الأسماء في صفحات التنقل
Göy balıq (lat. Ballerus ballerus) — Şüaüzgəclilər yarımsinfinə, Çəkikimilər fəsiləsi daxil olan balıq növü.
Bədən enlidir, yan tərəflərdən isə güclü sıxılmışdır. Bədəni boyunun üçdə biridir. Başı micvaridir. Başının yuxarı hissəsini tutan ağzı bir qədər yuxarı qalxır. Anusu nisbətən uzundur. Pulcuqları isə kiçik olur[1].
Göy balıq xarici görünüş baxımından Porulara (lat. Ballerus sapa) bəzəsələr də, ağız quruluşu və pulcuqlarının balaca olması seçilirlər. Balığın bel hissəsi tünd mavi, ətrafları və qarın nahiyəsi isə saımtıl və qırmızımtıl nöqtələrə sahib gümüşü ağ rəngdə olur. Sinə üzgəcləri sarımtıl, digərləei isə solğun boz rəngdə olur.
Adətən yetkin fərdlər 50 sm uzunluğa və 600 q çəkiyə sahib olurlar[2]. Ancaq Volqa və Ural çaylarında olan balıqların 1—1,2 kq çəkiyə malik olmaları müşahidə edilir. Brokhauz və Efronun ensiklopedik lüğətində ayrı-ayrı nümunələrinin 1 metrə çatması qeyd olunur. Bu balıqların su anbarlarında çaylara nisbətdə daha tez böyüməlkəri bilinir[3].
Ölçü və yaşdan asılı olaraq məhsuldarlığı da bir o qədər yüksək olur. Kremençuk su anbarında 300 qramlıq balıq 24 min kürü, 600 q-lıq balıq bundan iki dəfə çox kürü verir. Kiyev su anbarında olan 4 illik balıq 25 min kürü, yaşca böyük olanlar isə 100 min kürü verə bilir
Göl-çay balığı hesab edilir. Axarsız göllərdə və sürətlə axan dağ çaylarında müşahidə edilmirlər. Əsasən çayın lal axan hissələrində müşahidə edilirlər. Onların arealı çapaqlara nisbətdə daha kiçikdir. Onlara Mərkəzi və Şərqi Avropa, İsveçrə, Rusiyanın Qərb hissəsində (Ladoqa, Oneqa və Ağ dəniz və Şimal Buzlu okean hövzəsi istisna). Göy balıqlara Azov və Xəzər dənizinin şimal hövzələrində, Baltik dənizinin Riqa və Fin körfəzləri və Qara dənizinin Odessa körfəzi hövzələrində yayılmışdır. 1957-ci ildə Simferopol su anbarına buraxılmışdır.
Yetkin göy balıqlar zooplankton, böcəklər, qurdlar və bitkilərlə qidalanır. Volqada mart ayında Xəzər külməsinin ardınca, Mərkəzi Rusiyada may və iyunun əvvəllərində kürü qoyur. Volqanın cənubuna və Ural çayına payızda ikinci girişi baş tutur.
Göy balıq (lat. Ballerus ballerus) — Şüaüzgəclilər yarımsinfinə, Çəkikimilər fəsiləsi daxil olan balıq növü.
Ballerus ballerus és una espècie de peix de la família dels ciprínids i de l'ordre dels cipriniformes.
Menja principalment plàncton.[5][7]
És un peix bentopelàgic i de clima temperat (5 °C-25 °C).[5][8]
Es troba a Euràsia: conques de la Mar del Nord, la Mar Bàltica, la Mar Negra, el Mar d'Azov i la Mar Càspia.[5][9][10][11][12][13][14][15][16][17][18][19][20]
Ballerus ballerus és una espècie de peix de la família dels ciprínids i de l'ordre dels cipriniformes.
Cejn siný (Abramis ballerus) je v Česku se vzácně vyskytující druh. Fakticky se vyskytuje pouze v omezeném množství na jižní Moravě.
Tělo je z boků velmi zploštělé, ale nižší než u cejna velkého. Má tmavý namodralý hřbet, boky stříbřité a žlutavé, břicho je nažloutlé, ploutve šedé. Má spodní ústa. Řitní ploutev je delší než u cejna velkého. Může dorůst délky až 50 cm. Dožívá se přibližně 15 let.
Obývá dolní toky řek a stojaté vody. Vyskytuje se v úmoří Černého a Baltského moře.
Potravu přijímá pouze ve dne. Živí se hlavně planktonem, příležitostně také bentosem a částmi rostlin.
Pohlavně dospívá kolem 4. roku života. Tření probíhá v období od dubna do května. Třou se nejčastěji na potopené kmeny a větvě stromů, vzácněji na rostlinstvo či kamení. Jedna samice může běžně naklást 5000 - 30000 jiker.
Obrázky, zvuky či videa k tématu cejn siný ve Wikimedia Commons
Cejn siný (Abramis ballerus) je v Česku se vzácně vyskytující druh. Fakticky se vyskytuje pouze v omezeném množství na jižní Moravě.
Die Zope oder Spitzpleinzen (Ballerus ballerus) ist ein Karpfenfisch. Andere Namen sind: Schwuppe, Pleinzen, Schwabe, Zoop, Schwopen, Swoop, Spitzer.
Zopen wachsen recht langsam, mit drei bis vier Jahren sind sie erst 16 cm lang. Ausgewachsen sind sie mit einem Alter von acht bis elf Jahren etwa 25 bis 35 cm lang, maximal erreichen sie 45 cm. Ihr Gewicht beträgt 300 bis 600 g, maximal 1500 g. Sie haben einen hochrückigen, seitlich abgeflachten Körperbau. Von den Brachsen kann man sie an der sehr langen, über 30-strahligen Afterflosse unterscheiden. Das Maul ist endständig und die Maulspalte eng. Sie haben eine schmutzig-weiße Körperfarbe mit einer orangefarbenen Kehle, der Rücken ist dunkelgrün oder dunkelblau mit einem metallischen Glanz. Die Brust- und Bauchflossen sind gelblich mit dunklen Ecken, die anderen Flossen sind schmutzig-weiß, alle Flossen haben einen grauen Rand.
