كود أكبر

Die koedoe (Tragelaphus strepsiceros, Engels: Greater Kudu) is 'n wildsbok wat in Suider-Afrika voorkom. Die bul weeg tot 270 kg en die koei tot 210 kg. Die soogdier se kleur is vaalgrys tot vaalbruin, met 'n aantal vertikale wit strepe langs die sye. Die bul het horings wat tot 120 cm lank kan word terwyl die koeie nie horings het nie. Tussen die oë is 'n wit chevronmerk.

Die dier kom voor in tipiese ruig bosveldgebiede veral naby of op koppies. Hy het 'n besonderse vermoë om stilletjies tussen plante en ruigtes te "verdwyn" vanweë sy geruislose bewegings terwyl hy wei. Maar as hy deur 'n roofdier of motor gejaag word, kan hy eensklaps oor 'n heining van byna 4 meter spring. Die bok se lewensduur is sowat 14 jaar en sy vyande is die gevlekte hiëna, jagluiperd, luiperd, leeu en wildehond.

Koedoes is van die bekendste antilope, enersyds omdat hulle gewilde jagwild is en andersyds omdat hul statige houding en besondere springvermoë die verbeelding van diereliefhebbers aangryp. Koedoes word in twee spesies ingedeel, naamlik die gewone koedoe (Tragelaphus strepsiceros), wat van Suider-Afrika tot in Noordoos-Afrika voorkom, en die minder bekende kleiner koedoe (Tragelaphus imberbis), wat net in Noordoos-Afrika aangetref word.

Bou

Koedoes is groot, maar slanke en elegante antilope. Die twee spesies verskil hoofsaaklik ten opsigte van grootte en kleur. Die gewone koedoe is die grootste spesie. Die bul het 'n skouerhoogte van sowat 1,30 m en weeg sowat 300 kg, terwyl die koedoekoei effens kleiner en ligter is.

Die algemene kleur is grysbruin (donkergrys in die geval van ouer bulle), met wit dwarsstrepe oor die rug en 'n wit vlek op die voorkop. Die bulle sowel as die koeie het kort maanhare, terwyl die bul ook 'n langerige baard al langs die keel het. Die sterte is betreklik kort en donker bo en wit onder. Koedoes het opvallende groot ore wat pienkerig vertoon aan die binnekant.

Die kleiner koedoe bereik net 'n skouerhoogte van sowat 1 m. Hy is gryser as die gewone koedoe en het meer dwarsstrepe op sy lyf. Die koedoebul het geen keelbaard nie, maar albei geslagte het twee helder wit vlekke aan die keel. Net koedoebulle het horings. Dit is glad en spiraalvormig en word by die gewone koedoe sowat 1,5 m lank. By die kleiner koedoe is die horings aansienlik korter.

Verspreiding en gedrag

Die gewone koedoe kom wydverspreid van Suid-Afrika, Namibië, Angola en Botswana noordooswaarts tot in Somalië en Tsjad voor, terwyl die kleiner koedoe tot Tanzanië, die Soedan, Ethiopië en Somalië beperk is.

Die natuurlike habitat bestaan uit beboste en soms bergagtige gebiede naby water. Koedoes is sku diere wat gedurende die warm tye van die dag onder bome skuil en slegs soggens vroeg of in die laat namiddag wei. Hulle vreet hoofsaaklik lote en die blare van 'n verskeidenheid bome, insluitend sommige wat oor die algemeen as giftig beskou word. Hulle moet gereeld water suip en in die somer sal hulle selfs twee keer per dag water opsoek.

In die droë dele van Namibië bekom hulle vloeistof deur tsammas te vreet. Die gewone koedoe vorm kleiner troppe of familiegroepe van 4 tot 5 diere, maar tydens droogtes is die troppe groter. Sommige bulle is ook alleenlopers. Die kleiner koedoe word meestal in pare aangetref, maar vorm ook soms troppe. Gedurende die bronstyd jaag die bulle die koeie voortdurend.

Die draagtyd duur 7 tot 8 maande en een kalf word gedurende die somer gebore. Hoewel koedoebulle tydens die paartyd tot die dood toe om toegang tot 'n koei sal veg, is hulle geen goeie vegters wanneer hulle hul teen roofdiere moet beskerm nie en hardloop dus eerder weg. Wanneer 'n koedoe skrikgemaak word, spring hy met 'n blafgeluid op en slaan met groot spronge op die vlug. Koedoes kan besonder goed spring.

'n Gewone koedoe kan met gemak oor 'n hindernis van 2 tot 2,5 m hoog spring, terwyl 'n sprong van 9,2 m ver van 'n kleiner koedoe gemeet is. Vanweë hul smaaklike vleis en die indrukwekkende horings van die bulle is koedoes baie gewild by jagters.

Sien ook

• Lys van Suider-Afrikaanse soogdiere volgens alfabet
• Lys van Suider-Afrikaanse soogdiere volgens wetenskaplike name
• Suider-Afrikaanse soogdiere en hul ordes

Fotogalery

• Portret van 'n Koedoebul, afgeneem naby Groot Okevi, Nasionale Etoshawildtuin, Namibië.

• Syaansig van die kop. Let op die horings.

• 'n Koedoebul naby Groot Okevi, Nasionale Etoshawildtuin, Namibië.

• 'n Koedoebul by Kalkheuwelwatergat, oostelike Etoshawildtuin, Namibië.

• 'n Koedoebul in die Hluhluwe-iMfolozipark, Suid-Afrika.

Verwysings

• Wêreldspektrum, 1982, ISBN 0908409567 band

Bron

• Die Soogdiergids van Suider-Afrika. Burger Cillié. 2009. ISBN 978-1-875093-46-5

Eksterne skakels

• Wikimedia Commons het meer media in die kategorie Koedoe.

• Wikiwoordeboek het 'n inskrywing vir koedoe.

• Wikispecies het meer inligting verwant aan: Koedoe

Böyük kudu (lat. Tragelaphus strepsiceros) — Boşbuynuzlular fəsiləsinin meşə antilopları cinsinə aid növ.

Ar c'houdou bras (Tragelaphus strepsiceros) a zo un antilopenn hag a vev en Afrika.

El cudú gros (Tragelaphus strepsiceros) és un antílop de bosc que viu a les parts oriental i meridional d'Àfrica. Tot i que ocupen un territori tan ampli, els cudús grossos tenen una població escassa a la majoria d'àrees, a causa de la pèrdua d'hàbitat, la desforestació i la caça.^[2]

Referències

Kudu velký (Tragelaphus strepsiceros) je jedna z největších a nejznámějších antilop. Obývá husté akáciové porosty, skalnatou nebo kopcovitou krajinu a vyschlá koryta řek poblíž vody v jižní a východní Africe. Dospělé zvíře může vážit od 195 do 315 kilogramů (samice jsou většinou lehčí než samci) a měřit 1 – 1,5 m na výšku a 1,95 – 2,45 m na délku.

Charakteristika

Kudu velký má štíhlé tělo s dlouhýma a hubenýma nohama. Barva jeho srsti je velice různorodá od hnědé, šedé až po rudohnědou. Na bocích má 4 – 12 svislých bílých pruhů, které se táhnou od hřbetu až téměř k břichu. Poměrně malá hlava je většinou tmavší než zbytek těla a mezi očima má bílý pruh. Na hřbetě má krátkou, nejčastěji černou hřívu, která se táhne od hlavy až k hustě osrstěnému ocasu, který dosahuje délky 35 – 55 cm.

Samci jsou znatelně větší než samice a častěji projevují agresivitu, zvláště využívají vrčení a funění. Mají také dlouhou hřívu, která se táhne podél hrdla, a velké, dvaapůlkrát zkroucené a široce se rozbíhající rohy, které by po natažení mohly dosahovat v průměru až jeden metr. Samice občas mívají menší parůžky. Nicméně samcům začínají růst rohy až od věku 6 – 12 měsíců, kroutit se začnou až po druhém roce života a plně zkroucené jsou až po šestém roce života ^[2].

Způsob života

Lokalita rozšíření a potrava

Kudu velký obývá území od Eritreje až k Tanzanii, Zambii, Jihoafrické republice a Angole, v malém množství je vysazen v Novém Mexiku. Občas je můžeme zpozorovat i v rovinách kde je množství keřů, ale těmto místům se kudové raději vyhýbají, jelikož se mohou stát snadnou kořistí svých predátorů. Kudu velký je výhradně býložravec, který preferuje trávu, listy, výhonky, občas i kořínky a plody.

Během dne jsou kudové většinou skrytí v hustých porostech, kde se chrání jak před predátory, tak před sluncem, které bývá v jejich lokalitě rozšíření velice ostré. Potravu hledají především brzy ráno nebo večer, kdy podnikají také výpravy za vodními zdroji, které mohou být v období sucha dlouhé a namáhavé.

Predátoři

Mezi nejhlavnější predátory kudu velkého patří lvi, levharti a psi hyenovití. Ačkoli gepardi často loví větší zvířata, ulovit dospělého samce nedokážou, a tak loví převážně slabší samice a mláďata. Pokud je stádo kudů ohrožováno predátorem, dospělý kudu vydá poplašný signál a zbytek stáda se dá na útěk. Přestože je to antilopa čiperná, není dostatečně rychlá na to, aby dokázala uniknout svým hlavním predátorům útěkem v otevřené krajině, a tak spoléhá na to, že pokud vběhne do hustých křovinatých porostů, svým pronásledovatelům unikne díky tomu, že se v tomto prostředí nedokážou pohybovat tak obratně jako ona.

Společenský systém

Stádo samic u vodního zdroje.

Samci většinou žijí samotářským životem, samice se sdružují do poměrně malých stád tvořených obvykle 6 – 10 dospělými jedinci a jejich mláďaty. Jen zřídkakdy dosáhne stádo velikosti přes 20 kusů. Kudu velký tráví jen zhruba 54 % dne hledáním potravy. Jedno stádo může obsazovat území veliké asi 4 km².

Dospělý samci spolu často bojují, přičemž do sebe zapletou své rohy, přetlačují se a čekají, až jeden z nich přizná porážku. Za výjimečných okolností se stává, že samci už od sebe nedokážou své rohy rozplést, což obvykle končí tragickou smrtí obou jedinců.

Rozmnožování

Kudu velký dosahuje pohlavní dospělosti mezi 1. a 3. rokem svého života, samci mezi 21. až 24. měsícem, samice o něco dříve, mezi 15. – 21. měsícem.^[3] Doba páření nastává na konci období dešťů, ale situace se mění podle oblasti a klimatu. Před pářením následuje námluvní rituál, kdy si samec stoupne před samici a začne jí předvádět své rohy. Po skončení rituálu se samec zastaví a čeká, zda mu samice dovolí se s ní spářit, nebo ne. Samice je březí asi 240 dnů (nebo osm měsíců).^[4] Mláďata se rodí zhruba mezi lednem a březnem,^[5] kdy je tráva, jejich hlavní potrava, nejvyšší.

Samice rodí nejčastěji jedno, občas dvě mláďata. Březí samice opouští před porodem stádo. Novorozené mládě ukrývá asi 4 – 5 týdnů v hustém porostu, aby je chránila před predátory.^[6] Po této době začne mládě doprovázet matku, zprvu jen krátkodobě, poté, ve stáří 3 – 4 měsíců, už stále.^[6] V 6 měsících je mládě na matce zcela nezávislé.

V zajetí se mohou kudové dožít i dvaceti let.

Galerie

• Samec

• 
• 
• 
• Samice

• 
• 
• 

Reference

V tomto článku byl použit překlad textu z článku Greater Kudu na anglické Wikipedii.

1. ↑ Červený seznam IUCN 2018.1. 5. července 2018. Dostupné online. [cit. 2018-08-11]
2. ↑ (1994) Wildlife Fact File. IMP Publishing Ltd, Group 1, Card 110. ISBN 0-600-45012-0.
3. ↑ Brent Huffman. Greater Kudu. An Ultimate Ungulate Fact Sheet [online]. Dostupné online. (anglicky) Je zde použita šablona {{Cite web}} označená jako k „pouze dočasnému použití“.
4. ↑ Oddie, Bill. Wildlife Fact File. [s.l.]: IMP Publishing Ltd., 1994. ISBN 0951856634. S. Group 1, Card 110. (anglicky) Je zde použita šablona {{Cite book}} označená jako k „pouze dočasnému použití“.
5. ↑ Information About the Greater Kudu [online]. The Nature Conservancy. Dostupné online. (anglicky) Je zde použita šablona {{Cite web}} označená jako k „pouze dočasnému použití“.
6. ↑ ^{a b} The Kudu [online]. African Wildlife Foundation. Dostupné online. (anglicky) Je zde použita šablona {{Cite web}} označená jako k „pouze dočasnému použití“.

Externí odkazy

• Obrázky, zvuky či videa k tématu kudu velký ve Wikimedia Commons

• Kudu velký na HUNUNPĚ.

