الأسماء في صفحات التنقل
Helmekaktus (Rhipsalis) on epifüütsete kaktuste perekond, mis kuulub kaktuseliste sugukonda. Ligi 60 liigiga on see suurim ja looduses levinuim epifüütsete kaktuste perekond. Eestis on helmekaktused populaarsed toataimed (näiteks juusjas helmekaktus ehk Rhipsalis capilliformis ja niitjas helmekaktus ehk Rhipsalis baccifera)[1][2][3].
Helmekaktusi kirjeldas esimesena 1788. aastal Joseph Gaertner, kes siiski ei mõistnud, et tegu on kaktusega. Selle asemel pidas ta helmekaktust parasiitliku loorberilise Cassytha uueks liigiks. Seetõttu esineb botaanilises kirjanduses segadust ning vahel võrdsustatakse Cassytha ja Rhipsalis sünonüümidena, ehkki tegelikult on taimed eri sugukondadest.
Helmekaktus elutseb epifüüdina troopilistes vihmametsades, kuid mõni liik võib kasvada ka maapinnal. Helmekaktused on levinud Kesk-Ameerikas, osalt Kariibi mere piirkonnas ja ka suures osas Lõuna-Ameerika põhja- ja keskosast.
Helmekaktuste diversiteedikese paikneb Kagu-Brasiilias Mata Atlantica vihmametsades. Lisaks Uuele Maailmale leidub perekonna üht liiki, niitjat helmekaktust ka troopilises Kesk-Aafrikas, Madagaskaril ja Sri Lankal. See on ainus kaktuste perekond (ja liik), mis esineb looduslikult väljaspool Ameerikat.[3]
Helmekaktuste morfoloogia varieerub suuresti. Enamik neist kasvavad rippudes, kuid mõned ka püstiselt või õhujuurte abil roomavalt. Varred on lülilised ja sukulentsed, mõnel liigil jämedad (nt Rhipsalis neves-armondii), teistel peened (nt Rhipsalis baccifera ja Rhipsalis clavata).
Helmekaktuste õied, mis kasvavad lülide äärtel või tipus, on väikesed, tavaliselt umbes 1 cm läbimõõduga ja valged, harvem kollased. Õitsevad helmekaktused valdavalt novembris-detsembris, kuid üksikuid õisi esineb aasta läbi. Kaktuseviljad on valkjad, roosad, punased või kollased helmekujulised marjad.[4][3]
Erinevalt teistest kaktustest vajavad helmekaktused otsese päikesevalguseta, ehkki pigem valget kui varjulist, sooja (16–20 °C) ja niisket keskkonda. Neil pole talvist puhkeperioodi ning kuiva ja jahedasse jätmine ei mõju helmekaktustele hästi. Selle asemel tuleks taimi regulaarselt kasta (kord 7–10 päeva takka), suvel ka piserdada, ning koht otse radiaatori kohal võib olla neile liiga kuiv.[4][1][2][3]
Paljundada võib helmekaktusi nii seemnest kui ka varrelülidest, kuid enne juurduma panekut tuleks lasta pistikul paar päeva kuivada. Helmekaktustele sobib mõõdukalt happeline huumuse- ja toitainerikas muld, väetada tuleks harva või üldse mitte. Ümber istutada soovitatakse märtsikuus 2-3 aasta takka.[4][2]
2017. aastal nimetas Eesti moedisainer Mariliis Soobard oma moefirma Marimo uues kollektsioonis helmekaktuse järgi pusa Rhipsaliseks.[5]
Käsiraamatu "New Cactus Lexicon" (Hunt et al. 2006) järgi kuulub helmekaktuste perekonda 35 liiki.
Eestikeelses nomenklatuuris esinevad ka niitjas helmekaktus (Rhipsalis capilliformis (J.Mill.) Stearn), suureõieline helmekaktus (Rhipsalis megalantha Loefgr.), padjand-helmekaktus (Rhipsalis pulvinigera Lindb.) ja romb-helmekaktus (Rhipsalis rhombea (Salm-Dyck) Pfeiff.).[6]
Helmekaktus (Rhipsalis) on epifüütsete kaktuste perekond, mis kuulub kaktuseliste sugukonda. Ligi 60 liigiga on see suurim ja looduses levinuim epifüütsete kaktuste perekond. Eestis on helmekaktused populaarsed toataimed (näiteks juusjas helmekaktus ehk Rhipsalis capilliformis ja niitjas helmekaktus ehk Rhipsalis baccifera).
Helmekaktusi kirjeldas esimesena 1788. aastal Joseph Gaertner, kes siiski ei mõistnud, et tegu on kaktusega. Selle asemel pidas ta helmekaktust parasiitliku loorberilise Cassytha uueks liigiks. Seetõttu esineb botaanilises kirjanduses segadust ning vahel võrdsustatakse Cassytha ja Rhipsalis sünonüümidena, ehkki tegelikult on taimed eri sugukondadest.