Die Zopen haben eine Lebenserwartung von etwa 18 Jahren.
Zopen sind hauptsächlich an den Unterläufen der Weser und Elbe, in der Donau sowie an Zuflüssen zur Ost- und Nordsee zu finden. Man kann sie auch in Seen und Teichen entdecken. In Russland ist seit den letzten Jahren ein Zuwachs an Zopen verzeichnet worden.
Zopen ernähren sich hauptsächlich von Insektenlarven, Würmern und Kleinkrebsen. Anders als andere Brassen fressen sie gern Krustentiere der Gattungen Cyclops und Daphnia.
Die Laichzeit dauert von April bis Mai. Der Laich von gewöhnlich 15.000 bis 25.000, manchmal auch bis zu 100.000 Eiern wird im Uferbereich von Seen oder Sümpfen an in einer Strömung stehende Pflanzenteile geheftet, danach verlassen die Zopen die Uferregion wieder. Bei einer Wassertemperatur von 15 °C schlüpfen die Larven nach etwa zwölf Tagen. Die Männchen werden mit drei, die Weibchen mit vier Jahren geschlechtsreif.
In der Wolga-Region werden die Zopen in der Laichzeit gefangen. Als Speisefisch kann man sie getrocknet und gesalzen erwerben. Ansonsten sind sie ökonomisch uninteressant.
Die Zope oder Spitzpleinzen (Ballerus ballerus) ist ein Karpfenfisch. Andere Namen sind: Schwuppe, Pleinzen, Schwabe, Zoop, Schwopen, Swoop, Spitzer.
Ballerus ballerus, also known as the zope or the blue bream, is a species of cyprinid fish native to Eurasia.
Ballerus ballerus is one of the more streamlined breams, with a more laterally compressed body (especially towards the tail) and an upturned mouth.[2] The eye is small[3] It has small scales and the lateral line consists of 67-75 scales. It is a pale silvery colour with either pale yellowish or colourless fins. They are normally 25–35 cm in length but occasionally can be up to 40 cm.[2] The maximum published weight is 940g,[3] although the largest rod caught fish, caught in Slovakia, weighed 2.2 kg and measured 53 cm in length.[4] The males develop nuptial tubercules above the anal fin during the spring spawning season.[1]
Ballerus ballerus is found in the large lowland rivers draining to the Baltic Sea, although it is not found in northern Sweden and Finland north of 62°N; the Weser and Elbe draining into the North Sea; the Black Sea; the Don draining into the Sea of Azov; and the Volga and Ural which drain into the Caspian Sea, although it is rare in the Ural River. Its range spans from the Netherlands in the west to Russia and Georgia in the east.[1]
Ballerus ballerus is occurs in large lowland rivers and eutrophic lakes[1] where it feeds on plankton which it catches close to the surface.[2] It spawns in Spring, once the ice has thawed, in shallow reedy bays onto the vegetation and the young fish stay in these areas although the adults move into open water to feed.[2] Spawning has been recorded on gravel in areas of moderate current.[1] This species lives for over 10 years and it breeds for the first time at 3–4 years when they have attained a standard length of 150mm. Spawning is initiated when the water temperature reaches 10 °C and usually lasts for only 1–2 weeks. The females spawn once a year while the males often defend spawning territories along the shoreline. It is known in some areas to migrate long distances to find suitable areas to spawn in. In some regions it will venture into the fresher parts of seas to find food.[1]
The Python-based application server Zope is not named after this species; it is an acronym for "Z Object Published Environment". However, Zope3 was renamed "Bluebream", an alternative vernacular name for Ballerus ballerus.[5]
Ballerus ballerus, also known as the zope or the blue bream, is a species of cyprinid fish native to Eurasia.
Ballerus ballerus es una especie de pez cipriniforme de la familia Cyprinidae. También es conocido como zope o blue bream.[1]
Los machos pueden llegar alcanzar los 35 cm de longitud total.[2][3]
Come principalmente plancton.
Es un pez bentopelágico y de clima templado (5 °C-25 °C).
Se encuentra en Eurasia: cuencas del mar del Norte, el mar Báltico, el mar Negro, el mar de Azov y el mar Caspio.
Ballerus ballerus es una especie de pez cipriniforme de la familia Cyprinidae. También es conocido como zope o blue bream.
Abakala (Abramis ballerus, sünonüüm Ballerus ballerus) on kalaliik karpkalalaste sugukonnast latika perekonnast.
Liiki kirjeldas Karl Linné oma 1758. aasta töös.[2]
Abakala on latikaga sarnane kalaliik, kelle levikuala hulka kuuluvad Läänemerre, Musta merre, Põhjamerre ja Kaspia merre suubuvad suuremad jõed.[2] 20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud.
Eestis on abakala tõenäoliselt välja surnud,[3] viimased isendid püüti meil 19. sajandil[4]. Peipsi järves arvukalt esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel.[5]
Abakala eelistab elupaikadena madalikke läbivaid suuremaid aeglase vooluga jõgesid, kuid teda võib esineda ka eutroofsetes järvedes. Toiduks on talle peamiselt zooplankton.[2]
Abakala suu on madal ja kitsas, terminaalne ja otsast kitsenev, otsseisune, kergelt ülespoole viltu[4] (teistel andmetel ülaseisune[6]).
Kala selg on metall-läikega hallikasroheline kuni tumesinine.[7] Küljed ja kõht on hõbevalged, kergelt kollaka või punaka varjundiga.[5]
Paarilised rinna- ja kõhuuimed on kollakad tumedate nurkadega, paaritud uimed on määrdunudvalged. Pärakuuim on väga pikk, sellel on 34–44 hargnevat kiirt.[6] Kõigil uimedel on hall äär.
