nomes no trilho de navegação
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Lepiklill (perekond) Harilik lepiklill (Chrysosplenium alternifolium) on mitmeaastane rohttaim, mis õitseb aprillis-mais niisketes ja varjulistes kohtades.[2][3] Lepiklill on hästi tuntud Ida-Eestis, kuid Lääne-Eestis esineb harvem ning Saaremaal ei kasva teda üldse.[4] Kasvab märjal või porisel pinnasel – veekogude kallastel, lodu-, lammi- ja soometsades ning võsastikes.[4][5]
Lepiklille juures hakkab esimesena silma looduses haruharva kohatav hele-kollalasroheline värvus, millel võib märgata isegi sära.[6]
Ratasja kujuga lehed moodustavad ümber õisiku kollakasrohelise krae.[6] Õisik ise asetseb lapiti nende lehtede peal. Õieraagudele kinnituvaid lehti nimetatakse kõrglehtedeks.[6] Kõrglehtede värvuse tõttu paistab kaugelt, nagu oleksid taimel suured ebakorrapärased rohekaskollased õied, mis tegelikult on väga väikesed ja silmapaistmatud.[4]
Vars on püstine ja allpool veidi lihakas.[5] Varrel on üks kuni kolm vahelduvalt paiknevat helerohelist lehte.[6] Taim on vähe karedakarvane ning ühel taimel võib olla üks, harva mitu vart.[6]
Seemned on paljad, värvuselt tumepruunid kuni mustad.[7]
Lepiklille seemned on mürgised, kuid muid taime osi on rahvameditsiinis kasutatud mahla ning keedise tegemiseks.[7] Lisaks hõõrutakse taime lehtedega nahka nahahaiguste korral.[6]
Igati ilmekas ja lepiklillele sobilik nimetus, mis on eriti tuttav lastele, on kirbuõunapuu. Nimetus tuleneb sellest, et lepiklille viljad meenutavad õunu, kuid nad on nii väikesed, et sobiksid kirpudele. Tegelikult on tal viljadeks aga kuprad nagu näiteks magunatelgi.[6]
Kuna lepiklille mahla on pandud igasugustele nahal olevatele kärnadele, on sellest tulnud ka taime laialt levinud nimetus – kärnalill.
Rahvapärased nimetused on ka lepalill, kärnalill, linnusilm, porililled, piimalill.[7]
Lepiklill on hästi tuntud Ida-Eestis, kuid Lääne-Eestis esineb harvem ning Saaremaal ei kasva teda üldse.[4] Niisugune on selle muidu päris sageda metsaelaniku levimus: ida pool on see tavaline, kuid kui lähme läände, arvukus järjest kahaneb. Lisaks Eestile on levinud ka Skandinaavias, Kesk-Euroopas, Vahemere maades, Ida- ja Lääne-Siberis, arktilistel aladel, Väike- ja Ida-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Arktikas kasvab ka igikeltsal.[7]
Aprillis-mais kasvab märjal või porisel pinnasel – veekogude kallastel, lodu-, lammi- ja soometsades, võsastikes.[4][5]
Lepiklillel on omapärane välimus ning selle tõttu jääb ta hästi meelde. Lepiklille juures hakkab esimesena silma looduses haruharva kohatav hele-kollakasroheline värvus, millel võib märgata isegi sära.[6]
Ümber õisiku moodustavad lehed ilusa krae, mis on kollakasrohelist värvi. Õisik ise asetseb lapiti nende lehtede peal. Neid lehti, mis kinnituvad õieraagudele nimetatakse kõrglehtedeks.[6] Kõrglehed on lihavad täksiliste servadega, ning nad aitavad putukate ligimeelitamisel. Kõrglehtede värvuse tõttu paistab kaugelt nagu oleksid taimel suured ebakorrapärased rohekaskollased õied. Kuid, kui lähemale tulla, selgub, et need ei ole õite kroonlehed, vaid kollaseks värvunud kõrglehed. Õied on aga väga väikesed ja silmapaistmatud. Kui lepiklillel poleks putukate ligimeelitamiseks sellist värvust, jääks ta tolmeldamata. Taime õitsemise lõppedes muutuvad kõrglehed roheliseks ning alustavad fotosünteesi, mis on lehe põhiülesanne.[4]
Lepiklillel on olemas pärislehed, mis asuvad nii varrel kui ka juurmise kimbuna. Väiksema ja lühema rootsuga on varrelehed. Lehtedel on ratasjas kuju, mis on metsas küllalt harva kohatav.[6]
Varre kõrgus on 2–20 cm.[5] Varrel on üks kuni kolm vahelduvalt paiknevat helerohelist lehte, mis on alumiselt küljelt on heledamad ning pinnalt paljad või hõredalt karvased. Juurmised lehed on 8–25 mm pikkused ning 10–30 mm laiused ning paiknevad hõreda kodarikuna.[6] Taim on vähe karedakarvane ning ühel taimel võib olla üks, harva mitu vart. [6]
Vili avaneb enne seemnete täielikku valmimist, see on peekrikujuline ning enam-vähem tupepikkune kupar .[7]
Seemned on paljad, läikivad, värvuselt tumepruunid kuni mustad ning umbes 0,6 mm pikkused.[7]
Risoom on peenike ja helepruunikat värvi.[7]
Taime maapealne osa sisaldab süsivesikuid, lehed aga fenoole ja nende derivaate (arbutiin).[8]
Teadma peab seda, et lepiklille seemned on mürgised, kuid muid taime osi on rahvameditsiinis kasutatud.[7]
Kasutatakse lepiklille lehti ja mahla ning tehakse keedist.[7]
Lepiklille mahla on pandud mitmesugustele nahal olevatele kärnadele, et haavad paremini ja kiiremini paraneksid. Lisaks hõõrutakse lepiklille lehtedega nahka, kui esinevad vistrikud, villikesed, nõgestõbi ning muud nahahaigused. Köha ja palaviku vastu tehakse keedis kogu taime maapealsest mahlakast osast.[6]
Ratasja kujuga lehed moodustavad ümber õisiku kollakasrohelise krae. Õisik ise asetseb lapiti nende lehtede peal. Õieraagudele kinnituvaid lehti nimetatakse kõrglehtedeks. Kõrglehtede värvuse tõttu paistab kaugelt, nagu oleksid taimel suured ebakorrapärased rohekaskollased õied, mis tegelikult on väga väikesed ja silmapaistmatud.
Vars on püstine ja allpool veidi lihakas. Varrel on üks kuni kolm vahelduvalt paiknevat helerohelist lehte. Taim on vähe karedakarvane ning ühel taimel võib olla üks, harva mitu vart.
Seemned on paljad, värvuselt tumepruunid kuni mustad.
Lepiklille seemned on mürgised, kuid muid taime osi on rahvameditsiinis kasutatud mahla ning keedise tegemiseks. Lisaks hõõrutakse taime lehtedega nahka nahahaiguste korral.
_(7982390770).jpg)