Den store kudu (Tragelaphus strepsiceros), eller blot kaldt kudu, er en stor antilope i underfamilen Bovinae blandt de skedehornede pattedyr. Den er udbredt gennem hele den østlige og sydlige del af Afrika, hvor den lever i åben skov eller på buskbevoksede skråninger, ofte i klippeområder eller bjerge.^[2]

Beskrivelse

Den store kudu er en af de største antiloper. Tyren vejer 190-270 kg med en skulderhøjde på op til 160 cm. Køerne vejer 120-210 kg og kan have en skulderhøjde på kun 100 cm. Pelsen er grå eller rødbrun med hvide striber på kroppen. På snuden findes en tydelig hvid V-tegning samt andre hvide tegninger. Ørerne er store og runde. Halen er 30-55 cm lang. Kun tyren har horn, der kan blive op til 170 cm lange, de længste blandt antiloperne.^[3][2]

Underarter

Der findes mindst tre underarter:^[4]

• Tragelaphus strepsiceros strepsiceros – fra det sydlige Kenya til Namibia, Botswana og Sydafrika
• T. s. chora – fra det nordlige Kenya gennem Etiopien til det østlige Sudan, vestlige Somalia og Eritrea
• T. s. cottoni – Tchad og det vestlige Sudan

Noter

1. ^ "Tragelaphus strepsiceros". IUCN's Rødliste. 2008. Hentet 2016-05-03.
2. ^ ^{a b} Bengt Holst (2003), Politikens bog om pattedyr, side 350. Politikens Forlag. ISBN 87-567-6830-3.
3. ^ Brent Huffman. "Greater Kudu. An Ultimate Ungulate Fact Sheet".
4. ^ Nersting, L. G.; Arctander, P. (2001). "Phylogeography and conservation of impala and greater kudu". Molecular Ecology. 10 (3): 711-719. PMID 11298982. doi:10.1046/j.1365-294x.2001.01205.x.

Eksterne henvisninger

• Wikimedia Commons har flere filer relateret til Stor kudu

The greater kudu (Tragelaphus strepsiceros) is a woodland antelope foond throughoot eastren an soothren Africae.

References

Вялікі куду (Tragelaphus strepsiceros) — афрыканскі від антылёпаў з падсямейства быкоў (Bovinae).

Зьнешні выгляд

Поўсьць самцоў афарбаваная ў шэра-карычневыя колеры, а ў самак і маладняку сьветла-карычневага колеру. На футры куду як правіла маецца ад шасьці да дзесяці вэртыкальных палосак. У куду буйныя акруглыя вушы і часам даволі доўгі хвост. У самцоў на галаве растуць буйныя завінчаныя рогі, які дасягае велічыні да 1 метра. Патомства па зьнешняму выгляду нагадвае бязрогіх самак. Велічыня ў карку складае каля 1,40 м, а даўжыня каля 2,20 м самцы дасягаюць вагі да 250 кг, самкі — да 200 кг. Вялікага куду зьнешне лёгка зблытаць з роднаснай яму ньялай, да таго ж іх арэалы распаўсюджвання часткова перакрыжоўваюцца.

— сховішча мультымэдыйных матэрыялаў

ကူဒူးကြီးဆိတ်သမင်၏ သိပ္ပံအမည်မှာ ထရာဂျီလာဖတ်စ် စထရပ်စီဆီရော့စ် ဖြစ်သည်။

ကူဒူးကြီးဆိတ်သမင်သည် အာဖရိကတိုက်တောင်ပိုင်းနှင့် အရှေ့ပိုင်းရှိ သစ်တောဒေသများတွင် ကျက်စားသော ဆိတ်သမင်တစ်မျိုး ဖြစ်သည်။ ယင်းတို့ကို တွေ့ရှိရသော ဒေသ ကျယ်ပြောသော်လည်း နေရာအများအပြားတွင် ကောင်ရေကျဲပါးစွာ တွေ့ရသည်။ အကြောင်းရင်းမှာ သဘာဝပတ်ဝန်းကျင် ပျက်စီးခြင်း၊ သစ်တော ပြုန်းတီးခြင်းနှင့် တရားမဝင်ခိုးယူသတ်ဖြတ်ခံရခြင်းတို့ကြောင့် ဖြစ်သည်။ ကူဒူး ဟု အမည်တွင်သည့် သတ္တဝါနှစ်မျိုး ရှိသည့်အနက် တစ်မျိုး ဖြစ်သည်။ (အခြား တစ်မျိုးမှာ ကူဒူးကလေးဆိတ်သမင် ဖြစ်သည်။)^[၂]

သွင်ပြင်လက္ခဏာ

ကူဒူးကြီးဆိတ်သမင်များသည် ကိုယ်ထည်သေးသွယ်သည်။ ခြေတံရှည်သည်။ အညိုရောင်နှင့် ပြာမီးခိုးရောင်မှသည် နီညိုရောင်အထိ ရှိသည်။ ကိုယ်ထည်တလျှောက်တွင် အဖြူရောင် ဒေါင်လိုက် အစင်းကြောင်း ၄ခုနှင့် ၁၂ခု ကြား ရှိသည်။ ဦးခေါင်းသည် ကိုယ်ထည်ထက် အရောင်ပိုရင့်သည်။ မျက်လုံးအကြားတွင် အင်္ဂလိပ်အက္ခရာ ဗွီပုံသဏ္ဌာန် အဖြူရောင်အကွက်ကလေးတစ်ခု ရှိသည်။ ^[၃]

အဖိုက အမထက် ကိုယ်အရွယ်အစား ပိုမိုကြီးမားသည်။ ကူဒူးကြီးဆိတ်သမင် သည် ဆိတ်သမင်များတွင် ကိုယ်အရွယ်အစား အကြီးမားဆုံး ဖြစ်သည်။ ^[၄]

ဦးခေါင်းနှင့် ကိုယ်အရှည် ၇၆-၁၀ဝ လက်မ၊ အမြီးအရှည် ၁၄-၁၉လက်မ၊ ဦးချိုအရှည် ၄၀-၁၀ဝလက်မနှင့် ကိုယ်အလေးချိန်မှာ ၂၆၀-၆၉၀ပေါင် ဖြစ်သည်။ ^[၅]

ပျံ့နှံ့ကျက်စားပုံနှင့် တွေ့ရှိရာဒေသ

ကူဒူးကြီးဆိတ်သမင်ကို အာဖရိကတိုက်အရှေ့ပိုင်းတွင် အီသီယိုးပီးယား၊ ကင်ညာ၊ အီရီထရီးယားနှင့် တန်ဇန်းနီးယားနိုင်ငံများတွင် တွေ့ရသည်။ ယင်းတို့ကို အာဖရိကတိုက်တောင်ပိုင်းရှိ ဇမ်ဘီယာ၊ ဇင်ဘာဘွေ၊ အင်ဂိုလာ၊ ဘော့ဆွာနာ၊ နမီးဘီးယားနှင့် တောင်အာဖရိကနိုင်ငံများတွင်လည်း တွေ့ရသည်။ ထို့ပြင် ကူဒူးကြီးဆိတ်သမင်များကို တွေ့နိုင်သည့်အခြားသောတိုင်းပြည်များမှာ ဗဟိုအာဖရိကသမ္မတနိုင်ငံ၊ ချဒ်၊ ကွန်ဂိုဒီမိုကရက်တစ်သမ္မတနိုင်ငံ၊ ဂျီဘူတီ၊ မာလာဝီ၊ မိုဇမ်ဘစ်၊ ဆိုမာလီယာ၊ မာလာဝီ၊ ဆွာဇီလန် နှင့် ယူဂန်းဒါးနိုင်ငံများတွင်လည်း တွေ့ရသေးသည်။ ^[၆]

မျိုးပွားခြင်း

အသက်၂နှစ်ခွဲခန့်တွင် အရွယ်ရောက်ပြီး တစ်နှစ်ပတ်လုံး မိတ် လိုက်သားပေါက်ကြသည်။ ဇီးလွယ်ချိန်မှာ ၂၁၀-၁၄၀ရက်ဖြစ်ပြီး၊ တစ်ကြိမ်လျှင် သားငယ်တစ်ကောင် မွေး သည်။ သက်တမ်းမှာ ၁၅နှစ်ခန့် ဖြစ်သည်။ ^[၇]

ကိုးကား

Nhoro (Kudu in English and Afrikaans) imhuka iri mumhuri yemhofu inowanikwa muAfrica iine ruvara rwe brown nemitsetse michena inodzika nedumbu kubva kumusana. Nhoro ine muskwe mupfupi mukobvu nenyanga refu dzinomonana. Nyanga idzi dzinosishandidwa kugadzira hwamanda - inonzi hunda nevamwe vatauri.

Nhoro imhuka huru inowanikwa mumasango eZimbabwe.

Tsumo

• Panoda kumera muswe panotekenyedza. The spot where the tail is about to grow tickles.

КӀудияб куду

КӀудияб куду (латиназул мацӀалда Tragelaphus strepsiceros) — Bovidae хъизан гӀалхул кӀудияб антилопа.

The greater kudu (Tragelaphus strepsiceros) is a large woodland antelope, found throughout eastern and southern Africa. Despite occupying such widespread territory, they are sparsely populated in most areas due to declining habitat, deforestation, and poaching.^[2] The greater kudu is one of two species commonly known as kudu, the other being the lesser kudu, T. imberbis.

Etymology

Kudu (/kuːduː/ koo-DOO), or koodoo, is the Khoikhoi name for this antelope. Trag- (Greek) denotes a goat and elaphos (Greek) a deer. Strepho (Greek) means "twist", and strepsis is "twisting". Keras (Greek) refers to the horn of the animal.^[3]

Physical characteristics

Greater kudus have a narrow body with long legs, and their coats can range from brown/bluish grey to reddish brown. They possess between 4 and 12 vertical white stripes along their torso. The head tends to be darker in colour than the rest of the body, and exhibits a small white chevron which runs between the eyes. Greater kudu bulls tend to be much larger than the cows, and vocalize much more, utilizing low grunts, clucks, humming, and gasping.^[4] The bulls also have beards running along their throats, and large horns with two and a half twists, which, were they to be straightened, would reach an average length of 120 cm (47 in), with the record being 187.64 cm (73.87 in).^[5] They diverge slightly as they slant back from the head. The horns do not begin to grow until the bull is between the ages of 6–12 months. The horns form the first spiral rotation at around 2 years of age, and not reaching the full two and a half rotations until they are 6 years old; occasionally they may even have 3 full turns.^[2]

This is one of the largest species of antelope. Bulls weigh 190–270 kg (420–600 lb), with a maximum of 315 kg (694 lb), and stand up to 160 cm (63 in) tall at the shoulder. The ears of the greater kudu are large and round. Cows weigh 120–210 kg (260–460 lb) and stand as little as 100 cm (39 in) tall at the shoulder; they are hornless, without a beard or nose markings. The head-and-body length is 185–245 cm (6.07–8.04 ft), to which the tail may add a further 30–55 cm (12–22 in).^[3]

• 

  Male calf
  Tswalu Kalahari Reserve, South Africa

• 

  Juvenile male
  Chobe National Park, Botswana

• 

  Close-up of adult male
  Etosha National Park, Namibia

• 

  Close-up of female
  Pilanesberg Game Reserve, South Africa

Taxonomy and subspecies

Giant eland

Common eland

Greater kudu

Mountain nyala

Bongo

Sitatunga

Cape bushbuck

Harnessed bushbuck

Nyala

Lesser kudu

Formerly four subspecies have been described, but recently only one to three subspecies have been accepted based on colour, number of stripes and horn length:^[6]

• T. s. strepsiceros – southern parts of the range from southern Kenya to Namibia, Botswana, and South Africa
• T. s. chora – northeastern Africa from northern Kenya through Ethiopia to eastern Sudan, Somalia, and Eritrea
• T. s. cottoni – Chad and western Sudan

This classification was supported by the genetic difference of one specimen of northern Kenya (T. s. chora) in comparison with several samples from the southern part of the range between Tanzania and Zimbabwe (T. s. strepsiceros). No specimen of the northwestern population, which may represent a third subspecies (T. s. cottoni), was tested within this study.^[6]

In Groves and Grubb's book Ungulate Taxonomy, a recent taxonomic revision was made that evaluated all species and subspecies of kudu and other ungulates. This review split the genus Tragelaphus into 4 separate genera, Tragelaphus (bushbuck, sitatunga, bongo, nyala, and gedemsa or mountain nyala), Ammelaphus (lesser kudu), Strepsiceros (greater kudu), and their close relatives Taurotragus (elands). The greater kudu was split into four species based on genetic evidence and morphological features (horn structure and coat color). Each species was based on a different subspecies, Strepsiceros strepsiceros (Cape kudu), Strepsiceros chora (northern kudu), Strepsiceros cottoni (western kudu), and Strepsiceros zambesiensis (Zambezi kudu) which is not commonly accepted even as a subspecies. The Cape kudu is found in south central South Africa, the Zambezi kudu (closely related to the Cape kudu) is found from northern to southern Tanzania and northern South Africa, Namibia, and Angola through Zambia, Mozambique, and eastern DR Congo, the northern kudu is found in eastern Sudan southwards through Ethiopia and Kenya to the Tanzanian border, and the western kudu is found in southeastern Chad, western Sudan, and in northern Central African Republic.^[7] Although this alternative taxonomy is not commonly accepted, it was accepted in the Handbook of the Mammals of the World.

