Hiirehernes (Vicia) on oalaadsete seltsi liblikõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond.
Teaduslikult kirjeldas hiireherneid esimesena Linnaeus. Hiireherneid on umbes 140 liiki. Minevikus eraldati põlduba (Vicia faba) sageli omaette perekonda, kuhu kuulus üksainus liik. Tänapäeval seda üldjuhul ei tehta, kuid selline eraldus on ajaloolise tähtsusega, sest selle järgi on ladinakeelse nime saanud sellised suured talimerühmad nagu oalaadsed (Fabales) ja liblikõielised (Fabaceae).
Hiireherneste kõige lähemad sugulased tänapäevaste perekondade seas on lääts ja hernes.
Looduslikult kasvavad nad kõikjal maailmas peale Austraalia ja Okeaania ning Antarktika.
Mägi-seahernes (V. ervilia) on üks esimesi kultuurtaimi. Lähis-Idas kasvatati seda juba 9½ tuhat aastat tagasi. Seda kultuuri nimetatakse keraamikaeelseks neoliitikumiks A. Sel ajal, kui Kesk-Euroopas oli paelkeraamikakultuur (7 tuhat aastat tagasi), oli kodustatud ka põlduba. Hiireherneid on leitud neoliitikumi ehk noorema kiviaja ja eneoliitikumi ehk kivi- ja vaseaja üleminekuperioodist Bulgaarias, Ungaris ja Slovakkias olevatest asulapaikadest. Samal ajal kasvatasid põldube ka Põhja-Vietnamis asuva Hoa Binhi kultuuri asukad.
Põldoad olid tähtsad kogu vanaaja jooksul. Nende seemneid mainiti hetiitide ja Vana-Egiptuse kirjalikes allikates 3 tuhat aastat tagasi. Hiireherneid on leitud suurima keltide asula Manchingi oppidumi väljakaevamistel.
Lõpuks lakkasid inimesed hiireherneid söögiks tarvitamast. See jäi üksnes viimaseks näljaaja toiduks. Vaeste inimeste tagasihoidlikus toidus oli hiireherneid kuni 18. sajandini ja Teise Maailmasõja ajal ilmusid nad Lõuna-Prantsusmaal taas mustale turule.
Tänapäeval on hiireherned taas tähtsaks muutumas, aga mitte enam inimeste toidutaimedena. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon on põldoa lisanud maailma 11 olulise liblikõielise taime loendisse. Harilikku hiirehernest V. cracca kasvatatakse mesilaste kesksuvise toidutaimena, aga peamiselt kasvatatakse hiireherneid mäletsejaliste söödana ja väetisena, mis pärast valmimist pinnasesse küntakse, et suurendada selle lämmastikusisaldust.
Hiirehernestel on vähe kromosoome. Haploidne kromosoomiarv on kõigest 6. Sellegipoolest on põldoa DNA sisaldus üsna suur ja see võimaldab kasutada teda mikrotuumatestis. Selle käigus kasutatakse taime juureotsi, et kindlaks teha genotoksiliste ainete olemasolu. Need on ained, mis kahjustavad DNA-s, tekitavad mutatsioone ja võivad põhjustada vähki.
Hiirehernes (Vicia) on oalaadsete seltsi liblikõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond.
Teaduslikult kirjeldas hiireherneid esimesena Linnaeus. Hiireherneid on umbes 140 liiki. Minevikus eraldati põlduba (Vicia faba) sageli omaette perekonda, kuhu kuulus üksainus liik. Tänapäeval seda üldjuhul ei tehta, kuid selline eraldus on ajaloolise tähtsusega, sest selle järgi on ladinakeelse nime saanud sellised suured talimerühmad nagu oalaadsed (Fabales) ja liblikõielised (Fabaceae).
Hiireherneste kõige lähemad sugulased tänapäevaste perekondade seas on lääts ja hernes.
Looduslikult kasvavad nad kõikjal maailmas peale Austraalia ja Okeaania ning Antarktika.
