El arándanu coloráu (Vaccinium vitis-idaea) ye una planta perenne de la familia de les ericácees, nativa d'Eurasia y Norteamérica.
Alcuéntrase nes zones septentrionales d'Europa, Asia y América del Norte. N'España nos Pirineos. Espublizar polos montes de monte, les turberes y landes.
Subarbusto perenne de porte rastreru que les sos cañes algamen un altor de 20 cm, confundir cola gayuba. Tien les fueyes ovales con cantos endolcaos. Flores blanques o rosaes en recímanu. El frutu ye una baga de color coloráu.
Los arándanos coloraos son una fruta del monte bien popular n'Europa Central, Norte y Oriental. Pueden comese direutamente al natural, pero, pol so sabor daqué agriu, suélense consumir yá preparaos, en dulces, auries, mermelaes, etc.[1]
La mermelada d'arándanu coloráu ye bien habitual n'Escandinavia y Europa del Este. Tantu en mermelada como en mueyu o compota, son un elementu tradicional de la cocina escandinava, principalmente como guarnición de carnes de caza.
En Rusia tómase agua d'arándanos (rusu: брусничная вода [brusnichnaya voda]) como refrescu.
Tamién se llogren bébores alcohóliques por fermentadura, como vodca en países del Este, o llicor (Lillehammer) en Noruega.
Les fueyes sirven pa faer un fervinchu.[ensin referencies]
Vaccinium vitis-idaea describióse por Carlos Linneo y espublizóse en Species Plantarum 1: 351. 1753.[2]
Vaccinium: nome xenéricu que s'utilizó en llatín clásicu pa un tipu de baga (probablemente l'arándanu Vaccinium myrtillus ), pero la so última derivación ye escura, (nun ye la mesma pallabra que vaccinum = "d'o perteneciente a les vaques").[3]
vitis-idaea: epítetu llatín que significa "uves del Monte Día".[4]
.
Esta páxina forma parte del wikiproyeutu Botánica, un esfuerciu collaborativu col fin d'ameyorar y organizar tolos conteníos rellacionaos con esti tema. Visita la páxina d'alderique del proyeutu pa collaborar y facer entrugues o suxerencies. El arándanu coloráu (Vaccinium vitis-idaea) ye una planta perenne de la familia de les ericácees, nativa d'Eurasia y Norteamérica.
Mərcangilə (lat. Vaccinium vitis-idaea)[1] — erikakimilər fəsiləsinin qaragilə cinsinə aid bitki növü.[2]
Mərcangilə yarımkol bitkidir. O, boyca xırda, 25-30 sm hündürlükdə, həmişə yaşıl, yerlə sürünən incə kökümsovlara malikdir. Onun açıq-çəhrayı rəngli, salxıma düzülmüş gözəl çiçəkləri və nəzəri cəlb edən qırmızı rəngdə giləmeyvələri vardır. Meyvələri yetişdikcə pıl-pıl qızarır, turşuluğu azalır, şirinliyi isə artır. Mərcangilə may-iyun aylarında çiçək açır, avqust-sentyabrda isə meyvələri yetişir. Mərcangilənin xoşa gələn turşməzə dadlı qırmızı və ya çəhrayı rəngli meyvələri vardır.
Elmi təbabətdə mərcangilənin yarpaqlarından daha geniş istifadə olunur. Bitki çiçək açmadan qabaq yarpaqlar toplanır. Ümumiyyətlə, mərgancilə yarpaqlarını iki dövrdə toplamaq əlverişlidir: çiçək açana kimi, meyvələri yetişəndən sonra. Çünki kütləvi çiçək açan dövrdə və bar verən dövrdə yığılan yarpaqlar qurudularkən qaralıb dərman keyfiyyətini itirir.
