Orthetrum cancellatum (Linnaeus 1758)

Orthetrum cancellatum és una espècie d'odonat anisòpter de la família dels libel·lúlids.^[1]

Distribució

Es troba des d'Europa (exceptuant el nord d'Escandinàvia) fins al Caiximir, Xina i Mongòlia. També habita les Balears.^[2][1]

Hàbitat

Cria en masses d'aigua grans i estancades o de curs lent, generalment sense vegetació als marges.^[1]

Període de vol

Es poden veure des de mitjans o finals d'abril fins a principis de setembre. Tenen un màxim d'abundància entre juny i agost.^[1]

Comportament

Els mascles patrullen volant ràpidament i fregant la superfície de l'aigua; se solen aturar en llocs clars (com a terra), prop de l'aigua.^[1]

Referències

En altres projectes de Wikimedia: Commons (Galeria) Commons (Categoria) Viquiespècies

Gwas neidr o deulu'r Libellulidae ('Y Picellwyr') yw'r Picellwr tinddu (Lladin: Orthetrum cancellatum; lluosog: picellwyr tinddu). Dyma'r teulu mwyaf o weision neidr drwy'r byd, gyda dros 1,000 o rywogaethau gwahanol. Mae i'w ganfod yn Asia (mor bell â Kashmir a Mongolia) ac Ewrop - gan gynnwys rhannau o wledydd Prydain ar wahân i'r Alban a gwledydd Sagndinafaidd. Ceir y cofnod cyntaf ohono yng ngwledydd Prydain yn Essex yn 1934.

Mae gan yr oedolyn abdomen glas gyda'r pen ôl yn ddu ac adenydd tryloyw. Melyn yw lliw'r fenyw, gyda streipiau duon. Mae hyd adenydd O. cancellatum yn 49mm a gwelir ef ar ei adain rhwng Mai ac Awst fel arfer ger llwyni o goed, llysdyfiant a phlanhigion eraill ar lanau llynnoedd llonydd a phyllau dŵr.

• gwryw ifanc

• oedolyn gwryw

• benyw ifanc

• oedolyn benywaidd

• benyw

Gweler hefyd

• Odonata - yr Urdd o bryfaid sy'n cynnwys y gweision neidr a'r mursennod.

Cyfeiriadau

Dolen allanol

• Geiriadur enwau a thermau, Llên Natur, Cymdeithas Edward Llwyd.

Vážka černořitná (Orthetrum cancellatum) je druh vážky z podřádu šídel. Vyskytuje se ve velké části Asie, v celém středomoří a v Evropě s výjimkou severní Skandinávie a severu Británie.^[2] V celém Česku je to běžný druh.^[3]

Popis

Tělo vážky černořitné má délku 44-49 mm.^[2] Zbarvení samečka a samičky je dost odlišné, dospělý sameček je na zadečku zbarvený světle modře a na hrudi je hnědý, zatímco samička a čerstvě vylíhnutý sameček jsou na zadečku žlutí a na hrudi hnědo-žlutí. Samička má na boku zadečku černé srpovité pruhy. Oči se na temeni dotýkají v bodě. Křídla jsou čirá s černou plamkou. Nohy jsou černé a u samičky navíc se žlutou barvou na stehnech. Na posledních článcích zadečku a přívěscích jsou samička i sameček černě zbarvení (vážka bělořitná je zde bílá).^[3]

Nymfa (larva) je dlouhá až 26 mm.^[4] Má hustě ochlupené tělo a krátké nohy.^[4]

Způsob života

Nymfy žijí v rybnících nebo jezerech.^[2] Nymfa se vyvíjí asi dva roky.^[3] Dospělci létají od května do srpna.^[2] Samečci poletují ve svém teritoriu, které muže dosahovat délky 10-50 m podél pobřeží.^[2] Po obletění svého teritoria často usedají na stejná místa na kamenech nebo vegetaci. Obě pohlaví někdy létají i poměrně daleko od vody. Samička snáší vajíčka sama za letu do mělké vody s rostlinami.^[3]

Reference

1. ↑ Červený seznam IUCN 2018.1. 5. července 2018. Dostupné online. [cit. 2018-08-10]
2. ↑ ^{a b c d e} ASKEW, R.R. The Dragonflies of Europe. 2. vyd. England: Harley books, 2004. ISBN 0-946589-75-5. S. 163.
3. ↑ ^{a b c d} ZELENÝ, Jiří; HANEL, Lubomír. Vážky. Výzkum a ochrana. 1. vyd. Vlašim: Český svaz ochránců přírody, 2000. ISBN 80-86327-09-4. S. 200-201.
4. ↑ ^{a b} ROZKOŠNÝ, Rudolf. Klíč larev vodního hmyzu. 1. vyd. Praha: Academia, 1980. S. 84.

• Galerie vážka černořitná ve Wikimedia Commons

Tento článek je příliš stručný nebo postrádá důležité informace.
Pomozte Wikipedii tím, že jej vhodně rozšíříte. Nevkládejte však bez oprávnění cizí texty.

Der Große Blaupfeil (Orthetrum cancellatum) ist die größte Libellenart der Gattung Orthetrum aus der Familie der Segellibellen (Libellulidae). Er ist mit Ausnahme von Nordrussland, dem Norden Großbritanniens und Skandinaviens im größten Teil der Paläarktis verbreitet.^[1] Ostwärts reicht sein Areal bis nach Kaschmir und in die Mongolei. Der wissenschaftliche Artname kann mit „gegittert“ übersetzt werden. Dies rührt von der Musterung des Hinterleibes der Weibchen beziehungsweise ebenfalls der unreifen Männchen her.^[2]

Merkmale

Bau der Imago

Während Weibchen und Männchen direkt nach dem Schlüpfen noch nahezu gleich blass-gräulichgrün aussehen, färben sich die Weibchen dann gelb mit schwarzem Gittermuster und mit dem Alter schließlich braun bis dunkelolivgrün. Die juvenilen Männchen gleichen noch den jungen – gelb-schwarzen – Weibchen, während sie als geschlechtsreife Tiere am Abdomen eine mattblaue Wachsbereifung entwickeln. Ihr Thorax ist dann dunkelbraun, die Hinterleibsspitze ebenfalls dunkel. Die Körperlänge reicht von 44 bis 50 Millimeter. Die Hinterflügel werden bei den Männchen 35 bis 40 Millimeter lang; bei den Weibchen sind sie mit 35 bis 41 Millimetern höchstens unmerklich länger.^[3] Zur Unterscheidung von ähnlichen Arten ist bei den Männchen unter anderem auf die Ausdehnung und Intensität der Blaubereifung am Körper und die grüne Farbe der Komplexaugen (siehe andere Blaupfeile) bzw. auf das Fehlen von dunklen Dreiecksflecken an der Basis der Hinterflügel (vergleiche dagegen Plattbauch, Spitzenfleck) zu achten.

