Betula aetniensis (lat. Betula aetniensis) - tozağacıkimilər fəsiləsinin tozağacı cinsinə aid bitki növü.
Betula szaferi (lat. Betula szaferi) - tozağacıkimilər fəsiləsinin tozağacı cinsinə aid bitki növü.
Betula szaferi er en art i Birke-familien. Den var endemisk til Polen, der er ingen vilde populationer kendt i øjeblikket , men der er en plantet i Ogród Botaniczny Uniwersytetu Jagiellońskiego (Kraków Botaniske Have).
Herbarieeksemplaret blev fundet i 1968 i bjergområdet Beskid Wyspowy i Vestlige Karpater, hvor nogle få planter voksede et samfund af birkearter og -underarter, i 720 m.o.h. Arten formodes at være den ene af forældrene til hybriden Betula x oycoviensis[2].
Betula szaferi er en art i Birke-familien. Den var endemisk til Polen, der er ingen vilde populationer kendt i øjeblikket , men der er en plantet i Ogród Botaniczny Uniwersytetu Jagiellońskiego (Kraków Botaniske Have).
Herbarieeksemplaret blev fundet i 1968 i bjergområdet Beskid Wyspowy i Vestlige Karpater, hvor nogle få planter voksede et samfund af birkearter og -underarter, i 720 m.o.h. Arten formodes at være den ene af forældrene til hybriden Betula x oycoviensis.
Vizakoivu - sybläkkähän koivun erimuodo (Betula pendula Roth var. carelica (Mercklin), Betula pendula f 1.0 carelica) Sen rungos on omaluaduzii sangelmukii (pahkat), kudamil on kuvakas puupindurakendeh. Vizakoivu on omakuvaine, luja da kova. Vizakoivun puus roihes čoma väri: valpahankeldaine muzavumaksankarvazien kohtien kel.
Čoman ulgonävön da hyvälujuon täh vizakoivua pietäh suures arvos.Vladimir Dal’ muga musteli sidä: «Vizakoivu, koivupuun monikerdažus, pahku, solmet» «Arheolougiellizien lyödölöis mugah XIII vuozisuan algajen vizakoivua käytettih erilazien čomenduksien da elosvehkehien valmistamizeh näh....sil puul karjalazet heimot maksettih veroloi. Enzimäzet tiijot vizakoivus Ven’alazes literatuuras ilmestyttih vuvvennu 1766, konzu «mečän tiedäi» Fokel kuvaili Ven’an Karjalan da sen rinnakazien alovehien meččii. Ven’alaine arhitektoru V.P. Stasov on «yksi enzimmäzis ristikanzois, kudai käytti vizakoivas da toppolis luajittuu pertilomuu». Vizakoivu sai oman nimen ven’alazen tiedomiehen K.E. Merklinan tutkimukses vuvvennu 1857.
«Nygyzes aijas ei ole yksimieližytty puukuvan roinnan syylöis. On olemas mieli, gu puukuva roihes minerualusyömizen vajavuos da se on läžindy, kuduan syy on viirussu- libo perindötaudi. On tiettävy, gu dekoratiivine puupindurakendeh on perindölline, ga sen ilmivö ei ole vie selvitty. Puuloil, kuduat suadih kahten vizakoivun sevoituksen avul, toiči ei ole dekoratiivizii merkilöi. Sen ližäkse tarvitah 5-10 vuottu, gu vois miärätä, roihesgo puukuva libo ei.
1980-vuozien lopus Nevvostoliiton Tiedoakadiemien Meččyinstituutan Karjalan ozaston tiedomiehet V. I. Jermakov, L.V. Vetčinnikova da Z. D. Bumagina luajittih vizakoivun tervähkazvatandan taba, kuduan voijah kazvattua äijy vizakoivuu. Sih niškoi tavallizen koivun nuoreh rungoh oksastetah vizakoivun oksat. Tiedomiehien mugah, oksastuksen periä suajah vizukoivun erilazet arvoyksilöt. Siemenii kylväjen vaigu 30-40 prosentua kazvoksii säylytetäh vizakoivun merkilöi, ga oksil kazvattajen kaikis koivulois roitahes vizakoivut. Vuvvennu 1984 Karjalas perustettih 4 vizakoivun rauhoitettuu alovehtu: Kondupohjan alovehen «Utuki» (yhteisala 5,7 ga), Oniegurannan piirin «Kokkorevo» da «Tsareviči» (yleisala 28,9 ga) da Karhumäin «Anisimovščina» (yleisala 6,1 ga). Karjalan luonnos on läs 3 000 vizakoivuu. Karjalan tazavallas on hyväksytty alovehelline miärätty ohjelmu, kuduan avul vizakoivuu säilytetäh da kazvatetah.