Mərcangilə yarpaqları əllə, ehtiyatla toplanmalıdır. Əks halda, bitki tamamilə məhv ola bilər. Ümumiyyətlə, eyni sahədə təkrar yığım, ancaq 4 - 5 ildən sonra aparılmalıdır. Toplanan yarpaqlar qurudulmadan qabaq seçilir, çürümüş və həşəratdan zədələnmiş yarpaqlar ayrılıb atılır, səf yarpaqlar isə havası daim dəyişilən, quru havalı çardaqlarda və ya günəş şüası düşməyən binalarda, kağız üzərində sərilib qurudulur. Mərcangilə yarpaqlarının tərkibində müalicə əhəmiyyətli maddələrdən ən başlıcası arbutin qlikozididir. Bundan başqa aşı maddələri, flavonoidlər, saponinlər, ursol turşusu, fitosidlər də vardır.
Mərcangilə yarpaqlarında olan arbutin fenol törəmələri qlikozid olub, son dərəcə qüvvətli antiseptik və dezinfeksiyaedici təsirə malikdir. Arbutin, həmçinin orqanizmdə karbohidratların mübadiləsini tənzim edir və qanda şəkərin miqdarını azaldır.
Mərcangilə yarpaqlarının sulu dəmləməsi duz çöküntüləri ilə müşayiət olunan xəstəliklərdə, məsələn, böyrəkdaşı xəstəliyi, revmatizm, podaqra, oynaqların formasının dəyişilməsi kimi ağır xəstəliklər zamanı daxilə təyin olunur.
Yuxarıda adları çəkilən xəstəliklərin müalicəsində mərcangilə yarpaqlarını bir sıra başqa bitki xammalı ilə də qarışdırıb istifadə edirlər. Qarışıqların birinin hazırlanması aşağıda verilir: bərabər hissədə mərcangilə, gicitkan yarpaqları və zəyərək [kətan] toxumu götürülür, xırdalanıb bir-birilə qarışdırılır, sonra ondan bir xörək qaşığı bir stəkan isti suda 30 dəqiqə saxlamaqla dəmləyib gündə 3 dəfə, hər dəfədə 2 xörək qaşığı qəbul edilir. Digər bir qarışıq da belə hazırlanır: bərabər hissədə mərcangilə yarpağı ilə tozağacı yarpağı və acıqovur kökü [zəncirotu kökü] götürülür, sonra ayrı-ayrılıqda xırdalanıb kobud poroşok halına salınır və qarışdırılır, həmin qarışıqdan 1-2 xörək qaşığı götürüb, bir stəkan suda çay kimi dəmləyib gündə 3 dəfə, hər dəfədə iki xörək qaşığı içirlər.
Böyrəklərdə və sidik yollarında duz yığılan zaman mərcangilə yarpaqlarından hazırlanan çay çox faydalıdır. Mərcangilə çayından, eləcə də onun qarışıqlarının qastritdə, xroniki tonzilitdə, stomatitlərdə, parodontoz xəstəliklərinin müalicəsində də istifadə edilir. Mərcangilənin meyvələri də faydalıdır. Onların tərkibində 20 - 22 %-ə qədər şəkər, üzvi turşular, pektin və aşı maddələr, vitaminlər və s. maddələr vardır. Meyvələrindən qan damarları kövrəkliyi zamanı, xırda qansızmalarda, eləcə də turşuluq azlığı nəticəsində baş verən qastritdə istifadə olunur. Bundan başqa təzə dərilmiş meyvələri və ya qurudulmuş meyvələrinin çayı böyrək xəstəliklərinin müalicəsində çox faydalıdır. Meyvələrindən Yeyinti sənayesində bir çox qida əhəmiyyətli məmulatlar [mürəbbə, şərbət, kompot pavidla və s.] hazırlanıb istifadə edilir.
Mərcangilə bitkisinə Azərbaycanın dağ-meşə rayonlarında tək-tək rast gəlinir. Bu qiymətli bitkinin respublikamızda becərilməsi məqsədəuyğundur.
İkiləpəlilər ilə əlaqədar bu məqalə qaralama halındadır. Məqaləni redaktə edərək Vikipediyanı zənginləşdirin. Mərcangilə (lat. Vaccinium vitis-idaea) — erikakimilər fəsiləsinin qaragilə cinsinə aid bitki növü.
