الأسماء في صفحات التنقل
Die Knopf- bzw. Keul(en)hornblattwespen (Cimbicidae) sind eine Familie innerhalb der Pflanzenwespen (Symphyta). Sie kommen in der Holarktis, in Südamerika und im tropischen Asien mit etwa 130 Arten vor.[1] In Europa leben davon 54 Arten[2] aus drei Unterfamilien. In Deutschland kommen 20 Arten vor[3]. Sie treten nicht nur in mitunter sehr niedrigen Populationsdichten auf, sondern führen teilweise auch ein verstecktes Leben und sind deswegen selten zu beobachten.
Kennzeichnendes gemeinsames Merkmal dieser Familie sind die vier- bis siebengliedrigen Fühler, die am Ende deutlich zu einer charakteristischen Keule („Keulhornblattwespen“) verdickt sind[4]. Der Kopf ist groß und oft hinter den Komplexaugen erweitert. Sein Hinterrand ist flach oder konkav. Die Mandibeln sind groß und kräftig. Der Prothorax ist am Hinterrand deutlich eingebuchtet; der Mesothorax kräftig entwickelt. Die häutigen Flügel haben kräftige Längsadern; die Marginalzelle ist durch eine Querader unterteilt, die Analzelle etwa in der Mitte zusammengezogen. Die Beine sind robust, bei den Männchen gelegentlich verdickt. Das Abdomen, das wie bei allen Pflanzenwespen zum Thorax hin nicht eingeschnürt ist, ist seitlich gekielt; oberseits halbrund, unterseits flach. Der Legeapparat (Ovipositor) der Weibchen steht am Hinterleibsende nicht hervor. Insgesamt wirken die Tiere plump und massig; ihr Flug ist schnell.
In der Unterfamilie Cimbicinae finden sich mit Körpergrößen zwischen 15 und 28 mm Arten, die zu den größten mitteleuropäischen Hautflüglern gehören. Die Gattung Cimbex ist durch das auffällig halbrund ausgeschnittene erste Hinterleibssegment gut zu erkennen. Die Arten sind schwarz, braunrot oder kräftig gelb gezeichnet. Die (meist schwarzen) Arten der Gattung Trichiosoma fallen durch ihre kräftige Behaarung auf (τριχός „das Haar“, σόμα „der Körper“). Am Hinterschenkel haben sie auf der Unterseite einen kräftigen dreieckigen Dorn.
In der Unterfamilie Abiinae finden sich die mittelgroßen Arten (10–12 mm). Die meisten Abia-Arten sind auffällig grün- oder blaumetallisch schimmernd, die Hinterleibstergite oft wulstig aufgewölbt. Bei vielen Arten haben die männlichen Tiere auf drei oder vier der mittleren Tergite ein zusammenhängendes, fast rechteckig eingesenktes Feld mit einer dichten, schwarzen, samtartigen Behaarung. Bei einigen Arten scheinen die Männchen zu fehlen oder sind extrem selten (A. aenea, A. fasciata), bei anderen sind die Geschlechter gleich häufig (z. B. A. candens, A. sericea).
Die kleinsten Arten (5–9 mm) gehören zur Gattung Corynis (Unterfamilie Coryninae). Sie sind meist schwarz mit geringer Gelbfärbung, besonders an den Seiten der Tergite. Die Arten sind durchweg gering behaart.
Die Larven (Afterraupen) sehen, wie die aller Pflanzenwespen, den Raupen von Schmetterlingen sehr ähnlich, unterscheiden sich von diesen aber durch acht, statt maximal sieben Beinpaare. Die Larven der Cimbicinae sind mit bis zu 50 mm Länge relativ groß und auch sehr wuchtig gebaut. Ihre Thorakalbeine sind fünfgliedrig und gut entwickelt. Am zweiten bis achten sowie dem zehnten Abdominalsegment sitzen ebenfalls Beine. Bei vielen Arten sind die Larven hell gestäubt.
