Linum catharticum ye una especie de planta yerbácea perteneciente a la familia Linaceae nativa del centru d'Europa y oeste d'Asia.
Ye una planta caducifolia qu'algama los 5-20 cm d'altor. Les flores son hermafrodites de color blancu y florien en xunetu - agostu y tienen un tamañu de 3-5 mm de diámetru. El frutu ye una cápsula.
Utilizar pa preparar a partir del Linum catharticum un laxante, qu'en fervinchu causa estomagaes. Por ello, la planta llogró'l so epítetu. Contién la venenosa sustanza amargoso linin, na actualidá yá nun s'utiliza nesta forma como purgativo.
Linum catharticum describióse por Carlos Linneo y espublizóse en Species Plantarum 1: 281. 1753.[1]
Linum: nome xenéricu que deriva de la pallabra griega: "linum" = "llinu" utilizáu por Teofrasto.[2]
catharticum: epítetu llatín que significa "purgativo"[3]
Linum catharticum ye una especie de planta yerbácea perteneciente a la familia Linaceae nativa del centru d'Europa y oeste d'Asia.
Ilustraciónİşlədici kətan (lat. Linum catharticum)[1] — zəyərək cinsinə aid bitki növü.[2]
Planhigyn blodeuol lluosflwydd yw Llin y tylwyth teg sy'n enw gwrywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Linaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Linum catharticum a'r enw Saesneg yw Fairy flax.[1] Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Llin y Tylwyth Teg, Llin y Mynydd.
Mae'r dail yn syml a'r blodyn yn ddeuryw. Ceir cyfeiriad at had llin yn chwedl Culhwch ac Olwen.
Planhigyn blodeuol lluosflwydd yw Llin y tylwyth teg sy'n enw gwrywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Linaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Linum catharticum a'r enw Saesneg yw Fairy flax. Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Llin y Tylwyth Teg, Llin y Mynydd.
Mae'r dail yn syml a'r blodyn yn ddeuryw. Ceir cyfeiriad at had llin yn chwedl Culhwch ac Olwen.
Len počistivý (Linum catharticum), dříve také len luční nebo lneček luční, je jednoletá až dvouletá rostlina s bílými květy z čeledi lnovité (Linaceae).
Len počistivý je 5-30 cm vysoká rostlina s tenkou přímou, nahoře vidličnatě větvenou lodyhou. Listy jsou dole vstřícné, tvaru vejčitě kopinatého, nahoře často střídavé a užší, v každém případě však celokrajné a přisedlé a s jednou žilkou.
Květy jsou bílé barvy (na bázi se žlutým nehtem), poměrně drobné ale dlouze stopkaté. Před rozkvětem jsou povislé (nící). Tvoří řídký větvený vidlan. Plodem je tobolka.
Dříve se len počistivý používal jako léčivka (projímadlo a anthelmintikum). Z jejích účinků také pochází latinské druhové jméno, stejně jako to české („počistivý“). Semena jsou mírně jedovatá, rostlina totiž obsahuje jedovatou hořčinu linin.
Len počistivý (Linum catharticum), dříve také len luční nebo lneček luční, je jednoletá až dvouletá rostlina s bílými květy z čeledi lnovité (Linaceae).
Vild Hør (Linum catharticum) er en ret spæd, 5-25 cm høj urt, der vokser på enge og vejkanter. Frøene kan anvendes som et let afføringsmiddel.
Vild Hør er en ret spæd, énårig plante med en opret vækst. De glatte stængler er kun ganske lidt forgrenede fra grunden, men ender i en rigt gaffelgrenet, åben kvast. De nederste blade sidder modsat, mens de øverste er mere eller mindre spredtstillede.
Bladene er lancetformede med hel rand, og oversiden er lyst grågrøn, mens undersiden er en smule mere bleg. Begge sider er helt hårløse. Blomstringen sker i juni-august, hvor man ser de hvide blomster med gult svælg sidde enligt ved spidsen af alle skudforgreninger. Frugten er en 5-rummet kapsel med få frø.
Rodnettet er meget fint trævlet, men når alligevel både dybt ned og vidt omkring.
Højde x bredde og årlig tilvækst: 0,25 x 0,10 m (25 x 10 cm/år).