Bau der Larve

Die Larve des Großen Blaupfeils ist sepiafarben und behaart. Die Haare kleben allerdings meist durch den Schmutz zusammen. Sie erreicht eine Länge von 25,5 Millimetern und eine Breite von acht Millimetern am sechsten Segment. Der Kopf ist mit fünfeinhalb Millimetern Breite eher klein. Die Ocellen werden von einer Verkrustung überdeckt. Die Augen sind rund und an der Vorderkante des Kopfes angeordnet. Die Antenne besteht aus sieben Segmenten, von denen die ersten beiden gedrückt, das folgende länger, die wiederum nächsten zwei kurz und die letzten beiden wieder länger sind.

Das Labium ist relativ kurz und breit. Es erreicht geschlossen fünfeinhalb Millimeter Länge und vier Millimeter Breite. Die Palpi sind dreieckig und konkav, sowie mit jeweils sieben Borsten besetzt. Das vordere und mittlere Beinpaar ist jeweils elf Millimeter lang, das hintere 18 Millimeter. Die dickste Stelle des Abdomens ist am sechsten oder siebten Segment angeordnet. Die Länge der einzelnen Segmente ist ungefähr gleich, nur Segment zehn ist viel kleiner. Auf den Segmenten drei bis sechs befinden sich umgeben von längeren Härchen Dorsaldornen, wobei jener auf dem dritten Segment klein ist. Lateraldornen befinden sich auf dem achten und neunten Segment.^[4]

Verbreitung und Habitat

Der Große Blaupfeil ist europäisch-westasiatisch verbreitet und besiedelt unter anderem den größten Teil Europas. In Skandinavien sowie in England ist er allerdings jeweils auf den Süden beschränkt.

Die Art bevorzugt offene, sonnexponierte Wasserflächen und Uferzonen. Ein lockerer Bewuchs mit Schilf oder Binsen kommt auch des Öfteren vor. Man findet sie beispielsweise an Seen, in Kiesgruben und an Fischteichen. Gerne setzen sich die Imagines zum Sonnenbaden auf steinigen oder sandigen Untergrund. Die Emergenz (Schlupf der Libellen) beginnt in tieferen Lagen meist in der zweiten Maihälfte und hat ihren Höhepunkt im Juni. Die Hauptflugzeit liegt im Juli und Anfang August; die letzten Tiere können noch im September, vereinzelt auch im Oktober angetroffen werden.^[2]

Wissenschaftliche Beschreibungen

Zuerst beschrieb 1758 Linnaeus das Tier als Libellula cancellata. Der männliche Holotyp stammte aus Schweden und befindet sich heute im Natural History Museum in London. Als Nächstes beschrieb Müller im Jahre 1764 das Tier als Libellula frumenti. 1878 verwendete Buchecker ein Männchen, das sich heute im Museum in Zürich befindet, als Typusart der Gattung Hydronymphia. Er beschrieb es unter dem Namen Tier Hydronymphia helvetica. Zwölf Jahre später stellte Kirby die Art in die Gattung Orthetrum in der sie heute noch geführt wird. Im gleichen Zuge synonymisierte er auch Müllers und Bucheckers Beschreibung. 1909 stellte Ris seine 1897 erstmals beschriebene Orthetrum kraepelini als Unterart O. cancellatum kraepelini neben O. cancellatum cancellatum. Das Männchen aus Zentralasien befindet sich heute in Hamburg. Die dritte Unterart, O. cancellatum orientale, fügte Belyshev 1958 mit der Beschreibung eines Männchens aus der Mongolei hinzu. Das der Beschreibung zu Grunde liegende Tier befindet sich im Museum der Akademie der Wissenschaften St. Petersburg.^[1]

Einzelnachweise

1. ↑ ^{a b} Henrik Steinmann - World Catalogue of Odonata (Volume II Anisoptera) [S. 413f], de Gruyter, 1997, ISBN 3-11-014934-6
2. ↑ ^{a b} Klaus Sternberg: Orthetrum cancellatum (Linnaeus, 1758) – Großer Blaupfeil. S. 492–506 in: Sternberg/Buchwald (Hrsg.): Die Libellen Baden-Württembergs. Band 2: Großlibellen (Anisoptera). Ulmer, Stuttgart 2000. ISBN 3-8001-3514-0
3. ↑ Robert, Paul-A.: Die Libellen (Odonaten) – Autorisierte Übersetzung von Otto Paul Wenger [S. 284ff], Kümmerly & Frey, Geographischer Verlag, Bern 1959
4. ↑ Lucas, William John.: The Aquatic (Naiad) Stage of the British Dragonflies (Paraneuroptera) [S. 76ff], The Ray Society, London 1930

Merisinikorendo (Orthetrum cancellatum) on sinikorendoloin suguh kuului korendo.

The black-tailed skimmer (Orthetrum cancellatum) is a dragonfly belonging to the family Libellulidae.^[2]

Distribution

This species is widespread in Europe and Asia.^[3] It is found throughout European continent including the Mediterranean islands but is absent in the north of Britain and the northern half of Fennoscandia.^[1] This is one of the most common European species and it is still increasing its range northwards. To the east, the range extends over central Asia to Kashmir, Mongolia to the northern parts of China and Arunachal Pradesh in India.

It is present in Albania, Austria, Azerbaijan, Belarus, Belgium, Bosnia and Herzegovina, Bulgaria, China, Croatia, Cyprus, Czech Republic, Denmark, Estonia, Finland, France (Corsica, and mainland), Georgia, Germany, Greece, Hungary, India, Ireland, Italy, Kazakhstan, Kyrgyzstan, Latvia, Lithuania, Luxembourg, Malta, Moldova, Mongolia, Montenegro, Netherlands, North Macedonia, Norway, Poland, Portugal, Romania, Russia, Serbia, Slovakia, Slovenia, Spain, Sweden, Switzerland, Tajikistan, Turkey (Turkey-in-Europe), Turkmenistan, Ukraine, Uzbekistan and in part of United Kingdom.^[1]

The black-tailed skimmer is abundant throughout its range and is one of the most commonly seen dragonflies in Europe. It holds a stable population and has no known major threats.^[4]

This species has expanded its range, assisted by the creation of gravel pits which give it the extensive open unvegetated areas it prefers. It was first recorded in Great Britain in Essex in 1934. It is decreasing rapidly in the Maltese Islands.

