حمار زرد غريفي

Qrevi zebri (lat. Equus grevyi) — Təkdırnaqlılar dəstəsinin atlar fəsiləsinin at cinsindən növ.

Belə ki, 1880-i ildə Həbəşistan hökumətinin bir baş səhra zebri hədiyyə etdiyi Fransa prezidenti Jül Qrevinin şərəfinə belə adlandırılmışdır.

Görünüşü

Yetkin Qrevi zebrinin kütləsi 350-430 kq, bədəninin uzunluğu 3 m, quyruğu 50 sm-dək olur. Hündürlüyu 1,4 m-ə çatır. Zolaqlarının eni digər növlərdə olduğundan nazikdir.

Roudenneg Grévy (Equus grevyi) a zo ur bronneg karnek hag a vev en Afrika (Kenya hag Ethiopia). Ar spesad roudenneged brasañ eo.

Dont a ra e anv eus Jules Grévy, prezidant Bro-C'hall, a voe profet unan dezhañ gant gouarnamant Abisinia.

Tiriad roudenneg Grévy

La zebra de Grévyi (Equus grevyi) és l'espècie més gran de zebra. En estat salvatge, viu a Kenya i Etiòpia. En comparació amb altres zebres, és més gran, té orelles més grans i té les ratlles més estretes. L'espècie fou anomenada en honor de Jules Grévy, president de França en 1882.^[1] En certes regions de Kenya conviu amb zebres comunes.

Referències

Tento článek není dostatečně ozdrojován a může tedy obsahovat informace, které je třeba ověřit.
Jste-li s popisovaným předmětem seznámeni, pomozte doložit uvedená tvrzení doplněním referencí na věrohodné zdroje.

Zebra Grévyho (Equus grevyi) je největší druh zeber. Pochází z Afriky.

Popis

Její kohoutková výška se pohybuje mezi 140 – 160 cm. Délka těla je kolem 240 – 300 cm a může dosahovat hmotnosti kolem 400 kg. Po celém těle má černohnědé až černé husté pruhování, pouze břicho je bílé.

Zeměpisné rozšíření

Zebra Grévyho obývá hlavně savany, křovinaté oblasti a polopouště východní Afriky. Vyskytuje se především na území Keni, Etiopie, Somálska a jižního Súdánu. Pojmenována je podle francouzského prezidenta Julesa Grévyho, jemuž byla darována etiopským císařem.

Chov v českých zoo

V České republice je zebra chována např. v Zoo Brno, Zoo Jihlava, ZOO Dvůr Králové, Zoo Ostrava.

Odkazy

Reference

1. ↑ Červený seznam IUCN 2018.1. 5. července 2018. Dostupné online. [cit. 2018-08-10]

Související články

• Zebra
• Zebra horská
• Zebra kvaga
• Zebra stepní

Externí odkazy

• Obrázky, zvuky či videa k tématu zebra Grévyho ve Wikimedia Commons
• Galerie zebra Grévyho ve Wikimedia Commons
• Taxon Equus grevyi ve Wikidruzích
• Zebra v ZOO Brno

Grevys zebra (Equus grevyi) er en art i hestefamilien. Den bliver 2,5-3 m lang med en hale på 38-60 cm og vejer 350-450 kg. Arten er den største zebraart og samtidig den største af alle nulevende arter i hesteslægten bortset fra de tæmmede former. Grevys zebra lever i det østlige Afrika. Den er opkaldt efter den tidligere franske præsident Jules Grévy.

Kilder og eksterne henvisninger

• IUCN Red List of Threatened Species: Equus grevyi

• Wikimedia Commons har flere filer relateret til Grevys zebra

Das Grevyzebra (Equus grevyi) ist ein Zebra aus der Gattung der Pferde (Equus) innerhalb der Familie der Pferde (Equidae). Die Art ist nach dem ehemaligen französischen Präsidenten Jules Grévy benannt, dem in den 1880er Jahren ein Tier vom Kaiser Abessiniens geschenkt wurde. Das Grevyzebra lebt im nordöstlichen Afrika, hauptsächlich in Äthiopien und Kenia in trockenen Gebieten und ist eher einzelgängerisch. Als Hauptnahrung dienen Gräser, seltener auch weichere Pflanzen. In freier Wildbahn ist das Grevyzebra aufgrund von Bejagung und durch Lebensraumverlust stark vom Aussterben bedroht. Es weist gegenüber anderen Zebraformen das dichteste Streifenmuster auf und stellt die größte der heute wildlebenden Pferdearten dar.

Merkmale

Habitus

Grevyzebra, liegend

Das Grevyzebra ist das größte der heute lebenden Zebras und der größte wildlebende Vertreter der heutigen Pferde. Es erreicht eine Kopf-Rumpf-Länge von ca. 300 cm, zuzüglich einer Schwanzlänge von 50 cm und eine Schulterhöhe von 125 bis 150 cm. Das Gewicht des erwachsenen Grevyzebras beträgt 350 bis 430 kg. Männliche Tiere sind dabei etwas größer als weibliche. Der Kopf ist relativ groß und langgestreckt, der Hals eher kurz. Daneben besitzt das Grevyzebra im Vergleich zu den Eseln und den Wildpferden kürzere und gerundete Ohren. Die Beine sind lang und schlank geformt und enden in relativ kleinen, ovalen, aber pferdeartig breiten Hufen. Dabei sind Griffelbeine deutlich weniger reduziert als bei den anderen modernen Pferdearten. Chestnuts, schwielenartige Erhebungen von bräunlicher Färbung sind nur an den Vorderbeinen oberhalb des Karpal-Gelenks ausgebildet und klein. Wie bei allen Zebras hat auch die Mähne des Grevyzebras eine dunkle Mittelhaarflur, die sich als Aalstrich über den Rücken bis auf die Schwanzwurzel fortsetzt. Die Mähne überragt im aufgerichteten Zustand die Ohren. Bei den Fohlen des Grevyzebras erstreckt sich die Mähne bis zur Schwanzbasis. Sie verschwindet beim Vermausern des Jugendhaares.^[1]

Charakteristisch ist das Streifenmuster, welches bei jedem Tier individuell geformt ist und das schmalste und dichteste aller Zebras ist. Die Streifen sind lackschwarz bis schwarzbraun gefärbt und weisen eine durchschnittliche Breite von 25 bis 38 mm auf, während sie einen Abstand von ca. 20 mm am unteren Anfang haben. Zwischen Schulter und Hinterteil sind in der Regel 18 bis 26 Streifen, inklusive Halbstreifen, angeordnet, am Hals 9 bis 16. Sie reichen schwanzwärts bis zum höchsten Punkt der Kruppe. Ihr hinterer Teil zwischen Rumpf- und Keulenstreifung ist ausgefüllt mit einem die Schwanzwurzel umgebenden System ganz schmaler, diagonal verlaufender Streifen, dem sogenannten Rost. Die Grundfarbe des Grevyzebras ist weiß bis weißgelb oder aschgrau. Der Bauch weist keine Streifen auf. Beim Grevyzebra fehlen die „Schattenstreifen“, dafür zieht sich ein breiter dunkler Streifen am Rückgrat entlang. Das Streifenmuster bildet sich ontogenetisch bereits im Embryonalstadium, wobei bei einem fünf Wochen alter Embryo schon insgesamt 80 Streifen auftreten.^[1]

Schädel- und Gebissmerkmale

Equus grevyi. Schädel, Skelett, linker Vorderfuß frontal und lateral

Der Schädel wird 49 cm lang und ist eher schmal gebaut mit nicht sehr weit herausragenden Jochbeinen. Er besitzt eine charakteristisch langgezogene Schnauze, die das Grevyzebra deutlich vom Afrikanischen Esel (Equus asinus) oder Asiatischen Esel (Equus hemionus) unterscheidet. Das Hinterhauptsbein ist breit und deutlich ausgezogen, so dass es über die Gelenkflächen (Kondylen) als Ansatz der Halswirbel hinausragt. Das schwach ausgebildete Nasenbein besitzt eine leichte Krümmung. Die sich zwischen den beiden Schädelknochen befindliche Stirnlinie verläuft deutlich gerade.^[1][2]

Der 38 cm lange Unterkiefer weist eine robuste Gestalt auf mit hochragenden Gelenkästen. Das Gebiss des Grevyzebras ist nicht reduziert und besitzt dementsprechend folgende Zahnformel: 3.1.4.3 3.1.4.3 {displaystyle {frac {3.1.4.3}{3.1.4.3}}} . Die Schneidezähne sind langgestreckt und meißelförmig gestaltet. Der Eckzahn, der durch ein Diastema von den Schneidezähnen getrennt ist, ist eher klein. Zum hinteren Gebiss besteht ebenfalls ein diesmal größeres Diastema. Dessen Zähne, die Prämolaren und Molaren weisen jeweils hohe Zahnkronen (hypsodont) mit stark gefaltetem Zahnschmelz und einem hohen Zahnzementanteil auf. Dabei sind die Prämolaren deutlich molarisiert und ähneln den hinteren Backenzähnen. Bei den Molaren des Unterkiefers ist der Verlauf des Zahnschmelzes am hinteren Rand zwischen beiden Vorsprüngen Metaconid und Metastylid eher V-förmig oder gewinkelt ausgeprägt, womit die Pferdeart zu der non-caballinen oder stenoninen Gruppe der Gattung Equus gehört.^[1]

Sinnesleistungen und Lautäußerungen

Zahlreiche Lautäußerungen sind beim Grevyzebra bekannt. Alarmierte Tiere geben ein lautes Brummen von sich, das weit widerhallt und an Löwen erinnert. In ähnlichen Situationen oder bei Schmerz und Furcht wird ein Pfeifen oder Quietschen ausgestoßen. Dies geben auch Jungtiere von sich, die vom Muttertier getrennt wurden. Warnungen werden durch Schnauben angezeigt, was häufig mit stampfenden Vorderbeinen verbunden ist, während die Hengste bei Territorialkämpfen brüllen. Ein dem Bellen ähnlicher Laut wird beim Geschlechtsakt verwendet.^[1]

Verbreitung

Verbreitung von Equus grevyi, blau: natürliche Verbreitung, rot: eingeführt.

Das Verbreitungsgebiet des Grevyzebras befindet sich in Ostafrika und am Horn von Afrika, beschränkt sich heute aber weitgehend auf Äthiopien und Kenia, Angaben für den Sudan lassen sich bisher nicht bestätigen. Allerdings sind die Habitate stark zersplittert. Eine kleine Population lebt in der Alledeghi-Ebene nordöstlich des Awash-Nationalparks in Äthiopien. Weitere Bestände sind im südlichen Äthiopien vom See Chew Bahir bis zum Mount Kenya und entlang des Tana zu finden. Häufiger kommt es noch im nördlichen Kenia östlich des Großen Afrikanischen Grabenbruchs bis hin zum Tana-Fluss vor. Hier lebt das Grevyzebra in mehreren Wildschutzgebieten. Ursprünglich war das Verbreitungsgebiet wesentlich größer und reichte vom Grabenbruchsystem in Kenia bis nach Somalia und ins nördliche Äthiopien.^[3][4]

Der Lebensraum umfasst halbtrockene offene Landschaften bis in eine Höhe von 1.700 m. Hier bewohnen die Tiere Regionen mit niedriger bis halbhoher Vegetation (1 bis 4 m Höhe), hauptsächlich von Akazien bestandene Busch- und Grasländer, in denen aber Wasser zugänglich sein muss. Dabei bevorzugen sie ebenes oder hügeliges Gelände mit steinigem Untergrund. Allerdings gibt es durchaus individuelle Unterschiede bei der Bevorzugung bestimmter Landschaften. Stuten mit säugenden Fohlen beanspruchen Gebiete mit grünem und frischem Bewuchs, ebenso wie Hengste ohne eigenes Territorium. Dagegen tolerieren Stuten ohne Fohlen und territoriale Tiere auch Regionen mit trockener Vegetation. Aufgrund dessen und der in manchen Regionen regelmäßig vorkommenden Dürren unternimmt das Grevyzebra jahreszeitliche Wanderungen. Die Populationsdichte liegt in Gebieten mit einer höheren Bestandsdichte bei maximal 0,1 bis 0,2 Individuen je km².^[1][5]

Lebensweise

Territorialverhalten

Grevyzebras

Anders als das Bergzebra (Equus zebra) und das Steppenzebra (Equus quagga) bildet das Grevyzebra keine wirklichen Herden. Wenn die Umweltbedingungen günstig sind, können in einem Gebiet zwar sehr viele Individuen zusammenkommen, was meist während der Nahrungsaufnahme passiert. Diese Gruppen bestehen aus Vertretern beiderlei Geschlechts, es gibt aber keine Führungstiere, und die Verbände lösen sich schnell wieder auf. Enge soziale Bindungen existieren nur zwischen Stuten und ihrem Nachwuchs. Weibchen mit Fohlen und Junggesellen schließen sich jeweils manchmal zu losen Verbänden zusammen. Ältere Hengste leben oft einzelgängerisch und unterhalten Territorien, die sie gegen gleich alte Geschlechtsgenossen verteidigen. Diese Reviere können 2,5 bis 10 km² groß sein und werden in Gebieten mit trockener Vegetation angelegt. Die Grenzen der Reviere folgen dabei häufig natürlichen Barrieren wie Wasserläufen. Viel begangene Wege oder Treffpunkte mit Artgenossen werden durch Urin und Kot markiert. Ein dominanter Hengst hält das Revier maximal ein Jahr und toleriert andere männliche Tiere dort, solange keine brünftigen Stuten anwesend sind. Dann verteidigt er sein Revier mit Bissen in Nacken, Rücken oder an den Flanken.^[1][5] Gelegentlich gehen Stuten mit Fohlen auch temporäre Verbindungen mit Hengsten ein, um den Nachstellungen mehrerer anderer männlicher Tiere in der Aufzuchtsphase zu entgehen.^[6]

Ernährung

Grevyzebra bei der Nahrungsaufnahme

Das Grevyzebra ernährt sich von harter kieselsäurereicher Grasnahrung, an die es mit seinen hochkronigen Backenzähnen mit hohem Zahnzementanteil und dem kräftigen Unterkiefer angepasst ist. Zur Hauptnahrung gehören Lampenputzergräser und Fingerhirse, aber auch Vetiver, Stachelgras und weitere Süßgräser. Weiterhin sind auch Hülsenfrüchte als Nahrungspflanzen bekannt. Allerdings nimmt diese Zebra-Art gelegentlich auch weichere Pflanzennahrung wie Blätter, Zweige oder Blüten zu sich, was aber weniger als 30 % der Gesamtnahrung ausmacht. Die pflanzliche Nahrung enthält die meisten der für den Stoffwechsel notwendigen mineralischen Stoffe, die Nutzung von Salz- und Minerallecken ist deshalb nicht bekannt. Im Gegensatz zum Steppenzebra braucht das Grevyzebra weitaus weniger Wasser und kann bis zu fünf Tage ohne Flüssigkeit auskommen. Ausgenommen sind dabei stillende Muttertiere, die alle zwei Tage Wasser benötigen.^[1][7]

Fortpflanzung

Stute mit Fohlen, welches noch teilweise die jugendliche Fellfarbe trägt

Ein junges männliches Grevyzebra ist mit drei Jahren geschlechtsreif, ein weibliches mit drei bis sechs Jahren. Die Brunft setzt alle 19 bis 33 Tage ein und dauert anfangs 2 bis 9 Tage, nach der ersten Geburt verlängert sie sich auf 9 bis 14 Tage. Während der Brunftzeit urinieren Stuten häufig. Ein paarungswilliger Hengst nähert sich einem Weibchen zunächst mit abmessenden Schritten, indem er die Fäkalien beriecht und ein flehmenartiges Rossigkeitsgesicht zeigt. Dann macht er zwickend, rempelnd oder kämpfend auf sich aufmerksam. Eine widerwillige Stute stößt häufig mit den Hinterbeinen aus und läuft davon. Das Vorspiel dauert dabei bis zu 30 Minuten. Der Geschlechtsakt nimmt nur 3 bis 10 Minuten in Anspruch, wird aber häufig bis zu 3 Stunden unterbrochen. Während der Begattung liegt der Hengst mit den Vorderfüßen auf den Schultern der Stute auf. Die Paarung findet meist in der Regenzeit statt.^[1][8]

