Võrktiivalised (Neuroptera) on putukate selts võrkja tiivasoonestusega.
Algselt kuulusid siia seltsi ka ühepäevikulised (Ephemeroptera), ehmestiivalised (Trichoptera) ning kiilid (Odonata), kaamelkaelalised (Raphidioptera) ja suurtiivalised (Megaloptera). (Viimast kahte rühma käsitlevad paljud autorid siiani võrktiivaliste alamseltsidena).
Praegugi ühendab võrktiivaliste selts kujult ning suuruselt väga erinevaid liike, veelgi suuremad on erinevused tema erinevate sugukondade vahel. Tuntakse umbes 4000 kaasaegset võrktiivaliste liiki, süstemaatikud jagavad nad 19 sugukonda.
Mitmete liikide (Osmylus chrysops) vastsed on kahepaikse eluviisiga, aga on ka täielikke veeputukaid (suitsvõrklased Sisyridae). Kuival maal elavate võrktiivaliseliikide vastsed katavad sageli oma selja tühjaksimetud saakloomade kestadega. Enamik võrktiivaliste liikidest on aktiivsed öösel ja lendavad valguse poole, aga paljud võrktiivalised on aktiivsed ka päeval (Ascalaphidae liigid). Võrktiivaliste esi- ja tagatiivad ei talitle lennu ajal koos, ainult Hemerobiidae liikidel on tiivad varustatud omalaadse mehhanismiga, mis võimaldab mõlemaid tiivapaare lennu ajal siduda ja kasutada ühtse lennusena. Enamik võrktiivalisi lendab halvasti ja suhteliselt lühikesi vahemaid, erandiks on sugukonna Ascalaphidae esindajad.
Kõige väiksemad võrktiivalised kuuluvad koivõrklaste (Conioterygidae) sugukonda ja on 2–5 millimeetrit pikad. Nende nahanäärmed eritavad putuka pinnale vaha. Koivõrklasi tuntakse umbes 250 liiki ja nad on levinud kõikjal, kui Arktika ja Antarktika välja arvata. Võrktiivaliste suurim ja vahest ka tuntuim sugukond on sipelgakiillased (Myrmeleontidae). Sugukonna 2000 liiki elavad sooja ja paraskliimaga aladel. Sipelgakiillaste pikkus on 2 kuni 8 sentimeetrit, tiibade siruulatus 2-17 sentimeetrit.
Mantispidae sugukonna röövritsikalisi meenutavad esindajad elavad esmajoones soojema kliimaga aladel, kuid neid leidub ka parasvöötmes. Sugukonna esindajad on reeglina röövtoidulised. Umbes 400 teadaolevast liigist vääriks märkimist Mantispa styriaca, kes toitub huntämbliku munadest või noortest isenditest.
Ilusaimad silmad võrktiivalistest on ilmselt kiilassilmlased (Chrysopidae). Kiilassilmad on 1–1,5 sentimeetri pikkuse kehaga õrnade võrkjate tiibade ning rohekuldsete silmadega putukad, kelle hulgas on nii taimtoidulisi kui kiskjaid. Sugukonda kuulub umbes 1 400 liiki ja tema esindajad on levinud üle kogu maailma. Eestis elab öise eluviisiga võsa-kiilassilm (Chrysopa perla), kelle tiibade siruulatus on umbes 3 sentimeetrit. Kiilassilmade valmikud on kas kiskjad või toituvad õietolmust, nektarist jms.
Kõigi võrktiivaliste vastsed on röövtoidulised. Saak surmatakse kiiresti mürgi abil, mida tootvad näärmed asuvad alalõugades. Vastsetele on omane eksogeenne ehk sooleväline seedimine: üla- ja alalõua vahel olevat renni mööda suunavad võrktiivaliste vastsed saaklooma oma seedemahlu. Lahustunud ning poolseedunud toit imetakse seejärel ohvri katetest välja.
Võrktiivaliste valmikud toituvad õietolmust või taimede eritistest, on röövtoidulised või ei toitu üldse.
Inimese seisukohalt puudub seltsi esindajatel eriline tähtsus - nad ei toitu kultuurtaimedest ega koduloomadest, kummatigi on mitmed võrktiivaliste liigid (näiteks Chrysopa spp.) kasulikud taimekahjurite hävitamisel.
Eestis elab võrktiivalisi vähemalt 35 liiki. Need kuuluvad sugukondadesse (koos Eesti Elurikkuse andmebaasis nimetatud liikide arvuga)
Nemoptera sp.
