Bat Eared Fox

Die bakoorjakkals (Otocyon megalotis), bekend vanweë sy groot ore, is 'n klein, skadelose dier wat in Oos- en Suid-Afrika voorkom. Dit is die enigste spesie in die genus Otocyon. As gevolg van die bakoorjakkels se gebit, word dit soms ook as 'n selfstandige subfamilie beskou (Otocyoninae).

Bakoorjakkalse het 'n grysbruin pels en groot, breë ore wat binne-in wit is. 'n Gemiddelde volwasse bakoorjakkals het 'n massa van 5 kg, 'n lengte van ± 80 cm en 'n hoogte van ± 35 cm. Sy ore is ongeveer 13 cm lank en goed ontwikkel is om by die woestynklimaat aan te pas. Die oppervlak van die ore is goed beaar en bevorder die verwerking van oortollige hitte.

Bakoorjakkalse lewe van insekte en ander goggas, muise en ander knaagdiere en wilde vrugte. Hulle sal ook soms klein voëltjies vang of voëleiers eet. Sy gebit lyk ook meer op dié van 'n inseketer as dié van 'n roofdier. Bakoorjakkelse het tussen 40 en 46 relatief klein tande.

Hulle kom in droë streke voor en is meestal snags aktief. Bakoorjakkalse woon alleen, in pare (met hulle kleintjies) of selfs in klein groepe. Die wyfie is vir 3 maande dragtig en skenk telkens aan 3 tot 5 kleintjies geboorte. Beide ouers help om die kleintjies groot te maak.

Subspesies

• Otocyon megalotis megalotis - Suid-Zambië, Botswana, Namibië en Suid-Afrika
• Otocyon megalotis virgatus - Tanzanië, Kenia
• Otocyon megalotis canescens - Ethiopië, Somalië

Sien ook

• Lys van Suider-Afrikaanse soogdiere
• Lys van Suider-Afrikaanse soogdiere volgens wetenskaplike name
• Suider-Afrikaanse soogdiere en hul ordes

Bronnelys

• Soogdiere van die Krugerwildtuin en ander Nasionale Parke (1979). Saamgestel deur Die Nasionale Parkeraad. 'n Publikasie van die Raad van Kuratore vir Nasionale Parke van die Republiek van Suid-Afrika. ISBN 0-86953-027-5.
• Clark, H.O., Jr. 2005. Otocyon megalotis. Mammalian Species. 766:1-5.
• Nel & Maas (2004): Otocyon megalotis by die IUCN se Red List vir bedreigde spesies.
• Hondagtiges in Wêreldspektrum, volume 11. 1983 Ensiklopedie Afrikana: (EDMS) BPK.
• Vosse in Wêreldspektrum, volume 29. 1983 Ensiklopedie Afrikana: (EDMS) BPK.

Al louarn skouarnek (Otocyon megalotis) a zo ur bronneg kigdebrer hag a vev e su ha reter Afrika.

Ar spesad nemetañ eo er genad Otocyon.

Liammoù diavaez

L'otoció (Otocyon megalotis) és un cànid africà. El seu nom científic es refereix a les seves grans orelles, que fa servir per detectar tèrmits. Té les dents molt més petites que les altres espècies de cànids, una adaptació a la seva dieta insectívora.

Els insectes representen fins a un 80% del seu aliment.^[1] També menja rosegadors, ocells, ous i a vegades fruita per suplementar la seva dieta. Adquireix gran part de l'aigua que necessita els seus aliments.

Referències

A Wikimedia Commons hi ha contingut multimèdia relatiu a: Otoció

Pes ušatý (Otocyon megalotis) je africká šelma z čeledi psovitých. Své jméno získal díky svým velkým uším. Zvláštní je také stavbou chrupu, neboť ho má jiný než ostatní psi. Pes ušatý v Africe obývá tři izolované oblasti: východní část Somálska, střední Afriku od Etiopie po Kongo a oblast jižní Afriky na území JAR, Namibie a Botswany. Člověk však s tímto rozdělením druhu nemá nic společného, neboť k tomu došlo již před mnoha tisíciletími. Jeho početní stavy však stejně ubývají, neboť špatně snáší zásah člověka do krajiny, ale přesto stále je poměrně hojný.

Rozměry

• Výška v kohoutku: 35-40 cm
• Délka těla: 50-60 cm
• Délka ocasu: 30-35 cm, samice má ještě delší
• Hmotnost: samci – 3–5 kg
• Délka života: v zajetí 13 let

Vzhled

Pes ušatý má zpravidla žlutošedou srst na těle a tmavohnědou na koncích ušních boltců, tlap a ocasu. Nepřehlédnutelné jsou jeho velké uši, které jsou schopny zachytit i ten nejslabší zvuk. Díky nim si dobře udržuje stálou tělesnou teplotu, protože má oproti jiným živočichům stejné velikosti větší povrch těla. Má podobně jako ostatní psovité šelmy špičatý čenich, dlouhé nohy a huňatý ocas. Od ostatních se však liší jak ušima, tak i tím, že špatně vidí. Navíc má poměrně malé zuby, což je dáno jeho hlavní potravou. Zubů má 52, což je nejvíce ze šelem.

Způsob života

Pes ušatý nejraději obývá africká suchá údolí a savany. Má rád krajinu, kde není tráva příliš vysoká, ale lze ho zahlédnout i v zarostlejších křovinách. Vyhrabává si hlubokou noru nebo si obsadí doupě cizího zvířete. Jeho doupě má mnoho vchodů a bývá i několik metrů hluboké. Svůj příbytek však používá jen jako úkryt před deštěm nebo v nouzi před nepřáteli, neboť většinou spí v úkrytech v křovinách nebo prázdných termitištích. V noci pak vyráží kontrolovat své teritorium a na svých pochůzkách si zároveň hledá potravu. Při svých toulkách se i přibližuje k lidem.

Tato psovitá šelma se od ostatních psů liší i jídelníčkem. Je jediným psem, jenž se živí hlavně hmyzem, který tvoří až 80 % jeho potravy. Nejraději má termity a pochutná si i na kobylkách a štírech, neboť je proti jejich jedu odolný. K lovu hmyzu má dobře uzpůsoben chrup: má až 8 stoliček na rozmělňování kořisti. Dále žere také med, některé ovocné plody, vejce ptáků a mláďata ptáků. Proto je považován za škodnou a zemědělci jej pronásledují.

Rozmnožování

Pes ušatý žije v pevných partnerských vztazích. Asi po dvou měsících po páření se samice uchýlí do své nory a porodí 3 až 5 štěňat. Kojí je 4 až 15 týdnů podle toho, jak rychle rostou. Mláďata se však velmi rychle vyvíjejí a poprvé opouští noru už ve stáří 18 dnů. Při hrozbě nebezpečí jsou rodiči okamžitě odneseny zpět do nory. Mláďata se po narození podobají více šakalům, než svým rodičům, protože mají štíhlé tělo a dlouhé nohy. Mláďata se stanou soběstačnými zhruba ve věku 6 měsíců, ale ještě nějaký čas zůstávají s rodiči. Pohlavně dospívají po jednom roce nebo po dvou.

Vztah psa ušatého s člověkem

Člověk vidí v psovi ušatém spíše škodnou, než roztomilého domácího mazlíčka. Člověk je tak pro psa ušatého druhým největším přirozeným nepřítelem, protože je loví pro jejich krásnou kožešinu. Domorodí afričané si dokonce kromě jeho kůže cení i jeho masa. I když některé populace díky člověku trpí, v některých oblastech se paradoxně psům ušatým díky člověku velmi daří, protože ten přeměnil křovinatý les v pastvinu pro dobytek, kde lze nalézt bezpečné útočiště.

Galerie

• 
• 
• 
• 
• 

Reference

1. ↑ Červený seznam IUCN 2018.1. 5. července 2018. Dostupné online. [cit. 2018-08-10]

Literatura

• IMP BV/International Master Publishers – Encyklopedie zvířat, CZ-P-60-10-20-033

Externí odkazy

• Obrázky, zvuky či videa k tématu pes ušatý ve Wikimedia Commons
• (anglicky) IUCN červená kniha – Otocyon megalotis

Øreræven eller ørehunden (Otocyon megalotis) er et dyr i hundefamilien. Denne art er den eneste i slægten Otocyon. Den når en længde på 55 cm og ørerne bliver 13 cm lange.

Wikimedia Commons har medier relateret til:

Der Löffelhund (Otocyon megalotis), auch Löffelfuchs oder Großohrfuchs genannt, ist ein Wildhund der afrikanischen Savanne, der durch seine hauptsächlich aus Termiten bestehende Nahrung von anderen Hunden abweicht. Wegen seiner in Anpassung an die Insektennahrung vereinfachten Zähne galt er einst als evolutionär sehr ursprünglich, wurde später aber eher als ein spezialisierter Fuchs angesehen. Benannt ist er nach seinen auffälligen, großen Ohren, die dem Aufspüren leisester Geräusche von Termiten in deren Bauten dienen.

Merkmale

Abgesehen von den großen Ohren sind Löffelhunde in der Gestalt typisch fuchsartig. Die Ohren als das auffallendste Merkmal der Art sind etwa 13 cm lang. Im Verhältnis zur Körpergröße hat unter den Hunden nur der Fennek größere Ohren. Die Ohren dienen nicht nur dem Hören, sondern auch der Abgabe überschüssiger Wärme. Die Beine sind schlank und lang, der Schwanz buschig.

Die Kopf-Rumpf-Länge beträgt 46 bis 66 cm, hinzu kommen 23 bis 34 cm Schwanz. Die Schulterhöhe beträgt 30 bis 40 cm. Die Tiere wiegen 3,0 bis 5,3 kg; Weibchen sind in der Regel geringfügig größer und schwerer als Männchen.^[1]

Die Haare des Unterfells sind grau mit weißen Spitzen und etwa 3 cm lang; hingegen sind die Deckhaare schwarz mit weißer Spitze und messen etwa 5,5 cm.^[1] Auf Entfernung erscheint das Tier gelbbraun oder grau. Ältere Tiere sind gewöhnlich heller gefärbt als jüngere.^[2] Das Gesicht zeigt eine schwarze Maskenzeichnung, die in der Form an einen Waschbären erinnern kann.^[3] Auch die Ohren sind schwarz; Ohrränder, Beine und Schwanzspitze sind dunkelbraun. Manchmal ist auf dem Rücken ein schwarzer Aalstrich zu sehen.^[2]

Die Vorderbeine tragen fünf Zehen, deren erste keinen Kontakt zum Boden hat. Die Krallen messen bis zu 2 cm. An den Hinterbeinen gibt es je vier Zehen und vergleichsweise kurze Krallen von 7 bis 10 mm Länge.^[1]

Verwechselt werden kann der Löffelhund in Teilen seines Verbreitungsgebietes am ehesten mit dem Kapfuchs, der aber kleinere Ohren und einen noch buschigeren Schwanz hat.^[2]

Ein besonderes Merkmal ist die Bezahnung. Das Gebiss umfasst 46 bis 50 Zähne – kein anderes heterodontes (ein Gebiss mit verschiedenartig ausgebildeten Zahngruppen besitzendes) Höheres Säugetier hat so viele Zähne.^[4] In Anpassung an eine insektivore Lebensweise sind die Zähne, verglichen mit den Zähnen anderer Hunde, stark verkleinert. Die Zahnformel lautet I 3/3 – C 1/1 – P 4/4 – M 3-4/4-5.^[1] Im Gegensatz zur besonderen Bezahnung der adulten Tiere ist das Milchgebiss der Jungen noch typisch hundeartig.^[2]

Löffelhunde sind verhältnismäßig still. Die häufigsten Laute sind hohe, dünne Heultöne. Zwischen Jung- und Alttieren gibt es einen pfeifenden Kontaktruf, der eher an einen Vogel als an einen Wildhund erinnert.^[3]

Verbreitung und Lebensraum

Löffelhunde leben in zwei voneinander getrennten Verbreitungsgebieten, die von den Unterarten Otocyon megalotis megalotis (Nominatform) und O. m. virgatus bewohnt werden. Die Nominatform ist beheimatet in Südafrika, Namibia, Botswana, Simbabwe, Lesotho und Eswatini sowie im äußersten Süden der Staaten Angola, Sambia und Mosambik.

Das Verbreitungsgebiet der Unterart virgatus umfasst Äthiopien, Eritrea, Somalia, den Südosten des Sudan, Kenia, Uganda, Tansania und den Norden der Länder Sambia und Malawi.

Die getrennten Verbreitungsgebiete decken sich weitgehend mit der Verbreitung der Hauptnahrung, der Erntetermiten (Hodotermes mossambicus, Microhodotermes viator). Auch bei einem anderen termitenfressenden Säugetier, dem Erdwolf, findet man ein ähnliches, zweigeteiltes Verbreitungsgebiet^[5].

Der Lebensraum der Art ist die Savanne. Bevorzugt werden Habitate, in denen das Gras nicht mehr als 25 cm hoch wächst. Solche Lebensräume entstehen durch Brände oder durch viele grasende Huftiere. Wird das Gras zu hoch, wandern Löffelhunde in andere Gegenden ab.^[4]

Lebensweise

Aktivität

Löffelhunde sind sowohl tag- als auch nachtaktiv. Hier gibt es vor allem jahreszeitliche Unterschiede. In Südafrika sind Löffelhunde während des Winters am Tage, im Sommer aber bei Nacht auf Nahrungssuche. In Ostafrika sind Löffelhunde zu 85 % nachts aktiv.^[4] Der Zyklus scheint sich eng nach der Aktivität der Termiten zu richten.^[6]

Ein Löffelhundrudel umfasst zwei bis fünfzehn Individuen. Hierbei handelt es sich um Familienverbände, also um ein Paar mitsamt seinen Nachkommen. Während männliche Junge die Eltern schnell verlassen, bleiben weibliche Nachkommen oft für ein oder mehrere Jahre im Rudel. Der Aktionsraum eines Löffelhundrudels beträgt 0,3 bis 3,5 km². Je mehr Termitenbauten in einer Region vorhanden sind, desto kleiner sind die Aktionsräume. Die Aktionsräume verschiedener Rudel können sich überschneiden. Wenn die Jungen eines Wurfs ausgewachsen sind, verlässt ein Rudel seinen bisherigen Aktionsraum und ist im folgenden Jahr in einem anderen Gebiet anzutreffen. Löffelhunde markieren und verteidigen keine Reviere. So werden andere Löffelhundrudel in der Nähe ohne weiteres akzeptiert.^[4]

Löffelhunde leben in Bauen, die sie entweder selbst gegraben haben oder die von anderen Tieren angelegt und von ihnen vergrößert wurden. In letzterem Falle werden sie meistens von Springhasen oder Erdferkeln übernommen.^[2] In seinem Aktionsraum kann ein Löffelhundrudel mehrere Baue anlegen, die jeweils mehrere Eingänge haben.^[4]

Löffelhunde zeigen eine Reihe hundetypischer Gesten: Eine Habachtstellung, die beim Erblicken eines potenziellen Feindes eingenommen wird, beinhaltet eine aufrechte Stellung mit geschlossenem Maul, aufgerichteten Ohren und weit geöffneten Augen. Bei Unterwerfung oder Angst werden die Ohren zurückgelegt, der Kopf wird tief gehalten und das Maul leicht geöffnet.

Der Schwanz wird bei Aggression, im Spiel und bei sexueller Erregung aufgerichtet. Beim Laufen wird er hingegen waagerecht gestreckt. Beim Nahen eines Feindes kann auch die Körperbehaarung auf Rücken und Schwanz aufgerichtet werden, so dass das Tier größer erscheint.

Nahrung

Der Löffelhund ernährt sich fast ausschließlich von Insekten. Den überwiegenden Teil der Nahrung (etwa 90 %) machen Termiten aus. Wo die Erntetermiten der Familie Hodotermitidae verbreitet sind, stellen sie den überwiegenden Teil der Nahrung. In Regionen Kenias, wo es keine Erntetermiten gibt, weichen Löffelhunde auf die Termiten der Gattung Odontotermes (Termitidae, Macrotermitinae) aus. Die Spezialisierung der Löffelhunde auf bestimmte Termitenarten ist so stark, dass sie im Experiment andere Termitenarten wie die Erntetermite Trinervitermes trinervoides (Termitidae, Nasutitermitinae. Lieblingsbeute des Erdwolfs Proteles cristata) ganz verweigerten. Es wird angenommen, dass Löffelhunde die Wehrsekrete der verschmähten Termitenarten nicht vertragen.

