El cincoenrama maderizu (Potentilla fruticosa) ye una especie de planta yerbácea perenne perteneciente a la familia Rosaceae.
Arbustu erecto, bien ramificáu, de 20-100 cm d'altor. Corteza de color coloráu pardusco, esprender en fragmentos allargaos. Fueyes vexetatives cortamente peciolaes, con 3-5 foliolos, coriacees; foliolus sentaos, llanceolaos allargaos, endelgazaos en forma de cuña na base, obtusos na parte cimera, con cantos enteros, de color verde escuru, pol fai, daqué más claros y densamente pilosos pol viesu. Flores terminales, solitaries o en grupos amenorgaos nes cañes foliaes. Pedúnculu foliar piloso. Sépalos d'unos 8 mm de llargu, ovaos anchos, con mota esternu adicional de forma llanceolada estrecha. Pétalos más llargos que los sépalos los, d'hasta 12 mm de llargu, arrondaos, más anchos que llongures, de color mariellu doráu pola cara cimera, de color mariellu mate pola inferior. Con unos 25 estames. Receptáculu floral en forma cónica. Numberoses núcules, xeneralmente pilosas.
Dende los Pirineos, hasta Gran Bretaña, Islandia y Suecia meridional, pel este hasta Rusia y Bulgaria. N'España en puntos bien alcontraos de los Pirineos y Cordal Cantábricu. Vive en fasteres predreses, montes claros, veres de los ríos, turberes. Dende 1.900 m hasta 2.300. Suel ser cultiváu como parrotal ornamental, amontesáu en dellos llugares.
Potentilla fruticosa describióse por Hook.f. y espublizóse en The Flora of British India; 1878 347 1878.[1]
Númberu de cromosomes de Potentilla fruticosa (Fam. Rosaceae) y táxones infraespecíficos: 2n=14[2]
Potentílla: nome xenéricu que remanez del llatín postclásico potentilla, -ae de potens, -entis, potente, poderosu, que tien poder; llatín -illa, -illae, sufixu de diminutivu–. Alude a les poderoses presuntes propiedaes tóniques y astringentes d'esta planta.
fruticosa: epítetu llatín que significa "arbustiva".[3]
El cincoenrama maderizu (Potentilla fruticosa) ye una especie de planta yerbácea perenne perteneciente a la familia Rosaceae.
Kolşəkilli dazifora (lat. Dasiphora fruticosa)[1] - dazifora cinsinə aid bitki növü.[2]
Planhigyn blodeuol sy'n frodorol o Hemisffer y Gogledd yw Llwyn pumnalen sy'n enw gwrywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Rosaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Potentilla fruticosa a'r enw Saesneg yw Shrubby cinquefoil.[1] Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Llwyn Pumbys.
Mae'r teulu Rosaceae yn perthyn i'r genws Rosa (rhosyn) fel ag y mae'r cotoneaster a'r eirinen. Prif nodwedd y teulu yw ei ffrwythau amrywiol a phwysig i economi gwledydd.[2] Ceir 5 sepal, 5 petal ac mae'r briger wedi'u gosod mewn sbeiral sy'n ffurfio llestr tebyg i gwpan o'r enw hypanthiwm.
Planhigyn blodeuol sy'n frodorol o Hemisffer y Gogledd yw Llwyn pumnalen sy'n enw gwrywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Rosaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Potentilla fruticosa a'r enw Saesneg yw Shrubby cinquefoil. Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Llwyn Pumbys.
Mae'r teulu Rosaceae yn perthyn i'r genws Rosa (rhosyn) fel ag y mae'r cotoneaster a'r eirinen. Prif nodwedd y teulu yw ei ffrwythau amrywiol a phwysig i economi gwledydd. Ceir 5 sepal, 5 petal ac mae'r briger wedi'u gosod mewn sbeiral sy'n ffurfio llestr tebyg i gwpan o'r enw hypanthiwm.
Almindelig buskpotentil (Dasiphora fruticosa) er en lille, løvfældende busk med en stift opret og tætgrenet vækstform. På grund af den lave vækst, den tætte, gule blomstring og hårdførheden bruges arten meget som pryd- og hækplante i haver og parker.
