6][7] 和名 カワウソ[7]ユーラシアカワウソ（Lutra lutra）は、食肉目イタチ科カワウソ属に分類される食肉類。別名ヨーロッパカワウソ[5]。
ツンドラ地帯を除くユーラシア大陸[5]、アルジェリア、インドネシア（スマトラ島）、スリランカ、チュニジア、モロッコ[3]
模式標本の産地（基準産地・タイプ産地・模式産地）はスウェーデンとされる[6]。
体長57 - 70センチメートル[5]。尾長35 - 40センチメートル[5]。体重4.1 - 16キログラム[5]。背面は黒褐色や灰褐色、喉から頬・胸部・腹部にかけては淡黄色や灰白色[5]。
鼻孔周辺の体毛で被わらない裸出部（鼻鏡）上縁はアルファベットの「W」字状[5]。指趾の間には幅広い水掻きがあり、肉球の半分程度の位置まで達する[5]。
以下の分類はMSW3(Wozencraft,2005)に従う[6]。
MSW3(Wozencraft,2005)ではニホンカワウソを独立種Lutra nipponとしているが[6]、過去の分布をwidely distributed in Japanとしており北海道を含めた日本広域とみなしている可能性がある[8]。亜種ニホンカワウソの記載論文を含むMSW3の出典では北海道産はL. nipponとされたことはなく、他の日本産食肉類でも北海道の分布に誤りや見落としがあることからニホンカワウソを含まない本種の分布域から北海道が見落とされた可能性が指摘されている[8]。
以下の日本産の絶滅個体群を含む説もある。分類は石井(2014)に従う[9]。
河川や湖・湿原・海岸などに生息する[5]。夜行性だが、薄明薄暮時にも活動する[5]。
主に魚類を食べるが（食性の70 - 90 %）、カエル、鳥類、アナウサギやデスマン類などの小型哺乳類、ザリガニ類などの甲殻類なども食べる[5]。群れで協力し獲物を捕らえることもある。
陸上や水中で1 - 2時間にわたり追跡を行った後に、水中で交尾を行うことが多い[5]。妊娠期間は59 - 65日[5]。1回に1 - 5頭（平均2 - 3頭）の幼獣を産む[5]。生後28 - 35日で開眼する[5]。授乳期間は2か月で、離乳する頃になると水中に入るようになる[5]。
地域によっては人に飼いならされ、漁業に用いられることもある[5]。一方で漁獲物を食害する害獣として扱われることもある。
河川改修ダム建設による生息地の破壊およびそれによる獲物の減少、水質汚染、交通事故、漁業による混獲、毛皮目的や食用の狩猟などにより、生息数は減少している[3]。西ヨーロッパでは生息数が回復傾向にあるとされるが、アフリカ大陸北部やアジアでは生息数の推移に関するデータがない[3]。 日本では毛皮用の乱獲、森林伐採による水資源の枯渇、河川改修による獲物の減少、農業や生活・工業排水による水質汚染、漁業による混獲、害獣としての駆除により絶滅した[9]。1964年に国の天然記念物、1965年に特別天然記念物に指定されている[9]。2017年に対馬でのカメラトラップによる調査で、種は同定できなかったがカワウソ類が確認された[11]。このカワウソの由来について1.在来の個体が生存していた、2.大韓民国から泳いで移動してきた、3.人為的移入の可能性が考えられている[11]。糞によるDNA検査が試みられており、攪乱や外敵の誘引・感染症・調査の妨害などの理由から餌付けや糞の採取などの行為は禁止するよう呼びかけられている[11]。 1977年にワシントン条約附属書Iに掲載されている[2]。
この項目は、動物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（Portal:生き物と自然／プロジェクト:生物）。
수달(水㺚/水獺)은 식육목 족제비과의 포유류이자 반수생, 수생 또는 해양동물이다. 학명은 Lutra lutra이다.[1] 유라시아수달 또는 유럽수달(영어: Eurasian otter 또는 European otter)로도 불린다.
몸길이 90–110 cm, 꼬리길이 37–46 cm, 몸무게 4-10kg이다. 형태는 족제비와 비슷하지만 훨씬 크고 수중생활을 하기에 알맞다. 머리는 원형이고 코는 둥글며, 눈은 작고 귀가 짧아서 주름가죽에 덮여 털 속에 묻혀 있다. 특수한 근육으로 귀와 콧구멍을 닫아 물이 들어가지 않게 한다. 꼬리는 둥글고 끝으로 갈수록 가늘어진다. 그리고 꼬리 아랫 부분에 위치한 샘에서는 고약한 냄새를 내는 물질을 분비한다.