An die Termiten gelangen Löffelhunde mit schnellen Grabbewegungen der Vorderpfoten, wobei die starken Krallen hilfreich sind. Eifriges Graben wird immer von Pausen unterbrochen, in denen der Löffelhund seine Ohren aufstellt, um Bewegungen der Termiten im Hügel zu orten.^[3]

Die restlichen 10 % der Nahrung stellen vor allem andere Wirbellose wie Ameisen, Käfer, Heuschrecken, Schmetterlinge, Tausendfüßer und Skorpione. Gelegentlich werden aber auch kleine Wirbeltiere wie Vögel, Eidechsen oder Nagetiere sowie Früchte gefressen.

An Termitenhügeln sieht man Löffelhunde oft gemeinsam nach Nahrung suchen und fressen. Dagegen sind sie bei der Suche nach anderer Beute verstreut und wenden keine Gruppenstrategien an.^[2]

Fortpflanzung

Löffelhunde sind für gewöhnlich monogam. Allerdings wurden auch seltene Fälle von Polygynie beobachtet, in denen ein Männchen mit zwei Weibchen lebte.^[7]

In Ostafrika kommen die Jungen zwischen Ende August und Ende Oktober zur Welt, in anderen Regionen Afrikas kann sich der Zeitpunkt bis in den Dezember verschieben. Die Geburt fällt mit Zeiten besonders großen Insektenreichtums zusammen. Die Tragzeit beträgt 60 bis 70 Tage, anschließend werden ein bis sechs Junge zur Welt gebracht. Diese werden 14 bis 15 Wochen gesäugt und in dieser Zeit von beiden Eltern betreut; der Anteil der Männchen an der Fürsorge ist dabei ungewöhnlich groß.^[2] Die Augen der Jungen öffnen sich nach neun Tagen; im Durchschnitt verlassen sie nach siebzehn Tagen erstmals den Bau und lassen sich bald auch von den Eltern zu Nahrungsquellen führen.^[8] Die jungen Männchen verlassen die Eltern, wenn sie etwa ein halbes Jahr alt sind. Weibliche Nachkommen können auch bedeutend länger bleiben und im Folgejahr bei der Aufzucht des nächsten Wurfs helfen.

In Gefangenschaft können Löffelhunde ein Alter von 13 Jahren erreichen. In freier Wildbahn wurden bisher neun Jahre als höchstes Alter festgestellt.^[9]

Feinde

Zu den Fressfeinden des Löffelhundes zählen der Löwe, der Leopard, der Gepard, der Afrikanische Wildhund und die Tüpfelhyäne. In einem Fall wurde beobachtet, dass sich ein Rudel Afrikanischer Wildhunde regelrecht auf die Löffelhundjagd spezialisiert hatte.^[10] Auch Kampfadler und Pythons können Löffelhunde erbeuten. Schabrackenschakale sind die bedeutendsten Feinde von Löffelhundwelpen.

Krankheiten, denen Löffelhunde zum Opfer fallen können, sind die Tollwut, die Hundestaupe und die Parvovirose. Vor allem Tollwutepidemien haben gravierende Auswirkungen und stellen in der Serengeti die häufigste Todesursache von Löffelhunden dar.

Stammesgeschichte

Nach molekularbiologischen Untersuchungen wird angenommen, dass sich der Löffelhund bereits vor etwa 7 Millionen Jahren von der Canidenlinie abgespalten hat. Die ältesten Fossilien sind etwa 2 Millionen Jahre alt.

Auf Grund der Evolutionsgeschichte ergibt sich eine Nähe zur Fuchslinie; die nächsten Verwandten werden nach einer Auffassung in der Nähe des Graufuchses, einschließlich des Insel-Graufuchses (Gattung Urocyon), aus Nord- und Zentralamerika angenommen. Schon früh in der Evolutionsgeschichte, im Pliozän, seien diese Vorfahren in Afrika eingewandert und hätten sich dort zu dem Löffelhund entwickelt, wie er heute in zwei unterschiedlichen Verbreitungsgebieten in Afrika vorkommt.^[11]

Andere Erkenntnisse deuten hingegen darauf hin, dass der Marderhund der nächste Verwandte des Löffelhundes sein könnte.^[12]

Systematik und Evolution

Hunde (Canidae) Graufuchs-Klade (Urocyon)

Graufuchs (Urocyon cinereoargenteus)

Insel-Graufuchs (Urocyon littoralis)

Caninae Rotfuchs-Klade (Echte Füchse, Vulpini)

Vulpes

Marderhund (Nyctereutes procyonoides)

Löffelhund (Otocyon megalotis)

Echte Hunde (Canini)

Südamerika-Klade (Cerdocyonina: Atelocynus, Cerdocyon, Lycalopex, Chrysocyon, Speothos)

Wolfs-Klade (Canina: Schakale, Canis, Cuon, Lycaon)

Vorlage:Klade/Wartung/Style

Der Löffelhund wird als einzige Art einer eigenen Gattung Otocyon innerhalb der Familie der Hunde (Canidae) geführt. Der wissenschaftliche Name, vergeben von Anselme Gaëtan Desmarest, lautete zunächst Canis megalotis. Das Artepitheton ist griechisch und bedeutet großohrig. Salomon Müller stellte den Löffelhund schließlich in eine eigene Gattung und nannte ihn Otocyon caffer. Der Gattungsname Otocyon setzt sich zusammen aus den griechischen Wörtern otus (Ohr) und cyon (Hund). Nach den Regeln der zoologischen Nomenklatur wurde die Namenskombination schließlich zum heute gültigen Otocyon megalotis geändert, so dass die Ohren gleich zweimal im Namen auftauchen.

Wegen ihres abweichenden Gebisses wurden Löffelhunde früher in eine eigene Unterfamilie der Hunde gestellt (Otocyoninae), da man keine Verwandtschaft zu irgendeiner lebenden Hundegattung feststellen konnte. Das einfache Gebiss wurde für ein besonders ursprüngliches Merkmal gehalten, ist wahrscheinlicher aber das Ergebnis einer Anpassung an die außergewöhnliche Lebensweise.

Menschen und Löffelhunde

In großen Teilen ihres Verbreitungsgebiets werden Löffelhunde als Vertilger von Termiten gerne gesehen und gelten als nützlich. Allerdings werden sie manchmal auch irrtümlich für das Töten von Schafen verantwortlich gemacht; zu solchen Missverständnissen kommt es, wenn Löffelhunde die Maden aus Schafskadavern fressen.^[2] In Botswana machen einige Einheimische Jagd auf Löffelhunde wegen ihres Fells.

Löffelhunde sind nicht bedroht und stellenweise sogar häufig. Immer wieder auftretende Populationsschwankungen hängen mit Klimaveränderungen, der Verfügbarkeit von Termiten und mit Tollwutepidemien zusammen. Selten sind Löffelhunde lediglich in landwirtschaftlich genutzten Gegenden Südafrikas geworden.^[5] In der Serengeti beträgt die Populationsdichte großflächig 0,3 bis 1 Löffelhunde je km².^[2]

In Südafrika werden Löffelhunde manchmal als Haustiere gehalten.^[2] Auch in manchen internationalen Zoos sind sie zu sehen. Die Haltung gelingt, weil die Tiere nicht auf ihre bevorzugte Termitennahrung angewiesen sind und an eine ausschließliche Ernährung durch Früchte gewöhnt werden können.^[3]

Der Name Löffelhund bezieht sich auf die großen Ohren. In anderen Sprachen wird er wegen dieses Merkmals oft mit Fledermäusen verglichen: Bat-eared Fox (englisch), Renard à oreilles de chauve-souris (französisch) oder Zorro orejudo (spanisch). Bei der Benennung war offenbar die in ganz Afrika verbreitete Ägyptische Schlitznase (Nycteris thebaica) Vorbild.^[1]

Quellen und weiterführende Informationen

Zitierte Quellen

Die Informationen dieses Artikels entstammen zum größten Teil der unter Literatur angegebenen Quelle, darüber hinaus werden folgende Quellen zitiert:

1. ↑ ^{a b c d e} R. H. N. Smithers, J. D. Skinner, Christian T. Chimimba: The Mammals of the Southern African Sub-region. Cambridge University Press 2005, S. 470ff.
2. ↑ ^{a b c d e f g h i j} Claudio Sillero-Zubiri, Michael Hoffmann, David W Macdonald: Canids: Foxes, Wolves, Jackals, and Dogs : Status Survey and Conservation. IUCN 2004, S. 183ff.
3. ↑ ^{a b c d} Jonathan Kingdon: East African Mammals: An Atlas of Evolution in Africa. Volume 3, Part a: Carnivores. University of Chicago Press, 1989, S. 54ff.
4. ↑ ^{a b c d e} Ronald M. Nowak: Walker’s Mammals of the World. Johns Hopkins University Press, 1999, ISBN 0-8018-5789-9, S. 673–674 online
5. ↑ ^{a b} Otocyon megalotis in der Roten Liste gefährdeter Arten der IUCN. Abgerufen am 26. Oktober 2008.
6. ↑ K. Koop, B. Velimirov: Field observations on activity and feeding of bat-eared foxes (Otocyon megalotis) at Nxai Pan, Botswana. In: African Journal of Ecology 2008, Bd. 20, Nr. 1, S. 23–27.
7. ↑ Zum Sozialverhalten rudellebender Wildcaniden in Gefangenschaft. bei carnivoreconservation.org, abgerufen am 26. Mai 2018.
8. ↑ Richard Estes, Edward Osborne Wilson: The Behavior Guide to African Mammals: Including Hoofed Mammals, Carnivores, Primates. University of California Press 1992, S. 392ff.
9. ↑ Jan F. Kamler, David W. Macdonald: Longevity of a wild bat-eared fox. In: South African Journal of Wildlife Research 2006, Bd. 36, Nr. 2, S. 199–200.
10. ↑ G. S. A. Rasmussen: Predation on bat-eared foxes Otocyon megalotis by Cape hunting dogs Lycaon pictus. In: Koedoe 1996, Bd. 39, Nr. 1, S. 127–129.
11. ↑ Jan A. J. Nel: Wilde Hunde. Hrsg.: Udo Ganloßer, Claudio Silleo-Zubiri. Filander Verlag, 2006, ISBN 3-930831-63-5, Der Löffelhund, S. 89, 90.
12. ↑ Carolyne Bardeleben, Rachael L. Moore und Robert K. Wayne: A molecular phylogeny of the Canidae based on six nuclear loci. In: Molecular Phylogenetics and Evolution 2005, Bd. 37, Nr. 3, S. 815–831.
13. ↑ Kerstin Lindblad-Toh et al.: „Resolving canid phylogeny.“ Abschnitt in: Kerstin Lindblad-Toh et al.: Genome sequence, comparative analysis and haplotype structure of the domestic dog. Nature 438, Dezember 2005; Seite 803–819.

Literatur

• Howard O. Clark Jr.: Otocyon megalotis. In: Mammalian Species. 2005, Nr. 766, S. 1–5.

Weblinks

• Otocyon megalotis in der Roten Liste gefährdeter Arten der IUCN 2006. Eingestellt von: Nel & Maas, 2004. Abgerufen am 10. Mai 2006.

Otocyon megalotis es un specie de Otocyon.

Η αλεπού με αφτιά νυχτερίδας (Otocyon megalotis - Ωτοκύων ο μεγαλώτις) είναι είδος αλεπούς που βρίσκεται στην αφρικανική σαβάνα, ονομασμένη για τα μεγάλα της αφτιά,^[1] τα οποία χρησιμοποιούνται για τη θερμορύθμιση.^[2] Τα αρχεία απολιθωμάτων δείχνουν ότι αυτός ο κυνίδης εμφανίστηκε για πρώτη φορά κατά τη διάρκεια του μέσου Πλειστόκενου, πριν από περίπου 800.000 χρόνια.^[1] Θεωρείται βασικό είδος κυνίδη, που ομοιάζει με προγονικές μορφές της οικογένειας.^[3]

Η αλεπού με αφτιά νυχτερίδας έχει καστανόξανθη γούνα με μαύρα αφτιά, πόδια και σημεία του μυτερού προσώπου. Είναι κατά μέσο όρο 55 εκατοστά μήκος (κεφάλι και σώμα), με αφτιά μήκους 13 εκατοστών. Είναι το μοναδικό είδος του γένους Ωτοκύων.^[4] Η ονομασία Ωτοκύων προέρχεται από τις ελληνικές λέξεις οὖς (αφτί) και κύων (σκύλος), ενώ η συγκεκριμένη ονομασία μεγαλώτις προέρχεται από τις ελληνικές λέξεις μέγας και οὖς.^[2]

Παραπομπές

Вялікавухая або вушастая лісіца (Otocyon megalotis) — драпежны сысун сямейства сабачых, адзіны від роду. Навуковая назва гэтай жывёлы перакладаецца з грэчаскай як «вушасты сабака вялікавухі».

Вушастая лісіца падобная да звычайнай лісы, але драбнейшая і зь непрапарцыйна вялікімі вушамі. Даўжыня яе цела 46-66 см, вышыня ў карку да 40 см. Даўжыня хваста 24-34, вага 3-5,3 кг. Пыса кароткая, вострая. Вушы, як і ў многіх пустынных жывёлаў, вельмі вялікія — да 13 см у вышыню, шырокія ў корня, востраканцовыя. Пярэднія лапы з пяцьцю пальцамі, заднія з чатырма.

— сховішча мультымэдыйных матэрыялаў

Том чихт үнэг (Otocyon megalotis) нь Африкийн Саваннад тархсан, Нохойнхон овгийн амьтан юм. Дундад Плейстоцений үед буюу 800,000 орчим жилийн өмнө үүсчээ^[3].

Том чихт үнэгний чих, хөл, нүүрний хэсэг нь хар байх бөгөөд ерөнхийдөө шаргал өнгөтэй. Дунджаар 55 см урттай (толгой, их бие), чих нь 13 см байдаг. Otocyon төрлийн цорын ганц зүйл юм^[1]. Otocyon хэмээх нэр нь грек хэлний "oto" буюу чих, "cyon" буюу нохой гэдэг үгнээс гаралтай.

Том чихт үнэгийн шүд нь нохойнхон овгийн бусад амьтдаас жижигхэн байдаг. Энэ нь түүний шавьж иддэгтэй холбоотой, шавьжнууд нийт хоол тэжээлийн нь 80%-г эзэлдэг байна^[4]. Цагаан шоргоолжны үүрэнд зочлон, царцааны нүүдлийг дагаж, эрээн тахь буюу антилоп гөрөөсний сүргийг бараадан, тэдний ялгадасан дээр шавах шавьжаар хооллоно. Шавьжнаас гадна мэрэгчид, шувууд, өндөг, заримдаа жимсээр хооллоно. Усны хэрэгцээнийхээ ихэнхийг хоолноосоо авдаг.

Нас бие гүйцсэн хос, залуу үнэгнүүдээс бүрдэг бяцхан бүлэг үүсгэн амьдрах бөгөөд шөнийн явдалтай. Хосууд нүхэнд амьдарч, хоёроос таван гавараа хамтдаа өсгөдөг. Нас бие гүйцсэн хосууд моногами амьдралтай, гэхдээ хосдоо насан туршдаа үнэнч байдаг эсэх нь хараахан мэдэгдээгүй.

Шүднээс нь болж том чихт үнэгийг нохойныхон овгийн тусдаа дэд овогт (Otocyoninae) багтаадаг хэдий ч сүүлийн үеийн судалгаагаар үнэгнүүдтэй ойр болох нь тогтоогджээ. Том чихт үнэг нь Плейстоцений эринд маш өргөн тархсан байсан бөгөөд тэр үед Баруун болон Өмнөд Азид хүртэл нутаглаж байсан ажээ.

Дэд зүйлүүд

Уг үнэгний одоогоор мэдэгдээд буй 2 дэд зүйл бий:^[2]

• Otocyon megalotis megalotis - Өмнөд Замби, Ботсван, Намиб, Өмнө Африк, Ангол, Мозамбик, Зимбабве
• Otocyon megalotis virgatus - Этиоп, Кени, Сомали, Судан, Танзани, Уганда

Эшлэл

Otocyon megalotis

Mbwá masikio ezalí nyama ya mabɛ́lɛ ya Afríka. Ezalí mbwá té, ezalí mokengé.

