Võrkurlased (Araneidae) on sugukond ämblikuliste seltsist.
Võrkurlased koovad ümmargusi spiraalseid võrke, ja neid võib leida nii aedades, metsas kui põldudel. See on suuruselt kolmas ämblikuliste sugukond, kuhu kuulub üle 2800 liigi erinevaid ämblikke 160 perekonnast. Veel suuremad sugukonnad on hüpikämbliklased (Salticidae) ja kangurlased (Linyphiidae).
Erinevatel võrkurlastel on võrk erinev. Leidub ka liike (mitte Eestis), kes võrku ei koogi. Aluseks on "Y" taoline kujund, mille ümber on kootud spiraalselt rõngad mittekleepuvast materjalist. Lõpuks koob ta kleepuvast niidist veel uued ringid. Kolmas jalg on neil mõeldud nendel mittekleepuvatel niitidel kõndimiseks. Ise ta selles võrgus ei ela vaid ainult püüab sellega saaki. Kui putukas satub võrku, püüavad nad ta sealt kiirelt kinni, hammustavad ta liikumisvõimetuks ja mähivad niitidesse.
Eestis hästi tuntud võrkurlane on ristämblik. Lisaks saagi tabamisele kasutatakse püünisvõrku veel paaritumisrituaalis.
Teised aias elavad võrgupunujad on kangurlased, kelle püünisvõrgud asetsevad maapinnaga rööbiti ning ämblik istub seal selg allapoole. Vastupidi võrkurlase ristämblikule võib kangurlaste võrgus elada korraga mitu isendit. Ristämblikud teisi liigikaaslasi ei salli.
Ristämbliku närvisüsteem on koondunud pearindmikusse ning koosneb pea ja rindmikutängust ning viimasest tagakehasse kulgevatest närvijätketest. Lisaks nägemismeelele on neil hästi arenenud kompimismeel. Eriti tundlikud on ämbliku jäsemed, mis lõpevad võrgu kudumiseks kohastunud nn sugaküünistega. Seedeelundkond on kohastunud ebaregulaarsele toitumisele. Suule järgneb neel, imimagu, arvukate umbsoppidega pugu (jätked ulatuvad isegi jäsemetesse) ja lühike sooltoru. Seedimine toimub peamiselt maksas, mis täidab suure osa tagakeha sisemusest. Seedenõred eritatakse toitumisel ohvri kehasse ning hiljem imetakse poolvedel toidukört pugusse.
Araneus marmoreus - Marmorvõrkurlane
Araneus marmoreus - Marmorvõrkurlane
Argiope aurantia söömas.
Aiavõrkurlane
Võrkurlane
Öine ämblikuvõrk
Öine ämblikuvõrk
Võrkurlane sööb teist ämblikku
Aiavõrkurlane öösel
Larinioides cornutus
Gasteracantha dalyi
Celaenia excavata
Araneus quadratus
Aculepeira ceropegia
Araneus diadematus
Võrkurlased (Araneidae) on sugukond ämblikuliste seltsist.
Võrkurlased koovad ümmargusi spiraalseid võrke, ja neid võib leida nii aedades, metsas kui põldudel. See on suuruselt kolmas ämblikuliste sugukond, kuhu kuulub üle 2800 liigi erinevaid ämblikke 160 perekonnast. Veel suuremad sugukonnad on hüpikämbliklased (Salticidae) ja kangurlased (Linyphiidae).
Erinevatel võrkurlastel on võrk erinev. Leidub ka liike (mitte Eestis), kes võrku ei koogi. Aluseks on "Y" taoline kujund, mille ümber on kootud spiraalselt rõngad mittekleepuvast materjalist. Lõpuks koob ta kleepuvast niidist veel uued ringid. Kolmas jalg on neil mõeldud nendel mittekleepuvatel niitidel kõndimiseks. Ise ta selles võrgus ei ela vaid ainult püüab sellega saaki. Kui putukas satub võrku, püüavad nad ta sealt kiirelt kinni, hammustavad ta liikumisvõimetuks ja mähivad niitidesse.
Eestis hästi tuntud võrkurlane on ristämblik. Lisaks saagi tabamisele kasutatakse püünisvõrku veel paaritumisrituaalis.
Teised aias elavad võrgupunujad on kangurlased, kelle püünisvõrgud asetsevad maapinnaga rööbiti ning ämblik istub seal selg allapoole. Vastupidi võrkurlase ristämblikule võib kangurlaste võrgus elada korraga mitu isendit. Ristämblikud teisi liigikaaslasi ei salli.
Ristämbliku närvisüsteem on koondunud pearindmikusse ning koosneb pea ja rindmikutängust ning viimasest tagakehasse kulgevatest närvijätketest. Lisaks nägemismeelele on neil hästi arenenud kompimismeel. Eriti tundlikud on ämbliku jäsemed, mis lõpevad võrgu kudumiseks kohastunud nn sugaküünistega. Seedeelundkond on kohastunud ebaregulaarsele toitumisele. Suule järgneb neel, imimagu, arvukate umbsoppidega pugu (jätked ulatuvad isegi jäsemetesse) ja lühike sooltoru. Seedimine toimub peamiselt maksas, mis täidab suure osa tagakeha sisemusest. Seedenõred eritatakse toitumisel ohvri kehasse ning hiljem imetakse poolvedel toidukört pugusse.
.jpg)