주로 혼자 사냥을 하지만 가족 단위로 먹이를 잡으러 나서기도 한다.
수달은 강둑이나 튀어나온 바위 밑에 굴을 파서 집을 만들거나 다른 동물이 버린 집을 이용하여 서식한다.
번식기는 1-2월이며 임신기간은 63-70일이고 한배에 2-4마리를 낳는다. 새끼는 눈을 뜨지 못한 채 태어나서 몇 개월이 지나야 헤엄을 칠 수 있다. 암컷은 새끼를 낳은 후 50일이 지나야 비로소 물 속으로 들어가서 물고기를 잡는다. 새끼들은 부모와 함께 생활하며 약 1년간 수영 및 사냥법 등을 배운 후 독립한다.
먹이는 주로 물고기와 같은 어류와 개구리와 같은 양서류, 게와 같은 갑각류이고 비늘이 있는 것보다는 배스, 블루길 등의 외래어종을 잡아먹는다. 심지어는 황소개구리나 미국가재와 같은 외래생물까지 잡아먹는다.
족제비과 동물 중 물속 생활에 가장 능숙하여 물 안에 들어가 먹이를 잡아먹기도 하고 몸을 숨기기도 한다. 신체도 물속 생활에 알맞게 진화되어 몸은 유선형이고, 발가락 사이에는 갈퀴가 발달되어 있다. 또한 물속에서 먹이를 찾는데 어려움이 없도록 입 주변으로 안테나 역할을 하는 수염이 나있고 망막에는 주름져 있다. 작은 물고기는 물속에서, 큰 물고기는 물가까지 끌고 나와서 먹는다. 물새를 잡을 때는 물 속으로 잠수해 들어가 새가 있는 곳까지 가까이 간 후, 빠르게 새의 발을 물어 물 속으로 끌고 들어간다. 땅 위를 뛰어다닐 때는 등을 약간 굽혀 머리가 땅을 향하게 한다. 수영 할 때는 머리의 윗부분과 몸 뒤쪽 일부분을 물 밖으로 내어 놓은채 네 발을 모두 사용하여 몸과 꼬리를 좌우로 흔든다. 방향을 잡거나, 몸을 세울 때는 뒷발을 사용한다. 물 밖으로 나오기 전에는 머리를 물 밖으로 살짝 내밀고 시각, 후각을 이용해 주변 상황을 살핀다.
강에 있는 돌이나 모래 위에 배설을 한다. 비릿한 냄새가 나며 물고기 뼈등 잔해가 있다.
† 일본수달
오스트레일리아와 남극을 제외한 모든 대륙에 서식한다. 대한민국에서도 과거에는 전국적으로 볼 수 있었는데 모피동물로서 남획되고 하천의 황폐로 그 수가 줄었다. 1982년 11월 16일 전국 일원에 천연기념물 제330호로 지정되었다. 최근에는 전국적으로 목격되면서 개체수가 늘어나고 있지만 여전히 남획과 수질오염의 위협에 노출되어 있다.
조선민주주의인민공화국에서는 평안남도 대흥군의 대흥수달(55호), 강원도 법동군의 법동수달(249호), 함경북도 연사군 신양로동자구의 신양수달(331호)이 천연기념물로 1980년 1월에 지정하였다.
수달은 지능이 발달해 생포된 수달, 특히 어린 새끼는 사람을 잘 따르며 족제비과의 다른 어느 동물보다도 성질이 온유하여 인공사육과 더불어 애완동물로 사육할 수 있다.[3] 그러나 대한민국에서는 천연기념물 제330호 및 멸종위기 야생생물 Ⅰ급으로 지정되어 있기 때문에 애완을 목적으로 사육할 수는 없다.[4]
수달(水㺚/水獺)은 식육목 족제비과의 포유류이자 반수생, 수생 또는 해양동물이다. 학명은 Lutra lutra이다. 유라시아수달 또는 유럽수달(영어: Eurasian otter 또는 European otter)로도 불린다.
.jpg)
_on_Westing_beach_-_geograph.org.uk_-_1013953.jpg)
_b_373.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
_(2).jpg)
.png)
