Sibir qara şamı əsasən Sibirdə, Rusiyanın Avropa hissəsində yayılmışdır. Hündürlüyü 40 m-ə çatan iri iynəyarpaqlı ağacdır. Çətiri piramidal formalıdır. Qabığı qonur-boz rənglidir. Bir çox iynəyarpaqlı, həmişəyaşıl ağaclardan fərqli olaraq qara şam payızda bütün iynəyarpaqlaırnı tökür. İri, dadlı, yeməyə yaralı tozumları var. Hər qında 5 ədəd iynəyarpağın olması ilə digər növlərdən fərqlənir. Qozaları küknarın və şamın qozalarına nisbətən xırda, oval formal və uzunluğu 3 sm-ə qədərdir, əsasən 22-38 toxum qabıqları 5-7 cərgədə yerləşir. Toxum qabığının eni 3-5 mm, uzunluğu 9-14 mm-dir. Toxumları sentyabr, oktyabr aylarında yetişir, sarımtıl, qanadcıqlı, küləklə yayılandır. Sərt şəraitə dözümlüdür, şimalda tundraya, dağlardan isə meşənin yuxarı sərhədinə qədər yayılmışdır.
Qara şamın müalicəvi əhəmiyyəti onun iynəyarpaqlarında çox miqdarda askorbin turşusunun (325 mq %-ə qədər) olmasıdır. İynəyarpaqları tər halda yeyilir və sinqanın profilaktikası və müalicəsi üçün onun su həlimindən istifadə edilir ki, bud a orqanizmi vaxtaşırı C vitamin ilə zənginləşdirir. Vitaminli məhsullar olmayan ucqar Şimal rayonlarında bu, xüsusilə vacibdir. Qara şamın iynəyarpaqlarının həlimindən istifadə edilən vannalar podaqrada və oynaqların zədələnməsində xeyirlidir. Qara şamın qatranından terpentin maddəsi alınır və revmatizmdə, podaqrada məlhəm və plastr kimi istifadə edilir. Qara şamın oduncağından qıcıqlandırıcı və antiseptik xüsusiyyətə malik olan terpentin efir yağlı-skipidar alınır. Skipidar məlhəm və mayelər kimi revmatizmdə, tənəffüs yollarının və ağciyər xəstəliklərinin müalicəsində istifadə edilir. Öskürəyə qarşı istifadə edilən terpenhidrat alınır. Qara şam 500-900 il yaşayır. Toxumların cücərmə qabiliyyəti təxminən 30 %-dir. Hündürlüyə illik artımı 45-50 sm, eninə 25-30 sm-dir, tez böyüyür. Torpağa tələbkar deyil, lakin drenajlı, məhsuldar torpaqlarda yaxşı inkişaf edir. Bataqlaşmaya dözmür. Abşeronda yeni salınan parklarda, bağlarda rast gəlinir və mədəni şəraitdə becərilir.
Деревья и кустарники СССР. т.3.1954; Флора Азербайджана. т.5. 1954; Azərbaycanın ağac və kolları. III cild. 1970; Azərbaycanın “Qırmızı” və “Yaşıl Кitabları”na tövsiyə olunan bitki və bitki formasiyaları. 1996; Azərbaycan florasının konspekti. I-III cildlər. 2005; 2006; 2008.
Sibir qara şamı əsasən Sibirdə, Rusiyanın Avropa hissəsində yayılmışdır. Hündürlüyü 40 m-ə çatan iri iynəyarpaqlı ağacdır. Çətiri piramidal formalıdır. Qabığı qonur-boz rənglidir. Bir çox iynəyarpaqlı, həmişəyaşıl ağaclardan fərqli olaraq qara şam payızda bütün iynəyarpaqlaırnı tökür. İri, dadlı, yeməyə yaralı tozumları var. Hər qında 5 ədəd iynəyarpağın olması ilə digər növlərdən fərqlənir. Qozaları küknarın və şamın qozalarına nisbətən xırda, oval formal və uzunluğu 3 sm-ə qədərdir, əsasən 22-38 toxum qabıqları 5-7 cərgədə yerləşir. Toxum qabığının eni 3-5 mm, uzunluğu 9-14 mm-dir. Toxumları sentyabr, oktyabr aylarında yetişir, sarımtıl, qanadcıqlı, küləklə yayılandır. Sərt şəraitə dözümlüdür, şimalda tundraya, dağlardan isə meşənin yuxarı sərhədinə qədər yayılmışdır.
Qara şamın müalicəvi əhəmiyyəti onun iynəyarpaqlarında çox miqdarda askorbin turşusunun (325 mq %-ə qədər) olmasıdır. İynəyarpaqları tər halda yeyilir və sinqanın profilaktikası və müalicəsi üçün onun su həlimindən istifadə edilir ki, bud a orqanizmi vaxtaşırı C vitamin ilə zənginləşdirir. Vitaminli məhsullar olmayan ucqar Şimal rayonlarında bu, xüsusilə vacibdir. Qara şamın iynəyarpaqlarının həlimindən istifadə edilən vannalar podaqrada və oynaqların zədələnməsində xeyirlidir. Qara şamın qatranından terpentin maddəsi alınır və revmatizmdə, podaqrada məlhəm və plastr kimi istifadə edilir. Qara şamın oduncağından qıcıqlandırıcı və antiseptik xüsusiyyətə malik olan terpentin efir yağlı-skipidar alınır. Skipidar məlhəm və mayelər kimi revmatizmdə, tənəffüs yollarının və ağciyər xəstəliklərinin müalicəsində istifadə edilir. Öskürəyə qarşı istifadə edilən terpenhidrat alınır. Qara şam 500-900 il yaşayır. Toxumların cücərmə qabiliyyəti təxminən 30 %-dir. Hündürlüyə illik artımı 45-50 sm, eninə 25-30 sm-dir, tez böyüyür. Torpağa tələbkar deyil, lakin drenajlı, məhsuldar torpaqlarda yaxşı inkişaf edir. Bataqlaşmaya dözmür. Abşeronda yeni salınan parklarda, bağlarda rast gəlinir və mədəni şəraitdə becərilir.
Larix sibirica (Làrix de Sibèria) és una espècie d'arbre del gènere Làrix que és molt resistent al fred. És originari de l'oest de Rússia, fins prop de la frontera amb Finlàndia, a l'extrem est s'hibrida amb Larix gmelinii i aquest híbrid es coneix com a Larix × czekanowskii.
Arriba a fer de 20 a 40 m d'alt. Com tots els Làrix les fulles, malgrat ser una conífera, cauen a la tardor i abans de caure agafen un color groc.
La seva fusta tarda molt a podrir-se i s'utilitza per a pals. Molts velòdroms estan fets amb fusta de Larix sibirica.[1] com el velòdrom Krylatskoye a Moscú.[2]
Larix sibirica (Làrix de Sibèria) és una espècie d'arbre del gènere Làrix que és molt resistent al fred. És originari de l'oest de Rússia, fins prop de la frontera amb Finlàndia, a l'extrem est s'hibrida amb Larix gmelinii i aquest híbrid es coneix com a Larix × czekanowskii.
Arriba a fer de 20 a 40 m d'alt. Com tots els Làrix les fulles, malgrat ser una conífera, cauen a la tardor i abans de caure agafen un color groc.
Modřín sibiřský (Larix sibirica), též uváděný jako modřín ruský, je jehličnatý strom z čeledi borovicovitých. Roste v Rusku, Mongolsku a Číně.
Je to středně veliký opadavý jehličnatý strom dorůstající výšky 20-50 m s kmenem až 1 m širokým. Koruna mladých stromů je kuželovitá a s věkem se rozrůstá do šířky. Jehlice jsou světle zelené, 2-5 cm dlouhé a před opadnutím na podzim zežloutnou.
Samčí i samičí šišky rostou odděleně na stejném stromu. Opylení nastává brzy na jaře. Samčí šišky jsou žluté, kulovité až podlouhlé, 4-8mm v průměru a produkují pyl. Zralé samičí šišky jsou vzpřímené, elipsovitě kuželovité, 2-5 cm dlouhé. Po dozrání se otevřou a vypustí okřídlené semeno, 4-6 měsíců po opylení. Staré šišky zůstávají na stromě mnoho let. Strom začíná tvořit semena v 10-15 letech.
Modřín sibiřský je rozšířen v Rusku v oblasti od Bílého moře po jezero Bajkal, v Číně a Mongolsku.[2] Od roku 1806 uměle vysazován také v Kanadě a severním USA na omezeném území.
Z kůry se získává tanin[3]. Díky svému obsahu pryskyřice je velmi odolný proti trouchnivění, plísním a hmyzu a proto se využívá na sloupy, trámy, venkovní terasy, železniční pražce a důlní podpory.
Je také používán na mnoha světových velodromech jako povrch, například v Manchesteru a v Moskvě.
Obrázky, zvuky či videa k tématu modřín sibiřský ve Wikimedia Commons
Galerie modřín sibiřský ve Wikimedia CommonsModřín sibiřský (Larix sibirica), též uváděný jako modřín ruský, je jehličnatý strom z čeledi borovicovitých. Roste v Rusku, Mongolsku a Číně.