Nach einer Tragzeit von etwa 390 Tagen kommt überwiegend ein einziges Fohlen zur Welt. Die Geburt findet in der Regel nach der Regenzeit im August oder September statt, kann aber auch ganzjährig erfolgen. Das Junge hat lange Ohren und schlanke Beine und besitzt ein langhaariges, ockerfarbenes Fell mit braunen Streifen. Es hat eine Schulterhöhe von etwa 90 cm und wiegt rund 40 kg. Innerhalb von im Mittelwert 14 Minuten steht es erstmals und beginnt wenig später bereits Milch zu saugen. Teilweise schließen sich Mutter- und Jungtier anderen Stuten mit Fohlen an. Grasnahrung nimmt das Fohlen sehr früh zu sich, nach 2 Monaten umfasst sie bereits rund 40 % der aufgenommenen Nahrung. Dies ist ein wesentlich höherer Anteil als bei anderen Pferdearten, deren Fohlen die gleiche Menge an Gras erst im Alter von 5 Monaten aufnehmen. Wasser trinkt ein junges Grevyzebra erstmals mit 3 Monaten. Im Alter von etwa vier Monaten entwickelt sich das kurzhaarige Fell mit der schwarz-weißen Streifenfärbung der Alttiere. Nach etwa anderthalb Jahren ist das Jungtier unabhängig. Die etwas schneller verlaufende jugendliche Entwicklungsphase, vor allem die abweichende Entwicklung der Nahrungsaufnahme und des Saug- und Trinkverhaltens, wird mit der Anpassung des Grevyzebras an sehr trockene Gebiete erklärt. Das Höchstalter in Gefangenschaft betrug 22 Jahre.^[1][9]

Interaktion mit anderen Tierarten

Fressfeinde des Grevyzebras sind Löwen, Leoparden, Tüpfelhyänen und Wildhunde. Allerdings kann sich ein ausgewachsenes Grevyzebra gut gegen diese Tiere mit Tritten wehren, was gelegentlich zum Tod des Angreifers führt. Jungtiere können auch Geparden oder Krokodilen zum Opfer fallen. Das Grevyzebra lebt teilweise auch sympatrisch mit dem Steppenzebra, in Äthiopien partiell auch mit dem Afrikanischen Esel. Weiterhin kommt es gebietsweise zu Überschneidungen mit landwirtschaftlich genutzten Großtieren.^[1][7]

Parasiten

Zahlreiche Parasiten sind beim Grevyzebra bekannt. Zu den äußeren gehören vor allem Läuse sowie Räude verursachende Milben, wie etwa Grabmilben und Zecken. Bemerkenswert ist, dass das Grevyzebra nicht von Tsetsefliegen befallen und so auch nicht mit der Schlafkrankheit angesteckt wird. Innere Parasiten umfassen Magendasseln, die ihre Eier vor allem im Magen ablegen. Weiterhin kommen Nematoden vor, vor allem der Unterklasse Spiuria, die die Lungen befallen. Unter ihnen sind Trichostrongylus und Oesophagostomum besonders häufig. Darüber hinaus sind auch Bandwürmer bekannt. An gefährlichen Krankheiten wurden Milzbrand, Tetanus, Herpesvirusinfektionen und Rinderpest beobachtet.^{[1][10][11][12]} Auch können bei Tieren in Gefangenschaft Anämien infolge von Vergiftungen auftreten, wie es durch den nordamerikanischen Rot-Ahorn bekannt ist.^[13]

Systematik

Equus asinus

Equus hemionus

Equus kiang

Equus zebra

Equus quagga

Equus grevyi

Equus caballus

Equus przewalskii

Das Grevyzebra ist ein Vertreter der Gattung Equus, welche die heutigen modernen Pferde umfasst. Dabei gehört die Zebraform innerhalb dieser Gattung zur Gruppe der stenoninen oder non-caballinen Pferde. Diese charakterisieren sich durch die besondere Ausprägung der unteren Molaren. Das Grevyzebra gehört weiterhin der eigenen Untergattung Dolichohippus an. Andere, heute nicht mehr gebräuchliche Synonyme sind Sterrohippus, Kraterohippus und Kolpohippus.^[15] Einige DNA-Analysen zeigen eine nahe Verwandtschaft zum Steppenzebra, während das Bergzebra etwas weiter außen steht. Die Esel und das Hauspferd (Equus caballus) bilden ebenfalls äußere Gruppen. Die Verwandtschaftsverhältnisse innerhalb der einzelnen Pferdearten sind aber noch nicht restlos geklärt.^[16][17][18] Innerhalb des Grevyzebras werden keine Unterarten unterschieden.^[1]

In früher historischer Zeit war das Grevyzebra bis nach Ägypten und Nordafrika verbreitet. Exemplare des Grevyzebras wurden im Kolosseum von Rom vom damaligen römischen Kaiser Caracalla (211 bis 217 n. Chr.) gezeigt. Zu jener Zeit nannte man es Hippotigris (Tigerpferd), ein Name, der heute als Untergattungsname für das Steppen- und Bergzebra in Gebrauch ist. Danach ging das Wissen um diese Zebraform verloren. Sie wurde erst im 17. Jahrhundert wieder bekannt, als der äthiopische König Assaghedus von Shewa drei Tiere an den osmanischen Sultan schickte. Menelik II., ebenfalls König von Shewa und Kaiser von Abessinien, schickte ein Grevyzebra an Jules Grévy, den damaligen Präsidenten von Frankreich. Das Tier verstarb aber während der Fahrt, wurde ausgestopft und im Muséum national d’histoire naturelle in Paris ausgestellt. Es diente dem französischen Zoologen Émile Oustalet 1882 als Grundlage für die Erstbeschreibung, der Name Grevyzebra ist dabei eine Ehrenbezeichnung für den damaligen Präsidenten Frankreichs.^[1]

Die ersten stenoninen Pferde sind in Afrika im Pliozän nachgewiesen, aus ihnen entwickelten sich die Zebras und der Afrikanische Esel. Ein früher, dem Grevyzebra ähnelnder Vertreter war Equus numidicus aus dem Altpleistozän, welcher vom nördlichen über das nordöstliche bis ins östliche und im südlichen Afrika nachgewiesen ist. Möglicherweise entwickelte er sich aus dem älteren Equus oldowayensis Ostafrikas. Eine weitere ältere Form wird durch Equus capensis aus Südafrika repräsentiert. Das Kapzebra erreichte ungefähr die Größe des heutigen Grevyzebras, war im Vergleich zu ihm aber noch nicht so stark auf Grasnahrung angewiesen. Das Grevyzebra selbst wurde erstmals für die Zeit vor etwa 500.000 Jahren nachgewiesen. Ein Schädel aus der Kapthurin-Formation im Baringo-Becken in Kenia gehört mit einem Alter von 547.000 bis 393.000 Jahren zu den ältesten Belegen für die Art.^[19] Bedeutende Funde aus dem Holozän stammen aus der Dakhleh-Oase in Ägypten und datieren ins dortige Neolithikum.^{[1][20][21][22]}

Bedrohung und Schutz

Grevyzebra im Pearl Coast Zoo in Broome, Australien

Grevyzebras wurden gejagt, um ihr attraktives Fell auszustellen und weil man sie für Nahrungskonkurrenten für das Vieh hielt. Allerdings fressen Grevyzebras besonders harte Grassorten, die für Rinder eher unverdaulich sind. Weitere Bedrohungen sind Reduktion des Verbreitungsgebietes durch Ausdehnung menschlicher Siedlungen und Wirtschaftsflächen und damit verbundene schlechtere Zugangsmöglichkeit zu Wasser. Noch in den 1960er Jahren umfasste der Bestand rund 15.000 Tiere. Heute werden 1.970 bis 2.440 Tiere angenommen. Allein zwischen 1988 und 2007 ging die Population um über 50 % zurück. Größere Bestände leben nur noch in Kenia, wo wirksame Schutzmaßnahmen erlassen wurden. Hier werden 1.500 bis 2.100 Tiere vermutet. Es wird angenommen, dass es in den letzten Jahren zu einer leichten Bestandserholung kam; lokal muss aber auch mit dem Rückgang einzelner Populationen gerechnet werden.^[23] Zudem kann es aufgrund von Überschneidungen mit dem Verbreitungsgebiet des Steppenzebras zu Hybridbildungen kommen, was teilweise einen Einfluss auf die Bestandsentwicklung hat.^[24] In Äthiopien umfasst die Population möglicherweise nur noch weniger als 130 Tiere, auch hier wird aber ein leichter Anstieg erwartet. Allerdings ist die Population mit einem Rückgang von 94 Prozent seit den 1980er Jahren fast zusammengebrochen. In Somalia wurde das Grevyzebra mittlerweile beinahe oder vollständig ausgerottet. Das Grevyzebra gilt als bedrohte Tierart und ist durch das Washingtoner Artenschutzübereinkommen (CITES) geschützt. Die IUCN führt es als endangered („stark bedroht“).^[3][1]

Trinkender Gevyzebra-Hengst im Kölner Zoo

Sowohl in Äthiopien als auch in Kenia ist das Grevyzebra offiziell unter Schutz gestellt. Äthiopische Schutzgebiete umfassen unter anderem das Alledeghi-Wildschutzreservat, das Yabello-Schutzgebiet und das Chalbi-Schutzgebiet, kenianische den Meru- und den Shaba-Nationalpark sowie das Buffalo-Springs- und das Samburu-Nationalreservat. Eine kleine Gruppe von 30 Tieren wurde im Tsavo-East-Nationalpark eingeführt. In Kenia kommt das Grevyzebra auch noch in privaten Schutzeinrichtungen und auch teilweise außerhalb der Grenzen der Schutzgebiete vor. Weitere Schutzmaßnahmen umfassen Beobachtungen in der freien Wildbahn bzw. Zugänglichmachung von Nahrungs- und Wasserreserven. In zoologischen Einrichtungen werden weltweit rund 600 Grevyzebras gehalten.^[3][7]

Literatur

• C. S. Churcher: Equus grevyi. Mammalian Species 453, 1993, S. 1–9

Einzelnachweise

1. ↑ ^{a b c d e f g h i j k l m n o p} C. S. Churcher: Equus grevyi. Mammalian Species 453, 1993, S. 1–9
2. ↑ Vera Eisenmann und Michel Baylac: Extant and fossil Equus (Mammalia, Perissodactyla) skulls: a morphometric definition of the subgenus Equus. The Norwegian Academy of Science and Letters. Zoologica Scripta, 29, 2000, S. 89–100
3. ↑ ^{a b c} Patricia D. Moehlman, D. I. Rubenstein und F. Kebede: Equus grevyi. In: IUCN 2012. IUCN Red List of Threatened Species. Version 2012.2. zuletzt abgerufen am 23. Februar 2013
4. ↑ Geoffrey L. Lelenguyah1, Callistus K. P. O. Ogol und Paul K. Muoria: Historical distribution and threats to Grevy’s zebra (Equus grevyi) in Samburu – an indigenous people perspective. African Journal of Ecology 49, 2010, S. 258–260
5. ↑ ^{a b} Siva R. Sundaresan, Ilya R. Fischhoff, Helen M. Hartung, Patrick Akilong, und Daniel I. Rubenstein: Habitat choice of Grevy’s zebras (Equus grevyi) in Laikipia, Kenya. African Journal of Ecology 46 (3), 2007, S. 359–64.
6. ↑ Siva R. Sundaresan, Ilya R. Fischhoff und D. I. Rubenstein: Male harassment influences female movements and associations in Grevy’s zebra (Equus grevyi). Behavioral Ecology 18 (5), 2007, S. 860–865
7. ↑ ^{a b c} Patricia D. Moehlman: Status and Action Plan for the Grevy's zebra (Equus grevyi). In: Patricia D. Moehlman (Hrsg.): Equids: Zebras, Asses, and Horses: Status Survey and Conservation Action Plan. IUCN/SCC Equid Specialist Group, IUCN (The World Conservation Union), Gland, Schweiz und Cambridge, 2002, S. 11–27
8. ↑ Joshua R. Ginsberg und D. I. Rubenstein: Sperm competition and variation in zebra mating behavior. Behavioral Ecology and Sociobiology 26, 1990, S. 427–434
9. ↑ C. Dustin Becker und Joshua R. Ginsberg: Mother-infant behaviour of wild Grevy's zebra: adaptations for survival in semidesert East Africa. Animal Behavior 40, 1990, S. 1111–1118.
10. ↑ Paul K. Muoria, Philip Muruthi, Daniel Rubenstein, Nicholas O. Oguge und Elephas Munene: Cross-sectional survey of gastro-intestinal parasites of Grevy’s zebras in southern Samburu, Kenya. African Journal of Ecology 43, 2005, S. 392–395
11. ↑ A. S. Blunden, K. C. Smith, K. E. Whitwell and K. A. Dunn: Systemic Infection by Equid Herpesvirus-1 in a Grevy's Zebra Stallion (Equus grevyi) with Particular Reference to Genital Pathology., Journal of Comparabel Pathology 119, 1998, S. 119, 485–493
12. ↑ Paul K. Muoria, Philip Muruthi, Waititu K. Kariuki, Boru A. Hassan, Dominic Mijele und Nicholas O. Oguge: Anthrax outbreak among Grevy’s zebra (Equus grevyi) in Samburu, Kenya. African Journal of Ecology 2007, 45, S. 483–489
13. ↑ Martha Weber und R. Eric Miller: Presumptive Red Maple (Acer rubrum) Toxicosis in Grevy's Zebra (Equus grevyi). Journal of Zoo and Wildlife Medicine 28 (1), 1997, Pharmacology and Toxicology, S. 105–108
14. ↑ Julia T. Vilstrup, Andaine Seguin-Orlando, Mathias Stiller, Aurelien Ginolhac, Maanasa Raghavan, Sandra C. A. Nielsen, Jacobo Weinstock, Duane Froese, Sergei K. Vasiliev, Nikolai D. Ovodov, Joel Clary, Kristofer M. Helgen, Robert C. Fleischer, Alan Cooper, Beth Shapiro und Ludovic Orlando: Mitochondrial Phylogenomics of Modern and Ancient Equids. PLoS ONE 8 (2), 2013, S. e55950
15. ↑ Ann Forstén: Mitochondrial-DNA time-table and the evolution of Equus: comparison of molecular and paleontological evidence. Annales Zoologici Fennici 28, 1992, S. 301–309
16. ↑ Ludovic Orlando, Jessica L. Metcalf, Maria T. Alberdi, Miguel Telles-Antunes, Dominique Bonjean, Marcel Otte, Fabiana Martin, Véra Eisenmann, Marjan Mashkour, Flavia Morello, Jose L. Prado, Rodolfo Salas-Gismondi, Bruce J. Shockey, Patrick J. Wrinn, Sergei K. Vasil’ev, Nikolai D. Ovodov, Michael I. Cherry Blair Hopwood, Dean Male, Jeremy J. Austin, Catherine Hänni und Alan Cooper: Revising the recent evolutionary history of equids using ancient DNA. PNAS 106, 2009, S. 21754–21759
17. ↑ Samantha A. Price und Olaf R. P. Bininda-Emonds: A comprehensive phylogeny of extant horses, rhinos and tapirs (Perissodactyla) through data combination. Zoosystematics and Evolution 85 (2), 2009, S. 277–292
18. ↑ Hákon Jónsson, Mikkel Schubert, Andaine Seguin-Orlando, Aurélien Ginolhac, Lillian Petersen, Matteo Fumagallic, Anders Albrechtsen, Bent Petersen, Thorfinn S. Korneliussen, Julia T. Vilstrup, Teri Lear, Jennifer Leigh Myka, Judith Lundquist, Donald C. Miller, Ahmed H. Alfarhan, Saleh A. Alquraishi, Khaled A. S. Al-Rasheid, Julia Stagegaard, Günter Strauss, Mads Frost Bertelsen, Thomas Sicheritz-Ponten, Douglas F. Antczak, Ernest Bailey, Rasmus Nielsen, Eske Willerslev und Ludovic Orlando: Speciation with gene flow in equids despite extensive chromosomal plasticity. PNAS 111 (52), 2014, S. 18655–18660
19. ↑ Kaedan O’Brien, Christian A. Tryon, Nick Blegen, Boniface Kimeu, John Rowan und J. Tyler Faith: First appearance of Grévy’s zebra (Equus grevyi), from the middle pleistocene kapthurin formation, Kenya, sheds light on the evolution and paleoecology of large zebras. Quaternary Science Reviews 256, 2021, S. 106835, doi:10.1016/j.quascirev.2021.106835
20. ↑ Thomas M. Kaiser und Tamara A. Franz-Odendaal: A mixed-feeding Equus species from the Middle Pleistocene of South Africa. Quaternary Research 62 (3), 2004, S. 316–323
21. ↑ Raymond L. Bernor, Miranda J. Armour-Chelu, Henry Gilbert, Thomas M. Kaiser und Ellen Schulz: Equidae. In: Lars Werdelin und William L. Sanders (Hrsg.): Cenozoic Mammals of Africa. University of California Press, 2010, S. 685–721
22. ↑ Raymond L. Bernor, Omar Cirilli, Advait M. Jukar, Richard Potts, Maia Buskianidze und Lorenzo Rook: Evolution of Early Equus in Italy, Georgia, the Indian Subcontinent, East Africa, and the Origins of African Zebras. Frontiers in Ecology and Evolution 7, 2019, S. 166, doi: 10.3389/fevo.2019.00166
23. ↑ Belinda Low, Zeke Davidson, Guy Parker, Siva Sundaresan, Martha Fischer und Peter Lalampaa: Reassessing the status of Grevy’s zebra (Equus grevyi), and other large mammals in the Marsabit region of northern Kenya. Vorläufiger Bericht, 2010 (PDF)
24. ↑ J. E. Cordingley, S. R. Sundaresan, I. R. Fischhoff, B. Shapiro, J. Ruskey und D. I. Rubenstein: Is the endangered Grevy’s zebra threatened by hybridization? Animal Conservation 12, 2009, S. 505–513

Equus grevyi es un specie de Equus.