Die Imagines der Cimbicinae ernähren sich von süßen Säften, sind aber nie an Blüten zu finden. Sie „ringeln“ häufig junge Zweige an Gehölzen (z. B. Flieder), um an den Saft zu gelangen. Ihre vermeintliche Seltenheit könnte damit zusammenhängen, dass sie sich vermutlich oft in Baumkronen aufhalten.
Die Imagines der Abiinae besuchen Blüten, gerne Doldengewächse (Bärenklau) oder Skabiosen; vorzugsweise sind sie aber an den Futterpflanzen der Larven (z. B. Heckenkirsche, Lonicera xylosteum) zu finden.
Die Coryninae sind, wenngleich selten, auffällige Besucher von Ranunculusblüten.
Die Weibchen legen ihre Eier entweder unter die Epidermis der Blätter oder in den Blattrand; bei A. lonicerae bis zu 105[5]. Die Larven ernähren sich phytophag frei auf Blättern. Sie sitzen beim Fressen rittlings auf dem Blattrand. Sie sind in der Dämmerung oder nachts aktiv. In Ruhe (tagsüber) sitzen sie zusammengerollt versteckt auf der Unterseite der Blätter der Nahrungspflanze. Bei Störungen oder Gefahr können sie durch Reflexbluten einen gebündelten Strahl Körperflüssigkeit 10 bis 20 Zentimeter weit spritzen[6]. Die Verpuppung findet meist in einem stabilen Kokon im Boden oder zwischen Rindenspalten statt. Pseudoclavellaria produziert einen auffällig netzartigen Kokon[7], der frei an Zweigen haftet. Die Arten haben eine Generation pro Jahr. Einzelne Individuen einer Generation schlüpfen aber erst im zweiten oder dritten Jahr („Überliegen“).
Über Buckelfliegen (Phoridae) als Kokon-Parasiten von Cimbex femoratus berichtet u. a. Liston (1982)[8].
Die Arten sind mit Taeger (1998)[12] zu bestimmen.
Die Knopf- bzw. Keul(en)hornblattwespen (Cimbicidae) sind eine Familie innerhalb der Pflanzenwespen (Symphyta). Sie kommen in der Holarktis, in Südamerika und im tropischen Asien mit etwa 130 Arten vor. In Europa leben davon 54 Arten aus drei Unterfamilien. In Deutschland kommen 20 Arten vor. Sie treten nicht nur in mitunter sehr niedrigen Populationsdichten auf, sondern führen teilweise auch ein verstecktes Leben und sind deswegen selten zu beobachten.
Cimbicidae is a family of sawflies in the order Hymenoptera. There are more than 20 genera and 200 described species in Cimbicidae.[1][2][3][4][5] Larvae are solitary herbivores.
The family is distinctive in having antennae with prominent apical clubs or knobs. The adults of some species can exceed 3 cm in length, and are among the heaviest of all Hymenoptera.
These genera belong to the family Cimbicidae:
Cimbicidae is a family of sawflies in the order Hymenoptera. There are more than 20 genera and 200 described species in Cimbicidae. Larvae are solitary herbivores.
The family is distinctive in having antennae with prominent apical clubs or knobs. The adults of some species can exceed 3 cm in length, and are among the heaviest of all Hymenoptera.
Cimbex
Cimbicidae es una familia de avispas sínfitas del orden Hymenoptera. Hay más de 20 géneros y 200 especies descritas.[1][2][3][4][5]
El rasgo característico de la familia son las antenas con un mazo apical prominente. Las antenas tienen siete segmentos o menos. Los adultos miden de 12 a 25 mm en general, los de algunas especies llegan a medir más de 3 cm de longitud; son robustos y se encuentran entre los de mayor peso entre los himenópteros. Algunos parecen abejorros. Las larvas son solitarias y herbívoras y se parecen a las orugas de lepidópteros. Se alimentan de árboles o arbustos, como olmos o cerezos.
Cimbicidae es una familia de avispas sínfitas del orden Hymenoptera. Hay más de 20 géneros y 200 especies descritas.