Abakalad kasvavad üsna aeglaselt. Kolme- kuni nelja-aastaselt on nad alles 16 cm pikkused. Täiskasvanuna, 8–11 aasta vanuselt on nad 25–35 cm pikkused. Keskmine pikkus on 25 cm (tavaliselt kuni 30[6]), üle 35 cm pikkused abakalad on haruldased. Maksimaalne pikkus on 35[2][8] kuni 49 cm[9].
Keha kõrgus on keskmine, külgedelt on ta väga lame. Keha on piklik ning latika perekonna liikide seas kõige lamedam.[10]
Abakalade mass on tavaliselt kuni 400, harva kuni 800 grammi. Volga ja Uurali jões ka kuni 1,0–1,2 kg.[5] Soomes püütud rekordkala mass oli 940 g[11], Poolas aga 1,46 kg[9].
Abakala sarnaneb latikaga. Latikast on abakala eristatav väga pika, rohkem kui 30 kiirega pärakuuime järgi. Abakalad on ka latikatest saledamad ja peenemate soomustega, nende suu on otsseisune, suuava poolviltu üles suunatud. Küljejoonel on 65–76 soomust,[4] latikal 49–58 soomust[12].
Abakala maksimaalne eluiga küündib kuni 18 aastani.[7] Venemaa veehoidlates elavad abakalad kuni 17-aastaseks.[13]
Abakala leidub Põhjamere, Läänemere[14], Musta mere, Aasovi mere ja Kaspia mere vesikonnas.[2] Tema areaali piirid on 63–43 °N, 4–56 °E. Sobiv veetemperatuur on 5...25 °C.[2]
Kesk-Euroopas leidub neid peamiselt Odra, Weseri ja Elbe alamjooksul, Doonaus ning Põhja- ja Läänemerre suubuvate jõgede suudmealadel. Neid on ka tiikides ja järvedes.[7]
Austrias on abakala Doonau Alam-Austria osas haruldane, Doonau Ülem-Austria osas ning Neusiedlersees on teda rohkem.[15]
Tšehhis on abakala haruldane. Teda esineb ainult Morava ja Dyje alamjooksul. 2003. aastal püüti üks isend ka Elbest, Střekovi küla lähedal. Abakala on Elbes tavaline alamjooksust kuni Dresdeni linnani.[16] Slovakkias leidub abakala Bodrogi jões.[17]
Venemaal on abakala levinud üsna suurel territooriumil, mis ulatub lõunas Aasovi merest Kaspia mere põhjaosani (jõed Don, Volga, Uural), põhjas kuni Neeva, Laadoga lõunaosa ja Lõuna-Karjalani.[18]
Leedus elutseb ta Kura lahes.[19]
Rootsis on abakala elujõuline, kuid haruldane ja piiratud levikuga: teda leidub Vänernis, Hjälmarenis ja Mälarenis, samuti mõnes Skåne ja Kronobergi veekogus.[20] Kindel koht, kus teda püüda saab, on Enköpingi ja Västeråsi vahel asuv Sagå, kuhu ta aprillis kudema tuleb.[21]
Soomes leidub abakala hajusalt maa lõunaosa järvedes (Kyrösjärvi, Karstula, Iisalmi ja Kiuruvesi lõunaosa).[22]
Latikaga võrreldes on tema areaal hoopis väiksem.[6]
Eestis on abakala tõenäoliselt välja surnud[3], viimased leiud pärinevad 19. sajandist[4]. Hiljuti esines teda merelahtedes, varem ka näiteks Pihkva järves[23], Emajões ja Narva jões[24]. 19. sajandi alguses veel arvukalt Peipsi järves esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel[5].
Abakala on põhiliselt magevee-, kohati ka riimveekala. Elupaikadeks on mageveelised veehoidlad, läbivooluga järved ja riimveega merealad. Jõgedes ja järvedes elab ta põhiliselt avavees. Jõgedes eelistab ta aeglase vooluga lõike ning teda ei esine väikestes jõgedes ega jõgede ülemjooksudel, sest nendes paikades leidub vähe tema peamist toitu – zooplanktonit. Sageli on abakalad kogunenud parvedesse.[18]
Abakalad toituvad peamiselt planktonist (eriti zooplanktilistest pisivähikestest[5]). Lisaks söövad ka putukavastseid, usse ja limuseid. Planktilistest loomarühmadest söövad nad meeleldi sõudikuid ja vesikirpe ning selle poolest erinevad nad teistest latika perekonna liikidest, kes eelistavad zoobentost. Abakala toitub zoobentosest peamiselt jõgedes, kus erinevalt järvedest ja veehoidlatest puuduvad zooplanktoni arenguks sobivad tingimused. Täiskasvanud isendid toituvad aastaringselt peamiselt vähilaadsetest.[5]
Isased abakalad saavad suguküpseks 2–4 aastaga, emased 3–5 aastaga.[10]
Kudemine toimub kevadel, kui veetemperatuur tõuseb kuni 8...12 °C (Doonau alamjooksul märtsis-aprillis, Läänemere piirkonnas aprillis-mais, Volga deltas mais-juunis) ja kestab üks kuni kaks nädalat.[25] Kudemise ajaks kattuvad isakalad mustade köbrukestega[5]. Sageli kaitsevad isased oma kudemispaikasid[25].
Kiievi veehoidla nelja-aastaste emaste kalade kudus on loendatud 24 tuhat, 8-aastastel kuni 94 tuhat muna.[10] Kudemiskohtades on vee vool väga aeglane ja sügavus on seal kuni pool meetrit. 0,9–1,5 mm[10] läbimõõduga marjaterad kinnitatakse üleujutatud lammide, järvede või soode kaldapiirkonnas voolus seisvate taimeosade (enamasti rohttaimede[10], uppunud puutüvede ja -okste) külge, harvemini veetaimede ja kivide külge. Seejärel lahkuvad abakalad jälle kaldapiirkonnast.