The bat-eared fox (Otocyon megalotis) is a species of fox found on the African savanna. It is the only extant species of the genus Otocyon^[1] and considered a basal canid species.^[4] Fossil records indicate this canid first appeared during the middle Pleistocene.^[5]

It is named for its large ears, which have a role in thermoregulation.^[3] The bat referred to in its colloquial name is possibly the Egyptian slit-faced bat (Nycteris thebaica), which is abundant in the region and has very large ears.^[6] Although not commonly used, other vernacular names include big-eared fox, black-eared fox, long-eared fox,^[7] Delalande's fox, cape fox,^{[note 1][8]} and motlosi.^[3]

Systematics and evolution

The bat-eared fox is the only living species of the genus Otocyon. Its scientific name, given by Anselme Gaëtan Desmarest, was initially Canis megalotis (due to its close resemblance to jackals), and later changed by Salomon Müller which placed it in its own genus, Otocyon; its huge ears and different dental formula warrant inclusion in a genus distinct from both Canis and true foxes (Vulpes).^[6] The generic name Otocyon is derived from the Greek words otus for ear and cyon for dog, while the specific name megalotis comes from the Greek words mega for large and otus for ear.^[3]

Due to its different dentition, the bat-eared fox was previously placed in a distinct subfamily of canids, Otocyoninae, as no relationship to any living species of canid could be established. However, according to more recent examinations, this species is regarded as having affinities with the vulpine line,^[9] and Otocyon was placed with high confidence as sister to the clade containing both the raccoon dog (Nyctereutes) and true foxes (Vulpes), occupying a basal position within Canidae.^[10][4]

Subspecies

Currently, there are two recognized subspecies:^[9]

• Otocyon megalotis megalotis (Desmarest, 1822) — found in southern Africa
• Otocyon megalotis virgatus (Cabrera, 1910) — found in eastern Africa

Fossils

Otocyon is poorly represented in the fossil record. It is suggested the genus forms a clade with Prototocyon, an extinct genus of canid. However, the generic distinction between Prototocyon and the extant Otocyon is doubtful.^[11][12] Fossils of an extinct fox-like canine known as Otocyon recki, have been found in sediments of the Olduvai Gorge, Tanzania, dating back to the late Pliocene or early Pleistocene.^[3] However, it is now often placed in Prototocyon.^[13][14]

Description

Bat-eared foxes are relatively small canids, ranging in weight from 3 kg to 5.3 kg. Head and body length is 46–66 cm, tail length is 23–34 cm, shoulder height is 30–40 cm,^[15] and the notably large ears are 11–13 cm long.^[16]

Generally, the pelage is tan-colored, with gray agouti guard hairs,^[15] giving its grizzled appearance, appearing more buff on the sides.^[9] The undersides and throat are pale. The limbs are dark, shading to dark brown or black at their extremities. The muzzle, the tip and upperside of the tail and the facial mask are black. The insides of the ears are white.^[3] Individuals of the East African subspecies, O. m. virgatus, tend toward a buff pelage with dark brown markings, as opposed to the black of O. m. megalotis. Proportionally large ears of bat-eared foxes, a characteristic shared by many other inhabitants of hot, arid climates, help to distribute heat. They also help in locating prey.^[16]

Range and distribution

The bat-eared fox has a disjointed range of distribution across the arid and semi-arid regions of Eastern and Southern Africa, in two allopatric populations (representing each of the recognized subspecies) separated by approximately 1,000 km. Subspecies O. m. virgatus extends from southern Sudan, Ethiopia and Somalia, through Uganda and Kenya to southwestern Tanzania; O. m. megalotis occurs in the southern part of Africa, ranging from Angola through Namibia and Botswana to South Africa, and extends as far east as Mozambique and Zimbabwe,^[2] spreading into the Cape Peninsula and toward Cape Agulhas. Home ranges vary in size from 0.3 to 3.5 km².^[3] There are no confirmed observations in Zambia.^[2]

Habitat

Bat-eared foxes are adapted to arid or semi-arid environments. They are commonly found in short grasslands, as well as the more arid regions of the savannas, along woodland edges, and in open acacia woodlands.^[16] They prefer bare ground and areas where grass is kept short by grazing ungulates^[3] and tend to hunt in these short grass and low shrub habitats. However, they do venture into areas with tall grasses and thick shrubs to hide when threatened.^[17]

In addition to raising their young in dens, bat-eared foxes use self-dug dens for shelter from extreme temperatures and winds. They also lie under acacia trees in South Africa to seek shade during the day.^[3]

Diet

Bat-eared foxes are considered the only truly insectivorous canid,^[18] with a marked preference for harvester termites (Hodotermes mossambicus),^[19] which can constitute 80–90% of its diet.^[3]

When this particular species of termite is not available, their opportunistic diet allows a wide variety of food items to be taken:^[19] they can consume other species of termites, other arthropods such as ants, beetles (especially scarab beetles),^[20] crickets, grasshoppers, millipedes, moths, scorpions, spiders, and rarely birds, birds' eggs and chicks,^[21] small mammals, reptiles, and fungi (the desert truffle Kalaharituber pfeilii^[22]). Berries, seeds, and wild fruit also are consumed. The bat-eared fox refuses to feed on snouted harvester termites, likely because it is not adapted to tolerate termites' chemical defense.^[3]

Generally, bat-eared foxes meet their water requirements by the high water content of their diet. Water constitutes a critical resource during lactation.

Dentition

The teeth of the bat-eared fox are much smaller and reduced in shearing surface formation than teeth of other canid species. This is an adaptation to its insectivorous diet.^[23] The bat-eared fox is an old species that was widely distributed in the Pleistocene era. The teeth are not the bat-eared fox's only morphological adaptation for its diet. On the lower jaw, a step-like protrusion, called the subangular process, anchors the large digastric muscle to allow for rapid chewing. The digastric muscle is also modified to open and close the jaw five times per second.^[3]

Foraging

Bat-eared foxes usually hunt in groups, often splitting up in pairs, with separated subgroups moving through the same general area.^[24] When termites are plentiful, feeding aggregations of up to 15 individuals from different families occur.^[25] Individuals forage alone after family groups break in June or July and during the months after cub birth.

Prey is located primarily by auditory means, rather than by smell or sight.^[24] Foraging patterns vary between seasons and populations, and coincide with termite availability. In eastern Africa, nocturnal foraging is the rule, while in southern Africa, nocturnal foraging during summer slowly changes to an almost solely diurnal pattern during the winter. Foraging techniques depend on prey type, but food is often located by walking slowly, nose close to the ground and ears tilted forward.^[9] It usually occurs in patches, which match the clumped prey resources, such as termite colonies, that also occur in patches. Groups are able to forage on clumps of prey in patches because they do not fight each other for food due to their degree of sociality and lack of territoriality.^[17]

Behavior

In the more northern areas of its range (around Serengeti), they are nocturnal 85% of the time. However, around South Africa, they are nocturnal only in the summer and diurnal during the winter.^[26]

Bat-eared foxes are highly social animals. They often live in pairs or groups, and home ranges of groups either overlap substantially or very little. In southern Africa, bat-eared foxes live in monogamous pairs with kits, while those in eastern Africa may live in pairs, or in stable family groups consisting of a male and up to three closely related females with cubs.^[27] Individuals forage, play, and rest together in a group, which helps in protection against predators. They engage in frequent and extended allogrooming sessions, which serve to strengthen group cohesion, mostly between mature adults, but also between young adults and mature adults^[3]

Visual displays are very important in communication among bat-eared foxes. When they are looking intently at something, the head is held high, eyes are open, ears are erect and facing forward, and the mouth is closed. When an individual is in threat or showing submission, the ears are pulled back and lying against the head and the head is low. The tail also plays a role in communication. When an individual is asserting dominance or aggression, feeling threatened, playing, or being sexually aroused, the tail is arched in an inverted U shape. Individuals can also use piloerection, which occurs when individual hairs are standing straight, to make it appear larger when faced with extreme threat. When running, chasing, or fleeing, the tail is straight and horizontal. The bat-eared fox can recognize individuals up to 30 m away. The recognition process has three steps: First they ignore the individual, then they stare intently, and finally they either approach or attack without displays. When greeting another, the approaching individual shows symbolic submission which is received by the other individual with a high head and tail down. Few vocalizations are used for communication, but contact calls and warning calls are used, mostly during the winter. Glandular secretions and scratching, other than for digging, are absent in communication.^[3]

Reproduction

The bat-eared fox is predominantly socially monogamous,^[28] although it has been observed in polygynous groups. In contrast to other canids, the bat-eared fox has a reversal in parental roles, with the male taking on the majority of the parental care behavior. Gestation lasts for 60–70 days and females give birth to litters consisting of one to six kits. Beyond lactation, which lasts 14 to 15 weeks,^[3] males take over grooming, defending, huddling, chaperoning, and carrying the young between den sites. Additionally, male care and den attendance rates have been shown to have a direct correlation with cub survival rates.^[29] The female forages for food, which she uses to maintain milk production, on which the pups heavily depend. Food foraged by the female is not brought back to the pups or regurgitated to feed the pups.^[3]

Pups in the Kalahari region are born September–November and those in the Botswana region are born October–December. Young bat-eared foxes disperse and leave their family groups at 5–6 months old and reach sexual maturity at 8–9 months.^[3] Bat-eared foxes have been recorded reaching maximum lifespans of over 14 to 17 years in captivity. ^[30][31]

Conservation threats

The bat-eared fox has some commercial use for humans. They are important for harvester termite population control, as the termites are considered pests. They have also been hunted for their fur by Botswana natives.^[3] Additional threats to populations include disease and drought that can harm populations of prey; however, no major threats to bat-eared fox populations exist.^[2]

Notes

References

Retrieved from "https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Bat-eared_fox&oldid=1143247707"

El zorro orejudo u otoción (Otocyon megalotis) es una especie de mamífero carnívoro de la familia Canidae.

Descripción física

El Zorro orejudo recibe su nombre de sus grandes orejas que pueden alcanzar una longitud de 1'14 a 1'35 cm y desempeñan un papel crucial en la termorregulación. Estos especímenes se consideran cánidos relativamente pequeños, con un peso que varía de 3 kg a 5,3 kg. La longitud de la cabeza y el cuerpo es de 46 a 66 cm, la cola de 23 a 34 cm y la altura de los hombros de 30 a 40 cm, sus patas son relativamente cortas en comparación con otras especies de zorros. La coloración de su cuerpo es generalmente de un tono marrón amarillento, el pelaje del cuello y las partes inferiores son pálidas. La parte inferior de las piernas, los pies, la punta de la cola, la parte exterior de las orejas y el pelaje de la mascarilla que recuerda a un mapache son negros. ^[2]​

Debido al ambiente seco y cálido donde vive (sabanas, estepas, semidesiertos), el pelaje es corto en todo el cuerpo salvo en la cola, donde se espesa. El extremo de esta, al igual que la parte inferior de las patas y orejas, el morro y la cara, es de color negro. El resto del cuerpo es pardo-grisáceo, tornándose amarillento o blancuzco en el vientre, garganta y cara interna de cola y patas.

Aparte de sus grandes orejas, el Zorro orejudo se diferencia de otros zorros por su dentición única. Tiene más dientes que cualquier otro mamífero placentario heterodonto con un total de entre 46 y 50 piezas dentales. Mientras que en todos los demás cánidos no hay más de dos molares superiores y tres inferiores, el zorro orejudo tiene al menos tres molares superiores y cuatro inferiores. Otra característica peculiar es una gran protuberancia en forma de escalón en la mandíbula inferior que ancla el gran músculo digástrico que le permite masticar cinco veces por segundo.

Distribución geográfica

Existen dos núcleos de población diferentes, uno en el este de África, desde Somalia hasta el Gran Valle del Rift y Tanzania; y otro en el sur del continente, desde el Cabo de Buena Esperanza al sur de Angola. Ambas poblaciones se separaron al final de la última glaciación, cuando el clima de los actuales Mozambique y Zambia se volvió más húmedo. Así mismo, se han encontrado restos fósiles del Pleistoceno que indican una primitiva presencia en Egipto y el sur de Asia. Los territorios más cercanos de las diferentes subespecies están separados por aproximadamente 1000 km.^[3]​

Hábitat

Los Zorros orejudos están adaptados a ambientes áridos o semiáridos. Se encuentran comúnmente en pastizales de baja altura, así como en las regiones más áridas de las sabanas, a lo largo de los bordes de los bosques y en los bosques de acacias.^[4]​ Prefieren zonas con el suelo desnudo y las áreas donde la hierba se mantiene corta por la presencia de pastoreo de ungulados.^[5]​ Tienden a cazar en estos hábitats de pastos cortos y arbustos bajos. Sin embargo, también frecuentan zonas con pastos altos y arbustos gruesos para esconderse en caso de amenaza por presencia de depredadores.^[6]​ Además de criar a sus crías en madrigueras, los Zorros orejudos, utilizan madrigueras autocavadas para protegerse de las temperaturas y los vientos extremos. También yacen debajo de las acacias en Sudáfrica para buscar sombra durante el día.^[5]​

Comportamiento

Los Otocyon megalotis son animales gregarios, por lo general no se alejan más de 200 metros de la manada y practican el "allogrooming" o acicalamiento social comúnmente realizado entre mamíferos. Suelen ser monógamos, aunque también hay casos de poligamia y las hembras pueden criar cachorros que no son suyos. Los Zorros orejudos que habitan Sudáfrica son principalmente diurnos durante el invierno y nocturnos durante el verano, mientras que los que se encuentran en el Serengeti desarrollan el 85% de su actividad durante la noche. En Sudáfrica, los rangos de hogar generalmente se superponen. La densidad de población puede alcanzar los 10 individuos por km².Los Zorros orejudos son susceptibles a depredadores hasta del tamaño de chacales y águilas. Las aves rapaces diurnas generalmente representan la mayor amenaza para los especímenes. Por su tamaño y modo de vida similar a otros cánidos es frecuente verlo batallar por presas o territorio con otras especies de canidos como el chacal dorado.^[7]​

Dieta

Los Zorros orejudos son carnívoros, concretamente insectívoros. Sus hábitos alimenticios consisten básicamente en insectos como termitas y otros invertebrado (hormigas, grillos, saltamontes, termitas), y ocasionalmente pequeños roedores, lagartijas, huevos de aves, polluelos y variedad de plantas. Aun así, el 80% de su dieta está compuesta por la termita recolectora y el escarabajo pelotero. Curiosamente, los Zorros orejudos obtienen la mayor parte de su aporte de agua de la ingesta de estos insectos que a menudo se alimentan de hierba. Sus grandes orejas le permiten localizar los pequeños invertebrados que conforman la mayor parte de su dieta. Una vez encontrados estos, el animal excava rápidamente y comienza a comerlos sin preocuparse de sus mordiscos o picotazos, ya que su pelaje es lo suficientemente denso como para mantener a raya incluso a las voraces termitas africanas.

Característica reproductivas

Los Zorros orejudos se reproducen anualmente, son monógamos con algunas excepciones de machos con dos parejas femeninas. La época de reproducción varía según la zona de hábitat. Normalmente coincide con la temporada de lluvias, que traen consigo un aumento de las poblaciones de insectos. La gestación dura de 60 a 70 días y las hembras dan a luz en el interior de la madriguera. Las camadas están compuestas por una a seis crías. El periodo de lactancia dura de 14 a 15 semanas. Los machos se encargan de acicalar, defender, acurrucarse, acompañar y transportar a las crías. La hembra busca alimento, que utiliza para mantener la producción de leche, de la que dependen en gran medida las crías.^[5]​ Tras 17 días, las crías salen de la madriguera. Hasta la 4ª o 5ª semana de vida, su pelaje no cambiará a los colores adultos, permaneciendo gris. Para el quinto o sexto mes, las crías están completamente desarrolladas. Algunas hembras permanecerán con su manada natal y se reproducirán, pero la mayoría de ellas, como los machos, se dispersarán en busca de otros grupos para reproducirse.

Comercio y amenazas

El zorro orejudo no se considera una especie amenazada, su estado de conservación está establecido como preocupación menor según La Unión Internacional para la Conservación de la Naturaleza (IUCN). Aunque no haya amenazas importantes para esta especie, sí que está sujeta a la caza de subsistencia por pieles (especialmente demandada en las principales ciudades de Botsuana).. El uso comercial es muy limitado, pero las pieles de invierno se valoran y venden como mantas. También se venden como trofeos de caza en Sudáfrica. Las poblaciones suelen fluctuar debido a enfermedades, especialmente la rabia y el moquillo canino, que pueden provocar una disminución drástica a corto plazo en el número de individuos. También se ven afectados por la sequía, que deprime las poblaciones de insectos.