Range and ecology

The range of the greater kudu extends from the east in Ethiopia, Tanzania, Eritrea and Kenya into the south where they are found in Zambia, Angola, Namibia, Botswana, Zimbabwe and South Africa. Other regions where greater kudu are located are Central African Republic, Chad, Democratic Republic of the Congo, Djibouti, Eswatini, Malawi, Mozambique, Somalia, and Uganda.^[8] They have also been introduced in small numbers into New Mexico, but were never released into the wild. Their habitat includes mixed scrub woodlands (the greater kudu is one of the few largest mammals that prefer living in settled areas – in scrub woodland and bush on abandoned fields and degraded pastures, mopane bush and acacia in lowlands, hills and mountains.^[1] They will occasionally venture onto plains only if there is a large abundance of bushes, but normally avoid such open areas to avoid becoming an easy target for their predators. Their diet consists of leaves, grass, shoots and occasionally tubers, roots and fruit (they are especially fond of oranges and tangerines).^[2]

Female greater kudus and two impalas at waterhole, Namibia

During the day, greater kudus normally cease to be active and instead seek cover under woodland, especially during hot days. They feed and drink in the early morning and late afternoon, acquiring water from waterholes or roots and bulbs that have a high water content. Although they tend to stay in one area, the greater kudu may search over a large distance for water in times of drought, in southern Namibia where water is relatively scarce they have been known to cover extensive distances in very short periods of time.^[2]

Predation

female surrounded by flies

Predators of the greater kudu generally consist of lions, spotted hyenas, and African wild dogs. Although cheetahs and leopards also prey on greater kudus, they usually target cows and calves rather than fully grown bulls. There are several instances reported where Nile crocodiles have preyed on greater kudus,^[9][10] although based on records, the larger mammalian carnivores statistically are much more dangerous to the kudu and comparable large ungulates, or at least those with a preference for dry, upland habitats over riparian or swamp areas.^[11] When a herd is threatened by predators, an adult (usually a female) will issue a bark to alert the rest of the herd. Despite being very nimble over rocky hillsides and mountains, the greater kudu is not fast enough (nor does it have enough endurance) to escape its main predators over open terrain, so it tends to rely on leaping over shrubs and small trees to shake off pursuers.^[2] Greater kudus have excellent hearing and acute eyesight, which helps to alert them to approaching predators.^[3]Their colouring and markings protect kudus by camouflaging them. If alarmed, they usually stand still, making them very difficult to spot.

Behavior and social organization

Herd of greater kudu in Ruaha National Park, Tanzania

Cow jumping
Tswalu Kalahari Reserve, South Africa

Greater kudus have a lifespan of 7 to 8 years in the wild, and up to 23 years in captivity. They may be active throughout the 24-hour day. Herds disperse during the rainy season when food is plentiful. During the dry season, there are only a few concentrated areas of food so the herds will congregate.^[3] Greater kudu are not territorial; they have home areas instead. Maternal herds have home ranges of approximately 4 square kilometers and these home ranges can overlap with other maternal herds. Home ranges of adult males are about 11 square kilometers and generally encompass the ranges of two or three female groups.^[3] Females usually form small groups of 6–10 with their offspring, but sometimes they can form a herd up to 20 individuals. Male kudus may form small bachelor groups, but they are more commonly found as solitary and widely dispersed individuals. Solitary males will join the group of females and calves (usually 6–10 individuals per group) only during the mating season (April–May in South Africa).^[12]

The male kudus are not always physically aggressive with each other, but sparring can sometimes occur between males, especially when both are of similar size and stature. The male kudus exhibit this sparring behavior by interlocking horns and shoving one another. Dominance is established until one male exhibits the lateral display.^[13] In rare circumstances, sparring can result in both males being unable to free themselves from the other's horns, which can then result in the death of both animals.

Rarely will a herd reach a size of forty individuals, partly because of the selective nature of their diet which would make foraging for food difficult in large groups.^[2] A herd's area can encompass 800 to 1,500 acres (3.2 to 6.1 km²), and spend an average of 54% of the day foraging for food.^[14]

Reproduction

Fight between two greater kudus, Chobe National Park, Botswana.

Greater kudus reach sexual maturity between 1 and 3 years of age. The mating season occurs at the end of the rainy season, which can fluctuate slightly according to the region and climate. Before mating, there is a courtship ritual which consists of the male standing in front of the female and often engaging in a neck wrestle. The male then trails the female while issuing a low pitched call until the female allows him to copulate with her. Gestation takes around 240 days (or eight months).^[2] Calving generally starts between February and March (late austral summer), when the grass tends to be at its highest.^[15]

Greater kudus tend to bear one calf, although occasionally there may be two. The pregnant female kudu will leave her group to give birth; once she gives birth, the newborn is hidden in vegetation for about 4 to 5 weeks (to avoid predation).^[12] After 4 or 5 weeks, the offspring will accompany its mother for short periods of time; then by 3 to 4 months of age, it will accompany her at all times.^[12] By the time it is 6 months old, it is quite independent of its mother. The majority of births occur during the wet season (January to March).^[13] In terms of maturity, female greater kudus reach sexual maturity at 15–21 months. Males reach maturity at 21–24 months.^[3]

Human interaction

Greater kudus have both benefited and suffered from interaction with humans. Humans are turning much of the kudu's natural habitat into farmland, restricting their home ranges.^[13] Humans have also destroyed woodland cover, which they use for their habitat. However, wells and irrigation set up by humans has also allowed the greater kudu to occupy territory that would have been too devoid of water for them previously.^[2] The greater kudu are also a target for poachers for meat and horns. The horns of greater kudus are commonly used to make Shofars, a Jewish ritual horn blown at Rosh Hashanah.

Status

Taxidermied specimens, American Museum of Natural History

The greater kudu population in the northern part of its range has declined due to excessive hunting and rapid habitat loss. However, they are evaluated as low risk in the IUCN Red List of endangered species. The long-term survival of the greater kudu at large is not in jeopardy as populations located elsewhere remain robust and well-managed.^[1] The greater kudu receives adequate protection from southern Tanzania to South Africa. There are large populations in parks and reserves such as Ruaha-Rungwa-Kisigo and Selous (Tanzania), Luangwa Valley and Kafue (Zambia), Etosha (Namibia), Moremi, Chobe and Central Kalahari (Botswana), Hwange, Chizarira, Mana Pools and Gonarezhou (Zimbabwe) and in Kruger (11,200–17,300)^[16] and Hluhluwe–iMfolozi (South Africa). An abundance of greater kudu is also found in private farms and conservancies in southern Africa, in particular in Namibia, Zimbabwe and South Africa, where they are popular amongst trophy hunters.^[1]

See also

• Lesser kudu
• Kudu dung spitting

References

La granda kuduo (Tragelaphus strepsiceros) estas mamulo el la familio de bovedoj. Ĝia korpo similas al tiu de la cervo, sed estas pli granda. La virkuduo havas du 90–105 cm longajn, torditajn kornojn. La bazkoloro estas brune ruĝ-griza, ĉe la dorsa flanko de la trunko kaj kolo antaŭe blankgriza. La koloeĝo estas brunnigra, la vosto supre malhelbruna, sube blanka, la kvasto estas nigra. La korpotrunkon ornamas 7–9 blankaj strioj.

Ĝi vivas en plimulto de Afriko, la maskloj vivas solaj, la femaloj en 4-6-anaj grupoj.

Oni ĉasas ĝin pro la bongusta viando kaj valora felo.

Vidu ankaŭ

Portalo pri Zoologio

• Angolaj mopanearoj
• Etoŝa-salebenaĵaj halofitaroj
• Kaoko-Dezerto

El kudú mayor o gran kudú (Tragelaphus strepsiceros) es una especie de mamífero artiodáctilo de la subfamilia Bovinae. Es un antílope africano de gran tamaño y notable cornamenta, que habita las sabanas boscosas del África austral y oriental. Como miembro del género Tragelaphus, posee un claro dimorfismo sexual.

Descripción

Es el tercer antílope en cuanto a tamaño, solamente superado por las dos especies del género Taurotragus,^[2]​ mide en promedio 2,20 m de longitud y 1,50 m de altura y posee una cola de 45 cm de largo. El peso promedio es de 320 kg en los machos y 220 kg en las hembras. El pelaje es de color gris a castaño grisáceo con 7 a 10 bandas verticales blancas a cada lado. Una crin más clara se levanta sobre la espina dorsal de la nuca a la cola y una melena en hilera larga y angosta, de base negruzca y puntas blancas, crece en centro el del cuello y el pecho. Los machos tienen cuernos en V curvados con dos o tres giros en espiral, que alcanzan en promedio 1,25 m de largo.

Habita entre los matorrales. Las hembras y sus crías viven en grupos familiares y los machos en grupos aparte o solitarios. Tiene hábitos nocturnos y se alimenta de hojas y ramas tiernas. Es lento para andar pero puede saltar hasta dos metros de altura.

Pueden estar activos durante las 24 horas del día.

Los rebaños se dispersan durante la temporada de lluvia cuando la comida es abundante.

Subespecies

Se reconocen las siguientes subespecies, aunque estudios posteriores las han elevado a especie buena:^[3]​^[4]​

• Tragelaphus strepsiceros strepsiceros
• Tragelaphus strepsiceros bea
• Tragelaphus strepsiceros burlacei
• Tragelaphus strepsiceros chora
• Tragelaphus strepsiceros zambesiensis

Referencias

Galería de imágenes

• El dimorfismo sexual es muy aparente
• Detalle de la cabeza del macho.

• Detalle de la hembra.

• Disputa entre dos machos.

• Ejemplar macho en el parque nacional de Chobe, Botsuana.

Bibliografía

• Boitani, Luigi y Stefania Bartoli (1982) Guía de Mamíferos: 379. Barcelona: Editorial Grijalbo, 1985. ISBN 84-253-1659-6

Suurkudu (Tragelaphus strepsiceros) on veislaste sugukonda võsapuki perekonda kuuluv liik.

Kudu nimetus pärineb arvatavasti khoi keelest (kudu või koodoo).^[1] Suahiilikeelsed nimetused on tandala mkubwa ja tandala ndogo.^[2]

Suurkudu elab peamiselt Ida- ja Lõuna-Aafrika kuivas savannis ja mägisel maastikul. Tema levila ulatub Aafrika Sarvest kuni enam-vähem mandri lõunatipuni. Suurkudu arvukus on suurem lõunapoolsetel aladel.

Isasel suurkudul on mitme keeruga spiraalsed sarved.

Süstemaatika

Suurkudu võidakse arvata ka võsapuklaste (Tragelaphinae) alamsugukonda.^[3]

Eelkõige värvuse, triipude arvu ja sarvepikkuse põhjal eristatakse kolme alamliiki:^[4]

• Tragelaphus strepsiceros strepsiceros, kelle levila ulatub põhjas Keenia keskosani, sealt piki Aafrika idarannikut umbes Lõuna-Aafrika Vabariigi piirini ning Mosambiigist risti üle mandri kuni Angola ja Namiibia rannikuni. Eraldiseisev populatsioon elab Lõuna-Aafrika Vabariigi lõunaosas.
• Tragelaphus strepsiceros chora levila ulatub Sudaani idaosast Somaalia lääneosa ja Keenia põhjaosani.
• Tragelaphus strepsiceros cottoni elab Tšaadis, Sudaanis ja Lõuna-Sudaanis.

Peter Grubb ja Colin Groves jagavad perekonna Tragelaphus neljaks eraldi perekonnaks ja paigutavad suurkudu perekonda Strepsiceros, milles on kokku neli liiki – Strepsiceros chora, Strepsiceros cottoni, Strepsiceros strepsiceros ja Strepsiceros zambesiensis. Väikekudu paigutavad nad perekonda Ammelaphus.^[5]

Levila

Ajalooliselt on suurkudu elanud peaaegu kõikjal Ida- ja Lõuna-Aafrikas. Tema põhjapoolne levila ulatus Tšaadist peaaegu Punase mereni, Aafrika lõunaosas kuni Ida-Kapimaani ja läänes Namiibiast Angola keskosani. Põhjapoolsed asualad on märgatavalt vähenenud, samas on suurkudu suutnud oma elupaiku säilitada paremini kui teised antiloobid, eelkõige tänu sellele, et ta tegutseb varjatumalt ja suudab ka inimasustuse lähedal peitu jääda. Tansaaniast põhja pool on suurkudusid vähem ja hõredamalt.^[6]

Suurkudusid on hiljuti kohatud Angolas, Botswanas, Kesk-Aafrika Vabariigis, Tšaadis, Kongo DV-s, Eritreas, Etioopias, Keenias, Malawis, Mosambiigis, Namiibias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Sambias, Svaasimaal, Zimbabwes, Tansaanias, Ugandas. Tõenäoliselt on ta nüüdseks kadunud Djiboutist, Lõuna-Sudaanist ja Sudaanist ning kohati Somaaliast.^[6][1]

Elupaigad

Isane suurkudu

Emane suurkudu

Suurkudu on levinud peamiselt kuivadel aladel, kus on piisavalt madalakasvulist ja keskmise kõrgusega taimestikku, mis kindlustaks nii varjualuse kui ka toidu.^[2]

Suurkudu elab kivise pinnaga künklikel ja mägistel aladel, kuivas savannis ja põõsassavannis, hõredates puudesaludes ja põõsastikes.^[3][6][1][7] Levila ulatub kuni 2400 meetri kõrgusele. Ta eelistab mitmekesiste puhmastega hõredaid salusid, kus kasvavad muu hulgas akaatsiad ja mopaanipuud.^[6] Ta väldib avaraid rohumaid ja muid lagedaid kohti, aga ka tihedamat metsa.^[8] Kuival ajal liiguvad suurkudud veekogudele lähemale ja lopsakamale rohumaale, vihmaperioodil aga lähevad tagasi kuiva savanni. Et nad saavad hädatarviliku veekoguse toidust, suudavad nad vajaduse korral kaua joomata olla.^[6]