Kudemispaik on elupaigast ülesvoolu.
Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 8–15 päeva pärast kudemist. Enne koorumist hukkub erinevatel põhjustel (koelmute veetaseme alanemine, mudastumine jms) üsna suur hulk viljastatud munarakkudest. Koorunud vastsed peidavad end taimede vahel.[26]
Esimesel päeval pärast koorumist on vastsed väheliikuvad. Hiljem hakkavad nad ülespoole ujuma, aeg-ajalt taimede külge kinnitudes, veetes selliselt 2–3 ööpäeva. Viiendaks või kuuendaks päevaks on kollaka rebukoti varud otsa saanud ning vastsed hakkavad iseseisvalt toituma. Vastsete pikkus on maimude koorumisel 5–6 mm. Noorkalade pikkus esimese suve lõpuks on 4–7 cm.[10]
20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud. Neid püütakse põhiliselt õngega. Mõningast töönduslikku tähtsust omab abakala veel Ilmjärves, Volgas, Kuibõševi ja Tsimljanski veehoidlas jm. 2007. aastal püüti abakalu Ilmjärvest 624 tonni ja Kuiboševi veehoidlast 49 tonni.[27] Samara oblastis (Volga jõgikonna lõunaosas) püütakse igal aastal 80–140 tonni abakala.[18]
Abakala on rohkete luude osakaalu tõttu mõnevõrra piiratud kasutamisvõimalustega. Peamiselt süüakse neid praetult või marineeritult, samuti valmistatakse abakalast kalafrikadelle ja seda keedetakse kalasupi põhjaks. Ida-Euroopas tarbitakse põhiliselt soolatult ja kuivatatult.[7]
Austrias on abakala kantud ohustatud kalaliikide nimekirja[28]. Leedus on ta kantud punasesse raamatusse[19] ning 1995. aastast ka Venemaal Karjala punasesse raamatusse[18]. Poolas on abakala püük keelatud 15. märtsist 31. maini ning alla 25 cm pikkused kalad loetakse alamõõdulisteks.[9]
Abakala (Abramis ballerus, sünonüüm Ballerus ballerus) on kalaliik karpkalalaste sugukonnast latika perekonnast.
Liiki kirjeldas Karl Linné oma 1758. aasta töös.
Abakala on latikaga sarnane kalaliik, kelle levikuala hulka kuuluvad Läänemerre, Musta merre, Põhjamerre ja Kaspia merre suubuvad suuremad jõed. 20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud.
Eestis on abakala tõenäoliselt välja surnud, viimased isendid püüti meil 19. sajandil. Peipsi järves arvukalt esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel.
Abakala eelistab elupaikadena madalikke läbivaid suuremaid aeglase vooluga jõgesid, kuid teda võib esineda ka eutroofsetes järvedes. Toiduks on talle peamiselt zooplankton.
Ballerus ballerus Ballerus generoko animalia da. Arrainen barruko Actinopterygii klasean sailkatzen da, Cyprinidae familian.
Ballerus ballerus Ballerus generoko animalia da. Arrainen barruko Actinopterygii klasean sailkatzen da, Cyprinidae familian.
Sulkava (Abramis ballerus, syn. Ballerus ballerus) on Suomessa tavattava lahnan sukuinen kalalaji.
Sulkavan ruumiinmuoto on kapea ja korkea. Väri on hopeanhohtoinen. Sulkava muistuttaa hieman lahnaa ja pasuria, mutta sen peräevä on huomiota herättävän pitkä. Pituus on maksimissaan 40 cm ja paino yleensä alle kilon.
Sulkavaa esiintyy Itämeren valuma-alueella Elbestä itään, Ruotsin eteläosassa sekä pohjoisen suunnasta Mustaanmereen ja Kaspianmereen laskevissa vesistöissä. Suomessa sen esiintymisalue on eteläinen. Sulkava ei siedä suolavettä, joten sitä tavataan järvissä ja joissa, rannikoilla vain jokisuissa.
Sulkava syö vesihyönteisiä kuten vesikirppuja, sekä jossain määrin myös kasveja.
Sulkava (Abramis ballerus, syn. Ballerus ballerus) on Suomessa tavattava lahnan sukuinen kalalaji.
Ballerus ballerus, la brème bleue, est une espèce de poissons de la famille des Cyprinidae qui se nourrit principalement de zooplancton. En Suède, il se rencontre dans les lacs de Vänern, Hjälmaren, Mälaren (ainsi que ses affluents) et dans le Helgeån. La brème bleue peut mesurer jusqu'à 45 centimètres et peser 0,8 kg.
Ballerus ballerus, la brème bleue, est une espèce de poissons de la famille des Cyprinidae qui se nourrit principalement de zooplancton. En Suède, il se rencontre dans les lacs de Vänern, Hjälmaren, Mälaren (ainsi que ses affluents) et dans le Helgeån. La brème bleue peut mesurer jusqu'à 45 centimètres et peser 0,8 kg.
Kosalj (Ballerus ballerus; sinonim mu je Abramis ballerus) vrsta je slatkovodne ribe porodice šarana (latinski Cyprinidae), roda deverike (latinski Abramis), reda šaranki (latinski Cypriniformes).
Poznata je i pod nazivima: Špicer, Kesega špicaljka i Šiljar.