Referencias

• The Kingdom Field Guide to African Mammals. Jonathan Kingdon, Academic Press Limited, 1997.

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kõrvukrebane (perekond).

---

Kõrvukrebane (Otocyon megalotis) on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja, kõrvukrebase perekonna ainus säilinud liik.

Kõrvukrebane elab Aafrika savannides kahe eraldiseisva populatsioonina mandri ida- ja lõunaosas. Ta sai nime oma suurte kõrvade järgi. Kõrvukrebane toitub eelkõige putukatest.

Fossiilileidude põhjal on teada, et kõrvukrebane oli olemas hiljemalt kesk-pleistotseenis, umbes 800 000 aastat tagasi.^[2]

Süstemaatika

Eriliste hammaste tõttu paigutati kõrvukrebane varem eraldi alamsugukonda Otocyoninae. Hilisemad uuringud on näidanud, et ta sarnaneb rohkem rebase perekonna liikidega. Teised uurijad on aga selle perekonna paigutanud eraldi rühma, mis ei ole rebasega lähedases suguluses.^[3]

Alamliigid:^[4]

• Otocyon megalotis megalotis (Desmarest 1822), sünonüümid Agriodus auritus (Smith 1840), Canis lalandii (Desmoulins 1823), Otocyon caffer (Müller 1836), Otocyon steinhardti (Zukowsky 1924)^[5]
• Otocyon megalotis virgatus (Miller 1909), sünonüümid Otocyon virgatus, Otocyon megalotis canescens (Cabrera 1910)^[6]

Põlvnemine ja kromosoomistik

Fülogeneesiuuringud näitavad, et kõrvukrebane eraldus teistest koerlastest umbes 7 miljonit aastat tagasi. Vanimad fossiilid on ligi kaks miljonit aastat vanad. Teda peetakse lähedaseks hallrebasega (sealhulgas ranna-hallrebasega).

Tänapäeva kõrvukrebase eellased ilmusid Aafrikasse pliotseenis.^[7] Varaseim fossiil on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist hilis-pliotseenist pärit Hearthi koopa väljakaevamistelt. Tansaaniast hilis-pliotseeni–vara-pleistotseeni setetest Olduvai I leiti väljasurnud kõrvukrebase Otocyon recki fossiil.^[8] Kõrvukrebane oli pleistotseenis laialt levinud.^[3]

On aga ka uuringuid, mille järgi on kõrvukrebase lähim sugulane kährik.^[9]

Kõrvukrebasega väga sarnaseks on peetud kapi rebast, kes on veidi väiksem, hõbedasema karvaga ja väiksemate kõrvadega. Nende liikide esindajate lõunapoolne levila suures osas kattub.^[10]

Kromosoome on 72.^[8]

Levila ja elupaigad

Kõrvukrebase levila koosneb kahest eraldiseisvast piirkonnast Ida- ja Lõuna-Aafrika ariidse kliimaga aladel. Neid eraldab teineteisest umbes 1000 km. Alamliigi Otocyon megalotis virgatus levila ulatub Lõuna-Sudaanist,^[1] Eritreast,^[8] Etioopiast ja Somaaliast kuni Uganda, Keenia ja Edela-Tansaaniani. Otocyon megalotis megalotis elab Angola lõunaosas, Namiibias, Botswanas, Zimbabwes, Mosambiigis, Lõuna-Aafrika Vabariigis^[1] ja Malawis.^[8] Suuremas osas Sambiast ei ole kõrvukrebast kohatud. Arvatakse, et pleistotseenis ulatus levila katkematult Ida-Aafrikast Lõuna-Aafrikani. On täheldatud levila sarnasust kõrvukrebase ja teiste kuivas kliimas elavate endeemsete liikide vahel. Kõrvukrebase levila kattub suures osas näiteks tsiibethüääni ja mustselg-šaakali omaga. Viimastel aastatel aset leidnud levila laienemist Aafrika lõunaosas seostatakse sademetemustrite muutumisega.^[1]

Kõrvukrebased elavad peamiselt rohumaal, savannis ja põõsasrohtlas.^[3][4][11] Aafrika lõunaosas on nende peamine elupaik madalarohulistel tasandikel ja kõrbemaastikul, kuid neid võib leida ka põõsastega lagendikelt, kuivast või poolkuivast põõsassavannist, kus võib talvel vihma sadada, ning lagedatest kuivadest savannidest. Serengetis on kõrvukrebased levinud avatud rohtlate ja puistute piiril, aga mitte madalarohulistel aladel. Mõlema alamliigi asuala kattub peaaegu täielikult neile söögiks olevate termiitide Hodotermes ja Microhodotermes omaga. Lagedal maastikul on hea nähtavus ja palju termiite, rohkelt on ka kabjaliste sõnnikut, mis putukaid meelitab.^[1][12] Kõige arvukamalt on kõrvukrebaseid maastikul, kus rohu kõrgus on 100–250 mm. Sellised alad kujunevad tihti tulekahju tagajärjel või kohtades, kus suurte rohusööjate karjad on hiljuti söömas käinud. Kui rohi liiga kõrgeks kasvab, kolib kõrvukrebane uude kohta.^[8][13]

Arvukus

Kõrvukrebase arvukust peetakse stabiilseks. Ta on tavaline Lõuna- ja Ida-Aafrika kaitsealadel, kuid tema arvukus on vähenema hakanud kuivemates piirkondades ja Lõuna-Aafrikas inimasustuse lähedal, kus teda aeg-ajalt hävitatakse. Arvukus igal asualal kõigub ja sõltub muu hulgas sademete hulgast, toidu kättesaadavusest, paljunemistsüklist ja haigustest. Kalahari kõrbes on asustustiheduseks registreeritud 0,7–14 isendit/km² ja Serengetis 0,3–1,0 isendit/km².^[1][14]

Eluiga

Loomaaias elavad kõrvukrebased umbes 13-aastaseks, looduses elavatel loomadel peetakse kõrgeimaks vanuseks 9 aastat.^[15] Loomaaias on kõrvukrebane elanud 13 aasta ja 9 kuu vanuseks.^[8]

Välimus

Kõrvukrebane sarnaneb välimuselt rebasega, kuid teda eristavad eelkõige silmatorkavalt suured kõrvad. Kehasuurust arvestades on ainult fennekrebasel veel suuremad kõrvad. Kõrvukrebase kehaehitus on kohastunud jälituseks ja varitsuseks. Keha on vilajas ning jäsemed suhteliselt pikad ja saledad. Karvastik on tihe ja sageli kohev.

Suurus

Kõrvukrebasel on keskmise suurusega keha. Keha tüvepikkus on 46–66 cm (keskmine kehapikkus 55 cm^[16]), õlakõrgus 30–40 cm, saba pikkus 23–34 cm,^[17] kehamass 3,2–5,4 kg (3–5 kg^[12]), sünnikaal 99–142 grammi.^[3] Kõrvade pikkus on keskmiselt 13 cm.^[16]

Emasloomad on tavaliselt isastest veidi suuremad ja raskemad.^[17]

Värvus

Kõrvukrebase värvus varieerub hallikasbeežist kollakaspruunini, vahel ka tumedama pruunini. Vanemad loomad on tavaliselt erksamavärvilised.^[14]

Aluskarv on hall, valgete karvaotstega, karva pikkus on umbes 3 cm. Pealiskarv on peamiselt must valgete otstega, umbes 5,5 cm pikkune.^[17] Mõnikord on näha tumedam seljatriip.^[14] Lõua- ja kurgualune, rind ja kõht on pruunikaskollased, selg ja küljed hallikamad. Osa käppadest, sabaots ja kõrvatipud on mustad, nägu ja kõrvade esiküljed valged.^[10]

Anatoomia ja füsioloogia

Käpad

Käpad, eriti käppade esiküljed ja käpaotsad on tumedad, mõnikord peaaegu mustad.^[12][16] Esikäppadel on viis varvast, neist esimene maaga kokku ei puutu. Küünised on umbes 20 mm pikkused. Tagakäppadel on neli varvast, tagumiste küüniste pikkus on 7–10 mm.^[17] Küünised on kohastunud kaevamiseks. Need on võrdlemisi nürid, aga tugevad.^[18]

Saba

Saba on kohev, selle ülaküljel on must triip, sabaots on must.^[12][16] Saba pikkus on 23–34 cm.^[17]

Nägu

Kõrvukrebase pea on piklik, otsmik lame. Nägu on valge, silmade ümbruses ja koonu peal tumedam. Näomaski poolest meenutab kõrvukrebane veidi pesukaru.^[19]

Koon on pikk ja teravaotsaline, pealt must, alt valge.^[12]

Kõrvad

Kõrvad on püstised, laiad, keskmiselt 13 cm pikkused. Kõrvad on seest valged, väljast mustad.^[16] Suured kõrvad kindlustavad kõrvukrebasele erakordselt hea kuulmise. Ta kuuleb ka üheainsa maa-aluses käigus toimetava termiidi liikumist. Kõrvad aitavad ka kehatemperatuuri reguleerida. Kõrvalesta pinnal on palju peeni veresooni.^[3]

Hambad

Kõrvukrebasel on väga iseloomulik hammastu. Hambad on kohastunud putukate söömiseks ja seetõttu on need palju väiksemad kui teistel koerlastel.^[20] Kõigist teistest koerlastest eristab teda aga eelkõige suurem purihammaste arv. Kõrvukrebase hambavalem on i 3/3, c 1/1, p 4/4, m 3–4/4–5, seega kokku on tal hambaid 46–50.^[8] Teistel koerlastel on kummalgi pool kaks ülemist ja kolm alumist purihammast (m 2/3).^[3] Kõrvukrebasel on rohkem hambaid kui ühelgi teisel pärisimetajal, välja arvatud hammasvaalalised.^[10]

Alumisel lõualuul on aste, kuhu kinnitub tugev mälumislihas, mis laseb lõualuul kiiresti liikuda. Kõrvukrebane suudab suud avada ja sulgeda kuni viis korda sekundis. Närimise ajal liiguvad kõrvad taha. Pehme toidu tarvitamine ei vähenda purihammaste lõikepindade kulumist.^[8]

Piimahambad sarnanevad teiste koerlaste hammastega.^[14]

Piimanäärmed

Emastel kõrvukrebastel on 4–6 nisa.^[8]

Meeled

Kõrvukrebasel on väga hea kuulmine ja vilets nägemine. Ka haistmine on hea.^[21]

Eluviis

Kõrvukrebane on karjaloom. Nad peavad jahti karjadena ja liiguvad harva üksteisest kaugemale kui 200 meetrit, avatud maastikel püsivad nad enamasti kuni 30 meetri kaugusel. Nad puhkavad koos ja otsivad üksteise lähedust. Ühest küljest aitab koospüsimine paremini vaenlast märgata ja talle vastu hakata, teisest küljest aga elavad neile toiduks olevad putukad tavaliselt kolooniatena.^[8]

Kõrvukrebased elavad paarides või väikestes perekonnagruppides.^[4] Grupp koosneb kahest kuni viieteistkümnest isendist, kes on tavaliselt lähisugulased. Isased kutsikad hülgavad karja varakult, noored emasloomad jäävad aga tihti aastaks-kaheks karja juurde. Karja suurus sõltub aastaajast. Rebasepere jahib üheskoos tavaliselt 7–8 kuud, kuni pojad on piisavalt suured. Kõige rohkem on kohatud kahekaupa liikuvaid kõrvukrebaseid. Suuremad karjad koosnevad vanematest koos oma täiskasvanud järglastega.^[8] Ida-Aafrikas võib ühe isase kaaskonda kuuluda kuni kolm emast koos nende kutsikatega.^[3] Registreeritud karju enamasti järgmisel aastal enam samas kohas ei kohatud, seega ei ole nende territoorium püsiv. Oma territooriumilt võivad nad lahkuda paaritumise ajal ja siis, kui rohi kasvab liiga kõrgeks.^[8]

Karja jahipiirkond hõlmab 0,3–3,5 km². Mida tihedamalt on piirkonnas termiite, seda väiksem on jahipiirkond. Eri karjade territooriumid võivad suures ulatuses kattuda. See on koerlastele ebatüüpiline. Mitu gruppi võib samal territooriumil kõrvuti jahti pidada, suhtudes võõra grupi liikmetesse enamasti sõbralikult.^[13] Idaosa populatsioonil on territooriumi suurus 0,25–1,5 km² ja see on uriiniga märgistatud. Lõunaosas kattuvad eri karjade asualad ulatuslikult ja piire valdavalt ei märgistata.^[4] Et kõrvukrebased eelistavad kohti, kus on termiitide kolooniaid, on termiitidest toitujate puhul territoorium väiksem ja tihedus suurem (15–19 rebast 0,5–5,3 km²-l) kui muu toidu sööjatel. Lõuna-Aafrikas on territoorium väiksem ka talvel, kui termiidid moodustavad toidust suurema osa kui suvel.^[8]

Sõltuvalt kliimast, hooajast ja termiitide aktiivsusest on kõrvukrebane kas päevase või öise eluviisiga. Areaali põhjaosas (Serengeti ümbruses) on ta 85% ajast öise eluviisiga, Aafrika lõunaosas on öise eluviisiga suvel, talvel aga tegutseb päeval.^[22] Toitumisrütm on seotud termiitide aktiivsusega.^[23] Lõuna-Aafrikas on piirkondi, kus temperatuur võib talvel ka alla nulli langeda.^[10]

Kalaharis Nossobi jõe ääres elavaid kõrvukrebaseid uurides selgus, et nad veedavad 70–90% ajast saaki püüdes ja süües ning nende aktiivsus varieerus aasta lõikes. Talvel olid nad aktiivsed peamiselt päeval ja öösel lamasid, arvatavasti magasid. Kesksuvel (detsembrist jaanuarini) käitusid nad vastupidi.^[8] Ühe söögikorra jooksul võivad nad rännata kuni 12 km.^[3]

Et kiskjaid eksitada, läheb ta tihti urgu tagasi enda varasemaid jälgi mööda. Ohu korral peitub loom kõrge rohu sisse või tihedasse põõsastikku. Külma ja tugeva tuule eest varjub ta kõrgema taimestiku vahele või enda kaevatud urgu. Keskpäevase kuumuse eest peidavad nad end olemasolevatesse lohkudesse ja kaevavad neid suuremaks. Lõuna-Aafrikas puhkavad kõrvukrebased tihti akaatsiate all.^[8]

Suhtlemine

Visuaalsed märguanded on suhtluses olulised. Neid antakse näoilme ning eriti kõrvade ja sabaga. Tähelepanelikult mingit objekti jälgival rebasel on pea püsti, silmad lahti, kõrvad kikkis ja ettepoole suunatud, suu kinni. Hirmu või alistumise korral on pea madalal, kõrvad liiguvad taha, peadligi. Seejärel võib ta hambad irevile ajada. Saba must ots ja triip teevad signaalid nähtavamaks. Saba võib olla longus, püsti või tagurpidi U kujuga kaarjas. Kaarjalt või püsti hoiab ta saba ohuolukorras või rünnaku ajal ja võimuvõitluse käigus, aga ka seksuaalse erutuse korral, mängides või roojates. Joostes on saba horisontaalne. Äärmise ohu korral tõusevad kaela-, turja- ja sabakarvad püsti, et lasta loomal suuremana paista.^[8]

Kõrvukrebane ei ole eriti häälekas. Tal on mõned kindlad kutsungid, mis kõlavad enamasti õrnalt ja vilistavalt ning sarnanevad rohkem linnu kui imetaja häälitsustega.^[3][19] Häält tehakse peamiselt liigikaaslastega kontakti otsimiseks või hoiatuseks, enamasti talvel. Kontaktikutsung on enamasti vaikne, hoiatus aga on kõrgetooniline ja kostab kaugele. Hoiatusi esineb võrdlemisi harva. Õrna häälega kutsutakse kutsikaid või antakse teada heast söögikohast. Hoiatatakse eelkõige röövloomade eest.^[8]

Tervitamisel kasutatakse visuaalseid ja lõhnasignaale. Üksteist tuntakse ära umbes 30 meetri kauguselt. Lähenejat võidakse ignoreerida või tema suunas hoiatuseks ründavalt läheneda.^[8]

Paljudel juhtudel märgistavad kõrvukrebased oma territooriumi uriiniga. Urineerimisel kasutatakse kolme eri asendit – ette nõjatumine, jalatõstmine ja kükitamine. Kui eesmärk on põie tühjendamine, nõjatuvad isasloomad tavaliselt ette, emased aga kükitavad. Kui on tegu märgistamisega, tõstavad isased jalga ja emased kükitavad. Märgistatakse rohkem talvel. Tihti märgistatakse topelt, kõigepealt urineerib emane ja seejärel märgistab isane üle. Emased kõrvukrebased hakkavad uriiniga märgistama innaajal, isaste märgistamise sagedus emase innaajal ei muutu.^[8]