A zebra de Grevy (Equus grevyi (Oustalet, 1882)) ye una zebra en grau recesión d'o centro-este d'Africa. Ye la más gran de todas las zebras y tien muitas rayas verticals que son muit chuntas, más que no en as altras especies, y tamién as orellas grans y redondas que la fan de reconoixer quan la se veye. Anque ye de plano más gran y más fuerte que no la zebra d'as planas, ye más deficil d'entrenar-la, por lo que nunca no la s'ha mirato de domesticar.

Una carateristica social d'a zebra de Grevy ye que por contra de como fan as altras especies de zebras, os mastos d'ésta no forman harems. A suya estratechia ye prener lo control d'una pieza de terreno y mirar de cobrir-ie qualsiquier fembra que trascruze por o suyo territorio.

Distribución

O tamanyo d'esta zebra y las suyas colors la fan inconfundible.

As zebras de Grevy habitan o norte de Kenia, dende la ribera d'o río Tana dica l'este d'o laco Turkana. Solament que existe n'esta parte d'o norte de Kenia y n'una parte más d'Etiopía, a on que se cobillan só que qualques millars d'exemplars. A zebra de Grevy ocupa lo nincho d'entre meyo d'a zebra común (más dependedera de l'augua) y los burros salvaches (d'ambients más xucos). Habita en as planas d'o centro d'Africa, a on que i troba hierba y lastons anque sean xucos pa paixentar-se. En a naturaleza, s'asocia en ramadas con as zebras comuns, ramadas en as quals siempre predominan as Grevys. Se conoixe que a tamas d'a suya convivencia las dos especies no s'hibridan en o medio natural.

Comportamiento

De día u de nueit, a zebra de Grevy tien un comportamiento social de raso diferent d'a zebra común. A suya sociabilidat ye semilar, anque sindembargo la zebra de Grevy ye territorial y forma grupos obiertos, sin de cohesión. A la contra que la zebra común, l'aseyo reciproco no lo han muito orminoso. A unidat basica d'a suya sociedat ye una fembra con o suyo potro, u con os suyos dos u tres potros más chóvens. Estas familias son combinadas en grupos de 2 a 10 fembras con os suyos chóvens, anque son poco duraderas y se desfan facilment. Os grupos tamién pueden incluyir atras especies de zebras, como las comuns, y incluso especies d'antilopes. En as sequeras, os grupos solen incluyir muitos más exemplars, con rebanyos mixtos de 100 u 200 eixemplars, que a ormino brincan ta os 450 animals. Os rebanyos migran chuntos ta buscar-se millor pasto anque dempués se dispersan pa no fer-se estorbo cuando falta la hierba.

Os mastos adultos son solitarios y territorials. Cheneralment, han territorios d'uns 6 km², las buegas d'os quals solen a coincidir con accidents topograficos como la lera d'un arrueyo u semilar. Os bartos marcan os lemites d'os suyos dominios con orina y pilas de bonya, antimás de tener lo costumbre de fer-se notar a presencia fisica con o suyo grito, contracia d'o relinco d'o somero y lo ronque d'o hipopotamo. A ormino, y si las condicions d'augua y alimento son adequatas, os mastos más territorials pueden permaneixer incluso en os suyos territorios por mientres tot l'anyo, sin de chuntar-se con as migracions con as quals sólo marcharían as fembras, que las pueden aguardar que tornarán con o tempero de criar. Os mastos territorialss tamién socializan en as buegas d'os suyos territorios por mano de tot un ligallo de rituals, y ocasionalment con barallas eventuals en as quals as bestias se pretan os cuellos y mosigan o suyo adversario y se sueltan firmes calces.

Imachens

• Masto adulto.

• Enviesta d'a tarria u tafarra de l'animal (as ancas por dezaga).

• Fembra con o poltrillón

• 
• Chacendo en tierra

• 
• 
• 

The Grévy's zebra (Equus grevyi), an aa kent as the imperial zebra, is the lairgest extant wild equid an the lairgest an maist endangered o the three species o zebra, the ither twa bein the plains zebra an the muntain zebra. Named efter Jules Grévy, it is the sole extant member o the subgenus Dolichohippus. The Grévy's zebra is foond in Kenyae an Ethiopie. Compared wi ither zebras, it is taw, haes lairge lugs, an its stripes are narrower.

The Grévy's zebra lives in semi-arid gresslands whaur it feeds on gresses, legumes, an brouse; it can survive up tae five days wioot watter. It differs frae the ither zebra species in that it daes nae live in harems an haes few lang-lastin social bonds. Male territoriality an mither–foal relationships furm the basis o the social seestem o the Grévy's zebra. This zebra is considered tae be endangered. Its population haes declined frae 15,000 tae 3,000 syne the 1970s. Houiver, as o 2008 the population is stable.

References

Zébra grévy (Equus grevyi), uga kondhang minangka zébra imperial, iku ékuwin alasan lan tuwa. Zébra grévy dadi salah sawijining zébra sing mèh cures saka telung spésies zébra, loro spésies liyané ya iku zébra lebakan lan zébra gunung. Zébra grévy iki dijenengi padha karo pénemuné Jules Grevy. Jinis iki dadi anggota siji-sijiné sing kari saka subgenus Dolichohippus. Zébra grévy bisa ditemuaké ing Kenya lan Ethiopia. Manawa dibandingaké karo zébra liya, jinis iki dhuwur, nduwé kuping gedhé, lan garis-garisé luwih cilik.

Taksonomi lan jeneng

Zébra grévy dipratélaké pisanan déning tokoh naturalis saka Prancis ajeneng Émile Oustalet ing 1882. Dhèwèké njenengi padha karo Jules Grevy. Adaté, spésies iki kalebu Dolichohippus mawa zébra lebakan lan zébra gunung ing Hippotigris. Fosil ékuwin sing mirib zébra ditemuaké ing saindenging Afrika lan Asia ing pérangan Pliocene lan Pleistocene.^[1] Conto sing wigati ya iku E. sanmeniensis saka Cina, E. cautleyi saka India, E. valeriani saka Asia tengah lan E. oldowayensis saka Afrika wétan.^[1] Turunan sabanjuré saka fosil sing mau ing dhuwur dipitaya dadi simbah moyangé zébra grévy.^[1] Zébra grévy modéren muncul nalika wiwitan jaman Pleistocene.^[1] Zébra iki turunan monofilétik^[2][3][4] lan ing 2013 manggonaké zébra grévy minangka takson nunggal takson karo zébra lebakan.^[2]

Hubungané karo manungsa

Lukisan zébra grévy sing dinèi ning Jules Grevy lan disimpen ing Ménagerie du Jardin des Plantes kala 1882

Zébra grévy wis kondhang watara wong-wong Eropa awit jaman mbiyèn lan dienggo ing sirkus déning wong-wong Roma.^[1] Nanging zébra jinis iki dilalèaké èwunan taun.^[1] Nalika abad 17, raja Shoa (saiki dadi sèntral Ethiopia) ngèkspor loro zébra; siji menyang Sultan Turki lan liyané menyang gubernur Walanda ing Jakarta.^[1] Kala 1882, pamaréntah Abyssinia ngirim siji menyang présidhèn Prancis, Jules Grevy. Kala semana kéwan dikenal minangka jinisé dhéwé lan dijenengi kanggo mulyakaké Grevy.^[1]

Status lan konservasi

Zébra grévy ing Taman Nasional Samburu

Zébra grévy wis ndrawasi.^[5] Populasiné ana 15,000 nalika 1970 ning ing wiwitan abad 21 populasiné wis kurang saka 3,500, mrosot nganti 75%.^[6]:11 Wetarané ana kurang saka 2,500 zébra grévy sing isih urip ing alam liyar. Ing pénangkarang ana kurang luwih 600 zébra grévy.^[6]:20 Angonan zébra grévy urip ing konservasi White Oak, Yulee, Florida, Amérikah, papan lairé punjul 70 anakan jaran. Ing konservasi kui uga diadani panalitèn kongsi karo sentral konservasi babagan klumpukan lan kenthelan kama lan insèminasi gawéan kanggo njaga spésies.^[7] Populasi zébra grévy wis dianggep stabil awit 2008.^[5]

Rujukan

Η ζέβρα του Γκρεβύ (Eqqus grevyi) είναι είδος ζέβρας, (το μεγαλύτερο) που ζει στα χορτολίβαδα της Ανατολικής Αφρικής.

Έχει 1,5m ύψος, και μάζα 460kg. Τα θηλυκά με τα πουλάρια ζουν και αναζητούν φυτά (που αποτελούν την διατροφή τους) στα εδαφικά όρια ενός κυρίαρχου αρσενικού.

Διάφορες με άλλα είδη ζέβρας

Η ζέβρα του Γκρεβύ δεν είναι τόσο κοινωνική σε σχέση με άλλες ζεβρες. Ξεχωρίζει για τα στρογγυλεμένα αυτιά της, ένα σημάδι σε σχήμα V στη μύτη της και ένα μαύρο σημάδι στην κοιλιά της.

Όνομα

Ο βασιλιάς της Αιθιοπίας είχε δωρίσει κάποτε μερικές ζέβρες στον τότε Γάλλο πρόεδρο Ζ. Γκρεβύ από τον οποίο πήραν το όνομά τους.

Ζέβρα του Γκρεβύ

Πηγές

• Εγκυκολπαίδεια Τα Ζώα, μια εγκυκλοπαίδεια για παιδια, εκδόσεις Πατάκη

Grévy's zebra (Equus grevyi), also known as the imperial zebra, is the largest living wild equid and the most threatened of the three species of zebra, the other two being the plains zebra and the mountain zebra. Named after Jules Grévy, it is found in parts of Kenya and Ethiopia. Superficially, Grévy's zebras’ physical features can help to identify it from the other zebra species; their overall appearance is slightly closer to that of a mule, compared to the more “equine” (horse) appearance of the plains and mountain zebras. Compared to other zebra species, Grévy’s are the tallest; they have mule-like, larger ears, and have the tightest stripes of all zebras. They have distinctively erect manes, and more slender snouts.

The Grévy's zebra live in semi-arid savanna, where they feed on grasses, legumes, and browse, such as acacia; they can survive up to five days without water. They differ from the other zebra species in that they do not live in a harem, and they maintain few long-lasting social bonds. Stallion territoriality and mother–foal relationships form the basis of the social system of the Grévy's zebra. Despite a handful of zoos and animal parks around the world having had successful captive-breeding programs, in its native home this zebra is listed by the IUCN as endangered. Its population has declined from 15,000 to 2,000 since the 1970s. In 2016, the population was reported to be “stable”; however, as of 2020, the wild numbers are still estimated at only around 2,250 animals, in part due to anthrax outbreaks in eastern Africa.^[6]

Taxonomy and naming

The Grévy's zebra was first described by French naturalist Émile Oustalet in 1882. He named it after Jules Grévy, then president of France, who, in the 1880s, was given one by the government of Abyssinia. Traditionally, this species was classified in the subgenus Dolichohippus with plains zebra and mountain zebra in Hippotigris.^[7] Groves and Bell (2004) place all three species in the subgenus Hippotigris.^[8]

Fossils of zebra-like equids have been found throughout Africa and Asia in the Pliocene and Pleistocene deposits.^[7] Notable examples include E. sanmeniensis from China, E. cautleyi from India, E. valeriani from central Asia and E. oldowayensis from East Africa.^[7] The latter, in particular is very similar to the Grévy's zebra and may have been its ancestor.^[7] The modern Grévy's zebra arose in the Middle Pleistocene.^[9] Zebras appear to be a monophyletic lineage^[10][11][12] and recent (2013) phylogenies have placed Grévy's zebra in a sister taxon with the plains zebra.^[10] In areas where Grévy's zebras are sympatric with plains zebras, the two may gather in same herds^[13] and fertile hybrids do occur.^[14]

Description

From left to right: a cranium, a complete skeleton, a left forefoot frontal, and a left forefoot lateral from a Grévy's zebra.

