Salix, xéneru compuestu d'unes 400 especies[1] d'árboles y parrotales caducifolios dientro de la familia Salicaceae, distribuyese poles zones fríes y templaes del Hemisferiu Norte, principalmente en tierres húmedes.
Los miembros d'esti xéneru denominense comúnmente "salgares", en Asturies, Salce, Salgueru; ente ellos cunta la especie más estensamente cultivada en tol mundu, el desmayu o salgar de Babilonia (S. babylonica), nativu de China.
Toles salgares tienen la corteya aguacienta; la madera ye duro, flexible y de normal nidio. Tienen espodaes y febroses cañes y de cutiu raigaños estoloníferes, que les sos carauterístiques más notables son la so durez, llongor y resistencia. Tamién desenvuelven fácilmente raigaños aéreos.
Les fueyes son típicamente elongades, anque tamién pueden ser redondes u ovalaes, con frecuencia de cantos serraos (en forma de sierra). La mayoría de les especies son caducifolies o semiperennes.
Son plantes dioiques (flores masculines y femenines en distintes plantes). Los amentos surden a principios de la primavera, de cutiu primero que les fueyes o coles mesmes.
La fertilización cruciada ye bien frecuente ente los miembros del xéneru, polo que se dan numberosos híbridos, tantu de forma natural como en cultivu.
El so usu ye principalmente empobináu a la xardinería ornamental pero podemos atopar otres especies como'l salgar cabrunu (Salix caprea) que los sos biltos son una exquisitez pa les cabres o la blimal (Salix fragilis) que'l so uso pa realizar zarros de finques #compatibilizar cola idoneidad de les sos cañes pa la cestería.
La corteza de sauce foi mentada n'antiguos testos d'Asiria, Sumeria y Exiptu como un remediu contra los dolores y fiebre y el médicu griegu Hipócrates escribió alrodiu de les sos propiedaes melecinales escontra'l sieglu V a. C.
L'estractu activu de la corteza llamáu salicina, foi aislláu na so forma cristalina en 1828 por Henry Leroux, —un farmacéuticu francés— y Raffaele Piria —un químicu italianu— quien entós tuvo ésitu en dixebrar l'ácidu nel so estáu puru, la salicina ye aceda nuna solución enchida n'agua, y ye llamada acedu salicílico por esa razón. En 1897 Felix Hoffman crea una versión sintéticamente alteriada (nesti casu derivada de la planta Spiraea) que yera menos problemática pa la dixestión que l'ácidu salicílico puru. La nueva sustanza, acedu acetil-salicílico foi nomada aspirina pola empresa farmacéutica Bayer AG. Esto dio-y una gran importancia al clasificase como melecina non esteroideo antiinflamatoriu.
El símbolu de la salgar ye l'eternu ciclu de la vida. N'efectu, na mitoloxía clásica, el sauce taba rellacionáu con Perséfone, que tenía un monte de sauces sol so advocación. Por un alcuerdu ente los dioses del Olimpu y el de los infiernos, Perséfone tenía que pasar la metá del añu nel submundo (seronda ya iviernu) y l'otra metá (primavera y branu) cola so madre, Démeter, la diosa de l'agricultura. Asina esplicaben l'orixe de la socesión de les estaciones ya identificaben al sauce con esti ciclu añal.[2]
Ente los pueblos amerindios de les grandes praderíes, la salgar ye un árbol sagráu, de nuevu apaez como un símbolu del eternu anuevo cíclicu. Les fueyes cayen a la tierra y la so descomposición apurre alimentu al monte que renaz na siguiente primavera, asina añu tres d'añu. Al igual que les fueyes de la salgar al cayer, los homes al morrer renacen nel gran espíritu.[2]
La muerte, la señardá, la eternidá, el ciclu de la vida, el destín qu'acaba cumpliéndose magar los nuesos esfuercios por evitalo. Toos ellos son temes recurrentes en lliteratura, onde'l sauce apaez de cutiu. En xunu de 1940, dende l'esiliu, na Córdoba arxentina, Rafael Alberti escribe estos desgarradores versos.[2]
El xéneru foi descritu por Carlos Linneo y publicáu en Species Plantarum 2: 1015. 1753.[3] La especie tipu ye: Salix alba L.
Salix: nome xenéricu latin del griegu isalos que significa llinia de flotación o pal sauce, les sos cañes y madera.[4]
Salix, xéneru compuestu d'unes 400 especies d'árboles y parrotales caducifolios dientro de la familia Salicaceae, distribuyese poles zones fríes y templaes del Hemisferiu Norte, principalmente en tierres húmedes.
Los miembros d'esti xéneru denominense comúnmente "salgares", en Asturies, Salce, Salgueru; ente ellos cunta la especie más estensamente cultivada en tol mundu, el desmayu o salgar de Babilonia (S. babylonica), nativu de China.
Söyüd (lat. Salix) — söyüdkimilər fəsiləsinə aid bitki cinsi.
Qışda yarpağını tökən, iki evli bitkidir. İri ölçülü ağaclar və ya xırda kollardır. Yarpaqları uzunsov lansetvaridir, damarlanması lələkvaridir, saplağı qısadır. Çiçək sırğaları sallaq və ya dikdayanandır. Yarpaqlamadan əvvəl və ya sonra, yaxud yarpaqlama vaxtı çiçəkləyirlər. Nektarlı bitkilərdir. Söyüd cinsinin yer kürəsində 600-dən artıq növü məlumdur. Qafqazda təqribən 25 növü, Azərbaycanda isə 15 növü bitir. Çox qədim cinsdir və onun qazıntı һalında tapılmış nümunələri üçüncü dövrə aiddir. Tez böyüyən, dekorativ bitki olmaqla geniş areala malikdirlər.
Cırtdan boylu (30 sm) yerə sərilmiş, qollu-budaqlı koldur. Budaqları qırmızımtıl-qonur rənglidir, çılpaqdır. Tumurcuqları sivri, xırda, qırmızımtıl-sarıdır. Yarpaqları qısasaplaqlı ellipsvari, uzunsov, tərsinəyumurtavari və ya lansetvaridir. Qaidə һissədən və ucdan daralmışdır, orta һissədən enlidir, kənarları xırda mişardişlidir, üstdən tünd yaşıl altdan açıq yaşıl, yeni açılanda tükcüklü olur, orta damarı sarıdır. Yarpaq açdıqda və ya bir qədər gec çiçəkləyir. Erkəkcik çiçəkləri oturaqdır, uzunluğu 2,5 sm-ə çatır. Dişiçik sırğaları qısa olub, silindirvaridir, saplağı uzundur, 5 sm-ə qədərdir. İyun ayında çiçəkləyir, çiçəyi nektarlıdır. Skandinaviyada, orta Avropada, Qafqazda və Azərbaycanda bitir. Quba sahəsində Subalp və Alp qurşaqlarında çaylarda bitir. İlk dəfə İsveçrədən təsvir olunub.
Bu növə Bədmüşk də deyilir. Boyu 18 m-ə və diametri 60 sm çatan ağac və ya koldur. Qabığı yaşılımtıl boz və hamardır. Yaşlı gövdələrinin qabığı qaramtıl və uzununa dərin çatlıdır. Zoğları yoğun, bozumtul yaşıl və tumurcuqları iridir. Yarpaqları qalın, iridir, 11-18 sm uzunluqdadır. Enli-yumurtavari, azacıq qarışıqlıdır, kənarı dalğavari dişlidir. Üstdən tünd-yaşıl, altdan sıx ağımtıl saçaqlı tükcüklüdür, yan damarları 6-9 cüt olub aydın seçilir. Yarpaq açmazdan qabaq çiçəkləyir, ikievlidir. Dişicik çiçəkləri bozumtul-yaşıl və solğundur. Erkəkcik çiçəklərin sırğası iridir, dəyirmi-silindrvaridir, parlaq-sarı rənglidir. Çiçək açarkən keçi söyüdü çox dekorativ görkəm alır. Çiçəkləri nektarlıdır, qabığında 21%-ə qədər aşı maddəsi vardır. Avropa və Asiyanın meşəli rayonlarında geniş arealda yayılmışdır. Azərbaycanın bütün meşəli rayonlarında, yuxarı dağ meşə qurşaqlarında bitir. Bəzən yaşıllaşdırmada isitifadə olunur. Şaxtaya davamlı, torpağa az tələbkar bitkidir. İlk dəfə Avropada təsvir olunub.
Boyu 10 m-ə, diametri 12 sm-ə çatan alçaq boylu ağac və ya uca boylu koldur. Budaqları qonur-yaşıl və ya zeytun rəngində olub, elastikdir.
Söyüd (lat. Salix) — söyüdkimilər fəsiləsinə aid bitki cinsi.
Qışda yarpağını tökən, iki evli bitkidir. İri ölçülü ağaclar və ya xırda kollardır. Yarpaqları uzunsov lansetvaridir, damarlanması lələkvaridir, saplağı qısadır. Çiçək sırğaları sallaq və ya dikdayanandır. Yarpaqlamadan əvvəl və ya sonra, yaxud yarpaqlama vaxtı çiçəkləyirlər. Nektarlı bitkilərdir. Söyüd cinsinin yer kürəsində 600-dən artıq növü məlumdur. Qafqazda təqribən 25 növü, Azərbaycanda isə 15 növü bitir. Çox qədim cinsdir və onun qazıntı һalında tapılmış nümunələri üçüncü dövrə aiddir. Tez böyüyən, dekorativ bitki olmaqla geniş areala malikdirlər.
Haleg zo gwez hag a gresk e-kichen an dour, eus ar genad Salix.
Darn anezho a zo haleg kamm[1] pe haleg stou-o-barroù[2].
Haleg zo gwez hag a gresk e-kichen an dour, eus ar genad Salix.
Darn anezho a zo haleg kamm pe haleg stou-o-barroù.
Coeden fechan, ysgafn ydy'r helygen (Lladin: salix; Saesneg: willow) a cheir tua 400 gwahanol math[2] o'r coed collddail a llwyni hyn. Y gair lluosog amdani yw helyg fel yn y gân honno gan Meic Stephens: Cwm y Pren Helyg. Mae'r goeden hon yn fwyaf cyffredin mewn tir gwlyb yng ngwleddydd hinsawdd oer Hemisffer y Gogledd. Fel sy'n digwydd yn aml mewn benthyciadau o'r Lladin mae'r ddwy lythyren "s" a "h" yn cyfnewid; benthyciad yw'r gair "helyg" o "salix", felly, diolch i'r ymwelwyr Rhufeinig ddwy fil o flynyddoedd yn ôl.
Tyf y rhywogaethau arctig ac alpaidd yn debycach i lwyni isel na choed, e.e. anaml iawn mae'r Salix herbacea yn tyfu'n uwch na 6 cm (2 fodfedd), er ei fod yn lledaenu'n wyllt dros wyneb y tir.
Mae helyg yn croes-ffrwythloni'n hawdd, a cheir llawer o wahanol rywogaethau oherwydd hyn. Mae'n eitha rhwydd creu amrywiad annaturiol ohoni fel a wnaed gyda'r helygen wylofus (Salix × sepulcralis), sydd wedi'u haddasu o'r helygen Peking (Salix babylonica) o Tsieina a'r helygen wen (Salix alba) o Ewrop.
Ymddengys y blodau gwryw a benyw fel cynffonau ŵyn bach ar wahanol blanhigion; tyfant ar ddechrau'r gwanwyn yn aml iawn cyn i'r dail dyfu. Nid oes gan y blodau gwryw na benyw galycs na phistil.
Ceir sawl math o helygen a bu hynny’n gryn sialens i dacsonomegwyr dros y blynyddoedd oherwydd yr holl amrywiaethau posib. Yn y New Atlas of the British And Irish Flora[3] rhestrir o leia 12 prif rywogaeth, brodorol a chyflwyniedig, ynghyd â nifer o is-rywogaethau a chroesiadau niferus. Golyga hynny bod bron i 30 math o helygen yn tyfu’n wyllt yng Nghymru. Ar ben hynny ceir sawl math o helyg gwiail a dyfir yn fasnachol (am eu gwahanol liwiau) ar gyfer basgedwyr ac mae’r rhywogaethau egsotig a’r holl fathau garddwriaethol nad ydynt (eto) wedi dianc i’r gwyllt yn faes arall.
Yn hanesyddol, fe’i hystyriwyd yn un o’n coed mwyaf defnyddiol – ddim i adeiladu tai a gwneud giatiau – oherwydd dydy’r pren ddim yn ddigon sylweddol na chryf i hynny o bell ffordd. Ond, yn hytrach, i wneud pob mathau o offer[4] megys handlenni morthwylion a bwyelli llaw; meddyginiaethau, gwaith plethu ac mae pren helyg yn enwog iawn i wneud batiau criced.
Mewn rhai ardaloedd, lle mae’r tir yn weddol gorsiog, fel yng Ngwent a Gwlad yr Haf, tyfir mathau arbennig o helyg (yr helygen wiail, Salix viminalis, yn bennaf) fel crop, hyd heddiw, i gynhyrchu gwiail i’w plethu’n fasgedi a dodrefn ‘wickerwork’. ayyb. Ar un adeg ceid ‘gwinllan helyg’ bron ym mhob ardal, lle byddid yn bon-dorri helyg yn rheolaidd i gynhyrchu gwiail main ar gyfer basgedwyr proffesiynnol a chrefftwyr eraill cefn gwlad.
Am fasgedi o bob math y byddai’r galw mwyaf ac fe’u gwerthid yn y ffeiriau, marchnadoedd lleol a siopau, e.e: basgedi amaethyddol – i hel tatws a ffrwythau, neu i gario bwydydd anifeiliaid; basgedi marchnad – i arddangos a gwerthu bob dim o fara i bysgod; basgedi tŷ – fel y fasged ddillad, basged wnîo, basged neges, basged y gath a hyd’noed y fasged bicnic i fynd am dro i lan y môr; basgedi ffansi – daeth basgedi addurniadol, wedi eu plethu yn batrymau efo gwiail o wahanol liwiau, yn eu holau yn ffasiynnol iawn yn sgîl yr adfywiad fu ym myd crefftau celfyddydol ers y 1990au.
Defnydd hynafol arall o wiail oedd i wneud clwydi a hefyd plethwaith ar gyfer adeiladu waliau mewn hen dai (wedi eu plastro hefo mwd neu blastar calch). Hefyd cychod gwenyn, cewyll i ddal cimychiaid, rhaffau a fframiau cyryglau – mae’r rhestr yn ddi-ddiwedd. Byddai cynhyrchu’r holl offer a nwyddau hyn yn rhoi gwaith i fasgedwyr a phlethwyr ac yn sail i ddiwydiant cefn gwlad eitha sylweddol ar un adeg.[5]
Defnydd arall pwysig o wiail yr helygen yw ar gyfer ei fud-losgi i wneud golosg – ystyrir mai golosg helyg sydd orau ar gyfer arlunio. Ond mae posibilrwydd y daw llosgi helyg yn bwysig mewn cyswllt arall yn y dyfodol, sef fel fel ‘bio-danwydd’. Eisoes cynhaliwyd profion maes ar raddfa helaeth yn Fife yn yr Alban i ymarferoldeb tyfu gwiail helyg ar gylchdro tair mlynedd i gynhyrchu crop i’w losgi mewn boeleri i gynhyrchu gwres[6] . Am fod helyg yn tyfu mor rwydd yng Nghymru, gall ei dyfu fel ‘bio-danwydd’ brofi’n gaffaeliad i’r economi amaethyddol – fel y cynydda pris olew a phetrol yn y dyfodol.[5]
Sonir am nodweddion y goeden hon mor bell yn ôl â 1,700 C.C.[7] Defnyddiwyd ef ledled y byd gan gynnwys y Rhufeiniaid a Brodorion America.
Mae’r helygen yn enwog am ei defnyddiau meddigyniaethol – yn enwedig y rhisgl ar gyfer lleihau gwres twymyn ac atal poen chryd cymalau ayyb. Ceir cofnod cynnar o hynny yn rysetiau Meddygon Myddfai yn y 12g. Y gred oedd bod planhigyn fel yr helygen yn gweithio drwy ‘ddewiniaeth sympathetig’, a bod arwydd o’i werth meddygol yn amlygu ei hun drwy ‘athrawiaeth yr arwyddnodau’ h.y. bod rhyw nodwedd o’r planhigyn yn arwydd o’i ddefnydd. Yn yr achos hwn yr arwydd oedd y cynefin – planhigyn y gwlyptir yn dda i iachau afiechydon godai o effeithiau gwlybaniaeth? Ond bu raid aros tan ddiwedd y 19g i gael gwybod natur y cyffur gweithredol. Erbyn hynny, roedd technegau cemegol wedi datblygu’n ddigon da i bobl fedru dadansoddi a phuro amryw o gemegau meddyginiaethol o blanhigion – gan gynnwys y cemegyn defnyddiol o’r helygen oedd yn lladd poen. Enwyd hwn yn asid salisylig ar ôl yr helygen (Salix) a daeth ar y farchnad, ar ffurf asid asetyl-salisylig, a than yr enw masnachol Aspirin gyntaf yn 1899.[8] Heb os, Asprin oedd un o ddarganfyddiadau meddygol pwysica’r cyfnod modern ac mae cemegwyr yn dal i ddarganfod defnyddiau newydd iddo hyd heddiw. Mawr yw ein dyled i’r Helygen.[5]
Mae cryn dipyn o lên gwerin am yr helygen, a llawer ohono yn codi o’r disgrifiad yn Salm 137 o’r Iddewon ynghaeth yn Babilon: Wrth afonydd Babilon, yno yr eisteddasom, ac wylasom, pan feddyliasom am Seion. Ar yr helyg o’i mewn y crogasom ein telynnau.[9]. A chymaint oedd pwysau’r holl delynnau nes gwyrai’r canghennau tua’r llawr – fel petaent yn wylo. Dyna darddiad y ddelwedd o’r ‘helygen wylofus’ – yn wylo mewn cydymdeimlad â’r Iddewon yn eu caethiwed. Stori dda, ond, gwaetha’r modd, ddim yn hollol iawn. Oherwydd nid yr helygen fyddai ym Mabilon ond y boplysen! Gwnaethpwyd y camgymeriad yn y cyfieithiad gwreiddiol i’r iaith Groeg mae’n debyg[10]. Ond roedd y syniad mai’r helygen oedd ym Mabilon wedi gwreiddio cymaint fel pan ganfyddwyd helygen wylofus go iawn – efo’i changhennau yn plygu’n naturiol tua’r llawr, yn Tsieina, ddiwedd y 17g (daethpwyd â hi i’r wlad yma fel planhigyn gardd yn 1692), fe’i galwyd yn Salix babylonica (er na fu cysylltiad Babilonaidd, botanegol o leiaf, erioed!)
Mae’r cysylltiad rhwng yr helygen a galar neu dristwch yn dal hefo ni – dyma pam y gwelwch ganghennau wylofus yr helygen yn addurn ar gerrig beddau a chardiau cydymdeimlo hyd heddiw.[5]
Yng Nghymru, rhyw ddwy ganrif yn ôl, roedd yn gyffredin i gysylltu’r helygen â thristwch colli cariad. Cyfeiria Marye Trevellyan (1909) at hynny[11], a’r arfer Cymreig o wisgo cap wedi ei blethu o wiail os oeddech wedi cael eich gwrthod gan eich cariad. Roedd arfer tebyg – o yrru ‘ffon wen’ neu damaid o bren collen wedi ei risglo i rywun yr oeddech yn ei wrthod neu ei gwrthod. A hynny am fod chwarae ar eiriau rhwng ‘collen’ a ‘colli’ mae’n debyg.[5]
Anlwc o’r mwyaf yw dod â blodau’r helyg, y ‘cywion gwyddau’ i’r tŷ yn y gwanwyn rhag i hynny amharu ar ddeoriad y cywion gwyddau go iawn dan yr ŵydd[12]. Ceid y goel hon am flodau eraill y gwanwyn hefyd – megis briallu (fyddai’n amharu ar ddeoriad y cywion ieir), ‘cynffonnau ŵyn bach’ (fyddai’n amharu ar lwyddiant yr ŵyna, ayyb). Tebyg mai rhyfygu oeddech wrth ddod â’r blodau hyn i’r tŷ drwy gymeryd y gwanwyn yn rhy ganiataol.[5]
Coeden fechan, ysgafn ydy'r helygen (Lladin: salix; Saesneg: willow) a cheir tua 400 gwahanol math o'r coed collddail a llwyni hyn. Y gair lluosog amdani yw helyg fel yn y gân honno gan Meic Stephens: Cwm y Pren Helyg. Mae'r goeden hon yn fwyaf cyffredin mewn tir gwlyb yng ngwleddydd hinsawdd oer Hemisffer y Gogledd. Fel sy'n digwydd yn aml mewn benthyciadau o'r Lladin mae'r ddwy lythyren "s" a "h" yn cyfnewid; benthyciad yw'r gair "helyg" o "salix", felly, diolch i'r ymwelwyr Rhufeinig ddwy fil o flynyddoedd yn ôl.
Tyf y rhywogaethau arctig ac alpaidd yn debycach i lwyni isel na choed, e.e. anaml iawn mae'r Salix herbacea yn tyfu'n uwch na 6 cm (2 fodfedd), er ei fod yn lledaenu'n wyllt dros wyneb y tir.
Mae helyg yn croes-ffrwythloni'n hawdd, a cheir llawer o wahanol rywogaethau oherwydd hyn. Mae'n eitha rhwydd creu amrywiad annaturiol ohoni fel a wnaed gyda'r helygen wylofus (Salix × sepulcralis), sydd wedi'u haddasu o'r helygen Peking (Salix babylonica) o Tsieina a'r helygen wen (Salix alba) o Ewrop.
For alternative betydninger, se Pil. (Se også artikler, som begynder med Pil)
Pile-slægten (Salix) er en artsrig slægt af hurtigt voksende, løvfældende træer og buske. Langt de fleste pilearter vokser som pionertræer på fugtig jord langs vandhuller og bække, hvor de er et vigtigt fødegrundlag for bæveren.
Pilebark er ophavet til det smertestillende stof acetylsalicylsyre, på grund af dens indhold af salicin.[1]
Nedenfor ses en liste med nogle af verdens pilearter, dog særligt dem med et dansk navn.
For alternative betydninger, se Pil. (Se også artikler, som begynder med Pil) Pile-slægten (Salix) er en artsrig slægt af hurtigt voksende, løvfældende træer og buske. Langt de fleste pilearter vokser som pionertræer på fugtig jord langs vandhuller og bække, hvor de er et vigtigt fødegrundlag for bæveren.
Bî, bîk (bi latînî: Salix) sernavê gellek cureyên daran e. Bî li derê avî û li ber çeman diçê. Biyên Kurdistanê pelçên xwe yên zirav û dirêj qasî pêçiyakê ne. Drêjiyê wê digihê 5-6 m.
Felber sein Staudn (= Sträucher) óder Pam, dé haupsåchlich af nåssn óder faichtn Pódn wåxn; sie ghearn zu der Gåttung va die Weidn. Die Pezeichnung Felber isch éstreichisch, in Sidtiról sågg man „Feler“, in der Schweiz Felwe. Laut der „Exkusionsflora von Österreich, Liechtensten und Südtirol“ (Fischer / Adler / Oswald) hoaßn die Weidn mit die schmåln Plattlen Felbern, dé mit die proatn ’’Sålchern’’.
A påår Weidnårtn håbm dinne gliebige (biegsame) Ruatn, de pan Piagn nét leicht préchn. Sie sein friaher in viele Situaziónen verwéndet gwórtn: Schab (Reisigbündel) zsåmmpintn, Selchfleisch auhéngen, Réb- unt Pamzweig féstpintn, Kérb flechtn, ... Geeignet isch unter åndern die Silberweide; die Kórbweide håt in Namen nåch ihrer Verwéndung kriagg.
Herkunft van Nåmen: ålthoachtaitsch felwa, felawa: Weide.
Glousnė aba glousnės (luotīnėškā: Salix) īr kresnos medis, katros aug tonkiausē pri opiū, ežerū, tvankėniū, bet žmuoniū suodėnams pri nomū, parkūs. Šakas nuognē ėlgas, tēvas, tonkē sėik lėgė pat žemės. Medėina tropantė, nesonkē nulūžt.
Vėina ėš glousnės rūšiū baltglousnis ī. Dalės glousniu, katruos aug kap krūmā, vadėnamas blindėm, karklās, žilvītēs.
Misafsafi (kutoka Kiarabu: صفصاف; Kilatini: Salix) ni familia ya miti fulani imeayo kando ya maji mengi katika Nusudunia ya Kaskazini. Misafsafi inayojulikana sana ni Msafsafi wa Babeli (Salix babylonica) kutoka Uchina na Msafsafi Mweupe (Salix alba) kutoka Ulaya.