Almindelig buskpotentil er en lille, løvfældende busk med en stift opret og tætgrenet vækstform. Barken er først lysegrøn med tæt hårklædning. Senere bliver den brun og stribet, og til sidst skaller den af i tynde strimler. Knopperne er spredte og spidse med et lidt pjaltet udseende og grågrøn farve. De springer ud lidt efter lidt i milde vintre. Bladene er uligefinnede med 3-7 småblade. Hvert småblad er elliptisk med hel rand og let behåring. Oversiden er grågrøn, mens undersiden er grålig. Blomsterne ligner jordbærblomster i bygningen, og de kan – alt efter sorten – være gule, orange, lyserøde eller hvide. Frugterne er små nødder, der modner og spirer villigt. "Rodskud" vil altså ofte være frøplanter, som er ringere i farve og blomstring end moderplanten!
Rodsystemet er fladt og vidt udbredt med mange fine siderødder. Gamle grene kan have svært ved at sætte nye skud efter nedklipning.
Højde x bredde og årlig tilvækst: 1,5 x 1,5 m (15 x 15 cm/år).
Almindelig buskpotentil er cirkumpolar, dvs. at den vokser hele vejen rundt om Nordpolen: i Nordeuropa, Nordsibirien, Alaska, Nordcanada og i Grønland.
På Alvaret på Öland findes arten sammen med bl.a. enghavre, kugleblomst, alpetjærenellike, Artemisia oelandica (en endemisk bynkeart på Öland), fåresvingel, fjeldrapgræs, gotlandsfumana, hvid stenurt, løgkortlæbe, markbynke, melet kodriver, Oxytropis campestris (en art af spidsbælg), Ranunculus illyricus (en art af ranunkel), Sesleria uliginosa (en art af blåaks), storblomstret brunelle, våradonis og ølandsoløje[1]
Almindelig buskpotentil (Dasiphora fruticosa) er en lille, løvfældende busk med en stift opret og tætgrenet vækstform. På grund af den lave vækst, den tætte, gule blomstring og hårdførheden bruges arten meget som pryd- og hækplante i haver og parker.
Der Fingerstrauch (Potentilla fruticosa L, Syn.: Dasiphora fruticosa (L.) Rydb.), auch Strauch-Fingerkraut genannt, ist eine Pflanzenart aus der Gattung Potentilla. Bei manchen Autoren wird sie aber auch in die Gattung Dasiphora gestellt.
Der Fingerstrauch ist ein aufrechter Strauch, der Wuchshöhen von 20 bis 100 Zentimetern erreicht. Die Rinde ist braunrot und blättert in langen Fetzen ab.
Die wechselständig angeordneten Laubblätter sind in einen kurzen Blattstiel und eine Blattspreite gegliedert. Die derbe Blattspreite ist drei- bis fünfteilig gefiedert. Die Fiederblättchen sind sitzend, länglich-lanzettlich, am Grund keilförmig verschmälert, an der Spitze stumpf und ganzrandig. Die Oberseite ist dunkelgrün, die Unterseite ist etwas heller und reichlich behaart.
Die Blüten befinden sich einzeln oder zu wenigen endständig an den beblätterten Zweigen. Der Blütenstiel ist behaart.
Die zwittrigen Blüten sind radiärsymmetrisch. Der Blütenboden ist kegelförmig ausgebildet. Es ist ein zusätzlicher, schmal-lanzettlicher Außenkelch vorhanden. Die Kelchblätter sind bei einer Länge von 8 Millimetern breit-eiförmig. Die Kronblätter sind bis zu 12 Millimeter lang, rundlich, breiter als lang und am Grund plötzlich zusammengezogen. Die Oberseite ist goldgelb, die Unterseite mattgelb gefärbt. Es sind ungefähr 25 Staubblätter vorhanden.
Die zahlreichen Nüsschen sind meistens behaart.
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 14, 28 oder 42.[1]
Das weite, disjunkte Verbreitungsgebiet des Fingerstrauchs erstreckt sich von Spanien, Frankreich (Pyrenäen und Seealpen), Italien, Großbritannien, Irland, Schweden, Bulgarien, Estland, Lettland, Russland bis zum Kaukasusraum, Kasachstan, China, Japan, Sibirien bis zur Mongolei und umfasst auch Kanada und die Vereinigten Staaten.[2][3][4] Dieses große zirkumpolare Gesamtareal bildet jedoch kein durchgängiges Verbreitungsgebiet. Aus der Lücke der natürlichen Verbreitung in Mitteleuropa sind nur wenige auf Verwilderung aus Anpflanzungen zurückgehende Vorkommen bekannt, beispielsweise aus Deutschland,[5][6][7][8][9][10] Österreich,[11] der Schweiz[12] und Frankreich.[13][14]
Die Vorkommen in den französischen Pyrenäen und Seealpen liegen in 800–2200 m Höhe in subalpinen und alpinen Niedermooren sowie an Bachufern, selten auch in mesophilen Rasen und auf Felsen.[15] In China gedeiht der Fingerstrauch an Felsen in Wäldern, an Waldrändern und in Gebüschen, auf Gebirgswiesen und auf grasigen Berghängen in Höhenlagen von 400 bis 5000 Metern.[16]
Je nach Autor werden von Dasiphora fruticosa mehrere Unterarten und Varietäten unterscheiden, z. B. die Unterarten:[2]
Der Fingerstrauch wird häufig als Zierpflanze in Gärten und Parkanlagen genutzt und ist stellenweise verwildert. Es gibt zahlreiche Kulturformen.
