See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Soolikarohi (perekond) Harilik soolikarohi (Tanacetum vulgare L.) on korvõieliste sugukonna soolikarohu perekonda kuuluv mitmeaastane taimeliik. Soolikarohu tunneb ära iseloomuliku kamprilõhna ja suurte kollaseõieliste puhmikute järgi. Rahvapärased nimetused on ka reinvarred, külakuradipuu, põllupihelgas, solknalill, ussihain ja heinvarred. Soolikarohu ladinakeelne nimetus arvatakse tulenevat kreekakeelsetest sõnadest athanatos (surematu), atanasie (igavene) või thanatos (surm), sest taimel on olnud oluline osa mitmete rahvaste matusekombetalituses roiskumisvastase vahendina.[1][2]
Soolikarohi eelistab kasvada tee- ja põlluservades ning kuivades kohtades inimasustuse läheduses. Samuti rannavallidel, rannaniidul, loopealsetel ja vahel ka pärisniidul.[1][3]
Soolikarohi kasvab tugevate puhmikutena 40–120 cm kõrguseks ning õitseb juulist septembrini.[1]
Korvõisikud on kollased, pealt peaaegu lamedad ja läbimõõduga 7–12 mm. Õisiku moodustavad ainult putkõied, millest keskmised on viiehambalise krooniga mitmesugulised õied ning välimised kolmehambalise krooniga ühesugulised emasõied. Korvõisikud liituvad varre tippudes kännasjaks liitõisikuks.[1]
Soolikarohu lihtlehed on kuni 20 cm pikad ja 8–10 cm laiad, kujult elliptilised kuni äraspidimunajad. Pihlakalehtedega sarnaselt on nad sügavalt lõhestunud sulgjateks hõlmadeks. Hõlmad on saagjaservalised ja lõhestunud. Eristatakse juurmisi lehti, mis on pikarootsulised, alumisi varrelehti, mis on lühirootsulised, ning ülemisi lehti, mis on rootsutud. Noortele lehtedele on eriomane hõbehall karvastus alumisel pinnal.[1]
Varred on püstised, madalate ribidega, tihedalt lehistunud ning annavad ülemises osas sageli harusid. Värvuselt on kahvaturohelised või lillakaspunased.[1]
Soolikarohu maa-aluseks osaks on risoom, millel on palju lühikesi risoomivõsundeid ja lisajuuri.[1]
Viljaks on seemnis, mis on pikiribidega ja tipul madala kileja hambulise äärisega. Pikkus on 1,5–1,8 mm ja laius umbes 0,5 mm. Paljunemine toimubki peamiselt seemnetega või siis mõningal määral ka vegetatiivselt risoomivõsundite abil.[1]
Loomad soolikarohtu tema iseloomuliku ebameeldiva lõhna ja mõru maitse tõttu ei söö – see võiks tekitada ohtlikke mürgistusi. Küll aga võivad linnud taime tugevate puhmikute vahele pesa ehitada.[1]
Soolikarohu nimetus tulenebki ilmselt tema rahvameditsiinilisest kasutusest. Ta on vana ja tuntud ravimtaim, mida on kasutatud keskajast saadik sooleparasiitide (peamiselt solkmete ja naaskelsabade) välja tõrjumiseks. Droogina on kasutatud õisikuid, millest tehti teed, või seemneid, mida söödi või raputati ka võileivale. Soolikarohust on abi otsitud ka soolevaeguste, krampide ja kõhutõve korral ning menstruaaltsükli korrastamiseks. Välispidiselt on soolikarohuga tohterdatud sügelisi, halvasti paranevaid haavu, podagrat ja liigesepõletikku.[1][2]
Õisikud sisaldavad flavonoide (kvertsiin, luteoliin, akatsetiin), millel on toime sapinõristusele. Taim sisaldab ka eeterlikku õli (kuni 2%, tujoon), millel on mõju sooleussidele ja seetõttu ongi soolikarohtu just eeskätt soole ussnugiliste tõrjeks kasutatud. Kahjuks on antud ained mürgised ka inimesele, mistõttu on soolikarohtu tänapäeval seespidiselt tarvitada ei soovitata. Parkainesisaldusest võib olla abi kõhulahtisuse korral. Põletikuvastane, higieritust, seedetegevust, menstruatsiooni soodustav ja palavikku alandav toime on teaduslikult tõestamata.[2]
Kuna suured annused võivad põhjustada mürgistust ja raskematel juhtudel surma, võib taime kasutada vaid arsti ettekirjutuste kohaselt. Mürgistusnähtudeks on mao limaskesta valulikkus ja krambid. Kindlasti vältida raseduse korral, sest soolikarohi võib esile kutsuda aborti.[1][2]
Harilik soolikarohi (Tanacetum vulgare L.) on korvõieliste sugukonna soolikarohu perekonda kuuluv mitmeaastane taimeliik. Soolikarohu tunneb ära iseloomuliku kamprilõhna ja suurte kollaseõieliste puhmikute järgi. Rahvapärased nimetused on ka reinvarred, külakuradipuu, põllupihelgas, solknalill, ussihain ja heinvarred. Soolikarohu ladinakeelne nimetus arvatakse tulenevat kreekakeelsetest sõnadest athanatos (surematu), atanasie (igavene) või thanatos (surm), sest taimel on olnud oluline osa mitmete rahvaste matusekombetalituses roiskumisvastase vahendina.
.jpg)