Salix, Msafsafi (Willow)
Makala hii kuhusu mmea fulani bado ni mbegu. Misafsafi (kutoka Kiarabu: صفصاف; Kilatini: Salix) ni familia ya miti fulani imeayo kando ya maji mengi katika Nusudunia ya Kaskazini. Misafsafi inayojulikana sana ni Msafsafi wa Babeli (Salix babylonica) kutoka Uchina na Msafsafi Mweupe (Salix alba) kutoka Ulaya.
Paju (lat. Sálix) - pajupuun (Salicaceae) heimoh kuului puukazvos.
Paju on hyvin levitetty Ven’an keskiozas. Monet lajit kazvetah kostielois kohtis. Kuivis kohtis da suolois paju kazvau harvah. Pajuu voi nähtä mečisgi toizien puuloinke joukos.
Pajupuun ulgonägö on kaikenluaduine: on korgiet puut (Salix alba, Salix fragilis, Salix caprea) da tuhjožikot (Salix viminalis, Salix daphnoides, Salix purpurea), toiči on pienet da järčiköt puut (Salix lapponica, Salix repens var. rosmarinifolia, Salix myrtilloides). Pol’arnolois mualois da korgieloil mägilöil kazvetah karliekkupajut (Salix herbacea, Salix reticulata), pienet tuhjožikot alembi 2,5 sm.
On olemas pujupuun 550 lajii, kuduat kazvetah tavan mugah Pohjazen muan puoliškon viilielois alovehis. Toiči pajuu voi nähtä pol’arnoin kruugan tagan. Tavan mugah net puut ollah 15 metrii piduhuttu libo tuhjožikot.Toiči pajupuut ollah 40 metrii da niilöin rungon diametru on 0,5 metrii.
Vilulois mualois pajut kazvetah ihan pohjazes, net ollah karliekkupajut Salix retusa, Salix reticulata, Salix herbacea, Salix polaris. Mägikohtis kazvetah pienikazvozet pajut (Salix herbacea). Pol’arnoit pajut da pajut, kuduat kazvetah korgieloil mägilöil, ollah pienikazvozet da järčiköt tuhjožikot.
Upprunaliga vuksu ikki nógv ymisk træsløg í Føroyum. Men kortini eru funnar leivdir av trævøkstri fyri 1000 árum síðani. Millum annað vóru fýra ymisk sløg av píli:
Loðpílur og arktiskur pílur eru nú nærum avoydd av seyði. Pálmapílur finst í bygdum øki og einstøkum homrum uttangarðs. Í katólskari tíð brúktu føroyingar greinar av hesum píli til Páskagudstænastur, til minnis um pálmagreinarnar ið lagdar vóru á vegin tá ið Jesus reið inn í Jerúsalem, harav navnið 'Pálmapílur'.
Upprunaliga vuksu ikki nógv ymisk træsløg í Føroyum. Men kortini eru funnar leivdir av trævøkstri fyri 1000 árum síðani. Millum annað vóru fýra ymisk sløg av píli:
Urtapílur (frøðiheiti - Salix herbecea) Loðpílur (frøðiheiti - Salix lanata) Arktiskur pílur (frøðiheiti - Salix arctica), vanliga nevndur Grápilur. Pálmapílur (frøðiheiti - Salix phylicifolia)Loðpílur og arktiskur pílur eru nú nærum avoydd av seyði. Pálmapílur finst í bygdum øki og einstøkum homrum uttangarðs. Í katólskari tíð brúktu føroyingar greinar av hesum píli til Páskagudstænastur, til minnis um pálmagreinarnar ið lagdar vóru á vegin tá ið Jesus reið inn í Jerúsalem, harav navnið 'Pálmapílur'.
Raid (latin.: Salix) om lehtezpuiden, penzhiden i penzhaižiden heim. Kogoneb 550 erikospäi, mülütadas Raidaižed-sugukundha (1220 erikod kaikes sugukundas).
Heimon erikod oma levitadud Pohjoižes mapoliškos, Evrazijan venos vös tobjimalaz, om severz'-se erikoid tropižes vös i enamba mi 65 erikod kazdas Pohjoižamerikas. Arktine raid om penzhaine 2,5 sm kortte samlon keskes.
Raidan lehtesiden jäl'ged oma löutud melpordon (145..66 mln vot tagaz) mineraloiden pindal. Erikoidenkeskeine gibridizacii om paks. Kazvab teravas, sädab žomid — raidišt, raidžom.
Kävutadas pehmdad da kebnad pumaterialad, tehtas raidaižid kodiastjoid. Jurišt sarakoičese lujas i teravas, ka ištutadas varmitamha mägipautkid, letkesižid mahusid stepiš. Pandas varha pajud-kor't pajutukuikš i ottas dubindsubstancijaks.
Ištutadas mail'man venos i tropižes vöiš kuti dekorativine kazmuz. Äi aigaližid medenkandajid erikoid.
Raid (latin.: Salix) om lehtezpuiden, penzhiden i penzhaižiden heim. Kogoneb 550 erikospäi, mülütadas Raidaižed-sugukundha (1220 erikod kaikes sugukundas).
Saliko esas arboro qua kreskas, ordinare, an la litoro di rivereti.
Oziero esas salix viminalis mikra speco di saliko, di qua la rami, flexebla, uzesas por facar korbatraji.
Salix je rod vrba, listopadnog drveća i grmlja iz porodice Salicaceae.
Širom svijeta opisano je oko 660 vrsta ovog roda[1], koje najčešće rastu na vlažnim tlima u hladnijim područjima Sjeverne hemisfere.
Salix Shelgu është një dru ose shkurre me degë të holla e të lakueshme dhe me gjethe gjatoshe, të ngushta a vezake, që rritet zakonisht në vende me lagështi.
Konsiderohet se sot ekzistojnë diku rreth 350 lloje të shelgut ndër të cilat më të njohurat janë këto:
Salix
Shelgu
Salix
Shelgu
Salix
Shelgu
Salix
Shelgu
Salix es un genere de arbore, le salice.
Salix je rod vrba, listopadnog drveća i grmlja iz porodice Salicaceae.
Širom svijeta opisano je oko 660 vrsta ovog roda, koje najčešće rastu na vlažnim tlima u hladnijim područjima Sjeverne hemisfere.
Salix Shelgu është një dru ose shkurre me degë të holla e të lakueshme dhe me gjethe gjatoshe, të ngushta a vezake, që rritet zakonisht në vende me lagështi.
La salse es un arbor o arboreta caduca de la jenera Salix, cual conteni sirca 400 spesies. Lo es trovada xef en solo moiada en rejiones fria o temperada de a emisfera norde. Alga salses, spesial los de la artica o montanias, es corta o rampente; per esemplo, la salse nanijn (Salix herbacea) estende rara plu ca 6 cm de altia, an si lo sperde rapida supra la tera.
La folias e cortex de la salse ia es notada en testos antica de Asiria, Sumer, e Egipte como un remedia per doles e febre, e en Elas antica, Hipocrate ia scrive sur sua cualias medical en la sentenio 5 aec. Americanes orijinal ia depende de lo como un parte importante de sua trata medical. Lo dona lejeri tempora de dole, e ia es la prima de la clase de drogas conoseda como drogas antiinflamante nonsteroidal.
Alga de la fabricadas la plu temprana ia es fabricada de salse. Un rede per pexa de salse es datida a sirca 8300 aec. sestos, trapas per pexa, sercas de vim e casas de vim e arjila, ia es comun fabricada de rametas de salse. E multe cosas cual es composada de pesos longa e magra usa salse.
La salse ia ave un sinifia grande en Xina e otra cultures. Lo es asosiada con la diva de compatia Guanyin, e es usada per garda contra spiritos mal. A la otra lado, sorsores dauiste usa bastos de salse per comunica con la mor. En Japan ance, la salse es asosiada con la spiritos de la mor, ci tende apare prosima a salses. En cultures tradisional de Europa, la salse es plu asosiada con secretes e pote responde a demandas. Ma en England, la arbor es crededa como alga malvolente, e capas de desradisi se e de trasa viajores
Lo salze o sause (Salix) es un genre d'arbres e d'arbrilhons de la familha dels Salicacèus (Salicaceae). Compren prèp de 350 espècias, repartidas dins lo monde, subretot dins las zonas frescas e umidas de las regions temperadas e frejas de l'emisfèri nòrd.
Un luòc plantat de salzes es nomenada una sauseda.
Las fuèlhas son caducas, alternas, ovalas o alongadas. Las flors son amassadas en catons quilhats, mascles o femes, portats per de pés diferents. La flor mascle, minuscula, compòrta 2 a 5 etaminas. La flor feme compren un sol ovari. Las flors femes fecondadas forman de capsulas de doas valvas, que libèran de granas cotonosas. Los salzes pòdon èsser anemofils (pollinizat pel vent) o entomofils (pollinizats pels insectes). Fòrça ibrids donan sovent la determinacion dificila.
Gaireben totes los Salzes se cobran a l'automne d'una cera blanca que los aparan pendent l'ivèrn.
Salzes e beces son los primièrs arbres a colonizar los èrms, subretot las broas dels rius, en efècte lo salze demanda d'una tèrra nuda e fòrça lutz; l'aiga es un caractèr important per son desvolopament. S'installa dins de sols de pH anant de 5.5 a 7.5. Ama los sols leugièrs e umids.
Los salzes son cultivats subretot per l'ornament, sobretot lo ploraire.
Qualques espècias fan de fusta, utilizat sobretot per la fabricacion de margues d'aisinas, de pèrgas e de rams flexibles utilizats en banastariá (vim).
Qualques espècias plan drechas e solidas (Salix calodendron, Salix cinerea, Salix caprea, Salix viminalis e lors ibrids) son utilizadas per la fabricacion de fusanhs d'artistas.
La rusca del salze es coneguda dempuèi l'Antiquitat per de vertuts curativas. Ipocrates conselhava una preparacion amb de rusca du salze blanc per solatjar las dolors e las fèbres. En 1829, un farmacian francés, aprèp aver fa bolhir de la polvera de rusca de salze blanc dins d'aiga, concentra sa preparacion. Ne resulta de cristals solubles que basteja salicilina (del latin salix). Mai tard, un quimista alsacian nomenat Charles Frédéric Gerhardt sintetizèt, amb la salicilina, l'acid acetilsalicilic que vendra la substància activa d'un medicament: l'Aspirina.
Tanben se servissiá de l'aiga de salze per facilitar lo plançonatge de totes tipes de plantas.
Lo salze o sause (Salix) es un genre d'arbres e d'arbrilhons de la familha dels Salicacèus (Salicaceae). Compren prèp de 350 espècias, repartidas dins lo monde, subretot dins las zonas frescas e umidas de las regions temperadas e frejas de l'emisfèri nòrd.
Un luòc plantat de salzes es nomenada una sauseda.
Sawsi (genus Salix) nisqakunaqa t'akasqa urqupas chinapas sach'akunam, thansakunam, 350 rikch'aq, tukuy tiksimuyuntinpi.
Antikunapi kay sawsi rikch'aqkunam wiñan:
Wikispecies nisqaqa qillqasqa p'anqayuqmi kay hawa: Sawsi
Sawsi (genus Salix) nisqakunaqa t'akasqa urqupas chinapas sach'akunam, thansakunam, 350 rikch'aq, tukuy tiksimuyuntinpi.
Antikunapi kay sawsi rikch'aqkunam wiñan:
Wayaw (Salix humboldtiana) hukkunapas
'S e craobh sheargach a tha ann an seileach (Salix spp.).
She billey 'sy ghenus Salix ee shellagh. Ta mysh 400 dooie ayn.[2] She biljyn as crouwyn yn-lhoamey t'ayn, as t'ad ry-akin er thalloo bog feayr y lieh-chruinney Hwoaie son y chooid smoo. T'ad currit da crosh-horraghey, as ta ymmodee crosh-sheelree ayn, dooghyssagh ny ellynagh. Myr sampleyr, ta shellagh lhoobagh (Salix × sepulcralis) ny crosh-sheelragh Salix babylonica Çheenagh as shellagh vane (Salix alba) Europagh.
Ta roost ushtagh ec shellee, as ram geayr salicylagh 'sy tapp eck. Ta fuygh meein lhoobagh eck, as fraueyn mooarey frauaigagh.
Ta ny duillagyn eck liauyr dy cadjin, agh foddee ad ve oohchrooagh. Ta oirr duillag 'eeacklagh oc dy mennick. Ta cass duillag beg oc, as dy mennick, ta ny stipuleyn feer vaghtal as gollrish duillagyn feer veg.
Ta buinnaghyn lhiattagh; cha nel buinney jerrinagh erbee eck.
Ta shallee dioecious, as ta clooieyn ny gayt firrinagh as bwoirrinagh çheet magh er daa villey. Cha nel seepalyn ny petyllyn ec ny blaaghyn.
Cha nel blaaghyn firrinagh agh staimynyn as trellag naghtyr, nyn soie er crottyl, as eshyn croghey er gass chrouw-vlaaghey. She oohchrooagh as fynnagh eh y crottyl. Ta anthyryn daa-chillagagh oc.
Cha nel blaaghyn bwoirrinagh agh un oohrey as trellag naghtyr er bun chrottyl, as eshyn croghey er gass chrouw-vlaaghey myrgeddin. Ta'n oohrey un-chillagagh, lesh gynoecium daa-vabbagh as ymmodee oohagyn.
She billey 'sy ghenus Salix ee shellagh. Ta mysh 400 dooie ayn. She biljyn as crouwyn yn-lhoamey t'ayn, as t'ad ry-akin er thalloo bog feayr y lieh-chruinney Hwoaie son y chooid smoo. T'ad currit da crosh-horraghey, as ta ymmodee crosh-sheelree ayn, dooghyssagh ny ellynagh. Myr sampleyr, ta shellagh lhoobagh (Salix × sepulcralis) ny crosh-sheelragh Salix babylonica Çheenagh as shellagh vane (Salix alba) Europagh.
Sieđga gullá ovttas suhpemuorain sieđgašattuid (Salicaceae) čerdii.
Ene så ou såcî, c' est èn åbe ki crexhe dins les frexhès plaeces, do djinre Salix.
End a di 400 diferinnès indjes.
C' est des sås k' on saetche les oizires.
C' est dins li schoice del så k' on a saetchî pol prumî côp li seur acetilsåcilike divnou l' aspirene.
Come bwès d' tchåfaedje, ele ni tchåfe waire et broûle rade.
Sacwants viyaedjes ont astalé des plinnes di crexhaedjes des sås, po-z assaetchî les tourisses, et aprinde ås efants des scoles les uzaedjes di cisse plante la.
El Walonreye, gn a insi Heusdin.
Ene så ou såcî, c' est èn åbe ki crexhe dins les frexhès plaeces, do djinre Salix.
End a di 400 diferinnès indjes.
Tisemlelt (Assaɣ ussnan: Salix) d tawsit n isekla d tmedkin yeṭṭafaren tawacult tasemlalt. Tawsit-a d tin ilan (yesɛan) azal n 360 n telmas id yettemɣayen deg umur ameqqran n umadal aladɣa ideggan igrawayen n tamiwin [[anezwu amnummsan|timnummsanin d tisemmaṭin n wezgen agafan n tegnit
Tisemlelt (Assaɣ ussnan: Salix) d tawsit n isekla d tmedkin yeṭṭafaren tawacult tasemlalt. Tawsit-a d tin ilan (yesɛan) azal n 360 n telmas id yettemɣayen deg umur ameqqran n umadal aladɣa ideggan igrawayen n tamiwin [[anezwu amnummsan|timnummsanin d tisemmaṭin n wezgen agafan n tegnit
Tol (Salix) — toldoshlarga mansub daraxtlar va buta, chala butalar turkumi. 300 turi maʼlum. Asosan, moʻʼtadil mintaqada, Yevropa va Shimoliy Amerikada tarqalgan. Oʻrta Osiyoda 22 turi bor. Daraxtlarining xodasi yoʻgʻon, poʻsti dagʻal, barglari navbat bilan joylashgan. Baʼzilari bargi yozilguncha, boshqalari bargi yozilgandan keyin yoki bargi yozilishi bilan bir vaqtda gullaydi. Ikki yoshli novdalari kuchala chiqaradi. Gullari ikki uyli, bir jinsli, mart— aprel oylarida gullaydi. Mevasi koʻsakcha. 25—30 kunda yetiladi. Urugʻi mayda, ochiq va nam yerda tez, yaʼni 5—10 soatda unib chiqadi. 15—20 kundan keyin unish qobiliyatini yoʻqotadi. Qalamchasidan, poya (xoda)sidan, parxishdan yaxshi koʻpayadi. Oʻzbekistonda oq T., qora T., ignabarg T., majnuntol, suvtol, turon T.i kabi turlari tarqalgan. Oq tolning (S. alba) bal. 10–15 m. yogʻoch tanasi poʻstlogʻi toʻq kulrang , sur. Tanasining diametri 1,5 gacha, Qora tolning (S. excelsa Gmel.) daraxt novdalari rangi qoʻngʻirqizgʻish. Tez oʻsadi. Issiqqa chidamli, shoʻrxok yerlarda ham yaxshi oʻsadi. Qalamchasi va poyasi ekib oʻstiriladi. Obodonlashtirish va xoʻjalik ehtiyojlari uchun koʻp ekiladi. Ignabargli tol (S. acutifolia) — dare boʻylarida, kichikkichik suv havzalari, ariklar, xonadonlar atrofida usadi. Kuryuqchilikka, shoʻrxokka chidamli. Novdalari nozik va ingichka. Bal. 2–4 m; majnuntol (S. babylonica) — bal. 8–10 m ga yetadi. Manzarali daraxt sifatida oʻstiriladi; suvtol yoki Vilgelms toli (S. wilhelmsiana Bieb.) — buta, novdasi ingichka, uzun, choʻl, adir, togʻ zonalaridagi toʻqayzorlarda uchraydi. Olga toli (S. olgae Rgl.) — yirik buta, novdalari rangi korakizil yoki sariq; Nedzvetskiy toli (S. niedzwieckii Goerz) — past boʻyli daraxt, pishgan novdalari qizgʻish yoki qoʻngʻir. Daryo sohillarida oʻsadi. Turon toli (S. turanica Nas.) — togʻ va tog oldi toʻqaylarida toʻptoʻp boʻlib oʻsadi. Katta buta, bal. 5–6 m. Barglari uz. 12 sm, novdasi och sariq. Novdalaridan har xil savatlar toʻqiladi. Koʻkalamzorlashtirish, obodonlik, ihota oʻrmonzorlari tashkil etish, yogʻoch va xoda olish uchun ekiladi. Qadimdan T. yogʻochidan qurilish materiallari, toqi, ishkom, soʻri, har xil buyumlar, beshik, bolalar oʻyinchoqlari, ketmon va belkurak dastalari yasashda foydalaniladi.[1]
Tol (Salix) — toldoshlarga mansub daraxtlar va buta, chala butalar turkumi. 300 turi maʼlum. Asosan, moʻʼtadil mintaqada, Yevropa va Shimoliy Amerikada tarqalgan. Oʻrta Osiyoda 22 turi bor. Daraxtlarining xodasi yoʻgʻon, poʻsti dagʻal, barglari navbat bilan joylashgan. Baʼzilari bargi yozilguncha, boshqalari bargi yozilgandan keyin yoki bargi yozilishi bilan bir vaqtda gullaydi. Ikki yoshli novdalari kuchala chiqaradi. Gullari ikki uyli, bir jinsli, mart— aprel oylarida gullaydi. Mevasi koʻsakcha. 25—30 kunda yetiladi. Urugʻi mayda, ochiq va nam yerda tez, yaʼni 5—10 soatda unib chiqadi. 15—20 kundan keyin unish qobiliyatini yoʻqotadi. Qalamchasidan, poya (xoda)sidan, parxishdan yaxshi koʻpayadi. Oʻzbekistonda oq T., qora T., ignabarg T., majnuntol, suvtol, turon T.i kabi turlari tarqalgan. Oq tolning (S. alba) bal. 10–15 m. yogʻoch tanasi poʻstlogʻi toʻq kulrang , sur. Tanasining diametri 1,5 gacha, Qora tolning (S. excelsa Gmel.) daraxt novdalari rangi qoʻngʻirqizgʻish. Tez oʻsadi. Issiqqa chidamli, shoʻrxok yerlarda ham yaxshi oʻsadi. Qalamchasi va poyasi ekib oʻstiriladi. Obodonlashtirish va xoʻjalik ehtiyojlari uchun koʻp ekiladi. Ignabargli tol (S. acutifolia) — dare boʻylarida, kichikkichik suv havzalari, ariklar, xonadonlar atrofida usadi. Kuryuqchilikka, shoʻrxokka chidamli. Novdalari nozik va ingichka. Bal. 2–4 m; majnuntol (S. babylonica) — bal. 8–10 m ga yetadi. Manzarali daraxt sifatida oʻstiriladi; suvtol yoki Vilgelms toli (S. wilhelmsiana Bieb.) — buta, novdasi ingichka, uzun, choʻl, adir, togʻ zonalaridagi toʻqayzorlarda uchraydi. Olga toli (S. olgae Rgl.) — yirik buta, novdalari rangi korakizil yoki sariq; Nedzvetskiy toli (S. niedzwieckii Goerz) — past boʻyli daraxt, pishgan novdalari qizgʻish yoki qoʻngʻir. Daryo sohillarida oʻsadi. Turon toli (S. turanica Nas.) — togʻ va tog oldi toʻqaylarida toʻptoʻp boʻlib oʻsadi. Katta buta, bal. 5–6 m. Barglari uz. 12 sm, novdasi och sariq. Novdalaridan har xil savatlar toʻqiladi. Koʻkalamzorlashtirish, obodonlik, ihota oʻrmonzorlari tashkil etish, yogʻoch va xoda olish uchun ekiladi. Qadimdan T. yogʻochidan qurilish materiallari, toqi, ishkom, soʻri, har xil buyumlar, beshik, bolalar oʻyinchoqlari, ketmon va belkurak dastalari yasashda foydalaniladi.
Weej (ouch gespèldj es wi-j) of, ónger jóngere, wilg (Letien: Salix) is e geslach van twieëhoezige buim en struken oete wejefemielje (Salicaceae). Weje zeen blaadverlerendje buim mit versprèdje blaadstandj. De knoep haet eine knoepsjöb. De bloom vanne weej haet de vorm van e ketske en greutj oete ziejknuup van 'nen einjäörigen tak. De wejeketskes zitten of staon, dit in taengestèlling toete hangendje ketskes bie populere.
De ploezige zäöj waere dore windj versprèdj meh zeen slechs kórten tied kiemkreftig. De meiste saorte zeen te vermeinigvöljige middels stekke.
Weje zeen pioneersaorte mit 'n groeate beheufdje aan leech. Weje kómmen in Nederlandj en Vlaondere väöl veur langs släöt en peul. Weje hajen euver 't algemein denouch van 'ne vóchtige baom en greujen hieël snel.
Weje zeen pioneersplantje die langs revere mit naam óntkiemen in oeabóssen oppe grens van landj en water. Doordet de reut de gróndj loeftig maken en dore humusvörming van blaad- en takaafval wuuertj de gróndj gesjik veur saorte die völge, wie es en eik.
De watermirkgekrenkdje en torsiekrachte vanne windj zörge d'rveur det 'ne weej meistes neet ajer wuuertj es fieërtig toet fieftig jaor.
Weje zeen veur insekten 'ne wichtige leveranceer van stuufmael. Mit naam diverse solitair bieje zeen aafhenkelik van bleujendje weje.
De naam kopwiej kump van 't gereigeld sjnoeie van de tek van de wiej. Dan vörmp ziech bovenaan 'ne kale kop mèt sjtumpele, die weer oetgreuje tot lang tek. Dees tek, die buigzaam zin, woorte /were toegepas in 't riejwerk in 't vakwerkhoes. De wieje neumde me 'wietsje' ('de vietsje en wietsje vörmde 't vlechwerk'). Ouch tunehègke woorte devan gevlochte.
Weej (ouch gespèldj es wi-j) of, ónger jóngere, wilg (Letien: Salix) is e geslach van twieëhoezige buim en struken oete wejefemielje (Salicaceae). Weje zeen blaadverlerendje buim mit versprèdje blaadstandj. De knoep haet eine knoepsjöb. De bloom vanne weej haet de vorm van e ketske en greutj oete ziejknuup van 'nen einjäörigen tak. De wejeketskes zitten of staon, dit in taengestèlling toete hangendje ketskes bie populere.
De ploezige zäöj waere dore windj versprèdj meh zeen slechs kórten tied kiemkreftig. De meiste saorte zeen te vermeinigvöljige middels stekke.
Weje zeen pioneersaorte mit 'n groeate beheufdje aan leech. Weje kómmen in Nederlandj en Vlaondere väöl veur langs släöt en peul. Weje hajen euver 't algemein denouch van 'ne vóchtige baom en greujen hieël snel.
