See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Saarmas (perekond) Saarmas ehk euroopa saarmas ehk harilik saarmas (Lutra lutra) on kärplaste sugukonda saarma perekonda kuuluv kiskja. Rahvasuus on ta ka udras.
Tegutseb jõe kaldal.
Saarma levila on väga lai, hõlmates peaaegu kogu Euraasia ja Põhja-Aafrika, välja arvatud Araabia poolsaar, kus on tema jaoks liiga kuiv, ja Euraasia põhjaosa, kus on tema jaoks liiga külm.
Eestis elab saarmas kõikjal mandril [1] ning Saaremaal, Hiiumaal ja Vormsi vetes. Arvukus Eestis: viimastel andmetel ligi 2000 isendit.[viide?]
Saarma perekonda kuuluvad liigid on keskmiselt 80–150 cm pikkused, kaal jääb vahemikku 3–14 kilo. Kõik saarmad on väga nõtke ja liikuva kehaga. Hariliku saarma keha pikkus 70–90 cm, saba pikkus 30–50 cm. Isendid võivad kaaluda 5–12 kg, maksimaalselt 15 kg.[2] Emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad [3]. Saarmad võivad elada kuni 20-aastaseks. Saarma anatoomia on kohanenud eluga nii soolases vees (merekallastel ja saarte läheduses) kui ka magevees (järved, jõed), aga ka maismaal.
Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Keha ülapool on tumepruun, alapool heledam. Saarmaste karvakatte värviskaala on pruun, selle erinevates toonides. Saarmapojad on sündides helebeežid.
Karvastik on karm, aluskarv aga erakordselt tihe ja pehme. Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Karusnahamajanduses on saarmanahk kulumiskindluse etaloniks (vastab 100%-le) [1]. Töötlemisel katkutakse karm pealiskarv välja ning järele jääb madal, tihe ja pehme pealiskarv.[1]
Ühel ruutsentimeetril nahal võib saarmastel leida 0,25–1 miljon karva (võrdluseks: inimese peas on 100 000 karva). Karvkate katab saarmastel kogu keha, välja arvatud esijäsemete käelabad. Vee soojusjuhtivus on 27 korda suurem kui õhul. Kuna saarmastel puudub teistele imetajatele omane nahaalune rasvakiht, vajavad nad ellujäämiseks rohkem kaloreid ja ülitihedat karvkatet koos sinna soetud õhuga, mis töötab soojusisolatsioonina. Isegi suhteliselt külmas vees püüavad saarmad hoida kehatemperatuuri 38 °C juures, see eeldab aga väga kiiret ainevahetusprotsessi.
Iga karva kutiikul on soomuseline, osade karvade soomused jooksevad juurtest otsteni, teistel aga vastupidises suunas – selline karvkate võimaldab karvadel kokku põimuda, seetõttu soevad saarmad end üsna tihti ja põhjalikult. Nimetatud "õhku täis soetud" karvkate koos karvanääpsude eritistega moodustavad vett tõrjuva karvkatte. Kui karvakate määrdub või kattub õliga (nt õlireostuse korral), kaotab karvkate suure osa oma võimekusest ja looma ähvardab alajahtumine. Uuringud näitavad, et kui karvakate on ligi 30% ulatuses õliga kaetud, siis loom tõenäoliselt hukkub, kuna teda ohustab alajahtumine ehk hüpotermia.
Saarmal on neli üsna lühikest käppa, nendega saab ujuda, kõndida, karva sugeda ja saaki töödelda, süüa ning ka puu otsa ronida. Käppadel on viis varvast, mis on ühendatud ujunahkadega. Saarmas jätab maismaal liikudes järele paaris käpajäljendite rea, mis talvel asendub üsna tihti liugleva kõhujäljendiga.
Saarmaste pea on veidi lamenenud, kael on lühike ja paks. Silmad asuvad pea eesküljel. Kõrvad on saarmastel väiksed ja kas ümara või veidi venitatud kujuga. Kõrvadel ja ninasõõrmetel on klapisarnane anatoomia, mis võimaldab need vee all viibides sulgeda. Vurrud asuvad koonu külgedel ja on väga tundlikud, nende abil püüavad saarmad öösel saaki ka väga sogases vees.
Saba on saarmastel pikk – koguni 1/3 ulatuses keha kogupikkusest. See on lihaseline aga samas väga liikuv, otsast ahenev. Loomad kasutavad saba sukeldumisel, ujumisel puhkeasendis, tasakaalu hoidmiseks püstiseismisel jne.
Nagu teistel kärplastel asuvad ka saarmastel saba küljes nahaalused lõhnanäärmed. Lõhnanäärmete eritisi kasutatakse territooriumi märgistamiseks (kändudele, kividele jne), aga ka sidepidamisvahendina. Saarmad märgistavad oma territooriumi seguga uriinist, erilise lõhnaga limastest ekskrementidest ja anaalnäärmete eritistest.
