الأسماء في صفحات التنقل
Valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka (alamperekond Strobus).
Valgetüveline seedermänd on aeglasekasvuline ja pikaealine. Puu kasvab tavaliselt 12–18[3] (harva kuni 27[4]) m kõrguseks.
Suurematel kõrgustel kasvavate puude eluiga on sageli üle 600–700 aasta, vanima Idahost leitud puu vanus oli 1270 aastat.[3]
Võra on kooniline, vanemas eas kuhikjas ja sageli ebasümmeetriline. Tüve läbimõõt on kuni 1,5 cm. Tüve koor on sile, helehall, vanemas eas plaatjas.[4]
Juurestik on hästi laialdane ja sügavale pinnasesse tungiv. Hästi ankurdunud juurte abil suudab puu üsna tugevatele tormituultele vastu panna.[5]
Võrsed on jämedad, heledalt punakaspruunid, vanemas eas hallid kuni heledalt hallikaspruunid. Pungad on munajad, siledad, kergelt punakaspruunid, 0,8–1,0 cm pikkused. Okkad on viie kaupa kimbus, lühidalt teritunud, 3–7 cm pikkused, kollakasrohelised, enamasti nõrgalt üles kõverdunud, kolmetahulised, püsivad võrsetel 5–8 aastat.[4]
Isasõisikud on 10–15 mm pikkused, siliderja-munaja kujuga, tulipunased. Käbid on 4–8 cm pikkused, munaja kuni ümara kujuga, noorena tumepurpurjad, valminult pruunid. Seemned on 7–11 mm pikkused, tumepruunid, tiivakeseta, koorega.[4] 1000 seemne mass on 101–206 g[5].
Levikuala paikneb Põhja-Ameerika lääneosas Kaljumäestikus (Alberta, Briti Columbia, Montana, Idaho ja Wyomingi territooriumil), Rannikuahelikus Briti Columbias, Kaskaadides Washingtoni ja Oregoni osariigis ning hajusalt isoleeritud aladena California ja Nevada osariigis.[5]
Valgetüveline seedermänd kasvab mägedes, 1300–3700 meetri kõrgusel merepinnast.[4] Kasvukohtadeks on tavaliselt (v.a kõige kuivemad kohad) päikesele ja tuultele avatud mäetipud ja lõunasuunalised nõlvad. Harva leidub teda põhjasuunalistel nõlvadel ja orgudes, kus valitsevad varjutaluvamad ja suuremad puud (mäginulg, Engelmanni kuusk, sinihall ebatsuuga ja Lyalli lehis).[5]
Areaali kliimat iseloomustavad külmad ja lumerohked talved, lühikesed ja jahedad suved, tugevad tuuled ning peamiselt küllaldane õhuniiskus. Rannikualade mägedes, väga niiske õhuga piirkondades asustab ta peamiselt kuivema pinnasega mägede lõunapoolsemaid nõlvu. Poolkõrbelistes piirkondades aga vastupidi, seal esineb teda mägede põhjanõlvadel niiskemal pinnasel.[5]
Levikuala juuli keskmine temperatuur on 13–15 °C metsaaladel ja 10–12 °C mägedes kasvavate puude leviku piiril. Selles piirkonnas võib kerget külma ja lund esineda ka südasuvel. Suve maksimumtemperatuurid on vahemikus 26–30 °C. Areaali jaanuari keskmised temperatuurid jäävad vahemikku −5...–9 °C.[5] Puu suudab talvel taluda külmakraade kuni −40...–46 °C.[6]
Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 600–1800 mm, millest ligi kaks kolmandikku moodustab lumi ja lörts. Valgetüvelise seedermänni levikualas esineb sageli ka tugevaid tuuli, äikese- ja lumetorme. Igal aastal esineb enamuses kasvukohtades tormituuli, mille kiirus on 117 km/h või üle selle.[5]
Suurem osa valgetüvelise seedermänni kasvukoha muldadest on nõrgalt väljakujunenud noored mullad. Paljud kasvukohad olid pleistotseeni perioodil kaetud mäeliustikega ning vabanesid selle alt vähem kui 12 000 aastat tagasi. Kivimite murenemist on piiranud lühikesed ja jahedad suveperioodid. Muldade rikastumist lämmastikuga ja teisi biootilisi protsesse on takistanud pinnase madal temperatuur ja sageli ka väga happeline reaktsioon. Avatud ja hõredamad puistud kasvavad sageli jämedama fraktsiooniga rusukalletel, paljal aluskivimil või vulkaanilistel kivimitel. Kasvupinnase viljakuse suhtes pole valgetüveline seedemänd kuigi nõudlik ning kasvab nii neutraalsetel, happelistel kui ka aluselistel muldadel, mille pH on vahemikus 4,8–8,0.[5]