Vizakoivun puudu käytetäh škatuliloin, tabakkuvakkazien, čomenduksien da sežo pertilomun valmistamizeh näh. Nygöi puaksumbah käytetäh šponua, sendäh gu vizakoivun puu on vähyös. Vizakoivun eriluaduzen puustruktuuran periä se ei pystele, da sendäh vizakoivun puus valmistetah iškusoittimien puolii. Vizakoivun puul on kaksi vigua – pahku da monikerdažus.
Vizakoivu - sybläkkähän koivun erimuodo (Betula pendula Roth var. carelica (Mercklin), Betula pendula f 1.0 carelica) Sen rungos on omaluaduzii sangelmukii (pahkat), kudamil on kuvakas puupindurakendeh. Vizakoivu on omakuvaine, luja da kova. Vizakoivun puus roihes čoma väri: valpahankeldaine muzavumaksankarvazien kohtien kel.
Curly birch[1] (Betula pendula var. carelica) is a variant of the plant species silver birch (also known as warty birch, European white birch, or East Asian white birch) with a genetic defect that causes the tree to twist on the stem with curls. The annual rings are oriented incorrectly, which gives the wood a fiery appearance. The variant originally comes from Karelia in Finland and Russia. The curliness is passed on in up to 70% of all trees in the next generation. Common spring birch is also sometimes referred to as masonry birch, but one should only use that term for trees that have the real curliness.
The annual rings are wavelike and irregular, with brown curly-grained wood tissue cells often exhibiting a V pattern in the cross-sectional view. If this pattern continues evenly across the entire surface, the result is a starlike pattern (a.k.a. curly-grain blossom). The longitudinal section of the stem exhibits lenslike patterns. The wood of curly birch is dense and very heavy, when freshly felled it can rise to 930 kg/m3, and at 12% moisture approx. 700-730 kg/m3. Curly birch exhibits some exceptional leaf forms, but these cannot be used as certain identifiers. The irregular bud formation connected to curly-grainedness results in abundant branching and bushy habit among curly birches.
Curly birch wood is used for furniture, knife shafts, and in woodturning for bowls and pens.
The curly birch is found naturally only in Europe and only in small separate areas. In Finland, it occurs naturally in Southern Finland up to the latitude of Jyväskylä, and especially in former swidden areas. In the other Nordic countries, curly birch occurs in parts of southern Sweden and in the most south-easterly parts of Norway. In addition to the above, curly birch is to be found in the Russia (Karelia, Ingria, and some other western areas), in the Baltic countries, and in Belarus. There also are scattered stands of curly birch in Central Europe. However, curly birch is most abundant in Finland and in the Karelia region of Russia.
Curly birch (Betula pendula var. carelica) is a variant of the plant species silver birch (also known as warty birch, European white birch, or East Asian white birch) with a genetic defect that causes the tree to twist on the stem with curls. The annual rings are oriented incorrectly, which gives the wood a fiery appearance. The variant originally comes from Karelia in Finland and Russia. The curliness is passed on in up to 70% of all trees in the next generation. Common spring birch is also sometimes referred to as masonry birch, but one should only use that term for trees that have the real curliness.
Betula szaferi es una especie de planta en el familia Betulaceae. Era endémica de Polonia ahora esta extinta en estado silvestre.
Betula szaferi es una especie de planta en el familia Betulaceae. Era endémica de Polonia ahora esta extinta en estado silvestre.
Karjala kask ehk maarjakask (Betula pendula var. carelica) on arukase haruldane teisend.
Karjala kaske on vene uurijate poolt peetud omaette alamliigiks ja liigiks. Lääne teadlaste arvates võib puidu näsustumise põhjuseks olla viirusinfektsioon, sest Soome teadlaste poolt läbi viidud kultuurkatsed näitavad, et maarjakase tunnused ilmnevad kasvukohast sõltumata. Kõik tema järglased ei näsustu, alati on nende hulgas mingi osa tavalisi arukaski. Samuti on võimalik nakatada arukase seemneid, leotades neid maarjakase mahlas. Vegetatiivse paljunduse käigus maarjakase tunnused uuele puule tihti üle ei kandu.
Ladinakeelne nimi on Betula pendula var. carelica (Merckl.) Hämet-Ahti. Kasutatakse ka sünonüüme Betula pendula f. carelica Sok. ja Betula pendula f. carelica hort.).