Mərcangilə yarımkol bitkidir. O, boyca xırda, 25-30 sm hündürlükdə, həmişə yaşıl, yerlə sürünən incə kökümsovlara malikdir. Onun açıq-çəhrayı rəngli, salxıma düzülmüş gözəl çiçəkləri və nəzəri cəlb edən qırmızı rəngdə giləmeyvələri vardır. Meyvələri yetişdikcə pıl-pıl qızarır, turşuluğu azalır, şirinliyi isə artır. Mərcangilə may-iyun aylarında çiçək açır, avqust-sentyabrda isə meyvələri yetişir. Mərcangilənin xoşa gələn turşməzə dadlı qırmızı və ya çəhrayı rəngli meyvələri vardır.
Elmi təbabətdə mərcangilənin yarpaqlarından daha geniş istifadə olunur. Bitki çiçək açmadan qabaq yarpaqlar toplanır. Ümumiyyətlə, mərgancilə yarpaqlarını iki dövrdə toplamaq əlverişlidir: çiçək açana kimi, meyvələri yetişəndən sonra. Çünki kütləvi çiçək açan dövrdə və bar verən dövrdə yığılan yarpaqlar qurudularkən qaralıb dərman keyfiyyətini itirir.
Mərcangilə yarpaqları əllə, ehtiyatla toplanmalıdır. Əks halda, bitki tamamilə məhv ola bilər. Ümumiyyətlə, eyni sahədə təkrar yığım, ancaq 4 - 5 ildən sonra aparılmalıdır. Toplanan yarpaqlar qurudulmadan qabaq seçilir, çürümüş və həşəratdan zədələnmiş yarpaqlar ayrılıb atılır, səf yarpaqlar isə havası daim dəyişilən, quru havalı çardaqlarda və ya günəş şüası düşməyən binalarda, kağız üzərində sərilib qurudulur. Mərcangilə yarpaqlarının tərkibində müalicə əhəmiyyətli maddələrdən ən başlıcası arbutin qlikozididir. Bundan başqa aşı maddələri, flavonoidlər, saponinlər, ursol turşusu, fitosidlər də vardır.
Mərcangilə yarpaqlarında olan arbutin fenol törəmələri qlikozid olub, son dərəcə qüvvətli antiseptik və dezinfeksiyaedici təsirə malikdir. Arbutin, həmçinin orqanizmdə karbohidratların mübadiləsini tənzim edir və qanda şəkərin miqdarını azaldır.
Mərcangilə yarpaqlarının sulu dəmləməsi duz çöküntüləri ilə müşayiət olunan xəstəliklərdə, məsələn, böyrəkdaşı xəstəliyi, revmatizm, podaqra, oynaqların formasının dəyişilməsi kimi ağır xəstəliklər zamanı daxilə təyin olunur.
Yuxarıda adları çəkilən xəstəliklərin müalicəsində mərcangilə yarpaqlarını bir sıra başqa bitki xammalı ilə də qarışdırıb istifadə edirlər. Qarışıqların birinin hazırlanması aşağıda verilir: bərabər hissədə mərcangilə, gicitkan yarpaqları və zəyərək [kətan] toxumu götürülür, xırdalanıb bir-birilə qarışdırılır, sonra ondan bir xörək qaşığı bir stəkan isti suda 30 dəqiqə saxlamaqla dəmləyib gündə 3 dəfə, hər dəfədə 2 xörək qaşığı qəbul edilir. Digər bir qarışıq da belə hazırlanır: bərabər hissədə mərcangilə yarpağı ilə tozağacı yarpağı və acıqovur kökü [zəncirotu kökü] götürülür, sonra ayrı-ayrılıqda xırdalanıb kobud poroşok halına salınır və qarışdırılır, həmin qarışıqdan 1-2 xörək qaşığı götürüb, bir stəkan suda çay kimi dəmləyib gündə 3 dəfə, hər dəfədə iki xörək qaşığı içirlər.