Planten er udbredt i Nordafrika og over det meste af Europa (fra Irland til Grækenland) og derfra videre gennem Kaukasus til Iran. Arten holder til på fugtige, tørveholdige enge, halvtørre græsgange, i siv- og kogleaksbevoksninger, lavmoser m.m. Den ynder vinterfugtige, sommertørre voksesteder og er i øvrigt almindeligt forekommende i Danmark.
Frøene kan anvendes som et let afføringsmiddel, hvilket det videnskabelige artsepitet sigter til (græsk karthartikós – rensende). Planten indeholder garvestoffer og det giftige bitterstof linin.
Vild Hør (Linum catharticum) er en ret spæd, 5-25 cm høj urt, der vokser på enge og vejkanter. Frøene kan anvendes som et let afføringsmiddel.
Der Purgier-Lein (Linum catharticum), auch Wiesen-Lein, ist eine Art aus der Gattung Lein (Linum).
Der Purgier-Lein ist eine einjährige Pflanze, die sommer- oder winterannuell wachsen kann, und dann eine dünne, spindelförmige Wurzel hat. Seltener wächst er zweijährig bis ausdauernd und bildet dann einen schwach verholzten Wurzelstock. Er erreicht eine Wuchshöhe von 5 bis 20 (bis 30) Zentimetern. Die Stängel sind aufrecht bis aufsteigend, dünn und kahl. Sie sind am Grund verzweigt oder einfach. Im Blütenstandsbereich ist der Stängel meist gabelästig.
Die Blätter sind – unüblich bei der Gattung Lein – gegenständig. In den oberen Stängelbereichen werden die Blätter teilweise wechselständig. Die Blätter sind kahl, am Grund ohne Drüsen. Die unteren Blätter haben eine elliptische bis verkehrt-eiförmige Form und sind ein- bis zweimal so lang wie breit. Die mittleren und oberen Blätter sind lanzettlich und bis 1 Zentimeter lang, dabei zwei- bis sechsmal so lang wie breit.
Die Blütenstände sind Dichasien. Die Blüten haben einen Durchmesser von 4 bis 5 Millimeter; vor dem Aufblühen sind sie nickend. Die Blütenstiele sind länger als ihre Tragblätter und kahl. Die Blüten sind fünfzählig. die Kelchblätter sind 2 bis 3 Millimeter lang, von schmal elliptischer Gestalt, am Ende zugespitzt, einnervig und am Rand drüsig bewimpert. Die Kronblätter sind (3 bis) 4 bis 5 (bis 6) Millimeter lang. Ihre Farbe ist weiß mit gelbem Grund. Die Staubblätter sind rund 2 Millimeter lang. Der Fruchtknoten trägt fünf eiförmig-kopfige Narben auf rund 0,5 Millimeter langen Griffeln.
Die Fruchtstiele stehen aufrecht. Die Kapsel ist kugelförmig, 2 bis 3 Millimeter lang. Die falschen Scheidewände innen sind behaart. Die Samen sind elliptisch, abgeflacht und 1 bis 1,5 Millimeter lang. Ihre Oberfläche ist glatt und hellbraun.
Die Blüten sind homogame bis schwach proterogyne, geruchlose, Nektar führende, etwas trichterige Scheibenblumen; die Staubbeutel stehen auf gleicher Höhe wie die Narben, anfangs aber relativ weit von diesen entfernt; später nähern sie sich den Narben, so dass eine spontane Selbstbestäubung eintreten kann. Die Bestäubung erfolgt vor allem durch kleinere Zweiflügler. Die Samenausbreitung geschieht epizoochor durch Klebsamen.[1] Die Blütezeit reicht von Juni bis August.
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 16.[2]
Der Purgier-Lein ist in tieferen Lagen ein Therophyt, im Gebirge wird er aber zweijährig bis ausdauernd.