Hästi arenenud lõikehambad võimaldavad saarmastel süüa värsket kala ja kalad ongi saarma peatoidus (umbes 75%): ta sööb kokresid, hauge, forelle, särgi, mudilaid ja teisi kalu. Kalad, keda saarmad püüavad ja söövad, on enamasti väikesed, kaaluga kuni 100 g. Talvel sööb ta rohkesti konni, sageli ka puruvanasid. Suvel püüab närilisi, eriti mügrisid, mõnel pool murrab linde, näiteks parte ja kurvitsaid, aga isegi ka jõevähke.[1]. Enam toitu püüavad saarmad talvel, vähem kevadel. Nagu eespool kirjeldatud, on saarmad oma anatoomilise eripära tõttu sunnitud ellujäämiseks tihti ja suurtes kogustes, vahel kuni 1/5 kehakaalust päevas, toitu tarbima.
Saarmad kütivad aktiivselt, saaki otsides ja jahti pidades nii maismaal kui vees. Saarmad, kes elavad jõgedes-järvedes, teevad pesa tavaliselt ikka maismaale, näiteks jõekallastele, mahalangenud puude juurtesse ning käivad ka maismaal ja isegi puu otsas jahti pidamas. Talvised jääolud aga ka suvised põuaperioodid võivad sundida saarmaid ajutiselt teistele jahimaadele liikuma või siis olemasolevat jahimaad teistega jagama.
Selleks, et söögiks linde, imetajaid ja kahepaikseid tabada tuleb saarmastel mitmeid strateegiaid kasutada: jäneseid püüavad nad jäneseurgudest, uruhiired kaevatakse üles, veelinde napsavad ise vee all sukeldudes. Eluskala süüakse tavaliselt pea ees, krabid tükeldatakse ja avatakse, selleks vahel ka kivide abi kasutades. Konnad süüakse ära, jättes järele üksnes pahupidi pööratud naha. Söömisel kasutavad saarmad ka oma jäsemeid.
Saarmad on üksikeluviisiga loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus.
Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Kaldasse uuristab ta uru, mille suue avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab samuti varjulisi urge uuristada. On juhtunud, et saarmas elab koopas või teeb kaldaäärsesse tihnikusse midagi pesasarnast. Samuti võib ta kasutusele võtta teiste loomade rajatud pesi, mille ta endale sobilikuks kohandab. Jõe asemel võib ta elada ka järve kaldal.[1]
Kui tingimused on soodsad, siis on saarma territooriumiks 2–6 km jõelõik. Ta eelistab sügavate hauakohtadega ja kärestikega jõgesid, mis on aasta läbi jäävabad. Reeglina ei lähe saarmas jõest kaugemale kui sada meetrit. Aga kui kalad jões otsa saavad, võib saarmas teha pikki retki uue elupaiga otsingul. Lund ja jääd mööda suudab ta ööpäevas liikuda 15–20 km. Järskudest nõlvadest laskub saarmas kõhuli liueldes, surudes jalad vastu külgi, nii et maha jääb rennikujuline jälg.[1]
Puhkamise ajal ja vahel ka suuremat saaki järades ujuvad nad tavaliselt selili olles ja tagajäsemeid ning saba liigutades. Tihti kerivad nad ennast veetaimestikku ja puhkavad selili, silmad veepeal muidugi, et vaenlased üllatama ei pääseks. Aga vabalt võivad nad puhata ka kõval maapinnal, urgudes jne. Saarmad võivad sukelduda vee alla 30 sekundist kuni 5 minutini ja 14–20 m sügavuseni. Jahti pidades liiguvad nad kiirelt ja sujuvalt ("hülgelaadselt") kasutades tervet keha, kõiki jäsemeid ja ka saba.
Emased saarmad saavad suguküpseks 2.–4. eluaasta ja isased 3.–6. eluaasta vahel. Vangistuses on täheldatud mõlema sugupoole esindajatel masturbatsiooni, eriti mugavaks muudab selle seliliolek vees ja korralikeks kohandunud jäsemed.
Saarmad on multiöstroossed, st et innaaeg ja tiinestumine võivad toimuda aastaringselt. Reeglina toimub paaritumine kas kevadel või talve lõpul, aga mõnel pool, näiteks Inglismaal, peaaegu aasta ringi. Seetõttu on poegade sünniajas ulatuslikke erinevusi. Emane saarmas jätab elupaika eritisjälje, mis signaliseerib isasele, et käimas on innaaeg. Paaritumine kestab 3–4 päeva, mille jooksul saarmad ajavad üksteist taga ja "mängivad" nii maal kui ka meres. Paaritumine toimub korduvalt. Isane ronib emasele saarmale selga ja püüab teda fikseerida krabades emase nina oma hammaste vahele. On ette tulnud juhuseid, kus emasloom saab paaritumise käigus nii suure ninavigastuse, et ta ei ole võimeline sööma ja sureb. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu otseselt emaslooma ja poegadega kokku.
Pärast viljastumist on emassaarma organism võimeline loodete arengu seiskama (nn diapaus), et saagitingimuste paranedes tiinus lõpuni kanda. Latentne staadium, mis sõltub tunduvalt nii piirkonnast kui isendist, võib ulatuda 270 päevani. Loote areng kestab ligikaudu 63 päeva. Emassaarma välimuse järgi on raske tiinust märgata, sest erilisi muutusi looma kehakujus ei toimu.