Weiden (Salix) sinn eng Planzegattung aus der Famill vun de Salicaceae.
Et gëtt eng 450 Aarten. Weide gëtt et an allen Deeler vun der nërdlecher temperéierter Zon bis erop un d'Arktis; e puer wéineg Aarte sinn och an den Tropen an an de südlechen temperéierten Zonen doheem. Déi meescht Weiden hu gär fiicht Biedem.
Weide si Lafbeem, déi, je no Aart, als Beem, Traisch oder Zwergtraisch virkommen: Et gëtt Aarten, déi bis zu 30 m héich kënne ginn, an anerer, déi net iwwer 3 Zentimeter erauskommen. D'Aarten, déi Beem ginn, wuesse relativ séier a ginn net besonnesch al. Se hu kräfteg a staark verzweigt Wuerzelen, a ginn dofir alt laanscht d'Uwänner vu Waasserleef oder a géi Hänk geplanzt, fir déi ze befestegen. Se schloe vill a gär um Stack aus, soudatt hir Schëtz gär geholl ginn, fir Kierf a soss Geschier ze flechten.
D'Blieder vun de Weide si jee no Aart ganz ënnerschiddlech: vu bal ganz ronn bis schmuel a lanzettfërmeg. Bei villen Aarte sinn d'Blieder hellgréng, op der ënneschter Säit an deene meeschte Fäll horeg. Bei allen dréit sech dat nächst Blat all Kéier ëm 144°, also zwéi Fënneftel.
Weide sinn diözesch, dat heescht datt en Exemplaire entweder männlech oder weiblech ass. Déi eenzeg Ausnam ass d'Trauerweid, bei där geleeëntlech weiblech Bléien an de männleche Miissercher virkommen. Déi flomeg Miissercher, an deenen d'Bléie versammelt sinn, si bei verschiddenen Aarte besonnesch opfälleg a komme scho virun oder mat den neie Blieder eraus. Et gëtt zwou Zorte Miissercher: déck, eefërmeger, an deenen déi männlech Stëbsbeidele sinn a walzefërmeg-gréngelzeger, an deenen déi weiblech Naarbe sinn.
Déi meeschte Weide planze sech generativ duerch Som fort. Vill Aarte kënne sech awer och ganz gutt vegetativ vermieren, andeems z. B. Äscht, déi bei Héichwaasser ofgebrach goufen, un d'Ufer ugeschwämmt ginn an do Wuerzele schloen.
D'Weiden hu scho fréi am Fréijoer hir Bléien, just e puer Aarte wéi d' Salix pentandra bléien eréischt Mee-Juni. Se ginn duerch Insekte bestëbst. De Som vun de Weiden ass ganz kleng, just 1 bis 1,5 Millimeter laang an 0,2 Millimeter breet, an ass horeg. E gëtt vum Wand verbreet. Well se op dicht bewuessene Fläche keng Chance hunn, unzekommen, si Weide virun allem Pionéierplanzen op Plazen, wou soss nach net vill wiisst.
Jonk männlech Miisschen
Männlech Miissche mat enger Hunnegbei
Weiblech Miissche mat enger Hunnegbei
Detail vun enger männlecher Bléi
Zeideg Fruucht vun enger Salix alba
Zeideg Fruucht
Geseems vun enger Salix cinerea (4 Wochen al)
Weiden (Salix) sinn eng Planzegattung aus der Famill vun de Salicaceae.
Et gëtt eng 450 Aarten. Weide gëtt et an allen Deeler vun der nërdlecher temperéierter Zon bis erop un d'Arktis; e puer wéineg Aarte sinn och an den Tropen an an de südlechen temperéierten Zonen doheem. Déi meescht Weiden hu gär fiicht Biedem.
Wierzba (Salix L.) – to je szlach drzéwiãtów, krzów abò czerzków z rodzëznë wierzbòwatëch (Salicaceae). Dosc tëli òrtów z tegò szlachù rosce m. jin. na Kaszëbach.
Wilgn of wulgn (latyn : Salix) zyn loofboomn of struukn uut e geslacht van de wilgachtign. Dr bestoan roend de 400 sôortn [1]. Die mêesta wientrkoale plantn wordn mêest gevoenn ip natte plekkn in t Nôordlik Oafroend in streekn mêt e gemoatigd of koed kliemoat. Sommigte wilgn (in 't byzoendre arktiesche en alpiene sôortn) gruujn lêege by de groend of zyn kruupnde struukn; byvôorbeeld wordt de kruudachtige wilge (Salix herbacea) zeldn oogre of 6 cm, oewêl datn êm wyd uutsprid oovre de groend.
De wilgn ên allemalle oovrevloedig woatrachtig schusse-sop, da veele saliesiel-zeur bevat; 't oet is zochte, geweunlik plôojboar, toaj; de takkn zyn dinne, en grôot, veezlachtig; de workls moakn stolôonn. De workls zyn ipmerklik vor undre toajigeid, grotte, en leevnskracht, en workls oentstoan gemakklik uut de boovngroensche dêeln van de plante.
De bloarn zyn typiesch lankwerpig, mo ze kunn ook roend of ovoal zyn, dikkers mê gezoagde bôordn. De mêeste sôortn zyn bladvollig, oaf-oltydgroene wilgn; ardte blienknde bloarn zyn zeldzoam, byvôorbeeld Salix micans en S. australior in 't ôostlik Middellansch-zêegebied. Al de knoppn stoan lateroal; dr wordt absoluut nôojt 'n endknop gevormd. De knoppn zyn bedekt met 'n ienkle schubbe. Geweunlik is de knopschubbe soamngesmolkn in e sôorte kaptje, mo by sommigte sôortn ist drboovn gevoedn en de bôordn oovrelappn mekoar [2]. De bloarn zyn ienklvoedig, mê pluumevormige nervn, en typiesch lankwerpig. Geweunlik zyn ze gezoagd, ofgeroend an de voet, puntig of piekig. De bladstêeln zyn kort, de steunbladjes dikkers styf ipvollnd, glyknd ip klêene roende bladjes, en ze bluuvn dikkersn den êft van de zoomre bestoan. Ip sommigte sôortn pertanks, zyn ze klêene, oenipvollnd, en volln ze zêere of. Vôgnst kleur istr e grôote varjoasje van groen, goande van gilwachtig toe blowachtig.
De wilgn zyn twêe-uuzig, mê mannlikke en vrowlikke blommn, die de vorm ên van "katjes", ip verschillnde plantn; de katjes verschynn vroeg in de lente, dikkers vôo de bloarn, of ot de niewe bloarn uutbreekn. De mannelikke blommn ên gin kêk of krôone; ze bestoan allêenemo uut meeldroadn, varjeernd in antal van 2 toe 10, vergezeld van e nektar-kliere en gezet ip de voet van e schubbe ip d' asse van 'n ofangnde bloejwyze die katje gêetn wordt. Die schubbe is vierkantig, uut êen stik, en styf oarig. De meeldroadn zyn rôozig in de knop, mo ze wordn purpre achtr da de blomme oopngoat; ze zyn twêe-okkig en d' okkn goan oopn in de lankte. D' êlmdroadn zyn droadvormig, geweunlik blêek bruun, en dikkers kletse. De vrowwelikke blommn zyn ook zoendre kêk of krôone, en bestoan uut e simpl vruchtbegunsl (ovarium) vergezeld van e platte nektar-kliere die ingeplant is ip de voet van e schubbe die ook oenstoan is ip d' asse van e katje. 't Vruchtbegunsl êt êen okksje, de stemple (stigma) is twêe-lobbig, en de zoadknoppn (ovulum) zyn mê veele.
Bykans aal de wilgn schietn styf gemakklik workl uut stekkn of woa datr gebrookn takkn ip de groend liggn. E poar uutzoendriengn zyn oendr andre de woatre-wilge (Salix caprea) en de perzikbloadige wilge (Salix amygdaloides). A befoamd vôorbeeld van de gruuj uut stekkn ê te moakn mê de dichtre Alexander Pope, die e twyge vroeg uut e paksje da mê twygn geboenn was en dat uut Spajje verzoenn was no Henrietta Howard, Groavinne van Suffolk. Die twyge wierd geplant en dej 't goed, en de legende zegt da al de treurwilgn van Iengland vôortgekommn zyn uut die êene twyge [3][4]. Wilgn wordn dikkers geplant lanst de bôordn van woatreloopn omda 't vlechtwrk van workels den oevre beschermt teegn de werkienge van 't woatre. Dikkers zyn de workels veele langre of de stam die druut gruujt.
Wilgesôortn zyn dikkers oenderlienk vruchtboar, en dr kommn veele kruusiengn vôorn, zowê nateurlikke of gekwikte. E welbekende siervorm is de treurwilge (Salix × sepulcralis), die e kruusienge is van de Peekieng-wilge (Salix babylonica) uut Sjiena en de witte wilge (Salix alba) uut Europa.
De kruusienge 'Boydii' êt de Prys van Ovniers-verdienste (Award of Garden Merit) gewoenn van de Keunienklikke Ovniers-Verêenigienge (Royal Horticultural Society) [5].
Wilgn wordn gebruukt vo voedslplante deur de larvn van sommigtee schubvleuglign, lik de rowmantle (Nymphalis antiopa) [6]. Miern uut de bosmiere-groep (Formica rufa), zyn veele te vienn ip wilgn die deur bladluuzn beweund zyn, vo bladluuzesuukr te goan ôogstn, lik ofdat ook de wespn somtyds doen.
E klêen antal sôortn wilgn wierdn veele geplant in Australië, naamlik vor eeroozje te bestrynn lanst de woatrloopn. Nu wordn ze bekeekn lik oovrweldignd oenkruud, en veele woatrbehêerdrs doen ze weg en vervangn ze deur inlandsche boomn [7].
Wilgeworkls spreidn undre verre uut en zyn styf agressief vo woatre te vienn; vo die reedn kunn z' e probleem vormn o ze geplant zyn in weunwykn, woada de workls berucht zyn vo drèènieriengsbuuzn, trotwaarpitjes en riejooln te verstoppn, in 't byzoendre o ze gemakt zyn van beton of keramiek. Buuzn van plastiek lêkkn mindre aan de verbiendiengn en zyn doarom mindre gevoelig vo probleemn mê wilge-workls.
Wilge-sôortn zyn gastêere vo mêer of 'n oenderdtal bladluuze-sôortn, die beôorn toe Chaitophorus en andre geslachtn [8], die grôote koloonjes vormn vor undre te voedn ip plantn-sop, in 't byzoendre an den oendrkant van de bloarn [9]. Roestschimmels, verôorzakt deur schimmels van 't geslacht Melampsora, zyn gekend vo schoade toe te briengn an de wilgebloarn, woaby da z' undre bedekkn mê oranje pleksjes [10].
De bloarn en de schusse van de wilge zyn vermeld gewist in oede geschriftn uut Assyrje, Suumêr e Egypte[11] mêt e remeedje teegn kopzêer en kors [12], en in Oed-Grieknland schrêef de nateurkundige Hippocrates oovre de meediesche eignschappn in de vuufde êewe vôo Kristus. D' indieoann uut hêel Amerika gebruuktn 't lik groendstoffe vor undre meediesche beandliengn. Ze gift tydlik mildrienge van 't zêer. Salicine wordt ommegezet in salicyl-zeur in 't menschlik lichoam, en is e vôornloopre van aspriene [13]. In 1763 oendrezocht den Êerwoarde Edward Stone de meediesche eignschappn van de wilgn in Iengland. Y bezorgde zyn beviendiengn an de Royal Society, die ze liet drukkn en uutgeevn. 't Aktieve bestanddêel van de schusse, salicine genoamd, wierd ofgezoenderd in zyn kriestalliene vorm in 1828 deur Henri Leroux, e Fransche apoteekre, en Raffaele Piria, n' Ietaljoansche sjemiest, die dr tonne in sloagde van de soamnstellienge in ze peure vorm of te zoendern. In 1897 makte Felix Hoffmann e synteetiesch andre vorm van salicine (in da gevol ofgeleid van de Spiraea-plante), die mindre moejlikeedn gaf vo de spysverteirienge of zuuvr salicyl-zeur. 't Niewe meediekamênt, formêel "acetylsalicykliek-zeur", wierd aspriene genoamd deur Hoffmann zyn werkgeevre Bayer AG. Da gaf 't oentstoan an e grôot antal meediekamêntn gekend lik nonsteeroiedoale oentsteekiengsremmnde meediekamêntn (NSAID's).
Wilge is êen van de 38 suubstansjes die gebruukt wordn vo de "Bach-bloesemteerapie" toe te passn [14] , e sôorte alternatief geneesmiddle da zoe 'n effêkt ên ip de gezoendeid. Pertanks, vôgns 't Cancer Research UK, "istr gin weetnschapplik bewys da de bloesmteerapie glyk wukke ziekte zoe kunn mildrn, geneezn of vôorkommn, ook gin kankre"[15].
Sommigte van de vroegste deur de mensch gemakte gebruuksvôorwerpn woarn uut wilgn-oet. E visnêt van wilge is van 8300 joar vôor uuze tydreeknienge [16]. Andwerk lik mandetjes, visfuukn, gevlochtn ofsluutiengn, vlechtwerk vo lêemn uus-meurn, wierdn dikkers gemakt uut wilge-wissn (stokkn van wilge-scheutn, dikkers oentstoan uut ak-oet). Êen van de vormn van de Weelsche koroakle (e mande-achtig bôotje) gebruukt tradiesjonêel wilge vo de latjes drvan. Dinne of gespleetn wilgetakkn kunn ook gevlochtn wordn, en dat êt e lange geschiednisse. De betrekklik plôojboare wilge ku mindre goe gespleetn wordn of veele andre oet-sôortn, en ku geplôojd wordn roend scherpe oekn in mandewerk. Wilgn-oet is ook gebruukt by 't moakn van kistn, bustls, cricket-stokn (gekwikt uut sommigte êrkomstn van witte wilge), droagboare wiegn, stoeln en andre meubls, puppn, fluutn, stoakn, zwêet-uuzn, speelgoed, droajwerk, andvoatn, fieneer, gevlochtn wandn en schuuflêttn. Doarnboovn kunn tannienn, veezls, papier, stoffe en biend-materjoal uut 't oet gemakt wordn. Wilgn-oet wordt ook angewend vo 't moakn van de mêeste dêeln van kontrabassn, en vo stikkn vo die kontrabassn te ripareern.
Wilgn of wulgn (latyn : Salix) zyn loofboomn of struukn uut e geslacht van de wilgachtign. Dr bestoan roend de 400 sôortn . Die mêesta wientrkoale plantn wordn mêest gevoenn ip natte plekkn in t Nôordlik Oafroend in streekn mêt e gemoatigd of koed kliemoat. Sommigte wilgn (in 't byzoendre arktiesche en alpiene sôortn) gruujn lêege by de groend of zyn kruupnde struukn; byvôorbeeld wordt de kruudachtige wilge (Salix herbacea) zeldn oogre of 6 cm, oewêl datn êm wyd uutsprid oovre de groend.
Tekst üüb Öömrang Wilger (Salix) san en skööl faan plaanten uun det famile faan a Wilagplaanten (Salicaceae). Diar hiar son 450 slacher tu. Jo lewe uun't nuurdelk miatag kliima. Enkelt slacher fanjst dü oober uk uun a troopen. Jo mei hal wiaten grünj.
Faan jong twiigen kön kurwer bünjen wurd.
Wilger waaks hal uun muuren an sluater.
Wilger (Salix) san en skööl faan plaanten uun det famile faan a Wilagplaanten (Salicaceae). Diar hiar son 450 slacher tu. Jo lewe uun't nuurdelk miatag kliima. Enkelt slacher fanjst dü oober uk uun a troopen. Jo mei hal wiaten grünj.
Willaes, an aa cried sallaes, an osiers, form the genus Salix, aroond 400 species[2] o deciduous trees an shrubs, foond primarily on moist siles in cauld an temperate regions o the Northren Hemisphere.
Willaes, an aa cried sallaes, an osiers, form the genus Salix, aroond 400 species o deciduous trees an shrubs, foond primarily on moist siles in cauld an temperate regions o the Northren Hemisphere.
De willing of wilge is n geslach van tweahuzige beume en struke oet de willingfamilie (Salicaceae). Willings bint bladverlerende beume met nen spreaiden bladstaand. De knoppe hef eanen knoppeskub. De bleuiwieze van de willing hef de vorm van n kätsken en greuit oet de ziedeknoppen van nen eanjoarigen twieg. De willingkätskens zitt of stoat, gangswies oars as de hängnde kätskens biej pöppel.
De pluzige zöaden wördt deur n weend spreaid moar könt mer bint mer korttieds kiemkrächtig. De meeste willingseurte könt ok veurtplaanten deur stekken.
Willings bint pionierseurte dee völle lich nödig hebt. In Neerlaand en België kömt zee völle veur laanks sleute en plässe, doar zee meesttieds de veurkeur geft an ne vöchtige eard veur genoog woater te hebben veur öarn vlukse greui.
Willings bint pioniersplaante, dee laanks streume meesttieds ontkiemt in owebosken öp de greanze tusken laand en woater. Deur t lochtig moaken van n groond deur de wörtel en deur de humusvörmige van blädde en takofval wör n groond veur-moakt veur seurte dee meesttieds völgt, zo as esse en eek.
De woatermarkzeekte en trekkrächte van n weend loatt willings meesttieds nich older as veertig töt vieftig joar wörn.
Wilings bint veur insekte nen wichtigen leveroar van stuufmeel. Veural eanzoame bieën bint ofhaankelik van bleuiende willings.
t Geslach Salix hef önnevear dreahönnerd seurte, woarvan der zo ne twoalf natuurswieze in Neerland en België stoatt.
Oare seurte dee nich natuurswieze in Neerlaand en België te veenden bint, bint:
De skors van n antal seurte, zo as de amandelwilling en skietwilling, hoaldt salicine, det laank in te verlean as pienstiller gebroekt wörn. Leu kaauwn öp n willingbast, öf moaken der nen draank van. Salacine kän ok as leuistof gebroekt wörn, veur t leuien van leader. Willingholdt wör tezoamn me't holt van pöppel gebroekt veur te moaken van kloompen en papier. Öm ne weendmölle of te remmen wör nen 'vang', den besteet oet blökken willingholt, gebroekt. Veur de teelte van willings as biobraandstof is kortvoort zoad van vluksgreuiende rässe te kriegen.
t Holtskool van de willing wör gebroekt in buskruut; t hef ne völle heugere verbraandingsvluksheaid as biejveurbeald barbecue-holtskool.
In de regionen Tweante, n Achterhook, t eusten van Sallaand, Westerwolde, en ok wat ploatsen in Duutslaand, wör n mirreweenterhoorn gebroekt. Deze heurne könt önner oare moakt wörn van willingholt.
De meestveurkömnde zeekte is de woatermarkzeekte (Brenneria salicis) dee de vätte too döt goan, woardeur stukken van n boom, of mangs wal heule beume ofstarft. Öp de greanze van leawend en deud holt öntstoat boskige vörme van woaterlot. De willingholtroepe lef in en van willingholt. Deur t vretten van n wiedgoand gängestelsel wördt de täkke en stam van de willing zwoar verzwakt. Biej de teelte van teanen könt insekten mangs wal völ skoade moaken.
Völgns t biejgeloof is de willing stark moagiesk. Biej de Germanen was n boom n symbool van n deud. Heksen zolt in de krune van de willings rusten. Verleantieds moaken leu fluutskens oet willingholt om heksen en duvel te verjoagen.
n Gebroek biej voodoo-praktieken is ne knope te leggen in nen willingtak. Doarmet zolt leu van op ofstaand nen oarn persoon in t naauw driewen können.
De willing of wilge is n geslach van tweahuzige beume en struke oet de willingfamilie (Salicaceae). Willings bint bladverlerende beume met nen spreaiden bladstaand. De knoppe hef eanen knoppeskub. De bleuiwieze van de willing hef de vorm van n kätsken en greuit oet de ziedeknoppen van nen eanjoarigen twieg. De willingkätskens zitt of stoat, gangswies oars as de hängnde kätskens biej pöppel.
De pluzige zöaden wördt deur n weend spreaid moar könt mer bint mer korttieds kiemkrächtig. De meeste willingseurte könt ok veurtplaanten deur stekken.
Willings bint pionierseurte dee völle lich nödig hebt. In Neerlaand en België kömt zee völle veur laanks sleute en plässe, doar zee meesttieds de veurkeur geft an ne vöchtige eard veur genoog woater te hebben veur öarn vlukse greui.
Η Ιτιά (επιστ. Ιτέα, Salix) είναι γένος φυτών που ανήκει στην τάξη των Ιτεωδών (Salicales) και στην οικογένεια των Ιτεοειδών (Salicaceae) και περιλαμβάνει 330 περίπου είδη δέντρων και θάμνων των εύκρατων κυρίως αλλά και ψυχρών περιοχών της γης.
Τα δέντρα βρίσκονται κυρίως κοντά σε ποτάμια, χείμαρρους ή ρυάκια τα δε μικρά δέντρα και οι θάμνοι σε βουνά, βραχώδη εδάφη και ορισμένα είδη σε αρκτικές περιοχές.
Όλα τα είδη έχουν στενά φύλλα που εναλλάσσονται, τα άνθη τους είναι αιωρούμενες ταξιανθίες και τα σπόρια τους έχουν μακριές μεταξωτές τρίχες.
Μεταξύ των διαφόρων ειδών του γένους παρατηρείται φυσικός υβριδισμός και έτσι τα είδη της ιτιάς πολλαπλασιάζονται.
Ο φλοιός της ιτιάς χρησιμοποιείται στη βυρσοδεψία, ενώ από το φλοιό ορισμένων ειδών εξάγεται μία ουσία που ονομάζεται γλυκοζίτης σαλικίνης και χρησιμοποιείται στη φαρμακευτική.
Η ξυλεία των ειδών της ιτιάς δεν είναι ιδιαίτερα ανθεκτική, όμως από το είδος άλμπα κάλβα, κατασκευάζονται τα ρόπαλα του κρίκετ.
Ο τυπικός εκπρόσωπος της ομάδας αυτής των δέντρων είναι η κλαίουσα ιτιά ή απλά κλαίουσα (Salix × sepulcralis), δέντρο που το ύψος του φτάνει τα 20 μέτρα και το χαρακτηριστικό του γνώρισμα είναι η φυλλωσιά του που γέρνει προς τα κάτω και από μακρινή απόσταση δίνει την εντύπωση μιας βροχής «δακρύων», δικαιολογώντας την ονομασία του.
Στην Ελλάδα βρίσκονται 12 είδη και είναι αυτοφυή[1]. Το κυριότερο και πιο κοινό είδος είναι η λευκή ιτιά (Salix alba)[2]. Την ονομασία της την οφείλει στις λευκές αποχρώσεις του κορμού της. Το ύψος της μπορεί να φτάσει τα 20 μέτρα, αλλά αργά και σταθερά μέσα σε 15 χρόνια. Το ξύλο της χρησιμοποιείται σε παραγωγή φύλλων επένδυσης και σπίρτων. Όταν ο κορμός είναι λεπτός χρησιμοποιείται στην παραγωγή διαφόρων κουτιών και κιβωτίων , στην παραγωγή χαρτοπολτού και στη γλυπτική καθώς χαράζεται εύκολα. Το κάρβουνο της λευκής ιτιάς χρησιμοποιείται στην παραγωγή πυρίτιδας και από τα κλαδιά της κατασκευάζονται διάφορα κοφίνια. Όταν η ιτιά ανθίζει δημιουργεί ένα ευχάριστο τοπίο εξ ου και το παραδοσιακό τσάμικο.
Η Ιτιά (επιστ. Ιτέα, Salix) είναι γένος φυτών που ανήκει στην τάξη των Ιτεωδών (Salicales) και στην οικογένεια των Ιτεοειδών (Salicaceae) και περιλαμβάνει 330 περίπου είδη δέντρων και θάμνων των εύκρατων κυρίως αλλά και ψυχρών περιοχών της γης.
Τα δέντρα βρίσκονται κυρίως κοντά σε ποτάμια, χείμαρρους ή ρυάκια τα δε μικρά δέντρα και οι θάμνοι σε βουνά, βραχώδη εδάφη και ορισμένα είδη σε αρκτικές περιοχές.
Όλα τα είδη έχουν στενά φύλλα που εναλλάσσονται, τα άνθη τους είναι αιωρούμενες ταξιανθίες και τα σπόρια τους έχουν μακριές μεταξωτές τρίχες.
Μεταξύ των διαφόρων ειδών του γένους παρατηρείται φυσικός υβριδισμός και έτσι τα είδη της ιτιάς πολλαπλασιάζονται.
Ο φλοιός της ιτιάς χρησιμοποιείται στη βυρσοδεψία, ενώ από το φλοιό ορισμένων ειδών εξάγεται μία ουσία που ονομάζεται γλυκοζίτης σαλικίνης και χρησιμοποιείται στη φαρμακευτική.