Põhja pool on inimesed tema asualad üle võtnud ja ta on liikunud pigem mägisematele aladele.^[9] Suurkudu on küll üks vähestest suurtest imetajatest, kes elab edukalt ka koos inimasustusega ja võtab elupaigana omaks näiteks mahajäetud põldudele ja karjamaadele tekkinud puhmastikud ja põõsastikud.^[6]

Arv

Suurkudu arvukust peetakse stabiilseks. Õhuvaatluste põhjal on nende arvuks hinnatud umbes 352 000, aga see on tõenäoliselt tegelikust tunduvalt väiksem. Tihti on sel viisil loendades asustustiheduseks saadud vähem kui 0,1 isendit/km², mis on teadaolevast arvukusest palju väiksem. Mõnes piirkonnas saadi tiheduseks 0,2–0,4 isendit/km². Maapealsetel loendustel on seevastu loendatud 0,3–4,1 isendit/km².^[6]

Suurkudu kogupopulatsiooniks on seetõttu hinnatud umbes 482 000. Suurim populatsioon elab Lõuna-Aafrikas ja Namiibias, kus ta on levinud muu hulgas põllumaadel. Arvukus on stabiilne või suurenev eramaal ja kaitsealadel lõunapoolses Aafrikas ja Tansaanias, mujal aga pigem kahanev.^[6]

Eluiga

Suurkudu eluiga looduses on 7–8 aastat, vangistuses kuni 23 aastat.^[10][7]

Välimus

Suurkudu on üks suuremaid antiloope. Suurkudu on sihvakas, tal on kitsas kere ja pikad jalad.^[7][3]

Isase kudu kehapikkus on 195–245 cm, õlakõrgus kuni 160 cm ja mass 190–315 kg, emase kudu kehapikkus 185–235 cm, õlakõrgus umbes 100 cm ja mass 120–215 kg.^[8][1]

Suurkudul on suured ja ümarad kõrvad.^[7][1] Nii emastel kui ka isastel kududel on kaelal ja turjal püstine lakk. Isastel loomadel on lõuast rinnaesiseni ulatuv pikk jäikade karvadega habe.^[3][1] Saba on karvane, alt valge, sabaots on must. Saba pikkus on 30–55 cm.^[1]

Suurkudu sarved on pikemad kui ühelgi teisel antiloobil, 120–180 cm.^[9][7] Isastel kududel on mitme keeruga spiraalsed sarved. Emastel sarved puuduvad. Sarved on suunatud tahapoole ja otstest veidi teineteisest eemale.^[1]Sarved hakkavad kasvama 6–12-kuusel vasikal ja teevad esimese keeru umbes siis, kui loom on kaheaastane. Kuueaastase kudu sarved on enamasti saavutanud maksimaalse 2,5 keerdu. Mõnikord võib sarvedel olla koguni 3 keerdu.^[11][1]

Suurkudul on sile lühike pruunikashall kuni sinakashall karvastik.^[1] Emane kudu on kollakama karvaga.^[8] Pea on enamasti kerest tumedam. Isaste kudude karv muutub vananedes tumedamaks.^[9] Külgedel on 6–10 kitsast valget vertikaaltriipu. Silmade vahel on v-kujuline valge laik, ka põskedel ja koonu otsas on valged laigud.^[1]

Väikekudu on suurkuduga sarnane, kuid väiksemakasvuline ja väiksemate sarvedega. Väikekudul on rohkem küljetriipe ja habe puudub. Selgelt eristavaks tunnuseks on väikekudu puhul kaks valget laiku kaelal.^[2]

Eluviis

Emased suurkudud Tansaanias

Põõsastikku varjunud isane suurkudu Addo rahvuspargis

Suurkudud moodustavad enamasti väikseid karju, emased kudud vasikatega on omaette karjas ja isased eraldi. Tavaliselt on karjas 6–10 looma, kõige tüüpilisem kooslus on 2–3 emast kudu järglastega. Vahel tekib ka kuni 25–30-liikmeline ajutine kari.^[3][9] Vihmahooajal, kui toitu on palju, jaguneb kari väiksemateks rühmadeks, kuival ajal aga kogunevad karjad uuesti soodsamatele rohumaadele kokku.^[1]

Isased vasikad lahkuvad ema juurest tavaliselt umbes 1,5-aastasena, kui nende sarved on kasvanud kõrvadest pikemaks. Nad ühinevad lõdvalt seotud noorte isaste karjadega. Isased moodustavad mõnikord väikesi karju, kuid sagedamini on omaette. Väljaspool innaaega võivad täiskasvanud isased elada 5–6-isendiliste rühmadena.^[12][3]Vanemaks saades liiguvad isased kudud üha meelsamini üksi.^[9]

Isaste hierarhia põhineb suurusel ja vanusel.^[7] Nad ei ole territoriaalsed, kuid neil on kindlakskujunenud liikumispiirkond. Vasikatega emased liiguvad umbes 4 km² suurusel alal, isased umbes 11 km² suurusel alal. Piirkonnad kattuvad osaliselt.^[1]

Paaritumishooajal isaste ja emaste karjad segunevad.^[12][3] Suguküpsed isased muutuvad agressiivsemaks ja püüavad nii emastele kui ka võistlejatele muljet avaldada. Nad ajavad kaelalihased pingule ja laka püsti, püüdes näida võimalikult suurena. Vastasele näidatakse end küljega. Jõuvahekordade selgitamine on enamasti kiire ja rahumeelne. Kui ühe vastase ülekaal pole ilmne, võib tekkida ka võitlus.^[8][12] See on enamasti rituaalne jõukatsumine. Sarved ristatakse ja tõugeldakse veidi, kuni üks tunnetab teise ülekaalu ja taganeb.^[7] Mõnikord harva võivad vastased sarvipidi nii kõvasti kinni jääda, et ei pääsegi enam lahti, ja hukkuvad mõlemad. Tihniku läbimisel sarved kudule ette ei jää, ta kallutab pea kuklasse ja surub sarved vastu selga.^[2]

Suurkudu võib tegutseda aktiivselt kogu ööpäeva,^[1] aga päeval otsib ta tavaliselt varju.^[7] Keskpäeva kuumuses seisavad kudud enamasti paigal ja püüavad põõsaste tausta sulanduda.^[9] Küljetriibud aitavad neil märkamatuks jääda.^[7] Nad söövad ja joovad öösel või varahommikul ja õhtul. Tavaliselt nad palju ringi ei liigu, kuid põuaajal võivad veepuudusel ka pikki vahemaid läbida.^[11] Suurkudu on hea hüppaja, ta võib ületada ka 2,5 meetri kõrgusi tarasid.^[3][7][1]

Suurkudul on suured kõrvad ja väga hea kuulmine. Talle on äärmiselt raske märkamatult ligi hiilida. Potentsiaalse vaenlase eest varjub ta tavaliselt vaikselt. Kui rünnak tuleb ootamatult, põgeneb ta valju röhatuse saatel suurte hüpetega, saba rullis. Põgenedes vaatab ta tihti üle õla ja see saab sageli talle saatuslikuks.^[1] Vaenlase vastu kasutatakse sarvi harva.^[2]

Suurkudu häälitsused on väga mitmekesised; nende seas on nii haukumine, röhitsemine, huikav mökitamine kui ka summutatud niutsumine.^[1]

Väikekudud elavad suurkududega võrreldes tihedama taimestikuga maastikul ja vajavad vähem vett.^[2]

Toitumine

Suurkudud joogikohas

Suurkudude toiduks sobib rohkem kui sada taimeliiki. Nende seas on nii puid, põõsaid, puhmaid, ronitaimi kui ka rohttaimi. Eelkõige söövad nad lehti, võrseid ja õisi, kuid ka mitmesuguseid seemneid ja vilju, vahel näksivad ka rohtu. Mahlakas toit aitab saada tarviliku veekoguse, kuigi võimaluse korral käivad kudud ka joomas. Kuival aastaajal on nad veekogude lähedal lopsakamal rohumaal, vihmaperioodil lehtpuusaludes.^[9][1][7] Kuival ajal söövad suurkudud veerikkaid vilju, näiteks metsarbuuse.^[12] Söögiks sobivad ka juured, sibulad ja mugulad. Viljadest eelistab suurkudu apelsine ja mandariine.^[11]

Kudud söövad öösel või hilisõhtul ja varahommikul, veekogu lähedal olles ka joovad samal ajal. ^[3] Nad võivad käia maiustamas ka põldudel ja juurviljaaedades. Nad suudavad kerge vaevaga hüpata üle kõrge aia.^[2]

Tänu pikkadele jalgadele ja kaelale ulatub suurkudu sööma ka kõrgetelt okstelt. Selle poolest jääb ta alla ainult kaelkirjakutele.^[8]

Suurkudu vajab rohkem vett kui väikekudu.^[12]

Paljunemine

Vasikas Keenias Lääne-Tsavo rahvuspargis

Suurkudud saavad suguküpseks enamasti 1,5–2 aastaselt; emased 15–21-kuusena, isased 21–24-kuusena.^[1]

Paaritushooajal ühinevad emaste kudude karjaga isased, kes võistlevad üksteisega emaste tähelepanu pärast. Emasele lähenedes püüab isane kudu talle muljet avaldada, tõstes pea kõrgele ja näidates end võimalikult võimsana. Kui emane pole temast huvitatud, saab ta obaduse vastu külge. Kui aga emane huvi tunneb, paneb ta jooksu ja provotseerib isast endale järgnema. Isane püüab teda peatada, pannes oma pea või sarve emase seljale, või surub tema kaela vastu maad.^[3]

Suurkudu tiinus kestab 7–9 kuud, sünnib üks vasikas, vahel harva ka kaks. Vasikas sünnib enamasti vihmahooajal, jaanuarist märtsini, kohati aga ka aasta ringi.^[1][3]

Enne poegimist lahkub emane kudu karjast ja otsib varjulise koha. Vastsündinud vasikas jääb peidupaika ja ema käib teda imetamas.^{[3][1][12][2]} Emakudu hoiab vasikat peidukohas 4–5 nädalat, seejärel hakkab vasikas aeg-ajalt emaga kaasas käima, 3–4-kuusena käib juba kogu aeg ema sabas. Peagi ühinevad nii ema kui ka vasikas karjaga. Vasikas kasvab kiiresti ja on kuuekuusena juba suhteliselt emast sõltumatu.^[12][2][1] Ema imetab vasikat umbes kuus kuud.^[1] Emased vasikad jäävad ema karja juurde, isased lahkuvad umbes kaheaastasena.^[8]

Ohud ja kaitse

Emane suurkudu Sabi Sandi reservaadis

Kuigi suurkudu levila ulatub Aafrika Sarvest kuni mandri lõunatipuni, esineb teda kohati hõredalt ja paiguti on ta elupaikade kadumise tõttu ka täiesti kadunud. Arvukust vähendab nii inimtegevus kui ka kiskjad ja haigused.^[7] Põhjapoolne populatsioon on üleküttimise ja asualade kadumise tagajärjel oluliselt vähenenud. Mujal on suurkudu seni veel rohkearvuline.^[6]

Suurkudu peamised vaenlased looduses on lõvi, leopard, hüäänkoer ja gepard.^[1][3] Inimesed tapavad kudusid toiduks või naha saamiseks, aga ka jahihasardist.^[6] Tema sarved on kõrgelt hinnatud trofee.^[3][7]

Kudud on väga vastuvõtlikud veistekatku viirusele. Teadlased arvavad, et Ida-Aafrika populatsiooni vähenemise põhjuseks ongi muu hulgas korduvad veistekatku epideemiad.^[2] Levinud on ka siberi katk ja marutaud.^[8] Suurkudu nahal võivad pesitseda vagellestad, siseelundites ümaruss Elaeophora sagitta.^[13]

Suurkudusid on kõige rohkem kaitsealadel Lõuna-Tansaaniast Lõuna-Aafrikani.^[6]

Suhe inimesega

Suurkudud tegutsevad varjatult ja lepivad inimasustuse lähedusega. Aeg-ajalt käivad nad söömas ka kohalike põldudel ja juurviljaaedades. Ka inimese loodud kaevud, kastmissüsteemid ja muud veeallikad osutuvad neile tihti kasulikuks.^[11]

Inimesed on traditsiooniliselt kasutanud kudude liha söögiks ning nahku ja sarvi tarvilike tarbeesemete valmistamiseks. Sarvedest on valmistatud muu hulgas muusikainstrumente ja mee säilitamise anumaid. Neid on kasutatud ka rituaalsel otstarbel. Mõnes kultuuris usutakse, et sarvedes peituvad võimsad vaimud, mõnes kohas aga seostatakse neid potentsiga.^[2]

Lõuna-Aafrikas peetakse kudusõnniku kaugussülitamise võistlusi. Aastast 2006 pärinev maailmarekord on 15,56 meetrit.^[14]

Viited

Välislingid

Suurkudu – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Kudu handia (Tragelaphus strepsiceros) Tragelaphus generoko animalia da. Artiodaktiloen barruko Bovinae azpifamilia eta Bovidae familian sailkatuta dago. Antilope honen ezaugarririk nabarmenena adar luze kiribil parea da. Kudu arrek bakarrik dituzte adarrak. Antilope handienetan hirugarrena da; lehen biak Taurotragus generoko bi espezieak dira. Arrik altuenak 160 cm garai ere badira sorbaldaren parean, eta batez beste 190–270 kilo pisatzen dute (gehien pisatu duena 315 kilokoa zen). Emerik txikienak 100 cm garai izatera iristen dira, eta batez beste 120–210 kilo pisatzen dute.