Die Blüten sind homogame bis schwach proterogyne, geruchlose, Nektar führende, etwas trichterige Scheibenblumen; die Staubbeutel stehen auf gleicher Höhe wie die Narben, anfangs aber relativ weit von diesen entfernt; später nähern sie sich den Narben, so dass eine spontane Selbstbestäubung eintreten kann. Die Bestäubung erfolgt vor allem durch kleinere Zweiflügler. Die Samenausbreitung geschieht epizoochor durch Klebsamen.[1]
Der Purgier-Lein kommt in der meridionalen und borealen Zone der ozeanisch getönten Bereiche Eurasiens vor:[3] Das Verbreitungsgebiet reicht im Norden bis zu den Britischen Inseln, Island und Skandinavien, im Süden bis zu den Gebirgen Marokkos,[4] Spaniens, Italiens, der Balkanhalbinsel, Anatoliens, des Kaukasus und dem Elburs-Gebirge im Iran.[5][6] Im östlichen Kanada und den nordöstlichen Vereinigten Staaten[7] sowie in Neuseeland[8] ist die Art eingebürgert.
In Deutschland kommt er in allen Bundesländern vor. Bundesweit gilt er als nicht gefährdet, in einigen Bundesländern ist er als gefährdet eingestuft.[9] In Österreich ist er in allen Bundesländern vertreten und nicht gefährdet.[10] Gleiches gilt für die Schweiz.[11]
Der Purgier-Lein kommt häufig in Moorwiesen und in Quellfluren vor. Er bevorzugt feuchte, kalkreiche, meist dichte Böden. Er ist ein Tonzeiger und eine Pionierpflanze mit endotropher Mykorrhiza. Er fehlt teilweise in Gebirgen mit Silikatböden.
In den Alpen steigt er in Deutschland bis zu 2310 m Höhe auf, in den Allgäuer Alpen am Südfuß des Widdersteins noch bis 2200 m[12].
Nach Heinz Ellenberg ist er eine Halblichtpflanze, ein Schwachsäure- bis Schwachbasenzeiger und eine Ordnungscharakterart der Feuchtwiesen und Bachuferfluren (Molinietalia).[13] Er kommt aber auch in Gesellschaften der Verbände Caricion davallianae, Mesobromion, Arrhenatherion oder Seslerion vor.[2]
Der Purgier-Lein wurde 1753 von Carl von Linné in Species Plantarum erstveröffentlicht.[14] Der taxonomische Wert der als Linum catharticum subsp. suecicum (Murb.) Hayek abgetrennten ausdauernden Formen ist unsicher; es könnte sich auch nur um Standortmodifikationen handeln.[6]
Früher bereitete man aus dem Purgier-Lein einen abführenden, in größeren Mengen Brechreiz auslösenden Tee. Daher hat die Pflanze ihren Namen erhalten. Sie enthält den giftigen Bitterstoff Linin und wird deshalb heute in dieser Form nicht mehr als Arzneimittel eingesetzt.
Der Purgier-Lein (Linum catharticum), auch Wiesen-Lein, ist eine Art aus der Gattung Lein (Linum).
Linum catharticum, an aa kent as fairy lint or laverock's lint, is an yerbaceous flouerin plant in the faimily Linaceae, native tae Great Breetain,[2] central Europe and Western Asia. It is an annual plant and blooms in July and August.
Linum catharticum, an aa kent as fairy lint or laverock's lint, is an yerbaceous flouerin plant in the faimily Linaceae, native tae Great Breetain, central Europe and Western Asia. It is an annual plant and blooms in July and August.
Linum catharticum, also known as purging flax,[2] or fairy flax, is an herbaceous flowering plant in the family Linaceae, native to Great Britain,[3] Iceland,[4] central Europe and Western Asia. It is an annual plant and blooms in July and August.
It is a known host of the pathogenic fungus flax rust (Melampsora lini).[4]
Linum catharticum, also known as purging flax, or fairy flax, is an herbaceous flowering plant in the family Linaceae, native to Great Britain, Iceland, central Europe and Western Asia. It is an annual plant and blooms in July and August.
It is a known host of the pathogenic fungus flax rust (Melampsora lini).
El lino catártico (Linum catharticum) es una especie de planta herbácea perteneciente a la familia Linaceae nativa del centro de Europa y oeste de Asia.
Es una planta caducifolia que alcanza los 5-20 cm de altura. Las flores son hermafroditas de color blanco y florecen en julio - agosto y tienen un tamaño de 3-5 mm de diámetro. El fruto es una cápsula.