Η ξυλεία των ειδών της ιτιάς δεν είναι ιδιαίτερα ανθεκτική, όμως από το είδος άλμπα κάλβα, κατασκευάζονται τα ρόπαλα του κρίκετ.
Бадь яке Бадьпу (лат. Salix), ивовой семьяысь писпуос но куакъёс. 400-лэсь[1] ятыр видъёс.
Удмурт шаерын - 19. Тужгес вӧлмемын: Тӧдьы бадь ӝуждалаез 30 м, будэ шур ярдуръёсьн, тросгес лымшор пал ёросёсын.
Бадь яке Бадьпу (лат. Salix), ивовой семьяысь писпуос но куакъёс. 400-лэсь ятыр видъёс.
Врбата е листопадно дрво или грмушка од родот Salix, дел од семејството Врби.
Во светот постојат околу 350 видови врби, кои виреат главно на влажни почви со поладни зони на Северната хемисфера. Листовите им паѓаат на есен, најчесто се со долгнавест, но кај некои и кружен до овален облик со назабени рабови. Врбата е диециозна со тоа што машките и женските цветови, во облик на реси растат на засебни стебла; ресите излегуваат рано на пролет, обично пред лисјата или пак кога лисјата почнуваат да се отвораат. Плодот ѝ е мала чашка која содржи бројни минијатурни (0.1 мм) семиња поставени во бели пердувчиња, кои помагаат во разнесувањето на семињата. Врбите се многу вкрстителни растенија и имаат многу хибриди кои можат да бидат природни и вештачки создадени.
Некои врби, особено арктичките и алпските видови, се многу мали; Џуџестата врба (Salix herbacea) ретко расте над 6 см во висина, иако таа нашироко расте по земјата.
Жалната врба, широко распространето украсно дрво, е сорта, Salix × sepulcralis 'Chrysocoma', вкрстена од кинеската Пекиншка врба и европската Бела врба.
Речиси сите врби веднаш пуштаат корени од гранчиња кои се исечени или кои лежат скршени на земјата. Тука има неколку исклучоци како Ивата и Прасколисната врба.
Покрај најразните употреби во многу индустриски гранки, врбата се користи и за лекови. Кората од врбата се споменува во стари ракокписи од Асирија, Сумерија и Египет како лек против болки и грозница, а старогрчкиот лекар Хипократ пишувал за медицинските својства на врбата во V век п.н.е.. Индијанците го користеле за многу медицински намени.
Активниот екстракт од кората, наречен салицин, бил излолиран до кристализиран облик во 1828 од страна на францускиот фармацевт Анри Леро, а рафаеле Пирија, италијански хемичар, потоа успеал да ја одвои киселината во чиста состојба. Салицинот во заситен раствор со вода (pH = 2.4) се нарекува салицилна киселина.
Во 1897 Феликс Хофман создал синтетички променета варијанта на салицинот (во неговиот случај добиен од Spiraea), која правела помалку проблеми со варењето од салицинот. Новиот лек, формално наречен Ацетилсалициклична киселина или наречен уште аспирин од страна на Хофмановиот работодавач Бајер АГ. Од ова произлегла класа лекови од огромно значење позната како нестероидни противвоспалителни лекови.
Жална врба во Окленд, Нов Зеланд
Жална врба
Врбова реса
Врбини листови
Врбата е листопадно дрво или грмушка од родот Salix, дел од семејството Врби.
Во светот постојат околу 350 видови врби, кои виреат главно на влажни почви со поладни зони на Северната хемисфера. Листовите им паѓаат на есен, најчесто се со долгнавест, но кај некои и кружен до овален облик со назабени рабови. Врбата е диециозна со тоа што машките и женските цветови, во облик на реси растат на засебни стебла; ресите излегуваат рано на пролет, обично пред лисјата или пак кога лисјата почнуваат да се отвораат. Плодот ѝ е мала чашка која содржи бројни минијатурни (0.1 мм) семиња поставени во бели пердувчиња, кои помагаат во разнесувањето на семињата. Врбите се многу вкрстителни растенија и имаат многу хибриди кои можат да бидат природни и вештачки создадени.
Некои врби, особено арктичките и алпските видови, се многу мали; Џуџестата врба (Salix herbacea) ретко расте над 6 см во висина, иако таа нашироко расте по земјата.
Жалната врба, широко распространето украсно дрво, е сорта, Salix × sepulcralis 'Chrysocoma', вкрстена од кинеската Пекиншка врба и европската Бела врба.
Речиси сите врби веднаш пуштаат корени од гранчиња кои се исечени или кои лежат скршени на земјата. Тука има неколку исклучоци како Ивата и Прасколисната врба.
Каль (латинокс Salix) — пяк содаф народса шуфта, кусторкс.
Марнек масторса лувондови 600 лама калень вид. СССР-са касондсть 150-175 тя шуфтонь вид. Россияса васетькшеви сембе мастова, кда аф лувондомс Крайняй Северть.
Мордовияса кассы лама Акша кальда — Salix alba и Синдеви кальда — Salix fragilis Тяфта жа васетькшеви Оржалопа кальсь — Salix acutifolia, Сявань каль — Salix capea, Илиень кальсь — Salix viminalis[1].
Salix viminalis
Каль (латинокс Salix) — пяк содаф народса шуфта, кусторкс.
Марнек масторса лувондови 600 лама калень вид. СССР-са касондсть 150-175 тя шуфтонь вид. Россияса васетькшеви сембе мастова, кда аф лувондомс Крайняй Северть.
Мордовияса кассы лама Акша кальда — Salix alba и Синдеви кальда — Salix fragilis Тяфта жа васетькшеви Оржалопа кальсь — Salix acutifolia, Сявань каль — Salix capea, Илиень кальсь — Salix viminalis.
Тал (лат. Sálix) — агачсыман үсемлек; Талчалар (лат. Salicaceae) гаиләсенең бер ыруы.
Тал (рус. И́ва, ветла́, раки́та, лоза́, лози́на, ве́рба, лат. Sálix) — тал һымаҡтар (Salicaceae) ғаиләһенән эре ағас. Бейеклеге 10-12 м-ға етә. Апрель-май айҙарында сәскә ата, май-июндә орлоғо өлгөрә. Талдың төрҙере бик күп: аҡ тал, өйөңке (матур тал) һ.б.
Тал төньяҡ ярымшарҙа таралған, бер нисә төрө поляр круг артында һәм тропик зонала үҫә. Тал йылға буйҙарында, дымлы тупраҡлы урмандарҙа үҫә. Башҡортостанда киң таралған.
Тал (рус. И́ва, ветла́, раки́та, лоза́, лози́на, ве́рба, лат. Sálix) — тал һымаҡтар (Salicaceae) ғаиләһенән эре ағас. Бейеклеге 10-12 м-ға етә. Апрель-май айҙарында сәскә ата, май-июндә орлоғо өлгөрә. Талдың төрҙере бик күп: аҡ тал, өйөңке (матур тал) һ.б.
Талдар (лат. Salix, L. 1753) – талдар тукумундагы жазы жалбырактуу дарак жана бадалдар. Жалбырагы жөнөкөй 2 үйлүү өсүмдүк. Гүлү 1 жыныстуу, майда сөйкө сымал гүл тобуна чогулган. Т. уруусу негизинен мээлүүн жана суук зоналарда тараган. Бул уруунун көп түрү суукка чыдамдуу, нымчыл өсүмдүк. Негизинен вегетативдик жол менен көбөйөт. Уругу бышкандан кийин өнүмдүүлүгүн тез жоготот (көбүнчө 10 күнгө чейин). Ошондуктан алардын уругун жыйнап бүтөөрү менен себүү керек. Тез өскөндүгүнө жана кооз, ошондой эле шаар шартына туруктуу болгондуктан жашылдандыруу иштеринде кеңири пайдаланылат. Мындан тышкары дарыянын жээктерин бекемдөөдө, топурак эрозиясын токтотуу ишинде кеңири колдонулат. Т. уруусундагы өсүмдүктөрдүн чарбалык мааниси өтө зор. Жыгачы курулуш материалы катары жана химиялык өндүрүшүндө колдонулат. Кабыгы терини иштетүүдө жана медицинада кеңири колдонулуучу самщин затын алууда, жаш бутактары эмерек, себет жасоодо колдонулат. Бул уруу 700 түр, 3 тукумдан турат.
Salix yw genas a 400 ehen a wydhen ha prysken, yn teylu Salicaceae, ow triga yn tylleryow oer a hanter-kylgh gogledh an Norvys. I a gar doryow gwylgh.
An moyha ehen yw henwys helyk yn Kernowek, mes neb gans del kul yw henwys owsyl. Salix yw gorow po benow ha Kathigenow (kuntellek kathik, unnplek kathigen) yw aga bleujyow. An prenn yw da rag gul glowbrenn, ha gwel salix yw da rag gul helygweyth. Rusk an salix yw da rag difres dolor.
Salix yw genas a 400 ehen a wydhen ha prysken, yn teylu Salicaceae, ow triga yn tylleryow oer a hanter-kylgh gogledh an Norvys. I a gar doryow gwylgh.
An moyha ehen yw henwys helyk yn Kernowek, mes neb gans del kul yw henwys owsyl. Salix yw gorow po benow ha Kathigenow (kuntellek kathik, unnplek kathigen) yw aga bleujyow. An prenn yw da rag gul glowbrenn, ha gwel salix yw da rag gul helygweyth. Rusk an salix yw da rag difres dolor.
Viyale (be Latinki: salix, be İngılızki: willow) yew dara ke endemika. Peli viyalan zımıstan de finiyeni emma pelani kori viyalan nêfiniyeni. Asprin viyale ra vıraziyeno. Hititıci veri İsa de dara viyale ra ilaci vıraştêne. Veri İsay seserra 5. de Yunanıstano Antik de doktor Hipokrat dara viyale ra ilac diyo u vıraşto. Viyale bena derg u seba jew viyale rıstımvıraştış aseno. Viyale şena rıstım asen kera u rıstımi cı zaf kılm zeman de beno derg u resıno hare. Viyale Ewropa, Asya u Tırkiya de ki cuwına. Dara viyale cayo awdar de cuwına u gani aw bol u xeylê bo. Meyvey cı zey kapsülo. Dergiya jew viyala normal şena hirıs, hirıs u ponc metrey bo. Dara viyale de maddey Salisini esto. Raveri serra 1828 de doktoro Fransız Henri Leroux eno madde diyo u kerdo izole. Dıma izolasyon, kimyagero İtalyan Raffaale Piria eno madde ra jew formê saf vıraşto. Skala de maddey ke dara viyale ra vecina u name cı Salisiniyo ph 2.4 (dı noxt. çehar) o. Pêro viyalan be raya dali/gıli cı şiketene u resnayene jew viyala newe (newiye) vırazeni. Teyna Salix caprea (viyala bıze) u Salix amygdaloides teberi ninan de manıni. Enê, nışêni be dali/gıli cı şiketene nıresıni. Hem (eyni) zeman de jew viyala newe vıraştene u hibridi cı kerdene zaf aseno. Mısal qıtay Ewropa ra viyala sıpiye (Salix alba) u Çin ra suka Pekini ra viyale pekine (Salix babylonica) jew terefi ilimdaran ra jew beni u viyala salxıme (Salix sepulcralis) vıraziyena.
Viyale jew dara ke keyey Plantae raya. Payız de pelani viyale hêdi hêdi finiyeni u no sezon de viyale kena toxum. Toxumani cı zaf leze beni jew dara newa. Tarixo antik de Anatoliya de dara viyale zaf resnayi. Hısusen Hititıci dara viyale rê vatêne şişiyamma u a dare ra zaf ilaci powtêne u kerdêne. Sivilizasyoni Sumeri u Mısıri (Mısır çolo u a ri ra uca dara viyale nıresena emma qeydi esti) de ki dara viyale sero qeydi esti. Amerika de postsuran ki dara viyale ra kar kerdi u dara viyale sero xaptiyi. Anatoliya de Usmanıcan de cayê dara viyale biya gırde. Name paytexti Usmanıcan biyo Söğüt (Viyale). Rumi (Mewlana Celaledın) kıtabi cı Mesnewi de seba viyale ra vano ki Tiji be mı ra jew bo, sırrê viyale rakerd bo. Tırkiya de viyale zaf esta u zaf cınsi cı esti.
Viyale (be Latinki: salix, be İngılızki: willow) yew dara ke endemika. Peli viyalan zımıstan de finiyeni emma pelani kori viyalan nêfiniyeni. Asprin viyale ra vıraziyeno. Hititıci veri İsa de dara viyale ra ilaci vıraştêne. Veri İsay seserra 5. de Yunanıstano Antik de doktor Hipokrat dara viyale ra ilac diyo u vıraşto. Viyale bena derg u seba jew viyale rıstımvıraştış aseno. Viyale şena rıstım asen kera u rıstımi cı zaf kılm zeman de beno derg u resıno hare. Viyale Ewropa, Asya u Tırkiya de ki cuwına. Dara viyale cayo awdar de cuwına u gani aw bol u xeylê bo. Meyvey cı zey kapsülo. Dergiya jew viyala normal şena hirıs, hirıs u ponc metrey bo. Dara viyale de maddey Salisini esto. Raveri serra 1828 de doktoro Fransız Henri Leroux eno madde diyo u kerdo izole. Dıma izolasyon, kimyagero İtalyan Raffaale Piria eno madde ra jew formê saf vıraşto. Skala de maddey ke dara viyale ra vecina u name cı Salisiniyo ph 2.4 (dı noxt. çehar) o. Pêro viyalan be raya dali/gıli cı şiketene u resnayene jew viyala newe (newiye) vırazeni. Teyna Salix caprea (viyala bıze) u Salix amygdaloides teberi ninan de manıni. Enê, nışêni be dali/gıli cı şiketene nıresıni. Hem (eyni) zeman de jew viyala newe vıraştene u hibridi cı kerdene zaf aseno. Mısal qıtay Ewropa ra viyala sıpiye (Salix alba) u Çin ra suka Pekini ra viyale pekine (Salix babylonica) jew terefi ilimdaran ra jew beni u viyala salxıme (Salix sepulcralis) vıraziyena.
Дак (лат. Sálix) — Дакан (Salicaceae) доьзалера диттийн ораматийн тайпа.
Оьрсийн маттахь дак кепийн дуккха а цӀераш ю — ива, ветла́, раки́та, ве́рба, тальник[1].
Российн юккъерчу декъехь чӀогӀа даьржина а, дика девзаш а ораматаш ду. Дукхах долчу дакан кепашна тӀуналла еза, кхуьу тӀуьнчу меттигашкахь, ткъа екъачу меттигашкахь (басешкахь, гӀамаршкахь, кхин а) а, уьшалашкахь а ца кхуьу масех кеп бен. Дак хаало хьуьнхахь а, кхечу дитташца ийна.
Дакан тӀехулара куц чӀогӀа бес-бесара ду: царна юкъахь ду лекха дитташ (Salix alba, Salix fragilis, Salix caprea) а, коьллаш (Salix viminalis, Salix daphnoides, Salix purpurea) а, наггахь дикка кегийра, охьатаьӀна, лаьттахула яьржина (Salix lapponica , Salix repens var. rosmarinifolia, Salix myrtilloides); полюсан мехкашкахь а, лекхачу лаьмнашкахь а, ломан областашкахь а, кхуьу кхин а кегийра лоха дакаш (Salix herbacea, Salix reticulata), гӀуно кегийра 2,5 сантиметрал лакха ца йолу коьллаш, шеш юкъахь кхуьу корсамал а лоха хуьлу.
Дак дуьнена даьлла дикка хьалха, гӀан лараш нисло киран кепаллин ӀаӀаршкахь.
The Plant List сайтан терхьашца, Дак тайпа ду 550[2] кепара, даьржина, коьртаниг, Къилбаседа эхиган шийло областашкахь, цигахь дак полюсан гуон дехьадолу. Масех таксон кхуьу тропикашкахь. Къилбаседа Америкехь — 65 сов кепара ду, царех 25 бен диттан бараме ца кхочу.
Дукхах дерг уьш дитташ ду 15 м лекха я коьллаш ю, амма цхьадолчу дакан кепашна юкъахь нисло 40 м гергга лекха а, 0,5 м сов гӀодан диаметр ерш.
Шийлачу мехкашкахь дакаш кхуьу генна къилбаседехь а, царех ду дукха лоха куьу карликан дак Salix retusa, Salix reticulata, Salix herbacea, Salix polaris. Лаьмнашкахь долу лоха дак Salix herbacea, иза лайн дозане хьалакхочу. Полюсан а, лекхаломан а дакнаш — лоха кхиина, текха масех сантиметр лекха коьллаш ю (Ива полярная (Salix polaris), Ива травянистая (Salix herbacea), кхин а).
Дукхха а хаало кепашна юкъара гибридаш.
ТӀетохаран орамаш хеца аьтту хилар бахьнехь дат атта даьржа геннашца а, хьокхаршца а тӀехь (цхьадерш доцурш Salix caprea — дакнаш, я газан дак). ХӀуьн хьаладаларан хьал дов масех дийнахь; ткъа пхеадургалан дако (Salix pentandra) хӀуьн хьаладаларан хьал Ӏалашдо юха бӀаьсте яллалц.
ГӀа цхьаьна кепара датан луьста, хьийзина, баьццарчу басахь ду, кхечера алсамо лилха, сира-баьццара я сира-кӀайн басахь ду.
ГӀаш моггӀара, дечигаш йолуш ду; гӀан кеп цхьаьна кепарчеран шуьйра, эллипсан ю, кхечера дикка готта а, деха а; гӀан йист цхьайолчу кепийн бен дийна яц, дукхах йолчера кегийн я яккхий цергаш йолуш ду. ГӀа хуьлу я къега, сирла-баьццара басахь шине а агӀора, я тӀехула; ткъа лахара агӀо ишттачу дакийн хьесий а, сира-сийна ача а бахьнехь хуьлу сира я сино бос болуш. Цилиндр кепара гӀан дечиг дикка йоца ю; цуьнан бух тӀехь шиъ хьалхара гӀа ду, дукхах дерг цергаш йолуш, шуьйра я готта; уьш лаьтта я гӀа дуьззина кхиина даллалц, я аьхке дӀаяллалц. Хьалхара гӀаш дика билгало ю датийн кепаш къасто; Ива ушастая (Salix aurita) цӀе йолу цхьаьна кепана, хьалхара га даккхийра, лерг кепара хуьлу. Гуттара хаза ду, хьалхара гӀаш дика кхуьу къоначу, гӀад я орамаш тӀиера довлучу маргӀалш тӀехь.
ГӀад геннаш долуш ду; геннаш дуткъа, сара кепара, сетташ, кеглуш, кхоьлина я кӀегаш чкъор долуш, таьӀна-цӀен, баьццара, кхин а бесаш долуш. Патар иштта бес-бесара бу, таьӀна-боьра, цӀен-можа, кхин дӀа а; церан арахьара къовлу пелагаш чучча кхуьу шайн йисташца дийна муцӀар я ботт еш, уьш шен бух тӀехь патарш кхуьучу хенахь къаьста. Геннаш тӀиера боьххьера патар дукха хьолахь ле, ткъа цунна луларчо ло уггар онда патарг, ала мегар ду, шеца хуьйцу белла боьххьера патар.
Заза доккху цхьадолчу дакаш хьалхха бӀаьста гӀа делладалале (масала, Salix daphnoides), кхин дерш — аьхкен йоьххьехь, гӀадолуш я тӀехьуо а (масала, Salix pentandra).
Зазанаш сте-боьрша ду, гӀуно кегийра, шеш гӀийла къаьсташ; уьш луьста чӀагаршка гулдалар бахьнехь лаха хала ца хуьлу, ткъа гӀаш делладалале заза доккхучу дакан заза чӀогӀа къаьсташ хуьлу. ЧӀагарш я стен, я боьрша заза долуш хуьлу; боьрша а, стен а чӀагарш йовлу тайп-тайпанчу кепаш тӀехь: дак дуьззина маьӀнийца ши дакъа долу орамат ду. Зазан хӀоттам цхьаьна кепара бу: боьршачуьнчохь шишша дургал ду, стечуьнчохь цхьацца йиз ду, шине а чохь ду мерза дургалш.
Стом — шина декъе екъало ботт ю. ХӀу дукха жима ду, пхьарчо биллина, чӀогӀа дай, паргӀата мохо генна дӀахьо. ХӀаваэхь дакан хӀуш шен даларан хьал Ӏалаш ца до масех дийнахь бен; хин чудожахь, я хин бассейнан бухадодахь, цара Ӏалашдо шайн даларан хьал масех шарахь. Иза бахьана хуьлу, дакъаделла татолаш, Ӏаьмнаш, хиш цӀандеш баьккхина саззан хатт тӀехь, наггахь дукха луьста дакан маргӀалаш довлар. Дакан къона маргӀал чӀогӀа гӀийла ду, бецо а охьатаӀадо иза, амма куьу дукха чехка; диттийн дака шен хьалхарчу шерашкахь кхуьу тамашийна чехка. Ӏаламехь дак даьржа хӀуца, ткъа адама даржадо, коьртаниг — геннашца; дакан дийна генна, лаьттах тоьхна болу хьокхийна, сихха орамаш тосу.
Дакан зене са долу хӀуманаш сагалматашна юкъара: Cecidomya salicis, Cecidomya saliciperda, Tortrix (Helias) Chlorana (еккъа Salix viminalis а, цуьнан кепаш а), Bombyx Salicis, Agrotis vallugera, Curculio crux, Phratora vitellinae, Phratora vulgarissima, Galer ucacapreae, Galer lincola (чӀогӀа бала хьоьга Salix viminalis, кӀезиг - Salix amgydalina).
Декха жӀаьлийн нускалаш: Erysiphe, Rhytisma, Melampsora тайпанашкара.
Дакан ботаникан истори йолало I бӀешарахь. ГӀарадаьлла «Ӏаламан историн» 37 жайнин авторо Воккха Плинийс, Ӏилманчех дуьххьала яздина бархӀ кепара дакех лаьцна.
XVIII бӀешарахь дуьйна Ӏилманчаш юкъара цхьа классификаци яккха гӀерта дакан. ГӀараваьллачу ботанико Линней Карла дагардина ткъе исс кепара дак. Юьхьанца цуьнца реза хилира, амма масех шо даьлчи Ӏилманчо Скополис къевсира Линнейн жамӀаш.
Россехь дак Ӏаморан юьхьиг вайна карайо Гмелинан белхашкахь. «Flora Sibirica» чохь Гмелина (1747) язйинчу дакийн 15 кепах, Линнейс ялх бен ца ялийна — уьшша а, Европехь кхуьурш: цхьайолчу кепийн билгалдахаршкахь Линнейс (1753) хоуйтура И. Г. Гмелина яийтина материалан экземпляраш лелаяр.
ТӀехьа Российн махкарчу тайпанийн хӀоттамах ялайо П. С. Палласа. «Flora Rossica» жайнехь Палласа ялийна 35 кеп Salix тайпана.
«Британин флора» автораш кховдийна шовзткъе пхиъ кепара дак. Вильденов Карл Людвига — 116 кеп. Кох Вильгельма яздо 182 кепах. Царал генаволу Гандоже Мишель, цуо билгалъяьккхина 1600 кеп. Европан талламхойн Смитан (Smith, 1804), Вильденовн (Willdenow, 1806), Шлейхеран (Schleicher, 1807, 1821), Уэйдан (Wade, 1811), Валенберган (Wahlenberg, 1812, 1826), Серэнжан (Seringe, 1815), Фрисан (Fries, 1825, 1828, 1832, 1840), Кохан (Koch, 1828), Хостан (Host, 1828), Форбсан (Forbes, 1829), Садлеран (Sadler, 1831), Хукеран (Hooker, 1835) белхаш къаьсташбара гота кепаш язъярех. Дукхаха болчу Ӏилманчийн гӀалат дара шортта йолчу дакийн гибридех ша-шах кеп ларар.
В. Л. Комаровс Маньчжурин ораматашна (1903) балийна хаамаш даржарх, морфологех, экологех Salix тайпанара 16 кепана — царах цхьанна Chamaetia бухарчу тайпана: S. myrtilloides. Цуо гайтина Ӏилманан ца евза кеп: Камчатка ахгӀайрен эндемик — S. erythrocarpa (Novitates Asiae Orientalis, 1914).
Э. Л. Вольфа доккха дакъа лаьцна (Salix а, Vetrix а бухара тайпанаш) дакаш Ӏаморехь. Цуо яздина (Вольф, 1903, 1905, 1906, 1907, 1908, 1909, 1911, 1912, 1929) 18 кепарчу дакех лаьцна; царех хӀинца пхи кеп йисина, важаерш синонимаш юкъаяхийтина я гибридаш юкъатоьхна. ССРС Флора (1936) арадаьлча морфологех, экологех, даканаш даржарх болу хаамаш тӀекхийтира Российн тайп-тайпанчу регионашкарчу талламчаш бахьнехь.