Die Sibirische Lärche (Larix sibirica) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Lärchen (Larix) in der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae). Sie ist in Russland und der Mongolei heimisch und zählt dort zu den wichtigsten Waldbäumen.
Die Sibirische Lärche ist ein sommergrüner Baum, der Wuchshöhen von 45 Metern erreicht, dabei bleibt sie mit einem Stammdurchmesser (BHD) von 175 Zentimetern relativ schlank. Der gerade Stamm endet in einer ovaten bis pyramidalen Krone. Sie besteht im oberen Teil aus Ästen, die armleuchterartig angeordnet sind. Die Art ist raschwüchsig und ist eine der am schnellsten wachsenden frostharten Bäume. Der Zuwachs kulminiert etwa in einem Alter von 30 Jahren, sie kann dann aber noch bis zu 500 Jahre alt werden.
Die in Tiefen von bis zu 1,5 Metern vordringende Pfahlwurzel ist Bestandteil eines tiefreichenden und intensiv verzweigten Wurzelsystems. Auf morastigen Böden bildet die Art Adventivwurzeln aus. Die Sibirische Lärche geht unter anderem Mykorrhiza-Partnerschaften mit dem Goldröhrling (Suillus grevillei), dem Rötlichen Lacktrichterling (Laccaria laccata), dem Fliegenpilz (Amanita muscaria), dem Bocksdickfuß (Cortinarius camphoratus), Corticium bicolor, Boletinus paluster und mit Cenococcum geophilum ein.
Die Rinde junger Zweige ist, im Gegensatz zur Europäischen Lärche (Larix decidua), mehr oder weniger behaart. Die Stämme der Jungbäume besitzen eine braune, dünne und glatte Rinde. Altbäume haben eine graue, tiefrissige und ungewöhnlich dicke Borke, die an der Stammbasis rund 14 bis 15 % des Stammdurchmessers ausmachen kann.
Das rotbraune Kernholz unterscheidet sich farblich vom hellen Splintholz. Das schwere Holz ist dauerhaft und besitzt gut erkennbare Jahresringe. Die Harzkanäle sind hauptsächlich auf das Spätholz konzentriert. Die Rohdichte bei einer Holzfeuchte von 15 % liegt zwischen 0,62 und 0,70 g/cm³.
Die biegsamen Nadeln sind hellgrün mit einer eher stumpfen Spitze. Sie sitzen an Kurztrieben in Büscheln zu 10 bis 60 mit einer Länge von 5 bis 60 Millimeter; an Langtrieben wachsen sie einzeln spiralig mit einer Länge von 3 bis 4 Zentimetern. Zum Herbst werden die Nadeln gelblich und fallen, wie bei allen Lärchen, zum Winter hin ab.
Die Sibirische Lärche wird mit einem Alter von 12 bis 15 Jahren mannbar, die Zapfenproduktion erreicht ihr Maximum mit 30 bis 40 Jahren. Die an Kurztrieben stehenden weiblichen Blütenzapfen sind rot, selten grün gefärbt. Reife Zapfen sind 10 bis 50 Millimeter lang und hellbraun. Sie bestehen aus 9 bis 44 Zapfenschuppen, die spiralig angeordnet sind. Die Zapfenschuppen sind oval bis löffelförmig und rötlich behaart. Die Deckschuppen sind sichtbar. Die hellbraun gefärbten und mit dunklen Flecken versehenen Samen der Sibirischen Lärche werden im Winter entlassen. Sie werden 3 bis 7 Millimeter lang und 3 bis 4 Millimeter breit und sind geflügelt. Das Tausendkorngewicht variiert stark und liegt zwischen 3,8 und 9,6 Gramm. Wie bei allen Lärchen verbleiben die leeren Zapfen noch rund 3 bis 4 Jahre am Baum, bis sie samt Zweig abfallen.
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 24, selten 36 oder 48.[1]
Heimisch ist die Sibirische Lärche in Westsibirien, in den Gebirgen Süd-Sibiriens sowie in der zentralsibirischen Hochebene der nördlichen Mongolei. Sie macht rund 14 % der russischen Lärchenwälder aus. Sie bildet in Sibirien die polare und montane Baumgrenze bei etwa 68° N (bzw. 74° N je nach Autor). Anbauten zur Holzproduktion erfolgten in Finnland und Schweden. In anderen europäischen Ländern ist die Sibirische Lärche nur selten in botanischen Gärten oder Arboreten zu finden.
Die Sibirische Lärche bildet im natürlichen Habitat Mischbestände mit Waldkiefer (Pinus sylvestris), Sibirischer Fichte (Picea obovata), Sibirischer Tanne (Abies sibirica) und Espe (Populus tremula). Sie ist eine Baumart des kontinentalen Klimas. Sie hat nur geringe Wärmeansprüche, ist aber lichtbedürftig. Ebenfalls nur geringe Ansprüche stellt sie an Feuchtigkeit und Bodenqualität und wächst gleichermaßen auf Silikat- und Kalkböden in Höhenlagen bis zu 2.400 Metern. Sie kommt schon in Gebieten mit Jahresniederschlägen von 200 bis 300 mm vor. Die Sibirische Lärche verträgt kurzfristige Überschwemmungen und ist mäßig empfindlich für Immission.
An Schadinsekten werden der Schwammspinner (Lymantria dispar), der Graue Lärchenwickler (Zeiraphera griseana), die Gluckenart Dendrolimus superans[2], Hylotrechus altaica und verschiedene Arten der Gattung Strobilobia genannt. An holzzerstörenden Schadpilzen werden der Kiefernholzschwamm (Phellinus pini) und Fomitopsis officinalis genannt. Lachnellula willkommii, der Erreger des Lärchenkrebses, tritt nur sehr selten auf und spielt keine wirtschaftliche Rolle.
Von Millionen von Dendrolimus superans waren im Jahr 2017 in der Region Krasnojarsk 80 Millionen Kubikmeter Holz geschädigt worden. 900.000 Hektar Wald wurden mit Pestiziden besprüht.
Das Holz der Sibirischen Lärche ist hart und dauerhaft und ist deshalb von großer wirtschaftlicher Bedeutung. Es wird gerne für Gartenzäune, Holzfassaden, Terrassenböden und dergleichen verwendet, da das Holz aufgrund des hohen Harzgehaltes sehr witterungsbeständig ist. Das Harz ist Ausgangsprodukt für die Verarbeitung zu Kolophonium. Weiterhin ist die Sibirische Lärche eine Nahrungsgrundlage für Rentiere in der Tundra und nördlichen Taiga. Sie wird als Windschutz und als Zierelement in Gärten und Parks angepflanzt.
Zur medizinischen Nutzung wird der sekundäre Pflanzenstoff und das biologisch aktive Flavonoid Taxifolin aus bestimmten Teilen der Lärchenstämme mittels Flüssigkeitschromatographie gewonnen. Flavonoide haben ein breites Wirkspektrum auf den menschlichen Organismus. Hierzu zählen neben den positiven Wirkungen bei kardiovaskulären Erkrankungen (gefäßerweiternd und gefäßstabilisierend, blutdrucksenkend) die Bindungsfähigkeit reaktiver Sauerstoffspezies (ROS), die antioxidativen und antikanzerogenen Eigenschaften.[3]
Die Erstbeschreibung des deutschen Botanikers Carl Friedrich von Ledebour erschien im vierten und letzten Band seiner Flora altaica 1833.[4]
Es existieren folgende Synonyme für Larix sibirica Ledeb.:[5] Larix sukaczewii Dylis, Larix russica (Endl.) Sabine ex Trautv., Larix decidua var. russica Henkel & W. Hochst., Larix decidua var. sibirica (Ledeb.) Regel, Larix intermedia Fischer ex Turczaninow, Pinus larix var. russica Endl., Pinus sibirica (Ledeb.) Münchh., Pinus pseudolarix Steud.
Der Artbastard Larix × czekanowskii Szafer entsteht, wenn die Sibirische Lärche mit der Dahurischen Lärche (Larix gmelinii) hybridisiert.
Es sind folgende Unterarten bekannt:
Es werden folgende Varietäten unterschieden:
Die Sibirische Lärche (Larix sibirica) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Lärchen (Larix) in der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae). Sie ist in Russland und der Mongolei heimisch und zählt dort zu den wichtigsten Waldbäumen.
Larix sibirica, the Siberian larch or Russian larch, is a frost-hardy tree native to western Russia, from close to the Finnish border east to the Yenisei valley in central Siberia, where it hybridises with the Dahurian larch L. gmelinii of eastern Siberia; the hybrid is known as Larix × czekanowskii.
It is a medium-size to large deciduous coniferous tree reaching 20–50 m tall, with a trunk up to 1 m diameter. The crown is conic when young, becoming broad with age; the main branches are level to upswept, with the side branches often pendulous. The shoots are dimorphic, with growth divided into long shoots (typically 10–50 cm long) and bearing several buds, and short shoots only 1–2 mm long with only a single bud. It has bimorphic needles, with needles on new growth borne singly and arranged in a spiral around the branch and needles on older wood borne in clusters of 15-40 needles on short spurs. It is most easily distinguished from the closely related European larch by the shoots being downy (hairless in European larch). The leaves are needle-like, light green, 2–5 cm long, and turn bright yellow before they fall in the autumn, leaving the pale yellow-buff shoots bare until the next spring.