Näärmeeritiste osa suhtluses pole teada. Füüsilise kokkupuute juures on lõhnad olulised.^[8]

Külma kaitseks kogunevad rebased magades hästi lähestikku. Ka muidu otsivad nad füüsilist kontakti liigikaaslastega. Tihti toetab üks loom pea teise seljale. Nad lakuvad ja nuusutavad üksteise nägu, ka hõõruvad vastamisi ja näksivad. Täiskasvanud loomad ja kutsikad mängivad omavahel sageli, peamiselt ajavad üksteist taga, harvem maadlevad.^[8]

Sõralisi ja kabjalisi kõrvukrebane tavaliselt ignoreerib. Toidunappuse korral hoiab ta nende lähedusse, et nende väljaheidetelt putukaid leida. Ta eirab ka sageli kohatavaid vöötmanguste ja manguste Ichneumia albicauda ja Helogale parvula. Suurte kiskjate suhtes on kõrvukrebane alati ettevaatlik, kuid inimest ei karda.^[8]

Toitumine

Kõrvukrebane sööb eelkõige putukaid. Ta kasutab saagi asukoha välja peilimiseks kõrvu. 80–90% toidust moodustavad termiidid Hodotermes mossambicus. Kõrvukrebase ja selle termiidiliigi levilad kattuvad 95-protsendiliselt. Kui see liik pole kättesaadav, sööb ta ka teisi termiite, peamiselt termiiti Microhodotermes viator, Botswanas ja Tansaanias aga perekonda Macrotermes kuuluvaid termiite.^[10] Ta sööb ka teisi lülijalgseid, sealhulgas sipelgaid, mardikaid, kilke, rohutirtse, tuhatjalgseid, ööliblikaid, skorpione, ämblikulisi, harva ka linde, väikseid imetajaid (eelkõige närilisi), roomajaid ja seeni (Kalaharituber pfeilii^[24]).^[8] Putukad katavad ka suurema osa nende veevajadusest.^[11] Kõrvukrebast ei ole nähtud vett joomas.^[8] Harvem söövad nad ka marju, vilju, juuri, linnupoegi, mett, linnumune.^[3] Kohtades, kus on palju rohusööjate sõnnikut, söövad nad sõnnikumardikaid ja nende vastseid.^[3] Sõnnikumardikaid söövad nad rohkem ka vihmaperioodil, kui termiitide aktiivsus on väiksem.^[10]

Keenias on piirkondi, kus termiiti Hodotermes mossambicus ei esine, seal toituvad kõrvukrebased ka termiidist Odontotermes.

Toitu otsivad nad karjakaupa. Jahipidamisviisi järgi on kõrvukrebane kaugelt äratuntav. Ta liigub aeglaselt, pea maadligi, kõrvad võimalikult maapinna lähedal. Tema suured kõrvad püüavad kinni vähimagi maa seest kostva heli. Kui saak on kuuldav, asub rebane raevukalt kaevama.^[12] Ta haarab termiite ka keelega maapinnalt.^[3]

Kõrvukrebase väljaheites sisalduvad seemned on idanemisvõimelised.^[8]

Pole täheldatud, et kõrvukrebased oleksid toitu tagavaraks varunud või toidu pärast omavahel võidelnud. Loomaaias elavad kõrvukrebased jätavad ülearuse toidu tavaliselt vedelema. Loomaaias on nad ära söönud ka neile pakutud hobuseliha, elusad hiired ja puuviljad.^[8]

Eluase

Kõrvukrebased elavad enda kaevatud urus või teiste loomade mahajäetud pesades, mille nad vajaduse korral suuremaks uuristavad. Viimasel juhul on tavaliselt tegu koivikute või tuhnikute pesadega.^[14] Kasutatakse ka mahajäetud termiidipesi.^[18] Tavaliselt on territooriumil mitu urgu paljude sissepääsude,^[13] mitmemeetriste käikude ja arvukate kambrikestega.^[4][18] Peamine urg on pesaurg, kus pojad üles kasvatatakse, ülejäänud urud territooriumil on eelkõige selleks, et ohu tekkimise korral pojad kiiresti varju viia.^[8]

Urus loomad magavad ja poegivad.^[18] Kaitseks äärmuslike temperatuuride ja tuule eest kaevab kõrvukrebane endale ka ajutisi väiksemaid urge ja lohke.^[11]

Paljunemine

Kõrvukrebane on valdavalt monogaamne, kuid on täheldatud ka polügüünseid isendeid.^[11] Tema paaritumisperiood on Serengetis juunist septembrini, Ugandas jaanuaris, Kalaharis juulis ja augustis, Ida-Aafrikas kohati aasta ringi. Innaaja ajastus sõltub kohalikust kliimast. Tavaliselt peaks poegimine langema vihmaperioodile, kui on kõige rohkem putukaid. Tiinus kestab 60–70 päeva. Ida-Aafrikas sünnivad pojad peamiselt augusti lõpust oktoobri lõpuni, Kalaharis septembrist novembrini, Botswanas oktoobrist detsembrini. Pesakonnas on 1–6 poega.^[8][11]

Vastsündinu kaalub 100–140 grammi. Ema imetab poegi 14–15 nädalat.^[8][11] Ühekuuseid kutsikaid hakatakse pikkamisi võõrutama ja emapiimale lisaks muud toitu pakkuma.^[4] Putukaid tavaliselt urgu ei tooda, poegi toidetakse valdavalt selgroogsetega.^[8] Erinevalt teistest koerlastest oksendab kõrvukrebane poegadele väga harva poolseeditud tahket toitu, sest see sisaldab putukate kõvu osi, mida pojad ei seedi.^[3] Kui imetav emane käib endale toitu otsimas, valvab isane poegi.^[12]

Kutsikate silmad avanevad 9-päevasena. Urust väljuvad nad esimest korda umbes 17-päevasena.^[4] Tihti sureb pesakonnast üks või kaks poega esimese kolme nädala jooksul.^[3]

Enamik kutsikaid saab täiskasvuliseks ja iseseisvaks 5–6-kuuselt, suguküpseks 8–9-kuuselt. Osa noori emaseid jääb pere juurde.^[4][8]

Erinevalt teistest koerlastest hoolitseb järglaste eest peamiselt isasloom.^[11] Kui kutsikad on emapiimast võõrutatud, võtab poegade eest hoolitsemise üle isasloom. Isaste hoolitsuse määra ja poegade ellujäämise vahel on leitud selge korrelatsioon.^[25] Isasloom jälgib ja kaitseb kutsikaid ning õpetab neid saaki püüdma.^[3]

Kõrvukrebased hoolitsevad tihti ka vastastikku üksteise järeltulijate eest.^[8]

Ohud

Kõrvukrebase peamised vaenlased on kotkad, šaakalid ja hüäänid.^[3] Kõrvukrebaseid jahivad teiste seas lõvi, leopard, gepard, hüäänkoer, tähnikhüään, pruun-vööthüään,^[8] ka kuningkotkas ja püütonid.^[18] Kutsikate suurim vaenlane on šabrakkšaakal, ka mustselgšaakal. Avatud maastikul võivad kuningkotkad ja teised suured röövlinnud ka täiskasvanud kõrvukrebase kätte saada. Kõrvukrebaseid on söögiks tapnud ka hieroglüüfpüüton.^[8]

Kutsikad varjuvad röövloomade eest lähimasse urgu, millel on enamasti kitsas sissepääs. Läheduses varitsevaid šaakaleid, tähnikhüääne ja manguste püütakse karjaga minema peletada. Kiskjate ja röövlindude eest põgenedes teevad kõrvukrebased haake.^[8]

Inimene kõrvukrebast väga ei ohusta. Mõnevõrra teda karusnaha saamiseks küll jahitakse. Teda peetakse ka ekslikult ohuks kariloomadele.

Populatsiooni suurus aeg-ajalt kõigub haiguste (eelkõige marutõve, koerte katku ja parvoviirusnakkuse) tõttu, täheldatud on ka trihhinoosi. Kui toidupuudust ei ole, on näiteks Serengetis marutaud levinuim surma põhjus.^[8] Loomade arvukust vähendab ka põud, mille tagajärjel putukate kättesaadavus väheneb.^[1] Inimasustuse lähedal jääb kõrvukrebaseid ka auto alla.

Suhe inimesega

Kõrvukrebane pole inimpelglik. Ta on uudishimulik ja ettevaatamatu ning tuleb tihti inimesi uudistama.

Inimesed peavad teda üldiselt kasulikuks, sest ta hävitab termiite. Vahel peetakse kõrvukrebaseid ekslikult koduloomade murdjateks, sest neid nähakse korjustelt usse söömas.^[14] Tegelikult ei ole ta oma hammaste ehituse tõttu suuteline suuremaid loomi murdma.

Kõrvukrebane ei ole eriti hinnatud jahisaak. Tema talvekasukat peetakse väärtuslikuks ja karusnahku mõnel määral müüakse. Aafrika lõunaosas (eriti Botswanas^[8]) müüakse nahku või topiseid jahitrofeedena.^[1]

Lõuna-Aafrikas peetakse neid mõnikord lemmikloomadena.^[14] Nad on levinud ka loomaaedades.

Viited

Välislingid

Otocyon megalotis Otocyon generoko eta Canidae familiako ugaztun haragijale bat da.

Erreferentziak

Kanpo estekak

• Otocyon megalotis espeziearen deskribapena Mammal species of the world webgunean

Tähän artikkeliin tai sen osaan on merkitty lähteitä, mutta niihin ei viitata.
Älä poista mallinetta ennen kuin viitteet on lisätty. Voit auttaa Wikipediaa lisäämällä artikkelille asianmukaisia viitteitä. Lähteettömät tiedot voidaan kyseenalaistaa tai poistaa.

Korvakoira eli korvakettu (Otocyon megalotis) on Afrikan savanneilla, ruohotasangoilla ja puoliaavikoilla elävä koiraeläin. Nimensä se on saanut huomattavan suurista korvistaan. Korvakoira on sukunsa (Otocyon) ainoa laji.

Koko ja ulkonäkö

Korvakoiran väri vaihtelee kellanruskean ja harmaan eri sävyissä. Korvien ulkosivu, raajat, kuono ja hännänpää ovat mustat. Suuret, jopa 13 cm korkeat korvat auttavat korvakoiraa säätelemään ruumiinlämpötilaansa. Korvakoiran ruumis on 46–66 cm pitkä ja se painaa vain muutaman kilon. Hännän pituus on 23–34 cm ja korkeus 30–40 cm. Korvakoiralla on poikkeuksellisen paljon hampaita, 46–50, joilla se pystyy pureskelemaan hyönteisiä hyvin nopeasti. Korvakoiran kuulo on niin tarkka, että eläin pystyy kuulemaan pienimmätkin hyönteisten ja hyönteistoukkien synnyttämät äänet.

Levinneisyys

Korvakoira elää Itä- ja Etelä-Afrikan kuivilla alueilla. Levinneisyysalue ulottuu Etiopiasta Etelä-Sudaniin ja Tansaniaan asti. Lisäksi lajia tavataan alueella, joka yltää Etelä-Angolasta ja Zimbabwesta Etelä-Afrikkaan.

Elintavat

Korvakoiran ravinto koostuu pääasiassa hyönteisistä (jopa 80 % ravinnosta). Korvakoirat ruokailevat termiittikeoilla, seuraavat heinäsirkkaparvia tai pysyttelevät seepra- ja antilooppilaumojen lähellä pyydystääkseen niiden ulosteilla eläviä hyönteisiä. Hyönteisten lisäksi korvakoirat syövät jyrsijöitä, lintuja ja niiden munia, liskoja, kasveja sekä hedelmiä.

Korvakoirat liikkuvat pääasiassa yöllä. Ne ovat tavallisesti yksiavioisia ja elävät pienissä ryhmissä, joihin kuuluu pariskunta poikasineen. Uros ja naaras elävät itse kaivamassaan tai toisten eläinten hylkäämässä pesäluolassa ja kasvattavat pennut (2–6 kpl) yhdessä. Poikaset ovat täysikasvuisia jo 5–6 kuukauden ikäisinä.

Korvakoiria saalistavat monet pedot ja petolinnut. Saalistajalta paetakseen korvakoira turvautuu nopeuteensa ja väistelytaitoonsa: se voi muuttaa suuntaa hämmästyttävän ketterästi.

Lähteet

• Paul Thomson: Otocyon megalotis 2002. Animal Diversity Web. Viitattu 2.3.2008. (englanniksi)

Viitteet

Aiheesta muualla

• Laji.fi: Korvakoira (Otocyon megalotis)
• ITIS: Otocyon megalotis (englanniksi)
• Pherobase: Semiochemicals of Otocyon megalotis, the Bat-eared fox (englanniksi)

Otocyon megalotis

Le Renard à oreilles de chauve-souris (Otocyon megalotis) aussi appelé Chien oreillard ou Otocyon est un mammifère carnivore de la famille des Canidés. Des populations ont été observées en Éthiopie et au sud du Soudan jusqu'en Tanzanie ainsi que du sud de l'Angola et du Zimbabwe jusqu'en Afrique du Sud. L'otocyon vit dans les savanes et les prairies plutôt arides.

Description

L'otocyon mesure environ 60 cm de long, sans la queue. Sa hauteur au garrot atteint 30 cm. Son pelage est de couleur fauve clair, taché de noir sur les oreilles, le museau, les membres (relativement courts) et le bout de la queue. La gorge et le dessous du corps sont plus clairs. Il présente le même masque facial que le raton laveur. À part ses longues oreilles (114 à 135 mm), l'otocyon se distingue par une caractéristique unique en son genre : sa denture compte davantage de dents que celle de tous les autres mammifères placentaires à denture hétérodonte ; il a entre 46 et 50 dents, soit au moins trois molaires supérieures et quatre molaires inférieures. Son puissant muscle digastrique lui permet de mastiquer rapidement les insectes.

Il appartient au genre Otocyon (dont il est le seul représentant) et non pas au genre Vulpes comme la plupart des espèces regroupées sous l'appellation « renard » (la parenté des genres Otocyon et Vulpes est sujet à controverse).

L'otocyon ne fait apparemment pas l'objet d'une exploitation commerciale. Mais au Botswana, les indigènes le chassent pour sa fourrure.

La longévité moyenne en captivité est de 6 ans, mais un spécimen a déjà atteint 14 ans.

Habitat

L'otocyon occupe des terriers qu'il creuse lui-même ou des galeries délaissées par d'autres animaux tels que l'oryctérope. Ces terriers comptent plusieurs mètres et présentent de nombreuses entrées et chambres. Une famille peut occuper différents terriers.

Mœurs

L'otocyon est un animal plutôt nocturne (85 %), dans le Serengeti. Par contre, les populations d'Afrique du Sud sont diurnes en hiver et nocturnes en été. L'otocyon vit en familles comprenant un couple adulte et ses jeunes – plus rarement un mâle et deux femelles. Il délimite son territoire via le marquage urinaire. Les couples sont très unis, dorment dans le même terrier, chassent ensemble. Les contacts sociaux au sein de la famille sont très importants. Tous les membres se soutiennent et se protègent mutuellement. En Afrique du Sud, les zones d'habitat des familles se chevauchent largement. Le marquage territorial est pratiquement inexistant. Les terriers sont parfois groupés et la densité de population peut atteindre dix individus au km². La vie communautaire offre certains avantages : la chasse aux termites est plus fructueuse, les prédateurs sont mieux et plus vite repérés.

Quant à la progéniture, elle apprend plus rapidement à se nourrir de manière autonome. Le comportement ludique des jeunes montre déjà des similarités avec le comportement de fuite qu'adopteront généralement les adultes qui évitent l'affrontement. Pour échapper à ses prédateurs, l'otocyon compte essentiellement sur sa rapidité et son incroyable capacité d'esquive. Il peut en effet inverser totalement sa direction de fuite ventre à terre, sans perdre de vitesse. Le chacal et l'aigle font partie de ses prédateurs. Les oiseaux de proie diurnes sont une menace majeure pour les jeunes.