The Grévy's zebra is the largest of all wild equines. It is 2.5–2.75 m (8.2–9.0 ft) in head-body with a 55–75 cm (22–30 in) tail, and stands 1.45–1.6 m (4.8–5.2 ft) high at the withers. These zebras weigh 350–450 kg (770–990 lb).^[15] Grévy's zebra differs from the other two zebras in its more primitive characteristics.^[16]: 147 It is particularly mule-like in appearance; the head is large, long, and narrow with elongated nostril openings;^[16]: 147 the ears are very large, rounded, and conical and the neck is short but thick.^[17] The zebra's muzzle is ash-grey to black in colour with the lips having whiskers. The mane is tall and erect; juveniles have a mane that extends to the length of the back and shortens as they reach adulthood.^[17]

As with all zebra species, the Grévy's zebra's pelage has a black and white striping pattern. The stripes are narrow and close-set, being broader on the neck, and they extend to the hooves.^[17] The belly and the area around the base of the tail lack stripes and are just white in color, which is unique to the Grévy's zebra. Foals are born with brown and white striping, with the brown stripes darkening as they grow older.^[17]

Range and ecology

Zebra in dense brush

The Grévy's zebra largely inhabits northern Kenya, with some isolated populations in Ethiopia.^{[16]: 147 [17]} It was extirpated from Somalia and Djibouti and its status in South Sudan is uncertain.^[3] It lives in Acacia-Commiphora bushlands and barren plains.^[13] Ecologically, this species is intermediate between the arid-living African wild ass and the water-dependent plains zebra.^{[13][16]: 147} Lactating mares and non-territorial stallions use areas with green, short grass and medium, dense bush more often than non-lactating mares and territorial stallions.^[18]

Grévy's zebras rely on grasses, legumes, and browse for nutrition.^[17] They commonly browse when grasses are not plentiful.^[13][19] Their hindgut fermentation digestive system allows them to subsist on diets of lower nutritional quality than that necessary for ruminant herbivores. Grevy's zebras can survive up to a week without water, but will drink daily when it is plentiful.^[20] They often migrate to better watered highlands during the dry season.^[13] Mares require significantly more water when they are lactating.^[21] During droughts, the zebras will dig water holes and defend them.^[13] The Grévy's zebra's main predator is the lion, but adults can be hunted by spotted hyenas. African hunting dogs, cheetahs and leopards almost never attack adults, even in desperate times, but sometimes prey on young animals, although mares are fiercely protective of their young.^[17] In addition, they are susceptible to various gastro-intestinal parasites, notably of the genus Trichostrongylus.^[22]

Behaviour and life history

Herd of zebras

Adult stallions mostly live in territories during the wet seasons but some may stay in them year round if there's enough water left.^[13] Stallions that are unable to establish territories are free-ranging^[16]: 151 and are known as bachelors. Mares, young and non-territorial stallions wander through large home ranges. The mares will wander from territory to territory preferring the ones with the highest-quality food and water sources.^[23] Up to nine stallions may compete for a mare outside of a territory.^[17] Territorial stallions will tolerate other stallions who wander in their territory. However, when an oestrous mare is present the territorial stallion keeps other stallions at bay.^{[13][16]: 151} Non-territorial stallions might avoid territorial ones because of harassment.^[18] When mares are not around, a territorial stallion will seek the company of other stallions. The stallion shows his dominance with an arched neck and a high-stepping gait and the least dominant stallions submit by extending their tail, lowering their heads and nuzzling their superior's chest or groin.^[16]: 151

Zebras produce numerous sounds and vocalisations. When alarmed, they produce deep, hoarse grunts. Whistles and squeals are also made when alarmed, during fights, when scared or in pain. Snorts may be produced when scared or as a warning. A stallion will bray in defense of his territory, when driving mares, or keeping other stallions at bay. Barks may be made during copulation and distressed foals will squeal.^[17] The call of the Grévy's zebra has been described as "something like a hippo's grunt combined with a donkey's wheeze".^[13] To get rid of flies or parasites, they roll in dust, water or mud or, in the case of flies, they twitch their skin. They also rub against trees, rocks and other objects to get rid of irritations such as itchy skin, hair or parasites.^[17] Although Grévy's zebras do not perform mutual grooming, they do sometimes rub against a conspecific.^[17]

Reproduction

Zebra foal resting

Grévy's zebras can mate and give birth year round, but most mating takes place in the early rainy seasons and births mostly take place in August or September after the long rains.^[17] An oestrous mare may visit as many as four territories a day^[23] and will mate with the stallions in them. Among territorial stallions, the most dominant ones control territories near water sources, which mostly attract mares with dependant foals,^[24] while more subordinate stallions control territories away from water with greater amounts of vegetation, which mostly attract mares without dependant foals.^[24]

Zebra mare near younger zebras

The resident stallions of territories will try to subdue the entering mares with dominance rituals and then continue with courtship and copulation.^[13] Grévy's zebra stallions have large testicles and can ejaculate a large amount of semen to replace the sperm of other males.^[23] This is a useful adaptation for a species whose mares mate polyandrously. Bachelors or outside territorial stallions sometimes "sneak" copulation of mares in another stallion's territory.^[23] While mare associations with individual stallions are brief and mating is promiscuous, mares who have just given birth will reside with one stallion for long periods and mate exclusively with that stallion.^[23] Lactating females are harassed by stallions more often than non-lactating ones and thus associating with one male and his territory provides an advantage as he will guard against other males.^[25]

Gestation of the Grévy's zebra normally lasts 390 days,^[17] with a single foal being born. A new-born zebra will follow anything that moves, so new mothers prevent other mares from approaching their foals while imprinting their own striping pattern, scent and vocalisation on them.^[17] Mares with young foals may gather into small groups.^[21] Mares may leave their foals in "kindergartens" while searching for water.^[21] The foals will not hide, so they can be vulnerable to predators.^[13] However, kindergartens tend to be protected by an adult, usually a territorial stallion.^[21] A mare with a foal stays with one dominant territorial stallion who has exclusive mating rights to her. While the foal may not be his, the stallion will look after it to ensure that the mare stays in his territory.^[26] To adapt to a semi-arid environment, Grévy's zebra foals have longer nursing intervals and wait until they are three months old before they start drinking water.^[21] Although offspring become less dependent on their mothers after half a year, associations with them continue for up to three years.^[13]

Relationship with humans

An engraving of the zebra given to Jules Grévy and kept at the Ménagerie du Jardin des Plantes in 1882

The Grévy's zebra was known to the Europeans in antiquity and was used by the Romans in circuses.^[7] It was subsequently forgotten in the Western world for a thousand years.^[7] In the seventeenth century, the king of Shoa (now central Ethiopia) exported two zebras; one to the Sultan of Turkey and another to the Dutch governor of Jakarta.^[7] A century later, in 1882, the government of Abyssinia sent one to French president Jules Grévy. It was at that time that the animal was recognised as its own species and named in Grévy's honour.^[7]

Status and conservation

Grevy's zebras in Samburu National Reserve

The Grévy's zebra is considered endangered.^[3] Its population was estimated to be 15,000 in the 1970s and by the early 21st century the population was lower than 3,500, a 75% decline.^[27]: 11 In 2008 it was estimated that there are less than 2,500 Grévy's zebras still living in the wild, further declining to fewer than 2,000 mature individuals in 2016. Nonetheless, the Grévy's zebra population trend was considered stable as of 2016.^[3]

There are also an estimated 600 Grévy's zebras in captivity.^[27]: 20 Captive herds have been known to thrive, like at White Oak Conservation in Yulee, Florida, United States, where more than 70 foals have been born. There, research is underway in partnership with the Conservation Centers for Species Survival on semen collection and freezing and on artificial insemination.^[28]

The Grévy's zebra is legally protected in Ethiopia. In Kenya, it is protected by the hunting ban of 1977. In the past, Grévy's zebras were threatened mainly by hunting for their skins which fetched a high price on the world market. However, hunting has declined and the main threat to the zebra is habitat loss and competition with livestock. Cattle gather around watering holes and the Grévy's zebras are fenced from those areas.^[27]: 17 Community-based conservation efforts have shown to be the most effective in preserving Grévy's zebras and their habitat. Less than 0.5% of the range of the Grévy's zebra is in protected areas. In Ethiopia, the protected areas include Aledeghi Wildlife Reserve, Yabelo Wildlife Sanctuary, Borana National Park, and Chelbi Sanctuary. In Kenya, important protected areas include the Buffalo Springs, Samburu and Shaba National Reserves and the private and community land wildlife conservancies in Isiolo, Samburu and the Laikipia Plateau.^[3]

The mesquite plant was introduced into Ethiopia around 1997 and is endangering the zebra's food supply. An invasive species, it is replacing the two grass species, Cenchrus ciliaris and Chrysopogon plumulosus, which the zebras eat for most of their food.^[29][30]

References

Detalo de la kapo

La Grevia zebro (Equus grevyi), konata ankaŭ kiel imperia zebro, estas la plej granda nunvivanta natura ekvedo kaj la plej granda kaj plej endanĝerita el la tri specioj de zebro, dum la aliaj du estas la Stepa zebro kaj la Monta zebro. Nomita laŭ Jules Grévy, ĝi estas la nura vivanta membro de la subgenro Dolichohippus. La Grevia zebro troviĝas en Kenjo kaj Etiopio. Kompare kun aliaj zebroj, ĝi estas alta, havas grandajn orelojn, kaj ties strioj estas pli mallarĝaj.

La Grevia zebro loĝas en duon-aridaj herbejoj kie ili manĝas herbojn, legomojn, kaj plukopaŝtaĵojn; ili povas survivi ĝis kvin tagoj sen akvo. Ili diferencas el aliaj zebraj specioj je tio ke ili ne vivas en haremoj kaj havas malmultajn longdaŭrajn sociajn ligojn. Maskla teritoriemo kaj rilataro patrino–zebrido formas la bazon de la socia sistemo de la Grevia zebro. Tiu zebro estas konsiderata endanĝerita. Ties populacio malpliiĝis el 15,000 al 3,000 ekde la 1970-aj jaroj. Tamen, ĉe 2008 la populacio estas stabila.

Priskribo

Referencoj

Esqueleto de Equus grevyi

La cebra de Grévy o cebra real (Equus grevyi) es una especie de mamífero perisodáctilo de la familia Equidae. Es la cebra más grande, con muchas y estrechas rayas verticales y grandes orejas redondas. Esta especie de cebra es la más domesticable. Aunque es más grande y fuerte que la cebra común, es más fácil de entrenar. Un rasgo especial de conducta de la cebra de Grevy es que en la estación de cría, los sementales no tienen harenes. En cambio, cada semental se vuelve extremadamente territorial y defiende un pequeño pedazo de terreno, intentando copular con cualquier hembra que cruce a través de su territorio.

Detalle del cuello de una cebra de Grévy

Distribución y ecología

Se encuentra exclusivamente en Kenia y el sur de Etiopía, desde el río Tana hacia el norte, y hacia el noroeste hasta la orilla este del lago Turkana, existiendo hoy únicamente varios miles de ejemplares. Ocupa el nicho ecológico intermedio entre la cebra común, más dependiente del agua, y el asno salvaje africano, más adaptado al desierto. Habita las llanuras secas abiertas y la sabana arbustiva árida. Se asocia a cebras comunes formando manadas mixtas en las que predominan las Grévy. Sin embargo, ambas especies no hibridan en libertad.

Alimentación

Pasta todo tipo de hierba, incluso aquella que es demasiado tosca para el ganado. También ramonea hojas, sobre todo en la estación seca. Es menos dependiente del agua que la cebra común; suele beber diariamente si hay agua disponible, pero si es necesario soporta dos o tres días sin líquido. Durante la sequía prolongada, puede cavar en los cauces secos en busca de agua subterránea.

Comportamiento

Es de hábitos tanto diurnos como nocturnos. El comportamiento social de la cebra de Grévy es completamente diferente al de la cebra común. Su sociabilidad es similar; sin embargo, la cebra de Grévy es territorial y forma grupos abiertos, no cohesionados. Al contrario que en la cebra común, el aseo recíproco es casi inexistente.

La unidad básica es una hembra con su potro o sus dos potros más jóvenes. Estas familias se combinan en grupos de entre cinco y diez hembras con sus potros, pero son uniones inestables, sin cohesión ni jerarquías de rango. Los grupos pueden asociarse a cebras comunes y a varias especies de antílopes, y durante la estación seca pueden agregarse en manadas mixtas de cien a doscientos ejemplares, a veces hasta cuatrocientos cincuenta. Estas manadas migran en la estación seca en busca de zonas favorables de agua y pasto, pero después se dispersan para evitar la competencia por la escasa hierba.

Los machos adultos son solitarios y territoriales. Generalmente dominan un territorio de 6 km², cuyas fronteras suelen coincidir con accidentes topográficos tales como cauces de arroyos. Los garañones marcan los límites de sus dominios mediante orina y pilas de excrementos, además de hacerse notar por su presencia física y su llamada, una mezcla entre el rebuzno de un asno y el gruñido de un hipopótamo. En muchas ocasiones, y si las condiciones de agua y alimento son adecuadas, los machos territoriales permanecerán en su feudo todo el año sin unirse a las migraciones, esperando así a que regresen las hembras en la estación de las lluvias, cuando comienza la época punta de cría. Los machos territoriales vecinos frecuentemente socializan en las fronteras mediante una serie de rituales, y en ocasiones se producen peleas en las que los machos luchan presionando sus cuellos, mordiendo a su adversario e intercambiando patadas y coces.

Los grupos de yeguas suelen deambular por territorios solapantes, recorriendo cada día una distancia de 10-15 km que comprende los dominios de varios machos territoriales. Cuando cumplen los tres años, los machos jóvenes abandonan a su madre para reunirse en grupos de dos a seis solteros, hasta un máximo de diez. Estos grupos pueden invadir los dominios de los garañones territoriales sin oposición de éstos, incluso pueden mezclarse con grupos de hembras mientras buscan pasto, pero solo si las hembras no están en celo. Si hay hembras en celo, el semental adulto nunca tolerará la invasión de otro macho territorial, pero puede permitir la permanencia de los grupos de solteros en su territorio mientras se mantengan a distancia prudencial de las hembras en celo. A partir de los seis años, los machos jóvenes pueden delimitar su propio territorio.

Las rayas delgadas de la grupa distinguen a la cebra de Grévy

El depredador más importante de la cebra de Grévy es el león, que ataca tanto a los adultos como a los potros. Estos últimos también son amenazados por leopardos y hienas. Durante la sequía, cuando las hembras deben recorrer grandes distancias en busca de agua, a menudo dejan a los potros desatendidos. Los pequeños carecen del instinto necesario para esconderse y se convierten entonces en presa fácil para los depredadores. La longevidad de la cebra de Grévy es de quince a veinte años.

A pesar de las rayas y del nombre de "cebra" que ambas comparten, en realidad las cebras de Grévy y las comunes no están más emparentadas entre sí de lo que cada una de ellas lo está con los caballos o los asnos. Esto se manifiesta también en sus diferentes organizaciones sociales, que responden a adaptaciones a hábitats distintos. La cebra común es básicamente nómada y no territorial, por lo que los garañones encuentran más ventajoso unirse a los grupos de hembras y seguirlas en sus desplazamientos para asegurarse la reproducción. En cambio, las Grévy son territoriales a pesar de sus migraciones, por lo que los machos pueden establecer sus dominios y acceder así a las yeguas que habitualmente transitan su territorio.

Reproducción

Madre con su cría

Las yeguas comienzan a criar a partir de los tres años. La mayoría de nacimientos tiene lugar en la estación húmeda, pero la cría se produce a lo largo de todo el año. La gestación es de doce a trece meses. El único potro alumbrado es capaz de erguirse sobre sus patas varios minutos después de nacer, y transcurrida una hora comienza a trotar, aunque sus patas son tan largas que tiene que separarlas para llegar con la nariz al suelo. Dentro de las grandes manadas, las yeguas con potros jóvenes se reúnen en grupos de "guardería", a veces junto a hembras en avanzado estado de gestación y madres con potros de mayor edad.

Origen de la denominación

La cebra de Grévy, recibe su nombre en honor del presidente francés Jules Grévy (1807-1891), a quien regaló un ejemplar el emperador de Etiopía en 1882. Este ejemplar sirvió para describir la especie.^[2]​

Referencias

Kõrbesebra ehk grevi sebra (Equus grevyi) on hobuse perekonda kuuluv liik.

Kõrbesebrad elavad Ida-Aafrikas Keenia ja Etioopia kuiva kliimaga aladel. Kõrbesebra on arvatud eriti ohustatud liikide hulka. Mõnekümne aastaga on tema arvukus vähenenud üle kahe korra ja praeguseks elab looduses paar tuhat isendit.

Kõrbesebra on suurim looduses elav hobuslane. Teiste sebradega võrreldes on tema triibud peenemad ja tihedamad. Kõrbesebrad on rohusööjad ja suudavad ilma vett joomata mitu päeva hakkama saada. Erinevalt teistest hobuslastest ei moodusta kõrbesebrad püsivaid karju.