The male and female cones are borne separately on the same tree; pollination is in early spring. The male cones are solitary, yellow, globose to oblong, 4–8 mm diameter, and produce wingless pollen. The mature female cones are erect, ovoid-conic, 2–5 cm long, with 30-70 erect or slightly incurved (not reflexed) and downy seed scales; they are green variably flushed red when immature, turning brown and opening to release the winged seeds when mature, 4–6 months after pollination. The old cones commonly remain on the tree for many years, turning dull grey-black. The minimum seed-bearing age is 10–15 years.
Because of its rot resistance, larch wood is especially valuable for posts, poles, railroad tie sleepers, and mine props.
It is also used in many velodromes around the world as the track surface including the Manchester Velodrome[3] and the Velodrome Krylatskoye in Moscow.[4]
It is grown in Canada and the northern United States to a limited extent, first cultivated there in 1806. It was also introduced to Iceland and Greenland.
It is faster-growing than many other coniferous trees in cold regions, but requires full sunlight. When grown in plantations it should be kept widely spaced, and intensive thinning is required.
Resin of siberian larch (as well as of siberian cedar) is used as a natural chewing gum, which is commercially produced by several manufacturers in Russia.[5]
Larix sibirica cone scales are used as food by the caterpillars of the tortrix moth Cydia illutana.
Young female cone
Female cone (left), male cone (right)
Short shoots after bud break
Crowns of Siberian larch in winter
Larix sibirica, the Siberian larch or Russian larch, is a frost-hardy tree native to western Russia, from close to the Finnish border east to the Yenisei valley in central Siberia, where it hybridises with the Dahurian larch L. gmelinii of eastern Siberia; the hybrid is known as Larix × czekanowskii.
La siberia lariko (Larix sibirica) estas frostorezista arbo indiĝena en okcidenta Rusujo, ekde proksime de la suoma limo ĝis la jeniseja valo en centra Siberio, kie ĝi hibridigas kun la daura lariko (L. gmelinii) de orienta Siberio; la hibrido estas konata kiel Larix × czekanowskii .
Ĝi estas mezgranda ĝis granda decidua konifero atingante altecon de 20–50 m, kun trunko ĝis 1 m de diametro. La arbokrono estas konusforma kiam juna, iĝante larĝa kun aĝo; la ĉefbranĉoj estas ebenaj ĝis leviĝantaj, kun la flankobranĉoj ofte pendantaj. La ŝosoj estas dimorfaj, kun kresko dividita en longajn ŝosojn (tipe 10–50 cm longaj) kaj portante plurajn burĝonojn, kaj mallongajn ŝosojn nur 1–2 mm longaj kun nur ununura burĝono. Tiu palearktisa specio estas plej facile diferencigata de la parenca eŭropa lariko per la ŝosoj estantaj lanugaj (senharaj ĉe eŭropa lariko). La folioj estas pinglo-similaj, hele verdaj, 2–5 cm longaj, kaj estiĝante klare flavaj antaŭ ol ili falas en la aŭtuno, postlasante la palajn flav-ledkolorajn ŝosojn nudaj ĝis la venonta printempo.
La masklaj kaj femalaj strobiloj aparte estiĝas sur la sama arbo; polenado okazas dum la frua printempo. La masklaj strobiloj estas solecaj, flavaj, globformaj ĝis oblongaj, kun diametro de 4–8 mm, kaj produktas senflugilan polenon. La maturaj inaj strobiloj rekte staras, estas ovoformaj-konusoformaj, longas 2–5 cm, kun 30-70 vertikalaj aŭ iomete kurbigitaj (ne refleksitaj) kaj lanugaj semoskvavoj; ili estas verdaj, varie ardante ruĝaj kiam nematura, estiĝante brunaj kaj malfermiĝante por liberigi la flugilhavantajn semojn kiam maturaj, 4-6 monatojn post polenado. La malnovaj strobiloj ofte restas sur la arbo dum multaj jaroj, estiĝante nebrile griznigraj. La minimuma sem-naskanta aĝo estas 10-15 jarojn.
Pro ĝia putradorezisto, larikoligno estas speciale valora por palisoj, fostoj, ŝpaloj, kaj minligno. Ĝi ankaŭ estas uzata tra la mondo en multaj ciklodromoj kiel bicikla konkursejo, ekzemple por la manĉestra ciklodromo kaj por la Krylatskoye-ciklodromo en Moskvo.
Ĝi estas kultivata en Kanado kaj en pli norda Usono en limigita mezuro, la unua fojo en 1806. Ĝi kreskas pli rapide ol multaj aliaj pingloarboj en malvarmaj regionoj, sed postulas plenan sunlumon. Se kreskigite en plantejoj ĝi devus esti konservita vaste spacigita, kaj intensa trafaligado estas postulata. La skvamoj de la strobiloj estas uzataj kiel manĝaĵo de la raŭpoj de Cydia illutana.
La siberia lariko (Larix sibirica) estas frostorezista arbo indiĝena en okcidenta Rusujo, ekde proksime de la suoma limo ĝis la jeniseja valo en centra Siberio, kie ĝi hibridigas kun la daura lariko (L. gmelinii) de orienta Siberio; la hibrido estas konata kiel Larix × czekanowskii .
Larix sibirica, el alerce de Siberia[2] o alerce siberiano, es una especie de alerce muy resistente a heladas, que crece principalmente en Siberia Occidental, pero puede encontrarse también en Europa Septentrional, formando pequeños rodales desde la Península de Kola, (Finlandia y Rusia) hasta los Montes Urales. En Siberia central y Oriental, el Larix sibirica es sustituido por otras especies de alerce, Larix gmelinii y L. cajanderi.
Como todas las especies de alerce, es de las pocas coníferas que pierden sus hojas (acículas) en invierno. Previamente, en otoño adquieren un bonito color dorado y en primavera aparecen los penachos de nuevas acículas de color verde brillante. Los alerces son grandes árboles forestales de crecimiento rápido. En las montañas y llanuras asiáticas existen también otras especies de alerces que hibridan con las especies mencionadas, formando nuevas variedades y subespecies.
Es un árbol conífero de mediano tamaño a grande caducifolio, 20-40 m de altura, y tronco de 1 m de diámetro. La corona es cónica cuando joven, ensanchándose con la edad; las ramas principales están a nivel del tope del tronco, y las ramas menores son péndulas. Los brotes son dimórficos, con su crecimiento dividido en largos brotes (típicamente de 1-5 dm de largo) y varias yemas, y cortos brotes de solo 1-2 mm de largo con una sola yema. Es la más fácil de distinguir de su pariente estrecho Larix decidua alerce europeo, porque este es glabro. Hojas aciculares, verde suave, de 2-4 cm de largo.
Los conos masculinos y femeninos crecen separadamente en el mismo fuste; la polinización es temprano en la primavera. Los conos masculinos son solitarios, amarillos, globosos a oblongos, 4-8 mm de diámetro, y produce polen no alado. Los conos maduros femeninos son erectos, ovoide cónicos, de 2-4 cm de largo, con 30-70 escamas erecta o ligeramente incurvadas; verdes con tonalidades rojizas cuando inmaduras, pasando a pardas y abrienod para liberar las semillas aladas, al madurar, 4-6 meses después de la polinización. Los viejos conos comúnmente permanecen en el árbol por muchos años, tornándose gris negruzco. La edad mínima para comenzar a semillar es 10-15 años.
Debido a su resistencia a la putrefacción, su madera es especialmente valiosa para postes, poleas, durmientes, y estructura de minas.
Crece en Canadá y el norte de EE. UU. desde 1806. De crecimiento rápido comparado con la mayoría de las coníferas de regiones frías, pero requiers pleno sol. En plantaciones debe estar amplamente espaciado, y con intensa poda de requerirse.
Larix sibirica fue descrito por Carl Friedrich von Ledebour y publicado en Flora Altaica 4: 204. 1833.[3]
Larix: nombre genérico que proviene del término latíno larix que significa "alerce, lárice".[4]
sibirica: epíteto geográfico que alude a su localización en Siberia.
Larix sibirica, el alerce de Siberia o alerce siberiano, es una especie de alerce muy resistente a heladas, que crece principalmente en Siberia Occidental, pero puede encontrarse también en Europa Septentrional, formando pequeños rodales desde la Península de Kola, (Finlandia y Rusia) hasta los Montes Urales. En Siberia central y Oriental, el Larix sibirica es sustituido por otras especies de alerce, Larix gmelinii y L. cajanderi.