Kosalj je izduženog, visokog i bočno jako spljoštenog tijela, kojeg šestinu zauzima glava s malim kosim ustima, po čemu se razlikuje od ostalih vrsta iz roda deverika (Abramis). Tijelo je prekriveno malim cikloidnim ljuskama, koje su kod ove vrste najmanje u rodu deverika (Abramis). Također se od drugih deverika razlikuje po relativno dugoj podrepnoj peraji s oko 35–44 mekih šipčica. Prsne peraje dosežu do trbušnih. Tijelo je izduženije nego kod deverike.
Ima prljavo–bijelu boju tijela s narančastim vratom, po gornjem dijelu glave smeđkaste boje, leđa su tamno–zelena ili tamno–plava s metalnim sjajem, bokovi su svijetlo žućkasto–srebrne boje. Prsne i trbušne peraje su žućkaste, druge su malo tamnije, prljavo–bijele boje, obrubljene tamnijim rubom i posute sa tamnijim pjegama.
Kosalj raste prilično sporo, s tri do četiri godine samo 16 cm dužine. Odrasli primjerci starosti od osam do jedanaest godina, oko 25–35 cm dužine, izuzetno 45 cm i 300–800 grama težine, najviše 1500 grama. Ima životni vijek od oko 18 godina.
Kosalj naseljava sporije vodotoke i akumulacijska jezera. U Europi ga nalazimo u donjem toku rijeka koje se ulijevaju u Baltičko more i istočni dio Sjevernog mora. Stanište se proteže u porječju Dunava, Dona, Volge i uralskih rijeka, na sjeveru naseljava rijeke koje utječu u jezero Maelar (Švedska) i neke rijeke u Finskoj.
Uglavnom se hrani bentosom, planktonom te dijelovima biljaka, ličinkama kukaca, crvima i malim rakovima. Za razliku od drugih deverika rado jedu račiće roda Cyclops i Daphnia. Hranu prihvaća samo po danu.
Mrijesti se u gornjem toku rijeka, kamo se u trenutku mriješćenja premješta iz nižih, sporije tekućih dijelovi rijeka, od travnja do svibnja kada je temperatura vode oko 15°C. Obično od 15.000 do 25.000, a ponekad čak i do 100.000 jajašaca, nakon 12 dana dolazi do izvaljivanja ličinki.
Zope, Blue Bream (engleski); Zope, Spitzpleinzen (njemački); L'Abramide medio, Zope (talijanski); Brème bleue (francuski); Синец (ruski)
Kosalj (Ballerus ballerus; sinonim mu je Abramis ballerus) vrsta je slatkovodne ribe porodice šarana (latinski Cyprinidae), roda deverike (latinski Abramis), reda šaranki (latinski Cypriniformes).
Poznata je i pod nazivima: Špicer, Kesega špicaljka i Šiljar.
L'abramide medio o zope (Ballerus ballerus) è un pesce d'acqua dolce appartenente alla famiglia Cyprinidae.
Il suo areale va dal corso del fiume Elba verso est fino al Volga, comune nel Danubio e nei suoi affluenti, è presente nei tributari del Mar Baltico comprese Svezia e Finlandia meridionali. È stata introdotta nel Po ma non si sa se si sia acclimatata.
Il suo habitat è nella Zona dell'Abramis brama, in fiumi lenti e ricchi di vegetazione sommersa.
È molto simile all'abramide comune ma presenta alcune marcate differenze che la rendono inconfondibile:
Molto simile anche all'abramide nano da cui si distingue per gli occhi e le scaglie più grandi e per la bocca molto piccola che è in posizione inferiore (in B. ballerus è rivolta verso l'alto).
Avviene in maggio-giugno, i riproduttori risalgono i corsi fino alla Zona della trota per la deposizione.
La biologia della specie è poco nota.
Zooplancton e piccoli invertebrati bentonici.
Privo di interesse in Europa occidentale sia per la pesca sportiva che professionale a causa delle dimensioni ridotte e della notevole liscosità. In Russia invece ha una certa importanza e viene pescato con le reti.
L'abramide medio o zope (Ballerus ballerus) è un pesce d'acqua dolce appartenente alla famiglia Cyprinidae.
Paprastasis sparis, sparis (Abramis ballerus) – karpžuvių žuvis, priklausanti karpinių (Cyprinidae) šeimai.
Kūnas ištįsęs, iki 45 cm ilgio, svoris – iki 800 g. Nugara tamsiai melsva, šonai ir pilvas sidabriški. Šoninėje linijoje yra daugiau kaip 60 žvynų, analiniame peleke daugiau kaip 30 spindulių. Žvynai stambūs. Snukis smailus, žiotys galinės, į viršų kiek įstrižai pakrypusios.