Habitat

This dragonfly is found at any open water with bare patches along the shore where the patrolling males frequently rest in the sun. It also inhabits near slow-flowing waters. It favors lakes, slow rivers, ponds and sometimes marshy area, without dense riparian vegetation.^[5] Females are less bold and not encountered as regularly. Adults prefer to perch on bare ground and rocks.

Description

It is a fairly large dragonfly (the length of 47–53 mm, 29–35 mm abdomen, rear wing 35–41 mm.) with relatively broad, flattened abdomen, but not as broad as to chaser species. With age, adult males develop extensive blue pruinescence on their abdomen, offset by yellow lateral patches. The middle lobe of the pronotum is large and notched in the middle. The chest is yellow or yellowish-brown. The base of the hind wings do not show a dark opaque spots. The pterostigma is dark brown or black. On the front wings pterostigma 2–3 mm long. Anal appendages are black. The females and immature males are a deep yellow color, with wavy black lines dorsally on their abdomen. Males and females have the costal vein (the leading edge of the wing) yellow or black.^[6]

The species is similar to its much more localized congener the Orthetrum albistylum, but readily identifiable in the field. The males develop a blue pruinescence on the abdomen darkening to the rear with S8-10 becoming black. Its eyes are very dark green. They fly swift and low, skimming the water surface. Females retain their color and markings though they become quite grayish brown with age. This species could be confused with Keeled skimmer or Scarce chaser.

Adults

♂: Adult males have a bluish or blue-gray patina on the body, gradually darkening with age. They have a blue abdomen with a black tip and transparent wings. The young have a grid pattern on a yellow-brownish abdomen.

♀: Adult females have a yellow-brownish abdomen with a lattice pattern (wide longitudinal dark brown stripes and bright crescent-shaped spots) and transparent wings. 10 tergite of abdomen is black. Even the abdomen of the immature males looks that way.

• 

  Immature male

• 

  Mature male

• 

  Immature female

• 

  Mature female

Adults can reach a length of about 47–53 mm. Average wingspan is about 77 mm, while hindwings are 35–40 mm long. The eyes are dorsally narrowly apposed to dorsally broadly contiguous. They are brown (in the female), or blue (in the male). Legs are black and brown (the femoral bases brown). Thoracic antehumeral stripes are absent. The wings spread more or less horizontally in repose. They are dissimilar in shape and venation, sessile, unpatterned and clear. The inner wing venation is blackish. Discoidal cell is divided longitudinally into a conspicuous triangle and supra-triangle. There are antenodal veins in the forewings 10–13 (fewer in the hindwings).^[7] Pterostigma is well over twice but no more than five times as long as wide. Abdomen is lanceolate and 30–35 mm long; predominantly blue (in the male), or brown (in the female), or grey (sometimes, in old females). It is rather plain (in the male, but often with orange lateral markings, and darkened over the terminal segments), or predominantly longitudinally lined (the female with a dark medio-lateral band on either side along each segment); without mid-dorsal spots.^[8] The male abdomen is without auricles on segment 2; with a single inferior anal appendage.

Nymphs

The nymphs are stout, body is expanded in the middle. When mature, they are 23–25.5 mm long. The postocular lobes is curving sharply to the back of the head from some distance behind the eyes. The antennae is 7 segmented.^[9] The mask have the prementum hollowed dorsally. The prementum bears three (rarely two or four) long setae inserted near each lateral margin, and two medial fields of seven to eight short spiniform setae, the latter flanked by four setae of medium length. The body of the labial palps bears 6 or 7 major setae. Distal margins of the labial palps are weakly crenate. Legs are longer than the abdomen. The abdomen terminates in five short spine-like appendages. The cerci are no more than half the length of the paraprocts. The abdomen has mid-dorsal spines. The mid-dorsal abdominal spines are prominent on segments 3 to 6. The abdomen is without a mid-dorsal spine on segment 8; gizzard with 4–8 folds.^[10]

Biology and behavior

The main flight period is June and July.^[11] Males characteristically perch horizontally on exposed surfaces. They fly swift and low, skimming the water surface, while defending their territories. Mating can occur in flight or on land.^[12]

Females oviposit alone but with male in attendance. Eggs are laid in flight by dipping abdomen onto water surface.^[13] They hatch after five or six weeks and the larvae live partially hidden by bottom debris. They emerge after two or three years. Larvae prefer bottom areas rich in vegetation and decaying plant material.^[14]

References

La libélula azul (Orthetrum cancellatum) es una especie de odonato anisóptero. Es una de las libélulas más extendidas.^[1]​

Hábitat

Se encuentra en manantiales, acequias, embalses o sus zonas aledañas en toda Europa exceptuando el norte de Gran Bretaña y Escandinavia, y llega a zonas de Mongolia y China en Asia.

Descripción

La hembra es marrón amarillenta y la parte facial cefálica amarillo-verdosa se vuelve azul oscura en el macho viejo. El tórax es marrón con manchas negras y las alas son hialinas, tiene un pterostigma corto negruzco. El abdomen es amarillo con bandas negras y en el macho viejo adquiere tronos azules.^[2]​

Referencias

Harilik sinikiil (Orthetrum cancellatum) on vesikiillaste (Libellulidae) sugukonda sinikiili (Orthetrum) perekonda kuuluv kiililine.^[3]

Harilikku sinikiili leidub enamikus Euroopa piirkondades peale Skandinaavia põhjaosa.^[4] Liigi levila ulatub Põhja-Aafrikast ja Pürenee poolsaarest Lõuna-Skandinaaviani ning ida pool Kashmiri ja Mongooliani.^[5]

Täiskasvanud isane on sinise tagakehaga, millel on must tipp. Tema tiivad on värvitud. Täiskasvanud emase tagakeha on kollakas ja sellel on kaks musta triipu.^[6] Noored isendid sarnanevad välimuselt emastega. Harilik sinikiil eelistab enamasti elada seisuveekogudel ja nende lähedal. Hariliku sinikiili peamine lennuperiood on juunist juulini.^[3]