El rasgo característico de la familia son las antenas con un mazo apical prominente. Las antenas tienen siete segmentos o menos. Los adultos miden de 12 a 25 mm en general, los de algunas especies llegan a medir más de 3 cm de longitud; son robustos y se encuentran entre los de mayor peso entre los himenópteros. Algunos parecen abejorros. Las larvas son solitarias y herbívoras y se parecen a las orugas de lepidópteros. Se alimentan de árboles o arbustos, como olmos o cerezos.
Karusvaablased (Cimbicidae) on kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi ja pidevkehaliste (Symphyta) alamseltsi kuuluv putukate sugukond, keda võib leida peaaegu kõikjalt maailmast, välja arvatud Etioopiast ja Austraaliast.[1][2][3]. Sugukonna kõik liigid on laia kehaga ja võivad esmasel vaatlemisel meenutada karvutu tagakehaga mesilast, kes teeb lennates isegi sumisevat heli. Enamik liike on mustad või kollase- ja mustakirjud, mõned metalselt rohelised. Tundlatel on 5–7 lüli, viimased kaks moodustuvad nuia meenutava tipu.[2]
Karusvaablasi tuntakse pilkupüüdvast välimusest hoolimata vähe. Nende eluviiside kohta ei ole palju usaldusväärset teavet ning emaste ja isaste õige süstematiseerimine samasse liiki on problemaatiline, kuna sobivaid taksonoomilisi tunnuseid on vähe leitud. Tänaseks päevaks on kirjeldatud natuke vähem kui 170 liiki karusvaablasi.[3].
Täiskasvanud karusvaablased on 8–25 mm pikad. Rindmik ja tagakeha on laialt ning jäigalt ühendatud. Isased karusvaablased on emastest tavaliselt tumedamad.[3]
Pea küljes asuvad kaks suhteliselt pikka tundlat, mis koosnevad 3–7 segmendist – kolmas segment on pikenev. Tundlad on otsast jämenenud ja meenutavad nuia. Pea külge kinnituvad ka teised jätked – suised. Suised ümbritsevad suuava ning osalevad toidu hankimisel ja töötlemisel, lisaks kasutatakse neid sageli ka enesekaitseks.[2] Kõige ürgsemad on mälumis- ehk haukamissuised. Mõnedel karusvaablaste sugukonda kuulutvatel isastel on teravnenud suised. Neid kasutatakse omavaheliseks võitluseks, mille käigus nad teineteisele lihtsalt otsa lendavad. Pea külgedel paiknevad liitsilmad. Pead ühendab rindmikuga kael.[1]
Rindmikuga on seotud putukate liikumine. Rindmik koosneb kolmest plaadist: eesmine, keskmine ja tagumine. Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad vastavalt ees- ja tagatiivad. Enamasti kolmnurkse kujuga tiivad koosnevad kahest lestmest, mida läbivad sooned, närvikiud ja trahheed. Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Rindmikule kinnituvad ka kolm paari jalgu, igale rindmikulülile üks paar jäsemeid. Rindmik on enamikul liikidest karvadega kaetud.[2]
Tagakeha on putuka kolmas kehaosa. See on suhteliselt lihtsa ehitusega. Jätked enamasti puuduvad, lihased on nõrgalt arenenud. Ürgselt on tagakehas olnud 11 lüli. Karusvaablastel paiknevad nii emastel kui isastel putukatel suguelundid tagakehas. Emasel karusvaablasel on suguelundiks muneti, mis on tagakeha kaheksanda segmendi juurest välja ulatuv. Munetid on tugevad, suhteliselt peenikesed ja lühikesed. Isasel karusvaablasel asub saagjas genitaalkapsel tagakeha viimases segmendis ning on kitiinkestaga kaetud. Kõige efektiivsem on emaste karusvaablaste süstematiseerimine erinevatesse liikidesse tagakehas asuvate munetite ja isaste isendite puhul genitaalkapslite võrdlemise teel. Isased putukad ei ole võimelised nõelama, kuna neil puuduvad munetid. Selle asemel kasutavad nad enesekaitseks hammustamist.[2]