Se utiliza para preparar a partir del Linum catharticum un laxante, que en infusión causa náuseas. Por ello, la planta obtuvo su epíteto. Contiene la venenosa sustancia amarga linin, en la actualidad ya no se utiliza en esta forma como purgativo.
Linum catharticum fue descrita por Carlos Linneo y publicado en Species Plantarum 1: 281. 1753.[1]
Linum: nombre genérico que deriva de la palabra griega: "linum" = "lino" utilizado por Teofrasto.[2]
catharticum: epíteto latíno que significa "purgativo"[3]
El lino catártico (Linum catharticum) es una especie de planta herbácea perteneciente a la familia Linaceae nativa del centro de Europa y oeste de Asia.
IlustraciónAaslina (Linum catharticum) on linaliste sugukonna lina perekonda kuuluv ühe- või kaheaastane rohttaim.
Esimesena kirjeldas aaslina teaduslikult Linnaeus 1753.
Aaslina kasvab lähistroopikas ja parasvöötmes Euroopas, Marokos, Türgis, Iraanis ja Taga-Kaukaasias. Ta on sisse viidud Kanada idaossa, USA kirdeossa ja Uus-Meremaale. Eestis leidub teda kõikjal, eriti Lääne-Eestis.
Ta kasvab niitudel ja kadastikes. Tema kasvukohad langevad Eestis enam-vähem kokku sinihelmika ja aruheina omadega. Teda kohtab ka rabades ja allikasoodes. Ta eelistab niisket lubjarikast tihedat pinnast. Ränirikaste muldadega mägedes võib aaslina puududa.
Aaslina võib mõnel pool olla domineeriv liik. Ta võib olla ja pioneerliik.
Aaslina on kuni 20, heades tingimustes 30 cm kõrge. Vars on tõusev ja väga peenike, karvadeta ja ülaosas hargnev. Ka juur on sirge ja peenike, esimesel eluaastal pehme, edaspidi nõrgalt puitunud.
Lehed on väikesed, kuni 2 cm pikad ja 0,5 cm laiad, ühesoonelised, paiknevad varrel vastakuti, ühe soonega, paljad ja terve servaga, ainult varre lähedal on lehe servas ripsmed. Vastak leheseis ei ole sellele perekonnale omane. Alumised lehed on elliptilised või äraspidimunajad, nende pikkus ületab laiuse kuni 2 korda. Keskmised ja ülemised lehed on süstjad, kuni 1 cm laiad ja 2–6 cm pikad.
Aaslina on kultuurtaime siniõielise lina sugulane, kuid aaslina õied on valged, väikesed, pika õierao otsas hõredas õisikus, mõnevõrra allapoole kaldu. Õieraag on pikem kui kandeleht ja paljas. Õie läbimõõt on 4–5 mm. Tupplehed on 2–3 mm pikad, kitsaselliptilised ja terava otsaga. Kroonlehti on 5, nad on 3–6, tavaliselt 4–5 mm pikad. Õie sisemus on kollane. Tolmukad on 2 mm pikad. Sigimikul on 5 munajat emakasuuet ½ mm pikkuste emakakaelte otsas. Aaslina õitseb juuni keskpaigast augustini.
Aaslina on homogaamne, mis tähendab, et tema enese tolmukad võivad viljastada tema enese emaka. Peale selle on ta proterogüünne, mis tähendab, et emakas küpseb tolmukatest varem. Õied on lõhnata, kuid eritavad nektarit. Tolmukapead on samal kõrgusel kui emakasuudmed. Alguses on nad teineteisest kaugel, aga kui aja möödudes pole emakas ikka viljastunud, siis hakkavad tolmukapead emakasuudmetele järjest lähemale nihkuma, kuni lõpuks on võimalik iseviljastumine. Tavaliselt tolmeldavad aaslina putukad.
Vili on kupar. Vili on kerajas, 2–3 mm läbimõõdus ja suunatud ülespoole. Seemned on helepruunid, 1–1½ mm pikad, elliptilised, lamedad ja siledad. Sarnaselt kultuurlinale sisaldavad ka aaslina seemned õli. Seemneid levitavad samuti putukad ja seda nimetatakse epizoohooriaks.