Ascalaphus libelluloides
Euroleon nostras sipelgakiil
Antlion
Chrysoperla mediterranea
Chrysoperla carnea röövik
Austraaliast Mantispidae sugukonnast, Ditaxis biseriata
Võrktiivalised (Neuroptera) on putukate selts võrkja tiivasoonestusega.
Algselt kuulusid siia seltsi ka ühepäevikulised (Ephemeroptera), ehmestiivalised (Trichoptera) ning kiilid (Odonata), kaamelkaelalised (Raphidioptera) ja suurtiivalised (Megaloptera). (Viimast kahte rühma käsitlevad paljud autorid siiani võrktiivaliste alamseltsidena).
Praegugi ühendab võrktiivaliste selts kujult ning suuruselt väga erinevaid liike, veelgi suuremad on erinevused tema erinevate sugukondade vahel. Tuntakse umbes 4000 kaasaegset võrktiivaliste liiki, süstemaatikud jagavad nad 19 sugukonda.
Mitmete liikide (Osmylus chrysops) vastsed on kahepaikse eluviisiga, aga on ka täielikke veeputukaid (suitsvõrklased Sisyridae). Kuival maal elavate võrktiivaliseliikide vastsed katavad sageli oma selja tühjaksimetud saakloomade kestadega. Enamik võrktiivaliste liikidest on aktiivsed öösel ja lendavad valguse poole, aga paljud võrktiivalised on aktiivsed ka päeval (Ascalaphidae liigid). Võrktiivaliste esi- ja tagatiivad ei talitle lennu ajal koos, ainult Hemerobiidae liikidel on tiivad varustatud omalaadse mehhanismiga, mis võimaldab mõlemaid tiivapaare lennu ajal siduda ja kasutada ühtse lennusena. Enamik võrktiivalisi lendab halvasti ja suhteliselt lühikesi vahemaid, erandiks on sugukonna Ascalaphidae esindajad.
Kõige väiksemad võrktiivalised kuuluvad koivõrklaste (Conioterygidae) sugukonda ja on 2–5 millimeetrit pikad. Nende nahanäärmed eritavad putuka pinnale vaha. Koivõrklasi tuntakse umbes 250 liiki ja nad on levinud kõikjal, kui Arktika ja Antarktika välja arvata. Võrktiivaliste suurim ja vahest ka tuntuim sugukond on sipelgakiillased (Myrmeleontidae). Sugukonna 2000 liiki elavad sooja ja paraskliimaga aladel. Sipelgakiillaste pikkus on 2 kuni 8 sentimeetrit, tiibade siruulatus 2-17 sentimeetrit.
Mantispidae sugukonna röövritsikalisi meenutavad esindajad elavad esmajoones soojema kliimaga aladel, kuid neid leidub ka parasvöötmes. Sugukonna esindajad on reeglina röövtoidulised. Umbes 400 teadaolevast liigist vääriks märkimist Mantispa styriaca, kes toitub huntämbliku munadest või noortest isenditest.
Ilusaimad silmad võrktiivalistest on ilmselt kiilassilmlased (Chrysopidae). Kiilassilmad on 1–1,5 sentimeetri pikkuse kehaga õrnade võrkjate tiibade ning rohekuldsete silmadega putukad, kelle hulgas on nii taimtoidulisi kui kiskjaid. Sugukonda kuulub umbes 1 400 liiki ja tema esindajad on levinud üle kogu maailma. Eestis elab öise eluviisiga võsa-kiilassilm (Chrysopa perla), kelle tiibade siruulatus on umbes 3 sentimeetrit. Kiilassilmade valmikud on kas kiskjad või toituvad õietolmust, nektarist jms.
Kõigi võrktiivaliste vastsed on röövtoidulised. Saak surmatakse kiiresti mürgi abil, mida tootvad näärmed asuvad alalõugades. Vastsetele on omane eksogeenne ehk sooleväline seedimine: üla- ja alalõua vahel olevat renni mööda suunavad võrktiivaliste vastsed saaklooma oma seedemahlu. Lahustunud ning poolseedunud toit imetakse seejärel ohvri katetest välja.
Võrktiivaliste valmikud toituvad õietolmust või taimede eritistest, on röövtoidulised või ei toitu üldse.
Inimese seisukohalt puudub seltsi esindajatel eriline tähtsus - nad ei toitu kultuurtaimedest ega koduloomadest, kummatigi on mitmed võrktiivaliste liigid (näiteks Chrysopa spp.) kasulikud taimekahjurite hävitamisel.