Meeleelundid on putukatel väga hästi välja arenenud. Meelerakud on ühenduses tundekarvakestega ja paiknevad laiali üle kogu keha. Lihtsad sensillid on tavaliselt haistmis-, maitsmis- ja kompimiselundite osaks. Nägemiselundid (fotoretseptorid) on lateraalselt paiknevad liitsilmad, mis sisaldavad osasilmi. Närvisüsteemiks on suurem närvirakkude kogumik, mis paikneb peakapslis olevas peaajus. Kõhtmine närvikett kulgeb rindmiku ja tagakehalülide kõhtmises osas ning vahendab vajalikku informatsiooni vastavate kehaosade retseptorite ja kesknärvisüsteemi vahel.[2]
Karusvaablaste sooltoru on avatud ning seedenäärmed puuduvad. Vereringesüsteem on avatud, süda toruja ehitusega ja paikneb selgmiselt tagakehas. Hingamiselunditeks on trahheed ning erituselunditeks Malpighi sooned.[2]
Isased karusvaablased on haruldasemad kui emased. Tavapärasemalt sünnivad viljastamata munadest isasloomad ja viljastatud munadest emasloomad, kuid on ka liike, mille puhul on teada, et viljastamata munadest sünnivad emasloomad. Munade viljastamine toimub kopulatsiooni käigus kahe erisoolise karusvaablase vahel.[2]
Karusvaablase munad on kujult ovaalsed, tavaliselt kergelt kumerad ja valkjad. Munad võivad olla puulehe pinnale laiali laotatud, paigutatud lehe äärtele või leherootsu kohale. Liigiti paigutavad karusvaablased oma munad osaliselt või terves ulatuses lehe sisse või kleebivad lehe pinnale. Üks liik paigutab nad ühte hunnikusse, kuid üldiselt laotatakse munad lehe peale laiali. Erandina on ka liike, kes paigutavad iga muna erineva lehe peale.[4] Paljud liigid asetavad munad leherootsule ühte või kahte ritta organiseeritult. Mõned hõõruvad tärkava lehepunga marraskile ning munevad munad tekitatud avausse. Punga munetud munad kasvavad rohkem kui kaks korda suuremaks, absorbeerides kasvamise käigus mõningaid taimemahlu. Sellest tulenevalt kumavad tihti lehe epidermikihi alla munetud munad läbi lehe pinna. Paljudel juhtudel tõmbuvad hõõrumisest tekkinud augu servad karusvaablase munadest eemale, elimineerides igasuguse kontakti. Emane karusvaablane jätab pärast munemist oma tulevased järglased maha.[2]
Karusvaablaste vastsetel on enamasti hästi arenenud pea ning 13 kehasegmenti, vastne on kõverdunud kehaga. Ebajalad on tagakeha segmentidel 2–8 ja 10, rindmikujalgu on kolm paari. Ebajalgu ei ole rohkem kui 8 paari, väljaarvatud juhul, kui tegemist on lehe sees koorunud vastsetega, sel juhul rindmikujalad puuduvad. Rindmikujalgade rohkus eristab karusvaablaste vastseid sadajalgsetest ja liblikavastsetest. Emaste ja isaste vastsete eristamine soo põhjal on välise määramise teel peaaegu võimatu.[1]
Vastsed paiknevad üldiselt puulehtedel kerra keerdununa, liikudes ringi väga harva. Karusvaablaste nooremad vastsed toituvad puulehtede pealmisest pinnast, lehtede äärtest, mõned liigid rohuliblede rootsudest. Täiskasvanud vastsed on võimelised ära sööma kogu lehe. Vastsete peamisteks peremeestaimedeks on puud perekondadest kaselised (Betulaceae), pajulised (Salicaceae) ja roosõielised (Rosaceae).[1]
Nukkumiseks valivad vastsed jõuliste taimede rootsud, pinnase või kasutavad auke, mis on mardikate poolt uuristatud. Nukkumine võib toimuda nii tihedas kestas ehk kookonis kui kookonita. Kookoniga nukkumise puhul võib ühes kookonis nukkuda ka kaks vastset. Sel juhul moodustab vastne kookoni juba nukkuva vastse ümber. Tekib kahekambriline kookon. Nukkumine on aeglane tegevus ning teatud liikide puhul võib võtta terve talve ja kesta kuni varasuveni.[3]