Levik

Harilik sinikiil on levinud kogu Euroopas peale Skandinaavia kesk- ja põhjaosa. Ida pool ulatub levila Kashmiri ja Mongooliani.^[7] Lõuna pool ulatub levila Põhja-Aafrikase.^[5] Euroopas esineb harilikku sinikiili järgmistes riikides: Albaania, Austria, Valgevene, Belgia, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Malta, Moldova, Norra, Poola, Portugal, Põhja-Makedoonia, Rumeenia, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Holland, Ukraina ning endine Jugoslaavia.^[8]

Harilik sinikiil Eestis

Harilikku sinikiili võib kohata kogu Eestis. Ta on väga arvukas liik rannikualadel ja Eesti saartel, kus võib näha korraga lendamas sadu isendeid.^[7] Sisemaal on harilik sinikiil vähem levinud.^[3] Lennuaeg Eestis on mai lõpust augustini, seejuures tema lennutippaeg on juunis-juulis.^[7]

Liigi kirjeldus

Valmik

Harilikku sinikiili võib pidada keskmise suurusega kiiliks.^[9] Hariliku sinikiili keha on ligikaudu 44–50 mm pikk,^[7] seejuures tagakeha pikkus on 30–35 mm.^[10]

Tema tiibade siruulatus on 70–82 mm,^[9] keskmiselt 77 mm.^[10] Hariliku sinikiili tagatiiva pikkus on 35–41 mm. Tiivad on läbipaistvad ning neil esineb must tiivatäpp.^[7] Tiivatäpi pikkus on vähemalt kaks, aga mitte rohkem kui viis korda pikem tiivatäpi laiusest.^[10] Tagumise tiiva sisemisel serval olev kilejas nahake on värvunud hallikasmustalt. Esimestel tiibadel on sõlme-eelseid ristsooni rohkem kui 12. Eestiibadel algavad nii ees- kui ka tagasektor ühistüvega.^[7]

Noortel isenditel on selgmiselt kaks veidi lainelist joont kollakaspruunil tagakehal.^[4] Neil on kahvatupruunid liitsilmad ja kollane rindmik.^[11]

Isastel värvub suguküpseks saades tagakeha siniseks, seejuures külgedel esinevad kollased laigud ning tagakeha tipus on 4 viimast segmenti värvunud mustaks. Täiskasvanud isastel on rindmik pruun ja silmad sinised.^[11] Emaste tagakeha jääb kollaseks mustade triipudega.^[9] Emastel on nii silmad kui rindmik oliivrohelise värvusega.^[11] Täiskasvanuna mõlema sugupoole tagakeha veidi tumeneb. Keskrindmikul on vöödid taustast väheeristuvad.^[7]

Sarnasus teiste liikidega

Hariliku sinikiili vastkoorunud isendeid võib ajada segamini jõgihobude või loigukiilidega. Harilik sinikiil sarnaneb veidi ka triip-vesikiiliga (Libellula fulva).^[7] Harilikku sinikiili on kõige lihtsam eristada triip-vesikiilist selle järgi, et harilikul sinikiilil ei ole tiibadel musti kannalaike^[5], sageli esinevad triip-vesikiilidel ka tumenevad tiivatipud.^[7] Lõuna-sinikiilist (Orthetrum coerulescens) eristab hariliku sinikiili isast tema tagakeha must tipp. Lõuna-sinikiili tagakeha on täiesti sinine^[5] ning ta on harilikust sinikiilist väiksem.^[7]

Elutsükkel

Kiili elutsüklis on kolm staadiumit: muna, vastne ja valmik.^[12] Valmikuks hakkavad vastsed ehk neidised kooruma mai alguses ja nende koorumine kestab septembri alguseni. Kõige rohkem koorumisi toimub juuni alguses.^[13] On leitud, et koorumine toimub kõige sagedamini 1–4 meetrit veepiirist, vahel ka kaugemal kui 10 meetrit ning maksimaalne registreeritud kaugus on 17 meetrit.^[5]

Valmik ja paljunemine

Harilikul sinikiilil kulub pärast koorumist 10–21 päeva, et saavutada suguküpsus.^[13] Paaritumine võib toimuda nii õhus kui ka maapinnal.^[9] Kopulatsiooni pikkus sõltub mitmest tegurist. Üheks teguriks on eelnevatest paaritumistest jäänud sperma kogus, mille isane kiil eemaldab. Pikad kopulatsioonid (894±142 sekundit) toimuvad, kui isasloomal õnnestub pea 100% ulatuses sperma eemaldada ning enda omaga asendada. Lühemate kopulatsioonide, mis kestavad 21±13,5 sekundit, tulemuseks on sperma eemaldamine 10–15% ulatuses. Perekonna Orthetrum isased kasutavad sperma eemaldamiseks kidalist peenise osa, mis mahub emase kitsastesse spermavarutrakti juhadesse. Kopulatsiooni pikkus sõltub ka paaritumiskohast ja paarituva isase vanusest. Munemiskohtades paarituvad peamiselt vanemad isased ja kopulatsioon kestab lühemat aega, toitumiskohtades enamasti nooremad isased ja paaritumine kestab kauem.^[14] Harilik sinikiil sigib tiikides, järvedes, aeglase vooluga jõgedes ja kraavides.^[5]

Munastaadium

Kohe pärast kopulatsiooni algab munemine.^[7] Hariliku sinikiili emased munevad lennu pealt.^[9] Munemise ajal lendab emane sinikiil madalalt üle vee ning kastab sinna iga paari sekundi järel oma tagakeha, samaaegselt vabastades munad vette. Munad kooruvad 4–6 nädala pärast ning vastsed on osaliselt varjatud setete ja mudaga.^[5]

Vastsestaadium

Vastse- e nümfistaadium on kiili elutsükli kõige pikem aeg.^[12] Harilikul sinikiilil kestab vastseperiood 2–3 aastat.^[9] Vastsed elavad keskmiselt taimtoidurikastes ja rohketoitelistes veekogudes. Nende elupaigaks on madal vesi, kus on vähe taimestikku. Vesikiilide vastsed on kaevuva vormiga ning nende jalgadel on karvased reied. Vastsed hingavad lõpuselehtede abil, mis asuvad vastse tagasooles. Vastne teeb läbi mitmeid kestumisi.^[7] Hariliku sinikiili vastsed on kiskjad.^[6] Toidu püüdmiseks on kiilivastsetel alahuulest moodustunud püünismask,^[7] mis on harilikul sinikiilil suur ja õõnes^[6] – kopakujuline. Tihtipeale kaevavad vastsed end mutta.^[13]