Сахалинан даканаш Ӏамош, кхин а массо коллаш а, дитташ а, дакъа лаьцна А. И. Толмачёвс (1956).
1951 шарахь Л. Ф. Правдина арахецна «ССРС дитташ а, коьллаш а» цӀе йолу болх.
Уггар юьзина дакийн систематика йийцина оьрсийн Ӏилманчо Скворцов Алексей Константиновича 1968 ш. арадаьллачу шен жайнехь «ССРС даканаш». Цуо критикан ревизи йира гулбеллачу хаамийн. Нисбина ССРС флорера кепийн хӀоттам. Ӏамийна дӀаязйина, Российн махкара, массо а таксонийн номенклатура, тайпанашка екъна, хаьржина йогӀушйолу цӀераш. Билгалъяьхна кепийн диагностикан билгалонаш, билгалъяьхна бухара кепаш, хӀиттийна билгалдахаран догӀанаш.
Дакийн систематикех болу къийсамаш хӀинца а чекхбовлаза бу. Дукхачу пачхьалкхашкахь ю шайн дакӀаморан ишколаш.
Уггар яккхий дакийн гербарийш ю АЦШн пачхьалкхан гербарий, Ингалсан Паччахьан ботаникан бешан гербарий, Парижерчу Ӏаламан историн музейн экспонаташ, иттаннаш университетийн ботаникан гуламаш.
Дукхах йолу кепаш, масала: дак каглун (Salix fragilis), дак тускаран (Salix viminalis). ГӀаш довлале дуккха а хьалха йовлу чӀагарш бахьнехь, балоз биллина чкъоьран цӀегӀуо басо а, чӀогӀа декоративан йо вербан (Salix acutifolia) маргӀалш, иза бахьнехь уьш массашкахь кегдо бӀаьста[3].
Дакан орамаш къастало чӀогӀа кхиарца а, дукха даржарца а, цундела дика хуьлу семса латта а, гӀум а чӀагӀъярхьама (Шелюга, Каспийн дак). Дак аьттонца леладо ломан Ӏовраш лелош, татолийн а, хин а бердаш, чӀингийн басеш чӀагӀдеш (КӀайн дак, Дак каглун). Хьун-аренан а, аренан а кӀошташкахь латта дохацадайтаран Ӏалашонна (КӀайн дак, Каглун дак, Дак саракепара) дуьй, аренашларъяран а, некъан асанан хьун а юьй тӀуьночу латтан тӀехь, дӀасалела чан, материкан гӀамарш совцаярхьама.
Дакан дечиг чӀогӀа кӀеда а, дай а ду, сиха дахкало, леладо дуккха а хӀуманаш еш а, дечиган пхьегӀа еш а.
ГӀа даьлла дакан геннаш даьхнийн даар ду, дукхах дерг гезаршна а, уьстагӀашна а. Мехала моз дерг.
Дуккха а кепара дакан чкъор (масала, сирачун, гезан, кӀайн) леладо цӀуока дермат еш.
Къоначу дакан геннаш леладо православин ламастехь вербан кӀирандийнахь пальман гӀаш меттана.
Хьун йоцучу кӀошташкахь дак леладо гӀишлошъяран гӀирс меттана.
Дакан чкъор а, сара а дукхах йолчу коллийн дакан (саракепарчун, таьӀна-цӀечун (можа таьлланг ерг), кходургалан, кхин а) лелабо юьйцина хӀуманаш еш (пхьегӀаш, тускарш, мебель, кхин а). ЗӀара дуцаран сара 60 см боца а, геннаш долуш а, дохийна чкъор долуш а хилча, «баьццара гӀирс» олу, вуьш, гӀоленаш, «кӀайниш» — тайп-тайпанчу кепара чкъоьрах цӀандина хуьлу. Лакхара сортан кӀайн товар хуьлу таьӀна-цӀечух, саракепарчух, Гмелиначух, каглучун; хӀознаш кечдо дукхах дерг саракепарчух, Смитачух, ира гӀа долчух; Францехь кемсийн таьллангаш хьалайоьхкуш леладо серий Salix alba var. vitellina, кхин а баккхий гӀирсаш — Ӏадан хьун — дахьа кӀайн дак а, цуьнан гибридаш а. ЗӀараш дан башха дика гӀирс бу ира гӀа долу дак. Оцу Ӏалашонна лелийна ца Ӏа тӀехулара маргӀалш, амма 15 м деха орамаш а леладо. Тускаран сара ло кхин дуккха кепаш: каспийн, туранан, Вильгельмсан, кхин а, ткъа иштта церан дуккха долу гибридаш[3] а.
Никитинан (гурахь) а, Смирновн (бІаьста) а талламашца чкъоьраца ду танин: Гезан дакан — 12,12 % а, 6,43 % а, чиман дакан — 10,91 % а, 5,31 % а, кІайн дакан — 9,39 % а, 4,37 % а, каглун дакан — 9,39 % а, 4,68 % а, можа таьллинг йолчун — 9,39 % а, 4,62 % а[4]). Шена чохь ораматийн гликозидаш хиларехь — салицин — уггар диканиг можа таьллинга чкъор ду.
«Дакан чкъор» промышленностан маьІна долуш кхин даканаш ду, царна юкъахь дак диъ дургалъерг (Salix triandra L.), дак пхи дургалъерг (Salix pentandra L.), дак лергашдерг (Salix aurita L.), дак тхинан (Salix rorida Lacksch.), дак мирикагІан (Salix myrsinifolia Sаlisb.), кхин а.[5]
Цхьайолчу кепийн гІаш чохь хуьлу салидрозид, флавоноидаш, дерматдаран гІирс. Флавоноидех алсама ю лютеолинаш дешдерш, вирусан дуьхьало дика йо цуо. Медицинан практикехь леладо ира гІа долчу дакан (Salix acutifolia Willd.) гІаш лютеолин-стандарт а, лютеолин-7-глюкозид-стандарт а[6].
Дакан чкъоьран ду антибиотикан хьал. Халкъан дарбанехь кхаьхкийна чкъор леладо шелваларан дуьхьала. Цхьайолчу кепийн чкъоьрехь дарбане долу гликозид салицин ду. Дакан чкъоьран экстракташ, салицилаташ хилар бахьнехь, шелон дуьхьала дарбане ду. Салицилан муьсталла дуьххьала карийна дакан юкъахь, кхузара схьаяьлла цуьнан цІе.
Дуккха а йолчу дакийн тайпанийн а, кепийн а хьуьнбахаман агӀора тергоян мегар долуш ду:
Дак муьлххачу латта тӀехь долу, амма чӀогӀа дика ю цунна кӀорга сацкъар-гӀум я гӀум-латта, семса а, барамехь тӀуьна а. Уггар экаме ю латтана Salix viminalis; шелюган дайн гӀамаран латта деза, ткъа Ӏехан латта тӀехь дика кхуьу Salix purpurea а Salix alba а; латтан юкъахь хи сацар зуламе хуьлу дакан кхиарна. Дакан коьллаш евлчи я дакан къух даьлчи, латта тодо гурахь 30-80 см кӀорге охуш, цуьнан хьекъаре а, декъалле а хьаьжжина, лакхара ораматийн чкъор буха дерзийна хиллалц, цуьнга кхочу 1-3 бел аьхкича, я гота цхьаъ кхечунна тӀаьхьайоьдуш харш доккхуш. ДӀадуьй бӀаьста геннашца — 25-30 см деха шо кхьачначу гурахь хеда а дина, тоьлийн чохь бӀаьстенга даьхна серан дакъошца. Геннаш дуьй къилба-малхбалера къилбаседа-малхбузе доьдучу могӀанашца, яккъаш 30-40 см йолуш, ткъа могӀан юкъахь 10-20 см, иза хуьлу 125 000 - 333 333 га гектар тӀехь, цу тӀе семсачу латта тӀехь уьш куьйга дӀаӀуьтту, ткъа деттачун тӀехь — аьчкан чӀуца Ӏуьрг доккхий латта тӀехула а ца долуьйтуш Ӏуьрга дуллу. Ткъа дакийн цхьайолу кепаш кхиош, масала, гӀум тӀехь дуьйш, готан харш чу моггӀара охьа а дохкий, готано шолгӀа харш доккхуш тӀе гӀум хьокху. Дак лелош хьоьгу къа: куьйга самсадоккху могӀнаш юкъара, зуламе бецаш дӀаяхар, орамашна тӀе латтахьакхар, латта тодар — перун гуаноца, страссфуртан туьханашца я шарахь лаьттина кхаьллица. Дакан хьуьнхахь бахам лелорна гӀуон Ӏаткъам бо: къорно, бӀаьстенан гӀоролаша, даьхний дажоро.
The Plant List сайтан терхьашца ягарйина 552 дакан тайпа[7].
Доьлху дак, адамо кхоьллинарг муххале а — ораматийн уггар кегаелла тобанех цхьаъ ю. Луьрчу хьолехь уггар тарделла доьлху дак — уьш даканашна вавилонан (Salix babylonica), кӀайчун (Salix alba), каглучун (Salix fragilis), хазчун (Salix х blanda) юкъара гибридаш ю. Дукхаха йолу гибридаш а балахьоьгаш ю лахарчу температурашкахь. Амма, муьлханаш ю, цӀераш яхарх тӀаьхьакхуьур вац, хӀунда аьлчи церан номенклатура чӀогӀа кегаелла ю. Цхьа цӀе йолуш хила тарло тайп-тайпана гибридаш, я вукха агӀор хила а тарло. Цу тӀе, яц бакъйолу билгало а, уьш йовза йишйолуш. Лаамаш бу шира цӀераш дӀа а яьхна, керла цӀераш яла, царна документ а деш. Россехь гӀуоронех ца кхоьру дакан селекци лелийна В. И. Шабуровс. Иза ву автором ткъа сов хаза, ситтина, лоха доьлхучу сортийн[8].
Дак (лат. Sálix) — Дакан (Salicaceae) доьзалера диттийн ораматийн тайпа.
Оьрсийн маттахь дак кепийн дуккха а цӀераш ю — ива, ветла́, раки́та, ве́рба, тальник.
Российн юккъерчу декъехь чӀогӀа даьржина а, дика девзаш а ораматаш ду. Дукхах долчу дакан кепашна тӀуналла еза, кхуьу тӀуьнчу меттигашкахь, ткъа екъачу меттигашкахь (басешкахь, гӀамаршкахь, кхин а) а, уьшалашкахь а ца кхуьу масех кеп бен. Дак хаало хьуьнхахь а, кхечу дитташца ийна.
Дакан тӀехулара куц чӀогӀа бес-бесара ду: царна юкъахь ду лекха дитташ (Salix alba, Salix fragilis, Salix caprea) а, коьллаш (Salix viminalis, Salix daphnoides, Salix purpurea) а, наггахь дикка кегийра, охьатаьӀна, лаьттахула яьржина (Salix lapponica , Salix repens var. rosmarinifolia, Salix myrtilloides); полюсан мехкашкахь а, лекхачу лаьмнашкахь а, ломан областашкахь а, кхуьу кхин а кегийра лоха дакаш (Salix herbacea, Salix reticulata), гӀуно кегийра 2,5 сантиметрал лакха ца йолу коьллаш, шеш юкъахь кхуьу корсамал а лоха хуьлу.
Saliko (Salix) estas holarktisa genro el la familio de la salikacoj (Salicaceae), arboj kaj arbedoj. La flekseblaj vergoj de kelkaj specioj estas uzataj en korbofarado.
La salikoj ampleksas proksimume 350 speciojn:
En la literaturo de multaj lingvoj, kaj proza kaj poezia, salikoj estas ofte menciata temo. Ekzemplo esperantlingva estu la poemo "la brulanta saliko" de Kolomano Kaloĉajo, represata inter alie ĉi-tie, el la volumo Streĉita Kordo de 1931.
Saliko (Salix) estas holarktisa genro el la familio de la salikacoj (Salicaceae), arboj kaj arbedoj. La flekseblaj vergoj de kelkaj specioj estas uzataj en korbofarado.
See artikkel räägib puude ja põõsaste perekonnast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Paju (täpsustus) Paju (Salix) on pajuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude ja põõsaste perekond.
Paju perekonda kuuluvate puude nimetustes kasutatakse tavaliselt sõna remmelgas ja põõsaste nimetustes sõna paju (erandiks on vesipaju). Perekonna teaduslik nimetus Salix tuleneb keldi keelest ja tähendab sal + lis = vee lähedal. Põhja-Eestis kannavad põõsataolised pajud rahvapäraselt nime paju, Lõuna-Eestis pai. Puutaolised pajud kannavad Põhja-Eestis nimetust remmelgas, Lõuna-Eestis on nende nimeks raag, Viljandi- ja Pärnumaal raid ning Saaremaal lember.[1]
Pajusid on tänapäeval maailmas ligikaudu 450 liiki.[1], neile lisanduvadalamliigid, varieteedid, hübriidid ja kultivarid. Wu ja Raveni (1999) järgi on maailmas hinnanguliselt 530 pajuliiki. Uuemate andmete alusel võib perekond koosneda ~350–520 liigist.[2]
Pajud kasvavad peamiselt põhjapoolkeral, eriti parasvöötmes. Mõned pajuliigid kasvavad Himaalaja mäestikus kuni 4000 m kõrgusel.[3][4] Pajusid ei kasva Brasiilia ja Indoneesia idaosas. Pajud puuduvad Antarktikas. Austraalias (vt ka Austraalia pajud) ja Okeaanias kasvavad vaid sissetoodud liikidena.[5]
Enamik pajusid lepib kõrge põhjaveetaseme ja pikaajaliste üleujutustega, samuti kehva ja happelise mullaga. Hõberemmelgas eelistab viljakamat pinnast ja edeneb paremini lubjarikkamal mullal, kuid kasvab sageli ka heal savimullal. Liiga soist pinnast ei talu ka vitspaju. Seisvas või nõrgalt liikuvas vees ja happelisel mullal suudab kasvada tuhkur paju. Kõige suurema ökoloogilise amplituudiga arvatakse meie pajudest olevat hundipaju, mis kasvab nii liival kui ka turbal.
Pajud kasvavad meelsasti inimkasutuses olevatel maadel nagu sissesõidetud rajad pinnasel, kivimurdudes, küngastel, mahajäetud põldudel, kasvatades teisese metsa. Okas- ja segametsade vööndis hõivavad pajud kasvuks märkimisväärselt suuri alasid mahajäetud niitude arvelt. (Skvortsov 1999)
Ühes paigas kasvavad pajud moodustavad pajustiku, põõsastiku mitte pajumetsa. Meie suurimad ja liigirikkamad pajustikud on vee läheduses: Emajõe, Võrtsjärve, Peipsi ja Lõuna-Eesti jõgede kallastel ning luhtadel.
Maailma suurimad looduslikud pajustikud on FAO 2009. aasta andmetel Hiinas. Seal on 189 endeemi.[6] Hiinale järgneb Venemaa, kus kasvab ligi 120 endeemi (Skvortsov, 1968, 1999), 113 liiki Põhja-Ameerikas Mehhikost põhja poole (Argus, 2010), Euroopas 65 liiki ja 280 liiki Aasias (Argus, 1999). 40 liiki kasvab Mongoolias, 30 Jaapanis, 26 Indias, 64 Kesk-Aasia regioonis, sh Afganistanis, Pakistanis, Aserbaidžaanis, Turkmenistanis, Tadžikistanis, Kõrgõzstanis ja Usbekistanis. 11 endeemi kasvab Neotroopises (Mehhiko, Kesk- ja Lõuna-Ameerika) (Alford ja Belyaeva, 2011) ja 8 liiki Aafrikas.
Paju eluvorm on varieeruv, esineb nii puid, põõsaid kui kääbuspõõsaid, enamasti on need siiski põõsad. Pajud võivad olla madalad põõsad (näiteks hundipaju) või ka suured puud (nt raagremmelgas). Puuks kasvavate pajude nimetuseks on ka remmelgas. Praeguseni enim kasutatud Adolf Engleri fülogeneetiline süsteem peab pajulisi koos paljude teiste tuultolmlejate ja lihtsat õiekatet omavate rühmadega algelisteks, kuid nüüdseks on selge, et paju ja papli õie ehitus ei ole algeline, vaid evolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud.
Lehestik on ühtedel pajuliikidel tihe, kahar, roheline, teistel hõredam läbipaistev, hallikasrohelist või hallikasvalget värvi. Peaaegu kõigil pajudel on vahelduv leheseis. Neil on enamasti lühikese rootsuga lihtlehed. Paljudel liikidel on iseloomulik saagjas leheserv. Pungad on teravatipulised, neid katab kahest pungasoomusest kokku kasvanud kiiver.
Pajudele on iseloomulikud vahelduv leheseis (ainult punapajul esineb ka vastak leheseis) ning võrdlemisi lühikese leherootsuga lihtlehed. Silindriline leheroots on küllaltki lühike; selle aluse juures on kaks abilehte, mis on suuremalt jaolt hambulised (need võivad olla laiad või kitsad); abilehed säilivad kas kuni lehe täieliku väljaarenemiseni või kogu suve. Abilehed on head liikide eristustunnused; kõrvpajul on suured kõrvade moodi abilehed. Kõige suuremad abilehed on noortel võsudel, mis kasvavad välja tüvest või juurtest.
Enamikul pajudel on lehelabad küllaltki kitsad ja pikad, teistel laiad ja elliptilised. Raagremmelgal on need laiovaalsed, mustikpajul ümarad nagu mustikal või sinikal, vitspajul ja hundipajul kitsassüstjad, raudremmelgal, hõberemmelgal, rabedal remmelgal laisüstjad.
Lehelaba on nahkjavõitu, kas mõlemalt poolt või ainult ülalt läikiv ja ereroheline. Viimasel juhul võib alumine pool karvakeste ja sinkjashalli kirme tõttu olla hall või sinakas. Iseloomulik on ühtlaselt peenenäärmeliselt saagjas leheserv ehk salikoidsed lehehambad, mille puhul lehe külgrood laienevad serva saki tipus ja on keraja näärmekarvaga (sellise leheservaga on näiteks hõberemmelgas, rabe remmelgas ja raudremmelgas). On siiski ka mõned terve leheservaga või ebaühtlaselt hambulise ja nõrgalt lainja leheservaga või saagja leheservaga liigid (hundipaju, hanepaju, vitspaju, tuhkur paju, kahevärviline paju, mustjas paju, kõrvpaju, mustikpaju, lapi paju ja raagremmelgas).
Hundipaju (Salix rosmarinifolia) ja hanepaju (Salix repens) lehed on väheldased ja hallid, kõrvpajul (Salix aurita) on hallikasroheliste lehtede alusel suured ja kaua püsivad abilehtedest kõrvad, kõige suuremad lehed on pikalehisel pajul (Salix dasyclados). Mustjas paju (Salix myrsinifolia) on nii alt kui ka pealt roheliste lehtedega, mis kuivades lähevad kergesti mustaks. Vitspaju ehk korvipaju (Salix viminalis) kasvatab pikad harunemata aastakasvud, mis punumiseks nagu loodud; halapaju (Salix acutifolia) oksad ripuvad kõige kaunimalt, aga lehed ei ole hõbepajulikult siidjad; punapajul (Salix purpurea) on urvad kevadel punakate tolmukapeadega, raudpaju (Salix pentandra) on tumeda tüve ja läikivate lehtedega; vesipaju ehk loogapaju (Salix triandra) kasvab vee ääres, ketendav koor toob kaneelikarva värvi nähtavale. Lapi pajul (Salix lapponica) on laiad lehed paksu valge vildi sees, verkja paju (Salix starkeana) on sinihalli värvi, hoiab lehetippu kõveras ja leheserva saehammas algab poolest lehest tipu poole.[7]
Enamikul pajudel on vanemate tüvede välispinnal suured pikilõhed. Amygdalinae sektsiooni liikidel võib koor kooruda ebakorrapärase kujuga kooretükkidena. Kui eemaldada pealmine kiht, kas rebides või koorub see ise, on ülejäänud koor (sarnaselt eukalüpti ja Chosenia'ga) sile. Floeem on enamasti valge värvusega, kuid mõnedel pajudel on see kanaarikollane. Pajukoore välispinna värvus noortel (ühe- kuni kolmeaastastel) võrsetel on varieeruv. Skvortsovi arvates aga on igal pajuliigil kindlas kasvupiirkonnas oma kindel värvus, nii näiteks on Euroopas ja Lääne-Siberis kasvaval vesipajul (S. triandra) mõnevõrra kollakas kuid mitte kunagi punakas; mõnes Kaukaasia regioonis aga on vesipajul tüüpiliselt punakas ja mitte kunagi kollakas koor. Võrse koor kaotab vananedes läike ja muutub tuhmiks.
Inglise botaanik John Hill kirjutas 1751. aastal, et juur on pajul suur ja harunev[8]. Pajude juurte kohta teatakse vähe, usutakse et pajud on veelembesed taimed ja omavad vastavaid kohastumusi ka juurestikus. Halapajul küündivad külgjuured nende omanikust kuni 20 m kaugusele. Sektsiooni Longifoliae liigid ja S. setchelliana kasvatavad juurevõsud. Mõned liigid, näiteks S. herbacea moodustavad juurevõsudest pajukolooniaid.
Pajude perekonnas on nii ühe-, kahe- kui ka kolmekojalisi liike. Suhteliselt sageli esineb paju perekonna liikide vahelisi fertiilseid hübriide. Paju perekonna põhitunnus on kahest pungasoomusest kokku kasvanud kattekiivriga pungad, urbadesse koondunud meenäärmetega õied, millel puudub õiekate. Nektaariumeid on üks või kaks. Praeguseni enim kasutatud Adolf Engleri fülogeneetiline süsteem peab pajulisi koos paljude teiste tuultolmlejate ja lihtsat õiekatet omavate rühmadega algelisteks, kuid nüüdseks on selge, et paju õie ehitus ei ole algeline, vaid evolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud.
Urbade moodustumine saab alguse tunduvalt varem kui nad muutuvad nähtavaks või asuvad funktsioneerima. Pajul, nagu paplilgi, hakkab õisik formeeruma kohe pärast puhkavate pungade moodustumist, mis võib kõige varem toimuda õitsemisele eelneva aasta mais. Varane tärkamine jätab urvale ruumi täielikuks valmimiseks enne kui need kevadel avanevad. Õisiku moodustumine võib küll alata pungas (osaline eelformeerumine) kuid viimistletakse kasvaval võrsel. Hilja õitseval hõbepajul, rabedal remmelgal, vesipajul ja kõige hilisemal, juunis või isegi juulis õitseval raudremmelgal saavad rohekad väljaveninud urvad valmis alles koos noorte lehtedega.
Pajudel arenevad urvad külgmiselt, tipmistel võrsetel on kalduvus tagasi tõmbuda, selle asemel eeloleva kasvuaasta tarbeks puhkepungi moodustada. Arvatakse, et pajude varase õitsemise tagab soojuskaitse (Tsukaya ja Tsuge, 2001). Urva kompaktsus võimaldab õisikul õisikupungas areneda ja see omakorda võimaldab varaküpset õitsemist ning õisi tolmeldavate putukate ligitõmbamist. Õite koondumine kompaktsesse õisikusse tagab selle, et õisi kaitsevad kandelehte ääristavad karvakesed. Villasus, mis võimaldab õhuhoiet õies võib kaitsta varaküpseid õisi öökülmade tekitatava külmakahjustuse eest. Lõtva pöörist aga kandelehe karvakesed kaitsta ei saa.[9]
Isasurvapungad on pajudel alati suuremad kui emasurvad, selle tunnuse põhjal on isegi talvel võimalik vahet teha sama liigi isas- ja emastaimedel. Suurte urvapungadega liike on Eestis neli: raagremmelgas, kahevärviline paju ning haruldased härm- ja halapaju. Raudremmelga emastaimel talvel urvapungi pole.[10]
Austraalias on tuvastatud pajude seas biseksuaalseid isendeid (hübriidide hulgas), need on enamasti isaspajud, kellel emasõisi ligi 10%, ja sageli samas urvas. Biseksuaalsust esineb S. xchrysocoma'l ja veel kahel S. babylonica hübriidil, vähemalt ühel S. matsudana x alba kloonil, S.aegyptiaca'l, ja osadel S. ‘alba’ vormidel.[11]
Paju urbadest ja õitest[12] on tuvastatud looduslikkuöstrogeeni östriooli.