Süstemaatika

Hobuse perekonda kuuluv kõrbesebra on savanni- ja mägisebra kõrval üks kolmest sebraliigist. Sageli paigutatakse kõrbesebra monotüüpsesse alamperekonda Dolichohippus. Aastal 2002 määras Colin Groves esialgselt kaks kõrbesebra alamliiki, põhja pool elava Equus grevyi grevyi ja nimeta jäänud lõunapoolse alamliigi Meru ja Ewaso Ng'iro jõe ümbruses. Aastal 2004 jõudsid Colin Groves ja Catherine Bell koljusid uurides siiski järeldusele, et liik on monotüüpne.^[2][1]

Kasutatud on sünonüüme Equus faurei ja Equus grevyi berberensis.^[3]

Põlvnemine

Usutakse, et kõigi tänapäeva hobuslaste ühine esivanem elas umbes 3,9 miljonit aastat tagasi Põhja-Ameerikas. Euraasiasse jõudsid tema järeltulijad 2,5 kuni 3 miljonit aastat tagasi. mtDNA-analüüsi järgi pärineb sebrade viimane ühine esivanem 2,8 miljoni aasta tagusest ajast. Umbes 2 miljonit aastat tagasi liikusid hobuslased Euraasiast Aafrikasse. Kõrbesebra ja savannisebra lahknemine leidis aset umbes 1,6 miljonit aastat tagasi.^[4]

Tänapäeva sebraga sarnaneva looma Pliotseenist ja Pleistotseenist pärinevaid fossiile on leitud nii Aafrikast kui ka Aasiast. Nende seas on Hiinast leitud Equus sanmeniensis, Indiast leitud Equus cautleyi, Kesk-Aasiast leitud Equus valeriani ja Ida-Aafrikast leitud Equus oldowayensis. Eriti viimane on kõrbesebraga väga sarnane^[5] ja see on tihti paigutatud ka kõrbesebra kõrvale alamperekonda Dolichohippus.^[6]

Vanimad Aafrikast leitud sebraga sarnaneva looma Equus numidicus'e fossiilid pärinevad Magribist ja Sudaanist. Tema järeltulijad võisid olla Equus capensis ja Equus oldowayensis, kelle fossiile on leitud vastavalt Lõuna- ja Ida-Aafrikast. Kõrbesebra on luustiku poolest mõlemaga üsna sarnane.^[7]

Esimesed kokkupuuted eurooplastega

Kõrbesebra oli väidetavalt esimene sebra, kellega eurooplased kohtusid, nimelt olevat teda kasutatud Vana-Rooma tsirkuses. Järgmised andmed pärinevad 17. sajandist, mil Shewa kuningas olevat saatnud ühe sebra Türgi sultanile ja teise Hollandi Jakarta kubernerile. Aastal 1882 saatis hiljem Etioopia valitsejaks saanud Menelik II kõrbesebra kingituseks Prantsusmaa presidendile Jules Grévyle. Kui avastati, et sebra erineb juba varem tuttavatest lõuna pool elavatest sugulastest, saigi ta presidendi auks endale nime. ^[5]

Levila

Kõrbesebrad elavad teadaolevalt ainult Etioopia kirde- ja lõunaosas ning Keenia kesk- ja põhjaosas.^[8] Lõuna-Sudaanis võib alles olla üksikuid isendeid. Kõrbesebra on üks viimase poole sajandiga kõige kiiremini vähenenud populatsiooniga Aafrika imetajaid. Ajalooliselt ulatus nende asuala Keenia riftiorust Somaalia lääneosani; Etioopia põhjaosas Alledeghi tasandikust Awashi jõe oru ja Ogadenini ning Turkana järve kirdekaldast Etioopias kuni Kenya mäe põhjanõlvani ja kagus Tana jõeni. Praeguseks on alles jäänud üksikud laigud, Keenias riftioru idakaldalt kuni Tana jõeni; Etioopias väike populatsioon Alledeghi tasandikul; Etioopia lõunaosast Ch’ew Bahiri järvest kuni Kenya mäe põhjanõlvani ja üksikud isendid ka sealt piki Tana jõe kallast kagu pool. Keenias Ida-Tsavo rahvuspargis ja selle ümbruses elab väike introdutseeritud populatsioon. Usutakse, et Somaalia populatsioon on hävinud; viimased kinnitatud andmed sealt pärinevad 1973. aastast. Pole usaldusväärseid andmeid selle kohta, et kõrbesebrasid oleks kunagi kohatud Eritreas või Djiboutis. Lõuna-Sudaani puudutavad väited vajavad kinnitust.^[1]

Elupaigad

Sebrakari Samburu loodusreservaadis

Kõrbesebra elab Keenia ja Etioopia kõrbes, poolkõrbes ja kuivas savannis, kus taimestiku moodustavad eelkõige mitmesugused rohttaimed, puhmad, põõsad, akaatsiad ja mürripuud.^[9][8][10] Ta eelistab laugjaid nõlvu ja platoosid.^[10][11]

Kõrbesebrad elavad mõõdukas kauguses püsivatest veekogudest. Nad on eelkõige rohusööjad, kuigi põua ajal või rohunappuses võivad puulehed moodustada kuni 30% nende toidust. Täkud kaitsevad oma territooriumi, mille suurus võib olla 2–12 km². Kindla territooriumiga mitte seotud isendite elupaik võib katta koguni 10 000 km². Nad on väga mobiilsed; on teada, et ressursside otsingul võivad nad liikuda üle 80 km ulatuvaid vahemaid.^[1]

Et kõrbesebrad toidu ja vee otsingul pidevalt ringi liiguvad, on nende asuala ja tihedus hooajati erinev. Kuival hooajal, kui sõltuvus vee lähedusest on suurem, hoidutakse rohkem lähestikku. Siiski elavad nad suure liikuvuse tõttu harva väga tihedalt koos. Kõige sagedamini võib neid tavaliselt kohata Samburu lõunaosas ja Laikipia lavamaal.^[1]

Arvukus

Kõrbesebra on arvatud eriti ohustatud liikide hulka. Looduses elavate kõrbesebrade arvuks hinnatakse 1966–2447. Aastatel 1988–2007 on tema arvukus vähenenud umbes 55%. On ka hinnanguid, mille järgi on arvukus aastatel 1980–2007 vähenenud 68%. Täiskasvanud loomi on alla 2000. Aastatel 2006–2016 on kõrbesebra arvukus püsinud stabiilsena.^[1]

Keenia

Keenias oli 1988. aastal hinnanguliselt 4276 isendit, 2000. aastal 2435–2707, 2004. aastal 1567–1976 ja 2006. aastal 1468–2135. Aastal 2016 hinnati populatsiooni suuruseks 2350 looma, kellest 1716 olid täiskasvanud.^[1]

Etioopia

Etioopias oli 1980. aastal hinnanguliselt 1900 kõrbesebrat, 1995. aastal 577, 2003. aastal 106 ja 2006. aastal 128. Aastal 2011 hinnati populatsiooni suuruseks 230 looma, kellest 168 olid täiskasvanud.^[1]

Eluiga

Kõrbesebra eluiga looduses on keskmiselt 18–20 aastat.^[9][12] Vangistuses võib ta elada kuni 30-aastaseks.^[12]

Välimus

Kaks kõrbesebrat

Triibud

Kõrbesebra kolju, luustik, esijalg eestvaates ja külgvaates

Kõrbesebra on suurim looduses elav hobuslane. Kehaehituselt sarnaneb ta mõnevõrra teiste hobustega. Tal on suur piklik pea ja pikk koon, suhteliselt püstine pikk kael ning peenikesed jalad, mis lõpevad kapjadega.^[8][12]

Silmad on suured ja asuvad kõrgel pealael; nende asend laseb sebral söömise ajal ümbrust jälgida. Ainuke koht, mida sebra ei näe, on täpselt tema selja taga. Karjas söövad sebrad vaatavad tihti just sel põhjusel eri suundadesse.^[12] Kõrvad on väga suured ja ümara tipuga. Kõrva otsas on valge tutt, kõrva tagaküljel üks lai must triip.^[9]

Kõrbesebra karvkate on sile ja lühikarvaline. Turjal ja seljal on pikakarvaline püstine lakk,^[12] mis ulatub enamasti kõrgemale kui kõrvad.^[7] Üla- ja alahuulel on vurrud. Sabakarvad on suhteliselt lühikesed.^[10]

Märal on üks paar nisasid.^[2]

Hambaid on kõrbesebral 44. Hambavalem on i 3/3, c 1/1, p 4/4, m 3/3.^[7] Hambad kasvavad pidevalt, sest kare rohi kulutab neid.^[12]

Kõrbesebra ülahuule all paikneb Jacobsoni elund. Feromoonide haistmiseks kergitab sebra ülahuult.^[5]

Suurus

Sebrakari

Kõrbesebra kehapikkus on keskmiselt 250–275 cm, õlakõrgus 145–160 cm, saba pikkus 55–75 cm, kaal 350–450 kg.^[9] Täkud on märadest suuremad ja raskemad.^[7]

Värvus

Kõrbesebra mustad ja valged triibud on teiste sebradega võrreldes peenemad ja tihedamad.^[9] Triipude laius külgedel on keskmiselt 25–38 mm, nende vahe 20 mm.^[7] Kereosa triibud on vertikaalsed, teistel sebradel on need aga tagaosas tihti pigem horisontaalsed. Jalad on üleni kaetud peente horisontaalsete triipudega, kere ja jala üleminek moodustab huvitava v-kujulise kardinat meenutava mustri. Pikk püstine lakk on samuti triibuline.^[9]

Piki selgroogu on must triip, mida ääristab kummalgi pool valge triip. Kõhualune on valge. Valge karvkate ulatub osalt ka külgedele.^[9]

Näos ulatuvad triibud poole koonuni. Koonu keskosa on valge või hallikas, ots pruun.^[9][7] Kõrva tagaküljel on üks lai must triip, kõrva otsas valge tutt.^[8]

Tagantvaates on kõrbesebral kummalgi pool saba silmatorkav valge laik. Selle järgi on ta samburu keeles saanud nime loiborkurum ('valge tagumikuga').^[13]

Varsa triibud on pruunid. Need muutuvad järk-järgult tumedamaks ja enam-vähem esimese eluaasta lõpuks on need juba mustad.^[13][12]

Triipude otstarbe kohta on mitmesuguseid teooriaid. Nende funktsiooniks on peetud nii maskeeringut kui ka vaenlaste eksitamist. Hiljuti on uurijad välja pakkunud hoopis mõtte, et triipudel on sotsiaalne funktsioon ja need soodustavad paarilise leidmist. Arvatakse, et sebrade, hobuste ja eeslite ühisel esivanemal olid triibud, mis aga hobustel ja eeslitel on evolutsiooni käigus kadunud.^[8]

Liikumatult rohumaal puhmade keskel seisev triibuline loom on võrdlemisi raskesti märgatav, sest sulandub tausta. Kui sebrakari näiteks lõvi eest põgeneb, moodustavad liikuvad triibud lõvi silme ees virvendava mustri ja tal on raske loomi üksteisest eristada.^[13] Triibuline on osutunud heaks kaitsevärvuseks eriti pimedas ja päikesevarjus. Hämaras võivad triibud lasta loomal suuremana paista ja tema piirjooni hägustada.^[7]

Iga sebra triipude muster on ainulaadne, justnagu sõrmejälg. Sebrad tunnevad kaaslase mustri järgi ära.^[13]

Eluviis

Erinevalt teistest hobuslastest on kõrbesebra sotsiaalne struktuur väga paindlik. Täiskasvanud kõrbesebra ei moodusta püsivaid karju nagu hobused või teised sebrad. Ainus püsivam side on ema ja varsa vahel. Varssadeta märad, täkud ja noorloomad moodustavad lõdvalt seotud rühmi, mille liikmed võivad iga päev olla erinevad.^[13][9] Sõltuvalt toidu- ja veevarude kättesaadavusest võidakse koos olla ka kauem, aga harva pikemalt kui mõni kuu.^[13] Karja suurus on enamasti 6–20 looma. Karja võivad moodustada samast soost loomad või näiteks varssadega märad, üksikud märad ja noored täkud. Tihti liiguvad kõrbesebrad ka üksinda.^{[9][12][8][13]} Kui teiste sebrade karja moodustab tihti täkk koos oma haaremiga, siis kõrbesebradel sellist karjatüüpi ei esine.^[14] Keenias on kohatud ka kõrbesebrade ja savannisebrade ühiseid karju.^[10]

Umbes 10% täiskasvanud täkkudest on seotud kindla territooriumiga, mille suurus on 2,5–10 km². Kõrbesebra täku territoorium on suurem kui ühelgi teisel rohusööjal.^[8][13] Sel alal on täkul ainuõigus märadele. Kui pole innaaeg, lubatakse territooriumile sööma või jooma ka teised täkud.^[12][9] Paaritumishooajal aetakse võõrad täkud ära. Täkk käib omaks kuulutatud alal pidevalt ringi, tihti seisatab ja kuulatab kikkis kõrvadega. Ta märgistab piire uriini ja sõnnikuga ning kuulutab oma omandiõigust hääleka kisaga. Territooriumi piiril võivad olla 30–40 cm kõrgused sõnnikuhunnikud.^[7] Täkud paarituvad kõigi märadega, kes nende alale satuvad. Mida viljakamal ning rohu- ja veerikkamal alal nad elavad, seda suurem on nende võimalus paarituda.^[13]

Võitlust esineb harva, eelkõige siis, kui indlev emane satub kahe täku valduste piirile või kui sissetungija püüab territooriumi endale saada. Enamasti leiab kaklus aset 20–50 meetri laiusel piirialal. Võitlusse asutakse ainult siis, kui kumbki peab end teisele võrdseks partneriks. Sebra võib tõusta tagajalgadele ja vehkida esimeste jalgadega. Kasutatakse nii hambaid, kabjalööke kui ka jalavõtet, millest võivad mõlemad põlvili kukkuda ja seejärel juba maas edasi maadelda. Kui üks täkkudest end võidetuks tunnistab, lõpetab ta rabelemise ja võitja laseb ta hambust lahti. Kaotaja põgeneb. Märad kaitsevad ennast eelkõige tagajalgade kabjalöökidega.^[7]

Kõrbesebradele meeldib püherdada.^[5] Nad suudavad joosta kiirusega 65 km/h.^[15]

Suhtlemine

Kõrbesebrad tervitavad üksteist püstiste kõrvadega ning nuusutavad üksteist, eriti ninasõõrmeid, kaela, külgi ja saba.^[5]

Nad tunnevad üksteist ära triipude järgi.^[12] Vastsündinud varss õpib ema ära tundma lõhna, hääle ja triipude mustri järgi.^[7]

Liigikaaslaste väljaheite ja uriinimärgistusega tutvumiseks kergitavad sebrad ülahuult, et haista feromoone.^[5]

Füüsilist lähedust esineb kõrbesebrade juures väga harva.^[2]

Varsad müravad omavahel, hüppavad, jooksevad ja ajavad üksteist taga.^[7]

Häälitsused

Kõrbesebra häälitsused sarnanevad rohkem eesli häälega kui teiste sebrade häälitsused.^[10] Valjuhäälset eeslikisa teevad tavaliselt juhtivad täkud.^[13][12] Nooremad täkud ei häälitse peaaegu kunagi.^[2]

Mära kutsub varssa õrna häälega ja varss vastab talle.^[2]

Toitumine

Mära varsaga

Kõrbesebra toitub valdavalt rohust.^[9][8] Põua ajal napsab ta ka puudelt lehti, näksib puhmaid ja võib süüa ka puude ja põõsaste koort.^[8][13] Ta võib süüa ka mitmesuguseid vilju.^[16]

Loomad veedavad ligi kaks kolmandikku päevast süües.^[13] Kui toitu napib, võib söömisele kuluda 80% nende ajast. Kõrbesebra seedeelundkond on hästi kohanenud madala toiteväärtusega menüüga.^[16]

Toiduks kasutatavate rohttaimede seas on hiidhirss pennisetum schimperi, sõrmhirss Eleusine jaegeri, puuritshein Chrysopogon ancheri, ripsmeline haakhein ja Enteropogon macrostachyus.^[7]

Kõrbesebra vajab vähem vett kui teised sebrad.^[16] Täiskasvanud kõrbesebra võib ilma veeta vastu pidada kuni viis päeva. Veeotsingutel võib ta läbida kuni 8 km. Väikeste varssadega märad peavad aga jooma iga päev. Märad püsivad veekogu lähedal, kuni varsad on 3–4 kuu vanused.^[13]

Paljunemine

Kõrbesebra varss

Nii täkud kui ka märad saavad suguküpseks 3–4-aastaselt, kuid täkud ei ole enamasti enne 5.^[7] või 6. eluaastat piisavalt jõulised, et märade pärast võistelda. Kõrbesebradel pole kindlat paaritumishooaega,^[12][9] kuigi sünde võidakse ajastada vihmahooajale, mis kestab maist juunini ja novembrist detsembrini. Kui mära põua või muude asjaolude tõttu nõrgaks jääb, ei hakka ta tavaliselt indlema.^[17]