Siberi lehis (Larix sibirica) on heitlehine okaspuuliik männiliste sugukonnast lehise perekonnast. Selle liigi sünonüümide hulka on arvatud ka vene lehis (Larix sukaczewii), mida vene autorid käsitlesid pärast II maailmasõda iseseisva liigina.[3]
Puu kasvab soodsatel tingimustel kuni 40, harva kuni 50 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1,2 m. Võrreldes euroopa lehisega on tüvi sirgem ja laasub paremini. Tüve koor on hallikaspruun ja pikisuunas lõhenenud. Vanemate puude korba paksus on 10–15, harva ka 20–30 cm.[3]
Juurestik on hästi arenenud ja tungib paksemates ja hästi vett läbilaskvates muldades küllalt sügavale. Soostunud piirkondades ja igikeltsa aladel moodustub aga maapinnalähedane juurestik.[4]
Võra on väga kahar võrreldes teiste lehistega ning tugevatel okstel on tihedalt pikkade okastega lühivõrseid.[3] Pungad on ümarad või koonilised, vaigused.[5] Võrsed on kollakad ja läikivad.[6]
Okkad on pehmed, tömbi tipuga ja lehiseliikide hulgas kõige pikemad – 3–5 (6) cm; nende pikkus suureneb võrse tipust aluse poole, lühivõrsetel on okkad 25–50 kaupa kimbus.[3]
Isasõisikud on kollakad ja ümarad, emasõisikud on punavioletjad, kahvaturohelised või valkjad. Valminud käbid on pruunid ning 2,5–5,5 cm pikkused.[3] Seemnesoomused on hele- kuni tumepruunid, munaja kujuga, nõrgalt üksteise vastu surutud, suhteliselt õhukesed, tihedalt karvadega kaetud. Kattesoomused on terava tipuga ning ei ulatu seemnesoomuste tagant välja.[6]
Seemnete kest on paks (moodustab 70% seemne massist), pruun, 3–7 mm pikkune, varustatud kestast umbes kaks korda pikema tiivakesega. 1000 seemne mass on 6–14 g.[3] Tõusmetel on tavaliselt 6–7 idulehte.[4]
Puu eluiga on tavaliselt 200–300 aastat, üksikpuud võivad elada ka kuni 500–600-aastaseks. Maksimaalne eluiga võib küündida ka 1300 aastani.[3]
Siberi lehise looduslik levila paikneb Siberi lääne-, kesk- ja lõunaosas, Ida-Euroopa lauskmaa põhja- ja kirdeosas. Idas ulatub levila Baikali järve taguste mägedeni, läänes kuni Äänisjärveni, põhjas kuni 70° 15'. Hajutatud populatsioonid kasvavad veel Tjan-Šani mäestiku idaosas ning Tarbagatai ja Mongoolia Altai mäestikus.[3] Levila Euroopa osas vähelevinud siberi lehis kasvab seal peamiselt koos kuuse, männiga, arukasega, siberi seedermänniga, dauuria lehisega jt.[4]
Kasvukohad on tundrast põhjas kuni kuivade steppideni lõunas. Puu on üsna valgusnõudlik ning valgusevajadus suureneb koos vanuse kasvuga. Parimad kasvukohad asuvad Altai ja teistes mägipiirkondades, kus puistute tagavara ulatub kuni 800–1000 m3/ha. Siberi lehisel igikeltsal kasvada eriti ei meeldi, ning seal asendab teda dauuria lehis.[7]
Siberi lehise poolt domineerivad metsad asuvad peamiselt Siberi lõunaosa mäestikes (Altai, Sajaanid, Tannu-Ola) kus puud tõusevad metsade levikupiirini, 1900–2400 m kõrguseni üle merepinna.[7]
Kasvukoha muldadeks võivad olla kuivadest liivmuldadest kuni veega küllastunud turvasmuldadeni. Parimad kasvukohad on väikse kaldega mäenõlvad ja jõeorud, kus kasvupinnasteks on parasniisked hästi vett läbilaskvad neutraalsed või happelised mullad.[7]
Siberi lehis on ühekojaline taim ja paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab valgusele avatud kasvukohtades 10–15, tihedamas puistus 25–30 aasta vanustel puudel. Väga head seemneaastad esinevad 4–5 aasta järel.[7]
Tolmlemine toimub aprilli lõpus või mais (levila põhjaosa karmis kliimas mõnikord ka juunis) ning kestab 5–10 ööpäeva. Seemned valmivad sama aasta augustis-septembris ning varisevad levila lõunaosas septembris-oktoobris, Euroopa-osas talve lõpust kuni juuni alguseni. Käbide vähese vaigusisalduse tõttu väljuvad seemned üsna kergelt.[4] Seemnete idanevus on 24–73%.[7]
Siberi lehise puidu mehaanilised omadused on väga head, ületades harilikku mändi ja teisi lehiseliike. Maltspuit on võrdlemisi kitsas, valkjas, nõrgalt pruunika varjundiga. Lülipuit on punakaspruun.[6] Sügispuidu osatähtsus aastarõngastes on 30–50%.[3] Tugev puit säilib hästi niiskes keskkonnas, üle 200 aasta sambla all olnud tüvedel on lülipuit olnud täiesti terve. Mädanemisele vastupidavat puitu kasutatakse sageli vesi- ja sillaehituses.[6] Puidus sisalduvast vaigust valmistatakse kõrgekvaliteedilist tärpentini ning koorest toodetakse tanniini ja värvaineid.[3]
Puidu kasutamisel võib arvestada, et välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 9–10 aastat, lageda taeva all olev puit 65 (40–90) aastat ja varjualuses olev puit 120 (90–150) aastat. Siberi lehise puit sisaldab 6–16% vaiku (rohkem kui männi- ja kuusepuidus) ning rohke vaigusisalduse tõttu eritab puit kuivamisel tugevat vaigulõhna.[9] Üldiselt sõltuvad lehise puidu säilivusomadused puu kasvukiirusest ja vanusest. Looduslikes metsades kasvanud ühtlaste aastarõngastega puit võib oluliselt erineda puidust, mis on saadud noorest metsakultuurist. Kiire kasv vähendab tõenäoliselt puidu mädanemiskindlust.[3]
Kuivamisel on puidu radiaalsuunaline kahanemine ligi 2,5 korda väiksem kui tangentsiaalsuunaline kahanemine, mistõttu puit hakkab lõhenema ja keerduma. Eriti palju kooldub puit, mis on saadud loogelistest ja paljude oksakohtadega tüvedest. Miinuseks on ka asjaolu, et lehise puidu kuivamine on männist ja kuusest 2–3 korda aeglasem. Puidu pikisuunalisel saagimisel tekivad lõikepinnale lahtised puidukiud, kuna erineva tihedusega kevad- ja sügispuit (hilispuit) eralduvad teineteisest kergesti.[3]
Eestis on siberi lehist kultiveeritud alates 18. sajandi lõpust. Koos euroopa lehisega on siberi lehis meil kõige levinum lehiseliik (vanemas kirjanduses ka vene lehise nime all).[10] Vanemad puistud kasvavad endise Vigala mõisa maadel, Sangaste lossi parkmetsas ja endistes Sangaste mõisa metsades. Puistutena kasvab siberi lehist veel Järvseljal, Antsla ja Õisu metskonnas jm.[3]
Siberi lehis õitseb meil aprilli lõpus või mai alguses. Okkad puhkevad euroopa lehisest umbes nädal aega varem. Mida karmimast kliimast pärineb puu, seda varem hakkavad okkad kolletuma ja varisema. Augustis-septembris valminud seemned varisevad peamiselt järgmisel kevadel – aprillis-mais. Seemnete täisteralisus on meil kasvavatel puudel 20–30%.[3]
Eestis kasvavaid nooremaid ja keskealisi lehiseid kahjustab kõige rohkem seenhaigus lehisevähk, mida tekitab kottseente hulka kuuluv Lachnellula willkommii. See patogeen levib puu vigastuskohtade ja lühivõrsete lehearmide kaudu ning tekitab okstele ja tüvele järjest suurenevaid haavandeid. Haigus võib aastate jooksul põhjustada puu hukkumist. Nakatumist soodustavad rasked savimullad ja veega küllastunud mullad.[3]
Siberi lehis (Larix sibirica) on heitlehine okaspuuliik männiliste sugukonnast lehise perekonnast. Selle liigi sünonüümide hulka on arvatud ka vene lehis (Larix sukaczewii), mida vene autorid käsitlesid pärast II maailmasõda iseseisva liigina.
Siperianlehtikuusi (Larix sibirica) on lehtikuusien sukuun (Larix) kuuluva puu. Lajin suomenkielinen ja tieteellinen nimi ovat sikäli harhaanjohtavia, että sen luontainen levinneisyysalue ulottuu pitkälle Venäjän Euroopan puoleiseen osaan, läntisimmillään Äänisjärven tienoille.[2] Tosin sen esiintyminen on satunnaista levinneisyysalueen länsiosissa; yhtenäisehköjä lehtikuusimetsiä on vasta Siperian puolella.