Kroonlehed ja õiekate pajudel harilikult puuduvad. Tupplehtede kohta kindlad andmed puuduvad ja pole selge, kas tupplehed on täielikult kadunud või muudetud nektaariumeiks. Praegune konsensus leiab, et meenäärmed esindavad kadunud õiekatet. Hiljutised paju ja papli sugulaste uuringud näitavad, et neil on nii meenäärmed kui ka tupplehed (Alford, 2005). Lisaks tupplehtede kadumisele on putuktolmeldavatel pajuliikidel vähenenud tolmukate arv (mõnel liigil kuni üheni).
Õisi tolmeldavad kas putukad või toimub see tuule abiga. Viljastav õietolm võib õietolmu levipiirkonnas (tuule abiga 1–100 km) saabuda kas sama liigi isaselt või ka läheduses kasvavalt paju perekonna isastaimelt, kes emastaimega samaaegselt õitseb. Isasõites on tolmukaid 2 (3–5 või ka rohkem), tolmukapead on harilikult kollased. Harilikult on õietolmuterad 20–25 µm suurused. Pajud on harilikult putuktolmlejad (Karrenberg jt, 2002), eriliselt tõmbavad nad perekonna Andrena mesilasi (Knuth, 1909; Ostaff jt, 2015). Vastava piirkonna ja aastaaja urvad on atraktiivsed ka meemesilastele (Apis mellifera L.), kes neilt õietolmu ja nektarit korjavad.
Pajud õitsevad umbes kaks nädalat ja seemned valmivad kuu ajaga. Emasõiest areneb kahest viljalehest koosnev kupar, milles hulgaliselt lendkarvalisi seemneid, mis võivad tugeva tuule abil kanduda emataimest kümnete kuni sadade meetrite kaugusele. Pajuseemnete lennuvõime on ajutine ja keskmise tugevuse tuulega ei lenda nad kaugemale kui 10 meetrit. Pajuseemnete toitekude on minimaalne või puudub hoopis. Pärast kuprakeste avanemist idanevad soodsatesse oludesse sattunud seemned ööpäeva jooksul. Idanemisvõime säilib neil kaks nädalat kuni kuu. Üksnes mõnede arktiliste ja subarktiliste liikide seemned on kohastunud külmade oludega selliselt, et elavad talve üle ja idanevad kevadel. (R. A. Densmore ja J. C. Zasada 1983).[13] Vara õitsevate pajude seemnelend jääb maisse-juunisse. Raudremmelgas õitseb sügisel ja tema viljad avanevad alles sügisel (oktoobris), kuid püsivad emaspuul varakevadeni, säilitades ka idanemisvõime.
Seemned, mis satuvad vette, võivad veepinnal mitmeid päevi uppumatult triivida. Lahtised karvakesed irduvad seemnest, kuid sulg jääb seemnele sappa. Vees hulpivate seemnete kate on teatud määral hüdrofoobne.[14] Seemned võivad isegi vees või ka vee all idaneda ja väiksed seemikud võivad vee vastu pidada kuni kuu aega.
Paljundada saab pajusid nii pistokste[15] (vits-, vesi-, härm-, pikalehine, halapaju ja rabe remmelgas), vaiade (hõbepaju) kui ka võrsikutega. Hundipaju ja raudremmelgas, aga ka raagremmelgas, tuhkur ja lapi paju eelistavad paljunemisel seemneid. Mitmed pajuliigid paljunevad kännuvõsudega. Pikemalt vaasi jäänud pajuokstele võivad juured alla tulla.
Pajud on tundlikud varju ja kaastaimede suhtes. Pajuisendite eluiga on võrreldes teiste puuliikidega lühike (40–60 aastat), väheste remmelgate eluiga ületab 150 aastat[1]. Takistuste puudumisel võivad mitmete liikide isendid elada ka 200–300 aasta vanuseks (DeBell, 1990; Weisgerber, 1999). Vananev paju, kes murdub või kooldub maapinna ligi, võib soodsate olude korral uuesti juurduda.
Carl von Linné kirjeldas 1753. aastal 29 pajuliiki ja neist üksnes babüloni remmelgas (S. babylonica) pärines väljastpoolt Euroopat. Hiljem kirjeldas Linné veel kolme pajuliiki: S. depressa (Fl.Suecica, 2. köide, 1755), egiptuse paju (S. aegyptiaca) (Centuria plantarum 1, 1755) ja tömbilehine paju (Salix retusa). Autor kasutas tömbilehist paju villase paju (S. lanata) sünonüümina . Tollal loeti paljud morfoloogilised erinevused taksonoomilisteks. Kui William Hudsoni "Flora Anglicas" (3. väljaanne, 1798) oli kirjas üksnes 16 Linné liiki, siis kuus aastat hiljem ilmunud Jacobo Smithi "Flora Britannicas" (1804) juba 45 liiki, kellest 19 olid pakutud Smithi enda poolt. Hiljem jätkas ta uute liikide kirjeldamist illustreeritud raamatus "English Botany". 1806. aastal mainis C. Willdenow juba 116 liiki (nende hulgas mitte-Euroopa päritolu liike), kellest 30 olid tema enda kirjeldatud. 1828. aastaks oli W. Kochi andmetel kirjeldatud 182 pajuliiki, 165 neist pärinesid Euroopast. 1835. aastal oli Briti saartel mainitud pajude liigiarvuks 71. (Hooker 1835).
F. Wimmer loetles oma raamatus "Salices Europaeae" (1866) Euroopas 34 pajuliiki ja 57 hübriidi. 19.sajandi lõpul ilmus M. Gandogeri "Flora of Europe", kus ta liigitas perekonda Salix 1600 liiki, kellest 1576 liiki esitas ta ise. Rehder jaotas perekonna 1947. aastal mitmeks alamperekonnaks ja 32. seeriaks.
Esimesed pajude ristamise kontrollkatsed tegi Nils Heribert-Nilsson (1906–1911). Selgus, et esimeses põlvkonnas võivad ristandid olla ühe vanemaga väliselt väga sarnased, nii et nende hübriidne päritolu jääb kindlaks tegemata.
Pikemalt artiklis Pajuliikide loend
Cronquisti süsteemis on paju pajuliste sugukonnas Dilleniidae alamklassis. Andmebaasis ITIS liigitatakse perekond ülemseltsi Rosanae. Pajude perekond kuulub malpiigialaadsete seltsi pajuliste sugukonda.[18] APG II süsteemis paigutati perekond paju koos papliga triibusesse Saliceae.[19]
Pajuliikide piiritlemisel kaldub osa süstemaatikuid pidama vahepealsete tunnustega liike hübriidideks, teised lubavad liigi piires erakordselt suurt tunnuste varieeruvust, kuni eri liikide tunnuste kattumiseni. Viimasel ajal on pajude süstemaatikas rakendatud ka molekulaarseid meetodeid. Osa looduslikke hübriide on viljakad, just hübriidide tõttu on pajude perekonna liike üpris keerukas eristada ja piiritleda. Kõik meie pajud on võimelised andma värdasid, kuid ristumine ei ole ühtviisi edukas ükskõik milliste liikide vahel. Enamik hübriide sureb juba idandina, kuid sirgub ka elujõulisi viljakaid järglasi, kellest mõningad võivad püsima jääda.
Kõige püsivamate tunnustega ja kõige vähem hübridiseeruv on raudremmelgas, arvatakse et kõige hilisema õitsejana ei ole tal eriti ristumise võimalust. Mustikpaju hübriidide kohta on samuti vähe teateid. Tunnustelt kõige plastilisem on vesipaju, seetõttu on ka värdade kahtlusi tema puhul väga palju. Kõige rohkem on Eestist värdasid leitud kõrv- ja tuhkur paju määramisel. Omavahel annavad hübriide hõbe- ja rabe remmelgas, aga teiste liikidega eriti mitte. Rohkem värdasid leidub pajuistandike läheduses, kus on tekitatud suurem liigirikkus ja kus jagub vaba pinda seemneliseks uuenemiseks.
On alust arvata, et pikalehine paju on raagremmelga, tuhkur paju ja vitspaju hübriid, mis on Eestis paljunenud ja levib vegetatiivselt: siiani on leitud peamiselt emasurbadega põõsaid.
Eestis kasvav looduslikult 20 ja sissetooduna 10 liiki pajusid, rohkelt on ka nende hübriide[1], näiteks Salix aurita x S. corpea x S. cinerea (korvpaju, raagremmelga ja tuhkur paju hübriid) pärismaistena kasvavad järgmised paju perekonna liigid:
Kasvukoha eelistuse põhjal jaotab Ülle Reier meie pajud nii:
Paljud tundra- ja mägipajud Eestis ei kasva, nagu ka külmakartlikumad liigid, näiteks Aasiast pärit erakordselt kaunite leinaokstega babüloni remmelgas, kellele meie talv on liiga karm. Eestimaal leidub aga pajusid, keda naabritel pole: rabe remmelgas ei suuda kasvada Lõuna-Soomest põhja pool, looduslikult ei kasva seal ka hõberemmelgas, punapaju ja vitspaju. Mustikpaju ei levi Eestist lääne poole, kuid edela suunas leidub teda kohati Poolas, Tšehhis,Austrias. Eestis kohtuvad väljaspool oma põhilevilaid härmpaju läänest-edelast ja halapaju idast-kagust. Läänest pärit hanepaju (koos liivpajuga) ei levi saartest kaugemale itta, arvatavati seetõttu, et siin on sobilikel kasvukohtadel vastas lähisugulane hundipaju. Kahevärviline paju ei küüni lõunas Lätist kaugemale, see-eest põhja pool näeme veel üpris kaugel raag- ja raudremmelgaid, mustjat, tuhkur, kõrv-, verkjat ja ka lapi paju. Põhja pool lisandub helekarvane viltja pajus (Salix lanata).
Eesti kõrgeim ja jämedaim hõberemmelgas, kõrgus 29 m (1999), rinnasümbermõõt 7,83 m (2006), kasvas Harjumaal Raasiku raudteejaama juures. Puu hävis tules 2011. aastal. Praegu kasvavaist pajudest jämedaim on Mäe-Soome remmelgas Võrumaal, Antsla vallas, Soome külas, Mäe-Soome talu maadel. Hendrik Relve mõõtmised andsid tema tüve rinnasümbermõõduks 2007. aastal 7,22 meetrit. Tähelepanuväärseks on arvatud ka Koeru hooldekodu juures kasvav remmelgas, mille tüve ümbermõõt maapinna ligidal oli 1998. aastal 6,93 m. Rinnakõrgusest madalamalt mõõtes on Hendrik Relve arvates Euroopa jämedaim paju Rasina remmelgas, mis kasvab Tartumaal Rasina Martini kiriku juures. Rasina remmelga ümbermõõduks 0,3 m kõrgusel oli 2001. aastal 10,92 m.
Pajulehed on toitainerikkad ja neis on märkimisväärses koguses valku, neist toituvad ja saavad eluks vajaliku paljud putukaliigid. Enamik putukaid ei tee vahet paju eri liikidel, vaid söövad neid kõiki. Varakevadel alustavad nektarist toitujad, siis tulevad pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüve uuristajad.
Enne pajuurbade õitsele puhkemist, muneb sellesse pahksääsk. Tema vastse elutegevuse tõttu kasvab pajuurb pikaks, venib välja, kuid ei puhke õitsele ja lõpuks kuivab. Temaga võistlevad urbade pärast urvakärbse (Egle muscaria) jaurvakärsakate vastsed, aga ka paljude liblikate, nagu mähkur Epiblema nisella, mähiskoi Gelechia muscosellea või vaarika-kollaöölase (Xanthia icteritia) röövikud, nemad hakkavad hiljem lehti sööma. Pajudel tekitavad pahkasid veel 12 mm pikkune pahkvaablane Pontania viminalis, pahksääsed Iteomyia caprae, Pontania pedunculi ja paljud teised liigid ka lestalised, nagu pahklest Eriophyes tetanothrix.
Pajuurbadest toituvad paljud kahetiivalised, pidevkehalised, ööliblikad, mardikalised, nagu Egle sp., Pontopristia sp., Pontopristia sp. vastsed ja Tortricidae, Noctuidae, Gelechiidae, ja Geometridae röövikud. Päeval külastavad pajuurbi kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad. Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid.[16]
Paju lehti närivad ja rullivad mitmed Lehetäilised ja mardikalised (Coleoptera): Chrysomela lapponica, Chrysomela collaris, Galerucella lineola, Lochmaea caprea, Cryptocephalus octopunctatus, Clytra quadripunctata, Cryptorhynchus lapathi, Oberea oculata.[17] Mitmete liblikaliikide röövikute jaoks on paju toidutaim Nemophora metallica, Chloroclysta siterata, Eulithis spp, hiidvaksik (Geometra papilionaria), Trichiura crataegi, Lasiocampa quercus, Phyllodesma ilicifolia, Gastropacha quercifolia, Dysgonia algira, Agrochola macilenta, Lithophane ornitopus Notodonta ziczac, Pheosia gnoma, Notodonta torva, Pheosia tremula, Cerura vinula, Antheraea polyphemus, Smerinthus ocellatus jpt. On hulk liike, kes toituvad ainult paljudel: Batrachedra salicipomenella, Coleophora albidella, Coleophora bedella, Coleophora castipennella, Coleophora kearfottella, Coleophora zelleriella, Eupithecia tenuiata, Sthenopis thule, Brachylomia viminalis.
Lehtede sees elavad röövikud. Nende hulgas on ovaalse kujuga kaevandeid moodustavad kireskoilased Phyllonorycter pastorella ja Phyllonorycter salicicolella, nemad oma elu jooksul lehest ei välju ja nukkuvadki seal. Tupekoilase Coleophora lusciniaepennella röövik kaevandab noores eas, hiljem väljub kaevandist. Ebamäärase kujuga kaevandeid tekitavad pajulehtedele veel kaevandikärblased, näiteks Phytomyza tridentata. Mardikaliste hulka kuuluva lehehundlase (Trachys minuta) väikesi, 3–3,5 mm pikkusi valmikuid võib lehtedelt leida suve esimesel poolel.[16]
Paksenenud pajuoksa või võrset lahti lõigates võib sellest leida mitut liiki putukate vastseid. Oksas või võrses uuristavad liblikaliste hulka kuuluvate, kuid väliselt rohkem kiletiivalisi meenutavate klaastiiblaste vastsed, nendest tuntuimad on sipelg-klaastiib (Sesia formicaeformis) ja paju-klaastiib (S. flaviventris). Röövikute kõrval võib pajuokstest leida ka väike-haavasiku (Saperda populnea) tõuke. Remmelgate tüvedes elab pajumailase (Cossus cossus) röövik, kes toitub puidust. Oma elutegevuse jäägid laseb röövik närimisel tekkinud õõnsusse, kust see tasapisi välja voolab. Suhkrurikas vedelik seguneb pajumahlaga ning läheb käärima. Seda käärivat vedelikku tulevad nautima teised putukad: liblikad, mardikad ja herilased. Käärivast vedelikust joovastunud putukaid tulevad omakorda jahtima tihased.
Juuresiku (Lamia textor) vastne uuristab noorte pajude juurekaelas ja juurtes. Vanade pajude puitu närib muskussiku (Aromia moschata) vastne. Pajuokste säsis elab veel silmiksiku (Oberea oculata) vastne.
Paljudes jämeda tüvega lehtpuudes elab Pajumailane , eelistades siiski paju ja tamme. Pajudel elavad ka pajulainelane (Stilpnotia salicis), seltsingutena leinaliblika (Vanessa antiopa) röövikud, mitmete surulaste, öölaste, näiteks keldriöölase (Scoliopteryx libatrix), tutlaste ja vaksiklaste röövikud.
Lambad ja kodukitsed pügavad paju meeleldi ja rõõmustavad talveks varutud pajuvihtade üle. Talvel pügavad pajusid põdrad, metskitsed, jänesed ja koprad.
Paju on mitmeotstarbeline kasutustaim (ravim-, värvi- ja ilutaim, energiavõsa jne). Inimesed on paju tarvitanud väga pikka aega, millal ja kus aga sai alguse pajude kasvatamine, pole käesoleval ajal selge. Inimese poolt rajatud pajustikku nimetatakse pajuistanduseks (lad k salicētum). Eestis rajati esimene pajuistandus 1993. aastal (Koppel jt. 1996).
Pikemalt artiklis Paju ravimtaimena
Ravimtaimena tunti paju juba antiikajal. Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest salitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud.
Pikemalt artiklis Energiapaju
Energiapajus nähakse tulevikukultuuri, mille kasvatamine võib kütusehindade tõustes väga tulusaks muutuda. Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse tehniku andmeil kasvatatai 2014. aastal Eestis energiapaju ligikaudu 100 hektaril. Energiavõsa peetakse tõhusaks reoveepuhastiks. Näiteks Rootsis pumbatakse energiapaju võsadele suviti vähesaasunud olmereovett, milles leiduvad toitained, näiteks lämmastik ja fosfor [18], on taimedele hästi omastatavad ja aitavad seeläbi ära hoida keskkonna bakterioloogilist saastumist.[19]
Mitmeid pajusorte kasutatakse olmereovees ja tööstusjäätmetes leiduvate mürkkemikaalide kahjutuks tegemisel. Milliseid kemikaale ja kui suurtes kogustes paju juured endasse imeda jõuavad, pole selge. Katse ferrotsüaniidiga näitas, et ferrotsüaniidi sisaldavast lahusest kadus 20–83% tsüaniidist. Arvatakse, et raud ja tsüaniid tõmmati taimesse kompleksina ja tsüaniid metaboliseeriti, kuna tsüaniidi sünteesivad kõik soontaimed etüleenisünteesi kõrvalsaadusena.[20] Paju on tuntud kui odava bioloogilise fütoremediatsiooni allikas. Ta tõmbab endasse mullast mitmeid saaste- ja toitaineid (nitraat, ammoonium, fosfor), metalle, metalloide, naftatööstuse saadusi (kütust, lahusteid), pestitsiide ja lahustuvaid radionukliide (Licht ja Isebrands 2005 jt).[21] Paju kasutatakse väikestes kohalikes biopuhastites, kus nad tarvitavad suurema osa lämmastikust, neid on võrreldud eukalüptidega, kes soos kasvades aitavad kasvukohta kuivendada.
Eufrati jõe ääres elanud inimesed kasutasid paju juba 10 000 aastat tagasi küttepuu ja ehitusmaterjalina. (Stettler 2009). Ojibwa indiaanlased kasutasid juba 8000 aastat eKr papleid ja paju toidu valmistamisel, kütte, peavarju ja ravimina (Hageneder 2005). Mesopotaamia elanikud kasutasid paju 2100–2000 eKr korvide, paatide, atrade, tööriista käepidemete valmistamiseks ning söögi valmistamisel ja loomasöödana. Hohokami hõimu liikmed Mehhikos (tänapäeval Arizona, USA) kasutasid paju pinnase stabiliseerimiseks niisutuskanalite ääres.[22]
Euroopas sai pajude kasvatamine hoo sisse 19. sajandil. Kuni selle ajani rahuldas nõudlus pakkumise. Tööstusrevolutsioon ja Esimene maailmasõda kasvatasid aga nõudlust paju järele, tema kerge kaal ja vastupidavus korvideks punutuna lubas neid kasutada toidu ja ravimite transpordil (Kuzovkina jt 2008).
Jämedamast pajust (raagremmelgas) spiraalselt koort lõigates on tehtud karjapasunaid, pajudest on punutud korve, ka mõrdu ja vähinattasid. Paju kõlbas ka tünnivitsaks. Väikesest hundipajust tehti vastupidavaid luudasid. Vetruvad haokood kõlbasid tee täiteks, nende peale on toetatud ka Saaremaale elektrit viiv merekaabel. Loogapuuks sobisid hõbe- ja raudremmelgas ning vesipaju ehk loogapaju, aga ka rabe remmelgas. Ree-ehituses vajati paju ja rabeda remmelga tüvest tehti pakktaru. Pajukoore ribad olid universaalseks sidumismaterjaliks, mis kõlbasid nii aiaväravale kui ka vikati kinnitamiseks löe otsa, neid punuti ka viiskudeks. Tänapäeval kasutatakse paju vineeri, korvmööbli ja mänguasjade valmistamisel ning hekitaimedena.
Paju arvatakse sümboliseerivat kooskõla ja harmooniat. Vana-Kreeka mütoloogias oli paju algselt puujumala kehastus, hiljem jumalanna Artemise atribuut, mis sümboliseeris lapse sündi. Kristluses on paju evangeeliumide sümboliks. Paju on läänemaailmas traditsiooniline leinasümbol, kuid seostatakse ka hüljatud armastajatega. Leinapaju tähendab leina ja kurbust, vanasti usuti, et kui leinaja või mahajäetu kannab pajuoksa, siis võtab paju valu enda kanda ja inimene võib hingelist kergendust saada. Hiinlastele sümboliseerib paju, esindades yin-poolt, kevadet, naiselikkust, sarmi, graatsiat, pehmust, Kuud ja lahkumist.[1] Paju on seostatud Kuuga ja arvatakse mõju avaldavat Kalade märgi all sündinuile. Druiidide puuhoroskoobi järgi on nn pajuinimene sündinud harilikult 1.–10. märtsil või 3.–12. septembril. Kuukalendri järgi eelneb pajukuule, mis kestab 15. aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja järgneb viirpuukuu.
Pajusid mainivad oma loomingus Herodotus, Vergilius, Lucan, Shakespeare, Lord Byron jmt.[23] Prantsuse maalikunstnik Claude Monet olevat maalinud 10 maali, millel on kujutanud pajusid (babüloni paju) .[24]
Paju mainitakse erinevate rahvaste muistendites. Võnnu kihelkonnast kirja pandud legendi järgi peab paju igavesti mööda maad roomama ja kõver olema sellepärast, et ta ei andnud Kristusele varju. Paju juured aga olevat kõveraks jäänud selle tõttu, et nende peal trampis vanakuri. Pajuliste sugukonda kuuluva hariliku haava lehtede värisemine pidi olema märk sellest, et Jeesuse äraandja Juudas end haava otsa üles poos. Rahvajutt seletab vanade pajude tüvelõhesid ja -õõnsusi Juudase poomispuuks olemisega, nimelt on paju see, kes toimunu pärast kannatama peab.
Paju palus oma sugu maa pealt ära kaotada, et tema küljest on võetud vitsad, millega Jeesust pekseti – piits oli jäänd koju. Siis oli üteld Jeesus: "Sina ehid ise ennast, laiendad, peotäis on sul seisupaika, kus sa seisad, ja sa ise ajad ennast laiali, ja mingit tarbepuud sinust ei pea saama, kui aga vitsa." (Tartu-Maarja, 1932)
19. sajandi rahvalaulus kurdab laisk kündja, et peremees pole tema liiga madala künniga rahul, sest kündja ei riku rohujuurta, / ei talla takjajuurta, / ei pilla paju pereta. Paju on neis lauluvariantides peetud samaväärseks takja, puju, konnakuuse (põldosja), karikakra, kasteheina jt põllu-umbrohtudega.
Eesti vanasõnades ja kõnekäändudes: pajust ei saa palki ega laisast töötegijat; ennem murdub marus kõva kuusk kui peenike paju; enne kaob meie maalt talupoja sugu kui pajud; ennem kardab külma pajupõõsas kui varane rukkioras.[25]
Teiste Euroopa rahvaste legendipärimus seostab paju kurjusega või kuradi poolt looduga. Horvaatias on pajul äraneetud puu maine, kuna ta olevat juhatanud teed Jeesuse eest põgenevale Saatanale.
Pikemalt artiklis Palmipuudepüha
Urbepäeva ehk palmipuudepüha peetakse Eesti rahvakalendris pühapäeval enne lihavõtteid ning see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn suure nädala algust. Urbepäeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli tuntaksegi urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all. Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mõne muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi.[26]
Fossiliseerunud õietolm ja lehefragmendid annavad tunnistust sellest, et meemesilaste jt putukate poolt tolmeldatud kääbuspajud moodustasid olulise osa kriidiajastu floorast. Varaseim õietolmu leid pärineb Jaapanist Eotseeni ajastust. Pajud pärinevad tõenäoliselt Ida-Aasia mäestikest ja levisid põhjapoolkerale viimase jääaja liustike sulades jõesetetega (Syme 2014). Mandrite triivides liikusid Himaalaja orogeneesiga kesk- ja hilis-tertsiaaris Euroopa pajud lõunasse Aasia suunas. Jääaegade vahel aga vastupidises suunas (Fang Zhen-Fu 1987).[27]
Vanimad pajulaadsed fossiilid meenutavad alamperekonna Salix liike ja leitud Põhja-Ameerikas alam-miotseeni ladestistes (Wing, 1981). Paju fossiilsed leheleiud on tuvastatud ka Euroopas alam- ja Alaskal hilis-oligotseenis ning Jaapanis hilis-miotseenis (Collinson, 1992).[5]
Theophrastos ja Plinius kirjutasid erinevatest pajuliikidest, Plinius kirjeldas kaheksat pajuliiki, kelle noori võrseid kasutatakse korvide punumiseks.[28] Cato paigutas kultiveeritud salictum'i kolmandale kohale kultuuride seas, soovitades paju istutada kõikjale viinamarja-, oliivi- ja pillirooistanduste lähedale, et kasutada pajuvitsu viinapuude toestamiseks ja oliivikorvide valmistamiseks.