Lietuvoje aptiktas Kuršių mariose. Žuvis įrašyta į Lietuvos raudonąją knygą. Vikiteka
Spāre (Ballerus ballerus) ir sapalu dzimtas (Leuciscidae) saldūdens zivs, kas sastopama Centrāleiropā, Austrumeiropā un Skandināvijā.[1][2]
Spāre mājo lielās upēs, kas ietek Baltijas, Ziemeļu, Melnajā, Azovas un Kaspijas jūrā. Sastopama, piemēram, Vēzerē, Elbā, Donā un Volgā. Urālu upēs reti sastopama. Izplatības areāls rietumos sākas ar Vāciju un Austriju, dienvidrobeža šķērso Balkānu ziemeļdaļu, turpinās pāri Ukrainai, Ziemeļkaukāzam un Krievijai līdz Urāliem.[1][3] Areāla ziemeļu robeža Zviedrijā un Somijā ir 62° ziemeļu paralēle. Visā savā izplatības areālā spāre ir aizsargājama suga. Apdraudējumu rada piemērotu krastu izzušana nārstošanai un mazuļu augšanai.[2]
Latvijā spāre sastopama ļoti reti. Pa vienam eksemplāram konstatēta Ķeguma (1969. gadā) un Pļaviņu ūdenskrātuvē (1984. gadā). Pēc arheoloģiskajos izrakumos iegūtajiem datiem spāre Daugavā dzīvojusi arī 1000. gadā pirms mūsu ēras. Kopumā spāres izplatību attiecina uz Daugavu, Gaujas lejteci un Lielupi, Ventu, Salacu un piejūras ezeriem: Babītes, Juglas, Mazo Baltezeru, Ķīšezeru, Lielo Baltezeru, kā arī Rīgas jūras līci. Agrāk bijusi sastopama arī Lubānā, bet pēc tā platības samazināšanās sākusi izzust. Kopš 1995. gada iekļauta Latvijas Sarkanās grāmatas reto sugu kategorijā.[4]
Spāre ir vidēji liela saldūdens zivs. Tās garums nepārsniedz 50 cm, svars 1,5 kg. Latvijā spāres tik lielas neizaug, tās garums ir līdz 31 cm, svars 0,7 kg.[4] Kopumā tās garums parasti ir 20—27 cm.[2] Spāres ķermenis ir augsts, no sāniem saplacināts. Mute vērsta uz priekšu. Mugura zilganpelēka vai zilganzaļgana, sāni un vēders sudrabains. Pirms nārsta tēviņiem uz ķermeņa sāniem virs anālās spuras izveidojas nārsta kārpiņas. Krūšu spuras un vēdera spuras dzeltenīgas ar melnu apmali. Rīkles zobi vienā rindā.[4]
Spāre ir līdzīga savam tuvākajam radiniekam baltacu plaudim. Salīdzinoši spārei ir daudz lielāka mute, uz sānu līnijas ir 62—77 neliela izmēra zvīņas, bet to pamanāmākā atšķirība ir acu lielums — spārei tās ir daudz mazākas, apmēram vienādas ar ⅔ no purna garuma (baltacu plaudim acis ir vienādi lielas vai lielākas par purna garumu).[2] Latvijā spāri var sajaukt ar plici un plaudi, bet spārei anālajā spurā staru un sānu līnijā zvīņu ir vairāk nekā plicim un plaudim.[4]
Spāre mājo lielās, lēni plūstošās zemieņu upēs ar mierīgām attekām, to lejtecēs, kā arī mierīgos, ar augiem bagātos ezeros.[3][2] Uzturas baros, sevišķi lielas koncentrācijas veido rudenī, izvietojoties ziemošanas bedrēs un ziemojot. Tālākas migrācijas veic nārsta laikā.[3][4] Galvenokārt barojas ar zooplanktonu un bentosu.[3][4] Reizēm var novērot spāri ieceļojam jūrā, upju iztekās, kur tā barojas.[3]
Dzimumgatavība spārei iestājas 2—9 gadu vecumā, visbiežāk 3—4 gadu vecumā, sasniedzot 15—29 cm garumu.[3][4] Lielākā daļa īpatņu nārsto vairākas reizes savā mūžā.[3] Nārsto no marta līdz jūnijam, laikā, kad ūdens temperatūra ir 8—20°C. Raksturīgs vienlaicīgs nārsts, kas ilgst 4—30 dienas. Auglība 2—144 tūkst. ikru.[4] Spāre nārsto seklos, augiem bagātos upju krastos un attekās, bieži pārplūdušās pļavās.[3] Tēviņi mēdz aizsargāt savu uzvēlēto nārsta vietu gar krasta līniju.[3] Ikrus spāre parasti nērš uz augu saknēm un augu zemākajām daļām, ir novērota nārstošana arī uz grants gultnes, vietās ar ļoti lēnu straumi.[3][2] Ikri pielīp pie augiem, un to attīstība ilgst 4—15 dienas, atkarībā no ūdens siltuma. Pirmās dienas pēc izšķilšanās kāpuri pavada, piestiprinājušies pie augiem, pēc tam mazuļi mājo upju seklajos, aizaugušajos krastos un attekās. Veido hibrīdus ar plici.[4] Spāre var sasniegt 20 gadu vecumu, Latvijā 7 gadu vecumu.[4]
Spāre (Ballerus ballerus) ir sapalu dzimtas (Leuciscidae) saldūdens zivs, kas sastopama Centrāleiropā, Austrumeiropā un Skandināvijā.
De Brasemblei (Ballerus ballerus) is een straalvinnige vissensoort uit de familie van karpers (Cyprinidae).[2] De wetenschappelijke naam van de soort is voor het eerst geldig gepubliceerd in 1758 door Linnaeus.
De soort staat op de Rode Lijst van de IUCN als niet bedreigd, beoordelingsjaar 2010.[1]
Bronnen, noten en/of referenties
Multimedia w Wikimedia Commons Rozpiór[3], siniec[3] (Ballerus ballerus) – gatunek słodkowodnej ryby karpiokształtnej z rodziny karpiowatych (Cyprinidae).
Jeziora i dolny bieg większych rzek zlewisk Morza Północnego i Bałtyckiego oraz w europejskiej części zlewisk Morza Czarnego, Azowskiego i Kaspijskiego. Przebywa głównie w strefie pelagialnej jezior i w strefie bentopelagialnej rzek. Żyje w małych stadach.
Osiąga przeciętnie 20–30, maksymalnie 45 cm długości i blisko 1 kg masy ciała. Ciało bocznie spłaszczone, wygrzbiecone. Otwór gębowy w położeniu końcowym, skierowany skośnie ku górze. Grzbiet ciemnozielony, boki srebrzyste z żółtawym odcieniem, brzuch i płetwy jasne. W płetwie grzbietowej 11–12 promieni, w odbytowej 39–46. Ciemne końce płetw nieparzystych. 66–73 małych łusek w linii. Jeden rząd zębów gardłowych.
Wędkarski rekord Polski wagowy: 1,46 kg, 49 cm (2004)[4].
Żywi się planktonem (zwłaszcza rozwielitkami i widłonogami) i bentosem.