Siperianlehtikuusi kasvaa 20–35 metrin korkuiseksi. Se menestyy hyvin niin hiekka-, savi- kuin moreenimaassakin. Kasvupaikan on oltava valoisa.[3] Soisia paikkoja siperianlehtikuusi ei siedä, kuten eivät muutkaan lehtikuusilajit. Suomessa sopivan viljavilla paikoilla siperianlehtikuusi saattaa kasvaa jopa paremmin kuin kotimainen kuusi.[2]
Siperianlehtikuusi on erotettavissa euroopanlehtikuusesta käpyjen kasvutavan perusteella. Emikukinnot ovat punertavia. Kävyt ovat pyöreähköjä ja noin 30-suomuisia. Nuorena käpyjen suomut ovat nukkapintaisia eivätkä peitinsuomut ole näkyvissä.[3]
Siperianlehtikuusi on eniten viljelty vierasperäinen puulaji Suomessa (noin 20 000 hehtaaria).[2] Sitä kasvatetaan sekä metsä- että koristepuuna.[3] Vanhimmat nyky-Suomen alueella olevat siperianlehtikuusikot ovat peräisin 1840-luvulta (Kitee ja Fiskars). Suomen suurimpiin kuuluva siperianlehtikuusi kasvoi Punkaharjulla: sen läpimitta 71-vuotiaana oli 61 cm ja korkeus 40,5 m.[2]
Kasvitauteja ja -tuholaisia vastaan siperianlehtikuusi on kestävä laji. Se sietää myös muuten Suomen olosuhteita, jopa Lapissa asti.[2]
Siperianlehtikuusi (Larix sibirica) on lehtikuusien sukuun (Larix) kuuluva puu. Lajin suomenkielinen ja tieteellinen nimi ovat sikäli harhaanjohtavia, että sen luontainen levinneisyysalue ulottuu pitkälle Venäjän Euroopan puoleiseen osaan, läntisimmillään Äänisjärven tienoille. Tosin sen esiintyminen on satunnaista levinneisyysalueen länsiosissa; yhtenäisehköjä lehtikuusimetsiä on vasta Siperian puolella.
Siperianlehtikuusi kasvaa 20–35 metrin korkuiseksi. Se menestyy hyvin niin hiekka-, savi- kuin moreenimaassakin. Kasvupaikan on oltava valoisa. Soisia paikkoja siperianlehtikuusi ei siedä, kuten eivät muutkaan lehtikuusilajit. Suomessa sopivan viljavilla paikoilla siperianlehtikuusi saattaa kasvaa jopa paremmin kuin kotimainen kuusi.
Siperianlehtikuusi on erotettavissa euroopanlehtikuusesta käpyjen kasvutavan perusteella. Emikukinnot ovat punertavia. Kävyt ovat pyöreähköjä ja noin 30-suomuisia. Nuorena käpyjen suomut ovat nukkapintaisia eivätkä peitinsuomut ole näkyvissä.
Siperianlehtikuusi on eniten viljelty vierasperäinen puulaji Suomessa (noin 20 000 hehtaaria). Sitä kasvatetaan sekä metsä- että koristepuuna. Vanhimmat nyky-Suomen alueella olevat siperianlehtikuusikot ovat peräisin 1840-luvulta (Kitee ja Fiskars). Suomen suurimpiin kuuluva siperianlehtikuusi kasvoi Punkaharjulla: sen läpimitta 71-vuotiaana oli 61 cm ja korkeus 40,5 m.
Kasvitauteja ja -tuholaisia vastaan siperianlehtikuusi on kestävä laji. Se sietää myös muuten Suomen olosuhteita, jopa Lapissa asti.
Larix sibirica
Le mélèze de Sibérie, ou mélèze russe (Larix sibirica) est une espèce d'arbre du genre Larix et de la famille des Pinaceae. C'est un arbre particulièrement résistant au froid : son domaine naturel se situe en Russie occidentale, depuis la frontière avec la Finlande, à l'ouest, jusqu'à la vallée de l'Ienisseï, à l'est. Dans cette dernière région, il peut s'hybrider avec le mélèze de Dahurie (Larix gmelinii) qui pousse en Sibérie orientale : l'hybride est connu sous l'appellation Larix × czekanowskii.
Le mélèze de Sibérie est un arbre de taille moyenne à grande qui peut atteindre de 20 à 40 mètres de hauteur pour un diamètre de 1 mètre. Le faîte de l'arbre est de forme conique lorsqu'il est jeune et s'élargit avec l'âge ; les branches principales sont soit horizontales soient vont en se relevant tandis que les branches secondaires sont pendantes. Les feuilles, semblables à des aiguilles, de couleur vert clair et longues de 2 à 4 centimètres, deviennent jaune vif avant leur chute à la fin de l'automne.
Les cônes mâle et femelle poussent séparément sur le même arbre. La pollinisation a lieu au début du printemps. Les cônes mâles poussent de manière isolée, sont jaunes et de forme sphérique à oblongue, de 4 à 8 mm de diamètre et produisent des graines dépourvues d'ailette. Les cônes femelles matures sont dressés, de forme ovoïde à conique, de 2 à 4 cm de long, avec 30 à 70 écailles légèrement incurvées ; ils sont verts (plus ou moins rouges quand ils sont immatures) puis deviennent marrons quand ils parviennent à maturité et libèrent les graines munies d'ailettes, 4 à 6 mois après la pollinisation. Les vieux cônes restent généralement sur l'arbre plusieurs années en prenant une couleur gris-noir sombre. Le mélèze de Sibérie devient fertile après 10 à 15 ans.
Du fait de sa résistance à la pourriture, le bois du mélèze est particulièrement recherché pour les poteaux, traverses de chemin de fer et poteaux de mine. Dans la construction, il est utilisé pour les planchers de terrasse, mais à ce titre sa résistance ne vaudra pas celle de certains bois tropicaux (hors plantations) beaucoup plus onéreux, car en voie d'extinction (teck, ipé, etc.). C'est le conifère qui pousse le plus rapidement dans les régions froides, mais il a besoin d'être en pleine lumière. Dans les plantations, il doit être mis en terre de manière espacée.
Grâce à sa dureté ainsi qu'à sa durabilité, le bois de mélèze est approprié à la construction. Il sert par exemple à faire des charpentes, des ouvrages extérieurs, ainsi que des menuiseries intérieures et extérieures.
C'est également un bois qui est extrêmement apprécié pour les bardages extérieurs, les articles de pontage et les articles à vocation marine.
Pour ce qui est des applications intérieures, le mélèze de Sibérie est encore une fois très apprécié, il est utilisé pour les escaliers, les portes, les lambris, les placages et les plafonds.
Larix sibirica
Le mélèze de Sibérie, ou mélèze russe (Larix sibirica) est une espèce d'arbre du genre Larix et de la famille des Pinaceae. C'est un arbre particulièrement résistant au froid : son domaine naturel se situe en Russie occidentale, depuis la frontière avec la Finlande, à l'ouest, jusqu'à la vallée de l'Ienisseï, à l'est. Dans cette dernière région, il peut s'hybrider avec le mélèze de Dahurie (Larix gmelinii) qui pousse en Sibérie orientale : l'hybride est connu sous l'appellation Larix × czekanowskii.
Le mélèze de Sibérie est un arbre de taille moyenne à grande qui peut atteindre de 20 à 40 mètres de hauteur pour un diamètre de 1 mètre. Le faîte de l'arbre est de forme conique lorsqu'il est jeune et s'élargit avec l'âge ; les branches principales sont soit horizontales soient vont en se relevant tandis que les branches secondaires sont pendantes. Les feuilles, semblables à des aiguilles, de couleur vert clair et longues de 2 à 4 centimètres, deviennent jaune vif avant leur chute à la fin de l'automne.
Les cônes mâle et femelle poussent séparément sur le même arbre. La pollinisation a lieu au début du printemps. Les cônes mâles poussent de manière isolée, sont jaunes et de forme sphérique à oblongue, de 4 à 8 mm de diamètre et produisent des graines dépourvues d'ailette. Les cônes femelles matures sont dressés, de forme ovoïde à conique, de 2 à 4 cm de long, avec 30 à 70 écailles légèrement incurvées ; ils sont verts (plus ou moins rouges quand ils sont immatures) puis deviennent marrons quand ils parviennent à maturité et libèrent les graines munies d'ailettes, 4 à 6 mois après la pollinisation. Les vieux cônes restent généralement sur l'arbre plusieurs années en prenant une couleur gris-noir sombre. Le mélèze de Sibérie devient fertile après 10 à 15 ans.
Du fait de sa résistance à la pourriture, le bois du mélèze est particulièrement recherché pour les poteaux, traverses de chemin de fer et poteaux de mine. Dans la construction, il est utilisé pour les planchers de terrasse, mais à ce titre sa résistance ne vaudra pas celle de certains bois tropicaux (hors plantations) beaucoup plus onéreux, car en voie d'extinction (teck, ipé, etc.). C'est le conifère qui pousse le plus rapidement dans les régions froides, mais il a besoin d'être en pleine lumière. Dans les plantations, il doit être mis en terre de manière espacée.
Síberíulerki er stórvaxin einstofna lerkitegund sem nær 30-40 metra hæð. Útbreiðslusvæði frá Arkangelskhéraði í N-Rússlandi og austur í Yenisei dal í mið Síberíu, þar sem það blandast við Dahúríulerki (L. gmelinii) sem tekur við því í austur Síberíu; blendingurinn gengur undir nafinu Larix × czekanowskii. Vöxtur er hraður í æsku en dregur úr honum með aldri. Ekki eru allir sammála um að munurinn á rússalerki og síberíulerki sé nægur til að réttlæta aðskilnað í tvær tegundir.