Karusvaablased elavad seal, kus kasvavad nende peremeestaimed, mis on enamasti puud. Enim võib karusvaablasi leida pajult, paplilt ja kaselt, põõsaste hulgas pihlakalt. Paljud liigid elavad põõsastikes ja hekkides. Selle tõttu on mõnede liikide arvukus ka vähenemas, kuna hekkide arv on vähenenud ja hekipügamismeetodid täienenud. Vastsed seevastu elavad ja nukkuvad kõige enam kuslapuul ja viirpuul.[2]
Vastsed on taimtoidulised, toitudes oma elupaiga peremeestaimede lehtedest, milleks on õis- või puittaimed. Valmikud toituvad vedelikest ja õietolmust.[2]
Päris palju Karusvaablaste perekonna Abia esindajaid võib leida Euroopast ning Aasiast.
Karusvaablaste perekonna Corynis esindajaid leidub Euraasias, eriti Vahemere maades.
Perekonna Pachylosticta karusvaablasi on leitud Brasiiliast, Põhja-Argentinast ja Paraguayst.
Liigid, mis on ebakindla paigutusega (incertae sedis):
Perekonnad Sinocimbex ja Trichiosomites on alamsugukonda liigitamata.
Perekond Sinocimbex
Perekond Trichiosomites
Karusvaablased (Cimbicidae) on kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi ja pidevkehaliste (Symphyta) alamseltsi kuuluv putukate sugukond, keda võib leida peaaegu kõikjalt maailmast, välja arvatud Etioopiast ja Austraaliast.. Sugukonna kõik liigid on laia kehaga ja võivad esmasel vaatlemisel meenutada karvutu tagakehaga mesilast, kes teeb lennates isegi sumisevat heli. Enamik liike on mustad või kollase- ja mustakirjud, mõned metalselt rohelised. Tundlatel on 5–7 lüli, viimased kaks moodustuvad nuia meenutava tipu.
Karusvaablasi tuntakse pilkupüüdvast välimusest hoolimata vähe. Nende eluviiside kohta ei ole palju usaldusväärset teavet ning emaste ja isaste õige süstematiseerimine samasse liiki on problemaatiline, kuna sobivaid taksonoomilisi tunnuseid on vähe leitud. Tänaseks päevaks on kirjeldatud natuke vähem kui 170 liiki karusvaablasi..
Les Cimbicidae sont une famille d'hyménoptères, des insectes proches des guêpes. Ce sont des symphytes au corps trapu et aux antennes nettement en massue. Certaines espèces sont de grande taille. Cimbex femoratus peut atteindre 28 mm de long.
Selon Hymenoptera Online Database, les genres sont répartis en quatre sous-familles :
D'après Fauna Europaea, seules trois sous-familles sont présentes en Europe :
Les Cimbicidae sont une famille d'hyménoptères, des insectes proches des guêpes. Ce sont des symphytes au corps trapu et aux antennes nettement en massue. Certaines espèces sont de grande taille. Cimbex femoratus peut atteindre 28 mm de long.
I Cimbicidi (Cimbicidae Kirby, 1837) sono una famiglia di insetti dell'ordine degli Imenotteri.[1]
Gli adulti sono imenotteri robusti, lunghi 15–25 mm, vagamente somiglianti ai bombi. Come in tutti i sinfiti, il torace si continua direttamente con l'addome, senza strozzatura. Le antenne sono formate da sette o meno articoli, con flagello marcatamente clavato.[2]
Le larve sono eruciformi, cioè con corpo più o meno allungato e cilindrico e capo ben sviluppato, simili ai bruchi delle farfalle.[2] L'apparato boccale è di tipo masticatore, con mandibole e mascelle atte alla assunzione di alimenti solidi e alla loro triturazione.