Valgetüveline seedermänd kasvab puhaspuistus eelkõige kuivematel mäenõlvadel. Ülejäänud aladel kasvab ta tavaliselt koos teiste Põhja-Ameerika mägedes levivate okaspuudega, milleks on peamiselt Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), mäginulg (Abies lasiocarpa), Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), tore nulg (Abies magnifica), Murray mänd (Pinus contorta var. murrayana), läänemänd (Pinus monticola), keerdmänd (Pinus contorta), sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii subsp. glauca) ja kaljumänd (Pinus flexilis).[5]
Valgetüveline seedermänd on ühekojaline taim ja paljuneb peamiselt seemnetega. Väga vähesel määral esineb ka vegetatiivset paljunemist alumiste okste juurdumisega niiskes pinnases.[5]
Tolmlemine toimub juunis-juulis. Seemned valmivad õitsemisele järgneva aasta septembris. Valminud käbid aga üldjuhul ei avane ja jäävad pärast valmimist puudele rippuma. Enamuse käbidest avavad hoopis linnud ja loomad, kellele valgetüvelise seedermänni seemned väga maitsevad. Seemned on hinnatud eelkõige kõrge õlisisalduse (kuni 52%) tõttu.[5] Rohkem kui 20 linnu- ja loomaliiki toituvad valge seedermänni seemnetest, aidates samas seemneid levitada. Lindudest on kõige olulisem levitaja hallmänsak, kes on viinud valgetüvelise seedermänni seemneid 12,5 km kaugusele (teiste männiliikide puhul ka kuni 22 km). Ühe lennuga transpordib ta keelealuses paunas keskmiselt 77 valgetüvelise seedermänni seemet. Sobivates kohtades matab ta neid ühe kuni viiekaupa 1–5 cm sügavusele (nt kollase männi seemneid võib ühes peidukohas olla kuni 31). Peale hallmänsaku toituvad seemnetest veel järgmised linnuliigid: männi-karmiinleevike (Carpodacus cassinii), ronk (Corvus corax)), mägitihane (Poecile gambeli), männileevike (Pinicola enucleator), valgekulm-puukoristaja (Sitta canadensis), kuuse-käbilind (Loxia curvirostra), tutt-sininäär (Cyanocitta stelleri), valgepõsk-puukoristaja (Sitta carolinensis), must-mahlarähn (Sphyrapicus thyroideus) ja teised rähniliigid (Picoides spp.). Loomadest kasutavad seemneid toiduks baribal (Ursus americanus), grisli (Ursus arctos), vöötoravad (Tamias spp.), hiired (Peromyscus spp.), ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus), Douglase orav (Tamiasciurus douglasii), tava-kuldsuslik (Spermophilus lateralis) ja leethiired (Clethrionomys spp.)[7]
Valgetüvelise seedermänni populatsioon kahaneb ja sellel on kolm peamist põhjust.
Valgetüvelist seedermändi raiutakse harva majandusliku kasu saamise eesmärgil. Peamiselt vaid siis, kui ta satub teiste majandavate puuliikide hulka. Tema puit on keskmiselt kerge ja pehme, lülipuit on helepruun, maltspuit pruun ja kitsas. Pikaealise puuna omab valgetüvelise seedermänni puit perspektiivi dendrokronoloogias. Liigi peamine tähtsus on elupaikade ja toidu pakkumine linnu- ja loomaliikidele, mäenõlvade kindlustamine erosiooni vastu ning vesikonna kaitse.[8]
Valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka (alamperekond Strobus).