Dojrzewa płciowo około 4. roku życia. Tarło odbywają wiosną (kwiecień, maj) w górze rzek. Jedna samica składa, na roślinach wodnych lub innych przedmiotach zanurzonych w wodzie, od 4000 do 25 000 jaj ikry. Rozwój zarodkowy trwa 4-5 dni.
Gatunek o niewielkim znaczeniu gospodarczym, poławiany przez wędkarzy.
Rozpiór, siniec (Ballerus ballerus) – gatunek słodkowodnej ryby karpiokształtnej z rodziny karpiowatych (Cyprinidae).
Cosacul (Ballerus ballerus, sinonim Abramis ballerus) numit și cosac cu bot ascuțit, este un pește dulcicol bentopelagic din familia ciprinidelor, asemănător cu plătica.
Trăiește în apele dulci și ușor salmastre, stagnante sau lent curgătoare, cu funduri cu mult nămol și vegetație abundentă (mai ales în stufăriș) în cursurile inferioare ale râurilor, în lacuri și bălți.
Este răspândit în râurile din Europa Centrală și Europa de Est, care se varsă în Marea Nordului, Marea Baltică, Marea Neagră, Marea Azov și Marea Caspică. Arealul se întinde de la Rin spre răsărit până la Urali. În Suedia și Finlanda, numai la sud (Lacul Ladoga). În România se întâlnește în Dunăre și în toate bălțile ei până la mare; în cursurile inferioare ale râurilor Mureș, Olt, Tisa, Someș, Criș, Timiș.
Este un pește gregar (trăiește în cârduri) în Europa de Nord și în partea de est a arealului, iar în Europa Centrală are o densitate numerică scăzută a populației care nu permite constituirea de cârduri. În timpul iernii caută adâncimi mai mari unde rămâne în stare latentă și nu se hrănește.
Are o lungime de 20–30 cm, rar atinge 45 cm; în acest caz, cântărește cel mult 2 kg. Poate trăi până la 19 ani. Corpul este alungit, puternic comprimat lateral și acoperit cu solzi caduci mici (mai mici decât la plătică și ocheană). Capul este mic, cu fruntea bombată, botul scurt și ascuțit. Gura nu prea mare este terminală, oblică și ușor îndreptată în sus. Ochii sunt mari, diametrul lor egal cu lungimea botului, de aceea, cosacul tânăr este numit de către pescari „cosac caraghios” (cu ochi mari, negri). Înotătoarea dorsală este scurtă și înaltă, așezată mult în urma înotătoarelor ventrale. Înotătoarea anală este foarte lungă și începe cam sub jumătatea înotătoarei dorsale, întinzându-se aproape până la inserția înotătoarei caudale. Înotătoarea caudala adânc bifurcată, cu lobul inferior mai lung ca cel superior. Înotătoarele pectoralele, culcate, se întind până dincolo de baza înotătoarelor ventrale.
Spatele este albastru, cu reflexe verzui; flancurile și abdomenul sunt albe-argintii, cu slabe reflexe gălbui sau roșcate. Înotătoarele neperechi sunt cenușii, cu marginile întunecate, iar cele perechi sunt gălbui, întunecate la capete.
Se hrănește în principal cu zooplancton, dar și cu insecte acvatice, larve de insecte, crustacee, moluște, viermi, detritus organic, alge și alte materii vegetale.
Depunerea icrelor are loc în apele de mică adâncime bogate în vegetație submersă. Perioada de depunere a icrelor variază în funcție de latitudine și de condițiile de mediu din cursul anului; în general, are loc primăvară, la temperaturi ale apei nu mai mici de 8°C. În bazinul Mării Baltice depun icrele între mijlocul lunii martie și mai, în Delta Volgei din mai până în iunie. În România în cursul inferior al Dunării depun icrele în martie-aprilie, la o temperatura optimă a apei între 8° și 12°. Fiecare femelă depune 4.200-25.400 icre pe vegetația acvatică. Icrele sunt galbene și cleioase, cu un diametru de 1,3-1,5 mm. Ecloziunea are loc după 12 zile.
Are valoare economică redusă, se pescuiește în cantități mici, căci nici nu este prea frecvent. Carnea cosacului este de calitate inferioară. Se consumă mai mult sărat.
Cosacul (Ballerus ballerus, sinonim Abramis ballerus) numit și cosac cu bot ascuțit, este un pește dulcicol bentopelagic din familia ciprinidelor, asemănător cu plătica.
Kosalj (znanstveno ime Abramis ballerus) je sladkovodna riba iz družine pravih krapovcev.
Kosalj ima podolgovato, visoko in močno bočno stisnjeno telo, katerega eno šestino zavzema glava z majhnimi koničastimi usti. Telo je pokrito z majhnimi cikloidnimi luskami, ki so pri tej vrsti najmanjše v rodu Abramis. Od ostalih vrst iz istega rodu se kosalj loči tudi po dolgi bazi predrepne plavuti, ki je precej daljša kot pri drugih vrstah. Začenja se namreč na nasprotni strani hrbtne plavuti in poteka skoraj do repne plavuti. Repna plavut je sestavljena iz dveh krakov, spodnji krak pa je daljši od zgornjega. Po sredini telesa poteka ravna pobočnica, ki le tik pred škržnim poklopcem zavije navzgor.
Koselj je po zgornjem delu glave rjavkaste barve, hrbet je temno zelen ali temno moder, boki pa so svetlo rumenkasto srebrne barve. Trebuh teh rib je rdečkaste barve. Prsni in trebušni plavuti so rumene, ostale pa so malce temnejše, obrobljene s temnejšim robom in posute s temnejšimi pegami.