Böyrəklərdə və sidik yollarında duz yığılan zaman mərcangilə yarpaqlarından hazırlanan çay çox faydalıdır. Mərcangilə çayından, eləcə də onun qarışıqlarının qastritdə, xroniki tonzilitdə, stomatitlərdə, parodontoz xəstəliklərinin müalicəsində də istifadə edilir. Mərcangilənin meyvələri də faydalıdır. Onların tərkibində 20 - 22 %-ə qədər şəkər, üzvi turşular, pektin və aşı maddələr, vitaminlər və s. maddələr vardır. Meyvələrindən qan damarları kövrəkliyi zamanı, xırda qansızmalarda, eləcə də turşuluq azlığı nəticəsində baş verən qastritdə istifadə olunur. Bundan başqa təzə dərilmiş meyvələri və ya qurudulmuş meyvələrinin çayı böyrək xəstəliklərinin müalicəsində çox faydalıdır. Meyvələrindən Yeyinti sənayesində bir çox qida əhəmiyyətli məmulatlar [mürəbbə, şərbət, kompot pavidla və s.] hazırlanıb istifadə edilir.
Mərcangilə bitkisinə Azərbaycanın dağ-meşə rayonlarında tək-tək rast gəlinir. Bu qiymətli bitkinin respublikamızda becərilməsi məqsədəuyğundur.
El nabiu vermell (Vaccinium vitis-idaea) és un arbust perenne de la família de les ericàcies. El fruit és comestible i la seva recol·lecció a la natura és habitual als països on és comú. És una espècie pròpia dels boscos septentrionals d'Euràsia i Amèrica del Nord.
El nabiu roig és una típica espècie de distribució boreoalpina. Viu a les zones septentrionals d'Europa, Àsia i Amèrica del Nord, arribant fins a llocs de clima subàrtic. A les parts més meridionals es va fent cada vegada més escassa i es refugia a les zones muntanyoses, dels Alps o els Pirineus, on es coneix en comptades poblacions. Les més properes són a l'Arieja, a tocar de la frontera septentrional d'Andorra,[1] i al Conflent, a la Catalunya Nord. Molt rara a Catalunya, només n'existeix una citació actual i comprovada, en un bosc de les valls d'Àneu, al Pallars Sobirà, on es va trobar l'octubre de 2008.[2] Amb anterioritat havia estat citada el 1952 al cim del Montardo, més amunt de 2800 m,[3] en una altitud on aquesta espècie no sembla que hi pogués viure gaire bé. Una altra citació, més antiga encara, la situava el 1879 a prop de Setcases,[4] però cap estudi posterior ha pogut confirmar aquesta dada.
A Catalunya s'ha trobat en boscos de pi negre amb sotabosc d'abarset i nabiu comú. En general prefereix indrets ombrívols (prefereix ambients forestals) i amb un cert nivell d'humitat constant, per això pot viure en sòls entollats i torbosos. És una espècie acidòfila. Pot suportar sòls pobres en nutrients però no sòls de caràcter bàsic. És molt resistent al fred i als països nòrdics suporta temperatures de fins −40 °C, en canvi el seu creixement se'n ressent quan viu en llocs amb estius més calorosos.
Petit arbust, de 10 a 40 cm d'alt, amb un aspecte que recorda a la boixerola. Les fulles són ovals, més endurides que en el nabiu comú, revolutes al marge i persistents tot l'any. El revers, més pàl·lid que l'anvers, té uns pics glandulars de color negre molt característics. La planta s'escampa per sota terra amb rizomes. Les flors són blanques, amb forma de campana i creixen agrupades en un raïm. El fruit madur és una baia de color vermell fosc i sabor àcid.
S'assembla també a altres parents del gènere Vaccinium, els anomenats en anglès “cranberries” (Vaccinium oxycoccus, V. microcarpum i V. Macrocarpon), però aquests no han estat trobats mai als Pirineus.