Reproduction

La saison des amours dure de septembre à novembre. Gestation : 60-70 jours. Nombre de petits : 2 à 6. Poids moyen à la naissance : 122 g. Maturité sexuelle: 8-9 mois. L'otocyon élève une portée par an. Les nouveau-nés ouvrent les yeux à l'âge de 9 jours. Ils émergent du terrier à 17 jours. À la naissance, ils présentent un sous-poil gris, clairsemé, qui disparaît peu à peu. À l'âge de 4-5 semaines, leur robe a déjà la couleur du pelage des adultes. L'allaitement dure 15 semaines. Ensuite, les petits commencent à chasser avec leurs parents. Ils atteignent leur taille adulte à l'âge de 5-6 mois. Une fois matures, la plupart des jeunes se dispersent. Certaines jeunes femelles restent au sein du groupe natal. Les mâles participent autant, si ce n'est davantage que les mères à l'élevage des petits (garde, soins, jeux).

Alimentation

Le régime alimentaire de l'otocyon consiste pour l'essentiel en insectes et autres arthropodes, mais occasionnellement il ne dédaigne pas petits rongeurs, lézards, œufs et poussins d'oiseaux, ainsi que matières végétales. Le termite moissonneur (Hodotermes) et le bousier (Scarabidae) peuvent constituer plus de 80 % de son alimentation^[1]. L'otocyon absorbe une grande partie de l'eau qui lui est nécessaire par le biais des fluides corporels de ces insectes^[2]. Il ingère souvent les termites alors qu'ils sont en train de manger de l'herbe. Les bousiers se nourrissent de fèces d'ongulés sur lesquelles ils pondent également. L'otocyon entretient donc aussi une relation commensale avec les grands herbivores tels les gnous, les zèbres et les buffles. Il utilise ses longues oreilles pour détecter les larves de bousiers en train de ronger leur pelote fécale^[3]. L'otocyon chasse seul ou en groupes lorsque les insectes sont abondants. La chasse en communauté est plus fructueuse^[4].

Galerie

• Otocyon en Namibie.

• Otocyon au Kenya.

• Otocyon megalotis au ZooParc de Beauval à Saint-Aignan-sur-Cher, France.

Notes et références

O raposo orelludo^[2] (Otocyon megalotis) é unha especie de mamífero carnívoro da familia Canidae. É un cánido de pequeno tamaño (47-66 cm de lonxitude, 23–34 cm de alto e 3-5,3 kg de peso) caracterizado polas súas longas patas e sobre todo as súas enormes orellas, case do mesmo tamaño que o resto da cabeza. Existen dous núcleos de poboación diferentes, un no leste de África, desde Somalia até o Gran Val do Rift e Tanzania; e outro no sur do continente, desde o Cabo de Boa Esperanza até o sur de Angola. Ambas poboacións separáronse ao final da última glaciación, cando o clima dos actuais Mozambique e Zambia se volveu máis húmido. Así mesmo, atopáronse restos fósiles do Plistoceno que indican unha primitiva presenza en Exipto e o sur de Asia.

Debido ao ambiente seco e cálido onde vive (sabanas, estepas, semidesertos), a pelaxe é curta en todo o seu corpo agás a cola, onde se espesa. O extremo do rabo, ao igual que a parte inferior das patas, as orellas, o morro e a cara, é de cor negra. O resto do corpo é pardo-cinsento, tornándose amarelento ou esbrancuxado no ventre, no pescozo e na parte interna do rabo e as patas.

As súas grandes orellas permítenlle localizar so terra os pequenos invertebrados que conforman a maior parte da súa dieta. Unha vez encontrados estes, o animal escava rapidamente e comeza a comelos sen preocuparse de que o mordan ou o piquen, xa que a súa pelaxe é o suficientemente densa como para manter a raia incluso os voraces térmites africanos. Outras adaptacións á dieta insectívora son os seus afiados e numerosos dentes (de 46 a 50) e a peculiar estrutura muscular da mandíbula, que lle permite mastigar cinco veces por segundo, triturando calquera insecto que capture antes de que poida escapar.

A especie é monógama, sendo frecuente ver familias formadas por unha parella e a última camada de seis crías. Estas nacen tras dous meses de xestación nunha tobeira subterránea expresamente escavada polos pais, ou ben modificada a partir do refuxio abandonado doutro animal.

O otoción non se considera unha especie ameazada, aínda que pode estar ausente dalgunhas zonas onde se caza en gran número polo seu pelello (especialmente demandado nas principais cidades de Botswana).

Notas

Véxase tamén

Bibliografía

• The Kingdom Field Guide to African Mammals. Jonathan Kingdon, Academic Press Limited, 1997.

Rubah telinga kelelawar (Otocyon megalotis) adalah salah satu spesies hewan rubah yang ditemukan di sabana Afrika, yang diberi nama demikian karena ukuran telinganya yang besar;^[4] yang digunakan untuk proses termoregulasi.^[3] Catatan fosil menunjukkan canid ini pertama kali muncul pada masa Pleistosen tengah, sekitar 800.000 tahun yang lalu.^[4] Ini dianggap sebagai spesies canid basal, atau menyerupai bentuk leluhur keluarga asalnya.^[5]

Rubah telinga kelelawar (disebut juga rubah Delalande,^[6] rubah telinga panjang,^[6] rubah telinga besar, dan rubah telinga hitam) memiliki bulu kuning kecoklatan dengan telinga, kaki, dan bagian wajah runcing yang hitam. Panjangnya rata-rata 55 sentimeter (22 inci) (kepala dan tubuh), dengan panjang telinga 13 sentimeter (5,1 inci). Ini adalah satu-satunya spesies dalam genus Otocyon.^[1] Nama Otocyon berasal dari kata Yunani otus untuk telinga dan cyon untuk anjing, sedangkan nama spesifik megalotis berasal dari kata Yunani, mega untuk besar dan otus untuk telinga.^[3]

Wilayah dan persebaran

Dua populasi alopatrik (subspesies) muncul di Afrika. O. m. virgatus muncul dari Ethiopia dan Sudan Selatan ke Tanzania. Populasi lainnya, O. m. megalotis, muncul di bagian selatan Afrika. Ini berkisar dari Zambia selatan dan Angola ke Afrika Selatan, dan membentang ke timur sampai Mozambik dan Zimbabwe, menyebar ke Cape of Good Hope menuju Cape Agulha. Rentang ukuran sarangnya bervariasi dari 0,3 hingga 3,5 km².^[3]

Habitat

Rubah telinga kelelawar biasanya muncul di padang rumput pendek, serta daerah yang lebih kering di sabana. Hewan ini lebih menyukai tanah kosong dan daerah di mana rumput tumbuh lebih pendek dengan merumput menggunakan ujung kuku.^[3] Hewan ini cenderung berburu di rerumputan pendek dan habitat semak rendah ini. Namun, kadang ia melakukan perjalanan ke daerah dengan rumput tinggi dan semak yang rimbun untuk bersembunyi ketika terancam.^[7]

Selain membesarkan anak-anak mereka di sarang, rubah telinga kelelawar menggunakan sarang yang digali sendiri untuk berlindung dari suhu dan angin yang ekstrem. Mereka juga berbaring di bawah pohon akasia di Afrika Selatan untuk mencari tempat berteduh di siang hari.^[3]

Pola makan

Rubah telinga kelelawar sebagian besar adalah insektivora yang menggunakan telinganya yang berukuran besar untuk menemukan mangsanya. Sekitar 80–90% dari makanan mereka adalah rayap pemanen (Hodotermes mossambicus). Ketika spesies rayap khusus ini tidak tersedia, mereka memakan spesies rayap lain dan juga telah diamati mengkonsumsi arthropoda lain seperti semut, kumbang, jangkrik, belalang, belalang sembah, ngengat, kalajengking, laba-laba, dan terkadang burung, mamalia kecil, reptil, dan jamur (truffle gurun Kalaharituber pfeilii^[8]). Serangga yang mereka makan memenuhi sebagian besar kebutuhan asupan air mereka. Rubah telinga kelelawar menolak untuk memberi makan rayap pemanen, kemungkinan karena itu tidak disesuaikan untuk mentolerir pertahanan kimia dari rayap.^[3]

Pertumbuhan gigi

Gigi rubah telinga kelelawar berukuran jauh lebih kecil dan dapat berkurang dalam pembentukan permukaannya yang berbeda daripada gigi spesies canid lainnya. Ini merupakan adaptasi dari hewan insektivora.^[9] Karena giginya yang tidak biasa, rubah telinga kelelawar pernah dianggap sebagai subfamili canid yang berbeda (Otocyoninae). Namun, menurut pemeriksaan yang lebih baru, itu lebih erat terkait dengan rubah sebenarnya dari genus Vulpes. Penelitian lain menempatkan genus ini sebagai hewan di luar genus yang tidak terkait erat dengan rubah.^[10] Rubah telinga kelelawar adalah spesies tua yang didistribusikan secara luas di era Pleistosen. Gigi bukan satu-satunya adaptasi morfologis rubah telinga kelelawar untuk makanannya. Rahang bawahnya memiliki tonjolan seperti rongga yang disebut proses subangular, yang melabuhkan otot besar untuk memungkinkan pengunyahan dengan cepat. Otot digastrik juga dimodifikasi untuk membuka dan menutup rahang lima kali per detik.^[3]

Cari makan

Rubah telinga kelelawar biasanya berburu berkelompok, sebagian besar berpasangan dan berkelompok tiga. Individu mencari makan sendirian setelah kelompok tersebut beristirahat pada bulan Juni atau Juli dan selama bulan-bulan setelah kelahiran anaknya. Lokasi mangsanya dapat dideteksi terutama dengan cara pendengaran, bukan dengan penciuman atau penglihatan. Pola mencari makan bervariasi antara musim dan bersamaan dengan ketersediaan rayap. Pada pertengahan musim panas, individu mulai mencari makan saat matahari terbenam, berlanjut sepanjang malam, dan berkurang hingga pagi hari. Mencari makan hampir secara eksklusif diurnal selama musim dingin biasanya terjadi di wilayah keci, yang dilihat cocok dengan sumber daya mangsa yang berkelompok, seperti koloni rayap, yang juga terjadi di wilayah kecil tersebut. Kelompok-kelompok dapat mencari makan di rumpun mangsa karena mereka tidak saling bertarung untuk mendapatkan makanan karena tingkat sosialitas dan kurangnya teritorialitas mereka.^[7]

Perilaku

Di wilayah lebih utara dari jangkauan habitat umumnya (sekitar Serengeti), mereka aktif di malam hari sekitar 85%. Namun, di sekitar Afrika Selatan, mereka aktif di malam hari di musim panas dan diurnal selama musim dingin.^[11]

Rubah telinga kelelawar adalah hewan yang berjiwa sosial tinggi. Mereka sering hidup berpasangan atau berkelompok hingga 15 individu, dan wilayah jelajah kelompok yang luas baik tumpang tindih secara substansial atau sangat sedikit. Individu mencari makan, bermain, dan beristirahat bersama dalam sebuah kelompok, yang juga membantu dalam perlindungan terhadap predator. Perawatan sosial terjadi sepanjang tahun, sebagian besar antara rubah dewasa, tetapi juga antara rubah muda dan rubah dewasa.^[3]

Tampilan visual sangat penting dalam komunikasi di antara rubah telinga kelelawar. Ketika mereka melihat sesuatu dengan seksama, kepala terangkat tinggi, mata terbuka, telinga tegak dan menghadap ke depan, dan mulut tertutup. Ketika seekor rubah dalam ancaman atau dalam posisi tertekan, telinga turun kembali ke bagian kepala dan kepala menunduk. Ekor juga berperan dalam komunikasi. Ketika menyatakan dominasi atau agresi, merasa terancam, bermain, atau terangsang secara seksual, ekornya melengkung dalam bentuk U terbalik. Mereka juga dapat menggunakan piloereksi (merinding), yang terjadi ketika bulu berdiri tegak, untuk membuatnya tampak lebih besar ketika dihadapkan dengan ancaman ekstrem. Saat berlari, mengejar, atau melarikan diri, ekornya menjadi lurus dan horizontal. Rubah telinga kelelawar bisa mengenali satu sama lain hingga 30 m jauhnya. Proses pengenalannya memiliki tiga tahap: Pertama mereka mengabaikan lawannya, kemudian mereka menatap dengan saksama, dan akhirnya mereka mendekati atau menyerang tanpa pikir panjang. Ketika menyapa sesamanya, individu yang mendekat menunjukkan gerakan simbolis yang diterima oleh individu lain dengan meninggikan kepala dan ekor turun ke bawah. Beberapa vokalisasi digunakan untuk komunikasi, tetapi suara memanggil sesama dan peringatan digunakan, sebagian besar selama musim dingin. Sekresi kelenjar dan garukan, selain untuk menggali, tidak termasuk dalam komunikasinya.^[3]

Reproduksi

Rubah telinga kelelawar secara sosial dominan merupakan monogami,^[12] meskipun telah diamati mereka termasuk dalam kelompok poligini. Berbeda dengan canid lainnya, rubah telinga kelelawar memiliki peran yang terbalik dalam peran orangtua, di mana pejantan mengambil sebagian besar perilaku perawatan orang tua. Betina hamil selama 60-70 hari dan melahirkan anak yang terdiri dari satu sampai enam anakan. Di luar laktasi, yang berlangsung 14 hingga 15 minggu,^[3] pejantan mengambil alih perawatan, mempertahankan, meringkuk, mendampingi, dan membawa anak-anaknya di antara situs-situs sarang. Selain itu, tingkat kehadiran anak rubah jantan dan perawatan di ruang yang sesuai terbukti memiliki korelasi langsung dengan tingkat kelangsungan hidup anak.^[13] Betina mencari makan untuk mengumpulkan makanan, yang ia gunakan untuk mempertahankan produksi susu, yang sangat diandalkan anak-anaknya. Makanan yang diperoleh betina tidak dibawa kembali kepada anaknya atau dimuntahkan untuk memberi makan anaknya.^[3]

Anak rubah di wilayah Kalahari lahir antara September-November dan di wilayah Botswana lahir Oktober-Desember. Rubah telinga kelelawar muda memisahkan diri dan meninggalkan kelompok keluarga mereka pada usia 5-6 bulan dan mencapai kematangan seksual pada usia 8-9 bulan.^[3]

Ancaman konservasi

Rubah telinga kelelawar memiliki beberapa kegunaan komersial bagi manusia. Mereka dianggap penting untuk mengendalikan populasi rayap pemanen, karena rayap dianggap sebagai hama. Mereka juga telah diburu untuk diambil bulu mereka oleh penduduk asli Botswana.^[3] Ancaman tambahan terhadap populasinya termasuk penyakit dan kekeringan yang dapat membahayakan populasi mangsa; Namun, tidak ada ancaman besar terhadap populasi rubah telinga kelelawar.^[2]

Referensi

L'otocione (Otocyon megalotis Desmarest, 1822), detto anche megalotide,^[2] o volpe dalle orecchie di pipistrello, è una piccola volpe indigena dell'Africa subsahariana. Si riconoscono due sottospecie, separate da circa 1.000 chilometri: il O. m. megalotis dell'Africa meridionale e il O. m. canescens dell'Africa orientale. Viene classificato dalla IUCN tra le specie a rischio minimo, dato il suo vasto areale e la sua adattabilità, sebbene possa essere minacciato localmente da carenze alimentari e da malattie.^[1]

Si tratta di una volpe primitiva, il cui genere ebbe origine in Sudafrica nel Pliocene superiore.^[3] Oltre le orecchie larghe, la specie dispone di numerose caratteristiche distintive, quali una mascherina di pelo nero, una mandibola con una sporgenza subangolare con 46-50 denti, il numero più alto di qualsiasi mammifero placentato. È l'unico canino veramente insettivoro, cibandosi in maniera particolare di termiti della famiglia Hodotermitidae. La sottospecie meridionale è monogama, come gran parte delle altre volpi, ma la forma orientale dimostra comportamenti poligami.