Tiinus kestab 13 kuud (keskmiselt 390 päeva)^[7], sünnib üks varss.^[9][8] Märad poegivad iga paari aasta tagant; esimene varss sünnib 3–6-aastasel märal.^[7] Kui poegimisaeg kätte jõuab, eemaldub mära karjast ja otsib varjulise paiga tihedamas põõsastikus. Ta poegib tavaliselt pikali, varss sünnib kabjad ees, poegimine kestab 7–8 minutit. Ema hoiab teised märad seni eemal, kui varss on ta omaks võtnud. Hiljem võib ema joogikohta minna ka üksi, jättes varsa teiste karjaliikmete hoole alla.^[7]

Vastsündinud varss kaalub 36–56 kg. Tema triibud on pruunikad ning karv pikem ja sasisem kui täiskasvanud sebral. Esimese eluaasta jooksul muutub karvkate siledaks ja triibud mustaks.^[13][12] Varss suudab jalgadele tõusta juba 6 minutit pärast sündimist ja joosta 45 minutit pärast sündimist.^[7][8] See on vaenlase rünnaku korral hädavajalik oskus. Varsad püsivad ema läheduses ja söövad tihti.^[13] Mära imetab varssa 6–8 kuud.^[9][8] Kaheksakuuselt hakkavad varsad tasapisi rohtu näsima. Kuigi nad on 9-kuuselt juba võrdlemisi iseseisvad, jäävad nad ema lähedusse kuni kolmeks aastaks.^[12] Märavarss jääb ema juurde 13–18 kuuks, täkkvarss vähemalt kolmeks aastaks.^[7]

Täkkude fertiilne iga kestab umbes 18. eluaastani.^[7]

Ohud

Mära varsaga Inglismaal Marwelli loomaaias

Kõrbesebra peamised vaenlased looduses on lõvi, tähnikhüään, leopard ja gepard.^[9][12]

Kõrbesebrat ohustavad veekogude kuivamine, rohurikaste elukohtade vähenemine ja kuivamine ülekarjatamise tõttu, võistlus ressursside pärast teiste rohusööjatega, salaküttimine ja haigused.^[1] Sebrad ei suuda võistelda inimestega, kes nende põlistele aladele oma loomi karjatama tulevad. Vee pärast võistlevad nad nii põllumeeste kui ka koduloomadega.^[13]

Põlisrahvad (eriti Somaalias) on kõrbesebrat jahtinud nii toiduks kui ka naha saamiseks.^[12] 1970. aastatel läks üle maailma moodi sebranahk. Samal ajal sai alguse kõrbesebrade arvukuse järsk vähenemine.^[8] Keenia nahakütid tapsid kõige rohkem kõrbesebrasid 1970. aastate lõpus. Tollane populatsiooni vähenemine võibki olla sellest tingitud, kuigi hiljem jätkunud vähenemise põhjuseks on peetud ka noorte varssade suurt suremust. Mingil määral jätkub küttimine toiduks, kohati ka ravimite saamiseks. Veevarud on vähenenud, eelkõige seetõttu, et jõgesid, eriti Ewaso Ng’iro jõge kasutatakse ulatuslikult kastmisvee saamiseks ning see on põuaaegset vooluhulka vähendanud viimase 30 aastaga umbes 90%.^[1] Etioopias on peamiseks ohustajaks küttimine.^[1]

Aastal 2007 avastati, et Keenias Samburu lõunaosas Wamba ümbruses suri siberi katku puhangu tagajärjel üle 50 kõrbesebra.^[1] Sebrad on vastuvõtlikud parasiitide suhtes ning haigestuvad mitmesugustesse vere kaudu edasi kantavatesse nakkushaigustesse. Tsetsekärbest kõrbesebra ei huvita. Sebrasid ohustab ka teetanus ja veistekatk. Viimase läbipõdemine muudab looma selle suhtes immuunseks.^[7]

Salaküttimisele on suures osas piir pandud ning kehtestatud nii rahvusvahelised kui ka Keenia algatatud kaitseabinõud. Sellegipoolest kasutavad kohalikud rahvad mõnikord sebra liha toiduks ja rasva näiteks tuberkuloosi ravimiseks.^[8]

Ka pikaajalised sõjad ja näljahädad on sebrade vähenemisele kaasa aidanud.^[5]

Kaitse

Kõrbesebrad ja kaelkirjakud Samburu reservaadis

Etioopias on kõrbesebra ametlikult kaitse all, kuigi ametlik kaitse on suhteliselt jõuetu ja tugineb pigem kogukondadele. Keenias kehtib alates 1977. aastast küttimiskeeld ja kõrbesebra on ametlikult kaitsealune loom.^[1]

Kaitsealad moodustavad kõrbesebra asualast vähem kui pool protsenti. Etioopias on Alledeghi reservaat, Yabello kaitseala, Borana jahipiiranguala ja Chalbi kaitseala. Keenias on loodud Buffalo Springsi, Samburu ja Shaba loodusreservaat, eraalgatuslikud kaitsealad Isiolos, Samburus ja Laikipia lavamaal pakuvad olulist kaitset lõunapoolsele populatsioonile. On seatud piiranguid koduloomade karjatamisele.^[1]

Eelkõige püütakse kaitsta veeressursse, kaasata kogukonda, hoida kaitsealadel silma peal ja jälgida loomade arvukuse muutumist.^[1]

Ristumine savannisebraga

Savannisebrad

Kõrbesebra asustus on asuala lõunaosas tihedamaks muutunud, sest põhja pool elukohad kaovad. Laikipia piirkonnas kattub tema asuala savannisebra omaga ja sealkandis on kohatud ka hübriide. DNA-analüüside põhjal on selgunud, et kõik kohatud esimese põlve hübriidid on savannisebra mära ja kõrbesebra täku järeltulijad. Nad sarnanevad kasvult pigem kõrbesebraga ja püüavad vahel piima imeda isegi siis, kui on ise juba emast suuremad. Hübriidid liituvad pigem savannisebra karjaga. Vähemalt kaks jälgitud hübriidi on oma varsad kasvatanud vanemaks kui kolm kuud, neist üks ka täiskasvanuks. Oletatakse, et ristumise põhjustab eelkõige asjaolu, et kõrbesebra populatsioonis on ebaproportsionaalselt palju täkke, samas on ka savannisebrade arvukus vaadeldud alal kõrbesebra omast märksa suurem. Kuigi ristumist on peetud potentsiaalseks ohuks kõrbesebrale, usuvad uurijad, et pigem on see võrreldes otsesemate ohtudega teisejärguline.^[14]

Viited

Välislingid

Kõrbesebra – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Grevy zebra (Equus grevyi) Equus generoko animalia da. Perisodaktiloen barruko Equidae familian sailkatuta dago.

Kenian eta Etiopian jatorria duen zebra hau arrunta (Equus quagga) baino handiagoa da.

Erreferentziak

• 'Equus grevyi'ri buruzko informazioa Mammals of The World datubasean

Ikus, gainera

• Equidae

Grevynseepra eli kuningasseepra (Equus grevyi) on yksi kolmesta nykyisestä seepralajista. Se elää luonnossa pensasalueilla Etiopiassa, Keniassa ja Somaliassa. Grevynseepran raidat ovat kapeammat ja korvat ja säkäkorkeus suurempi kuin muilla seeproilla (noin 150 cm). Lajin kantoaika on 13 kuukautta, mikä on pitempi kuin millään muulla kavioeläimellä.

Laji on saanut nimensä Ranskan presidentti Jules Grévyn mukaan, joka sai seepran 1880-luvulla lahjaksi Abessiniasta. Nisäkäsnimistötoimikunta on ehdottanut lajin suomenkielisen nimen muuttamista isoseepraksi.^[2]

Grevynseepra on erittäin uhanalainen.^[1] Sitä metsästettiin aikoinaan sen huomiota herättävän nahkan takia. Nyt sitä uhkaa elinympäristön menetys, kotieläinten aiheuttama kilpailutilanne ja leijonat.

Lähteet

• Hevosmaailma.net

Viitteet

Equus grevyi

Le Zèbre de Grévy (Equus grevyi), également connu sous le nom de Zèbre impérial, est le plus grand des équidés sauvages mais aussi la plus menacée des trois espèces de zèbres, les deux autres étant le zèbre des plaines et le zèbre de montagne. Son nom est un hommage au président de la République Française Jules Grévy. Il est l’unique membre toujours existant du sous-genre Dolichohippus.

Le zèbre de Grévy vit au Kenya et en Éthiopie. Comparé aux autres zèbres, il est très grand, a de grandes oreilles, et ses rayures sont plus fines. Il vit dans les plaines semi-arides où il se nourrit d’herbe, de légumineuses et de buissons ; il peut survivre jusqu’à cinq jours sans boire.

Il se différencie des autres espèces de zèbres par son comportement social : il ne vit pas en harem et ne se lie que pendant peu de temps avec ses congénères. Son système social est régi par la territorialité des mâles, et le lien qui unit la mère et son petit.

Le zèbre de Grévy est une espèce menacée. Sa population est passée de 15 000 individus à environ 2 000 entre les années 1970 et 2004. Depuis le milieu des années 2000 sa population est relativement stable, avec un effectif estimé lors des derniers comptages (2016) à 2 680 individus dont un peu moins de 2 000 individus matures^[1].

Le zèbre de Grévy court jusqu'à 50 km/h.^{[réf. souhaitée]}

Taxonomie et appellation

Spécimen de zèbre offert à la France par le gouvernement d'Abyssinie et qui a permis de décrire l'espèce.

C’est le naturaliste français Émile Oustalet, qui, en 1882, a décrit le zèbre de Grévy pour la première fois. Il l’a nommé d’après Jules Grévy, alors président de la République française, à qui, dans les années 1880, le gouvernement d’Abyssinie en a offert un exemplaire.

Il est l’unique représentant encore existant du sous-genre Dolichohippus. Le zèbre des plaines et le zèbre de montagne appartiennent quant à eux au sous-genre Hippotigris. Des fossiles de zèbres Dolichohippus datant du Pliocène et du Pléistocène ont été trouvés à travers toute l’Afrique et l’Asie^[2], notamment E. sanmeniensis en Chine, E. cautleyi en Inde, E. valeriani en Asie centrale et E. oldowayensis en Afrique de l’Est^[2]. Ce dernier en particulier est très similaire au zèbre de Grévy et pourrait être son ancêtre^[2].

Le zèbre de Grévy moderne est apparu au début du Pléistocène^[2]. En 2009, une étude phylogénétique a suggéré que les zèbres de Grévy proviennent, avec les ânes, d’une lignée différente des zèbres des plaines mais peut-être pas des zèbres de montagne^[3]. Dans les régions où les zèbres de Grévy vivent en sympatrie avec les zèbres des plaines, il peut arriver que les deux espèces se rassemblent en un seul troupeau et se reproduisent parfois entre elles^[4],[5].

Description

Le zèbre de Grévy est le plus grand de tous les équidés sauvages. Il mesure de 2,5 à 3 m de la tête à la queue, qui mesure entre 38 et 75 cm, de 1,30 à 1,60 de hauteur au garrot et jusqu'à 1,90 m de hauteur à la tête. Les mâles pèsent entre 350 et 450 kg^[4],[6] et les femelles de 250 à 325 kg^[7]. Le zèbre de Grévy diffère des deux autres espèces par ses caractéristiques plus primitives. Il ressemble beaucoup à une mule : sa tête est longue et fine, ses oreilles sont très grandes, de forme arrondie et conique, et son cou est court mais large^[8].

Comme chez toutes les espèces de zèbres, la robe du zèbre de Grévy présente des rayures noires et blanches. Les rayures sont fines et rapprochées, plus larges sur le cou, elles s’étendent jusqu’aux sabots^[8]. Le ventre et la zone entourant la base de la queue n’ont pas de rayures, ce qui est spécifique au zèbre de Grévy. Il possède en moyenne 80 rayures. Les zèbres naissent avec des rayures marron et noires, les premières noircissant en vieillissant. Les rayures du zèbre peuvent servir à donner l’illusion qu’il est plus imposant qu’il ne l’est réellement ou à déformer son apparence, et ainsi perturber les prédateurs. Il se trouve qu’un zèbre immobile passe inaperçu la nuit ou lorsqu’il est à l’ombre^[8]. Des expériences ont suggéré que les rayures polarisent la lumière de sorte que cela décourage les taons, ce qui n’est pas le cas des autres motifs de pelage^[9]. La couleur du museau du zèbre varie du gris au noir, les lèvres possèdent des vibrisses. La crinière est longue et dressée sur le cou, les jeunes ont une crinière qui descend jusque sur leur dos et qui se raccourcit une fois qu’ils atteignent l’âge adulte^[8].

Écologie et comportement

Zèbre de Grévy.

Le zèbre de Grévy vit au nord du Kenya, et certaines populations isolées vivent en Éthiopie^[10]. L’espèce est extirpée en Somalie et à Djibouti et son statut au Soudan du Sud est incertain^[1]. Le zèbre de Grévy vit dans la brousse et les plaines arides^[4]. Écologiquement, cette espèce se situe entre l’âne sauvage d’Afrique vivant dans les zones arides et le zèbre des plaines tributaire de l’eau^[10]. Les femelles en période de lactation et les mâles non-territoriaux évoluent dans les zones où la verdure est plus importante plus souvent que les autres individus^[11].

Les zèbres de Grévy se nourrissent d’herbe, de légumineuses et de buissons^[8]. Ils ont pour habitude de grignoter les buissons et les plantes au sol lorsque l’herbe manque^[4],[12]. Leur système digestif particulier (un seul estomac mais fermentation cæcale comme pour tous les périssodactyles), leur permet de subsister avec un régime alimentaire de qualité nutritionnelle plus faible que celui des herbivores ruminants. Ils peuvent survivre jusqu’à cinq jours sans eau, mais boivent régulièrement lorsque celle-ci est abondante^[13]. Durant la saison sèche, ils leur arrive fréquemment de migrer vers les terres montagneuses où l’eau y est plus présente^[4]. Les femelles ont besoin de boire beaucoup plus lorsqu’elles sont en période de lactation^[14]. Pendant les saisons sèches, les zèbres creusent des trous pour y trouver de l’eau et les défendent^[4]. Les zèbres de Grévy constituent des proies pour les lions, les hyènes, les lycaons, les guépards et les léopards^[8]. Ils sont de plus sujets à des parasites gastro-intestinaux, notamment du genre Trichostrongylus^[15].

Troupeau de zèbres.

Ils vivent sur un même territoire, majoritairement durant la saison des pluies, mais peuvent y rester toute l’année s’il y reste assez d’eau^[4]. Les étalons incapables d’établir des territoires circulent librement^[10] et sont appelés des célibataires. Les femelles, les jeunes et les mâles non-territoriaux ont des domaines vitaux très étendus. Les femelles se déplacent de territoire en territoire, préférant ceux où la nourriture est la meilleure et où l’eau est la plus abondante^[16]. Jusqu’à neuf mâles peuvent se battre pour une seule femelle hors d’un territoire^[8].

Les étalons territoriaux acceptent les autres étalons évoluant sur leur territoire, cependant, lorsqu’une femelle en chaleur est présente, les étalons territoriaux maintiennent les autres mâles à distance^[4],[10]. Pour cette raison, les mâles non-territoriaux ont tendance à les éviter^[11]. Lorsqu’aucune femelle n’est présente, un étalon territorial recherchera la compagnie d’autres étalons. L’étalon montre sa domination à l’aide de son encolure arquée et d’une démarche assurée, les moins dominants se soumettent en étendant leur queue, en baissant la tête et en se touchant du museau leur poitrail ou leur aine^[10]. Le cri du zèbre de Grévy est décrit comme « se situant entre le grognement de l’hippopotame et le râle de l’âne^[4]. Pour se débarrasser des mouches ou des parasites, ils se roulent dans la poussière, dans l’eau ou dans la boue, et font bouger leur peau pour faire partir les mouches. Ils se frottent également contre les arbres, les rochers et tout ce qu’ils peuvent trouver pour se débarrasser des parasites^[8]. Bien qu’ils ne pratiquent pas le toilettage mutuel, il leur arrive parfois de se frotter contre un congénère^[8].