Erreferentziak

• • 'Tragelaphus strepsiceros'ri buruzko informazioa Mammals of The World datubasean

  Ikus, gainera

  • Bovidae

Uros Krugerin luonnonpuistossa Etelä-Afrikassa

Isokudu (Tragelaphus strepsiceros) on nautaeläinlaji. Sen ruumis on 225–250 cm:n pituinen, säkäkordeudeltaan 1–1,5 metriä, ja se painaa 250–327 kg joskin naaraat ovat hieman pienempiä ja kevyempiä ^[2]

Isokudun elinaluetta on itäinen ja eteläinen Afrikka, joskin lajia tavataan myös mantereen eteläosissa saarekemaisesti levinneenä. Vaikka levinneisyysalue on laaja kudut ovat levittäytyneet alueille harvasti johtuen elinalueen pienenemisestä, metsien hakkuista ja metsästyksestä.

Ulkonäkö

Isokudujen ruumis on kapea ja pienehkö ja sillä on pitkät jalat. Turkin väri voi vaihdella ruskean-/sinisenharmaasta punaruskeaan. Ruumista koristavat 4–12 pystysuuntaista valkoista viirua. Pää on yleensä hieman ruumista tummempivärinen ja siinä on pieni V-muotoinen laikku silmien välissä.

Urokset tapaavat olla naaraita suurempia ja niiden kurkussa on usein harja. Uroksilla on myös metrin pituiset, kaksi ja puoli kierrosta tekevät, sarvet.^[2] Sarvet alkavat kasvaa vasta uroksen saavuttaessa 6–12 kuukauden iän ja saavuttavat täyden mittansa vasta kuuden vuoden iässä.

Levinneisyys ja ravinto

Isokudun elinalue on Eritrean ja Tansanian välissä ja lisäksi niitä elää Sambiassa, Etelä-Afrikassa ja Angolassa. Pieni määrä niitä on viety myös New Mexicoon. Elinalue koostuu tihestä akaasia-pensaikosta, kivisistä kukkuloista, kuivista joenuomista ja ympäristöistä, joissa on riittävä vesimäärä. Isokudut liikkuvat joskus pelloilla mutta välttävät normaalisti avoimia alueita jossa ne joutuvat saalistajiensa helpoiksi kohteiksi. Ruokavalio koostuu lehdistä, ruohosta ja joskus mukuloista, juurista sekä hedelmistä.

Päivän aikana, erityisesti kuumina päivinä, isokudut yleensä lepäävät ja siirtyvät metsäisille alueille suojaan. Ne syövät ja juovat aikaisin aamulla ja myöhään iltapäivällä juoden vettä vesikuopista tai saaden nesteen vesipitoisista mukuloista ja juurista. Kudut elävät normaalisti yhdellä alueella mutta kuivuuden aikana ne voivat vaeltaa pitkiäkin matkoja.

Saalistajat

Saalistajat koostuvat lähinnä leijonista, leopardeista ja hyeenakoirista. Isokuduja saalistavat joskus myös simpanssit mutta ne tyytyvät hyökkäämään heikompien naaraiden ja vasikoiden kimppuun. Lauman joutuessa hyökkäyksen kohteeksi täysikasvuinen kudu varoittaa ääntelemällä muuta laumaa. Ketteryydestään huolimatta isokudut eivät ole tarpeeksi nopeita tai tarpeeksi kestäviä välttämään pääsaalistajiaan. Juoksun sijaan ne pyrkivätkin loikkimaan metsämaastossa, jossa saalistajilla on vaikeampaa liikkua.

Lisääntyminen

Isokudut saavuttavat lisääntymiskyvyn 1–2 vuoden iässä. Kiima-aika ajoittuu sadekauden loppuun joka voi vaihdella hieman riippuen elinalueesta. Tiineys kestää noin 240 päivää (8 kuukautta). Vasikat syntyvät helmi-maaliskuun vaihteessa jolloin ruoho on yleensä pisimmillään ja tuuheimmillaan.

Jälkikasvu

Vasikoita syntyy yleensä yksi, mutta joskus myös kaksi. Aluksi vasikka odottaa äidin ruokkimisen aloittamista mutta myöhemmin se muuttuu vaativammaksi maitoa halutessaan, muutaman kuukauden iässä maidon vaatiminen voi muuttua jopa aggressiiviseksi. Ensimmäiset kaksi elinviikkoa naaras ja vasikka pysyvät piilossa saalistajien ulottumattomissa. Tämän jälkeen ne liikkuvat neljä tai viisi viikkoa lauman kanssa vain päivisin. Urosvasikat tulevat itsenäisiksi noin kuuden kuukauden iässä.

Isokudu ja ihminen

Isokudut ovat sekä hyötyneet että kärsineet kanssakäymisestä ihmisen kanssa. Niitä on metsästetty, sillä ne ovat helppoja kohteita käytöksestään johtuen; ne kääntyvät katsomaan taakseen ja pysähtyvät suojautumisen jälkeen. Ihmiset ovat lisäksi tuhonneet niiden metsäisiä elinalueita. Ihmisestä on kuitenkin ollut hyötyäkin,erityisesti kaivoista ja peltomaasta, niin että isokudu on voinut levitä alueille, jotka ovat olleet aikaisemmin liian kuivia.

Lähteet

Tragelaphus strepsiceros

Le Grand koudou (Tragelaphus strepsiceros) est une espèce de mammifères africain de la famille des bovidés. Cette grande antilope vit essentiellement dans les régions montagneuses du Tchad jusqu'au Soudan et, à basse altitude, de l'Afrique de l'Est à l'Afrique du Sud.

Son nom vernaculaire vient de iqudu en langue Xhosa, par l'Afrikaans koedoe, signifiant « antilope ».

Distribution et habitat

Cette espèce se rencontre en Afrique du Sud, en Angola, au Botswana, en Érythrée, en Éthiopie, au Kenya^[1], au Malawi, au Mozambique, en Namibie, en Ouganda, en République centrafricaine, en République démocratique du Congo, au Swaziland, en Tanzanie, au Tchad, en Zambie et au Zimbabwe. Elle est probablement éteinte à Djibouti et au Soudan et n'est plus présente en Somalie. Il s'agit d'une espèce essentiellement montagnarde, vivant en terrain accidenté et boisé, et qui préfère rester cachée et discrète dans son environnement.

État des populations

Selon l'Union internationale pour la conservation de la nature, sa population est estimée à 482 000 individus dont 15 % en zones protégées et 61 % sur des terres privées. Elle est en progression dans ces territoires, mais en décroissance partout ailleurs. Dans le nord de son aire de répartition, l'espèce est en situation précaire et devra sa survie à la mise en place de mesures de protection et de gestion adaptées.

Liste des sous-espèces

Selon MSW :

• Tragelaphus strepsiceros bea
• Tragelaphus strepsiceros burlacei
• Tragelaphus strepsiceros chora
• Tragelaphus strepsiceros strepsiceros
• Tragelaphus strepsiceros zambesiensis

Description

Son corps est strié de raies blanches verticales. Une tache blanche bien visible orne sa gorge et une barre blanche son poitrail. Le chevron blanc entre ses yeux de velours et la tache blanche autour de sa bouche donnent du caractère à sa face sombre. Une courte crinière blanche court le long de son cou, de ses épaules et de son dos. Quant à sa tête, elle est couronnée de deux cornes divergentes qui s’enroulent gracieusement en trois spires. Imposant, il se distingue par les lourds et longs poils marron et blanc qui descendent le long de son poitrail en une frange bien développée. Ses cornes sont plus massives et ses oreilles proportionnellement plus grandes que celles des autres koudous. Son corps présente de 5 à 12 rayures blanches^[2]. C'est un excellent sauteur ; il peut franchir d'un bond des obstacles d'environ 2 à 3 mètres de hauteur. La longueur de ses cornes (en spirales) est de 120 à 180 cm (mâles), les cornes sont absentes chez les femelles. La longueur du corps 220 cm environ, sa hauteur au garrot 160 cm (mâles), 135 cm (femelles). Leur taille à la hauteur de la tête est d'environ 2 mètres pour un mâle adulte et 1 m 75 pour une femelle. Le poids à l'âge adulte : 150 à 300 kg pour les mâles, 120 à 200 kg pour les femelles.^{[réf. nécessaire]}

Avec l'Antilope rouanne, le Gnou bleu et l'éland de Derby, les Grands Koudous font partie des grands animaux d'Afrique, après la Girafe, l'Éléphant d'Afrique, l'Autruche, le Zèbre de Grévy et le Rhinocéros blanc.

Physiologie

• Maturité sexuelle :
• Gestation : 215 à 245 jours (7 à 8 mois)
• Nombre de jeunes / portée : 1
• Nombre de portées / an : 1
• Longévité : 14 ans en moyenne, jusqu'à 20 ans en captivité.
• Captivité : l'espèce est relativement bien représentée dans les zoos ; les femelles sont peu agressives (car dépourvues de cornes) et ont besoin d'un grand enclos boisé pour être en sécurité.

Naissance

Jeune grand koudou.

Quand un koudou naît, sa mère le lèche aussitôt entièrement, ce qui le débarrasse de toute odeur susceptible d’attirer les prédateurs. Lorsqu’elle part en quête de nourriture, le nouveau-né reste sagement couché à l’endroit où elle le laisse. Elle revient régulièrement le “désodoriser” en le léchant et assurer ainsi sa protection. Toutefois, quand le bébé antilope commence à grignoter des plantes, vers le dixième jour, il commence à dégager une odeur corporelle. Ayant perdu sa protection spéciale, il accompagne désormais sa mère partout où elle va.^{[réf. nécessaire]}

Régime alimentaire

Le Grand koudou est herbivore ; il se nourrit essentiellement de pousses et de feuilles.

Prédateurs

Les lions, les hyènes, les léopards, les guépards et les lycaons sont des prédateurs des grands koudous, en particulier lorsqu'ils quittent les abris boisés et se retrouvent à découvert ou à proximité d'un point d'eau. Ils sont victimes des hommes, qui les chassent pour les cornes et la viande. Le grand koudou peut atteindre à la course les 50 km/h en pointe^[3], ce qui est moyen pour une antilope, surtout que les grands koudous sont grands, fins et élancés, en comparaison avec les Topis ou les cerfs, également élancés mais plus rapide à la course.

Parc zoologique de Paris et Peaugres

Le Parc zoologique de Paris détient au moins 5 spécimens de Tragelaphus strepsiceros qui sont présentés au public, facilement observables lors de la promenade du zoo. Pas du tout farouches, ils se laissent aisément observer par le public. Deux naissances ont eu lieu en 2014, Saba, née le 29 juillet et Kingali née le 22 août. Une autre naissance a lieu le 2 septembre 2015, il s'agit d'un mâle prénommé Kindou.

Le Safari de Peaugres^[4] situé dans le Sud de la France, détient pas moins de 5 Grands Koudous mâles, qui sont présentés en semi-liberté dans le parc voiture de plusieurs hectares.

Galerie

Notes et références

Voir aussi

Tragelaphus strepsiceros, ou cudú maior,^[2] é unha especie de antílope que vive nas sabanas arboradas de África oriental e austral. Malia que a especie ocupa un territorio tan grande, ten poboacións pequenas na maioría das áreas, debido á deterioración do seu hábitat, a deforestación e a caza furtiva.^[3]

Características físicas

Vista da cabeza dun macho de Tragelaphus strepsiceros.

Os cudús maiores teñen un corpo esvelto con patas longas e pelaxe que pode ser dese gris azulada ou acastañada a marrón avermellada. Presenta de 4 a 12 raias brancas verticais finas ao longo dos flancos do tronco. A cabeza adoita a ser máis escura que o resto do corpo, e mostra unha equena marca branca en forma de v entre os ollos. As orellas deste animal son grandes e arredondadas.^[3]

Os machos adoitan seren máis grandes que as femias, e vocalizan moito máis. Os machos teñen grandes crinas colgantes que nacen ao longo da súa papada, e grandes cornos esporalados que describen dous xiros e medio, e que, en caso de que estiveran rectos, terían unha lonxitude media de 120 cm (o récord é de 187,64 cm). Os cornos sepáranse lixeiramentea a medida que se inclinan cara a atrás. Os cornos non empezan a medrar ata que o macho ten de 6 a 12 meses, retórcense unha vez contra os 2 anos de idade, e non completan os seus 2 xiros e medio ata os 6 anos; ocasionalmente poden ter 3 xiros.^[3]

É unha das especies máis grandes de antílopes (a maior é o elán), xa que o macho pesa de 190 a 270 kg, cun máximo rexistrado de 315 kg, e ten unha altura de 160 cm na cruz. As femias pesan entre 120 e 210 kg e só teñen unha altura de 100 cm ata a cruz; carecen de cornos e non teñen papada nin marcas no fociño. A lonxitude da cabeza e corpo é de 185 a 245 cm, ao que hai que sumar un rabo de 30 a 55 cm.^[4]

Taxonomía

Descrición

A especie foi descrira por primeira vez en 1766 polo médico, zoólogo e botánico alemán Peter Simon Pallas nun traballo publicado en Misc. Zool.: 9,^[5] co nome de Antilope strepsiceros.^[6]

Sinónimos

Ao longo do tempo, a especie coñecejuse tamén polos sinónimos seguintes:^[6]

• Antilope strepsiceros (epónimo)
• Strepsiceros strepsiceros

Etimoloxías

Nome científico

• Xénero

O nome Tragelaphus vén do mítico animal denominado "traguelafo" ou "cabra-cervo", unha besta misteriosa descrita orixinalmente na antigüidade, sobre todo por Aristóteles. Buffon cría recoñcer nela unha variedade do cervo común.