Eesti keeles on nimetused "maarjakask" ja "karjala kask" võrdväärsed. Esimene on üldkeeles palju levinum, kuid selle puuduseks on asjaolu, et rahvapärases kasutuses nimetatakse maarjakaseks ka langevate okstega arukaske ja madalat põõsakujulist vaevakaske. Nimetus "karjala kask" vastab ladinakeelsele nimele, mistõttu mõned teadlased eelistavad seda nimetust kui ühemõttelisemat; rangelt võttes ei ole ka see ühemõtteline, sest Karjalas kasvab muidki kaski.
Rahvapäraste nimetuste seas on levinud maarjakask, kirikask (Hiiumaa, Läänemaa, Tartumaa, Võrumaa), raudkask ja maadrekask (Saaremaa) ning maarjakõjo (Haanja murrak). Tuleb tähele panna, et vanarahvas ei suutnud ühe liigi lähedasi teisendeid üksteisest eristada ning sellest on tekivad siiamaani segadused, kus näiteks paepealsetel kasvavat lainelise puusüüga arukase vormi leekkask ehk jääkask (kõrvalfaktina pakub ehk huvi, et Riigikogu mööbel on sellest tehtud) on peetud karjala kaseks. Nimetuse raudkask kasutamisel tasub jälgida, et see on rahvakeeles kasutusel ka hoopis teise liigi (raudkask) nimetusena, mis teaduskirjanduses kannab ladinakeelset nimetust Betula schmidtii Regel.
Nimetuse "maarjakask" levimine sai folkloristide sõnutsi alguse vennastekoguduste liikumise ajal, kui paljud varemkasutatud loodusnimetused said usulise sisu (vrd ellerhein -> jaanilill, kirihein -> maarjahein, kirikakar -> maarjalill, hõõguss -> jaaniuss, hõõgmardikas -> jaanimardikas).[viide?] Nimetuse "maarjakask" päritolu pole päris selge. Ants Viirese arvates võib see olla tulnud saksa sõnast Maserbirke, mis on kõlaliselt seostatud neitsi Maarja nimega.
Karjala kask on keskmiselt 10–15 meetrit pikk, üksikud puud võivad kasvada 20 meetrini. Karjala kask on harunevate, jändrike ja kõverate okstega, mitme ladvaga, tihti mitme tüvega puu või maapinnalt harunev peenikeste tüvedega põõsas. Arukasele iseloomulikud pikad rippuvad oksad puuduvad.
Looduses kasvavad karjala kased kas üksikult või rühmiti koos teiste puudega. Vähese konkurentsivõime tõttu jäävad nad alla kõrval kasvavatele teist liiki puudele. Kirikask on lühiealine ja hakkab puistust välja langema juba 40–50 aasta vanuses.
Karjala kase tüvi on vaid erandjuhtudel sile. Tüvel ja jämedamatel okstel võib näha ribisid, kühme ja paksendeid, milles on kõige rohkem näsastunud puitu. Peaaegu alati jääb silma pikuti lõhenenud koor, mis on puidu ebaühtlase jämenemise tagajärg. Paksendid, mis moodustavad tüve ümber enam-vähem ühtlaselt jämenenud rõnga, võivad juba noores eas olla kaetud musta korbaga, kuid nende vahekohtadel korp puudub. Sageli peetakse karjala kase tüvepaksenditeks puudel laialt levinud pahkasid. Viimased on aga välised moodustised vaid tüve ühel küljel.
Karjala kase puit on väga kallis, praegu makstakse tüve kilost umbes 5,5 € [1]. See on ahvatlenud kurjategijaid, kes hävitasid Pärnumaal looduskaitse all olnud Eesti kõige suurema kirikase ja on Ivar Sibula (karjala kase uurimisega tegelev metsandusteadlane) sõnutsi paljudest muudest kohtadest need puud maha raiunud.
Eestis on maarjakase säilitamiseks asutatud Maarjakase Selts.
Märjamaa vallas Mõraste külas kasvab karjala kask, mis on võetud kaitse alla[2].
Karjala kask ehk maarjakask (Betula pendula var. carelica) on arukase haruldane teisend.
Karjala kaske on vene uurijate poolt peetud omaette alamliigiks ja liigiks. Lääne teadlaste arvates võib puidu näsustumise põhjuseks olla viirusinfektsioon, sest Soome teadlaste poolt läbi viidud kultuurkatsed näitavad, et maarjakase tunnused ilmnevad kasvukohast sõltumata. Kõik tema järglased ei näsustu, alati on nende hulgas mingi osa tavalisi arukaski. Samuti on võimalik nakatada arukase seemneid, leotades neid maarjakase mahlas. Vegetatiivse paljunduse käigus maarjakase tunnused uuele puule tihti üle ei kandu.