Síberíulerki var gróðursett fyrst hér á landi 1922 og hefur náð yfir 20 metra hæð. [1]Mikið var gróðursett af síberíulerki á árunum 1950-1990 en nánast ekkert síðan. Rússalerki, náskyld tegund, hefur tekið við síðan enda betur aðlagað að veðurfari.[2]
Árin 1997 og 2005 var rússalerki valið tré ársins af Skógræktarfélagi Íslands.
Síberíulerki er stórvaxin einstofna lerkitegund sem nær 30-40 metra hæð. Útbreiðslusvæði frá Arkangelskhéraði í N-Rússlandi og austur í Yenisei dal í mið Síberíu, þar sem það blandast við Dahúríulerki (L. gmelinii) sem tekur við því í austur Síberíu; blendingurinn gengur undir nafinu Larix × czekanowskii. Vöxtur er hraður í æsku en dregur úr honum með aldri. Ekki eru allir sammála um að munurinn á rússalerki og síberíulerki sé nægur til að réttlæta aðskilnað í tvær tegundir.
Il larice siberiano o larice russo (Larix sibirica; sin. L. russica) è un albero molto resistente al freddo nativo della Russia orientale, dai confini con il territorio finlandese fino alla valle del fiume Enisej nella Siberia centrale, ove tende a formare esemplari ibridi incrociandosi con la specie affine Larix gmelinii della Siberia orientale; questo ibrido è conosciuto come Larix × czekanowskii.
È una conifera decidua con portamento medio-grande raggiungendo altezze comprese fra i 20 ed i 40 metri, con diametro del tronco anche superiore al metro. La chioma, conica negli esemplari giovani, diviene cilindrica negli adulti; i rami principali si trovano a livello del suolo, mentre i rami secondari sono spesso pendenti. Le gemme sono dimorfe, dando origine a macroblasti della lunghezza di 10–50 cm ricoperti da numerose gemme e brachiblasti lunghi appena uno o due millimetri e portanti una sola gemma.
Può essere facilmente distinto dal larice europeo (Larix decidua) dalla lanuggine che ricopre i rametti (assente nelle altre specie). Gli aghi sono lunghi 2–4 cm e diventano di colore giallo acceso prima di cadere in autunno, lasciando i pallidi rametti giallastri spogli fino alla primavera successiva.
I coni maschili e femminili nascono separatamente sulla stessa pianta; l'impollinazione avviene all'inizio della primavera. I coni maschili sono solitari, gialli, da globosi ad oblunghi, di 4–8 mm di diametro, e producono granuli di polline privi di vele. I coni femminili maturi sono eretti, conici-ovoidali, lunghi 2–4 cm; verdi con sfumature rosse quando immaturi, tendono al marrone a maturità; si aprono rilasciando i semi alati 4-6 mesi dopo la fecondazione. I vecchi coni tipicamente rimangono appesi all'albero per molti anni, divenendo grigio scuro. La produzione di semi inizia all'età di 10-15 anni.
Il legno molto resistente alla muffa viene utilizzato per la produzione di pali e traversine ferroviarie.
Viene coltivato anche in Canada e nel nord degli Stati Uniti in quantità limitata, piantato per la prima volta nel 1806. Cresce più rapidamente di molte altre conifere nelle regioni fredde, ma richiede altresì una piena illuminazione. Quando cresce in piantagioni, gli alberi richiedono molto spazio ed è sempre richiesto un intensivo diradamento.
Il larice siberiano o larice russo (Larix sibirica; sin. L. russica) è un albero molto resistente al freddo nativo della Russia orientale, dai confini con il territorio finlandese fino alla valle del fiume Enisej nella Siberia centrale, ove tende a formare esemplari ibridi incrociandosi con la specie affine Larix gmelinii della Siberia orientale; questo ibrido è conosciuto come Larix × czekanowskii.
Sibirinis maumedis (lot. Larix sibirica) – pušinių (Pinaceae) šeimos, maumedžių (Larix) genties medžių rūšis. Auga Vakarų Sibire nuo Obės ir Irtyšiaus vakaruose iki Baikalo ežero rytuose. Šiaurėje arealas siekia tundrą, pietuose – Mongoliją ir Kiniją.
Tai iki 35-40 m aukščio užaugantis medis, tiesiu, išbėginiu kamienu. Laja siauroka, piramidinė. Žievė stora, išilgai gūbriuota, pilkai arba rausvai rudos spalvos. Jaunų medžių šakos kylančios, senų – auga horizontaliai. Ilgieji ūgliai gelsvi, šiek tiek plaukuoti, žvilga. Pumpurai rudi, kiek sakingi. Spygliai šviesiai žali, 3-4 cm ilgio, ant trumpųjų ūglių auga po 30-50. Vyriškieji strobilai šviesiai geltoni, moteriškųjų spalva priklausomai nuo medžio svyruoja tarp violetiškai raudonų iki šviesiai gelsvai žalių. Sibirinis maumedis žydi ir spygliai skleidžiasi balandžio pabaigoje. Kankorėžiai kiaušiniškos arba ovališkos formos, apie 3 cm ilgio ir 2 cm skersmens. Spalva šviesiai ruda, sudaro 20-25 išgaubti, minkštoki, tankiai plaukuoti sėkliniai žvynai. Dengiamieji žvynai trumpesni už sėklinius ir matyti tik prie kankorėžio pamato. Sėklos šviesiai rusvos arba gelsvos, 3-5 mm ilgio, su 1-1,5 cm ilgio sparneliu. 1000 sėklų sveria 6-10 g. Daigumas 60-80 %. Sėklos prinoksta rugpjūčio pabaigoje arba rugsėjo mėnesį ir greitai išsisėja. Auga sparčiai, bet lėčiau už europinį maumedį. Gyvena 300–400, retai iki 900 metų. Atviroje vietoje derėti pradeda 15 metų, medyne – 30-50 metų.
Tipiškas kontinentinio klimato ir kalnų medis. Pavasarį anksti skleidžia spyglius, o rudenį anksti numeta. Labai atsparus šalčiui, užterštam orui. Gerai auga giliuose puriuose karbonatiniuose priesmėliuose ir priemoliuose. Šaknys gilios. Išsilaiko ir šlapiame dirvožemyje. Šviesamėgis.
Mediena kietesnė ir patvaresnė už europinio maumedžio, labai vertinga statyboms, povandeniniams įrengimams. Lietuvoje dekoratyviniuose želdiniuose rečiau auginamas už europinį maumedį, nors pavienių medžių aptinkama parkuose.
Išskiriama keletas sibirinio maumedžio ekotipų:
Sibirinis maumedis (lot. Larix sibirica) – pušinių (Pinaceae) šeimos, maumedžių (Larix) genties medžių rūšis. Auga Vakarų Sibire nuo Obės ir Irtyšiaus vakaruose iki Baikalo ežero rytuose. Šiaurėje arealas siekia tundrą, pietuose – Mongoliją ir Kiniją.
De Siberische lariks (Larix sibirica) is een naaldboom uit de familie der dennen (Pinaceae). De wetenschappelijke naam van de soort werd voor het eerst geldig gepubliceerd door Carl Friedrich von Ledebour in 1833.[2][3]
Siberische lariksen bereiken doorgaans een hoogte van 15 à 20 meter. Onder goede omstandigheden kan de boom echter een hoogte van 40 meter bereiken en een diameter van 1,5 meter. De schors van de boom is geschubd en doet herinneren aan een spar. Siberische lariksen kunnen een leeftijd van 200 jaar bereiken. De naalden van de soort groeien in clusters van 10 tot 50 en zijn doorgaans 20 à 45 mm lang.[4]
De soort komt voor van het noorden van Europees Rusland, oostwaarts door West-Siberië richting het Baikalmeer, het Altajgebergte, Tiensjangebergte en het Tibetaans Hoogland.[1] Overblijfselen van schors en kegels van Siberische lariksen werden aangetroffen in het Scandinavisch Hoogland in Zweden. Dankzij C14-datering werd vastgesteld dat deze dateren tussen 8700 en 7500 A.D., ca. 1.000 kilometer westelijker dan de huidige voorposten van de Siberische lariks.[5]
Bronnen, noten en/of referentiesDe Siberische lariks (Larix sibirica) is een naaldboom uit de familie der dennen (Pinaceae). De wetenschappelijke naam van de soort werd voor het eerst geldig gepubliceerd door Carl Friedrich von Ledebour in 1833.
Sibirlerk (Larix sibirica) er et bartre i lerkeslekta innenfor furufamilien (Pinaceae). Det er et ganske bredt bartre. Grenene er ganske korte og peker gjerne litt opp, ytterst. Grenene henger aldri.
