Hallhaigur (Ardea cinerea) on haigurlaste sugukonda kuuluv suur lind.
Linnu looduslik levila hõlmab Euraasia parasvöötme ja osaliselt ka Aafrika. Eestis on ta vähearvukas haudelind, vähesed ka talvituvad. Hallhaigru pesitsusaegset arvukust hinnatakse 1500–2000 paarile, talvist arvukust 30–300 isendile.[1]
24. mail 1990 võeti Marek Vahula ettepanekul esmakordselt Eestis kaitse alla Kadrina valla Vandu koloonia, kuid 2001. aasta kevad-talvel raiuti seal kaitse-eeskirja eirates maha kõik haigrutele sobilikud pesapuud.[2] Sellest ajendatuna käivitati 2007. aasta märtsis Eesti haigrute kaitse- ja uurimisprojekt "Haigruotsija", et uurida Eestimaa haigrute eluolu ja anda välja "Haigruotsija Haigruraamat". Seitsme aastaga (2007–2014) kaardistati pea kõik Eesti kolooniad ja toitumispaigad ning kaitsti neli teadustööd. Haigruotsija andmebaasi põhjal on Eestis 60–65 pesitsuskolooniat.
Linnu üldpikkus on 90–98 cm, tiibade siruulatus 175–195 cm.[3] Linnud kaaluvad 1–2 kg. Nende sulestik on valdavalt hallikasvalge. Täiskasvanutel hallhaigrutel on valge pea, mille tipuosa on must. Juveniilsetel lindudel on tuhmikas hall pea. Lindude nokk on tugev ja roosakaskollane. Hallhaigrud lendavad aeglaselt ning lennul hoiavad pikka kaela S-kujuliselt – see omapära eristab neid toonekurgedest, ruiklastest ja teistest suurtest lindudest.
.jpg)
.jpg)
Munad
Hallhaigrud toituvad putukatest, kaladest ja muudest veekogu lähedal elavatest selgrootutest. Nad pesitsevad sageli veekogude lähedal ja metsades.
Hallhaigrul eristatakse neli alamliiki:
Ardea cinerea cinerea
Ardea cinerea jouyi
Hallhaigur (Ardea cinerea) on haigurlaste sugukonda kuuluv suur lind.
_-_Flickr_-_Lip_Kee.jpg)