Descrizione

L'otocione è un canino di corporatura smilza, con arti snelli, una coda lunga e folta, e orecchie cospicuamente grandi. I maschi adulti solitamente pesano 4.1 kg, mentre le femmine pesano 3.9 kg, eccezione fatta nel Botswana dove si segnalano femmine marginalmente più pesanti dei maschi. La specie è unica fra gli euteri terrestri per il possedimento di 4-5 molari inferiori funzionanti, ed è ulteriormente unico fra i canini nell'avere 3-4 molari superiori. Sebbene da cuccioli dispongano d'una dentizione da latte tipicamente canina, gli esemplari adulti perdono la superficie tagliente dei carnassiali, e i molari diventano progressivamente più rugosi,^[4] ideali per triturare gli insetti.^[5]

La mandibola è fornita d'una protuberanza sotto l'angolo detta "processo subangolare". Questa sporgenza serve per ancorare un muscolo che permette la masticazione rapida. Una modificazione del muscolo digastrico conferisce all'animale l'abilità di aprire e chiudere la mandibola cinque volte al secondo.^[3]

La superficie superiore delle orecchie e la coda, il muso, la mascherina, e gli arti sono neri, mentre una chiazza biancastra si estende dalla fronte ai bordi esterni delle orecchie. La mandibola, la gola, il petto e l'addome sono coperti da pelo color beige o miele. I peli sul corpo e la coda hanno basi nere e punte bianche, conferendo alla pelliccia un aspetto brizzolato o grigiastro, mentre i fianchi sono di color camoscio.^[4]

Evoluzione e tassonomia

Fossili

Il paleontologo Xiaoming Wang ha proposto che la specie discenda da Prototocyon, originario dell'India.^[6] I resti fossili più antichi del genere Otocyon vengono dalla grotta dei focolari nel Makapansgat in Sudafrica, e sono risalenti al Pliocene superiore. I resti di una specie estinta, Otocyon recki, sono stati rinvenuti in sedimenti risalenti al Pliocene superiore-Pleistocene inferiore nella gola di Olduvai in Tanzania.^[3]

Filogenia

La posizione tassonomica dell'otocione entro i canini ha subito numerose revisioni, data la sua morfologia anomala. Thomas Henry Huxley, nel 1880, propose che l'otocione fosse il canino più primitivo, come dimostrato dalla sua dentatura.^[7] Fu proposto da più di un autore, in base alla morfologia, che l'otocione fosse imparentato con gli urocioni nordamericani.^[8][6] Una filogenia proposta nel 2005 in base al genoma mitocondriale dei canini odierni dimostra però che l'otocione è infatti un membro della tribù vulpini (che ingloba il nittereute e le vere volpi):^[9]

Caninae  

Urocioni

      Volpi  

Otocione

     

Nittereute

   

Vere volpi

             

Veri cani (canidi lupini e sudamericani)

         

Sottospecie

Dal 2005, la MSW^[10] riconosce due sottospecie:

Comportamento

Comportamenti sociali e territoriali

Gli otocioni non sono territoriali, e si vedono soprattutto in gruppi di due o tre esemplari composti da una femmina e due maschi. Le coppie dormono nella stessa tana, spesso sdraiandosi in contatto fra di loro e facendosi la toelettatura a vicenda. La mancanza di territorialità nella specie è illustrata dal fatto che in una zona ricca di termiti e di coleotteri, ci possono essere circa 19-28 otocioni in un solo km², una densità non osservata negli altri canini. I gruppi familiari vagano spesso negli stessi spazi senza alcun antagonismo, e le loro tane possono essere separate fra di loro anche soltanto da un centinaio di metri di distanza.^[5]

Le tane sono tipicamente al livello del suolo, con numerose entrate, e ricoperte di vegetazione. Sebbene sia un abile scavatore, l'otocione preferisce modificare le tane scavate dai facoceri, gli oritteropi, le lepri saltatrici e altri animali scavatori. Con l'eccezione delle feci dei cuccioli, le tane di otocione sono notevoli per la loro pulizia.^[5]

La comunicazione tra gli otocioni è principalmente visuale, con una varietà di posizioni auricolari e caudali, enfatizzati dai peli neri. La coda viene invertita in una posizione uncinata per esprimere vari stati di eccitazione, come la paura, l'allarme e il desiderio di giocare. I vocalizzi sono per la maggior parte molto contenuti e raramente usati, tranne in situazioni di pericolo o di gioco.^[4]

Riproduzione e crescita

Nell'Africa meridionale, l'otocione è monogamo, mentre in Africa orientale è poligamo. I maschi di otocione si producono con due o più femmine imparentate che nutrono i cuccioli senza riguardo alla maternità. La stagione degli amori ha luogo da luglio a settembre, con 10 accoppiamenti al giorno per vari giorni. Il nodo dura quattro minuti, e viene seguito da comportamenti giocosi. I cuccioli nascono dopo una gravidanza di 60-75 giorni, con le cucciolate contenendo dai 1-6 piccoli. I neonati pesano 99-142 grammi, ed emergono dalla tana dopo 8-12 giorni. Le madri trascorrono poco tempo con i cuccioli, siccome necessitano di cacciare quasi costantemente per produrre abbastanza latte con cibo poco nutriente. Il maschio protegge e gioca con i cuccioli durante le assenze della madre, ma questa disparità di cure finisce dopo lo svezzamento, quando i cuccioli hanno 10-15 settimane. I cuccioli lasciano i genitori durante la loro prima estate, lasciandoli a produrre ulteriori cucciolate.^[4]

Ecologia

Habitat

Gli habitat prediletti dagli otocioni sono fortemente correlati alla presenza delle termiti, quindi si trovano soprattutto in pianure aperte, boscaglie di acacia, prati sovra-pascolati, e zone di suolo calcareo o ricco di cenere vulcanico.^[5]

Alimentazione

La termite Hodotermes mossambicus è la preda più importante dell'otocione, componendo l'80-90% della sua dieta. Laddove Hodotermes è assente, come in certe zone del Kenya, gli otocioni si cibano di altre specie di termiti, come Odontotermes. Altri invertebrati nella sua dieta sono le formiche, i coleotteri, i grilli, le cavallette, i millepiedi, le falene e le loro larve, gli scorpioni, e i ragni solifughi. Gli uccelli, le lucertole e le carcasse vengono consumati solo opportunisticamente. Si ciba talvolta di materia vegetale come le bacche, i semi e i frutti. L'otocione infatti svolge un ruolo importante nello spargimento dei semi di Aizoaceae.^[3]

L'otocione si affida innanzitutto al suo udito per trovare le prede. Il suo udito è infatti talmente acuto che riesce a rintracciare le larve sottoterra. Quando si ciba di termiti, cammina con la testa abbassata, raccogliendo gli insetti con la lingua in un modo simile a un protele. Può spiccare balzi fulminei per catturare le cavallette e le termiti volanti, e immobilizza le lucertole, i gerbilli e i pulcini con le zampe anteriori. Gli invertebrati corazzati vengono digeriti tramite rapidi morsi che frammentano i loro carapaci, mentre i piccoli roditori e gli uccelli possono essere inghiottiti interi. L'otocione è tipicamente possessivo del suo cibo, non condividendolo con i conspecifici, tranne i cuccioli inesperti.^[5]

Nemici e concorrenti

Gli unici concorrenti dell'otocione sono altri mammiferi insettivori come la mangusta dalla coda bianca, il protele e lo zorilla, ma solitamente li ignora,^[5] tranne quando si avvicinano ai suoi cuccioli. Tra i predatori dell'otocione ci sono le iene macchiate, le aquile marziali, gufi reali, gufi lattei, pitoni, ghepardi, licaoni e leopardi.^[4] Gli sciacalli dalla gualdrappa sono i predatori più seri dei cuccioli,^[3] e le loro predazioni causano il 25-30% della mortalità adulta in Sudafrica, insieme alle malattie.^[13]

Data la sua mancanza di velocità nella corsa, l'otocione elude i predatori cambiando direzione di scatto durante la fuga, un comportamento che diede origine al suo nome afrikaans; Draaijakkal, ovvero "sciacallo che gira". Se viene raggiunto, l'otocione può fuorviare un attacco usando la coda per colpire la faccia del predatore.^[5]

Distribuzione

L'otocione dispone di un areale disgiunto che ingloba le regioni aride e semi-aride dell'Africa meridionale ed orientale, con due popolazioni separate da 1.000 km. La sottospecie orientale, O. m. canescens, si estende dal Sudan del Sud, Etiopia e Somalia giù attraverso l'Uganda, Kenya e Tanzania sudoccidentale. La sottospecie meridionale, O. m. megalotis, invece si estende dall'Angola attraverso Namibia e Botswana fino al Mozambico e al Sudafrica. Questa distribuzione disgiunta è simile a quella che si vede nel protele e nello sciacallo dalla gualdrappa, ed è probabile che i due areali fossero collegati durante il Pleistocene.^[4]

Note

Bibliografia

• (EN) Nel, J.A.J. & Maas, B. 2004, Otocyon megalotis, su IUCN Red List of Threatened Species, Versione 2020.2, IUCN, 2020.

Binomas Otocyon megalotis

Didžiaausė lapė (lot. Otocyon megalotis, angl. Bat - eared Fox, vok. Löffelhund) – šuninių (Canidae) šeimos žinduolis. Minta bet kokiais smulkiais gyvūnais, vaisiais, taip pat į žemę įsiraususiais vabzdžiais, kuriuos ji randa jautrios uoslės dėka. Dantų turi nuo 46 iki 50, tuo tarpu kiti šuniniai jų turi tik 42. Ausis turi iki 12 cm ilgio, taip pat ilgą iki 35 cm uodegą.

Lielausu lapsa (Otocyon megalotis) ir lielausu lapsu ģints (Otocyon) plēsējs, kas pieder pie suņu dzimtas (Canidae) pamatcilts (Basal Caninae). Lielausu lapsa ir vienīgā suga lielausu lapsu ģintī.

Sugas zinātniskais nosaukums "megalotis" ir atvasināts no grieķu valodas, "mega" grieķiski nozīmē "liels", un "otis" nozīmē "ausis". Ģints nosaukums "Otocyon" arī ir cēlies no grieķu valodas, "oto" - "ausis", un "cyon" - "suns" (ausu suns). Tulkojot burtiski sanāk - ausu suns ar lielām ausīm^[1].

Lielausu lapsas apdzīvo savannu Āfrikas austrumos un dienvidos^[2].

Izskats un ieradumi

Savu nosaukumu lapsas ieguva pateicoties savām lielajām ausīm. Tām ir dzelten-pelēks kažoks, melnas ausis, kājas un deguna kaula virspuse, seja un ausu iekšpuse ir gaiša, gandrīz balta, pavēdere un pakakle smilšu krāsā. Lielausu lapsas ķermeņa garums ir 55 cm, ausu garums 13 cm, astes garums 24 - 34 cm, augstums skaustā 30 - 40 cm, svars 3 - 5,3 kg^[3].

Lielausu lapsai ir 48 zobi, kas ir vislielākais zobu skaits starp visiem plēsējiem. Toties tai ir vājš sakodiens un zobi ir nelieli, kas ir piemēroti kukaiņu ēšanai. Lapsas pamatā barojas ar dažādiem kukaiņiem, sastādot 80% no visas diētas. Lielausu lapsas ir iecienījušas termītus, siseņus un uzturas zebru un antilopju baru tuvumā, lai uzlasītu kukaiņus, kas nosēžas uz lielo dzīvnieku ekskrementiem. Bet lielausu lapsas medī arī grauzējus, putnus, ķirzakas, vaboles, ēd olas un nelielā daudzumā augļus. Lielāko daļu ūdens lapsa uzņem, ēdot augļus.

Ziemas periodā lapsa ir dienas dzīvnieks, bet vasaras periodā tā ir nakts dzīvnieks. Lielausu lapsām ir ļoti laba dzirde, kas tiek izmantota medījot. Briesmu gadījumā lapsas bēg aizskrienot.

Reprodukcija

Lielausu lapsas visbiežāk veido monogāmus pārus, ļoti reti ir ģimenes, kas sastāv no viena tēviņa un divām mātītēm. Grūsnības periods lapsai ilgst 60 - 70 dienas, piedzimst 2 - 5 kucēni. Lielausu lapsas rok alas, kuras izmanto vairākus gadus. Lielos metienos kucēniem ir augsta mirstība, tā kā lapsai ir tikai 4 piena dziedzeri. Māte mēdz nogalināt vājākos mazuļus^[1]. Paplašinātajās ģimenēs mazuļus baro visas mātītes, nešķirojot piederibu. Tēviņš palīdz audzināt jauno paaudzi, medījot un sargājot alu.

Piedzimstot kucēni ir akli, 9 dienā acis tiem atveras, alu tie pamet 17 dienā. Māte kucēnus ar pienu zīda 15 nedēļas. Pēc tam jaunie lapsēni sāk medīt kopā ar vecākiem. Lielausu lapsas ir pieaugušas 5 - 6 mēnešu vecumā, sasniedzot dzimumbriedumu, tās pamet ģimeni. Reizēm jaunās lapsu mātītes paliek kopā ar ģimeni^[3]. Lielausu lapsas dzīvo 13 gadus.

Sistemātika

Lielausu lapsai ir trīs pasugas^[4][5]:

• Otocyon megalotis megalotis - Zambija, Botsvāna, Namībija, Dienvidāfrika
• Otocyon megalotis canescens - Etiopija, Somālija
• Otocyon megalotis virgatus- Tanzānija, Kenija

Atsauces

Rubah bertelinga kelawar (Otocyon megalotis) ialah sejenis canid savana Afrika, dinamai sempena telinga besarnya. Catatan fosil menunjukkan canid ini pertama kali muncul semasa Pleistosen tengah, kira-kira 800,000 tahun lalu.^[3]

Rubah bertelinga kelawar (Otocyon megalotis)—juga dirujuk sebagai rubah bertelinga besar, rubah bertelinga hitam, rubah tanjung, dan rubah Delalande—mempunyai bulu perang kekuning-kuningan dengan telinga, tungkai dan bahagian-bahagian muka mancung berwarna hitam. Ia berpurata panjang 55 cm (22 in) (kepala dan badan), dengan panjang telinga 13 cm (5.1 in). Ia merupakan satu-satu spesies dalam genus Otocyon.^[1] Nama Otocyon diterbitkan daripada perkataan Yunani "otus" untuk telinga dan "cyon" untuk anjing, sementara nama spesifik "megalotis" datang daripada perkataan Yunani "mega" untuk besar dan "otus" untuk telinga.^[4]

Rujukan

Wikispesies mempunyai maklumat berkaitan dengan Rubah bertelinga kelawar Wikimedia Commons mempunyai media berkaitan Otocyon megalotis

Pautan luar

• Mammalian Species account (Inggeris)
• Image of bat-eared fox skull at Skulls Unlimited (Inggeris)

Templat:Pautan RB

De grootoorvos of lepelhond (Otocyon megalotis) is een Afrikaanse hondachtige. Beide namen slaan op de grote oren van het dier, waarmee hij ondergrondse geluiden kan opvangen en zo termieten en andere prooidieren kan opsporen.

Kenmerken

De grootoorvos is een kleine hondachtige met een ronde achterzijde. De schouders liggen lager dan de achterzijde. Hij heeft behalve grote oren ook lange poten en een dikke, ruige vacht. De ondervacht is okerkleurig. Op de bovenzijde is de vacht grijzig geel van kleur. De poten, aalstreep, staartpunt, oorpunten en snuit zijn zwart, evenals het donkere masker rond de ogen. Hij wordt 46 tot 66 centimeter lang en 3 tot 5,3 kilogram zwaar. De staart is 23 tot 34 centimeter lang, de oren tot 12 centimeter lang.

Leefwijze

De grootoorvos is de enige voornamelijk insectivore hondachtige. Zijn belangrijkste prooidier zijn termieten, voornamelijk van het geslacht Hodotermes, en mestkevers (Scarabidae), maar ook andere ongewervelden worden gegeten. Een enkele keer eet hij ook kleine gewervelde dieren, eieren en vruchten. Omdat zijn belangrijkste prooidieren zich vaak ophouden in gebieden waar veel hoefdieren leven, houdt de grootoorvos zich vaak op in de buurt van grote kudden hoefdieren, als zebra's, gnoes en kafferbuffels.

Ondergrondse prooidieren worden opgespoord met de grote oren, die horizontaal gehouden de zachtste geluiden kunnen opvangen. Grootoorvossen hebben scherpe klauwen aan de voorpoten en graven snel de prooi op. De dichte vacht beschermt tegen aanvallen van soldaattermieten. Ook het gebit is aangepast aan het dieet. Grootoorvossen hebben 46 tot 50 kleine scherpe tanden, het grootste aantal voor een placentaal zoogdier. De kaken kunnen zeer snel bewogen worden, waardoor hij snel kan kauwen en de termieten in een zeer korte tijd dood zijn.