Hariliku sinikiili vastsed on lühikesekasvulised ja jässaka kehaehitusega.^[6] Täiskasvanud vastne on 23–25,5 mm pikk.^[10] Nende keha on natuke lamendunud.^[6] Pealtvaates on vastse tagakeha veidi munaja kujuga. Vastsete eesrindmik on valmikute eesrindmikust suurem. Liiki on võimalik kindlaks teha vaid viimase kasvujärgu vastsete või vastsekestade puhul. Hariliku sinikiili vastsele on iseloomulik, et keha 9. lülil on väikesed küljeogad ja keha 8. lülil on suuremad küljeogad, seejuures päraogad on pikemad kui 9. ja 10. lüli kokku. Tema haardjätkel on 7–8 harjast. Hariliku sinikiili vastsel on veidi karvane keha ja üsna jässakad jalad. Emaseid ja isaseid vastseid saab teineteisest eristada vastse kesta järgi, nimelt on kõigil isastel anaalkoonuse selgmise jätke alusel paksenenud osa (kõrgendik), mida emastel ei ole.^[7]

Eluviis

Harilik sinikiil võib lennata kuni septembri lõpuni, kuid kiilide populatsioonid on suurimad juulis ja augustis.^[13] Harilikku sinikiili nagu teisigi vesikiilllasi iseloomustab kiire ja aktiivne lend, mis vaheldub lühikeste paigalseisudega, et end meelepärastes kohtades kaldal soojendada.^[7] Harilik sinikiil puhkab tavaliselt avarates kohtades nagu paljas muda, kivid ja palgid. Puhkeasendis on kiili tiivad ettepoole suunatud.^[11] Harilik sinikiil on kiilidest tihti üks esimesi uute elupaikade asustajaid.^[15] Täiskasvanud isastel on oma territoorium, kust nad tõrjuvad eemale teisi isaseid. Kiilid hoiavad enda territooriumil silma peal mõnelt kõrrelt või oksalt, kust avaneb sellele hea vaade.^[6] Isaste suurim talutav arvukus on ligikaudu 10 isast 100-meetrise kaldajoone kohta.^[5] Toitumiseks eelistavad nad aasasid. Sõltuvalt temperatuurist muutuvad harilikud sinikiilid aktiivseks hommkul kella 7–9 ajal, minnes vee lähedusse. Pärast kella viit õhtul naasevad kiilid puhkama.^[13]

Toitumine

Harilik sinikiil on röövtoiduline nii vastse- kui valmikustaadiumis.^[6] Vastsete toiduks on erinevad selgrootud, nagu mitmesugused veeputukad, kakandid ja karpvähid. Valmikud söövad teisi putukaid, sageli ka väiksemaid kiile.^[7]

Elupaik

Harilikku sinikiili võib kohata peamiselt seisuveekogudel.^[3] Hariliku sinikiili meelispaigaks on avarad veealad seisva või aeglaselt voolava vee ja vähese taimestikuga.^[7] Harilikule sinikiilile sobib ka riimvesi.^[11]

Viited

Merisinikorento (Orthetrum cancellatum) on keskikokoinen sudenkorento, jonka koiraat ovat aikuisena väriltään sinertäviä.

Ulkonäkö ja koko

Merisinikorennon koiras on sinihärmäinen. Nuorena koiras on enimmäkseen keltaisen ja mustan kirjava. Merisinikorennon ulkonäkö on samankaltainen kuin lähisukuisen hoikkasinikorennon ja myöskin sinihärmäisten litteähukankorennon ja sorjahukankorennon. Merisinikorento on kuitenkin hoikkasinikorentoa suurikokoisempi, ja sillä on mustat siipitäplät ja keskiruumiin olkajuovat. Hoikkasinikorennolla siipitäplät ja olkajuovat ovat vaaleat.^[2]

Merisinikorennon takaruumiin pituus on 29–33 mm ja takasiiven pituus 35–40 mm.^[2]

Levinneisyys ja elinympäristö

Laji elää laajalla alueella Euroopassa lukuun ottamatta Britannian ja Fennoskandian pohjoisosia, pohjoisen Afrikan rannikoilla ja Aasiassa Altaille, Mongoliaan ja Pohjois-Intiaan ulottuvalla alueella.^[1]

Suomessa laji elää etupäässä merenlahdilla ja maan itäosissa myös suurilla järvillä. Korennot vaeltavat usein sisämaahan, ja eteläisemmässä Euroopassa sitä esiintyy sisämaassa yleisenäkin. Suomen alueella merisinikorentoa tavataan jokseenkin yleisenä rannikkoalueilla ja 2000-luvulta lähtien yleistyvänä sisämaassa, varsinkin Itä-Suomessa.^[2]

Elintavat

Merisinikorennon lentoaika on touko-kesäkuun vaihteesta elokuun loppupuolelle. Päälentoaika ajoittuu kesäkuun puolivälistä elokuun alkuun.^[2]

Lähteet

Aiheesta muualla

• Merisinikorento Korentowikissä

Orthétrum réticulé

Orthetrum cancellatum, l'orthétrum réticulé, est une espèce de libellules eurasiatiques (atteint le Cachemire et la Mongolie) de la famille des libellulidés relativement fréquente sur le territoire français.

Description

Les immatures mâles et femelles sont de couleurs semblables : face jaune et yeux jaune brun, avant du thorax brun marqué de noir, les flancs du thorax jaunes avec deux lignes noires, l'abdomen jaune avec deux bandes noires (d'où le nom commun d'orthétrum réticulé), délimitant des lunules sur les côtés des segments.

• Orthétrum réticulé - mâle.

• Orthétrum réticulé - vieille femelle avec pruinosité.

• Orthetrum cancellatum - mâle fraîchement émergé ; la couleur verte provient de l'hémolymphe.

• Orthetrum cancellatum - femelle en train de pondre.

• 

  Une femelle Orthetrum cancellatum en Allemagne. Mai 2020.

Une fois adulte, le mâle a la face sombre au front un peu gris, avec les yeux verts, le thorax est plutôt brun et l'abdomen est recouvert de pruine bleue avec les derniers segments noirâtres (la limite est floue entre les deux couleurs). Les lunules jaunes sont les dernières à se recouvrir de pruine et restent assez longtemps visibles sur quelques segments les plus proches du thorax. La femelle adulte change peu de couleurs, le jaune tirant un peu sur le brun et les yeux devenant verdâtres. Cependant certaines très vieilles femelles développent une légère pruine gris bleu sur l'abdomen.