Väikestel kõrgustel merepinnast on aaslina pigem üheaastane taim, aga rasketes kasvutingimustes on ta pigem kaheaastane.
Aaslina on diploidne. Tal on 16 kromosoomi.
Rahvameditsiinis kasutati aaslina lahtistina ja selleks valmistati teed. Näiteks saksa keeles sai ta selle järgi isegi nime: Purgier-Lein. Kuid aaslina sisaldab mürgist kibedat liniini ja sellepärast tänapäeval aaslina enam meditsiinis ei tarvitata.
Aaslina (Linum catharticum) on linaliste sugukonna lina perekonda kuuluv ühe- või kaheaastane rohttaim.
Esimesena kirjeldas aaslina teaduslikult Linnaeus 1753.
Aaslina kasvab lähistroopikas ja parasvöötmes Euroopas, Marokos, Türgis, Iraanis ja Taga-Kaukaasias. Ta on sisse viidud Kanada idaossa, USA kirdeossa ja Uus-Meremaale. Eestis leidub teda kõikjal, eriti Lääne-Eestis.
Ta kasvab niitudel ja kadastikes. Tema kasvukohad langevad Eestis enam-vähem kokku sinihelmika ja aruheina omadega. Teda kohtab ka rabades ja allikasoodes. Ta eelistab niisket lubjarikast tihedat pinnast. Ränirikaste muldadega mägedes võib aaslina puududa.
Aaslina võib mõnel pool olla domineeriv liik. Ta võib olla ja pioneerliik.
Ahopellava (Linum catharticum) on pellavakasveihin kuuluva yksi- tai kaksivuotinen ruoho.[2]
Lajin hennon varrenkorkeus on keskimäärin 5–25 senttimetriä. Ahopellavan nuput ovat nuokkuvia ja niistä avautuvat säteittäiset, viisiterälehtiset valkoiset kukat ovat halkaisijaltaan alle sentin mittaisia. Ahopellava kukkii kesä-elokuussa. Siemenet muodostuvat nelilokeroisiin siemenkotiin, joissa jokaisessa lokerossa on kaksi siementä.[2]
Ahopellava kasvaa lehto- ja merenrantaniityillä sekä kuivilla kedoilla ja kallioilla. Kasvupaikkavaatimuksiltaan laji on kalkinsuosija. Suomessa ahopellava on osassa maata uhanalainen.[2] Ahopellava on yleinen Ahvenanmaalla ja Manner-Suomen lounaisimmassa osassa, muualla Etelä-Suomessa harvinainen.
Ahopellava (Linum catharticum) on pellavakasveihin kuuluva yksi- tai kaksivuotinen ruoho.
Lajin hennon varrenkorkeus on keskimäärin 5–25 senttimetriä. Ahopellavan nuput ovat nuokkuvia ja niistä avautuvat säteittäiset, viisiterälehtiset valkoiset kukat ovat halkaisijaltaan alle sentin mittaisia. Ahopellava kukkii kesä-elokuussa. Siemenet muodostuvat nelilokeroisiin siemenkotiin, joissa jokaisessa lokerossa on kaksi siementä.
Ahopellava kasvaa lehto- ja merenrantaniityillä sekä kuivilla kedoilla ja kallioilla. Kasvupaikkavaatimuksiltaan laji on kalkinsuosija. Suomessa ahopellava on osassa maata uhanalainen. Ahopellava on yleinen Ahvenanmaalla ja Manner-Suomen lounaisimmassa osassa, muualla Etelä-Suomessa harvinainen.
Linum catharticum
Le Lin purgatif (Linum catharticum) est une espèce de plantes herbacées de la famille des Linaceae.
C'est une petite plante basse (5 à 30 cm), annuelle, aux feuilles opposées. Les pétales des fleurs sont blancs, à base jaune, longs de 4 à 6 mm, environ 2 fois plus longs que les sépales[1].
Données d'après : Julve, Ph., 1998 ff. - Baseflor. Index botanique, écologique et chorologique de la flore de France. Version : 23 avril 2004.