Saarmapojad sünnivad kõige sagedamini mais-juunis, aga neid võib ka muul ajal sündida, isegi talvel, kuigi siis on poegadel elulootust vähe.[1] Suuremalt jaolt sünnitavad saarmad vees ja emasloom aitab pojad suuga veepinnale. Magevees elavad saarmad sünnitavad maismaal. Emasloom soeb vastsündinud poegade karva. Sellise õhupolsterdusega kasukas on saarmapoeg mõnda aega pea uppumatu, st hulbib veekogu pinnal.
Pesakonnas on tavaliselt 2, kõige rohkem 4 poega [1]. Saarmapoeg kaalub 60–200 grammi ja tal on helebeež kasukas. Pojad on sündides pimedad, silmad avanevad alles viienädalaselt. Seitsmenädalaselt hakkavad nad jooksma ja emapiimale lisandub tahke toit. Pojad (pesakonnas keskmiselt 2–4 poega) on 6–8 kuu vanuseni emast üsna sõltuvad. Mõni kuu pärast sündi suudavad nad vee peal hulpida seni, kuni ema toitu jahib. Keskmiselt 2,5-kuuselt vahetub saarmapoja titekasukas ja poeg on võimeline ema jahikäikudel saatma, et õppida, kuidas ujuda, jahti pidada ja saaki süüa. Saarmapojad omandavad tihti ema maitseeelistused. Ema ja pojad püsivad koos, kuni ema on taas viljastusvõimeline ja kui mõni isassaarmas hakkab tema vastu huvi tundma, reeglina umbes aasta möödudes.
Saarmaste haiguslikke seisundeid vaadeldakse kliinilises veterinaarias multisüsteemselt, st haarates mitmeid elundkondi. Saarmad on vastuvõtlikud paljudele haigustele ja haiguslikele seisunditele, näiteks neerukividele, maksatsirroosile, südamelihase põletikule, kopsupõletikule, kõhnumisele söömisvõimetuse (nt seedeelundkonna haigused) ja nälja (emata jäänud saarmapojad) tõttu, pahaloomulistele kasvajatele, aju- ja südamehaigustele. Lisaks võivad neil kergesti tekkida paaritumistraumad (nt haavad koonul).
Saarmad on vastuvõtlikud järgmistele parasiitidele ja nendest tingitud haigustele:
Saarmas on looduskaitsealune liik. Jahiuluk, kelle küttimine on keelustatud alates 1975. aastast. Saarmas on kantud EL Loodusdirektiivi II ja IV lisasse, Natura 2000 Euroopa kaitsevõrgustiku direktiivi, samuti Berni konventsiooni II lisasse, CITESi lisasse ja EL CITESi määruse lisasse.
Ohud Eesti sise- ja avaveekogude vetes ja kallastes elunevatele saarmastele:
Saarmad on Eesti kaudu kaitsealune liik, seega nende küttimine nii avalik pole, EV Statistikaameti koduleht liigitab saarmad ulukite klassi, aastal 2010 loeti kokkuleppeliselt kütitud saarmaste arvuks 12.
Saarma lihakeha kasutamise kohta leidub retsepte Henriette Davidise kokaraamatus (19. sajand): eelneb hoiatus, et saarma liha pole maitsev, kuid söödi paastuaja söögina.[viide?]
“ Saarmas puhastatakse ning hõõrutakse sisse soola ja pipraga ning pikitakse nelgiteradega, lisatakse paar loorberilehte ja sidrunikoort, kallatakse äädikaga üle ja lastakse jahedas kohas üleöö seista. Järgmisel päeval eemaldatakse pea ning saarmakeha pakitakse võiga määritud küpsetuspaberisse ning asetatakse praepannile koos 125 g või, ühe seibideks lõigatud sibula, 1 loorberilehe ja mõne pipratera ning nelgitera, paari supilusikatäie äädika ja 1/2 spl täie puljongiga, saarmast praadimise käigus pidevalt vedelikuga kastes. Serveeritakse järelejäänud vedelikust valmistatud kastmega, mis paksendatakse ½ spl jahuga. ”Richard Rohu jutustuse "Ahnuse palk" peategelane on saarmas Udras, kelle vastu võitlevad jõeelanikud. See jutustus kuulub ka kooliprogrammi [4].
Esmaste hinnanguliste jälgede kohta looduses kirjutas Nikolai Laanetu artiklis "Südi saarmas". Saarmaga kõige sarnasem liik Mionictis, meie alade põlisasukas, on siin elanud juba varaholotseenis, st pärast jääaega.[viide?]
Saarmas ehk euroopa saarmas ehk harilik saarmas (Lutra lutra) on kärplaste sugukonda saarma perekonda kuuluv kiskja. Rahvasuus on ta ka udras.
Tegutseb jõe kaldal.
_on_Westing_beach_-_geograph.org.uk_-_1013953.jpg)