Der Fingerstrauch (Potentilla fruticosa L, Syn.: Dasiphora fruticosa (L.) Rydb.), auch Strauch-Fingerkraut genannt, ist eine Pflanzenart aus der Gattung Potentilla. Bei manchen Autoren wird sie aber auch in die Gattung Dasiphora gestellt.
Сөөгөн боролзгоно - (англ. Dasiphora fruticosa), (орос. курильский чай кустарниковый)
1-1,5 метр өндөр, эгц босоо буюу заримдаа дэлгэмэл хэлбэртэй байдаг олон наст сөөгөн ургамал. Үелсэн хальстай саарлавтар хүрэн мөчрүүд нь нялх байхдаа торгомсог үслэгтэй байна. 3-5 заримдаа 7 жижиг навч бүхий хос бус өдлөг навчтай. Жижиг навчис нь уртавтар хэлбэртэй бөгөөд нилээд унгарилтсан байдаг. Мөчрийнхөө өвөрт ганц ганцаараа суусан хурц шар цэцэгтэй.
Ойн зах цоорхой, нугын хээрийн ургамалтай энгэр, гол горхины хөндий, намгархаг нуга зэрэг ургах орчны хамгийн олон янзын нөхцөлд зохицон ургадаг ургамал. Үүнээс шалтгаалж навчлалт, навчны унгиралт зэрэг тэжээлийн ач холбогдолтой хэсэг нь ихээхэн хувирамтгай байна.[1]
Сөөгөн боролзгоно - (англ. Dasiphora fruticosa), (орос. курильский чай кустарниковый)
1-1,5 метр өндөр, эгц босоо буюу заримдаа дэлгэмэл хэлбэртэй байдаг олон наст сөөгөн ургамал. Үелсэн хальстай саарлавтар хүрэн мөчрүүд нь нялх байхдаа торгомсог үслэгтэй байна. 3-5 заримдаа 7 жижиг навч бүхий хос бус өдлөг навчтай. Жижиг навчис нь уртавтар хэлбэртэй бөгөөд нилээд унгарилтсан байдаг. Мөчрийнхөө өвөрт ганц ганцаараа суусан хурц шар цэцэгтэй.
Ойн зах цоорхой, нугын хээрийн ургамалтай энгэр, гол горхины хөндий, намгархаг нуга зэрэг ургах орчны хамгийн олон янзын нөхцөлд зохицон ургадаг ургамал. Үүнээс шалтгаалж навчлалт, навчны унгиралт зэрэг тэжээлийн ач холбогдолтой хэсэг нь ихээхэн хувирамтгай байна.
