Naksurlased (Elateridae) on tugeva kehaga sihvakad mardikad.
Värvuselt hallid, pruunid või mustad, mõned liigid metalse läikega või eredavärvilised. Nimetuse on nad saanud omapärasest valmikutele omasest käitumisest: selili olles löövad nad end tugeva tõukega naksatades jalgadele. Nende eesrinna ja keskrinna vaheline ühendus võimaldab end vedrutaoliselt liigutada. Selline naksutamine kaitseb ka võimalike vaenlaste eest. Näiteks võib libeda ja voolujoonelise kehaga naksur ennast naksutades linnu noka vahelt välja libistada. Ohu korral teesklevad naksurid surnut. Nad suruvad jalad ja tundlad tihedalt vastu keha. Tundlate jaoks on neil rindmiku all väikesed vaokesed.
Naksurlaste valmikud elavad peamiselt põõsastel ja rohul. Naksurite vastsed elavad metsakõdus, mädas puidus, mullas ja taimede maa-alustes osades. Munad on naksuritel hallikasvalged. Vastsed on 20–35 millimeetri pikkused kollakad või pruunid tõugud, kaetud kõva kitiinkestaga, millest ka nende rahvapärane nimetus: traatussid. Nukud on valged. Emased munevad kevadel kas üksikud munad või väikesed kogumikud mulda ning surevad varsti pärast munemist. Umbes kuu aja pärast kooruvad munadest tõugud. Enamik tõuke areneb mullas 3–5 aastat, läbides selle aja jooksul üheksa kasvujärku. Nukkudest väljunud noormardikad talvituvad mullas.
Eestis esineb ligi 70 liiki naksurlasi, kellest paljud on arvestatavad põllu- ja metsakahjurid. Vastsed toituvad taimejuurtest, seemnetest, mugulatest, aga ka kõdunevast puidust ja taimejäänustest, olles majanduslikult indiferentsed. Valmikud närivad noori võrseid ja õisi. Eestis on naksurlastest ohtlikemad põllukahjurid tume viljanaksur (Agriotes obscurus), triibuline viljanaksur (Agriotes lineatus), valkjas nurmenaksur (Selatosomus aeneus) ja must lehenaksur (Athous niger). Taimi kahjustavad tõugud (traatussid), vigastades algul idanevaid seemneid, hiljem noorte taimede maa-aluseid osi, mille tagajärjel juba tärganud taimed kolletuvad ja tulevad kergesti mullast välja. Vähem vigastatud taimed känguvad. Tugevamini kahjustuvad liiga sügaval mullas olevad taimed.
Osa naksurite vastseid on aga röövtoidulised – nad toituvad putukate vastsetest ja nukkudest.
Adelocera murina
Ampedus sanguinolentus
Athous haemorrhoidalis
Ctenicera cuprea
Naksurlased (Elateridae) on tugeva kehaga sihvakad mardikad.
Värvuselt hallid, pruunid või mustad, mõned liigid metalse läikega või eredavärvilised. Nimetuse on nad saanud omapärasest valmikutele omasest käitumisest: selili olles löövad nad end tugeva tõukega naksatades jalgadele. Nende eesrinna ja keskrinna vaheline ühendus võimaldab end vedrutaoliselt liigutada. Selline naksutamine kaitseb ka võimalike vaenlaste eest. Näiteks võib libeda ja voolujoonelise kehaga naksur ennast naksutades linnu noka vahelt välja libistada. Ohu korral teesklevad naksurid surnut. Nad suruvad jalad ja tundlad tihedalt vastu keha. Tundlate jaoks on neil rindmiku all väikesed vaokesed.
Naksurlaste valmikud elavad peamiselt põõsastel ja rohul. Naksurite vastsed elavad metsakõdus, mädas puidus, mullas ja taimede maa-alustes osades. Munad on naksuritel hallikasvalged. Vastsed on 20–35 millimeetri pikkused kollakad või pruunid tõugud, kaetud kõva kitiinkestaga, millest ka nende rahvapärane nimetus: traatussid. Nukud on valged. Emased munevad kevadel kas üksikud munad või väikesed kogumikud mulda ning surevad varsti pärast munemist. Umbes kuu aja pärast kooruvad munadest tõugud. Enamik tõuke areneb mullas 3–5 aastat, läbides selle aja jooksul üheksa kasvujärku. Nukkudest väljunud noormardikad talvituvad mullas.