Betula szaferi Betulaceae familiako landare espezie bat da. Polonian bakarrik aurki zitekeen. Gaur egun ez da ezagutzen landare basatirik, baina Krakoviako Lorategi Botanikoan espezimen bat dago landatua.
Betula szaferi Betulaceae familiako landare espezie bat da. Polonian bakarrik aurki zitekeen. Gaur egun ez da ezagutzen landare basatirik, baina Krakoviako Lorategi Botanikoan espezimen bat dago landatua.
Betula szaferi est une espèce de bouleau originaire de Pologne, considérée comme disparue à l'état naturel.
La betulla bianca (Betula pendula Roth, 1788) è una pianta appartenente alla famiglia Betulaceae.[1]
È un albero che può raggiungere i 30 metri di altezza.[1] Il fusto è sottile ed eretto, con la tipica colorazione bianca che hanno molte specie di betulla, la parte bianca è liscia ed è intervallata da piccole parti scure rugose. Le foglie sono piccole, triangolari e appuntite, sono di colore verde medio, il margine è seghettato.
Betula pendula (o Betula alba var. verrucosa) è diffusa dai Balcani all'arco alpino e in tutta l'Europa atlantica e l'Asia. In Italia è presente particolarmente in Piemonte (ove oggi si stimano oltre 20.000 alberi di questa specie) ed in Lombardia; si ritrova nell'Appennino settentrionale, in alcune stazioni isolate in Abruzzo, nell'Appennino campano e sull'Etna.
La betulla dimostra una grande ampiezza termica e può vegetare fino a circa 2000 m di quota nel piano subalpino (negli ontaneti, nei lariceti ed al margine delle peccete), nel piano montano (nelle pinete di pino silvestre e nei cedui di faggio sui suoli più acidi) e nel piano basale (nei querceti su suoli acidi, nei castagneti, in Appennino anche nei cedui di cerro). Sopporta valori di pH del suolo fino a 3,3; si adatta sia a terreni poveri di humus, sia a suoli con un profondo strato di materiale organico. Si adatta sia a suoli ricchi di acqua (è in grado di trasportare ossigeno dalla parte superiore alle radici), sia a suoli molto drenati (ha radici profonde, in grado di assorbire acqua dagli strati più profondi del suolo). È specie spiccatamente eliofila ed il seme, di piccole dimensioni, germina bene sul terreno minerale. Ha una buona capacità pollonifera ed è in grado di produrre anche polloni radicali. La betulla possiede un'elevata capacità colonizzatrice, soprattutto in terreni acidi o acidificati (terreni abbandonati, incendiati o comunque disturbati), è favorita anche dalla abbondante produzione di seme e dalla facoltà pollonifera.
Sono riconosciute tre sottospecie:[1]
La betulla dell'etna (Betula etnensis Raf.) presenta caratteristiche peculiari tra cui un apparato conduttore adattato a sopravvivere in condizioni di caldo e freddo estremi, numerose ghiandole resinose peltate sui rami giovani, e foglie poco acuminate;[2][3][4] in passato è stata considerata sia una specie a sé che una varietà, ma è ora ritenuta un sinonimo di Betula pendula subsp. pendula.[5][6]
In relazione alle sue peculiarità ecologiche, la betulla pendula presenta spiccate caratteristiche di pionierismo[1] e la sua diffusione è stata favorita dall'abbandono delle aree agricole e pascolive e dagli incendi. In Piemonte questi fenomeni hanno talvolta consentito l'insediarsi di boschi di neoformazione puri o a grande prevalenza di betulla ed attualmente in una fase di evoluzione più o meno naturale, ma per i quali può porsi il problema della gestione selvicolturale. In vari paesi come Svezia, Finlandia, Scozia o Russia, il legno della betulla viene ampiamente utilizzato per vari usi, soprattutto per paste da carta, ma anche per tranciati e compensati. Pertanto in queste zone la betulla presenta un notevole interesse dal punto di vista selvicolturale, mentre in Italia sono ancora scarse le esperienze in tal senso.
La betulla bianca (Betula pendula Roth, 1788) è una pianta appartenente alla famiglia Betulaceae.
Betula szaferi é uma espécie proposta de plantas na família Betulaceae, contudo é diferente de uma forma local de Betula pendula. Teria sido endémica da Polónia. Nenhuma subpopulação selvagem é conhecida actualmente, mas há uma amostra plantada no Jardim Botânico de Cracóvia.
Betula szaferi é uma espécie proposta de plantas na família Betulaceae, contudo é diferente de uma forma local de Betula pendula. Teria sido endémica da Polónia. Nenhuma subpopulação selvagem é conhecida actualmente, mas há uma amostra plantada no Jardim Botânico de Cracóvia.