Dasiphora fruticosa is a species of hardy deciduous flowering shrub in the family Rosaceae, native to the cool temperate and subarctic regions of the northern hemisphere, often growing at high altitudes in mountains. Dasiphora fruticosa is still widely referenced in the horticultural literature under its synonym Potentilla fruticosa. Common names include shrubby cinquefoil,[2] golden hardhack,[2] bush cinquefoil,[2] shrubby five-finger,[3] widdy,[2] and kuril tea.[4]
It grows to 0.1–1 m (3.9–39.4 in) tall, rarely up to 1.5 m (4.9 ft). The habit is variably upright to sprawling or prostrate, but stems are often ascending especially those stems with many long branches. The bark of older stems is shreddy with long thin strips. The plants are densely leafy, the leaves divided into five or seven (occasionally three or nine) pinnate leaflets. The leaflets are linear-oblong, 3–20 mm (0.1–0.8 in) long, with entire margins and more or less acute ends. The foliage (both leaves and young stems) is pubescent, variably covered in fine silky, silvery hairs about 1 mm long. The flowers are produced terminally on the stems and are 2–3 cm (0.8–1.2 in) cm across, buttercup-shaped, with five petals and 15–25 stamens; the petals are pale to bright yellow (orange to reddish in some western Chinese populations). The fruit is a cluster of achenes covered with long hairs. The species is variably dioecious or bisexual; flowering is typically from early to late summer. It is normally found growing in moisture-retentive soils in swamps and rocky areas.[5][6][7][8][9][10]
The plant is usually only eaten by wildlife when other food sources are scarce,[11] but the leaves of the plant may be boiled to make a tisane called kuril tea.[4]
Sources vary in the number of infraspecific taxa accepted. As of May 2022, the Germplasm Resources Information Network (GRIN) accepts two subspecies:[2]
As of May 2022, Plants of the World Online does not recognize Dasiphora fruticosa subsp. floribunda, but does recognize a variety distinct from Dasiphora fruticosa var. fruticosa:[18]
Numerous other varieties have been described from Asia, some of which have not yet been published under the genus Dasiphora, and others in that genus only as distinct species. These include Potentilla fruticosa var. albicans Rehd. & Wils., P. f. var. arbuscula (D.Don) Maxim. (syn. Dasiphora arbuscula (D.Don) Soják), P. f. var. dahurica (Nestl.) Ser. (syn. Dasiphora dahurica (Nestl.) Komarov), P. f. var. pumila J.D.Hooker, P. f. var. mandschurica (Maxim.) Wolf (syn. Dasiphora mandshurica (Maxim.) Juz.), and P. f. var. unifoliolata Ludlow (syn. Dasiphora unifoliolata (Ludlow) Soják). The varieties D. f. var. monticola Rydb. and D. f. var. tenuiloba Rydb. have been described from western North America, but are not widely accepted as distinct.[7][10]
Shrubby cinquefoil is a popular ornamental plant in temperate regions. Different cultivars are variable with flowers ranging from white to yellow, orange and pink, but they are all hardy plants that produce flowers for much of the summer. The flowers are always small, flat, and round, but there are many dozens on each bush. It is very often used by cities and businesses for landscaping because of its hardiness and low maintenance. It was introduced into cultivation in the 18th century, but many of the modern cultivars, particularly those with orange or red flowers, derive from collections by Reginald Farrer in western China in the early 20th century.[10] The vast majority of sellers and gardeners still use the old name Potentilla fruticosa.
All the characteristics of small leaves, delicate flowers, and orange to brown flaky bark make the shrubby cinquefoil suitable for Bonsai. It is very popular in Japan and is gaining popularity in Europe.[20]
Below is a recommended selection of over 130 cultivars which have been named. Those marked agm have gained the Royal Horticultural Society's Award of Garden Merit.[10][21][22]
Media related to Dasiphora fruticosa at Wikimedia Commons
Dasiphora fruticosa is a species of hardy deciduous flowering shrub in the family Rosaceae, native to the cool temperate and subarctic regions of the northern hemisphere, often growing at high altitudes in mountains. Dasiphora fruticosa is still widely referenced in the horticultural literature under its synonym Potentilla fruticosa. Common names include shrubby cinquefoil, golden hardhack, bush cinquefoil, shrubby five-finger, widdy, and kuril tea.
El cincoenrama leñoso (Potentilla fruticosa) es una especie de planta herbácea perenne perteneciente a la familia Rosaceae.
Arbusto erecto, muy ramificado, de 20-100 cm de altura. Corteza de color rojo pardusco, se desprende en fragmentos alargados. Hojas vegetativas cortamente pecioladas, con 3-5 folíolos, coriáceas; folíolos sentados, lanceolados alargados, adelgazados en forma de cuña en la base, obtusos en la parte superior, con bordes enteros, de color verde oscuro, por el haz, algo más claros y densamente pilosos por el envés. Flores terminales, solitarias o en grupos reducidos en las ramas foliadas. Pedúnculo foliar piloso. Sépalos de unos 8 mm de largo, ovados anchos, con cáliz externo adicional de forma lanceolada estrecha. Pétalos más largos que los sépalos, de hasta 12 mm de largo, redondeados, más anchos que largos, de color amarillo dorado por la cara superior, de color amarillo mate por la inferior. Con unos 25 estambres. Receptáculo floral en forma cónica. Numerosas núculas, generalmente pilosas.
Desde los Pirineos, hasta Gran Bretaña, Islandia y Suecia meridional, por el este hasta Rusia y Bulgaria. En España en puntos muy localizados de los Pirineos y Cordillera Cantábrica. Vive en laderas rocosas, bosques claros, orillas de los ríos, turberas. Desde 1.900 m hasta 2.300. Suele ser cultivado como arbusto ornamental, asilvestrado en algunos lugares.