O nome deriva dos elementos do latín científico trag-, tirado do grego antigo τράγος trágos, 'cabrón', 'macho da cabra', e -elaphus, derivado do grego antigo ἔλαφoς élaphos, 'cervo'.^[7]

• Especie

Imaxe antiga do Tragelaphus ou cabra-cervo.^[8]

O termo específico strepsiceros deriva do grego científico στρεπσικερως strepsikerōs, derivado das formas gregas στρεσι- strepsi- (de στρέφω strephō, 'retorcer', 'trenzar') e -κερως -kerōs (de κέρας kéras 'corno').^[9]

Nome vulgar

O seu nome común vulgar, cudú, kudú ou kudu, é o nome que se lle dá a este animal na lingua dos khoisans ou hotentotes.^[4]

E o epíteto específico "maior" dáselle polo seu maior tamaño en comparación con outra especie de cudú, o cudú menor (Tragelaphus imberbis).

Evolución

Segundo un estudo realizado en 2006, o xénero Tragelaphus diverxeu do seu xénero irmán Taurotragus contra o final do mioceno tardío.^[10]

Clasificación

Formalmente describíronse ata cinco subespecies:^[5][11]

• Tragelaphus strepsiceros bea (Heller, 1913)
• Tragelaphus strepsiceros burlacei Ansell, 1969
• Tragelaphus strepsiceros chora (Cretzschmar, 1826)
• Tragelaphus strepsiceros strepsiceros (Pallas, 1766)
• Tragelaphus strepsiceros zambesiensis (Lorenz, 1894)

Pero recentemente só se aceptan tres baseándose na cor, número de raias e lonxitude dos cornos:^[12]

• T. s. strepsiceros, que vive no sur da súa área de distribución desde o sur de Kenya a Namibia, Botswana e Suráfrica.
• T. s. chora, de África nororiental, desde Kenya a través de Etiopía ao leste do Sudán, oeste de Somalia e Eritrea.
• T. s. cottoni, que vive no Chad e no oeste do Sudán.

Esta clasificación estaba apoiada na diferenza xenética dunha especie do norte de Kenya (T. s. chora) en comparación con varias mostras da parte sur da súa área de distribución entre Tanzania e Zimbabwe (T. s. strepsiceros). Ningún espécime da poboación noroeste, que pode representar unha terceira subespecie (T. s. cottoni), foi probada neste estudo.^[12]

No libro de Groves e Grubb Ungulate Taxonomy,^[13] fíxose unha recente revisión crítica taxonómica que avaliaba todas as especies e subespecies de cudú e outros ungulados relacionados. Esta revisión dividiu o amplo xénero Tragelaphus en 4 xéneros separados, que se denominaron Tragelaphus, Ammelaphus, Strepsiceros (onde quedou o cudú maior) e os seus parentes próximos Taurotragus. Á súa vez, o cudú maior foi dividido en catro especies baseándose en probas xenéticas e características morfolóxicas (cornos, cor). Cada especie baseouse nunha subespecie diferente, Strepsiceros strepsiceros (o cudú do Cabo), Strepsiceros chora (cudú do norte), Strepsiceros cottoni (o cudú do oeste), e Strepsiceros zambesiensis (o cudú do Zambeze), este último non é normalmente aceptado nin sequera como subespecie. O cudú do Cabo encóntrase en África do sur e central, o cudú do Zambeze (moi relacionado co cudú do Cabo), encóntrase desde ao norte ao sur de Tanzania e no norte de Suráfrica, Namibia, e Angola a través de Zambia, Mozambique, e leste da República Democrática do Congo, o cudú do norte encóntrase no leste do Sudán cara ao sur a través de Etiopía e Kenya ata a fronteira de Tanzania, e o cudú do oeste no sueste do Chad, oeste do Sudán, e norte da República Centroafricana. Aínda que esta taxonomía alternativa non é comunmente aceptada, é a que foi utilizada no Handbook of the Mammals of the World, editado pola editorial catalá Lynx Edicions.

Distribución e ecoloxía

O cudú maior no Parque Nacional dos Elefantes de Addo.

A área de distribución de T. strepsiceros esténdese desde o leste en Etiopía, Tanzania, Eritrea e Kenya ata o sur, onde se encontra en Zambia, Angola, Namibia, Botswana, Zimbabwe e Suráfrica. Outras rexións nas que se pode encontrar esta especie están localizadas na República Centroafricana, o Chad, a República Democrática do Congo, Xibutí, Malaui, Mozambique, Somalia, Suacilandia, e Uganda.^[14]

Femias de cudú maior e dous impalas nunha charca de Namibia.

O seu hábitat inclúe sabanas boscosas e arbustivas mixtas e terras con mato e arbustos, campos de cultivo abandonados nos que medraron os arbustos, e pasteiros degradados, en terras baixas con acacia e mopane (Colophospermum mopane), outeiros e montañas.^[1] Aventúrase ocasionalmente en chairas pero só se hai abubdancia de arbustos, mais normalmente evita as áreas abertas nas que podería ser un obxectivo fácil para os depredadores. Aliméntase de follas, herbas, brotes e de cando en vez tubérculos, raíces e froitos (gustan especialmente das laranxas e mandarinas).^[3]
Durante o día, estes antílopes normalmente cesan a súa actividade e procuran recollerse en zonas boscosas, especialmente durante os días cálidos. Aliméntanse e beben pola mañá cedo e ao final da tarde, abeberando en charcas ou comendo raíces e bulbos que teñen abundancia de auga. Aínda que tenden a permanecer nunha mesma área, poden buscar auga en grandes extensións en tempos de seca; por exemplo, no sur de Namibia, onde a auga é relativamente escasa e cobren grandes distancias en curtos períodos de tempo.^[3]

Predación

Os predadores deste antílope son normalmente os leóns, leopardos, hienas, e licaóns. Aínda que o guepardo tamén é outro dos seus predadores, xeralmente son incapaces de cazar os machos adultos, e céntranse nas femias e crías. Hai varios informes de cudús depredados por crocodilos do Nilo,^[15][16][17] Cando unha manda está ameazada por predadores, un adulto (xeralmente femia) emite unha especie de ladrido para alertar o resto da manda. A pesar de ser moi veloz en ladeiras rochosas e montañas, o cudú maior non é rápido dabondo nin resistente para escapar dos seus principais predadores en terreos abertos, polo que adoita confiar en dar saltos sobre os arbustos e pequenas árbores para quitarse de encima os seus persiguidores.^[3] Estes antílopes teñen un excelente oído que lles axuda a detectar a aproximación dun predador.^[4]

Comportamento e organización social

Manda de cudús maiores en Ruaha, Tanzania.

O cudú maior ten unha vida de 7 a 8 anos na natureza, e de ata 23 anos en catividade. Poden estar activos as 24 horas do día. As mandas dispérsanse durante a estación chuviosa cando hai abundancia de comida. Durante a estación seca, só quedan unhas poucas áreas concentradas con suficiente alimento, polo que as mandas se volven a congregar.^[4] O cudú maior non é territorial; pero teñen áreas concretas onde habitan. As mandas maternas habitan en áreas de aproximadamente 4 quilómetros cadrados, que se poden solapar coas doutras mandas maternas. As áreas onde habitan os machos son de aproximadamente 11 quilómetros cadrados e xeralmente comprenden as áreas de dous ou tres grupos de femias.^[4] As femias forman xeralmente pequenos grupos de 6 a 10 individuos coas súas crías, e ás veces poden formar unha manda de ata 20 exemplares. Os machos poden formar pequenos grupos de solteiros, pero é máis común atopalos en solitario e moi dispersos. Os machos solitarios só se reúnen en grupos coas femias e crías (xeralmente de 6 a 10 individuos por grupo) durante a tempada de apareamento (de a abril a maio en Suráfrica).^[18] Raramente unha manda chega a ter 40 individuos, en parte pola natureza selectiva da súa dieta, que dificulta a alimentación de grandes grupos.^[3]

Os machos non sempre son fisicamente agresivos entre si, pero ás veces hai pelexas entre machos, especialmente cando ambos son de similar tamaño e estatura. Os machos pelexan entrelazando os seus cornos e empurrando. A dominancia establécese cando un macho mostra unha exhibición lateral.^[19] En raras circunstancias, pode ocorrer nas pelexas que os dous machos queden enganchados polos cornos sen poderse soltar, o que pode ter como resultado a morte dos dous animais.

Reprodución

Femia nova en Tsavo Oeste.

O cudú maior chega á madureza sexual entre os 1 e 3 anos de idade. A tempada de apareamento ocorre ao final da estación húmida, a cal pode flutuar lixeiramente segundo a rexión e o clima. Antes do apareamento realizan un ritual de cortexo, que consiste en que o macho se coloca diante da femia e con frecuencia loitan cos seus pescozos. O macho persegue a femia mentres emite un son de ton grave ata que a femia lle permite copular. A xestación dura uns 240 días (ou oito meses).^[3]

O cudú maior pare xeralmente unha cría, e só ocasionalmente dúas. A femia preñada abandona o seu grupo para dar a luz; unha vez que pariu, a cría agóchase na vexetación durante unhas 4 a 5 semanas para evitar os predadores.^[18] Pasado ese tempo, as crías acompañan as súas nais durante curtos períodos de tempo e o restro seguen agochadas; despois, cando teñen de 3 a 4 meses de vida, acompáñanas sempre.^[18] Aos 6 meses de idade son xa bastante independentes das súas nais. A maioría dos nacementos ocorren durante a estación húmida (de xaneiro a marzo).^[19] As femias chegan á madureza sexual entre os 15 e 21 meses. Os machos chegan á madurez entre os 21 e 24 meses.^[4]

Interacción cos humanos

Alimentación a man dun cudú maior no Zoo do Bronx en 1920.

O cudú maior tanto se beneficiou coma sufriu pola interacción cos humanos. Os humanos están convertendo gran parte do hábitat dos cudús en campos agrícolas, o que restrinxe a súa área de distribución.^[19] Tamén destruíron a cuberta de sabana boscosa, onde normalmente viven. Porén, os pozos de auga e os sistemas de rega construídos polo ser humano permitíronlle ao cudú maior ocupar territorios que estaban desprovistos de auga anteriormente.^[3] Este antílope é tamén o obxectivo de cazadores furtivos pola súa carne e cornos. Os seus cornos (ou os de carneiro) úsanse comunmente para facer os Shofars, que son cornos (~trompetas) rituais xudeus que se fan soar durante o Rosh Hashanah ("festa das trompetas" do ano novo xudeu).

Status

A poboación do cudú maior na parte norte da súa área de distribución declinou debido á excesiva caza que sofren e á rápida perda do seu hábitat. Porén, están avaliados como en risco baixo (Pouco preocupante) na lista vermella da IUCN de especies en perigo. A supervivencia a longo prazo desta especie en xeral non está ameazada, xa que as poboacións doutras zonas seguen sendo prósperas e están ben xestionadas.^[1] Afortunadamente, o cudú maior recibe unha adecuada protección desde o sur de Tanzania ata Suráfrica. Hai grandes poboacións en parques e reservas como as de Ruaha-Rungwa-Kisigo e Selous (Tanzania), val do Luangwa e Kafue (Zambia), Etosha (Namibia), Moremi, Chobe e Kalahari Central (Botswana), Hwange, Chizarira, Mana Pools e Gonarezhou (Zimbabwe) e no Parque Kruger (de 11.200 – 17.300 exemplares)^[20] e no de Hluhluwe–iMfolozi (Suráfrica). Tamén hai abundancia desta especie en facendas privadas e zonas de conservación no sur de África, especialmente en Namibia, Zimbabwe e Suráfrica, onde son populares entre os cazadores de trofeos.^[1]

Notas

Véxase tamén

Bibliografía

• Dorst, J. & Dandelot, P. (1973): Guía de campo de los mamíferos salvajes de África. Barcelona: Ediciones Omega, S. A.
• Haltenorth, T. & Diller, H. (1986): A Field Guide of the Mammals of Africa including Madagascar. London: William Collins Sons & Co Ltd. ISBN 0-00-219778-2, pp. 313–320.
• Rodríguez de la Fuente, Félix (1970): "Los kudús", en Enciclopedia Salvat de la Fauna, Tomo 2, África (Región etiópica), pp. 160–164. Pamplona: Salvat, S. A. de Ediciones.
• Wilson, D. E. & D. M. Reeder, editors (2005): Mammal species of the world: a taxonomic and geographic reference. Third edition. Baltimore, Maryland, USA: The Johns Hopkins University Press. ISBN 0-8018-8221-4.