Reproduction

Une mère zèbre et des zébreaux.

Un zébreau se reposant.

Les zèbres de Grévy peuvent s’accoupler et se reproduire durant toute l’année, mais, la plupart du temps, ils s’accouplent au début de la saison des pluies et les naissances se produisent surtout entre août et septembre, après les longues pluies^[8]. Une femelle en chaleur peut se rendre sur quatre territoires par jour^[16] et s’accouplera avec les étalons qui s’y trouvent. Parmi les étalons territoriaux, les plus dominants contrôlent les territoires proches des sources d’eau, qui attirent essentiellement des juments et leurs petits dépendants^[17], tandis que les étalons plus subordonnés contrôlent les territoires loin de l’eau, où la végétation est plus dense et qui attirent surtout les juments sans zébreaux dépendants^[17]. Les étalons vivant sur ces territoires essayent de soumettre les juments y pénétrant à l’aide de rituels de domination, puis en leur faisant la cour et enfin en s’accouplant avec^[4]. Les mâles zèbres de Grévy ont de gros testicules et peuvent éjaculer un important volume de sperme pour remplacer celui des autres mâles^[16]. Ceci est une adaptation utile pour les espèces dont les femelles pratiquent la polyandrie. Les célibataires ou les étalons se trouvant hors du territoire parviennent parfois à s’accoupler discrètement avec des juments sur le territoire d’un autre étalon^[16]. Tandis que les associations entre les femelles et les mâles sont brèves et que l’accouplement est pratiqué très librement, les femelles qui viennent de donner naissance restent avec un seul mâle pendant une longue période et s’accouplent uniquement avec celui-ci^[16]. Les femelles en période de lactation sont harcelées plus souvent que les autres par les mâles, le fait de s’associer avec un mâle et son territoire lui procure l’avantage qu’il la défendra contre les autres^[18].

Chez les zèbres de Grévy, la gestation dure généralement 390 jours^[8], et est suivie d’une naissance unique. Le nouveau-né suit tout ce qui bouge, les jeunes mères empêchent donc les autres femelles d’approcher leur zébreau le temps que ces derniers s’habituent à leurs rayures, leur odeur et leur vocalisation^[8]. Il arrive que les femelles accompagnées de jeunes zébreaux se rassemblent en petits groupes. Les juments laissent parfois leurs zébreaux à la « crèche » pendant qu’elles vont chercher à boire^[14]. Les zébreaux ne se cachent pas, ils sont donc des proies faciles pour les prédateurs^[4]. Cependant, les « crèches » sont généralement protégées par un adulte, la plupart du temps un mâle territorial^[14]. La femelle et son petit restent avec un mâle territorial dominant qui est le seul à pouvoir s’accoupler avec elle. Bien que le zébreau ne soit sûrement pas le sien, l’étalon s’en occupera pour s’assurer que la femelle ne quitte pas son territoire^[19]. Pour s’adapter à leur environnement semi-aride, les petits zèbres de Grévy ne commencent à boire de l’eau qu’à partir de 3 mois^[14]. Même si les zébreaux deviennent moins dépendants de leur mère après six mois, ils resteront à ses côtés parfois jusqu’à l’âge de trois ans^[4].

Relation avec les humains

Le zèbre de Grévy est connu des Européens depuis l’Antiquité et les Romains s’en servaient dans les cirques^[4]. Il a par la suite été oublié du monde occidental pendant 1 000 ans^[2]. Au XVII^e siècle, le roi du Shewa (désormais Éthiopie centrale) exporta deux zèbres : l’un fut envoyé au sultan de Turquie, et l’autre au gouverneur néerlandais de Jakarta^[2]. Deux siècles plus tard, en 1882, le gouvernement d’Abyssinie en envoya un au président français Jules Grévy. C’est à ce moment-là que l’animal a été reconnu comme une espèce à part et nommé en l’honneur de Grévy^[2].

Statut et conservation

Zèbres de Grévy dans la Réserve nationale de Samburu.

Le zèbre de Grévy est une espèce menacée^[1]. Dans les années 1970, sa population était estimée à 15 000 individus et au début du XXI^e siècle, sa population était passée en dessous des 3 500 individus, subissant ainsi un déclin de 75 %^[20]. On estime à moins de 2 500 le nombre de zèbres de Grévy vivant encore à l’état sauvage^[1]. On compte également environ 600 zèbres de Grévy en captivité^[20]. Les troupeaux captifs prospèrent, comme celui de la White Oak Conservation à Yulee, Floride, où plus de 70 de zébreaux sont nés. Là-bas, des recherches menées en partenariat avec les Centres de conservation pour la survie des espèces sur la collecte et la congélation de sperme ainsi que sur l’insémination artificielle sont en cours^[21]. Depuis 2008, la population de zèbre de Grévy s’est considérablement stabilisée^[1].

Le zèbre de Grévy est une espèce protégée par la loi en Éthiopie. Au Kenya, il est interdit de le chasser depuis 1977. Autrefois, les zèbres de Grévy était principalement chassés pour leur peau qui atteignait un prix considérable sur les marchés. La chasse a par la suite décliné, et les principales menaces pesant sur les zèbres sont désormais la perte de leur habitat et la compétition avec le bétail. Celui-ci est rassemblé autour des points d’eau et entouré de clôtures qui empêchent ainsi les zèbres de pouvoir y accéder^[20]. Les efforts communautaires pour la protection des zèbres de Grévy et de leur habitat ont été très efficaces. Moins de 0,5 % du territoire des zèbres de Grévy se trouvent dans des zones protégées. En Éthiopie, les zones protégées comprennent la Alledeghi Wildlife Reserve, le Yabelo Wildlife Sanctuary, la Borana Controlled Hunting Area et le Chalbi Sanctuary. Au Kenya, les zones protégées sont la réserve de Buffalo Springs et les réserves nationales de Samburu et Shaba ainsi que des terres de conservation privées à Isiolo, Samburu et sur le Plateau Laikipia^[1].

Galerie

• Zèbre de Grévy ou Zèbre impérial au zoo de Vincennes

• 
• 
• 
• Zèbre de Grévy dans la Réserve nationale de Samburu.

• Equus grevyi (Zèbre de Grévy) au ZooParc de Beauval à Saint-Aignan-sur-Cher (France)

Références

• (en) Cet article est partiellement ou en totalité issu de l’article de Wikipédia en anglais intitulé .

Is ainmhí é an séabra Grevy. Mamach atá ann.

Is síol ainmhí é an t-alt seo. Cuir leis, chun cuidiú leis an Vicipéid.
Má tá alt níos forbartha le fáil i dteanga eile, is féidir leat aistriúchán Gaeilge a dhéanamh.

Grevijeva zebra (lat. Equus (Hippotigris) grevyi) je najveća vrsta zebre. Prepoznatljiva je po uskim prugama i velikim zaobljenim ušima. Živi u istočnoj Africi - Keniji i Etiopiji. Ime je dobila po francuskom predsjedniku Julesu Grévyju, kome je vlada Abesinije 1880.-ih tih poklonila jedan primjerak te vrste.

Opis

Po izgledu se vidljivo razlikuje od ostalih vrsta zebri. To je najveća vrsta iz porodice konja (Equidae}, ako ne računamo domaće pasmine. Visoka je 1,45 do 1,60 m u ramenima i duga 2,5 - 2,75 m, od glave do repa. Rep je dugačak do 75 cm. Teška je između 350 i 450 kg.

Ima vrlo uske i gusto raspoređene pruge. Na vratu su malo šire. Pruge su im, za razliku od ostalih vrsta zebri, izražene i na nogama, sve do kopita. Jedino im je trbuh bijel, bez pruga. Uši su im vrlo velike i okrugle. Glava im je velika, izdužena i uska, a griva visoka i podignuta.

Rasprostranjenost

Nekada je živjela u većem dijelu Kenije, Etiopije, Eritreje i Somalije. Danas se održala samo u sjevernoj Keniji i dijelovima južne Etiopije, gdje se nalaze izolirane populacije. Prilagođena je na polusušne ravnice, prekrivene grmljem i gustiš, iako za vrijeme suša više voli predjele bogate vodom.

Prehrana

Hrani se uglavnom travom, premda također jede lišće, šiblje i koru drveća. Provodi veliki dio dana na ispaši.

Ponašanje

Udružuju se u manje skupine na kraće razdoblje, od nekoliko mjeseci. Mužjaci uglavnom provode vrijeme sami, na teritoriju koju obilježavaju gomilama balege. Pare se sa ženkama koje lutaju po njihovoj teritoriji. Mužjaci se bore između sebe za teritorij i ženke.

Ženke rađaju po jednog mladunca svake druge godine. Mladi ne piju vodu prva tri mjeseca života, hraneći se samo mlijekom.

La zebra di Grévy (Equus grevyi), a volte detta zebra imperiale, è un mammifero della famiglia degli Equidi.
Prende il nome da Jules Grévy, presidente della Francia: fu il governo dell'Abissinia, negli anni '80 dell'Ottocento, a volergli dedicare il nome dell'animale.

Descrizione

La testa

Scheletro

La zebra di Grévy, sotto molti aspetti, ricorda il mulo, mentre le altre specie di zebra sono più facilmente avvicinabili al cavallo. È la specie di zebra dalle dimensioni maggiori. Alta 1,25-1,5 metri al garrese, è lunga 2,5-3 metri dalla testa alla coda, con quest'ultima che misura tra i 38 e i 75 centimetri. I maschi pesano tra i 380 e i 450 kilogrammi^[4], le femmine tra i 350 e i 400. È tra le diverse specie, quella con le orecchie di dimensioni maggiori e con le striature tra loro più ravvicinate.

Equus grevyi var. faurei è una varietà somala di Equus grevyi caratterizzata da peli bianchi sulla coda.^[5]

Distribuzione

Zebra nella riserva di Samburu

Allo stato brado, vive in Kenya settentrionale ed Etiopia. In Somalia è da considerarsi estinta.^[6]
In alcune aree del Kenya convivono sia la zebra di Grévy che la zebra di Grant, tipo la Riserva nazionale Samburu.

Conservazione

Zebra con i piccoli

Dagli anni '70, la specie è considerata in pericolo, a causa soprattutto del degrado del suo habitat e della caccia^[6], praticata per il suo mantello che, sui mercati mondiali, è valutato ad un prezzo molto elevato. Oggi gode di massima protezione.

Per cercare di aumentare il numero e espanderne l'areale, la zebra di Grevy è stata introdotta nell'ecosistema del Parco nazionale dello Tsavo in due traslocazioni: 22 individui rilasciati nel Tsavo East National Park nel 1964 e 30 individui rilasciati nel Tsavo West National Park nel 1977. Un grosso branco viene allevato anche nel parco privato Lewa Wildlife Conservancy^[7].

Tassonomia

Disegno della zebra dato a Jules Grevy nel 1882

Il termine "zebra" indica diverse specie del genere Equus, caratterizzate da un mantello a strisce nere e bianche. Il genere Equus è suddiviso in quattro sottogeneri: Equus, Asinus, Hippotigris e Dolichohippus.
Mentre la zebra delle pianure, la zebra delle montagne del Capo e la zebra di Hartmann appartengono al sottogenere Hippotigris, la zebra di Grévy è l'unica specie del sottogenere Dolichohippus.

Note

Dykuminis zebras (lot. Equus grevyi, angl. Grevy's Zebra, vok. Grevyzebra) – arklinių (Equidae) šeimos neporakanopis žinduolis. Stambiausia zebrų rūšis, gyvena Etiopijos ir Somalio pusdykumėse.

Vikiteka

Šis su teriologija susijęs straipsnis yra nebaigtas. Jūs galite prisidėti prie Vikipedijos papildydami šį straipsnį.

Tuksneša zebra (Equus grevyi) ir zirgu dzimtas (Equidae) zebru apakšģints (Dolichohippus) vienīgā suga. Tuksneša zebru sauc arī par imperiālo zebru, jo ir vislielākā no visām zebrām. Savvaļā tā dzīvo vistālāk uz ziemeļiem, tā ir sastopama Kenijas, Somālijas un Etiopijas pustuksnešos. Salīdzinot ar citām zebrām, tai ir garas kājas, lielas ausis, strīpas šaurākas un to raksts ir blīvs. Faktiski tuksneša zebra nav tuva radiniece citām zebrām, kas pieder pie zebru apakšģints Hippotigris, bet, analizējot DNS, tā ir līdzīgāka ēzeļu apakšģintij Asinus. Zinātnieki tuksneša zebru uzskata par zirgu dzimtas primitīvāko pārstāvi.

Izskats

Tuksneša zebra ir liela auguma. Tās garums ir 2,5-2,75 m, augstums skaustā 1,45-1,60 m, astes garums apmēram 40-75 cm, svars 350-450 kg. Strīpas ir šauras un novietotas tuvu viena otrai. Uz kakla strīpas ir nedaudz platākas. Atšķirībā no citām zebrām kājas ir strīpainas līdz pat nagam, tikai kronītis ir pilnīgi melns. Tuksneša zebrai uz krustiem abpus melnajai svītrai uz mugurkaula ir balti plankumi^[1]. Tuksneša zebru ausis ir ļoti lielas, noapaļotas un forma ir koniska. Galva liela, gara un šaura, līdzīga mūlim. Krēpes ir garas un taisni stāvošas.

Barība

Tuksneša zebras pamatbarība ir zāle, bet tā ēd arī augļus, krūmus un koku mizu. 60-80% sava nomoda laika tuksneša zebra velta ēšanai, bet tas ir atkarīgs, cik daudz ir pieejamās barības. Gremošanas sistēma ir labi pielāgojusies veģetācijai ar zemu olbaltumvielu saturu, kā arī tuksnešu zebrām vajag mazāk ūdens nekā pārējām zebrām.

Ieradumi

Tuksneša zebras ērzelis

Daudzējādā ziņā tuksneša zebras ir līdzīgas Āfrikas savvaļas ēzeļiem. Tāpat kā ēzeļi tās dzīvo nelielās grupās, piedevām tās uzturās kopā tikai dažus mēnešus. Pieauguši tēviņi pamatā dzīvo vieni, apstaigājot plašas teritorijas 2-12 km², kas gan ir mazāka nekā savvaļas ēzeļa tēviņam. Tā kā zebru apdzīvoto teritoriju veģetācija nav blīva, tad zebras dzīvo izklaidus lielos attālumos, sazinoties ar balsi. Katra pieaugušā tēviņa teritorijā dzīvo viņa harēma ķēves. Teritorija tiek iezīmēta ar fekāliju kaudzēm. Jaunie zebru tēviņi veido nelielus "vecpuišu" barus. Tāpat kā savvaļas ēzeļi tuksneša zebras vadošais tēviņš pieļauj citu ērzeļu atrašanos viņa teritorijā, ja tiek ievērota hierarhija. Tas nozīmē, ka ērzeļi respektē galvenā ērzeļa tiesības uz viņa harēmu pārošanās laikā. Ja izceļas cīņa starp diviem tēviņiem, tad ērzeļi ir izteikti vokāli un skaļi. Dzimumbriedumu ķēves sasniedz 3 gadu vecumā, bet tēviņi 6 gadu vecumā.

Ķēves un kumeļi

Tuksneša zebras mazulis

Tuksneša zebrām mazuļi dzimst tikai katru otro gadu, grūtniecība ilgst 350-400 dienas. Tām piedzimst viens kumeļš. Tikko piedzimis zebrēns seko visam, kas kustās, tādēļ pirmās stundas pēc dzemdībām jaundzimušā kumeļa māte ir ļoti agresīva pret citām ķēvēm. Kad kumeļš sāk sekot un atpazīt savu māti pēc izskata un smaržas, zebru māte atļauj citām zebrām tuvoties mazulim. Jau pēc 20 minūtēm mazulis var staigāt, bet pēc vienas stundas jaundzimušais kumeļš var skriet kopā ar pieaugušajām zebrām, kuras spēj attīstīt ātrumu līdz 40km/st^[2]. Tuksneša zebru kumeļu starplaiki starp piena zīšanas reizēm ir garāki kā citām zebrām, un tie nedzer ūdeni līdz trīs mēnešu vecumam. Tādējādi zebras jau no mazotnes pierod pie ierobežota šķidruma uzņemšanas. Tuksneša zebras kļūst ātrāk patstāvīgas nekā citi zirgu dzimtas kumeļi.