Potentilla fruticosa fue descrita por Hook.f. y publicado en The Flora of British India; 1878 347 1878.[1]
Número de cromosomas de Potentilla fruticosa (Fam. Rosaceae) y táxones infraespecíficos: 2n=14[2]
Potentílla: nombre genérico que deriva del latín postclásico potentilla, -ae de potens, -entis, potente, poderoso, que tiene poder; latín -illa, -illae, sufijo de diminutivo–. Alude a las poderosas presuntas propiedades tónicas y astringentes de esta planta.
fruticosa: epíteto latíno que significa "arbustiva".[3]
El cincoenrama leñoso (Potentilla fruticosa) es una especie de planta herbácea perenne perteneciente a la familia Rosaceae.
Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) on roosõieliste sugukonda marana perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine põõsas.
Teaduslikult kirjeldas põõsasmaranat esimesena Linnaeus.
Põõsasmaranal eristatakse kaht alamliiki. Alamliik P. f. fruticosa kasvab Briti saartel, Lõuna-Rootsis, Eestis ja Lätis ning Põhja- ja Kesk-Aasias. Alamliik P. f. floribunda kasvab Lõuna-Euroopas Hispaaniast kuni Bulgaariani, Kanadas ning USA-s, näiteks New Yorgi ja New Jersey osariigis.
Eestis on põõsasmaran pärismaine. Ta kasvab peamiselt ajutiselt niisketel loopealsetel.
Põõsasmaran ei hooli eriti pinnase viljakusest ega happelisusest, aga paremini kasvab ta toitaineterikastel mõõdukalt niisketel muldadel. Ta eelistab valgusrikkaid paiku. Põõsasmaran on külmakindel ja teda saab kasvatada kuni põhjapolaarjooneni välja, sealhulgas igikeltsal. Ta kasvab ka kõrgel mägedes. Taim talvitub lume all ja teda ei ole vaja katta. Noored taimed kasvavad kiiresti, aga aastatega kasv aeglustub.
Põõsasmaran ei ole väga konkurentsivõimeline. Teised taimed tõrjuvad ta välja. Ta suudab kasvada üksnes pinnasel, kus eelnev taimestik puudub või on hävinud. Seetõttu on põõsasmaran mingil määral inimkaasleja liik.
Põõsasmaran kasvab 0,1–1 m, eriti soodsates oludes kuni 1½ m kõrguseks. Taime vars võib olla püstine, kuid ka tõusev või lamav. Eriti sageli on vars tõusev nendel taimedel, mille tüvi on paljude pikkade harudega. Vanade taimede koorel on pikad kitsad narmaribad. Taim on tihedalt lehtedega kaetud. Lehed jagunevad 5 või 7, harvem 3 või 9 osaleheks. Viimased on süstjad või piklikud, 3–20 mm pikad, terve serva ja terava tipuga. Taime puitumata osad, niihästi lehed kui noored võrsed on karvased, kaetud peente siidiste hõbedaste umbes 1 mm pikkuste udemetega.
Õied kasvavad varre tippu. Nad on 2–3, harva kuni 4 cm läbimõõduga. Õied meenutavad tulika omi, on 5 kroonlehe ja 15–25 tolmukaga, mis asuvad kõik õie keskel ja muudavad õie keskosa karvaseks. Metsikute, kultiveerimata põõsasmaranate õied on kahvatu- või erekollased, Lääne-Hiinas võivad olla ka oranžid või punakad. Eri sordid võivad olla nii ühe- kui kahekojalised.
Vili on pikkade karvadega kaetud seemniste kobar ja valmib augustis-septembris. Seemnis on väga väike, 1½–2 mm pikk ja 0,7–1 mm lai, kõvera otsaga, harvem üleni sirbikujuliselt kõver. Varem puhkenud õite viljad hakkavad valmima juba siis, kui hilisemad õied veel õitsevad. Levila põhjaosas ei jõua hilisemate õite viljad sageli valmida. Seal õitseb ta kuni vegetatsiooniperioodi lõpuni.
Põõsasmaranal on Lääne-Sajaanides 56 kromosoomi, aga oma levila muus osas Venemaa Aasia-osas kui Taimõrini 42 kromosoomi.
Kõikjal oma levilas kasvatatakse põõsasmaranat ilutaimena. Temast on aretatud üle 130 sordi. Põhiliselt kasvatatakse neid õite pärast. Õied on alati väikesed, tasapinnalised ja ümarad, kuid see-eest on neid igal põõsal kuni mitu tosinat. Õite värv ulatub valgest kollase, oranži ja roosani. Nad on vastupidavad taimed, mis õitsevad peaaegu suvi läbi. Hooldamist nad õieti ei vaja ning sellepärast kasutatakse neid sageli maastikukujunduses. Esimesed sordid aretati juba 18. sajandil. Paljud sordid, eriti oranžide ja punaste õitega, on aretatud Lääne-Hiinas.