Outros artigos

• Tragelaphus imberbis
• Tragelaphus
• Bovinos

Il cudù (o kudu) maggiore (Tragelaphus strepsiceros) è un'antilope che popola le zone boschive dell'Africa orientale e meridionale.

Nome

Il nome cudù deriva dal nome locale di quest'antilope in lingua nama.

Il nome scientifico deriva invece dal greco (trag- = capra, elaphos = cervo, strepho = attorcigliare, keras = corna).

Caratteristiche

Un cudù maggiore nel Parco nazionale d'Etosha

Il cudù maggiore ha un'altezza al garrese variabile tra 1 e 1,5 metri e un peso che va dai 120 ai 300 kg, con i maschi di dimensioni maggiori rispetto alle femmine. Il manto può essere bruno o grigio-blu, con molte sottili strisce bianche verticali. I cudù maggiori hanno una sorta di "ciuffo" sul collo e sulle spalle e una "criniera" lungo la gola. I maschi hanno corna con una, due o tre pieghe che possono essere lunghe fino a mezzo metro.

I cudù maggiori vivono presso le zone boscose e le macchie, dove si nutrono di erba e foglie. Gli esemplari adulti sono attivi sia di giorno che di notte. Solitamente, questi animali formano piccoli branchi composti da una decina di individui dello stesso sesso. I suoi principali predatori sono il leone, il leopardo e la iena maculata.

Riproduzione

Dopo una gestazione di circa 7 mesi, la femmina da alla luce un solo piccolo, che raggiunge la maturità entro due anni.^[1]

Distribuzione

Areale del cudù maggiore e sottospecie

L'areale del cudù maggiore si estende in modo frammentato dal Ciad e dal Sudan fino al Sudafrica, prevalentemente nelle regioni orientali e meridionali dell'Africa, con un areale arcuato che esclude quasi interamente il bacino del Congo.

Sottospecie

Sono state individuate tre sottospecie di cudù maggiore:

• T. s. cottoni, limitata al Ciad e a piccole aree negli stati confinanti
• T. s. chora, proprio del Corno d'Africa (Etiopia e adiacenze)
• T. s. strepsiceros, la sottospecie nominale e più abbondante, che vive nella porzione meridionale dell'areale, tra il Kenya e il Sudafrica.

Note

Bibliografia

• (EN) IUCN SSC Antelope Specialist Group, 2008, Tragelaphus strepsiceros, su IUCN Red List of Threatened Species, Versione 2020.2, IUCN, 2020.

Didžioji kudu (lot. Tragelaphus strepsiceros, angl. Greater Kudu, vok. Großer Kudu) – jaučių (Bovinae) pošeimio dykaraginis žinduolis. Aukštis iki 150 cm. Patinų ragai susukti skleistomis spiralėmis, apie 170 cm ilgio. Patelės beragės. Gyvena krūmuotoje savanoje.

Vikiteka

De grote koedoe (Tragelaphus strepsiceros) is een grote antilope uit oostelijk en zuidelijk Afrika. Het is één van de twee soorten die 'koedoe' wordt genoemd, en behoort tot het geslacht Tragelaphus (schroefhoornantilopen). Soms wordt hij samen met de kleine koedoe in een apart (onder)geslacht, Strepsiceros geplaatst.

Beschrijving van het uiterlijk

De grote koedoe is een zeer grote antilopesoort met een vrij lange nek. In het Pleistoceen werden de dieren nog groter. De mannetjes worden groter dan de vrouwtjes. Het mannetje wordt 195 tot 245 centimeter lang, 122 tot 150 centimeter hoog en 190 tot 315 kilogram zwaar. Enkel het mannetje draagt lange, spiraalvormige hoorns, die na zes jaar volgroeid zijn en 100 tot 170 centimeter lang kunnen worden. Het record staat op 181 centimeter. Ook heeft het mannetje een rij lange franjeharen van de keel naar de hals.

Het vrouwtje wordt kleiner, 185 tot 235 centimeter lang, 100 tot 140 centimeter hoog en 120 tot 215 kilogram zwaar. Het vrouwtje heeft over het algemeen geen hoorns. De staart is bij beide geslachten middellang, 30 tot 55 centimeter lang, met een witte onderzijde en een zwarte punt.

De korte vacht is blauwig of gelig grijs tot roodbruin van kleur, met vier tot twaalf (gemiddeld zes tot tien) dunne, witte strepen op de rug. De vacht van mannetjes is meestal grijzer van kleur, vrouwtjes en jongen zijn roder. Bij oudere mannetjes wordt de vacht nog grijzer. De snuit is donkerder. Op de wang heeft hij een tot drie witte vlekken. Tussen de ogen, over de rug van de neus, loopt een helder witte streep. Ook de lippen en kin zijn wit. Over de rug, van de nek tot de staart, loopt een dunne maan van langere haren. De oren zijn groot en rond.

Verspreiding en leefgebied

De grote koedoe leeft in droge boom- en struiksavannes, dichte struwelen en open bossen in de heuvelachtige streken van zuidelijk en oostelijk Afrika. In de regentijd komt hij voornamelijk in open boomsavannes voor. 's Nachts begeeft de koedoe zich in deze tijd ook op de open grassavannes om daar te grazen. In het droge seizoen trekt de koedoe zich terug naar bossen en struwelen nabij stromend water, en hoog de bergen in.

Voedsel en leefwijze

Ze eten plantaardig voedsel, als bladeren, scheuten, klimplanten, bloemen, vruchten en knollen. In de regentijd eten ze ook gras en kruiden. Door zijn grootte kan de grote koedoe bij takken waar de meeste andere hoefdieren niet bij kunnen. Vocht halen ze voornamelijk uit het voedsel, en ze kunnen dagen overleven zonder te drinken. Als het dier echter in de buurt van water is, zal hij vaak drinken. Ze voeden zich voornamelijk in de vroege ochtend, de avondschemering en 's nachts; overdag schuilen ze op schaduwrijke plekken als in struikgewas.

De grote koedoe leeft in los groepsverband van twee tot vijfentwintig dieren (soms meer dan dertig dieren), bestaande uit volwassen vrouwtjes en hun nakomelingen. Ze leven echter meestal in kleine familiekuddes van vier of vijf dieren. Sommige dieren blijven gedurende enkele jaren bij elkaar, maar de meeste dieren wisselen regelmatig van kudde. In het regenseizoen leven de geslachten in gescheiden groepen. In het droge seizoen keren de dieren terug naar hun oude woongebied. Dan leven enkele kudden vrouwtjes in het woongebied van een dominant mannetje (gemiddeld 10 km²). Het dominante mannetje jaagt ieder mannetje weg die een vrouwtje op zijn woongebied probeert te benaderen.

Grote koedoes kunnen in gevangenschap tot 23 jaar oud worden.

Voortplanting

Na een draagtijd van naar schatting zeven tot negen maanden wordt een jong geboren. Het vrouwtje zondert zich dan af van de rest van de kudde. Het jong houdt zich de eerste drie tot vijf weken verborgen, waarna het zijn moeder gaat vergezellen. Na een half jaar wordt het jong gespeend en wordt het onafhankelijk. Het jong trekt echter nog twee jaar op met de moeder. Vrouwtjes zijn geslachtsrijp na drie jaar, mannetjes na vijf jaar.

Ondersoorten

Er zijn drie ondersoorten:

• Tragelaphus strepsiceros strepsiceros - Zuidelijk en oostelijk Afrika
• Tragelaphus strepsiceros chora - Noordoost-Afrika
• Tragelaphus strepsiceros cottoni - Tsjaad tot West-Soedan

Bescherming

De grote koedoe is een vrij algemene soort, waarvan zo'n driehonderdduizend dieren in het wild voorkomen. In het zuiden van Afrika geniet het dier een grote populariteit onder trofeejagers. Om deze reden richten landeigenaren, die goed verdienen aan deze jagers, speciale gebieden in voor deze soort. Hierdoor is de soort zo goed als niet bedreigd. In Oost- en Centraal-Afrika is de situatie echter niet zo zeker. Stroperij, habitatvernietiging en runderziekten vormen hier een belangrijke bedreiging. Vooral in Somalië en Oeganda wordt de soort ernstig bedreigd. Over het algemeen is het echter een wijdverspreide, algemene soort.

Externe link

• De grote koedoe op Ultimate Ungulate

Kudu wielkie^[3] (Tragelaphus strepsiceros) – gatunek ssaka parzystokopytnego z rodziny wołowatych (Bovidae).

Występowanie

Afryka Południowa i Wschodnia. Występuje na kamienistych równinach, terenach pagórkowatych i w górach, na obszarach o różnym stopniu zakrzewienia lub zadrzewienia^[4]. Dawniej był gatunkiem licznym w całym zasięgu występowania. Obecnie jest zagrożony z powodu masowych polowań. Najliczniejsze populacje zachowały się w Namibii i RPA^[2]. Populacje wschodnioafrykańskie są rozproszone na obszarach górskich^[5].

21-24 miesięcy^[6]

Samica

Samiec

Tryb życia

Samice z młodymi żyją w małych stadach (od 6 do 20 osobników), samce to samotniki, chociaż czasem młodsze łączą się w stada liczące od 4 do 8 młodych samców (czasem z dorosłym). Rzadko stada osiągają wielkość 40 osobników, głównie za względuna dietę, w takim wypadku szybko skończyłoby się ich pożywienie. Roślinożercy. Żywią się głównie trawą porastającą sawanny.

Gatunek zawsze przebywa w pobliżu wody – jest wrażliwy na jej brak^[4]. Prowadzi raczej osiadły tryb życia, a na wędrówki wyrusza jedynie w czasie suszy. Aktywny głównie nocą, w ciągu dnia odpoczywa przeważnie ukryty w głębokich zaroślach. Zajmują obszar o powierzchni około 6,1 km² i 54% swojego czasu spędzają na jedzeniu.

W pełni dojrzałe samce często biją się z innymi, uderzając o siebie rogami, dopóki jeden z nich się nie podda. Czasem zdarza się tak, że nie zdołają się "wyplątać" z rogów przeciwnika, co na ogół kończy się śmiercią obydwu zwierząt.

Wrogowie

Wrogami wielkiego kudu są przede wszystkim lwy, leopardy i likaony. Również gepardy czasem polują na kudu, jednak nie są w stanie powalić dorosłego samca, dlatego na ogół polują na samice i młode. Kiedy stado jest otoczone przez wrogów, przewodnik (na ogół samica) ostrzega pozostałych członków stada. Często kudu nie są wystarczająco szybkie lub też mało wytrzymałe, aby uciec przed drapieżnikiem.

Rozród i wychowywanie młodych

Samice kudu wielkiego osiągają dojrzałość płciową około 1,5 roku życia. Okres godowy przypada na początek pory deszczowej. Rytuał godowy rozpoczyna się od prezentowania się samców przed samicą. Samiec czeka na pozwolenie od samicy, wydając różne dźwięki. Ciąża trwa od 7 do blisko 9 miesięcy. Na ogół rodzi się jedno, czasami 2 młodych. Większość porodów następuje od stycznia do marca. Młode jest początkowo karmione przez matkę. Przez pierwsze 2 tygodnie matka pozostawia je w ukryciu przed drapieżnikami. Gdy młode staje się wystarczająco samodzielne, wraz z matką dołączają do stada.

Kudu a człowiek

Kudu wielkie odnoszą zarówno korzyści, jak i szkody z ingerencji człowieka. Są zwierzętami łownymi. Być może nawyk kudu do zatrzymywania się i sprawdzania, czy są gonione sprawia, że stają się łatwą zdobyczą. Ludzie również niszczą ich naturalne środowiska. Jednak tworzone przez ludzi sztuczne zbiorniki wody pozwalają im zamieszkiwać tereny, których normalnie nie mogłyby zamieszkiwać. Mięso kudu jest sprzedawane surowe i suszone. Podaje się je w wielu restauracjach. Ich rogi wykorzystywane są do tworzenia rogów na żydowskie święto Rosh Hashanah.

Przypisy

Exemplar de Cudo Maior (Tragelaphus strepsiceros) de vida livre observado no Pilanesberg Park na África do Sul

O cudo maior^[1] ou Greater kudu (Inglês) (Tragelaphus strepsiceros) é um grande Antílope africano, de longos chifres espiralados e coloração avermelhada com listras verticais brancas. É chamado de olongo em Angola.^[2][3][4]

É consideravelmente maior que a outra espécie de cudo existente, a Tragelaphus imberbis. Difere-se também daquela pelo fato de os machos, em geral, possuírem uma espécie de barba bastante visível.

Os chifres do cudo são utilizados na fabricação do xofar (ou shofar) hebreu.^[3]

Referências

Exemplo de um xofar feito de chifre de cudo.

Kudu veľký (Tragelaphus strepsiceros) je jedna z najväčších a najznámejších antilop. Obýva husté akáciové porasty, skalnatú, alebo kopcovitú krajinu a vyschnuté korytá riek neďaleko vody v južnej a východnej Afrike. Dospelé zviera môže vážiť 195 – 315 kilogramov (samice sú väčšinou ľahšie než samce) a merať 1 – 1,5 m na výšku a 1,95 – 2,45 m na dĺžku.