Gaspard Bauhin hakkas 1650. aastatel eristama pajuliike nende suuruse, lehe kuju, õite ja seemnete järgi; hakati vahet tegema fertiilsetel ja mittefertiilsetel isenditel. Hieronymus Bocki avastas, et pajud, nagu paljud teisedki taimed, paljunevad seemnetega. Paju botaanilise uurimise teaduslik ajalugu algas 1660. aastal Ray "Synopsisega". Oma raamatus kirjeldas ta kümmet Cambridge'i ümbruses kasvavat liiki. Carl von Linné kirjeldas oma raamatus "Flora Lapponica" 1737. aastal 19 liiki ja "Species Plantarumi" 2. köites (1755) 31 liiki. 1758. aastal kirjeldas Haller Šveitsis kasvavat 21 kohalikku liiki. Villars aga kirjeldas 1789. aastal Dauphinés kasvavat 30 liiki. Willdenow (1797) kirjeldas kokku 166 liiki. 1819. aastal Abraham Reesi avaldatud "Rees's Cyclopædias" kirjeldati 141 liiki, millele teised botaanikud lisasid 41 liiki, neile lisandusid Schleicheri 119 uut liiki.
1785. aastal andis Hoffmann välja 1. kogumiku raamatust "History of Willows". 1828. aastal avaldas Erlangeni botaanikaaia direktor K. Koch oma raamatu "De salicibus Europseis commentatio", kus liigitas Euroopa 237 liiki 48 liigiks ja need omakorda 10. rühmaks. 1829. aastal John Russell Bedfordi koostatud kataloog "Salictum Woburnense, or, A Catalogue of willows, indigenous and foreign, in the collection of the Duke of Bedford at Woburn Abbey" sisaldas Woburn salictum sisaldas 160 pajuliiki nii pildis kui ka sõnas. W. J. Hooker oma "British Flora" 2. köites (1831), liigitas Borreri abiga pajud 18. rühma ja 68 pajuliiki, "British Flora" 3. köites (1835) oli liikide arv tõusnud 71-ni. Samal aastal (1835) võttis dr. Lindley kasutusele Kochi süsteemi ja liigitas senised 71 liiki 28. liigiks.
Paju (Salix) on pajuliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude ja põõsaste perekond.
Sahatsak edo zumeak Salix generoko eta Salicaceae familiako zuhaitzak dira. Salix 450 espeziez osatutako generoa da. Espezie hauek Ipar hemisferioan kokatzen dira, klima hotz eta epeletan. Horrez gain, Salix izen generikoa, zeltikozko "sal" (hurbil) eta "lis" (ura) hitzetatik omen dator, gune hezeetan hazteko joera baitu. Salix generoak sahats edo zume izen arrunta hartzen du.
Generoa Carolus Linnaeus zientzialari, naturalista, botaniko eta zoologo suediarrak deskribatu zuen eta Species Plantarum-en argitaratua izan zen.
Ikuspuntu taxonomikotik zailtasunak aurkezten dituen generoa da, izan ere, espezieen arteko desberdintasunak ezartzea nahiko zaila da. Zailtasun hauek espezieek morfologikoki dituzten aldakortasunen ondorio dira batez ere.
Sahatsak zuhaitz edo zuhaixkak dira, adar nahiko malguak dituztenak. Begi inerbanteak, ezkata bakar batekin daude babestuak.
Hostoak, orokorrean erorkorrak direnak, peziolo labur eta tentea izan ohi dute, estipula (hostoen pezioloen oinean hazten diren luzakinetako bakoitza) garatu edo bi guruinetara murriztuta daudelarik. Forma anitzekoak izan daitezke: borobilak, eliptikoak zein obalatuak, hosto-ertz horzdun edo zerradunak.
Sahatsak espezie dioikoak dira, oso gutxitan lore bisexualak edo bi motatako loredunak diren infloreszentziak aurkezten dituzte.
Lore unisexualez osatutako lore-elkarte zintzilikariak osatzen dituzte, hau da, loreak gerbetan antolatzen dira. Hostoen aldi berean, bitartean edo ondoren ager daitezke.
Loreei dagokienez, unisexualak dira. Arrak nektario bat dute eta biluziak (periantorik gabekoak) dira orokorrean 2 estamindunak (gutxi batzuetan 3koak), harizpi luzedun eta antera hori-gorridunak. Lore emeek pistilo sesil edo pedizelatua dute. Loreek braktea izeneko hosto eraldatua izango dute, eta loraketa hostoketaren aurretik, ondoren edo bitartean gerta daiteke, gehienbat urtarrila-maiatza bitartean.
Fruitua 2 eta 4 mm bitarteko kapsula da, barnean ile luzez osatutako “mototsak” diren hazi txikiak dituena. Motots hauen funtzioa dispertsioan laguntzean datza (anemokoria). Fruituan dagoen obozelula-kopurua aldakorra da espeziearen eta urteko baldintza klimatikoen ondorioz. Kapsulen irekiera, loratzearen 2 hilabete geroago ematen da, martxoa eta ekaina bitartean gutxi gorabehera. Sexualki garatzeaz gain, zenbait espeziek fragmentazioz ugal daitezke (asexualki).
Genero honetako landareak ingurune epel eta hezeetan hazten dira. Orokorrean ibai eta aintziren inguruan aurkitu ditzakegu, hau da, hezetasun handiko eremuetan. Substratuari dagokionez kareharrizko edo dolomitazko lurrak faboratzen dituzte.
Espeziearen arabera argitasunaren beharra oso aldakorra da, badira batzuk argitasun gutxirekin hazteko gai direnak (Salix alba), beste batzuk argitasun askoren beharra dute hazteko (Salix purpurea). Nitrogenodun konposatuekiko ere sentikorragoak diren espezieak daude; badira ingurune nitrogenatuak faboragarritzat dituzten espezieak eta badira ingurune horiek saihesten dituztenak.
pH-ari dagokionez, ingurune basikoak nahiago dituzte: 5,5 eta 8 bitarteko inguruneak. Izan ere, ingurune alkalinoen bioindikatzaile gisa erabili daitezke.
Lepidoptera espezie batzuek Salix generoko landareak erabiltzen dituzte elikagai gisa, esaterako, Nymphalis antiopa espezieak. Gainera Formica, “hormigas de la madera”, Aphidoidea superfamiliako intsektuak bizi diren Salix zuhaitzetan elkar-bizitzen dute, hauek jariatzen duten ezti-ihintzaz elikatzeko. Horrez gain sahatsetan hazten diren Malepsora generoko onddoek sortutako oxidoek zuhaitzeko hostoak hondatzen dituzte eta orbain laranjak agertzen dira.
Antzinean Salix espezie batzuk landatu ziren Australian, gehienbat ur-korronteek sortutako higadura kontrolatu eta murrizteko asmoarekin. Egun, ordea, sastrakatzat jotzen da eta Hego Australian asko sakabanatu dira. Bertako aginpideak zuhaitz hauek kendu eta zuhaitz natiboak landatzen ari dira.[2][3]
2006an egindako ikerketa batzuek adierazten dute Salix generoko landareak landaretza gabeko lurraldeetan hazi eta haien nitxo ekologikoa osatzen dute. Zuhaitz hauek ur guneetan hazten direnez, kalkulatu da batez beste sahatz bakoitzak 500 ml/urteko ura kontsumitzen direla. Ondorioz sahatz-azalera handiko guneek beste espezie batzuen deshidratazioa eragin dezakete.[4]
Aintzinatik zuhaitz honen azala oso preziatua izan da sendagai gisa. Ameriketetan, indigenek, eta egipton besteak beste azal honen propietate analgesiko, antiinflamatorio eta antierreumatikoez. Salicinak propietate hauek ematen dizkio eta sedanteetan, toniko eta antierreumatikoetan erabiltzen ziren besteak beste[5].
Propietate sendagarriez gain, genero honetako espezieak askotan apaingarri gisa erabili dira.
Sahats batzuen adar edo zumeak, zuntz gisa erabiltzen dira otarreak, altzariak eta beste gai batzuk egiteko[6].
Sahatsa Sukkot judu-festarekin erlazionatuta dagoen espeziea da: sahats adarrak sinagogetan erabiltzen dira Hoshana Rabbahn, hau da, Sukkotaren zazpiharren egunean.
Bestalde, Txinan, Qingming festan, herritarrek sahats adarrak jartzen dituzte atean espiritu txarrak uxatzen dituztelakoan. “Taoismo zorginek” sahatsezko piezak egiten dituzte espiritu hauekin komunikatzeko.[7]
Tradizio Japoniarrean sahatsa mamuekin dago erlazionatuta. Beraien esanetan, mamuak sahats guneetan bizi dira, eta asko agertzen dira haien kondaira zaharretan.[8][9]
Folklore ingelesean sahatsa zorigaiztokoa dela esaten da hainbat istoriotan, errotik atera eta pertsonak harrapatzen dituena.
Europako beste hainbat herrialde batzuek aldiz, sahatsa jakintzarekin dago erlazionatuta, eta istorio askotan pertsonaiek zuhaitzari kontatzen dizkio bere sekretu eta zalantzak.
Sahatsa Ukraniako zuhaitz nazionala da.
Euskal Herriko udal batzuetan zume adarra aginte-makilaren aldaera bat da[10].
Sahats zuria edo zume zuria (Salix alba), Europa eta Asiako mendebalde eta erdialdean aurkitzen da[11][12]. Bere izena, hostoak azpialdean duten kolore zuritik datorkio. 10-30m-ko altuera izan dezake, enborra 1m diametrokoa eta koroa luzea eta irregularra. Azala, gris-marroia da, longitudinalki zartatua alde zaharrenetan eta gris- berdexka ale gazteenetan. Hostoek, 5-10cm-ko luzeera eta 0.5-1.5cm-ko zabalera dute, eta beste sahats-etakoak baino zurbilagoak dira, dituen ile zuri eta finak direla eta. Loreak, udaberri hasieran agertzen dira eta polinizazioa intsektuen bidez ematen da.[1][11][12][13]
Sahats iluna (Salix atrocinerea), Europako alde atlantiarrean agertzen da batez ere, eta Afrika iparraldean ere aurki daiteke. 9-12m-ko altuera izan dezake, azala arre iluna du, enborrean koska longitudinalak ditu -azalaren erortzearen ondorio- eta koroa ez da oso dentsoa. Adar gazteenak iletsuak dira eta urte bat baino gehiago dituzten adarrak ilegabeak dira. Hostoak hortz lodi eta markatuez hornituak egon daitezke, zimurtsuak dira eta nerbio oso nabarmenduak dituzte. Hasieran iletsuak dira, baina garapen prozesuan zehar ileak galtzen dituzte -nerbioetan ile gorrixka batzuk geratzen dira- goialdean kolore berde-iluna eta behean kolore gris-zuria erakutsiz. Loraldia, urtarrila eta martxo artean ematen da.[1]
Ahuntz sahatsa (Salix caprea), Europa eta Asia erdialde eta mendebaldean aurki daiteke. 6-12m-ko altuera izan dezake, kasu batzuetan 20m-tara ere iritsi izan da. Bere izena, Hieronymus Bock botanikoak egindako herbario batean du jatorria, zeinetan zuhaitz honen ilustrazioan, ahuntz bat agertzen den zuhaitza jaten. Azala leuna da eta kolore arre-gorrixka du. Adar gazteak, ilaundunak izaten dira, eta gero ilea galtzen dute. Hostoek, 5-10cm-ko luzeera eta 3-6cm-ko zabalera dute, pezioloa 0.5 cm-koa da, hostoaren nerbioa nabarmena eta hostoaren goialdea kolore berdekoa eta azpialdea gris ilupa. Loraldia, urtarrila eta maiatza artean ematen da.[1][11][12][14]
Zume hostoestua (Salix eleagnos), Europako erdialde eta hegoaldean, Asia hego-mendebaldean eta Afrikako iparraldean auki daiteke. Oso ugariak iberiar penintsulan, eta oso urriak Portugalen. 6-12m-ko altuera izan dezake, enborra zartatua, kolore arre-beltzekoa eta koroa oso adarkatua. Adar zaharrenak ilegabeak dira, kolore arre-gorrikoak eta adar gazteenak, ilaundunak. Hostoek, 2-10cm-ko luzeera eta 1-2cm-ko zabalera dute, linealak eta zimurtsuak. 16-20 nerbio pare dituzte, eta pezioloa 0.5cm-takoa -iletsua eta estipula gabea edo glandularra-. Loreak, otsaila eta apirila bitartean ateratzen dira.[1][11][15]
Zume hauskorra (Salix fragilis), Europa eta Asia mendebaldean aurki daiteke. 10-20m-ko zuhaitz ertaina da (29m-tara ere heldu izan dira). Enborra 1m-ko diametroa baino handiagoa izan daiteke eta enbor bat baino gehiago izan ditzake. Koroa zabala, konikoa, irregularra eta batzuetan okertua. Azala, gris-marroi kolorekoa da eta ale zaharretan zartatua egoten da. Hostoak, berde distiratsuak dira, ertz zerratuak eta 9-15cm-ko luzera eta 1.5-3cm-ko zabalera dute. Udaberri hasieran hostoak iletsuak izaten dira, eta gero ileak galtzen dituzte.
Loreak, udaberri hasieran agertzen dira. Europa eta Asiako zuhaitza denez, beste herrialde batzuetan, inbaditzaile izaera bereganatu du. Zelanda berrian, adibidez, bere salmenta edo distribuzioa debekatuta dago, eta zuhaitz arrak bakarrik mantentzen dituzte, hauek kontrolpean izanda.[1][11][12][14]
Zume gorria (Salix purpurea), Europa eta Asia mendebaldean aurki daiteke. 6m-ko altuera izan dezakeen zuhaixka bat da, adar gazte ilaundun eta adar zahar ilegabeak ditu. Gris distiratsuk dira, eta batzuetan zurixkak (bernizatuta daudela ematen du), horixkak, gaztaina-gorri edo beltz moduan ikusi daitezke. Hostoek, 5-7cm-ko luzera eta 1-1.5cm-ko zabalera dute. Hostoaren periferiaren heren bat (punta aldekoa) koskaduna eta beste bi herenak leunak eta 8-12 nerbio pare ditu. Gehienetan ilegabeak dira, baina hostoaren azpialdea ilaunduna izan daiteke. Pezioloa 0.5cm-koa eta ilegabea da eta ez dira estipularik agertzen. Loreak, urtarrila eta martxoa bitartean agertzen dira.[1][11][12]
Sahatsak edo zumeak Salix generoko eta Salicaceae familiako zuhaitzak dira. Salix 450 espeziez osatutako generoa da. Espezie hauek Ipar hemisferioan kokatzen dira, klima hotz eta epeletan. Horrez gain, Salix izen generikoa, zeltikozko "sal" (hurbil) eta "lis" (ura) hitzetatik omen dator, gune hezeetan hazteko joera baitu. Salix generoak sahats edo zume izen arrunta hartzen du.
Is crann í an tsaileach, ar a dtugtar freisin an saileánach, sa ghéineas Salix, le thart ar 400 speiceas[1] de chrainn agus toir dhuillsilteacha, a aimsítear go príomha ar ithreacha taise i réigiúin fuara agus measartha an Leathsféir Thuaidh. Toir íseal nó reatha is ea roinnt saileach (go háirithe speiceas artach agus alpach) ; Mar shampla, is annamh a bhíonn an chamshaileog (Salix herbacea) níos mó ná 6 cm ar airde, cé go scaipeann sí go forleathan ar fud na talún.
Is crann í an tsaileach, ar a dtugtar freisin an saileánach, sa ghéineas Salix, le thart ar 400 speiceas de chrainn agus toir dhuillsilteacha, a aimsítear go príomha ar ithreacha taise i réigiúin fuara agus measartha an Leathsféir Thuaidh. Toir íseal nó reatha is ea roinnt saileach (go háirithe speiceas artach agus alpach) ; Mar shampla, is annamh a bhíonn an chamshaileog (Salix herbacea) níos mó ná 6 cm ar airde, cé go scaipeann sí go forleathan ar fud na talún.
Os salgueiros son especies pertencentes ao xénero Salix, son plantas con flor da familia das salicáceas. O xénero componse dunhas 400 especies[1] de árbores e arbustos caducifolios que se distribúen polas zonas frías e temperadas do Hemisferio norte, principalmente en lameiros, brañas, ribeiras e terras húmidas en xeral.
É un xénero orixinario do hemisferio norte que vive en zonas de clima frío ou temperado, con solos máis ben húmidos ou achegados a charcas ou correntes de auga. Algunhas das variedades arbustivas medran na zona subàrtica (tundra). Hai unhas 350 especies de salgueiros. O xénero presenta moitos problemas taxonómicos e de nomenclatura, xa que existe unha grande variedade morfolóxica segundo especies.
Tanto o termo galego salgueiro como o xenérico latino Salix virían do celta: sal 'achegado' e lis 'auga', que dá idea do seu hábitat máis común.
Son árbores, arbustos ou mesmo matogueiras. As pólas son, polo xeral, flexíbeis. Todos son plantas caducifolias. As follas son en xeral alongadas (similares ás follas da amendoeira, especialmente na especie Salix amygdaloides), normalmente dispostas de maneira alterna ao longo da póla.
Son plantas de sexualidade dioica, é dicir, que desenvolve os caracteres masculinos e femininos en plantas separadas. As flores dispoñense agrupadas en candeas (gatiños) e o froito é unha càpsula con varias sementes (4-8), do tamaño dunha décima de milímetro cada unha, facilmente dispersábeis polo vento.
Os salgueiros hibridan de xeito doado entre eles. A especie máis utilizada en xardinaría é a Salix babylonica, ou salgueiro chorón.
Son plantas que arraigan moi ben dunha estaca ou escallo (reprodución vexetativa), gozando de medra rápida. Por contra, as sementes perden viabilidade en cousa de días.
En Galicia a especie máis común é o salgueiro bravo ou cincento.
A madeira en xeral non é de moi boa de calidade, pois creba con facilidade. Porén, a casca é medicinal, así como as flores e follas dalgunhas especies (lémbrese que dos Salix, extráese o ácido salicílico, a popular aspirina).
O vimieiro ou vimbieiro, Salix viminalis, é cultivado dende antigo para aproveitar os vimes en cestaría e noutros usos agrícolas. Para obter os vimes ou vimbios, córtanse as árbores a rente do chan, dándolles un tratamento especial aos plantóns novos que xorden. Hoxe en día estanse a utilizar, en substitución, outras especies vexetais distintas dos salgueiros.
O salgueiro é coñecido polas súas propiedades terapéuticas e medicinais. Algunhas especies coma o S. pentandra ou o S. praecox , posúen na casca salicina, unha substancia complexa que unha vez dixerida se transforma no intestino en distintas substancias, entre elas o ácido acetilsalicílico. Este subproduto, descuberto por F. Hoffman en 1897, é a base do fármaco máis famoso e vendido no mundo, a Aspirina, comercializada por Bayer desde 1899. Aínda que nos seus comezos foi receitada para procesos febrís e dores de cabeza, co paso do tempo descubríronse novas propiedades. Entre estas últimas salienta a propiedade de impedir a formación de trombos, facéndoa unha ferramenta de primeira orde para previr infartos e isquemias, unha das principais causas de morte nos países civilizados. Todas estas virtudes, e por suposto unha boa mercadotecnia, fai que a aspirina apareza na lista dos 100 inventos máis importantes do século XX.
Zalgueiro, selgueiro, sargueiro, salgueiro, salgueira brava, salce e palleira[13].
Follas de salgueiro bravo (Salix atrocinerea).
Ilustración do salgueiro cabuxo (Salix caprea).
Póla de salgueiro chorón (Salix babylonica).
Porte dun salgueiro chorón (Salix babylonica) na primavera.
Candeas masculinas do salgueiro branco (Salix alba).
Póla de vimieiro (Salix viminalis).
Follas do salgueiro irto (Salix fragilis).
Salix herbacea (un salgueiro herbáceo).
Salix matsudana tortuosa.
Flor do salgueiro anano (Salix repens).
Follas do (Salix aurita).
Os salgueiros son especies pertencentes ao xénero Salix, son plantas con flor da familia das salicáceas. O xénero componse dunhas 400 especies de árbores e arbustos caducifolios que se distribúen polas zonas frías e temperadas do Hemisferio norte, principalmente en lameiros, brañas, ribeiras e terras húmidas en xeral.
Vrbe (lat. Salix) su rod bjelogoričnog drveća i grmlja iz porodice Salicaceae (vrbovke).
Širom svijeta postoji oko 660 vrsta vrba[1], a prvenstveno žive na vlažnim tlima u hladnijim područjima sjeverne polutke.
Vrbe (lat. Salix) su rod bjelogoričnog drveća i grmlja iz porodice Salicaceae (vrbovke).
Širom svijeta postoji oko 660 vrsta vrba, a prvenstveno žive na vlažnim tlima u hladnijim područjima sjeverne polutke.
Wjerba[1][2] (Salix) je ród ze swójby wjerbowych rostlinow (Salicaceae).
Ród wobsahuje wjace hač 300 družinow, kotrež su w lěću zelene štomy, kerki abo połkerki. Rostliny su zymokrute.
Wuske łopjena zwjetša su jasnozelene a lancetojte.
Kćenja zwjetša napadne micki wutworja, kotrež so před abo z łopjenjemi jewja. Muske a žónske micki zwjetša na rozdźělnych štomach rostu.
Wone so móžeja přez wusyw, sadźenki abo wotnožki rozmnožować.
Wjele družinow prjedy buchu dla zhibujomnych hałuzow plahowane, zo by z tych koše zhotowjeć.
Družiny předewšěm w zymnych a měrnych conach sewjerneje hemisfery.
Štomy a kerki, kotrež docpěwaja wysokosć wot wjace hač 4 metrow:
Małke družiny hač 4 metrow:
Wysokoalpiske družiny zelojta wjerba (Salix herbacea), syćojta wjerba (Salix reticulata) a mólička wjerba (Salix retusa) so pod zapřijećom „lodowcowa wjerba“ (němsce „Gletscher-Weiden“) zhromadźuja.
Wjerba (Salix) je ród ze swójby wjerbowych rostlinow (Salicaceae).
Dedalu atau Gandarusa (bahasa Inggris: willow) adalah sekelompok pohon atau semak yang meskipun berkeluarga memiliki ukuran yang berbeda-beda dengan kebiasaan pertumbuhan yang berbeda-beda pula, namun memiliki kesamaan di bidang-bidang lainnya. Di dalam genus ini terdapat sekitar 350 spesies yang bisa ditemukan di bumi ini, biasanya jenis ini mudah ditemukan di kawasan Bumi Belahan Utara, di tanah yang lembap dan udara yang sejuk. Dedalu mudah membastar, dan telah banyak ditemukan hasil-hasil bastarannya, baik yang terjadi secara alami maupun buatan. Dedalu, Gandarusa, Willows, sallows, dan osiers membentuk genus Salix, sekitar 400 spesies [2] pohon gugur dan semak-semak, ditemukan terutama pada tanah lembap di daerah beriklim dingin dan belahan bumi utara. Sebagian besar spesies dikenal sebagai willow, tetapi beberapa spesies berdaun sempit-semak disebut osier, dan beberapa spesies berdaun lebih luas disebut sebagai pucat (dari sealh Inggris Kuno, berhubungan dengan kata Salix willow Latin). Beberapa pohon-pohon gandarusa (terutama spesies Arktik dan pegunungan) yang rendah atau merayap tumbuh semak-semak, misalnya, kurcaci willow (Salix herbacea) jarang melebihi 6 cm (2 inci) tingginya, meskipun menyebar secara luas di seluruh tanah. Willows sangat silang-subur, dan hibrida banyak terjadi, baik secara alami dan dalam penanaman. Sebuah contoh yang terkenal hias pohon willow (Salix × sepulcralis), yang merupakan hibrida dari Peking willow (Salix babylonica) dari China dan willow putih (Salix alba) dari Eropa.