La famiglia comprende 192 specie, raggruppate in 4 sottofamiglie e 21 generi:[1]
I Cimbicidi (Cimbicidae Kirby, 1837) sono una famiglia di insetti dell'ordine degli Imenotteri.
De knotssprietbladwespen (Cimbicidae) zijn een familie van vliesvleugeligen (Hymenoptera) uit de onderorde Symphyta (zaagwespen). Het is een kleine familie zaagwespen. Ze hebben een groot, vaak harig lichaam, met wereldwijd 130 soorten in 6 geslachten. In Europa komen 54 soorten voor. Sommige soorten knotssprietbladwespen kunnen tot meer dan 3 cm lang worden.
De familie onderscheidt zich van de andere families zaagwespen door een knotsvormige verdikking aan het eind van de antenne.
De wespen worden afhankelijk van de soort 8 tot meer dan 30 mm lang worden. Het belangrijkste kenmerk is de knotsvormige verdikking aan het eind van de uit 4 - 8 segmenten bestaande antenne. Het borststuk is aan de rugzijde duidelijke gebogen. De legboor (ovipositor) staat niet naar voren. De mannetjes hebben verdikte achterpoten en krachtige kaken (mandibellen).
De afhankelijk van de soort tot 50 mm lange larve is een bastaardrups met acht of soms zeven paar poten. De poten aan het borststuk (thoracaal) zijn goed ontwikkeld en hebben vijf geledingen. Op het tweede tot achtste achterlijfsegment en het tiende zitten ook poten.
Het volwassen insect voedt zich met zoete plantensappen van jonge twijgen. De vrouwtjes leggen hun eitjes onder de epidermis van het blad of in de bladrand. De larven zijn solitair, vrij levende herbivoren. Als ze niet vreten zitten ze opgerold op de onderkant van het blad. Bij gevaar kunnen ze door een reflex lichaamsvocht 10 - 20 cm ver in een straal wegspuiten. De verpopping vindt in de grond of in schorsspleten plaats.
Er zijn zes geslachten:
De knotssprietbladwespen (Cimbicidae) zijn een familie van vliesvleugeligen (Hymenoptera) uit de onderorde Symphyta (zaagwespen). Het is een kleine familie zaagwespen. Ze hebben een groot, vaak harig lichaam, met wereldwijd 130 soorten in 6 geslachten. In Europa komen 54 soorten voor. Sommige soorten knotssprietbladwespen kunnen tot meer dan 3 cm lang worden.
De familie onderscheidt zich van de andere families zaagwespen door een knotsvormige verdikking aan het eind van de antenne.
Klubbvepser (Cimbicidae) hører til blant plantevepsene og er en familiegruppe av årevingene. De finnes i løvskog. Larvene lever av å gnage på bladene av ulike løvtrær. Utviklingen tar normalt ett år.
Klubbvepser er store vepser. Men de er helt ufarlige og mangler brodd, stikker derfor ikke og har heller ikke gift.
Kroppen er kraftig og bred, uten en innsnørt «midje». De fleste er mørke, svarte med gule eller brune farger. Ofte som mørke bånd på en gul bakkropp.
Vingene er ofte røkfarget, men uten flekker. Vingemerket og årenettet er tydelig. Hodet er bredest bak øynene. Antennene er trrådformet med vanligvis 11 ledd og en utvidelse (antenneklubbe).
Larvene ligner litt på larvene til sommerfugler. De er sylindrisk, svakt krummet og litt bredere foran. Den har vorteføtter på alle bakkroppens ledd.
Klubbvepser finnes i løvskog. Hanner begynner ofte å fly noen dager tidligere enn hunnene. Flygetiden er vanligvis om våren og forsommeren.
Hunnen legger eggene rett på næringsplanten. Egget er sylindrisk, noen millimeter langt. Plantevepser skjærer et snitt i bladet, hvor hun plasserer egget. Bladet lukker seg omkring egget, som er beskyttet mot predatorer og dårlig vær.
