nomes no trilho de navegação
Hosta (Hosta), ka funkia, on taimeperekond liilialiste sugukonnas.
Mullasisesteks organiteks on lühikesed risoomid, millel arenevad lihakad juured. Lehed võivad olla kitsassüstjad kuni laimunajad või peaaegu ümmargused, kaarroodsed, enamasti pikarootsulised. Lehed paiknevad taimel juurmise kodarikuna. Õied on lehterjad, valged või helelillad, asetsevad ühekülgses varre tipus olevas kobaras. Õiekate on lihtne, kuue perigoonilehega. Viljaks on kupar[1]
1960. aastatel kirjeldati umbes 40 hosta liiki, tänapäeval ulatub tuntud liikide arv juba 50-ni. Looduslikult kasvavad Hiinas, Koreas ja Jaapanis[1].
Hostad on külmakindlad ja väga hea kohanemisvõimega. Nad kasvavad hästi nii mõõduka kliimaga piirkondades kui ka lähistroopikas, kuid vajavad talvist puhkeperioodi, kus temperatuur oleks alla +4,5 C° vähemalt 3-4 nädalat aastas. Hostad vajavad toitaineterikast ja vett hästi läbilaskvat mulda[1].
Hostad on pärit Jaapani Honshū saare varjulistest mägimetsadest. Kuna Jaapan oli eurooplastele pikki aastaid suletud, siis esmakordselt nägid nad hostat alles pärast 1600. aastat. Esimest korda mainiti hostat 1712. aastal Hollandis. Sellele taimeperekonnale on nimi antud Austria arsti ja botaaniku N. T. Nosti auks. Taim ise aga jõudis Euroopasse hoopiski aastaid hiljem. Teelehine hosta toodi Pariisi aastatel 1784–1789 ja laiuv hosta 1790. aastal. Tänu suurtele, lumivalgetele, eksootiliselt lõhnavatele õitele sai teelehisest hostast peagi populaarne haljastustaim, mida kasutati eelkõige Prantsusmaa parkides. Sealt edasi levis ta üle kogu Euroopa[1].
Jaapani hostad hakkasid Euroopasse ilmuma mitukümmend aastat hiljem. 1829. aastal saatis Hollandi arst ja botaanikahuviline Ph. von Siebold Euroopasse hostasid ja mitmeid muid Jaapani taimi. Neid kasvatati esmalt Sieboldi puukoolis Gentis, kuid sealt jagati neid ka botaanikaaedadele ja huvilistele. Nii jõudsid mõned liigid ka Ameerikasse[1].
Ameerikasse emigreerunud puukooli pidaja Thomas Hoggi marssalist poeg saatis Jaapanis olles koju isale mitmeid kirjulehelisi hostasid[1].
Algselt arvasid botaanik, et kõik Läände saabunud hostad on looduslikud liigid, ka kirjulehised. Hiljem selgus, et kollektsionäärid ei kogunud päris kõiki taimi loodusest, vaid hoopiski aedadest, peamiselt templiaedadest. Seega suurem osa kirjulehistest hostadest kujutasid endast Jaapani aednike valitud hübriide, keda oli aastasadu kultiveeritud[1].
1905. aastal kinnitati rahvusvahelisel botaanikakongressil Viinis hosta nimi[1].
Hosta on ka Eesti iluaianduses levinud, enamasti lehtdekoratiivse taimena kasvatatav püsilill. Tuntuimad haljastuses kasutatavad liigid on[1]:
Hosta (Hosta), ka funkia, on taimeperekond liilialiste sugukonnas.