Põõsasmaranal on väikesed lehed, õrnad õied ja oranž kuni pruun koor, mis muudab ta sobivaks bonsaitaimeks. See muutis põõsasmarana populaarseks ka Jaapanis.
Kui põõsasmaranaid istutatakse tiheda rühmana, siis tuleb istikud paigutada üksteisest 6–8 dm kaugusele 5–6 dm sügavusse auku. Drenaažiks võib teha 1½–2 dm paksuse tellisepuru- või veerisekihi. Mullale võib lisada huumust ja liiva. Kui pinnas on toitainetevaene, siis võib igasse istutusauku lisada 100 g kompleksväetist mineraalainete andmiseks taimele. Enne õitsemist võib taime väetada ning väetiseks lahustatakse 30 g superfosfaati ja 10 g potast 10 l soojas vees.
Põõsasmaranaid pügatakse kord kolme aasta tagant. Pügamist talub ta hästi ja säilitab õige pügamise korral kaua ilusa kompaktse välimuse. Kui teda pügada septembris, siis tuleb taime puitumata osi lõigata keskmiselt kolm korda lühemaks. Kui teda pügada aprillis, siis tuleb võrsed lõigata umbes 1–2 dm pikkuseks, sest kevadel kutsub see esile taime aktiivse kasvu ja harunemise.
Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) on roosõieliste sugukonda marana perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine põõsas.
Teaduslikult kirjeldas põõsasmaranat esimesena Linnaeus.
Põõsasmaranal eristatakse kaht alamliiki. Alamliik P. f. fruticosa kasvab Briti saartel, Lõuna-Rootsis, Eestis ja Lätis ning Põhja- ja Kesk-Aasias. Alamliik P. f. floribunda kasvab Lõuna-Euroopas Hispaaniast kuni Bulgaariani, Kanadas ning USA-s, näiteks New Yorgi ja New Jersey osariigis.
Eestis on põõsasmaran pärismaine. Ta kasvab peamiselt ajutiselt niisketel loopealsetel.
Põõsasmaran ei hooli eriti pinnase viljakusest ega happelisusest, aga paremini kasvab ta toitaineterikastel mõõdukalt niisketel muldadel. Ta eelistab valgusrikkaid paiku. Põõsasmaran on külmakindel ja teda saab kasvatada kuni põhjapolaarjooneni välja, sealhulgas igikeltsal. Ta kasvab ka kõrgel mägedes. Taim talvitub lume all ja teda ei ole vaja katta. Noored taimed kasvavad kiiresti, aga aastatega kasv aeglustub.
Põõsasmaran ei ole väga konkurentsivõimeline. Teised taimed tõrjuvad ta välja. Ta suudab kasvada üksnes pinnasel, kus eelnev taimestik puudub või on hävinud. Seetõttu on põõsasmaran mingil määral inimkaasleja liik.
Põõsasmaran kasvab 0,1–1 m, eriti soodsates oludes kuni 1½ m kõrguseks. Taime vars võib olla püstine, kuid ka tõusev või lamav. Eriti sageli on vars tõusev nendel taimedel, mille tüvi on paljude pikkade harudega. Vanade taimede koorel on pikad kitsad narmaribad. Taim on tihedalt lehtedega kaetud. Lehed jagunevad 5 või 7, harvem 3 või 9 osaleheks. Viimased on süstjad või piklikud, 3–20 mm pikad, terve serva ja terava tipuga. Taime puitumata osad, niihästi lehed kui noored võrsed on karvased, kaetud peente siidiste hõbedaste umbes 1 mm pikkuste udemetega.
Õied kasvavad varre tippu. Nad on 2–3, harva kuni 4 cm läbimõõduga. Õied meenutavad tulika omi, on 5 kroonlehe ja 15–25 tolmukaga, mis asuvad kõik õie keskel ja muudavad õie keskosa karvaseks. Metsikute, kultiveerimata põõsasmaranate õied on kahvatu- või erekollased, Lääne-Hiinas võivad olla ka oranžid või punakad. Eri sordid võivad olla nii ühe- kui kahekojalised.
