Koduvarblane (Passer domesticus) on linnuliik värvuliste seltsist varblaslaste sugukonnast varblase perekonnast.
Koduvarblane on looduslikult levinud valdavas osas Euraasias. Ta on inimkaasleja ning alates 19. sajandi keskelt ettekavatsetult introdutseeritud Ameerikasse, Aafrikasse Saharast lõunas, Uus-Meremaale ja Austraaliasse, ka linnadesse üle maailma, et asendada välja rännanud liike.[2] Lõunapoolkeral leidub teda kõigil mandritel, välja arvatud Lõuna-Ameerika troopika ja Antarktis. Koduvarblase levila põhjapiir kulgeb 60. ja 70. laiuskraadi vahel. Linnades ja muudes asulates võib koduvarblane olla sealne arvukaim linnuliik.
Koduvarblasel on mitmeid alamliike. Eestis on koduvarblane vähenenud arvukusega tavaline lind. Tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 90 000 – 130 000 paarile, talvist arvukust 200 000 – 300 000 isendile.[3]
Koduvarblase arvukus Eestis ja mujal Euroopas on viimase paari aastakümne jooksul tunduvalt vähenenud. Praegusel ajal suures osas Euroopas tema arvukus väheneb jätkuvalt. Näiteks Hollandis on koduvarblase arvukus alates 1980. aastatest vähenenud poole võrra. Siiski on ta seal haudelinnuna musträsta järel arvukuselt teisel kohal. Sarnast arvukuse kahanemist on täheldatud ka Ühendkuningriigis. Koduvarblasi on maailmas hinnanguliselt pool miljardit.[2]
Koduvarblase isaslinnu iseloomulikud tunnused on tuhkhall pealagi, mõlemalt küljelt kastanpruun kukal, helehallid põsed, must kurgualune, kaelal must lai manisk ja üle silma tagakaelani minev must silmatriip.[2] Emaslinnu pea on ühtlaselt pruunikashall.[4] Nende tunnuste poolest erineb ta põldvarblasest, kelle sugupooled on sarnased – kastanpruuni kiiru, musta põselaigu ja kahe selge tiivavöödiga. Häälitsused on mitmesugused: silpsuvad, täristavad jm. Koduvarblase laul on pikk erinevatest silpidest koosnev aeglane sirtsumine. Koduvarblasel on suurem must lõualaik kui põldvarblasel. Koduvarblane annab ohust märku sädistamisega tetetet. Kutsumiseks teeb ta tsirp.[2]
Koduvarblane asustab kultuur- ja linnamaastikku, ta väldib metsi, rohtlat ja kõrbe. Koduvarblane pesitseb põldvarblasest meelsamini inimasustuses.[2]
Koduvarblase toidusedeli moodustavad valdavalt putukad ja seemned.
Koduvarblane on seltsiv lind. Oma laial levikualal pesitseb tavaliselt kolooniatena räästaste all, müüritiste või kaljude tühemikes, rannakaljudel või põõsastes. Mai alguseks on koduvarblastel kuus muna pesas.[2] Eestis pesitseb koduvarblane kaks kuni kolm korda aastas.[4] Ta võtab üle teiste lindude pesi ja vahel ehitab oma pesa teise linnu asustatud pesa peale. Pesa on suur ja kohev, koosneb õlekõrtest, takkudest, karvadest, taimejuurtest, sulgedest ja kaltsudest. Täiskurnas 4–6 valkjat, hallide ja pruunikate tähnidega muna, neid haub emaslind. Poegi toidetakse putukavastsetega. Pojad lahkuvad pesast kahe nädala vanustena, suve teisel poolel kogunevad vanalinnud ja noorlinnud ühistesse parvedesse.[4] Pojad on sündides paljad ja pimedad. Poja sündides lähevad isa ja ema varblased taimtoidult üle loomsele toidule. Koduvarblased söödavad oma poegadele selgrootuid. Juuni alguseks on esimene pesakond väljas. Pesast väljudes on pojad isaslinnu järelevalve all. Poegade pesast väljudes haub emaslind uut pesakonda. Kolmas pesakond sünnib juulis.[2]
Koduvarblane (Passer domesticus) on linnuliik värvuliste seltsist varblaslaste sugukonnast varblase perekonnast.