Voortplanting

Grootoorvossen leven meestal in familiegroepen van acht tot twaalf dieren. De kern van de groep is een paartje, dat voor het leven bij elkaar blijft. Een paar wordt meestal vergezeld door de jongen van de voorlaatste worp, die de ouders helpen met het opvoeden van jongen. Soms leeft er meer dan één volwassen vrouwtje in een groep, waardoor het kan voorkomen dat er meer dan één vrouwtje drachtig is binnen de groep. Na een draagtijd van ongeveer 60 dagen worden twee tot vijf blinde, hulpeloze jongen geboren in een zelfgegraven hol. Na vier maanden zijn de jongen volgroeid. De foerageergebieden van verscheidene familiegroepen kan overlappen.

Verspreiding

De grootoorvos komt voor in twee van elkaar gescheiden populaties, één in Zuidwest-Afrika en één in Oost-Afrika. Ze leven in droge, open steppen en grasvlakten, voornamelijk in met acacia's begroeide savannen.

Ondersoorten

Er zijn drie ondersoorten:

• Otocyon megalotis megalotis - Zuid-Zambia, Botswana, Namibië, Zuid-Afrika
• Otocyon megalotis virgatus - Tanzania, Kenia
• Otocyon megalotis canescens - Ethiopië, Somalië

Bronnen, noten en/of referenties

Ørehund (Otocyon megalotis) kalles også flaggermusrev og er et rovpattedyr i hundefamilien. Den er eneste nålevende art i slekten Otocyon.

Klassifisering

Ørehunden volder problemer med hensyn til klassifiseringen, siden den har hele 72 diploide kromosomer. Tidligere ble den regnet til gruppen med revelignende canider, men Wayne^[2] mente det var mer korrekt å plassere den i ei ny gruppe kalt andre canider, sammen med mårhund og grårever.

Beskrivelse

Ørehunden har fått navnet sitt etter de enorme flaggermuslignende ørene, som gjerne blir 114-135 mm lange. Pelsen er gulbrun til brun i fargen på kroppen, til nærmest sort nedover benene og den ytre delen av halen. Halsen og undersiden er blekbrune. Ansiktet har et brillelignende maske som minner om vaskebjørnens. Ørehunden skiller seg fra andre rever også gjennom å ha en annerledes dentalutrustning. Den har normalt 46-50 tenner i kjeften, som blant annet inkluderer tre øvre og fire nedre molarer på hver side.

Ørehunden veier normalt 3-5,3 kg og måler ca. 46-66 cm fra snuten til haleroten.

Utbredelse og habitat

Kun to populasjoner er kjent av ørehund. Den ene holder til fra Etiopia og sør i Sudan, ned til Tanzania. Den andre holder til fra sør i Angola og Zimbabwe (tidligere Rhodesia) til Sør-Afrika. Arten finnes i følgende land: Angola, Botswana, Etiopia, Kenya, Mosambik, Namibia, Somalia, Sør-Afrika, Sør-Sudan, Tanzania, Uganda og Zimbabwe.^[1]

Ørehunden trives på savanne og gressland, der gresset er kort. De tar tilhold i huler, som de enten graver ut selv eller overtar etter andre dyr. Hulene har gjerne flere ut-/innganger. Innenfor territoriet har familien gjerne flere slike huler.

Atferd og matvaner

Ørehunden er for det meste nattaktiv, men ikke alltid. Den lever i små familiegrupper, som oftest foreldre og deres avkom. I Serengeti er den 85% nattaktiv, mens den i Sør-Afrika gjerne er døgnaktiv om vinteren og nattaktiv om sommeren. En studie gjort i Serengeti nasjonalpark viste at territoriet varierte fra 0,25 til 1,5 km² i størrelse. Dyra markerte territoriet sitt ved å urinere langs grensene. Dyra i gruppen sover, jakter og hviler sammen. De vil også forsvare hverandre og sosialisere seg internt gjennom å stelle hverandre.

Kosten består av insekter og andre leddyr, av og til også små gnagere, øgler, fugleunger, egg og forskjellig plantemateriale. De lange ørene er et viktig redskap når den leter etter bytte. Termitter (Hodotermes) og skarabider kan utgjøre opp mot 80% av dietten. De får også mye av sitt veskebehov dekket gjennom kroppsvæsken til disse individene.

Referanser

Kilder

• Otocyon megalotis (Animal Diversity Web)
• Bat-Eared Fox (Lioncrusher's Domain)

Eksterne lenker

• (en) ørehund i Encyclopedia of Life
• (en) ørehund i Global Biodiversity Information Facility
• (en) ørehund hos Fossilworks
• (en) ørehund hos NCBI
• (en) ørehund hos ITIS
• (en) Kategori:Otocyon megalotis – bilder, video eller lyd på Wikimedia Commons
• (en) Otocyon megalotis – galleri av bilder, video eller lyd på Wikimedia Commons
• Otocyon megalotis – detaljert informasjon på Wikispecies

Multimedia w Wikimedia Commons Hasło w Wikisłowniku

Otocjon wielkouchy^[5], otocjon^[a] (Otocyon megalotis) – gatunek drapieżnego ssaka z rodziny psowatych (Canidae), jedyny przedstawiciel rodzaju Otocyon.

Opis

Osiąga długość ciała 46-66 cm, ogona 23-34 cm, wysokość w kłębie 30-40 cm^[2]. Masa ciała 3-5,3 kg^[2]. Ma charakterystyczną sylwetkę: tułów zbliżony do tułowia lisa, ale głowę zaokrągloną, z krótkim i szerokim pyskiem i olbrzymimi (do 12 cm długości) uszami - megalotis znaczy dosłownie "wielkouchy". Uszy umożliwiają otocjonom zarejestrowanie dźwięków tak delikatnych, jak ruch owadów znajdujących się pod ziemią. Przyłożywszy ucho do gruntu, potrafią dokładnie zlokalizować ofiarę, by następnie za pomocą długich (2 cm) pazurów wydobyć ją spod ziemi. Otocjony zamieszkują Afrykę; występują tam w dwóch izolowanych populacjach: od płd. Zambii po Angolę i RPA i od Somalii i płd. Sudanu po Tanzanię. Żyją w małych grupach rodzinnych. Na uwagę zasługuje również uzębienie otocjonów - mają od 46 do 50 drobnych zębów (najwięcej spośród wszystkich ssaków), którymi potrafią przeżuwać pokarm z prędkością 5 ugryzień na sekundę. Pożywienie otocjonów stanowią przede wszystkim termity i duże owady typu szarańczaków, ale także owoce, jaja oraz pisklęta ptaków. Zimą otocjony najbardziej aktywne są za dnia, natomiast latem - w nocy.

Uwagi

Przypisy

O otócion (Otocyon megalotis) é um mamífero canídeo nativo da África.^[3] É a única espécie viva do gênero Otocyon^[4] e considerada uma espécie de canídeo basal.^[5] Registros fósseis mostram que este canídeo apareceu pela primeira vez durante o Pleistoceno Médio.^[6]

Os nome comuns raposa-orelhuda ou raposa-orelhas-de-morcego foram dados devido às suas orelhas grandes, que desempenham um papel na termorregulação^[2].

Taxonomia

O otócion representa a única espécie viva do gênero Otocyon. Seu nome científico, dado por Anselme Gaëtan Desmarest, foi inicialmente Canis megalotis, devido à sua grande semelhança com o chacal, e mais tarde alterado por Salomon Müller, sendo colocado em seu próprio gênero, Otocyon, pois suas grandes orelhas e sua fórmula dental única garatem sua inclusão em um gênero distinto de Canis e de Vulpes.^[7] O nome genérico Otocyon é derivado das palavras gregas otus para (orelha) e cyon para (cachorro), enquanto o nome específico megalotis vem das palavras mega (grande) e otus (orelha).^[2]

Também devido à sua dentição diferente, o otócion foi previamente colocado em uma subfamília distinta de canídeos, Otocyoninae, já que nenhuma relação com qualquer espécie viva de canídeo pôde ser estabelecida. No entanto, de acordo com pesquisas mais recentes, esta espécie é considerada como tendo afinidades com a linhagem Vulpine,^[8] e Otocyon foi colocado com alta confiança como irmão do clado que contém o cão-guaxinim (Nyctereutes) e raposas-verdadeiras (Vulpes), ocupando uma posição basal dentro de Canidae.^[9][5]

Subespécies

Atualmente, há duas subespécies reconhecidas:^[8]

• Otocyon megalotis canescens (Cabrera, 1910) — encontrado na África Austral
• Otocyon megalotis megalotis (Desmarest, 1822) — encontrado na África Oriental

Descrição

Os otócions são canídeos relativamente pequenos, variando em peso de 3 kg a 5,3 kg. O comprimento da cabeça e do corpo é de 46–66 cm, o comprimento da cauda é de 23–34 cm, a altura do ombro é de 30–40 cm,^[10] e as orelhas notavelmente grandes têm 11–13 cm de comprimento.^[11]

Geralmente, a pelagem é cinza-amarelada,^[10] dando sua aparência grisalha, com um tom mais amarelo-claro nas laterais.^[8] A parte inferior e a garganta são pálidas. Os membros são escuros, passando a marrom-escuro ou preto em suas extremidades. O focinho, máscara facial, a ponta e parte superior da cauda são pretas. O interior das orelhas é branco.^[2] Indivíduos das subespécies da África Oriental, O. m. virgatus, tendem para uma pelagem amarelo-claro com manchas marrons escuras, em oposição às manchas pretas de O. m. megalotis. Suas orelhas grandes são uma característica compartilhada por muitos outros habitantes de climas quentes e áridos, ajudando a distribuir o calor, e também ajudam na localização de presas.^[11]

Alcance e distribuição

O otócion tem uma distribuição desconexa nas regiões áridas e semi-áridas da África Oriental e Austral, em duas populações alopátricas (representando cada uma das subespécies reconhecidas) separadas por aproximadamente 1.000 km. Subespécie O. m. virgatus se estende do sul do Sudão, Etiópia e Somália, através de Uganda e Quênia até o sudoeste da Tanzânia; O. m. megalotis ocorre na parte sul da África, variando de Angola através da Namíbia e Botswana à África do Sul, e se estende até o leste de Moçambique e Zimbábue,^[1] se espalhando para a Península do Cabo e para o Cabo das Agulhas. As áreas residenciais variam em tamanho de 0,3 a 3,5 km km².^[2] Não há registros confirmados na Zâmbia.^[1]

Habitat

O otócion é adaptado a ambientes áridos ou semi-áridos. É comumente encontrado em pastagens curtas, bem como nas regiões mais áridas das savanas, ao longo das bordas da floresta e em florestas abertas de acácia.^[11] Prefere solo descoberto e áreas onde a grama é mantida curta por ungulados pastando.^[2] Ele tende a caçar nesses hábitats de grama baixa e arbustos baixos; no entanto, ele pode usar áreas com grama alta e arbustos grossos para se esconder quando ameaçado.^[12]

Além de criar seus filhotes em tocas, as raposas-orelhas-de-morcego usam tocas para se protegerem de temperaturas e ventos extremos. Elas também ficam sob as acácias na África do Sul para buscar sombra durante o dia.^[2]

Dieta

O otócion é considerado o único canídeo verdadeiramente insetívoro,^[13] com uma preferência marcante por da espécie Hodotermes mossambicus,^[14] que podem constituir 80-90% de sua dieta.^[2]

Quando esta espécie particular de cupim não está disponível, sua dieta oportunista permite que uma grande variedade de itens alimentares sejam ingeridos:^[14] eles podem consumir outras espécies de cupins, outros artrópodes como formigas, besouros, grilos, gafanhotos, centopeias, mariposas , escorpiões, aranhas e, raramente, pássaros, pequenos mamíferos, répteis e fungos (a trufa do deserto Kalaharituber pfeilii^[15]). Bagas, sementes e frutas silvestres também são consumidas. Geralmente, suas necessidades de água são atendidas pelo alto teor de água de sua dieta, mas a água constitui um recurso crítico durante a lactação.

Adaptações

Os dentes do otócion são muito menores e mais reduzidos na formação da superfície de cisalhamento do que os dentes de outras espécies canídeos. Esta é uma adaptação à sua dieta insetívora.^[16] Os dentes não são a única adaptação morfológica para sua dieta. No maxilar inferior, uma saliência ancora o grande músculo digástrico para permitir a mastigação rápida. Esse músculo também é modificado para abrir e fechar a mandíbula cinco vezes por segundo.^[2]

Forageamento

Otócions geralmente caçam em grupos, frequentemente se dividindo em pares, com subgrupos separados movendo-se pela mesma área geral.^[17] Quando os cupins são abundantes, ocorrem agregações alimentares de até 15 indivíduos de diferentes famílias.^[18]

A presa é localizada principalmente através da audição, em vez do olfato ou visão.^[17] Os padrões de forrageamento variam entre as estações e as populações e coincidem com a disponibilidade de cupins. Na África oriental, o forrageamento noturno é a regra, enquanto no sul da África, o forrageamento noturno durante o verão muda lentamente para um padrão quase exclusivamente diurno durante o inverno. As técnicas de forrageamento dependem do tipo de presa, mas o alimento geralmente é localizado caminhando lentamente, o nariz próximo ao solo e as orelhas inclinadas para frente.^[8]

Comportamento

O otócion é um animal altamente social. Ele vive em pares ou forma grupos com frequência, e suas áreas se sobrepõem substancialmente ou pouco. No sul da África, vivem em pares monogâmicos com filhotes, enquanto as populações da África oriental podem viver em pares ou grupos familiares estáveis, que consistem em um macho, até três fêmeas e os filhotes.^[19]

Os indivíduos se alimentam, brincam e descansam juntos em um grupo, o que ajuda na proteção contra predadores. Eles participam de sessões de catação social frequentes e estendidas, que servem para fortalecer a coesão do grupo, principalmente entre adultos maduros, mas também entre adultos jovens e adultos maduros.^[2]

As exibições visuais são muito importantes na comunicação entre otócions. Quando eles estão olhando atentamente em alguma coisa, a cabeça está erguida, os olhos abertos, as orelhas eretas e voltadas para a frente e a boca fechada. Quando um indivíduo está ameaçado ou mostrando submissão, as orelhas são puxadas para trás e encostadas na cabeça e a cabeça baixa. A cauda também desempenha um papel na comunicação. Quando um indivíduo está afirmando domínio ou agressão, sentindo-se ameaçado, brincando ou sendo sexualmente excitado, a cauda é arqueada em forma de U invertido. Os indivíduos também podem usar a piloereção, que ocorre quando os cabelos individuais estão em pé, para fazer com que pareçam maiores quando confrontados com ameaças extremas. Ao correr, perseguir ou fugir, a cauda é reta e horizontal. O otócion pode reconhecer indivíduos a até 30 m de distância. O processo de reconhecimento tem três etapas: primeiro eles ignoram o indivíduo, depois olham fixamente e, finalmente, se aproximam ou atacam sem exibições. Ao cumprimentar outro, o indivíduo que se aproxima mostra submissão simbólica que é recebida pelo outro indivíduo com cabeça alta e cauda para baixo. Poucas vocalizações são usadas para comunicação, mas chamadas de contato e chamadas de alerta são usadas, principalmente durante o inverno. Secreções glandulares e arranhões, exceto para cavar, estão ausentes na comunicação. ^[2]

Reprodução

O otócion é predominantemente monogâmico,^[20] embora também possa ocorrer poliginia. Em contraste com outros canídeos, o otócion tem uma inversão nos papéis parentais, com o macho assumindo a maior parte do comportamento de cuidado parental. A gestação dura de 60 a 70 dias e as fêmeas dão à luz ninhadas que consistem em um a seis filhotes. Além da lactação, que dura de 14 a 15 semanas,^[2] os machos cuidam de escovar, defender, amontoar, acompanhar e carregar os filhotes entre as tocas. Além disso, as taxas de cuidado parental masculino mostraram uma correlação direta com as taxas de sobrevivência dos filhotes.^[21] A fêmea busca alimentos, que usa para manter a produção de leite, da qual os filhotes dependem fortemente. A comida forrageada pela fêmea não é devolvida aos filhotes ou regurgitada para alimentá-los.^[2]

Filhotes na região de Kalahari nascem de setembro a novembro e os da região de Botswana nascem de outubro a dezembro. Jovens se dispersam e deixam seus grupos familiares aos 5–6 meses de idade e atingem a maturidade sexual aos 8–9 meses.^[2]

Ameaças e conservação

O otócion tem algum uso comercial para humanos. Eles são importantes para o controle da população de cupins colhedores, pois os cupins são considerados pragas. Eles também foram caçados por sua pele por nativos de Botsuana.^[2] Ameaças adicionais às populações incluem doenças e secas que podem prejudicar as populações de presas; no entanto, não existem grandes ameaças para as populações de raposas-orelhudas.^[1]

Referências