El nabiu roig és un fruit del bosc molt conegut i recol·lectat a molts països del nord i el centre d'Europa, com ara Alemanya, Àustria, Bielorússia, Dinamarca, Eslovàquia, Estònia, Finlàndia, Letònia, Lituània, Noruega, Polònia, República Txeca, Rússia, Suècia o Ucraïna. Els fruits són força àcids i convé deixar-los madurar amb escreix. Normalment es consumeixen en forma de melmelada, compota o xarop. Aquests productes es poden trobar normalment als supermercats d'aquests països.
El nabiu roig conté elevades dosis de vitamina C, vitamina A (betacarotè), vitamina B (B1, B2, B3), i també minerals com el potassi, calci, magnesi i fòsfor. També contenen altres substàncies no essencials per a l'organisme però igualment útils per a la salud, conegudes genèricament com a fitoquímics, i que han estat reconegudes per al tractament de les infeccions del tracte urinari.
El nabiu vermell (Vaccinium vitis-idaea) és un arbust perenne de la família de les ericàcies. El fruit és comestible i la seva recol·lecció a la natura és habitual als països on és comú. És una espècie pròpia dels boscos septentrionals d'Euràsia i Amèrica del Nord.
Planhigyn blodeuol sy'n tyfu ar ffurf llwyn bychan yw Llusen goch sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Ericaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Vaccinium vitis-idaea a'r enw Saesneg yw Cowberry.[1] Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Llus Coch, Llus y Geifr, Lluswydden y Geifr.
Mae'n perthyn yn fotanegol yn agos i'r llys, yr azalea a'r rhododendron, ac fel y rheiny, mae'n medru byw mewn tir asidig, gwael. Mae eu blodau'n ddeuryw.
Planhigyn blodeuol sy'n tyfu ar ffurf llwyn bychan yw Llusen goch sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Ericaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Vaccinium vitis-idaea a'r enw Saesneg yw Cowberry. Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Llus Coch, Llus y Geifr, Lluswydden y Geifr.
Mae'n perthyn yn fotanegol yn agos i'r llys, yr azalea a'r rhododendron, ac fel y rheiny, mae'n medru byw mewn tir asidig, gwael. Mae eu blodau'n ddeuryw.
Brusnice brusinka (Vaccinium vitis-idaea L.) je rostlina z čeledi vřesovcovitých. Plodem této rostliny je brusinka, která dala jméno celé rostlině. Jako další brusnice roste v kyselých, na minerály chudých půdách, konkrétně na svazích kopců a hor jehličnatých lesů, na vřesovištích i rašeliništích v mírném pásu severní polokoule.
Kyselinka, "kalina", kalinka, brusinka, červená borůvka
Brusnice brusinka je plazivý keřík dorůstající do výšky 15 – 25 cm. Nadzemní stonek i rozvětvený oddenek má zdřevnatělý. Na zelených ojíněných větvičkách rostou 10 – 25 mm vejčité listy. Svrchní strana listu je zbarvena tmavozeleně leskne se, spodní strana je šedomodrá až šedozelená a matová. Listy mají postavení na stonku střídavé a vyskytují se celoročně.
Květy v květenství hroznu rostou na krátkých stopkách. Barva květu je bílá přes narůžovělou do růžové. Koruna okvětí je zvoncovitá se čtyřmi korunními lístky, kalich okvětí je pouze blanitý s pěti květními lístky, trojúhelníkovou čnělkou a 8–10 tyčinkami. Kvete od května do července.
Plody – brusinky, jsou červené (dozrávají z bílých až průhledných) bobule o průměru 5 až 8 mm. Jsou jedlé, kyselé nahořklé, dozrávají v srpnu až říjnu.
Brusinky se zpracovávají v potravinářství jako čerstvé, sušené, v podobě marmelád a podobně. Průmyslové se používají brusinky i jiné brusnice pěstované, nejčastěji z dovozu. Příkladem je klikva velkoplodá (Oxycoccus macrocarpus), pěstovaná v Severní Americe a klikva bahenní (Oxycoccus palustris), dovážená například z Polska, které vlastně ani nejsou botanicky pravými brusnicemi. Bobule klikvy má rovněž červenou barvu velikosti přes 1 cm a také se dobře hodí pro pěstování. Čeština často výrazem brusinky stejně jako angličtina cranberries nerozlišuje mezi brusnicí brusinkou, dalšími kyselými brusnicemi a zmíněnou klikvou; klikva se dá např poznat, pokud je na štítku potravinářského výrobku, kromě českého názvu, název např. polský: Żurawina, německý: Gewöhnliche Moosbeere nebo jen Moosbeere nebo ruský: Клюква (Kljukva).