Willows memiliki getah kulit kayu encer yang berlimpah, getahnya mengandung asam salisilat dalam jumlah yang tinggi, memiliki kayu lembut yang kuat, dan biasanya mudah dibentuk, cabangnya ramping, dan memiliki akar besar berserat yang sering kali berjenis akar stoliniferous. Akar Willow dikenal akan ketangguhanya yang luar biasa, ukuran, dan keuletan untuk hidup, dan akar pohon dapat dengan mudah tumbuh dari bagian mudah bagian pohon yang berada di udara. Daun biasanya memanjang, tetapi mungkin juga putaran ke oval, sering dengan margin bergerigi. Kebanyakan spesies gugur, pohon-pohon gandarusa semievergreen, daun seperti kulit yang langka, misalnya Salix micans dan S. australior di Mediterania timur. Semua tunas yang menyamping, tidak ada tunas terminal benar-benar pernah terbentuk. Tunas yang ditutupi oleh skala tunggal, melampirkan pada dasarnya dua menit, tunas sebaliknya, diatur secara bergantian, dengan dua kecil, sebaliknya, skala-seperti daun. Pasangan ini pertama segera jatuh, dan daun kemudian secara bergantian diatur. Daun yang sederhana, bulu-berurat, dan biasanya linier-lanset. Biasanya mereka bergigi, bulat di dasar, akut atau acuminate. Para petioles daun pendek, sering sangat mencolok stipules, terlihat seperti kecil, daun bulat dan kadang-kadang tetap selama setengah musim panas. Pada beberapa spesies, bagaimanapun, mereka kecil, tidak mencolok, dan sepintas lalu (segera jatuh). Dalam warna, daun menunjukkan berbagai macam sayuran, mulai dari kekuningan ke kebiruan.
Jantan muda catkin Willows dioecious, dengan bunga jantan dan betina muncul sebagai catkins pada tanaman yang berbeda, yang catkins diproduksi di awal musim semi, sering sebelum daun, atau sebagai daun baru terbuka. Para staminate (laki-laki) bunga tanpa kelopak baik atau corolla; mereka terdiri hanya dari benang sari, bervariasi dalam jumlah 2-10, disertai dengan kelenjar nectariferous dan dimasukkan pada dasar skala yang ditanggung sendiri pada rachis dari terkulai segugusan disebut catkin, atau Ament. Skala ini berbentuk oval, keseluruhan dan sangat berbulu. Anter yang berwarna merah mawar di tunas, tetapi oranye atau ungu setelah bunga terbuka, mereka adalah dua bersel dan sel terbuka longitudinal. Para filamen benang, kuning biasanya pucat, dan sering berbulu. Para berputik (perempuan) bunga juga tanpa kelopak atau mahkota, dan terdiri dari ovarium tunggal disertai dengan kelenjar, nektar kecil datar dan dimasukkan pada dasar skala yang ditanggung juga pada rachis dari suatu catkin. Ovarium adalah bersel satu, gaya dua lobed, dan banyak ovula.
Hampir semua pohon-pohon gandarusa mengambil akar yang sangat mudah dari stek atau di mana cabang patah berbaring di tanah. Para beberapa pengecualian termasuk willow kambing (Salix caprea) dan willow Peachleaf (Salix amygdaloides). Salah satu contoh terkenal dari pertumbuhan tersebut dari stek melibatkan penyair Alexander Pope, yang meminta ranting dari paket diikat dengan ranting dikirim dari Spanyol dengan Lady Suffolk. Ini ranting ditanam dan tumbuh, dan legenda mengatakan bahwa semua menangis willow Inggris adalah keturunan dari yang pertama. [3] Willows sering ditanam di perbatasan sungai sehingga akar interlace mereka dapat melindungi bank terhadap tindakan air. Sering, akar jauh lebih besar daripada batang yang tumbuh dari mereka. [sunting] Masalah ekologi
Tersimpul willow dan tumpukan kayu di Bourgoyen-Ossemeersen, Ghent, Belgia Pohon-pohon gandarusa digunakan sebagai tanaman pangan oleh larva dari beberapa daftar spesies-lihat Lepidoptera dari Lepidoptera yang memakan pohon willow. Sejumlah kecil spesies pohon willow yang banyak ditanam di Australia, terutama sebagai tindakan pengendalian erosi di sepanjang sungai. Mereka sekarang dianggap sebagai gulma invasif, dan otoritas pengelolaan daerah tangkapan air banyak mengeluarkan mereka untuk diganti dengan pohon-pohon asli [4] [5]. Akar willow tumbuh luas dan sangat agresif dalam mencari kelembaban; untuk alasan ini, mereka dapat menjadi bermasalah bila ditanam di daerah perumahan, di mana akar terkenal karena menyumbat sistem drainase Prancis saluran,, menangis ubin, sistem septik, saluran badai, dan sistem selokan, terutama yang lebih tua, genteng, beton, atau pipa keramik. Baru, pipa saluran pembuangan PVC jauh lebih sedikit bocor pada sendi, dan karena itu kurang rentan terhadap masalah dari akar pohon willow, yang sama adalah benar dari pipa air [6] [7].
Genus Salix beranggotakan ratusan spesies termasuk:
Dedalu atau Gandarusa (bahasa Inggris: willow) adalah sekelompok pohon atau semak yang meskipun berkeluarga memiliki ukuran yang berbeda-beda dengan kebiasaan pertumbuhan yang berbeda-beda pula, namun memiliki kesamaan di bidang-bidang lainnya. Di dalam genus ini terdapat sekitar 350 spesies yang bisa ditemukan di bumi ini, biasanya jenis ini mudah ditemukan di kawasan Bumi Belahan Utara, di tanah yang lembap dan udara yang sejuk. Dedalu mudah membastar, dan telah banyak ditemukan hasil-hasil bastarannya, baik yang terjadi secara alami maupun buatan. Dedalu, Gandarusa, Willows, sallows, dan osiers membentuk genus Salix, sekitar 400 spesies [2] pohon gugur dan semak-semak, ditemukan terutama pada tanah lembap di daerah beriklim dingin dan belahan bumi utara. Sebagian besar spesies dikenal sebagai willow, tetapi beberapa spesies berdaun sempit-semak disebut osier, dan beberapa spesies berdaun lebih luas disebut sebagai pucat (dari sealh Inggris Kuno, berhubungan dengan kata Salix willow Latin). Beberapa pohon-pohon gandarusa (terutama spesies Arktik dan pegunungan) yang rendah atau merayap tumbuh semak-semak, misalnya, kurcaci willow (Salix herbacea) jarang melebihi 6 cm (2 inci) tingginya, meskipun menyebar secara luas di seluruh tanah. Willows sangat silang-subur, dan hibrida banyak terjadi, baik secara alami dan dalam penanaman. Sebuah contoh yang terkenal hias pohon willow (Salix × sepulcralis), yang merupakan hibrida dari Peking willow (Salix babylonica) dari China dan willow putih (Salix alba) dari Eropa.
Víðir (fræðiheiti Salix) er ættkvísl um 400 tegunda trjáa og runna af víðisætt. Þær vaxa aðallega í rökum jarðvegi á köldum og tempruðum svæðum á Norðurhveli.
Auðvelt er að fjölga flestum víðitegundum með græðlingum. Víðir er oft gróðursettur á árbökkum til að verja bakkana fyrir vatnsrofi. Oft eru rætur víðis miklu lengri en stofninn. Rætur víðis eru mjög umfangsmiklar og aðgangsharðar varðandi vatn og geta stíflað framræslu- og holræsakerfi.
Allar víðitegundir eru sérbýlistré, það þýðir að einstaklingarnir eru einkynja og koma annað hvort með karlkyns eða kvenkyns blóm. Blómin eru í reklum sem springa út á vorin, nokkru fyrir laufgun. Frjóvgun á sér fyrst og fremst stað með býflugum og humlum sem sækja í blómin. Karlreklarnir detta af strax eftir blómgun en kvenreklar þroskast áfram og mynda fræ. [1]
Innlendar tegundir eru gulvíðir, loðvíðir, grasvíðir og fjallavíðir. Innfluttar víðitegundir sem notaðar hafa verið helst eru selja, alaskavíðir og viðja. Víðir er notaður í skjólbelti á Íslandi.
Víðiættkvíslin samanstendur af um 400 tegundum[2] af lauffellandi runnum og trjám:
Víðir (fræðiheiti Salix) er ættkvísl um 400 tegunda trjáa og runna af víðisætt. Þær vaxa aðallega í rökum jarðvegi á köldum og tempruðum svæðum á Norðurhveli.
Auðvelt er að fjölga flestum víðitegundum með græðlingum. Víðir er oft gróðursettur á árbökkum til að verja bakkana fyrir vatnsrofi. Oft eru rætur víðis miklu lengri en stofninn. Rætur víðis eru mjög umfangsmiklar og aðgangsharðar varðandi vatn og geta stíflað framræslu- og holræsakerfi.
Allar víðitegundir eru sérbýlistré, það þýðir að einstaklingarnir eru einkynja og koma annað hvort með karlkyns eða kvenkyns blóm. Blómin eru í reklum sem springa út á vorin, nokkru fyrir laufgun. Frjóvgun á sér fyrst og fremst stað með býflugum og humlum sem sækja í blómin. Karlreklarnir detta af strax eftir blómgun en kvenreklar þroskast áfram og mynda fræ.
Salix est genus plantarum familiae Salicacearum, quae in Europa, Africa, Asia, et America Septentrionali natae sunt. Salix est arbor saepe humi frigore in hemisphaerio septentrionali nata. Aliquae ex his arbusti sunt, quo modo coeiecti sunt.
Cortex salicarum tannina, phenolglycosida, salicinum, suaque derivata acylata continet. In corpore humano, salicinum quidem profecto in acidum salicylicum, cui effectus antipyretici et analgetici sint, convertitur.[2]
Hoc genus comprehendit circa 300 species, inter eas:
-2 Latinitas huius rei dubia est. Corrige si potes. Vide {{latinitas}}. Salix est genus plantarum familiae Salicacearum, quae in Europa, Africa, Asia, et America Septentrionali natae sunt. Salix est arbor saepe humi frigore in hemisphaerio septentrionali nata. Aliquae ex his arbusti sunt, quo modo coeiecti sunt.
Gluosnis (lot. Salix) – gluosninių (Salicaceae) šeimos augalų gentis. Lietuviškai šios genties augalai vadinami gluosniais ir karklais, o Salix caprea – blinde, Salix viminalis – žilvičiu. Gluosniais lietuviškai vadinti priimta medžiais augančius šios genties augalus (lot. Salix subgen. Salix), o karklais – krūmus (lot. Salix subgen. Salix ir lot. Salix subgen. Caprisalix).
Blindės žiedai
Gluosnis (lot. Salix) – gluosninių (Salicaceae) šeimos augalų gentis. Lietuviškai šios genties augalai vadinami gluosniais ir karklais, o Salix caprea – blinde, Salix viminalis – žilvičiu. Gluosniais lietuviškai vadinti priimta medžiais augančius šios genties augalus (lot. Salix subgen. Salix), o karklais – krūmus (lot. Salix subgen. Salix ir lot. Salix subgen. Caprisalix).
Pogentė. Gluosnis (Salix subgen Salix) Baltasis gluosnis (Salix alba) Svyruoklinis gluosnis (Salix babylonica) Trapusis gluosnis (Salix fragilis) Virbinis gluosnis (Salix pentandra) Krantinis gluosnis (Salix triandra) Pogentė. Karklas (Salix subgen Caprisalix) Smailialapis karklas (Salix acutifolia) Egiptinis karklas (Salix aegyptiaca) Ausytasis karklas (Salix aurita) Paprastoji blindė arba blindė (Salix caprea) Kaspijinis karklas (Salix caspica) Pilkasis karklas (Salix cinerea) Pajūrinis karklas (Salix daphnoides) Balsvasis karklas (Salix elaeagnos) Iešmalapis karklas (Salix hastata) Laplandinis karklas (Salix lapponum). Įrašytas į Lietuvos raudonąją knygą Juosvasis karklas (Salix myrsinifolia) Rausvašakis karklas (Salix phylicifolia) Purpurinis karklas (Salix purpurea) Mėlynialapis karklas (Salix myrtilloides). Įrašytas į Lietuvos raudonąją knygą Gulsčiasis karklas (Salix repens). Įrašytas į Lietuvos raudonąją knygą Pelkinis karklas (Salix rosmarinifolia) Žemasis karklas (Salix starkeana) Žilvitinis karklas (Salix viminalis)Vītoli (Salix) ir vītolu dzimtas ģints. Šajā ģintī ietilpst ne tikai vītolu sugas, bet arī kārkli. Vairums sugu aug ziemeļu puslodes mērenajā joslā. Tikai neliels sugu skaits aug tropu un arktiskajā joslā. Vītolu ģints sugas bieži aug upju vai ezeru krastos.
Vītolu ģintī ir aptuveni 400 sugas. No tām 18 sugas aug Latvijā. Tās ir šādas:
Latvijā kāpu nostiprināšanai vēl tiek kultivēts smaillapu vītols (Salix acutifolia)
Vītoli (Salix) ir vītolu dzimtas ģints. Šajā ģintī ietilpst ne tikai vītolu sugas, bet arī kārkli. Vairums sugu aug ziemeļu puslodes mērenajā joslā. Tikai neliels sugu skaits aug tropu un arktiskajā joslā. Vītolu ģints sugas bieži aug upju vai ezeru krastos.
Vierslekta (Salix) er ei planteslekt i vierfamilien og veks som tre, buskar, ris eller urteaktige dvergbuskar. Tre og store buskar med smale blad vert gjerne kalla pil eller piletre, tre og store buskar med breie blad vert kalla selje, og låge buskar og dvergbuskar vert kalla vier. Variantar av piletre vert ofte nytta som park- og hagetre, og kan òg finnast viltveksande somme stader i Noreg.
Slekta har kring 400 artar. Vieren har gråaktig bark som er glatt eller fura og veden har ofte åsar under barken. Vinterknoppane er dekte med eit skal og blada er spreidde, enkle og rundtakka eller fint sagtakka. Vieren er særbu med blomstrane samla i akslike heng.
Vieren veks i hovudsak i tempererte område på den nordlege halvkula. Det finst om lag 30 artar i Noreg og 24 artar i Sverige og dei fleste finst i nord. Dei mest kjende artane i Noreg og Sverige er selje (S. caprea), gråvier (S. cinerea) og skjørpil (S. fragilis). Vieren er vanskleg å artbestemme når ein har hybridar. Fleire dyrka arter har blittt naturalisert, til dømes kvitpil (S. alba), raudvier (S. purpurea) og korgvier (S. viminalis).
I fjellområde finst vierregionen, dei siste treområda før snaufjellet, som er særleg prega av viervekstar.
Piltypar som som raudpil og korgpil kan dyrkast for produksjon av kvistar til korgbinding og liknande. Dette kan føregå vad at ein tek kvistar på rundt 25 cm som stiklingar og set dei i rader tidleg om våren.[1]
Lokalt har planting av pilevallar vore vanleg, først og fremst i Skåne der trea utgjer eit kjenneteiken for landskapet. I Skåne finst bandpil, Salix amygdalina og bandvier, Salix lanceolata.
Det er vanleg med hybridisering mellom ulike artar i slekta. Desse er ofte fertile og kan gjere det vanskeleg å bestemme arten. Somme tider finn ein hybridar med både tre og fire artar innblanda. Ungskott og sterile eksemplar kan mange gongar vere umoglege å identifisere med visse.
Wikimedia Commons har multimedia som gjeld: Vierslekta Vierslekta (Salix) er ei planteslekt i vierfamilien og veks som tre, buskar, ris eller urteaktige dvergbuskar. Tre og store buskar med smale blad vert gjerne kalla pil eller piletre, tre og store buskar med breie blad vert kalla selje, og låge buskar og dvergbuskar vert kalla vier. Variantar av piletre vert ofte nytta som park- og hagetre, og kan òg finnast viltveksande somme stader i Noreg.
Slekta har kring 400 artar. Vieren har gråaktig bark som er glatt eller fura og veden har ofte åsar under barken. Vinterknoppane er dekte med eit skal og blada er spreidde, enkle og rundtakka eller fint sagtakka. Vieren er særbu med blomstrane samla i akslike heng.
Vŕba (Salix Linné, 1753) je rod rastlín z čeľade vŕbovité. Rod zahŕňa približne 400 druhov[1] listnatých stromov a kríkov, ktoré rastú vo vlhkom a miernom podnebí severnej pologule. Niektoré vŕby sú zakrpatené ako napríklad Salix herbacea, ktorá dorastá do výšky cca 6 cm.
Vŕby sú často krížené a existuje veľké množstvo prírodných aj vypestovaných odrôd. Medzi najznámejšie vŕby patrí Vŕba biela Salix alba
Vŕba (Salix Linné, 1753) je rod rastlín z čeľade vŕbovité. Rod zahŕňa približne 400 druhov listnatých stromov a kríkov, ktoré rastú vo vlhkom a miernom podnebí severnej pologule. Niektoré vŕby sú zakrpatené ako napríklad Salix herbacea, ktorá dorastá do výšky cca 6 cm.
Vŕby sú často krížené a existuje veľké množstvo prírodných aj vypestovaných odrôd. Medzi najznámejšie vŕby patrí Vŕba biela Salix alba
Okoli 350 vrst, glej besedilo:
Vrba (znanstveno ime Salix) je rod dreves, ki pogosto rastejo ob gozdnih robovih, na obrežjih voda in močvirnih travnikih. Uvrščamo jih v družino vrbovk (Salicaceae). Vse vrste vrbe vsebujejo salicin.
Vrbe so listnate rastline, ki največkrat rastejo v obliki grma, pogosto pa jih najdemo tudi v obliki dreves. Nekatere zrastejo tudi do 30 m v višino, medtem ko so zlasti arktične in alpske vrste nizke rasti. Vrbe so dvodomne rastline, z ženskimi cvetovi na eni in moškimi cvetovi na drugi rastlini. Razen v času polnega cvetenja, je težko razlikovati med moškim in ženskim drevesom. Najlažje jih razlikujemo takrat, ko na posameznih cvetovih v socvetju oziroma mačici postanejo vidni prašniki pri moški ali pestiči pri ženski rastlini. Moške mačice se takrat odenejo z izstopajočimi prašniki zlato rumene barve, ženske s pestiči pa ostanejo zelene. Najprej se pojavijo cvetovi v obliki mačic, pozneje še listi. Listi so večinoma podolgovati, lahko pa tudi okrogle oblike in običajno z nazobčanimi robovi. Lubje vrbe je sivo, na vejah gladko, v spodnjem delu debla pri starejših rastlinah razpokano. Vrbe so večinoma žužkocvetke, njihovi opraševalci so čebele in to je njihova prva spomladanska paša.
Vrba se razmnožuje s semeni ali s potaknjenci. Vrbini plodovi so drobne glavice. Ob zrelosti vzdolžno počijo in iz njih v belih kosmih izletijo številna drobna dlakava semena. Seme je izredno lahko in brez zaloge hrane za začetni razvoj. Zato je življenjska doba semena kratka in zaradi tega so vrbe običajno vezane na vlažna tla, kjer seme lahko hitro kali.
Za vrbe je značilna hitra rast v mladosti. Dnevno lahko doseže v glavni rastni dobi tudi do 10 cm prirastka. Celoletni prirast vrbe v optimalnih razmerah je v prvih letih običajno okoli dva metra in pol. Vse vrbe imajo rade humusna in vlažna tla, uspevajo pa tudi na težkih zamočvirjenih ali suhih tleh. Za dobro rast potrebujejo zračna tla, ki naj bi bila nevtralna ali rahlo kisla. Drevesa niso občutljiva na sezonske poplave. Vrba uspešno raste na rastiščih, kjer se razmere vlage pogosto spreminjajo in kjer menjaje prihaja do poplav in suš. Potrebuje sončno ali polsenčno lego, le čista senca ji ne odgovarja.
Koreninski sistem dreves razvije globoko glavno korenino, ki lahko doseže talno vodo, ki je tudi do 4 m pod zemljo in številne površinske korenine.
Vrbe spadajo med najstarejše cvetnice na Zemlji, saj so njihov pelod in ostanke listov odkrili med geološkim raziskovanjem krednih kamnin in s tem dokazali, da so bile na zemlji razširjene že pred več kot 130 milijoni let. Danes predstavnike rodu vrb najdemo povsod po svetu. Osnovni vzroki velike razširjenosti segajo daleč nazaj v čas po ledeni dobi, ko so se vrbe izkazale kot pionirji ponovne poselitve, saj so bile med prvimi, ki so bile sposobne rasti v mejnih življenjskih razmerah. Zaradi njihove prilagodljivosti jih tudi danes najdemo skoraj v vseh življenjskih okoljih. Seme vrbe je hitro kaljivo in lahko, zato ga veter zlahka raznese po velikih površinah. Vrbe so sposobne prenašati klimatske ekstreme in se hitro prilagodijo na vse vrste tal. To jim daje veliko prednost pred drugimi drevesnimi vrstami.
Uporabnost vrbe je različna. Lubje vrbe se uporablja v zdravilne namene. V preteklosti so za hrano uporabljali mlade kuhane poganjke, posušeno in zmleto notranjo stran lubja so dodajali moki za peko kruha, kot nadomestek za pravi čaj so uporabljali liste. Pomembna je tudi tehnična uporabnost vrbe. Les vrbe je primeren za obdelavo. Mlade šibe vrbe se uporabljajo v pletarstvu. Vrba je hitrorastoča rastlina, zato je primerna za vzgojo v zunaj gozdnih nasadih za pridobivanje biomase ali kot surovino v papirni industriji. Zaradi močnega koreninskega sistema so uporabne za utrjevanje brežin.
V Sloveniji je gospodarski pomen vrbe, v primerjavi z drugimi drevesnimi vrstami, majhen. Eden od razlogov je tudi ta, da je pravih rastišč, ki bi ji idealno ustrezala, zelo malo. Že v sosednji Hrvaški in v Vojvodini je veliko bolj cenjena, saj so območja ob reki Savi in Donavi večinoma zasajena z vrbo. Gospodarsko najpomembnejša vrba na tem območju je bela vrba, iz katere so žlahtnitelji vzgojili celo vrsto klonov, ki se uporabljajo za zasajanje različnih nasadov.
Salix acutifolia
Salix alaxensis
Salix alba - bela vrba
Salix alpina - alpska vrba
Salix amygdaloides
Salix arbuscula
Salix arbusculoides
Salix arctica
Salix atrocinerea
Salix aurita - rakita
Salix babylonica - vrba žalujka
Salix bakko
Salix barrattiana
Salix bebbiana
Salix boothii
Salix bouffordii
Salix brachycarpa
Salix cacuminis
Salix canariensis
Salix candida
Salix caprea - iva
Salix caroliniana
Salix chaenomeloides
Salix chilensis
Salix cinerea - pepelnatosiva vrba
Salix cordata
Salix daphnoides - volčinasta vrba
Salix discolor
Salix eastwoodiae
Salix eleagnos - siva vrba
Salix eriocarpa
Salix eriocephala
Salix excelsa
Salix exigua
Salix foetida
Salix fragilis - krhlica ali krhka vrba
Salix futura
Salix geyeriana
Salix gilgiana
Salix glauca
Salix gooddingii
Salix gracilistyla
Salix hainanica
Salix helvetica
Salix herbacea - zelnata vrba
Salix hirsuta
Salix hookeriana
Salix hultenii
Salix humboldtiana
Salix humilis
Salix integra
Salix interior
Salix japonica
Salix jessoensis
Salix koriyanagi
Salix kusanoi
Salix lanata
Salix lapponum
Salix lasiandra
Salix lasiolepis
Salix lucida
Salix magnifica
Salix matsudana
Salix miyabeana
Salix mucronata
Salix myrtilloides
Salix myrsinifolia - črnikasta vrba
Salix myrsinites
Salix nakamurana
Salix nigra
Salix pedicellaris
Salix pentandra - peteroprašniška vrba
Salix petiolaris
Salix phylicifolia
Salix planifolia
Salix polaris
Salix pseudo-argentea
Salix purpurea - rdeča vrba
Salix pyrifolia
Salix reinii
Salix repens
Salix reticulata - mrežolistna vrba
Salix retusa - topolistna vrba
Salix rorida
Salix rosmarinifolia - rožmarinolistna vrba
Salix rupifraga
Salix salicicola
Salix schwerinii
Salix scouleriana
Salix sericea
Salix serissaefolia
Salix serissima
Salix shiraii
Salix sieboldiana
Salix sitchensis
Salix subfragilis
Salix subopposita
Salix taraikensis
Salix tetrasperma
Salix thorelii
Salix triandra - mandljeva vrba
Salix udensis
Salix viminalis - beka
Salix vulpina
Salix waldsteiniana - Waldsteinova vrba
Salix wallichiana
Salix wilmsii
Salix woodii
Salix yezoalpina
Salix yoshinoi
Vrba (znanstveno ime Salix) je rod dreves, ki pogosto rastejo ob gozdnih robovih, na obrežjih voda in močvirnih travnikih. Uvrščamo jih v družino vrbovk (Salicaceae). Vse vrste vrbe vsebujejo salicin.
.jpg)
.jpg)
.JPG&filetimestamp=20070121044255&)
.JPG)
_male.jpg)
_-_20150810_14h42_(11052).jpg)
.JPG)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Commons ponúka multimediálne súbory na tému 
Wikislovník ponúka heslo 