Linum catharticum
Le Lin purgatif (Linum catharticum) est une espèce de plantes herbacées de la famille des Linaceae.
Hórki len (Linum catharticum) je rostlina ze swójby lenowych rostlinow (Linaceae).
Hórki len je jednolětna rostlina, kotraž docpěwa wysokosć wot 5 hač do 30cm.
Łopjena su přećiwostejne, jejote hač lancetojte, cyłokromne a docpěwaja dołhosć wot 1 cm. Maksimalnje hornje su měnjate.
Kćěje wot junija hač julija. Kćenja docpěwaja dołhosć wot 3 hač 6 cm. Jich pupki su wisace. 4-5 krónowych łopješkow docpěwa dołhosć wot 3 hač 6 mm a je běłe, ale na spódku žołte. 4-5 keluškowych łopješkow je na kromje žałzokosmate, jednonerwne a docpěwa dołhosć wot 2 hač 3 mm.
Wón rosće na wapnowych suchich trawnikach, bazojtych bahnowych łukach, pućowych kromach a skłoninach. Ma radšo włóžne, wapnowe, zwjetša huste pódy.
Rostlina je w Europje rozšěrjena, ale w juhu jenož w horinach.
Rostlina wobsahuje linin, z kotrehož su so prjedy čaj přihotowali. Tutón čaj su wotwodźacy wuskutk měł. We wjetšich mnóstwach wón wuskutuje bluwanski powabk.
Hórki len (Linum catharticum) je rostlina ze swójby lenowych rostlinow (Linaceae).
Het geelhartje (Linum catharticum) is een eenjarige of tweejarige plant die behoort tot de vlasfamilie (Linaceae). De soort staat op de Nederlandse Rode lijst van planten als vrij zeldzaam en sterk afgenomen. De plant komt van nature voor in Eurazië.
De plant wordt 5-20 cm hoog en heeft een gaffelvormig vertakte, houtige stengel. De tegenoverstaande 0,6-1 cm lange bladeren zijn smal-ovaal tot lancetvormig. Voor de bloei zijn de bloemen knikkend.
Het geelhartje bloeit van juni tot augustus met 3-5 mm grote, witte bloemen, die een geel hartje hebben. Vandaar de naam geelhartje. Op de 2,5-3 mm lange kelkblaadjes zitten langs de randen knopklierharen. De bloeiwijze is een samengesteld gevorkt bijscherm.
De vrucht is een bolronde doosvrucht.
De plant komt voor op vochtige tot vrij natte grond in duinvalleien, kalkgrasland, heide op leem en op zandplaten.
De zaden kunnen als laxeermiddel gebruikt worden.
De namen in andere talen kunnen vaak eenvoudig worden opgezocht met de interwiki-links.
Het geelhartje (Linum catharticum) is een eenjarige of tweejarige plant die behoort tot de vlasfamilie (Linaceae). De soort staat op de Nederlandse Rode lijst van planten als vrij zeldzaam en sterk afgenomen. De plant komt van nature voor in Eurazië.
De plant wordt 5-20 cm hoog en heeft een gaffelvormig vertakte, houtige stengel. De tegenoverstaande 0,6-1 cm lange bladeren zijn smal-ovaal tot lancetvormig. Voor de bloei zijn de bloemen knikkend.
Het geelhartje bloeit van juni tot augustus met 3-5 mm grote, witte bloemen, die een geel hartje hebben. Vandaar de naam geelhartje. Op de 2,5-3 mm lange kelkblaadjes zitten langs de randen knopklierharen. De bloeiwijze is een samengesteld gevorkt bijscherm.
De vrucht is een bolronde doosvrucht.
De plant komt voor op vochtige tot vrij natte grond in duinvalleien, kalkgrasland, heide op leem en op zandplaten.
Len przeczyszczający (Linum catharticum L.) – gatunek roślin należący do rodziny lnowatych. Występuje w stanie dzikim w prawie całej Europie, w Maroku, w rejonie Kaukazu i Iranu[2], na południu tylko w górach. W Polsce dość pospolity.
Len przeczyszczający (Linum catharticum L.) – gatunek roślin należący do rodziny lnowatych. Występuje w stanie dzikim w prawie całej Europie, w Maroku, w rejonie Kaukazu i Iranu, na południu tylko w górach. W Polsce dość pospolity.