Kosalj zraste povprečno od 20 do 30 cm, izjemoma pa doseže tudi do 45 cm in lahko dosežejo do 80 dekagramov. Spolno te ribe dozorijo v četrtem ali petem letu starosti, drstijo pa se od aprila do začetka junija. Drstijo se v višjem toku rek, kamor se v času drsti premaknejo iz nižjih, počasneje tekočih delov rek. Samice odložijo na vodno rastlinje do 76.000 lepljivih iker.
Kosalj poseljuje počasnejše vodotoke in akumulacijska jezera. V Evropi ga najdemo v spodnjem toku rek, ki se izlivajo v Baltik in v vzhodni del Severnega morja. Naselitveno območje sega tudi v porečje Donave, Dona, Volge in uralskih rek, na severu pa poseljuje reke , ki se stekajo v jezero Maelar in nekatere reke na Finskem.
V Sloveniji ga najdemo v rekah Muri, Dravi, občasno pa tudi v Savi, Krki in Kolpi.
Kot mnoge druge ribje vrste kosalja ogroža onesnaževanje. Gospodarsko kosalj ni pomembna riba.
Kosalj (znanstveno ime Abramis ballerus) je sladkovodna riba iz družine pravih krapovcev.
Faren (Abramis ballerus) är en art i familjen karpfiskar som liknar braxen.
Faren är en långsamt växande fisk, vid 3–4 år är den enbart 16 cm lång. Fullvuxen blir den vid 8–11 år och är då vanligen 25–35 cm lång. Som mest kan den bli 45 cm. Den väger vanligen mellan 300 och 600 gram, som mest 1 500 gram.
Faren är vanlig inom det område som begränsas av latitud 46,42° – 59,88°, longitud 13,11° – 30,78°
Begränsad spridning i Sverige, finns bland annat lokalt i Vänern, Hjälmaren och Mälaren samt i några vattendrag i Skåne.
I Svarta jorden vid Birka, Mälaren, har man hittat ben av faren, vilket är en indikation på att faren funnits i Mälaren under vikingatiden.
Sötvatten, inklusive brackvatten.
Vistas på omkring 1,5 m djup över grusbotten. Den säkraste lokalen för att fånga faren är Sagån mellan Enköping och Västerås, i slutet av april då den går upp från Mälaren för att leka.
Delar av denna artikel baserar sig på en översättning från tyska Wikipedia Läst 20060827
Faren (Abramis ballerus) är en art i familjen karpfiskar som liknar braxen.
Синець звичайний (Ballerus ballerus) — риба родини коропових. Довжина до 30 см (іноді більше), вага до 1 кг (найчастіше 200 — 300 г). Поширений у річках і великих озерах басейнів Балтійського, Каспійського, Чорного й Азовського морів. Об'єкт промислу. В Україні малочисельний.
Синець звичайний (Ballerus ballerus) — риба родини коропових. Довжина до 30 см (іноді більше), вага до 1 кг (найчастіше 200 — 300 г). Поширений у річках і великих озерах басейнів Балтійського, Каспійського, Чорного й Азовського морів. Об'єкт промислу. В Україні малочисельний.
Ballerus ballerus (Linnaeus, 1758)
Синонимы
Сине́ц[2][3] (лат. Ballerus ballerus) — вид пресноводных лучепёрых рыб семейства карповых (Cyprinidae).
Тело высокое, сильно сжатое с боков, наибольшая высота его составляет треть длины, голова заостренная. Рот, занимающий самую вершину рыла, несколько обращен кверху, спинной плавник короткий, но очень высокий, заднепроходный очень длинный (34—44 ветвистых луча), чешуя мелкая[4].
Синец внешне близок к белоглазке (лат. Ballerus sapa), но отличается заостренным рылом и мелкой чешуею. Цвет спины тёмно-синий с зеленоватым оттенком, бока и брюхо серебристо-белые с слабым желтоватым или красноватым оттенком, грудные плавники желтоватые, остальные бледно-серые[5].
Обычно взрослый синец имеет длину менее 50 сантиметров и весит до 600 грамм[6], однако в Волге и Урале встречались экземпляры весом 1—1,2 кг[4], а Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона утверждает, что отдельные экземпляры могут достигать метра в длину[5]. Отмечалось, что в водохранилищах синец растёт лучше, чем в реках[7].
От размера и возраста синца зависит его плодовитость: чем больше размер, тем выше плодовитость[7]. Самки в Кременчугском водохранилище весом около 300 грамм имели порядка 24 тысяч икринок, самки весом 600 грамм — более чем в два раза больше. По наблюдениям, в Киевском водохранилище самки возрастом четыре года имели 25 тысяч икринок, тогда как восьмилетние — почти 100 тысяч[7].
Относится к озёрно-речным рыбам. В непроточных озёрах и горных быстротечных реках практически не встречается, предпочитая тихие плёсы в крупных реках, а также проточные, расположенные в руслах рек озёра[4]. Ареал синца намного меньше, чем у леща. Водится в реках большей части Центральной и Восточной Европы, в Швеции, а также Европейской России, не доходя до Ладожского и Онежского озёр и до рек бассейна Белого моря и Северного Ледовитого океана. Встречается в Рижском и Финском заливе Балтийского моря, в Одесском заливе Чёрного моря и в северных частях Азовского и Каспийского морей[5]. В 1957 году выпущен в Симферопольское водохранилище Крыма, где вылавливался несколько лет[8].
Основа питания взрослых синцов — зоопланктон[4], также питается насекомыми, червями, и растениями[5]. В Волгу входит вслед за воблой уже в марте, мечет икру на юге во второй половине апреля, в Средней России — в мае и начале июня. В Нижней Волге и Урале наблюдается второй, осенний ход синца.
В начале XX века синец являлся важной промысловой рыбой в России, за год вылавливалось до 20 млн экземпляров, продававшихся впоследствии в сушеном, малосольном и мороженом видах[5].
Сине́ц (лат. Ballerus ballerus) — вид пресноводных лучепёрых рыб семейства карповых (Cyprinidae).
