Sihktiivalised ehk ortopterid (Orthoptera) on putukate selts, kuhu kuulub üle 20 000 liigi. Eestist on neid leitud 39 liiki.[1][2] Kõige rohkem sihktiivalisi esineb troopilistes ja subtroopilistes piirkondades.
Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: pikatundlalised (Dolichocera s. Ensifera) ja lühitundlalised (Brachycera s. Caelifera). Lühitundlalisi on tunduvalt rohkem kui pikatundlalisi, arvud on vastavalt rohkem kui 13000 ja rohkem kui 7000 liiki. Eestis on vastavad arvud 27 ja 12 liiki. Eesti liigid kuuluvad sugukondadesse:[3]
Sihktiivalised on välimuselt ja eluviisidelt väga mitmekesised. Nende suurus ulatub 1,5 mm-st (Myrmecophila acervorum) 20 cm-ni (Proscopia gigantea).
Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv, suised on ortognaatsed. Suised on küllalt iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel mürmekofiilsetel (Myrmecophila), pinnases elutsevatel või taimedes mineerivatel (Cylindrachetidae) liikidel on silmad taandarenenud. Päris pimedaid liike on teada vaid mõned üksikud, näiteks Diestrammena caeca (sugukond Rhaphidophoridae). Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel (Tettigoniidae) ja sorilastel (Gryllotalpidae) on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel (Myrmecophilidae) aga puuduvad need hoopiski.
Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad.
Sihktiivaliste rindmik on väga iseloomuliku ehitusega: eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased (Rhaphidophoridae). Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt tagakehale. Tagatiivad on laiad, puhkeolekus volditakse nad lehvikjalt kokku ning asetatakse tagakehale eestiibade alla. Tiivad on sageli nii pikad, et ulatuvad üle tagakeha tipu.
Tagakeha on piklik, koosneb 10 lülist ja lõpeb lühikeste urujätketega. Emastel loomadel esineb muneti, mis on eriti hästi arenenud pikatundlaliste alamseltsi esindajatel. Tagakeha tipul on ka lühikesed urujätked.
Sihktiivaliste keha on piklik, veidi külgedelt kokkusurutud. Nende eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad – need on hüppejalad.
Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad. Need on tiheda soonestikuga ja katavad puhkeolekus tagatiibu. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks.
Sihktiivalised on röövtoidulised ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised.
Sihktiivalised arenevad vaegmoondega. Vastsed on väikesed, väikeste tiivaalgmetega
Paljudel sihktiivalistel on võime tekitada ja vastu võtta heli. Siin on samuti mõlema alamseltsi puhul läinud areng erinevat rada pidi.
Pikatundlaliste helitekitamise aparaadiks on ainult eestiivad, millel on kujunenud siristi. Parema eestiiva alusel asub õhuke läbipaistev tugeva soonega raamitud ala (peegel). Vasaku eestiiva alusel paikneb "poogen" - samuti tugeva soonega ümbritsetud piirkond. Poognat ümbritsev jäme soon on aga kaetud ogakestega. Siristamise ajal hõõrutakse neid ogakesi kiiresti vastu peegli servasoont, peegel võimendab tekkivat heli. Mõnikord on peegli ja poogna asetus vastupidine, st peegel vasakul ja poogen paremal kattetiival, kuid siristamise mehhanism on ikka samasugune. Enamasti on helitekitamiselundid vaid isasloomadel, harva suudavad ka emased siristada. Heli vastuvõtmise elund paikneb pikatundlalistel eesjala sääres, see koosneb kahest jala vastasküljel süvendis paiknevast trummikilest (mis on mõnikord osaliselt kaetud) ning meelerakkudest, närvilõpmetest, lihastest jne.
Lühitundlalised tekitavad heli kattetiibade ja tagajalgade abil. Tagareite siseküljel paikneb rida hambakesi, kattetiibade üks soon on aga väga tugev ja jäme. Jalgu hõõrutakse heli tekitamiseks vastu tiiba. Harvem on süsteem vastupidine - hambakesed paiknevad tiivasoonel, reiel on sile kiiluke, mille vastu neid hõõrutakse. Selline on näiteks käristaja (Psophus stridulus). Lühitundlaliste tümpanaalelundid (helitajumiselundid) paiknevad tagakeha esimese lüli hingeavade taga. Elund koosneb ümmargusest või ovaalsest avast, mis on tõmmatud üle õhukese kilega ja samuti varustatud närviga. Kile all paikneb õhukott, kilet hoitakse spetsiaalsete lihaste abil pingul.
Sihktiivalised ehk ortopterid (Orthoptera) on putukate selts, kuhu kuulub üle 20 000 liigi. Eestist on neid leitud 39 liiki. Kõige rohkem sihktiivalisi esineb troopilistes ja subtroopilistes piirkondades.