Linum catharticum é um das espécies de plantas da família das Linaceae.
A espécie Linum catharticum possui 3 sinônimos reconhecidos atualmente.[1]
Vildlin (Linum catharticum) är en växtart i familjen linväxter. Den är en av cirka 200 arter i sitt släkte, vilket bland annat innehåller lin – välkänd som spånadsväxt. Vildlin växer på gräsmark, i första hand kalkrik sådan.
Den ett- till tvååriga örten är 5–20 centimeter hög[1] – den kan påminna om en liten nejlikväxt.[2] Den har små och motsatta blad som är smalt lansettlika. Blommorna är 8–10 millimeter i diameter, regelbundet formade och växande i toppställda knippen med hängande blomknoppar; växten blommar i juni till augusti månad.[1]
Vildlin växer på saftig till fuktig gräsmark i Europa, Asien och Afrika, inklusive i kalkkärr, fuktängar och vägkanter.[2] Den trivs i kalkrika marker och förekommer allmänt i Sverige i kalktrakter upp till Uppland och mer sällsynt norrut till Jämtland.[1][3]
Vildlin beskrevs 1720 första gången av Anders Celsius, efter ett fynd i Uppland.[2]
Det vetenskapliga artnamnet catharticum syftar på grekiskans katharsis ('rening'). Detta syftar på vildlinets historiska användning som medicinalväxt.[2] Fröna av vildlin har nyttjats som laxermedel.[1]
Ett annat använt namn för växten på svenska är vildhör.[2]
Vildlin (Linum catharticum) är en växtart i familjen linväxter. Den är en av cirka 200 arter i sitt släkte, vilket bland annat innehåller lin – välkänd som spånadsväxt. Vildlin växer på gräsmark, i första hand kalkrik sådan.
Стебла прості або вилчасто розгалужені, тонкі, густо облистнені, 5-30 см заввишки.
Листки супротивні (лише верхні — часом чергові) цілісні, сидячі, з однією жилкою; нижні — обернено яйцеподібні, тупуваті; верхні — видовжено ланцетні, по краю шорсткі.
Квітки дрібні, правильні, двостатеві, 5-пелюсткові, зібрані по 15-60 на верхівках стебла у волотисті суцвіття; пелюстки 4-5 мм завдовжки, білі, з жовтавим нігтиком, довші за чашечку. Цвіте у травні — серпні.
Плід — 10-гнізда куляста коробочка.
Вид поширений у Європі, Азії та Африці[2]. В Україні зустрічається майже повсюдно, окрім степу, частіше на Поліссі, росте на вологих галявинах, у світлих лісах.
Linum catharticum là một loài thực vật có hoa trong họ Linaceae. Loài này được L. mô tả khoa học đầu tiên năm 1753.[2]
Linum catharticum là một loài thực vật có hoa trong họ Linaceae. Loài này được L. mô tả khoa học đầu tiên năm 1753.
Linum catharticum L.
Лён слаби́тельный (лат. Línum cathárticum) — вид однолетних и двулетних травянистых растений из рода Лён семейства Льновые.
Гемикриптофит, распространён в Европе в различных климатических условиях, в Северной Африке (Марокко), Западной Азии (Иран и Турция), в Закавказье (Армения и Азербайджан).
В России встречается в европейской части (в том числе на Северном Кавказе), в Дагестане.
Занесён и натурализовался почти повсюду в мире в районах с умеренным климатом.
Растёт в различных травянистых сообществах (за исключением базальных конгломератов), таких как молинии, поросли овсяницы.
Однолетнее и двулетнее травянистое растение высотой 5—30 см с простым восходящим стеблем.
Листья относительно мелкие, копьевидно-яйцевидные, супротивные, сидячие, цельнокрайние, голые, только у основания стебля по краю реснитчатые.
Цветки собраны в вильчатое соцветие на длинных тонких цветоносах. Венчик белый. Время цветения — с середины июня до конца июля.
Используют как слабительное
Лён слаби́тельный (лат. Línum cathárticum) — вид однолетних и двулетних травянистых растений из рода Лён семейства Льновые.