Treet er 5-25 meter høyt, og kronen er bred og konisk, treet tidvis forgrenet. Greinene står ofte litt oppoverbøyd. Skuddene har mellombrun eller grågul bark og lukter sjasmin, unge barnåler er lysgrønne, nålene generelt over 1 mm brede og 25-35 mm lange. Konglene er grønne eller grønnbrune, 25-45 mm lange og lett hårete med 25-50 tette skjell som har innbøyd spiss. Blomstring i juni. Sibirsk lerk feller nålene om vinteren. Utpå høsten får treet en gyllen gul farge, før nålene faller av. Om våren kommer det nye friske grønne nåler og samtidig blomstrer treet.
Naturlig utbredelse er i europeisk Russland øst og nord for en linje fra Onega ved Kvitsjøen sørover til Vologda, sørøstover til Kazan og deretter rett øst til Uralfjellene. Arten vokser også langs hele lengden av Uralfjellene og i Vest-Sibir østover til Jenisej. Herav kommer navnet sibirlerk. Øst for Jenisej overtar mongollerk (Larix gmelinii), men det er en bred overgangsone mellom artene med hybrider, som av og til kalles L. × czekanowski.
Treet har blitt plantet i Nord-Norge, og er forvillet og naturalisert lengre sør – på indre Østlandet, innerst i Bottenviken, og i sørvestre Finland.
I nordlige Finland er det funnet både makrofossiler og pollen fra lerk i avsetninger fra forrige mellomistid (eem) og en relativt varm periode tidlig i siste istid (Brørup-interstadialen). Lerk vokste neppe i sentrale og sørlige Finland i mellomistiden, men kan ha vokst ganske langt sør i Norge og Sverige langs den skandinaviske fjellkjeden.[1]
Den svenske forskeren Leif Kullman har funnet makrofossiler i Dalarna i Sverige som viser at sibirlerk var blant de første treslagene som vokste på Den skandinaviske halvøy i tidlig holocen rett etter istidens slutt. Somrene må ha vært tørre og varme, og sibirlerk vokste sammen med vanlig bjørk, gran, sommereik og hassel. Tilsvarende plantesamfunn finnes ikke i nåtiden.[2]
Sibirlerk (Larix sibirica) er et bartre i lerkeslekta innenfor furufamilien (Pinaceae). Det er et ganske bredt bartre. Grenene er ganske korte og peker gjerne litt opp, ytterst. Grenene henger aldri.
Treet er 5-25 meter høyt, og kronen er bred og konisk, treet tidvis forgrenet. Greinene står ofte litt oppoverbøyd. Skuddene har mellombrun eller grågul bark og lukter sjasmin, unge barnåler er lysgrønne, nålene generelt over 1 mm brede og 25-35 mm lange. Konglene er grønne eller grønnbrune, 25-45 mm lange og lett hårete med 25-50 tette skjell som har innbøyd spiss. Blomstring i juni. Sibirsk lerk feller nålene om vinteren. Utpå høsten får treet en gyllen gul farge, før nålene faller av. Om våren kommer det nye friske grønne nåler og samtidig blomstrer treet.
Naturlig utbredelse er i europeisk Russland øst og nord for en linje fra Onega ved Kvitsjøen sørover til Vologda, sørøstover til Kazan og deretter rett øst til Uralfjellene. Arten vokser også langs hele lengden av Uralfjellene og i Vest-Sibir østover til Jenisej. Herav kommer navnet sibirlerk. Øst for Jenisej overtar mongollerk (Larix gmelinii), men det er en bred overgangsone mellom artene med hybrider, som av og til kalles L. × czekanowski.
Treet har blitt plantet i Nord-Norge, og er forvillet og naturalisert lengre sør – på indre Østlandet, innerst i Bottenviken, og i sørvestre Finland.
Modrzew syberyjski (Larix sibirica Ledebour 1833, syn.: Larix decidua Mill. ssp. sibirica (Ledeb.) Domin, Larix russica (Endlicher) Sabine ex Trautvetter, Larix sukaczewii Dylis, Larix archangelica Lawson, Pinus larix L. var. russica Endlicher) – gatunek drzewa z rodziny sosnowatych (Pinaceae Lindley). Występuje na Syberii oraz w Chinach i Mongolii[2].
Występuje w wyższych położeniach górskich (500-3500 m n.p.m.) i tajdze. Odporny, choć w cieplejszym klimacie może być atakowany przez ochojnika, w wilgotnych miejscach przez raka modrzewiowego.
Próby introdukowania tego modrzewia w Europie, w tym w Polsce nie powiodły się. Jednak może być uprawiany z powodzeniem w zimniejszych rejonach Polski. Na Syberii żywicę tego gatunku (i modrzewia dahurskiego) pozyskuje się w celu żucia (сера байкальская, жевательная смолка) i według producentów ma ona własności oczyszczające i dezynfekujące jamę ustną[3][4][5]. Modrzew syberyjski ma podwyższone parametry wytrzymałościowe, dodatkowo z uwagi na dużą gęstość (gatunek wąskosłoisty) nie chłonie wilgoci oraz wody co sprawia, że jeszcze lepiej znosi trudne warunki atmosferyczne i jest powszechnie używany do budowy profili elewacyjnych[6].
Modrzew syberyjski (Larix sibirica Ledebour 1833, syn.: Larix decidua Mill. ssp. sibirica (Ledeb.) Domin, Larix russica (Endlicher) Sabine ex Trautvetter, Larix sukaczewii Dylis, Larix archangelica Lawson, Pinus larix L. var. russica Endlicher) – gatunek drzewa z rodziny sosnowatych (Pinaceae Lindley). Występuje na Syberii oraz w Chinach i Mongolii.
Sibirisk lärk (Larix sibirica) är art i familjen tallväxter. Det är ett pionjärträd med utbredning över stora delar av nuvarande Ryssland, men även i Mongoliet och Kina (Xinjiang). Trädet är mycket vanligt i sitt utbredningsområde.
Trädet kan bli upp till 40 m högt med en stamdiameter på 80 cm. Barken är mörkt grå till mörkt brun, skrovlig. Kronan är konisk, grenarna hänger inte, de är gula eller gulgrå, glänsande, tätt håriga som unga, senare mer eller mindre kala. Vinterknoppar nästan runda. Barren blir 2-4 cm långa, med spetsig eller rundad spets. Kottarna är först purpur- eller rödbruna, sällan gröna, de mognar till blekt bruna eller purpurbruna, äggrunda eller smalt äggrunda, 2,5-4,5 × 2-3,5 cm.
Sibirisk lärk växer bl a i områden med permafrost. Under sommarhalvåret tinar bara det översta lagret av marken i vilket den sibiriska lärken växer. Underliggande markskikt förblir frusna varför marken inte dräneras. Lärken utvecklas alltså i mycket fuktig miljö och har därför mycket god rötbeständighet. Notera att denna rötbeständighet beror på både arvsfaktorer, då arten utvecklats i miljöer där rötbeständighet är livsnödvändig, och på gynnsam selektion av varje individ.
Träkonstruktioner av sibirisk lärk var tidigare mycket vanliga för båtar och byggnader. Med modernare tekniker har bruket av träslaget fallit i glömska. På senare tid har dock träslaget fått en renässans på grund av en utbredd medvetenhet om de skadliga följderna av bruket av exotiska träslag som bland andra teak, liksom de miljöproblem som är förknippade med det utbredda bruket av tryckimpregnerat virke. Sibirisk lärk har en jämförelsevis god motståndskraft mot biologisk nedbrytning och kan ersätta impregnerat virke i många typer av användning.
Sibirisk lärk växer inte i vilt tillstånd i Sverige men kan planteras.
Wikimedia Commons har media som rör Sibirisk lärk.
Sibirisk lärk (Larix sibirica) är art i familjen tallväxter. Det är ett pionjärträd med utbredning över stora delar av nuvarande Ryssland, men även i Mongoliet och Kina (Xinjiang). Trädet är mycket vanligt i sitt utbredningsområde.
Trädet kan bli upp till 40 m högt med en stamdiameter på 80 cm. Barken är mörkt grå till mörkt brun, skrovlig. Kronan är konisk, grenarna hänger inte, de är gula eller gulgrå, glänsande, tätt håriga som unga, senare mer eller mindre kala. Vinterknoppar nästan runda. Barren blir 2-4 cm långa, med spetsig eller rundad spets. Kottarna är först purpur- eller rödbruna, sällan gröna, de mognar till blekt bruna eller purpurbruna, äggrunda eller smalt äggrunda, 2,5-4,5 × 2-3,5 cm.
Sibirisk lärk växer bl a i områden med permafrost. Under sommarhalvåret tinar bara det översta lagret av marken i vilket den sibiriska lärken växer. Underliggande markskikt förblir frusna varför marken inte dräneras. Lärken utvecklas alltså i mycket fuktig miljö och har därför mycket god rötbeständighet. Notera att denna rötbeständighet beror på både arvsfaktorer, då arten utvecklats i miljöer där rötbeständighet är livsnödvändig, och på gynnsam selektion av varje individ.