Larven er radikalt forskjellige fra de voksne, både i levevis og i kroppsbygning. Den lever som plantespiser på blad av en lang rekke av ulike løvtrær. Den bruker vanligvis omtrent 5-6 uker på utviklingen. Den utvokste larven er omkring 40nbsp;millimeter lang.
Klubbvepser tilhører gruppen av insekter med fullstendig forvandling (holometabole insekter), som gjennomgår en metamorfose i løpet av utviklingen. Mellom larvestadiet og det voksne stadiet er et puppestadie, en hvileperiode, der vepsens indre og ytre organer endres. Larvens bøyelige og myke kropp omdannes til en puppe med et hardt skall. Når skallet er hardt begynner omdanningen fra larve til den voksne (imago) klubbvepsen. De indre organer brytes i varierende grad ned til en cellemasse. En omorganisering skjer og dyret bygges opp igjen.
Den overvintrer som larve eller i puppestadiet.
Klubbvepser finnes i hele verden. Flere arter finnes i Norge.
Klubbvepser (Cimbicidae) er i tradisjonell systematikk plassert i gruppen plantevepser, men denne regnes ofte som en parafyletisk gruppe. Det vil si at gruppen Tenthredinoidea («bladvepser») er av søstergruppene[1] til stilkvepsene, slik at slitkveps stammer fra planteveps.
Klubbvepser (Cimbicidae) hører til blant plantevepsene og er en familiegruppe av årevingene. De finnes i løvskog. Larvene lever av å gnage på bladene av ulike løvtrær. Utviklingen tar normalt ett år.
Bryzgunowate (Cimbicidae) – rodzina owadów z rzędu błonkoskrzydłych i podrzędu rośliniarek, obejmująca około 150 opisanych gatunków[2].
Należą tu błonkówki o rozmiarach od średnich do dużych, osiągające do około 30 mm długości ciała[3][4]. Są silnie zbudowane i szybko latają[3]. Ich czułki zakończone są wyraźną buławką[3][4]. Przednia para skrzydeł wyposażona jest z żyłkę poprzeczną 2r. Tarcza śródplecza pozbawiona jest wyraźnego wyrostka. Odwłok zwykle ma tergity od drugiego do piątego podwinięte ponad przetchlinkami. Pierwszy tergit odwłoka zlany jest z metapleuronem. U samic wyraźnie widoczny jest podział pokładełka na położoną nasadowo drugą walwulę i położoną szczytowo trzecią walwulę[4].
Larwy są gąsienicowate i osiągają do około 50 mm długości[3][4]. Żerują na liściach roślin drzewiastych, przyczyniając się do ich defoliacji[2]. Wśród ich roślin żywicielskich wymienić można wierzby, olsze, brzozy, wiązy, wiciokrzewy czy śnieguliczki[4][5].
Występują w Holarktyce[2]. W Ameryce Północnej stwierdzono około 12 gatunków[4]. W Polsce występuje 29 gatunków[6] (zobacz: bryzgunowate Polski).
Rodzinę tę dzieli się na 4 podrodziny, a jeden z rodzajów nie został zaliczony do żadnej z nich[7]:
W zapisie kopalnym znane są od paleocenu[8].
Bryzgunowate (Cimbicidae) – rodzina owadów z rzędu błonkoskrzydłych i podrzędu rośliniarek, obejmująca około 150 opisanych gatunków.
Należą tu błonkówki o rozmiarach od średnich do dużych, osiągające do około 30 mm długości ciała. Są silnie zbudowane i szybko latają. Ich czułki zakończone są wyraźną buławką. Przednia para skrzydeł wyposażona jest z żyłkę poprzeczną 2r. Tarcza śródplecza pozbawiona jest wyraźnego wyrostka. Odwłok zwykle ma tergity od drugiego do piątego podwinięte ponad przetchlinkami. Pierwszy tergit odwłoka zlany jest z metapleuronem. U samic wyraźnie widoczny jest podział pokładełka na położoną nasadowo drugą walwulę i położoną szczytowo trzecią walwulę.