Charakteristika

Má štíhle telo s dlhými a chudými nohami. Farba srsti je veľmi rôznorodá od hnedej, šedej až po červenohnedú. Na bokoch má 4 – 12 zvislých bielych pruhov, ktoré sa ťahajú od chrbta až takmer k bruchu. Pomerne malá hlava je väčšinou tmavšia než zvyšok tela a medzi očami má biely pruh. Na chrbte má krátku, najčastejšie čiernu hrivu, ktorá sa ťahá od hlavy až k husto osrstenému chvostu, ktorý dosahuje dĺžku 35 – 55 cm.

Samce sú viditeľne väčšie ako samice a častejšie prejavujú agresivitu, využívajú hlavne vrčanie a funenie. Majú tiež dlhšiu hrivu, ktorá sa tiahne pozdĺž ich hrdla, a veľké rohy, doširoka sa rozbiehajúce v dvojitej špirále, ktoré by po „natiahnutí“ mohli dosiahnuť dĺžku až jedného metra. Samice občas mávajú menšie parôžky. Samcom začínajú rásť parohy od veku 6 – 12 mesiacov, krútiť sa začnú po druhom roku života a plne skrútené sú až po šiestom roku života ^[1].

Lokalita rozšírenia a potrava

Kudu veľký obýva územie od Eritrey až k Tanzánii, Zambii, Južnej Afrike a Angole, v malom množstve žije aj v Novom Mexiku. Občas ich je možné spozorovať i v rovinách kde je množstvo kríkov, ale týmto miestam sa radšej vyhýba, lebo sa môže stať ľahkou potravou svojich predátorov. Kudu veľký je výhradne bylinožravec, ktorý preferuje trávu, listy, výhonky, občas i korienky a plody.

Počas dňa sú kudu väčšinou skrytí v hustých porastoch, kde sa chránia pred predátormi i pred slnkom, ktoré býva v ich lokalitách rozšírenia veľmi silné. Potravu hľadajú väčšinou skoro ráno, alebo večer, keď podnikajú aj výpravy za vodnými zdrojmi, ktoré môžu byť v období sucha dlhé a namáhavé.

Rozmnožovanie

Pohlavnú dospelosť dosahuje medzi prvým až druhým rokom svojho života. Doba párenia nastáva na konci období dažďov, ale situácia sa mení podľa oblasti a podnebia. Pred párením prebieha rituál dvorenia, kedy sa samec postaví pred samicu a začne jej predvádzať svoje rohy. Po skončení rituálu sa samec zastaví a čaká, či mu samice dovolí sa s ňou spáriť, alebo nie. Samica je kotná asi 240 dní (osem mesiacov). Mláďatá sa rodia zhruba medzi februárom a marcom, kedy je tráva, ich hlavná potrava, najvyššia.

Samica rodí najčastejšie jedno, občas dve mláďatá. Mláďa časom začne od matky vyžadovať materské mlieko stále častejšie a čoskoro sa často stane i agresívnym. Prvé dva týždne sa samica s mláďaťom skrýva v hustých porastoch pred ich predátormi. Po štyroch až piatich týždňoch začnú tento úkryt pomaly opúšťať a väčšinou až na večer sa pásť so stádom. Samce sa stávajú sebestačnými v šiestich mesiacoch života, samice o niečo neskôr, okolo prvého a druhého roku života. V zajatí sa môžu dožiť i dvadsať rokov.

Galéria

• Samec

• 
• 
• 
• Samica

• 
• -->

Referencie

Iné projekty

• Commons ponúka multimediálne súbory na tému Kudu veľký
• Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Kudu veľký

Större kudu (Tragelaphus strepsiceros) är Afrikas näst största antilop, efter älgantilopen. Den större kudun är en antilop som tillhör familjen oxdjur och man hittar den främst i öst- central och södra Afrika. Den håller till i halvöppna skogssavanner i Eritrea, Tanzania, Zambia, Angola och Sydafrika. Den har för vana att helt undvika öknar och grässlätter.

En hane kan ha en mankhöjd på ungefär 150 centimeter och den kan väga upp till 315 kilogram. Hanens pälsfärg varierar mellan olika individer men för det mesta är de antingen rödbruna, brungrå eller gråblå. Hanen har också en kam av päls som går ifrån nacken hela vägen över ryggen till svansen och den har ytterligare en kam som går på undersidan av halsen fram till under frambenen. Kudun har också mellan 5 och 10 vertikala vita linjer på sidorna och en strimma i ansiktet som förbinder ögonen. Hornen är stora och spiralvridna och kan nå en längd på ungefär 120 centimeter.

Honan är mindre och har en något ljusare färg. Men de har samma vita vertikala linjer på sidorna som hanen.

Den större kudun är för det mesta aktiv på morgonen och på kvällen då den söker föda. Mitt på dagen brukar den ligga i skuggan och vila. Deras diet består av frukt, löv, gräs och rötter. Fastän kudun inte flyttar långa sträckor i normala fall kan den under torrperioden gå långa sträckor för att hitta vatten.

En ko.

En ko är dräktig i ungefär 240 dagar (cirka 8 månader) och hon brukar få en kalv, i sällsynta fall kan hon få två stycken. Så fort kalven föds brukar hon gömma undan den där rovdjur har svårt att hitta kalven och hon går och ser till den och låter den dia med jämna mellanrum. Efter ungefär två veckor är den stark nog att följa med sin mor.

Den större kudun är bytesdjur för lejon och leopard, men även människan. Kuduns vana att efter en flykt stanna och titta om faran är borta gör det lätt för jägarna att skjuta kudun. Men i huvudsak litar kudun på att buskarna och snåren ska hjälpa dem att undkomma rovdjur. Den större kudun är inte uthållig och stark nog för att springa ifrån ett rovdjur.

Källor

• Delar av texten är fritt översatt i från den engelska Wikipedian.
• Afrikas däggdjur- Kai Curry-Lindahl – Färgserien – (1984) – ISBN 91-1-834122-5
• Djurens underbara värld – Band 5 – Bokorama – (1983) – ISBN 91-7024-055-8

Noter

1. ^ Tragelaphus strepsiceros på IUCN:s rödlista, auktor: Antelope Specialist Group 2008, besökt 27 februari 2009.

Externa länkar

• Wikimedia Commons har media som rör Större kudu.
  Bilder & media

Büyük kudu (Tragelaphus strepsiceros), boynuzlugiller (Bovidae) familyasından Doğu ve Güney Afrika'ya özgü büyük bir antilop türü.

Morfoloji

Büyük kudularda boynuzlar erkeğe özgü bir özelliktir.

Erkekleri 190–270 kg, dişileri ise 120–210 kg ağırlığındadır. Yalnızca erkeklerinde bulunan ve sarmal olarak kıvrılan boynuzları ortalama 120 cm dir. Kayıtlara geçmiş en büyük boynuz uzunluğu 187,5 cm dir. Hem erkekte hem de dişide, boyunlarının üzerinde ve omuzlarında yele bulunur.

Biyolojisi

Ağaçlı kayalık alanlarda 30-40 bireyden oluşan gruplar hâlinde yaşarlar.

• 1 Морфологія
• 2 Поширення
• 3 Поведінка
• 4 Загрози
• 5 Етимологія
• 6 Фотогалерея
• 7 Література

Linh dương Kudu lớn (danh pháp hai phần: Tragelaphus strepsiceros, tiếng Anh: Greater kudu) là một loài động vật trong họ Trâu bò được tìm thấy khắp đông và nam châu Phi. Dù có dải phân bố rộng nhưng do môi trường sống suy giảm, nạn phá rừng và săn bắn, chúng có số lượng thưa thới ở phần lớn các khu vực.^[2] Phạm vi của Linh dương Kudu lớn kéo dài từ phía đông ở Ethiopia, Tanzania, Eritrea và Kenya, về phía nam nơi chúng được tìm thấy ở Zambia, Angola, Namibia, Botswana, Zimbabwe và Nam Phi. Chúng cũng đã được nhập nội với số lượng nhỏ vào New Mexico. Môi trường sống của chúng bao gồm thảo nguyên cây bụi, sườn đồi đá, lòng sông khô.

Chúng là một mục tiêu cho các thợ săn, vì đôi sừng lớn của chúng. Chúng cũng rất hay lảng tránh, sử dụng chiến thuật chạy khoảng cách ngắn và ẩn mình thay vì chỉ đơn giản là chạy trốn như các loài linh dương châu Phi khác thường thực hiện. Con người cũng đã phá hủy bìa rừng nơi chúng sinh sống. Tuy nhiên, các giếng nước, các hệ thống thủy lợi được thiết lập bởi con người cũng đã cho phép loài này chiếm lĩnh các lãnh thổ trước đó chúng không thể sinh sống được vì không có nước.

Sừng của loài linh dương này được người Do Thái sử dụng để làm Shofars, một loại sừng nghi lễ của người Do Thái thổi tại Rosh Hashanah.

Chú thích

Tham khảo

• 1 Внешний вид
• 2 Распространение
• 3 Поведение
• 4 Подвиды
• 5 Угрозы
• 6 Этимология
• 7 Фотогалерея
• 8 Примечания
• 9 Литература

扭角林羚（學名Tragelaphus strepsiceros），又名大旋角羚、大捻角羚、大彎角羚及大扭角條紋羚，是東非及非洲南部的羚羊。由於棲息地的衰落、伐林及被獵殺，牠們也有散佈在其他地方。^[2]

特徵

公羚。

扭角林羚的身體很窄，腳很長，毛皮呈褐色／灰藍色至赤褐色。牠們身上有4-12條白色間條。頭部較為深色，眼間有一道山形的白色斑紋。^[2]

公羚比雌羚大，發聲也較多。公羚重190-270公斤，雌羚重120-210公斤。公羚的喉嚨有大簇的鬃毛。公羚的角很大且扭曲2.5轉，全長平均達1米。公羚要待6-12個月大才會開始長角，約每2歲會扭曲一次，直至6歲才完成扭曲。^[2]雌羚沒有角。^[2]

亞種

扭角林羚以往認為有4個亞種，但近年卻基於毛色、斑紋數量及角的長度而只接受1-3個。^[3]

• 南部大旋角羚羊（T. s. strepsiceros）：分佈在南部，範圍由肯雅至納米比亞、博茨瓦纳及南非。
• 埃塞俄比亞大旋角羚羊（T. s. chora）：分佈在非洲東北部，由肯雅北部至蘇丹東部、索馬里及厄立特里亞西部。
• T. s. cottoni：分佈在乍得及蘇丹西部。

生態

扭角林羚的分佈地東至埃塞俄比亞、坦桑尼亞及肯雅，南至贊比亞、安哥拉、納米比亞、博茨瓦納、津巴布韋及南非。牠們也有被引入到美國新墨西哥州。牠們棲息在叢林、岩山、乾涸的河床，只要有足夠的水源就可以生活。牠們有時會走到平原，但一般都會避開開放的地區，避免受到掠食。牠們主要吃葉子、草、芽，有時也會吃塊根、根及果實。^[2]

日間，扭角林羚一般不怎麼活躍，會躲在林地之中。牠們會於早上及黃昏時段覓食。雖然牠們傾向留在同一地方生活，但也會在乾旱的季節遷徙到較遠的地方；尤其是在水源較缺乏的納米比亞，牠們會在很短時間就會遷徙一次。^[2]

掠食者

扭角林羚的掠食者包括獅子、豹及非洲野犬。雖然獵豹也會掠食牠們，但一般很難殺死成年的公羚，故多以雌羚及幼羚為目標。當群落受到攻擊時，成年的雌羚就會發出警告。牠們一般比掠會者跑得慢，所以很多都是靠在叢林中逃避。^[2]

社群關係

雌性扭角林羚會以6-20隻的群落與幼羚聚居，公羚則多是獨居的，有時4-8隻會組成一群。很罕有的會聚集達40隻的群落，因為這會令食物供應緊張。^[2]群落可以佔地800-1500公頃，全日約54%的時間都是在覓食。

成熟的公羚之間很多時會用角互牴，直至一方認輸為止。也有雙方的角互相纏繞，最終令雙方死去。雌羚有時會咬公羚來趕走牠們。^[2]

繁殖

幼羚

扭角林羚1-3歲就達至性成熟。繁殖季節約是在雨季末開始。在交配前，公羚會向雌羚示愛，用頸來角力；公羚繼而會一邊發聲一邊跟在雌羚，直至雌羚讓牠們交配。妊娠期約為240日。^[2]幼羚約於2-3月在草茂盛的時間出生。

育幼

扭角林羚每次會生一頭幼羚。幼羚起初會待母羚餵哺，期後會主動要求，幾個月後會變得更為主動。^[2]出生首兩周的幼羚會躲避掠食者；4-5個月時就會跟隨群落。公羚6個月就會自立，雌羚則要到1-2歲。牠們在飼養下的壽命可達20歲。^[2]

人類影響

扭角林羚在與人類的相互作用下有利有弊。牠們受到獵殺，其棲息地被破壞。不過，人類所開的井及灌溉工具卻讓牠們獲得食水。^[2]

扭角林羚的角一般會用來製作為羊角號，用於猶太新年的禮節。

參考

外部連結

• The Nature Conservancy