Träkonstruktioner av sibirisk lärk var tidigare mycket vanliga för båtar och byggnader. Med modernare tekniker har bruket av träslaget fallit i glömska. På senare tid har dock träslaget fått en renässans på grund av en utbredd medvetenhet om de skadliga följderna av bruket av exotiska träslag som bland andra teak, liksom de miljöproblem som är förknippade med det utbredda bruket av tryckimpregnerat virke. Sibirisk lärk har en jämförelsevis god motståndskraft mot biologisk nedbrytning och kan ersätta impregnerat virke i många typer av användning.
Sibirisk lärk växer inte i vilt tillstånd i Sverige men kan planteras.
Larix sibirica là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được Ledeb. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1833.[1]
Larix sibirica là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được Ledeb. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1833.
Larix sibirica Ledeb., 1833[1]
Синонимы Охранный статус
Ли́ственница сиби́рская (лат. Lárix sibírica) — вид хвойных деревьев из рода Лиственница (Larix) семейства Сосновые (Pinaceae).
Лиственница сибирская произрастает в пределах лесной зоны, восток и северо-восток европейской части России, Урал, Западная и Восточная Сибирь. С севера на юг ареал простирается от тундры (71° с. ш.) до Алтая и Саян (46° с. ш.). В горах поднимается до верхней границы леса, на Алтае до 2200—2400, а иногда и до 2900 м над уровнем моря[2]. Преобладает во многих лесах Северного, а особенно Приполярного и Полярного Урала, в Западной Сибири (севернее 63° с. ш.), на Алтае и в Саянах; в других местах островами и в примеси к другим породам. На северной и верхней границах леса образует редколесья. В СССР общая площадь лиственничных лесов превышала 264 млн га (больше 38 % площади всех лесов страны), а запас древесины — почти 28 млрд м³[3].
Растёт в хвойных лесах (вместе с сосной обыкновенной, елью сибирской и сибирским кедром, иногда с пихтой сибирской), реже образует чисто лиственничные леса. На лесосеках и пожарищах выступает как пионер.
Предпочитает подзолистые или дерново-подзолистые почвы[4].
Холодостойка, светолюбива, требовательна к влажности почвы и воздуха, но избегает избыточного увлажнения.
Дерево высотой до 30—40 м и диаметром ствола 80—100 (до 180) см. Крона молодых деревьев пирамидальная, позже становится овально-округлой. Кора на старых стволах серовато-бурая толстая, с продольными трещинами, глубоко-бороздчатая; на молодых — гладкая, светло-соломенного цвета.
Вершинные почки широко-конические; боковые — полушаровидные, желтовато-бурые. Хвоя мягкая, узколинейная, длиной 13—45 мм, шириной до 1,6 мм, плоская с туповатой верхушкой, светло-зелёная, с сизоватым налётом, собрана по 30—40[5] штук в пучке, расположена на однолетних удлинённых побегах и на укороченных, развивающихся на второй год жизни побега. Осенью хвоинки, как и у других видов лиственницы, опадают.
Мужские колоски (микростробилы) одиночные, шаровидной или овальной формы, бледно-жёлтого цвета, диаметром 5—6 мм, расположены на концах укороченных побегов; женские — широкояйцевидно-конические, длиной 10—15 мм, пурпурные или розовые, реже бледно-зелёные или беловатые. Опыление происходит в мае.
Шишки яйцевидные или продолговато-овальные, сначала пурпурного, затем светло-бурого или светло-жёлтого цвета, длиной 2—4 см, шириной 2—3 см, состоят из 22—38 чешуек расположенных в пять — семь рядов. Семенные чешуи длиной 13—20 мм, шириной 10—15 мм, с ровным краем, округлые или яйцевидные, снаружи с густым бархатистым опушением из рыжих волосков. Кроющие чешуи кожистые, скрыты между семенными. Шишки висят на дереве после того, как семена выпадут, ещё два — три года, затем опадают, но не рассыпаются[6].
Семена косо-обратнояйцевидные, мелкие, длиной 2—5 мм, шириной 3—4 мм, желтоватые, с тёмными полосками и крапинками; крыло длиной 8—17 мм, шириной 4—6 мм, с одной стороны почти прямолинейное, с другой полого-закруглённое. В 1 кг 94—147 тысяч семян, вес 1000 семян — 9,5 (5,3—14,1) г. Семенные годы через два — три года; в северных районах реже, через шесть — семь лет.
Древесина с красновато-бурым ядром и узкой, белой заболонью. Годичные кольца хорошо заметны на всех разрезах. Смоляные ходы редкие, мелкие и трудно различимы. По техническим свойствам древесина лиственницы превосходит древесину всех других хвойных пород. Отличается высокими механическими свойствами, мало подвержена гниению, но тяжёлая, трудная для обработки и склонна к растрескиванию. Она очень тверда, имеет удельный вес около 1 кг/дм³, поэтому, свежесрубленная, она тонет в воде. Употребляется в качестве строительного материала. Хорошо сохраняется в воде и используется в гидротехнических сооружениях, судостроении, идёт на шпалы, столбы, переводные и мостовые брусья, рудничные стойки. Местами используется в качестве топлива. Запас древесины в высокобонитетных древостоях — 600—700 м³/га[3].
Из древесины получают целлюлозу, этиловый спирт, камедь. В коре не менее 10 % танинов. Экстракты коры — хорошие дубители и красители, окрашивающие в жёлтые, розоватые и коричневые тона. Из смолы добывают терпентин (выход его мал, но качество чрезвычайно высоко), применяемый в виде пластырей и мазей при ревматизме и подагре. В хвое до 325 мг% витамина C[3].
Лиственница сибирская хорошо переносит условия города, поэтому её часто используют для озеленения, в одиночных и групповых посадках.
Вид Лиственница сибирская входит в род Лиственница (Larix) семейства Сосновые (Pinaceae) порядка Сосновые (Pinales).
Ли́ственница сиби́рская (лат. Lárix sibírica) — вид хвойных деревьев из рода Лиственница (Larix) семейства Сосновые (Pinaceae).
新疆落叶松（学名：Larix sibirica）是松科落叶松属的植物。分布于蒙古、俄罗斯以及中国大陆的新疆等地，生长于海拔1,000米至3,500米的地区，多生在混交林下以及林中，目前尚未由人工引种栽培。
西伯利亚落叶松（中国树木分类学），俄国落叶松（中国裸子植物志）
这是一篇與植物相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 新疆落叶松（学名：Larix sibirica）是松科落叶松属的植物。分布于蒙古、俄罗斯以及中国大陆的新疆等地，生长于海拔1,000米至3,500米的地区，多生在混交林下以及林中，目前尚未由人工引种栽培。
分類 界 : 植物界 Plantae 門 : 裸子植物門 Pinophyta 亜門 : マツ亜門 Pinophytina 綱 : マツ綱 Pinopsida 亜綱 : マツ亜綱 Pinidae 目 : マツ目 Pinales 科 : マツ科 Pinaceae 属 : カラマツ属 Larix 種 : シベリアカラマツ L. sibirica 学名 Larix sibirica (Münchh.) Ledeb.[1][2] 和名 シベリアカラマツ 英名 Siberian Larch, Russian Larch シベリアカラマツ（西伯利亜落葉松、学名：Larix sibirica）は、マツ科カラマツ属の針葉樹。西ロシアのフィンランド国境付近から中央シベリアのイェニセイ川までを原産とする。東シベリアのグイマツ L. gmelinii と交雑して Larix × czekanowskii となる。
樹高20〜40m、幹径1mに及ぶ中〜大型の耐霜性落葉性針葉樹。樹幹は若木の時は錐形で、生長と共に幅広くなり、主枝は水平から上向、側枝は大抵下向き。芽は、10〜50cm程の複数の芽を出す長芽と1〜2mm程で単独の短芽の二形性。芽に綿毛があるので近縁のヨーロッパカラマツとは簡単に見分けがつく。葉は針状で明緑色、長さ2〜4cm、秋には明黄色に紅葉して落葉、次の春までに淡黄褐色の芽が生える。
雄花と雌花は同じ木の別々に生じ、受粉は早春。雄花は単独性、黄色、球形から長球形、直径4〜8mmで、無翼の花粉を産生。成熟した雌花は垂直で、卵円錐形、長さ2〜4cm、30〜70の種鱗は直立または多少内側へ湾曲したものと下向きのものがある。これらは未成熟な状態だと緑または赤みを帯びているが、成熟すると開花し褐色となり、受粉の4〜6ヵ月後には有翼の種を飛ばす。古い球果は通常何年も木に残り鈍い灰黒色に変わる。結実年数は10〜15年。
LOWER RISK - Least Concern (IUCN Red List Ver. 2.3 (1994))[1]
IUCNレッドリストでは、1998年版で軽度懸念に評価されたが、更新が必要とされている[1]。
その腐食耐久性からカラマツの木材はポスト、ポール、枕木、鉱山の支柱などに重用される。また、マンチェスター自転車競技場[3]やモスクワのクルィラツコエ自転車競技場[4]など、世界中の自転車競技場で使用される。日本には無垢フローリングとして輸入されている。
他の寒冷地の樹木と較べても生長が早いが、充分な日光が要る。植林した場合広い空間を取って、こまめに枝打ちを行うのが望ましい。
この項目は、植物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（プロジェクト:植物／Portal:植物）。