Mâles et femelles ont la veine costale (le bord d'attaque de l'aile) jaune et les ptérostigmas courts et noirs. Les ailes sont hyalines. Les appendices anaux sont noirs.

Ils se posent souvent et assez longtemps s'ils ne sont pas dérangés, les ailes un peu rabattues vers l'avant, mais ils sont farouches et volent rapidement.

La femelle pond seule en frappant l'eau rapidement, en volant sans faire de surplace.

Habitat

Eaux stagnantes ou courantes, douces ou saumâtres. Ils apprécient les grèves pas trop pentues avec peu de végétation et une faible densité de roseaux dans l'eau. Les larves, assez velues, se développent aux endroits peu profonds des fonds sablonneux ou vaseux mais ne s'enfoncent guère.

Is feithid é an scimire earrdhubh (Orthetrum cancellatum). Cineál snáthaide mhóir í.

Binomas Orthetrum cancellatum

Tinkliškoji skėtė (lot. Orthetrum cancellatum, angl. Black-tailed Skimmer, vok. Großer Blaupfeil) – skėčių (Libellulidae) šeimos vabzdys.

Vikiteka

De gewone oeverlibel (Orthetrum cancellatum) is een echte libel uit de familie van de korenbouten (Libellulidae). Het is de grootste en meest algemene oeverlibel in Nederland.

Uiterlijke kenmerken

De gewone oeverlibel heeft een pijlvormig achterlijf: het begint breed, eindigt in een punt en heeft rechte zijkanten. Het gezicht is geel tot bruin. De pterostigmata zijn zwart. Uitgekleurde mannetjes hebben een blauwberijpt achterlijf met een duidelijke zwarte punt. Aan de buitenranden van de segmenten staan gele streepjes, die bij oude mannetjes verdwijnen onder nog meer blauwe berijping. Het borststuk is bruin, zonder blauwe berijping. Jonge mannetjes die nog geen berijping op het achterlijf hebben, zien eruit als vrouwtjes: de grondkleur van het lichaam (zowel achterlijf als borststuk en gezicht) is geel. Op de bovenkant van het achterlijf lopen twee dikke zwarte lengtestrepen.
De lichaamslengte van volwassen dieren ligt tussen 44 en 50 millimeter en de spanwijdte is 70 tot 80 mm; de larve is 19-29 mm lang.

Vliegtijd

De vliegtijd van de gewone oeverlibel is van begin mei tot eind september, met de hoogste aantallen in juni, juli en de eerste helft van augustus.

Gedrag en voortplanting

De eieren vallen bij het afzetten afzonderlijk in het water en kleven door de omgevende gellaag direct aan voorwerpen in het water. De eieren zijn klein (0,50 x 0,35 mm), ovaalrond en bruin van kleur. De larven leven in de modder of tussen plantenresten op de bodem en overwinteren twee of drie keer. Uitsluipen gebeurt van begin mei tot half augustus, met een piek van half juni tot eind juli. Jonge oeverlibellen kunnen ver van het water wegvliegen en zijn op allerlei plaatsen te vinden, vaak zittend op kale grond of in korte vegetatie. Hier jagen ze tot ze geslachtsrijp zijn en naar het water terugkeren. Geslachtsrijpe mannetjes houden de wacht vanaf warme zitplaatsen langs de waterkant, zoals kale stukken grond, stenen of boomstronken. Vanaf deze zitplaatsen maken ze vluchten laag over het water, waarbij andere mannetjes worden verjaagd en vrouwtjes worden gegrepen voor de paring. Het vrouwtje zet haar eitjes af door vliegend met de achterlijfspunt op het wateroppervlak te tikken. Het mannetje vliegt meestal dicht bij haar in de buurt, om concurrenten te verjagen. De paring vindt ook weleens op de grond plaats.

Habitat

De habitat van de gewone oeverlibel bestaat uit stilstaande of zwak stromende wateren, zowel met veel waterplanten als grotere meren met weinig vegetatie. De ondergrond dient liefst kaal te zijn, de waterbodem zandig of kiezelig. De soort is weinig kritisch ten aanzien van biotoop en waterkwaliteit, mits de oever enkele schaarsbegroeide plekken heeft en niet sterk beschaduwd is. In Nederland komt hij veel voor bij vijvers en plassen, maar ook bij vennen, weteringen en sloten.

Verspreidingsgebied

Het verspreidingsgebied van de gewone oeverlibel loopt oostelijk tot in Mongolië en Noord-India en zuidelijk tot in Noord-Afrika. De soort komt in grote delen van Europa voor en is daar soms talrijk. In Scandinavië komt hij alleen in het zuiden voor en in Schotland ontbreekt hij. In Nederland is de soort algemeen en kan in veel verschillende leefgebieden aangetroffen worden, maar in lagere dichtheden in de kuststrook van Groningen, Friesland en de kop van Noord-Holland.

Verwante en gelijkende soorten

De gewone oeverlibel kan verward worden met de beekoeverlibel, de zuidelijke oeverlibel, de platbuik en de bruine korenbout. Uitgekleurde mannetjes van deze soorten hebben eveneens blauwe berijping op het achterlijf. De zeldzame beekoeverlibel is duidelijk kleiner en smaller, heeft geen (of nauwelijks) zwart op de achterlijfspunt, okerkleurige pterostigmata en (meestal) lichte schouderstrepen. De zuidelijke oeverlibel is ook iets kleiner en smaller, heeft ook geen zwarte achterlijfspunt, maar wel een blauwberijpt borststuk, een wittig gezicht en roodbruine pterostigmata. De platbuik is duidelijk breder gebouwd dan de gewone oeverlibel en mist eveneens de zwarte achterlijfspunt. Lichte schouderstrepen zijn wel aanwezig en in de basis van de vleugels staat een donkere vlek (dit komt nooit voor bij oeverlibellen). De bruine korenbout heeft een vergelijkbaar postuur en een donkere achterlijfspunt en lijkt dus erg op een gewone oeverlibel. De bruine korenbout heeft echter ook donkere vlekken in de basis van de vleugels (vooral duidelijk bij de achtervleugels) en vaak ook subtiel verdonkerde vleugeltopjes. Gewone oeverlibellen hebben geheel heldere vleugels. De ogen van bruine korenbouten zijn vaak opvallend blauwgrijs; bij de gewone oeverlibel onopvallend bruingrijs. Vrouwtjes van de gewone oeverlibel zijn van alle genoemde soorten te onderscheiden door het gele lichaam en de dubbele zwarte lengtestreep op het achterlijf. Alleen plasrombouten hebben een vergelijkbare achterlijfstekening en gaan bovendien net als oeverlibellen graag op de grond zitten zonnen. De gelijkenis is echter oppervlakkig: plasrombouten hebben een slanker achterlijf, een andere borststuktekening en de ogen raken elkaar niet boven op de kop.