Tuksneša zebra mūsdienās

Tuksneša zebras izdzīvošana mūsdienās ir apdraudēta, daļēji tas ir tādēļ, ka tā tiek medīta. Tās āda, pateicoties blīvajam strīpojumam, pasaules tirgū tiek vērtēti kā ļoti ekskluzīva, un tā ir īpaši dārga. Zebras izspiež no to teritorijām cilvēki un mājdzīvnieki, konkurējot ar tuksneša zebrām uz ūdens rezervēm. Zinātnieki uzskata, ka savvaļā ir apmēram 1500-2000 tuksneša zebru.

Atsauces

Kuda belang Grévy (Equus grevyi) merupakan ahli keluarga Equidae liar maujud yang paling besar dan yang paling terancam daripada ketiga-tiga spesies kuda belang, selain kuda belang daratan dan kuda belang gunung. Dinamai sempena Jules Grévy, ia merupakan satu-satunya ahli yang masih wujud dalam subgenus Dolichohippus. Kuda belang Grévy berasal dari Kenya dan Habsyah. Dibandingkan dengan kuda belang lain, ia tinggi, bertelinga besar, dan lebih tirus belangnya.

Kuda belang Grévy hidup di kawasan padang rumput separa gersang di mana ia makan rumput dan kekacang. Ia mampu hidup hingga lima hari tanpa air. Kewilayahan jantan serta hubungan ibu dengan anak merupakan asas sistem sosial kuda belang Grévy. Spesies ini dianggap terancam. Bilangannya telah merosot dari 15,000 ke 3,000 ekor sejak 1970-an. Tetapi setakat tahun 2008, bilangannya telah stabil.

Rujukan

De grévyzebra (Equus grevyi) is een bedreigde zebrasoort uit de drogere streken van Kenia en Ethiopië. De grévyzebra is de zogenaamde Hippotigris ("tijgerpaard"), de zebrasoort die in de derde eeuw in Romeinse circussen optrad. Hij is vernoemd naar de Franse president Jules Grévy, die in 1882 een grévyzebra geschonken kreeg van Menelik I, de negus ("keizer") van Abyssinië. De grévyzebra is de enige nog levende soort uit het ondergeslacht Dolichohippus. Verwante soorten kwamen vroeger voor over geheel Afrika en Eurazië: fossielen zijn aangetroffen tot in China.

Kenmerken

De grévyzebra is de grootste zebrasoort, met lange poten, een korte, gespierde nek en een lang gezicht. Hij heeft een wit lichaam met smalle zwarte strepen die dicht op elkaar staan en het gehele lichaam bedekken, over de gehele poten tot aan de hoeven en op de kop. Enkel de buik en de basis van de staart is ongestreept en geheel wit. De strepen op het lichaam en de nek zijn verticaal. Op de nek lopen de strepen door in de manen. De strepen op de poten lopen horizontaal. Over de rug, van de manen naar de staartwortel, loopt een brede zwarte streep, de aalstreep. Langs deze streep loopt een witte, ongestreepte rand. Het strepenpatroon is voor ieder dier uniek. De oren zijn groot, breed en afgerond en hebben een zwarte rand en een witte top. Rond de neus en de mond is het dier bruinig zwart. De lange staart is gestreept aan de basis en eindigt in een zwarte pluim.

De grévyzebra heeft een kop-romplengte van 250 tot 300 centimeter, een schouderhoogte van 140 tot 160 centimeter en een staartlengte van 38 tot 75 centimeter. Vrouwtjes wegen 350 tot 400 kilogram, mannetjes 380 tot 450 kilogram.

Verspreiding en leefgebied

Grévyzebra in Noord-Kenia

De grévyzebra is de noordelijkst voorkomende zebrasoort. Hij kwam vroeger voor in de droge halfwoestijnen, steppen en savannen van geheel Noordoost-Afrika, van Zuid-Soedan tot Noord-Kenia. Tegenwoordig komt hij enkel voor in enkele parken in Kenia en Ethiopië. De grévyzebra leeft voornamelijk in droge, open grasgebieden, afgewisseld met een lage struikbegroeiing. In Noord-Kenia waar de grévyzebra samen voorkomt met de steppezebra leeft de grévyzebra meer in drogere graslanden.

Leefwijze

Groepje grévyzebra's in Zoo de la Palmyre

De soort is voornamelijk in de schemering actief. Op het heetst van de dag schuilt hij in de schaduw. Hij leeft voornamelijk van grassen en kruiden, aangevuld met bladeren van struiken en lage bomen. Deze soort kan langere tijd zonder water dan andere zebra's, tot vijf dagen, maar drinkt dagelijks als er een waterbron in de buurt is en zal in drooggevallen rivieren graven naar grondwater.

De grévyzebra leeft in kleine, losse kuddes van vier tot twintig dieren, bestaande uit enkele vrouwtjes en hun jongen. Mannetjes zonder territorium, meestal jongere dieren, leven voornamelijk in vrijgezellengroepjes. Soms voegen verscheidene kuddes zich samen tot grotere, gemengde kuddes van enkele honderden dieren. Vaak komen ook gemengde kuddes met beisa's voor, en soms ook met giraffe, elandantilope, en in het zuiden van zijn verspreidingsgebied, met steppezebra, impala en kafferbuffel. Mannetjes zijn volgroeid als ze zes jaar oud zijn.

Een ouder mannetje leeft solitair. In de paartijd heeft een hengst een eigen territorium van 2 tot soms wel 12 km², en agressie komt voor onder seksueel actieve mannetjes. Tijdens deze gevechten kan de grévyzebra een balkend geluid maken, als een ezel. Een territorium is afgebakend met grote mesthopen. De sterkste mannetjes hebben een territorium met veel gras, nabij water. Hierdoor worden ook andere zebra's naar een territorium van een mannetje getrokken. Het mannetje heeft binnen zijn territorium het alleenrecht om te paren met vrouwtjes die zijn territorium doorkruisen. Vrijgezellengroepjes worden getolereerd, en vaak vergezelt het dominante mannetje zo'n groep. Een dominant mannetje is te herkennen aan het opgeheven hoofd en de hoge stappen, een onderdanig mannetje heeft een opgeheven staart en een gebogen hoofd.

Voortplanting

Een vrouwtje heeft een vaste plek om te werpen, waar zij iedere keer naar terug zal keren. Één veulen wordt geboren na een lange draagtijd van 350 tot 400 dagen. Het kan na een kwartier staan. Het veulen heeft bij de geboorte een lange maan, die loopt van de voorhoofd tot de staartwortel, en een rij van lange haren over zijn buik. Ook zijn de strepen van het veulen meer bruin dan zwart van kleur. Het veulen volgt zijn moeder bij iedere stap.

Het kan tot twaalf maanden lang worden gezoogd, maar sommige veulens stoppen al met zes maanden met zogen. Als het drie maanden oud is, drinkt het voor de eerste keer water en eet het voor het eerst vast voedsel. Na zeven maanden zijn ze gedeeltelijk onafhankelijk, en gaan ze vaker hun eigen weg, maar een jonge zebra blijft meestal zo'n twee tot drie jaar bij zijn moeder. In het wild planten zebra's zich meestal voor het eerst voort als ze zo'n zes jaar oud zijn, in gevangenschap kan dit al eerder gebeuren, als een dier een jaar of drie oud is. Een grévyzebra kan minstens 24 jaar oud worden.

Bedreiging

De grévyzebra wordt bedreigd door concurrentie van schapen en geiten, die meestal leven in de graslanden vlak bij waterbronnen, waar ze het voedselrijke gras opeten en de waterbronnen overdag onbereikbaar maken voor de zebra. Daardoor wordt deze gedwongen 's nachts te drinken en grazige gebieden die verder liggen van waterbronnen op te gaan zoeken. 's Nachts is de soort echter gevoeliger voor predatie, omdat dan de meeste roofdieren actief en lastiger waar te nemen zijn. Ook wordt door de afstand tussen graas- en drinkplek eventuele veulens vaker alleen gelaten, waardoor de kans dat deze door een roofdier worden gegrepen groter is. Mede hierdoor is de populatie in Kenia met zo'n zeventig procent afgenomen tussen 1977 en 1988. In Ethiopië is de soort ook bedreigd door de jacht (onder andere voor de vacht, waar hoge prijzen voor worden betaald). Door jacht en oorlogen is de soort uitgestorven in Somalië. De grévyzebra wordt in dierentuinen gehouden en er zijn fokprogramma's opgestart om de soort voor uitsterven te behoeden.

Grévys sebra eller imperial sebra (Equus grevyi) er eneste nålevende art i underslekten Dolichohippus (dolicho betyr lang og refererer til det lange hodet). Den er den fysisk største av sebraene og har tett stripemønster (de mørke stripene er bredere enn de lyse) og ekstra lange ører. Arten lever naturlig i Etiopia og Kenya, men den er ikke tallrik. Underarter er ikke kjent, i det de etiopiske og kenyanske bestandene er monotypiske.^[2]

Navnet

Sebraen er oppkalt etter den franske president Jules Grévy. Sebraarten var overhodet ikke kjent i noen av de franske afrikanske kolonoområder, men i 1880-årene ble et dyr av arten sjenket av Abessinias keiser til den franske presidenten.

Beskrivelse

Grévys sebra

Grévys sebra er den fysisk største av sebra-artene. Den blir omkring 145–160 cm i skulderhøyde og veier typisk 350–450 kg. Hannene blir typisk 30–50 kg tyngre enn hunnene.

Grévys sebraen har tett stripemønster, der de hvite stripene er smalere enn de brune/sorte (ungdyr/voksne). Hodet er langt og smalt, nærmest muldyrlignende, og nakken kort og kraftig med stående man.

Det er ikke kjent at arten i dag har underarter, da bestandene i Kenya og Etiopia viste seg å være monotypiske i en undersøkelse fra 2004.^[2]. Det er imidlertid beskrevet tre underarter; Equus grevyi grevyi (Oustalet, 1882), Equus grevyi berberensis (Pockock, 1902) og Equus grevyi faurei (Matschie, 1898).

Utbredelse

Grévys sebra er utbredt i spredte bestander i det sentrale og nordlige Kenya og det sørlige og sentrale Etiopia. I tillegg har den blitt introdusert i Tsavo East National Park, lengst sør i Kenya. Fossile funn antyder at utbredelsen tidligere trolig også omfattet det sørøstre Eritrea, det nordvestre Djibouti og det sørvestre Somalia (der den sist ble observert i 1973, men det kan fortsatt finnes noen dyr der). Forskere antyder at det trolig er færre enn 2500 Grévys sebraer igjen i verden, hvorav cirka 750 reproduserende individer.^[1] Flesteparten finnes i Kenya.

Habitat

Grévys sebra trives på tørre og semitørre gressbevokste sletter med innslag av krattskog og permanent tilgang på vann. I forhold til andre sebraer klarer den seg i tørrere forhold og med mer sparsom vegetasjon og tilgang på vann.^[3] Voksne individer kan klare seg uten vann i 2–5 dager, mens diende hopper kan klare seg i 1–2 dager.^[4]

Atferd

Grévys sebraene danner løse, ustabile flokker på 20–30 individer. Flokken består av merrer med og uten føll og unge, ikke-territoriale hanner. Flokkenes sammensetning og størrelse kan varierer fra dag til dag. Hingstene er territoriale og samler ikke hoppene i et harem, men vil normalt tillate at andre hingster ferdes i territoriet, så lenge de ikke konkurrerer om hoppene.

Både hunner og hanner blir kjønnsmodne i 3–4-årsalderen, men hannene blir sjelden dominante nok til å kunne pare seg før de er omkring seks år gamle. Paringen foregår året rundt. Etter cirka tretten måneder føder hoppa ett føll, som typisk veier 36–56 kg. Føllet har brune striper og småragget pels. Etter cirka ett år skifter fargen på stripene til sort. Føllet kan stå på beina i løpet av femten minutter, og gå og løpe korte distanser innen det har gått en time. Føllet dier mora i opp mot åtte måneder, selv om det begynner å spise gress i løpet av en uke. Det vil normalt følge mora til det blir omkring tre år gammelt.

Referanser

Eksterne lenker

• (en) Grévys sebra i Encyclopedia of Life
• (en) Grévys sebra i Global Biodiversity Information Facility
• (en) Grévys sebra hos Fossilworks
• (en) Grévys sebra hos NCBI
• (en) Grévys sebra hos ITIS
• (en) Kategori:Equus grevyi – bilder, video eller lyd på Wikimedia Commons
• (en) Equus grevyi – galleri av bilder, video eller lyd på Wikimedia Commons
• Equus grevyi – detaljert informasjon på Wikispecies

Denne zoologirelaterte artikkelen er foreløpig kort eller mangelfull, og du kan hjelpe Wikipedia ved å utvide den.
Det finnes mer utfyllende artikkel/artikler på .

Zebra pręgowana^[4], zebra Grevy'ego^[5], zebra Grevyego^[6] (Equus grevyi) – gatunek ssaka z rodziny koniowatych, należący do grupy zebr.

Sierść tułowia ubarwiona w pionowe czarno-białe pasy, zakrzywiające się na biodrach i barkach, na nogach przechodzące w poziome, sięgające kopyt. Brzuch jest biały, grzywa dwubarwna. Charakterystyczne bardzo długie, szerokie uszy zaokrąglone na wierzchołkach. Nowo urodzone źrebięta mają pasy brązowo-czarne, a ich grzywy ciągną się wzdłuż grzbietu aż do ogona.

Średnia długość życia wynosi około 20 lat.

Nazwa gatunkowa grevyi jest eponimem mającym na celu uhonorowanie Jules’a Grevy’ego, prezydenta Francji.

Historia

Niegdyś licznie występowały w Etiopii, Somalii oraz północnej Kenii, jednakże dziś można je tylko spotkać w północno-wschodniej Etiopii oraz w Kenii. Ten gatunek zebry nie był widywany w Somalii od 1973 roku. Ich liczba zmniejszyła się gwałtownie w latach 70. XX wieku, kiedy ich skóry stały się bardzo modne^[7].

Zebra pręgowana w Omaha

Zebra pręgowana

Środowisko i odżywianie

Zebry pręgowane występują na sawannach wschodniej Afryki, w Etiopii i północnej Kenii. Obecnie występowanie w Sudanie nie jest potwierdzone. Są roślinożerne, ich głównym pożywieniem są trawy.

Wygląd

Długość ciała: 2,5-3 m

Długość ogona: 38-75 cm

Wysokość w kłębie: 1,4-1,6 m

Masa: samce 380-450 kg, samice 350-400 kg.

Rozmnażanie i życie społeczne

Zebry pręgowane osiągają dojrzałość płciową w wieku 4 lat. Samice są płodne 2-9 dni co 19-33 dni. Ciąża trwa około 390 dni. Młode rodzą się najczęściej w sierpniu lub we wrześniu. Po 6-14 minutach od narodzin młoda zebra może stać, po około 30 minutach chodzić, a po około 45 minutach biegać. Młode stają się dorosłe po około 275 dniach.

W przeciwieństwie do innych gatunków zebr, nie żyje w stałych stadach, nie obserwuje się też stałych związków. Większość osobników żyje w grupach ogierów lub klaczy z młodymi, czasami w grupach mieszanych.

W Czerwonej księdze gatunków zagrożonych, prowadzonej przez Międzynarodową Unię Ochrony Przyrody, zebra pręgowana jest klasyfikowana jako gatunek zagrożony wyginięciem (kategoria EN)^[3]. Ssaki te są jednak często spotykane w ogrodach zoologicznych.

Szkielet

Przypisy