Larwy są gąsienicowate i osiągają do około 50 mm długości. Żerują na liściach roślin drzewiastych, przyczyniając się do ich defoliacji. Wśród ich roślin żywicielskich wymienić można wierzby, olsze, brzozy, wiązy, wiciokrzewy czy śnieguliczki.
Występują w Holarktyce. W Ameryce Północnej stwierdzono około 12 gatunków. W Polsce występuje 29 gatunków (zobacz: bryzgunowate Polski).
Rodzinę tę dzieli się na 4 podrodziny, a jeden z rodzajów nie został zaliczony do żadnej z nich:
Abiinae Cimbicinae Coryninae Pachylostictinae incertae sedis: †Trichiosomites Brues, 1908W zapisie kopalnym znane są od paleocenu.
Klubbhornsteklar (Cimbicidae) är en familj i insektsordningen steklar som tillhör underordningen växtsteklar.
Familjen innehåller omkring 130 kända arter. I Europa finns 54 arter och i Sverige finns 21 arter.
Kännetecknande för familjen är de klubblika antennerna och en robust kroppsbyggnad. Kroppslängden varierar från ungefär 8 till 28 millimeter. De fullbildade insekterna, imago, lever i regel ett ganska undanskymt liv och observeras inte så ofta. Färgen är vanligen mörkt svartaktig till brunaktig. Gula inslag kan finnas på bakkroppen. Födan består av sav, och vissa arter kan göra skada på unga träd genom att gnaga på stammen.
Larverna är förhållandevis stora och till utseendet mycket lika fjärilslarver. De är växtätare och livnär sig på blad av olika lövträd. Många arters larver är ljust grönaktiga i färgen, men några har även orangeaktiga inslag och vissa kan vara lätt vitpudrade. Som andra steklar har klubbhornsteklarna fullständig förvandling och larven förpuppar sig inuti en kokong, som den spinner själv.
Wikimedia Commons har media som rör Klubbhornsteklar.
Klubbhornsteklar (Cimbicidae) är en familj i insektsordningen steklar som tillhör underordningen växtsteklar.
Familjen innehåller omkring 130 kända arter. I Europa finns 54 arter och i Sverige finns 21 arter.
Kännetecknande för familjen är de klubblika antennerna och en robust kroppsbyggnad. Kroppslängden varierar från ungefär 8 till 28 millimeter. De fullbildade insekterna, imago, lever i regel ett ganska undanskymt liv och observeras inte så ofta. Färgen är vanligen mörkt svartaktig till brunaktig. Gula inslag kan finnas på bakkroppen. Födan består av sav, och vissa arter kan göra skada på unga träd genom att gnaga på stammen.
Larverna är förhållandevis stora och till utseendet mycket lika fjärilslarver. De är växtätare och livnär sig på blad av olika lövträd. Många arters larver är ljust grönaktiga i färgen, men några har även orangeaktiga inslag och vissa kan vara lätt vitpudrade. Som andra steklar har klubbhornsteklarna fullständig förvandling och larven förpuppar sig inuti en kokong, som den spinner själv.
Булавоусые пилильщики (лат. Cimbicidae) — семейство сидячебрюхих перепончатокрылых из группы пилильщиков надсемейства Tenthredinoidea. Семейство включает в себя около 200 видов. Крупные пилильщики, Cimbex femoratus имеет длину до 3 см.
Встречаются повсеместно, главным образом в Голарктике (130 видов). В Европе около 50 видов.
4 подсемейства (Coryninae, Abiinae, Cimbicinae, Pachylostictinae), 20 родов, до 200 видов.
Булавоусые пилильщики (лат. Cimbicidae) — семейство сидячебрюхих перепончатокрылых из группы пилильщиков надсемейства Tenthredinoidea. Семейство включает в себя около 200 видов. Крупные пилильщики, Cimbex femoratus имеет длину до 3 см.
.jpg)
.JPG)