Bedreigingen en bescherming

De soort staat op de Rode Lijst van de IUCN als niet bedreigd, beoordelingsjaar 2009, de trend van de populatie is volgens de IUCN stabiel.^[1]

Externe links

• Nederlands Soortenregister
• Kaarten met waarnemingen op waarneming.nl:

• België
• Nederland
• wereldwijd

Bronvermelding

Bronnen, noten en/of referenties

Referenties

Bronnen

• Deze informatie is grotendeels overgenomen van De Vlinderstichting - Libellennet – http://www.libellennet.nl/ (geraadpleegd op 06-04-2015) en is vrijgegeven onder de Creative Commons CC-BY-SA 3.0

Stor blålibelle (Orthetrum cancellatum) er ein augestikkarart som finst i Noreg. Han er kritisk utryddingstrua, og difor oppført på norsk raudliste 2006.

Kjelder

• Norsk Raudliste 2006, 8MB
  Denne biologiartikkelen er ei spire. Du kan hjelpe Nynorsk Wikipedia gjennom å utvide han.

Storblålibelle er en libelle som tilhører familiegruppen libeller (Libellulidae).

Utbredelse

Storblålibelle er utbredt i Europa og vestlige Asia. Finnes i Danmark, og det sørøstlige Sverige og Finland. I det sørlige Norge, rundt «Oslofjorden»

Utseende

Kjønnene er noe ulike. Grunnfargen er gul-brun, bakkroppen har et mørk lengdebånd. Eldre hanner har ensfarget brun bakkropp med blåpudring på oversiden. Hunnens bakkropp er noe bred og flat.

Vingene holdes i en rett vinkel ut fra kroppen i hvile og er helt fargeløse med et mørkt vingemerke (pterostigma). Vingespennet er mellom 75 og 90 millimeter.

Levevis

Nymfen Nymfen lever på bunnen, langs bredden av næringsrike innsjøer i lavlandet. Den fortrekker vegetasjonsfattige steder med stein og sand bunn.

Eggene i vann. Utviklingen tar 2 år. Nymfen overvintrer på bunnen, delvis nedgravd. De voksne (imago) øyenstikkerne finnes vanligvis ikke langt fra stedet der de levde som nymfe. Særlig hanner er skye og vanskelige å komme nært innpå.

Flygetiden er fra mai til august.

Storblålibelle har ufullstendig forvandling, overgang fra nymfe til det voksne kjønnsmodne insektet går gradvis gjennom flere hudskift (nymfestadier). Nymfene lever i vann og ligner derfor lite på de voksne (imago), bortsett fra størrelsen. Når nymfen kommer til det siste hudskiftet finner den et strå eller noe, der den kan klatre opp over vannflaten. Her blir den hengende, mens huden revner på ryggsiden. Den nyklekte øyenstikkeren blir hengende på den gamle huden, eller like ved siden av, helt til den nye huden er noe herdet, og vingene har fått sin endelige form.

Bildegalleri

• Hannen.
  

  Foto: Jens Buurgaard Nielsen
• Hannen.
  

  Foto: Rainer Altenkamp, Berlin
• Larven.
  _{Tegning: William John Lucas (1858-1932)}

• Hunnen hviler på en kvist.
  

  Foto: James K. Lindsey

Referanser

Litteratur

• Kjærstad, Gaute; Andersen, Trond; Olsvik, Hans A. og Brittain, John E. 2010. Døgnfluer, øyenstikkere, steinfluer og vårfluer. Ephemeroptera, Odonata, Plecoptera, Trichoptera. i Norsk rødliste for arter 2010. Artsdatabanken. Side 227-234.
• Holmen, M. & H. Pedersen. 1995. Odonata i Danmark, foreløbig status 1995. Nordisk Odonatologisk forum. Vol 2, side 4
• Olsvik, Hans. & Dolmen, Dag. 1992. Distribution, habitat, and conservation status of threatened Odonata in Norway. Fauna norv. B. 39. Side 1-21.
• Sahlén, Göran. 1996. Sveriges Trollsländor. Feltbiogerna. 165 sider. ISBN 91-85094-43-9

Eksterne lenker

• (sv) Stor blålibelle hos Dyntaxa
• (en) Stor blålibelle i Encyclopedia of Life
• (en) Stor blålibelle i Global Biodiversity Information Facility
• (en) Stor blålibelle hos Fauna Europaea
• (en) Stor blålibelle hos NCBI
• (en) Kategori:Orthetrum cancellatum – bilder, video eller lyd på Wikimedia Commons
• (en) Orthetrum cancellatum – galleri av bilder, video eller lyd på Wikimedia Commons
• Orthetrum cancellatum – detaljert informasjon på Wikispecies
• Storblålibelle – www.nhm.uio.no/norodo/ – Et norskspråklig nettsted om norske øyenstikkere.

Multimedia w Wikimedia Commons

Lecicha pospolita (Orthetrum cancellatum) – gatunek owada z rzędu ważek należący do podrzędu ważek różnoskrzydłych. Występuje w Europie.

Jeden z najpospolitszych gatunków w Polsce. Brak plamek nasadowych na skrzydłach, a pterostygmy są brunatne. Obie płcie mają skrzydła przezroczyste. Ubarwienie samców brunatne, z niebieskim nalotem na odwłoku, na końcu ciemnym. U samic tułów i odwłok są żółte z ciemnym rysunkiem. Rozpiętość skrzydeł wynosi 80 mm, długość ciała ok. 50 mm. Imagines latają od maja do sierpnia^[1].

Zobacz też

• ważki Polski

Przypisy

Orthetrum cancellatum conhecida por Ortirum-reticulado ^[1]é uma libélula europeia.

O macho tem um abdômen azul com a ponta preta, e a fêmea tem um corpo marrom amarelado com marcas de ziguezague pretas ao longo do abdômen. Esta espécie tem expandido seu território, ajudada pela criação de minas de pedregulho, o que estende áreas abertas e devastadas a qual prefere. Foi primeira registrada na Grã-Bretanha em Essex em 1934.