Vili on pikkade karvadega kaetud seemniste kobar ja valmib augustis-septembris. Seemnis on väga väike, 1½–2 mm pikk ja 0,7–1 mm lai, kõvera otsaga, harvem üleni sirbikujuliselt kõver. Varem puhkenud õite viljad hakkavad valmima juba siis, kui hilisemad õied veel õitsevad. Levila põhjaosas ei jõua hilisemate õite viljad sageli valmida. Seal õitseb ta kuni vegetatsiooniperioodi lõpuni.
Põõsasmaranal on Lääne-Sajaanides 56 kromosoomi, aga oma levila muus osas Venemaa Aasia-osas kui Taimõrini 42 kromosoomi.
La Potentille frutescente ou Potentille arbustive (Dasiphora fruticosa) est une plante vivace de la famille des Rosaceae. Son aire naturelle d'extension s'étend des régions tempérées fraîches jusqu'aux régions subarctiques de l'hémisphère nord ainsi que dans les zones montagneuses de hautes altitudes.
Synonyme :
Buisson au feuillage caduc, cette potentille atteint une taille allant de 10 cm à 1 m, parfois 1,5 m. Sa forme est très rabattue et s'étend surtout en largeur plutôt qu'en hauteur même si ses branches s'orientent vers le haut. Elle est densément feuillue. Les feuilles sont composées de 5, 7 ou 9 folioles longues de 3 à 20 mm. Le feuillage est pubescent (poils argentés et soyeux d'1 mm de long). Les fleurs mesurent 2 à 4 cm, possèdent 5 pétales et entre 15 et 25 étamines. Elles sont en général de couleur jaune pâle à jaune brillant (parfois orange à rouge dans certaines régions chinoises). Les fruits abritent des akènes recouverts de longs poils. La floraison a lieu durant tout l'été.
La plante apprécie les sols humides de type marécageux avec ou sans roche[1],[2],[3],[4],[5],[6]
Il existe deux sous-espèces[7]:
La potentille frutescente est appréciée comme plante d'ornement dans les régions fraîches d'Europe et d'Amérique du Nord. Les cultivars ont des colorations qui varient du blanc au jaune, de l'orange au rose. Tous fleurissent fortement durant une grande partie de l'été. Les fleurs sont petites mais très nombreuses. La potentille est très appréciée dans les parcs car elle demande très peu de soins. Sa culture remonte au XVIIIe siècle mais ses cultivars modernes (fleurs orange ou rouges) sont issues des collections rapportées de Chine par Reginald Farrerau au début du XXe siècle[6].
La majorité de ces cultivars sont vendus sous le nom de Potentilla fruticosa. Plus de 130 cultivars ont toutefois reçu un nom particulier[6],[14].
La Potentille frutescente ou Potentille arbustive (Dasiphora fruticosa) est une plante vivace de la famille des Rosaceae. Son aire naturelle d'extension s'étend des régions tempérées fraîches jusqu'aux régions subarctiques de l'hémisphère nord ainsi que dans les zones montagneuses de hautes altitudes.
Synonyme :
Potentilla fruticosa L., 1753Kerkojty porstnik (Dasiphora fruticosa,, synonym Potentilla fruticosa) je kerkata rostlina ze swójby róžowych rostlinow (Rosaceae).
Kerkojty porstnik je niski kerk, kotryž docpěje wysokosć wot 20 hač 100 cm.
Łopjena su pjećličbnje hač sydomličbnje pjerite. Łopješka su jejkojće-dołhojte, cyłokromne a njesu na delnim boku židźane kosmy.
Kćěje wot junija hač awgusta. Pjeć krónowych łopješkow je złotožołte, kulojte a docpěje dołhosć wot 10 hač 12 mm.
Rosće na skalnych zwisach južneje Europy a na włóžnych, hdys a hdys přepławjenych městnach w sewjernej Europje.
Kerkojty porstnik (Dasiphora fruticosa,, synonym Potentilla fruticosa) je kerkata rostlina ze swójby róžowych rostlinow (Rosaceae).
Kćějacy kerkojty porstnikSymjenjaIlustracijaKćeni a pupkiRunnamura (fræðiheiti: Dasiphora fruticosa eða Potentilla fruticosa) er harðgerður og vindþolinn runni af rósaætt. Runnamura er garðplanta sem hefur verið lengi í ræktun, hún líkist gullmuru.
Blöð eru stakfjöðruð og fingruð og eru 3-5-7 smáblöð saman. Blaðjaðrarnir eru heilir og blöðin hærð á neðra borði. Greinar eru fíngerðar, uppréttar og þéttar. Börkur flagnar af gömlum greinum. Blómlitur er gulur, hvítur eða rauðleitur. Runnamuru er fjölgað með sumargræðlingum.