Galeria

• Fêmea

• Fêmea

• Fêmea

• Macho

• Macho

• Macho

• Macho

Referências

Vážka rybničná (Orthetrum cancellatum) je na Slovensku bežný druh^[1] euro-ázijskej vážky. Vyskytuje sa takmer v celej Európe, okrem severných oblastí Spojeného kráľovstva^[2] a Škandinávie a v Ázii až po Kašmír a Mongolsko.

Opis

Telo vážky rybničnej je dlhé 44 – 49 mm.^[2] Sfarbenie samičky a samčeka je dosť odlišné. Dospelý samček tejto vážky má belaso sfarbené brucho s čiernym zakončením.^[1] Hruď je u samcov hnedá. Samičky a čerstvo vyliahnutí samci majú brucho sfarbené žlto a aj na hrudi u nich dominuje žltá farba. Samica má na boku zadočku čierne kosákovité pruhy. Oči týchto vážok sa na temene v jednom bode dotýkajú. Nohy sú čierne a u samičky sa navyše na stehnách vyskytuje žltá farba. Kontrastne žilkované krídla týchto vážok sú číre s čiernou plamkou.

Nymfa, larva vážky rybničnej, je dlhá do 26 mm.^[3] Má husto ochlpené telo a krátke nohy.

Spôsob života

Dospelí jedinci lietajú od mája do augusta.^[2] Samčekovia vážky rybničnej poletujú vo svojom teritóriu, ktoré pozdĺž pobrežia môžu dosahovať dĺžku 10 – 50 m.^[2] Po oblete svojho teritória často sadajú na rovnaké miesta na kameňoch alebo vegetáciu. Obe pohlavia niekedy lietajú aj pomerne ďaleko od vody. Po spárení, samička sama za letu znáša vajíčka do plytkej vody s rastlinami.^[1] Nymfy, ktoré sa vyvíjajú asi dva roky,^[1] žijú v rybníkoch alebo jazerách.^[2]

Galéria

• Dospelá samička

• Dospelý samček

• Spárené vážky rybničné

• Samička kladie vajíčka

• Larva

• Mladý samček

Referencie

Iné projekty

• Commons ponúka multimediálne súbory na tému Vážka rybničná
• Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Vážka rybničná

Prodni modrač (znanstveno ime Orthetrum cancellatum) je evropska vrsta kačjega pastirja, ki jo je opisal že Linnaeus leta 1758. Uvrščamo ga v družino ploščcev (Libellulidae), red raznokrilih kačjih pastirjev (Anisoptera). Opazimo ga od poznega maja do avgusta, predvsem v bližini večjih mlak in ob jezerih. Samec ima moder zadek z dobro vidno črno konico in prosojnimi krili, samica pa ima rumenkast zadek z vzdolžnimi črnimi cikcakastimi črtami.

Wikimedijina zbirka ponuja več predstavnostnega gradiva o temi: Prodni modrač

Större sjötrollslända (Orthetrum cancellatum) även kallad Stor blåtrollslända är en art i insektsordningen trollsländor som tillhör familjen segeltrollsländor.

Kännetecken

Den större sjötrollsländans hanen har mörk grundfärg med blåpudrad bakkropp. Honan har brun till brungul grundfärg. Vingarna är genomskinliga med mörkt vingmärke, vilket förutom en viss skillnad i storlek, skiljer den från den mindre sjötrollsländan, vars vingmärke är orangegult. Den större sjötrollsländas hane är inte heller blåfärgad på riktigt hela bakkroppen som den mindre sjötrollsländans hane, utan de sista segmenten är istället för blåa nästan svarta. Bakkroppens längd är 29 till 35 millimeter.

Utbredning

Den större sjötrollsländan finns i Europa och västra Asien. I Sverige finns arten från Skåne till Uppland och vidare spritt upp längs östkusten till Medelpad.

Levnadssätt

Den större sjötrollsländans habitat är sjöar och andra vattenansamlingar med öppna vattenytor. Efter parningen lägger honan äggen ensam, fritt i vattnet. Utvecklingstiden från ägg till imago är två år och flygtiden är juni till september.

Referenser

• Sandhall, Åke. Trollsländor i Europa, Interpublishing, 2000.
• Sahlén, Göran. Sveriges trollsländor, Fältbiologerna, 1996.

Externa länkar

• Wikimedia Commons har media som rör större sjötrollslända.
  Bilder & media

Orthetrum cancellatum là một loài chuồn chuồn ngô châu Âu.

Thư viện ảnh

• Female Black-tailed Skimmer

• Female Black-tailed Skimmer

• Female Black-tailed Skimmer

• Male Black-tailed Skimmer

Tham khảo

• “Orthetrum cancellatum”. British Dragonfly Society. Truy cập 14 tháng 10 năm 2010.
• Sciberras, A. (2008) A Contribution To The Knowledge Of Odonata In The Maltese Islands. The Central Mediterranean Naturalist 4(4):275-288.

Wikimedia Commons có thêm hình ảnh và phương tiện truyền tải về Orthetrum cancellatum Wikispecies có thông tin sinh học về Orthetrum cancellatum

Латинское название Orthetrum cancellatum
Linnaeus, 1758

Систематика
на Викивидах

Изображения
на Викискладе

NCBI 126256 Охранный статус
Вызывающие наименьшие опасения
IUCN 3.1 Least Concern: 165521

Стрекоза решётчатая^[1][2][3], или стрекоза голубая^[4], или прямобрюх решётчатый^[5], или большая голубая стрекоза^[6], или ортетрум обыкновенный^[7], (лат. Orthetrum cancellatum) — разнокрылая стрекоза из семейства настоящих стрекоз (Libellulidae).

Взрослое насекомое достигает в длину от 45 до 55 миллиметров. Размах крыльев от 75 до 90 миллиметров. Ареал: Центральная Европа, Кавказ, Средняя Азия, Южная Сибирь. Селится возле озёр.

Грудь жёлтого или жёлтовато-бурого цвета. Брюшко желтоватого цвета. У самцов со временем брюшко становится голубого цвета. На брюшке широкие продольные бурые полоски и более светлые полулунные пятна.

Откладывает яйца в воду, в полёте. Развивается от личинки до взрослой особи за два года.

Занесена в красную книгу Тюменской области^[8].

Фотографии

• Самец

• Самец

• Самка

• Самка

• Спаривание

Примечания