Murur eru norðlægar tegundir og á Íslandi eru þær algengar um allt land. Fyrir utan runnamuru eru til dæmis gullmura, tágamura og engjarós en engjamura og skeljamura eru sjaldgæfari.
Runnamura (fræðiheiti: Dasiphora fruticosa eða Potentilla fruticosa) er harðgerður og vindþolinn runni af rósaætt. Runnamura er garðplanta sem hefur verið lengi í ræktun, hún líkist gullmuru.
Krūmu čuža jeb klinšrozīte[1] (Dasiphora fruticosa) ir dekoratīvs rožu dzimtas krūmaugs.
Krūmu čuža ir līdz 1,5 metrus augsts krūms. Vasarā krūms zied ar dzelteniem ziediem. Iecienīts apstādījumu augs, jo ātri aug ir izturīgs un ilgi zied. Krūmu čuža visbiežāk aug uz kaļķakmens klintīm vai gar upju krastiem kaļķakmens klinšu piekājēs.
Savvaļā izplatīta ziemeļu puslodes mērenā klimata joslā: Ziemeļeiropā, Krievijas Tālajos Austrumos un Ziemeļamerikā. Latvijā krūmu čuža savvaļā sastopama tikai vienviet — Abavas palienē pie Kandavas, dabas lieguma "Čužu purvs" teritorijā.[1][2]
Šo augu kā 2015. gada koku bija izvēlējusies Latvijas Dendrologu biedrība.[3]
Krūmu čuža jeb klinšrozīte (Dasiphora fruticosa) ir dekoratīvs rožu dzimtas krūmaugs.
Krūmu čuža ir līdz 1,5 metrus augsts krūms. Vasarā krūms zied ar dzelteniem ziediem. Iecienīts apstādījumu augs, jo ātri aug ir izturīgs un ilgi zied. Krūmu čuža visbiežāk aug uz kaļķakmens klintīm vai gar upju krastiem kaļķakmens klinšu piekājēs.
Savvaļā izplatīta ziemeļu puslodes mērenā klimata joslā: Ziemeļeiropā, Krievijas Tālajos Austrumos un Ziemeļamerikā. Latvijā krūmu čuža savvaļā sastopama tikai vienviet — Abavas palienē pie Kandavas, dabas lieguma "Čužu purvs" teritorijā.
Šo augu kā 2015. gada koku bija izvēlējusies Latvijas Dendrologu biedrība.
Buskmure er ei plante i rosefamilien. Arten har ei sirkumpolar utbreiing, og veks i Nord-Europa, i det nordlege Sibir, i Alaska, det nordlege Canada og på Grønland. Buskmure er ei lita lauvfellande busk med ei stiv opprett og tettgreina vekstform. Planta vert om lag 1.5 m i diameter. Borken er først lysgrøn med tett hårkledning. Seinare vert borken brun og stripet, og til sist skalar han av i tynne strimlar. Knoppane er spreidde og spisse med grågrøn farge. Blada er ulikefinna med 3-7 småblad. Kvart småblad er elliptisk med heil rand og lett hårkledning. Oversida er grågrøn, medan undersida er gråleg. Blomstrane liknar jordbærplanta sine i forma, og dei kan vert gule, oransje, lyseraude eller kvite, alt etter sorten. Fruktene er små nøtter, som modnast og spirer villig. I Noreg veks planta ikkje vilt. Buskmura er ei mykje nytta pryd- og hekkplante i hagar.
Buskmure er ei plante i rosefamilien. Arten har ei sirkumpolar utbreiing, og veks i Nord-Europa, i det nordlege Sibir, i Alaska, det nordlege Canada og på Grønland. Buskmure er ei lita lauvfellande busk med ei stiv opprett og tettgreina vekstform. Planta vert om lag 1.5 m i diameter. Borken er først lysgrøn med tett hårkledning. Seinare vert borken brun og stripet, og til sist skalar han av i tynne strimlar. Knoppane er spreidde og spisse med grågrøn farge. Blada er ulikefinna med 3-7 småblad. Kvart småblad er elliptisk med heil rand og lett hårkledning. Oversida er grågrøn, medan undersida er gråleg. Blomstrane liknar jordbærplanta sine i forma, og dei kan vert gule, oransje, lyseraude eller kvite, alt etter sorten. Fruktene er små nøtter, som modnast og spirer villig. I Noreg veks planta ikkje vilt. Buskmura er ei mykje nytta pryd- og hekkplante i hagar.