Brusinka u pařezu
Květy brusinky
Brusinka – keřík s plody
V tomto článku byl použit překlad textu z článku Borówka brusznica na polské Wikipedii.
Obrázky, zvuky či videa k tématu brusnice brusinka ve Wikimedia Commons
Brusnice brusinka (Vaccinium vitis-idaea L.) je rostlina z čeledi vřesovcovitých. Plodem této rostliny je brusinka, která dala jméno celé rostlině. Jako další brusnice roste v kyselých, na minerály chudých půdách, konkrétně na svazích kopců a hor jehličnatých lesů, na vřesovištích i rašeliništích v mírném pásu severní polokoule.
Tyttebær (Vaccinium vitis-idaea) er en 5-25 cm høj dværgbusk, der i Danmark f.eks. vokser i birkeskove på mager bund. Tyttebær kan kendes på sine skinnende røde bær og på de mørke pletter (kirtler) på bladenes underside. Bærrene indeholder så meget benzoesyre, at de kan holde sig friske langt hen på vinteren (se frugten tyttebær).
Tyttebær er en stedsegrøn dværgbusk med dels underjordiske, krybende og dels overjordiske, oprette skud. Vækstformen er pudeagtig eller tæppedannende. Barken er først lysegrøn og glat, men senere bliver den brun og stribet. Knopperne er spredte og lysegrønne.
Bladene er omvendt ægformede og helrandede med lidt indrullet rand. Oversiden er blank og mørkegrøn, mens undersiden er mat og lysegrøn. I vinterperioden tones de ældste blade rødligt. Blomsterne sidder ved midsommer i små, overhængende klaser ved skudspidserne. De er klokkeformede og hvide eller rosa. Frugterne er koralrøde bær. Frøene modner godt og spirer villigt på rå og mager, sur jord.
Rodnettet består dels af vandrette udløbere med lodrette, bladbærende skud, og dels af lange, tynde rødder med mange fine siderødder. Planten er afhængig af samliv med én eller flere svampearter (mycorrhiza).
Højde x bredde og årlig tilvækst: 0,15 × 0,50 m (1 × 3 cm/år), heri ikke medregnet udløberne.
Tyttebær foretrækker nogen skygge og forholdsvis tør, sur jord.
I Danmark er den almindelig i Vest- og Nordjylland på mager bund i nåle- og birkeskove og på heder, mens den er sjælden i resten af landet.
I Rødland Hede under Fosdal Plantage vokser den sammen med bl.a. benbræk, blåbær, blåtop, ene, fjerbregne, guldblomme, almindelig månerude, revling, almindelig røn, bævreasp, dunbirk, engelsk visse, hedelyng, katteskæg, klokkelyng, kragefod, krybende pil, mosebølle, mosepors, smalbladet mangeløv, stilkeg, tormentil, tuekæruld og øret pil [1].
Planten har været kendt i tusindvis af år, men dyrkes sjældent. Da man i sin tid åbnede Egtvedpigens grav (fra bronzealderen) fandt man rester af tyttebærvin i graven. Busken er meget anvendelig overalt i haver, hvor man ønsker jorden dækket med et stedsegrønt, blomstrende og bærbærende dække. På tørre, sure jorde er der ikke mange andre planter, der kan dække jorden så effektivt.
Frugterne af denne dværgbusk kaldes tyttebær. Bærrene er små (5-10 millimeter) og skinnende røde. Smagen er lidt bitter, og bærrene egner sig bedst til syltning, hvilket de er fremragende til. Det høje indhold af benzoesyre gør bærrene meget holdbare.
Tyttebær indeholder mange organiske syrer, C-vitamin , A-vitamin (som betacaroten), B-vitaminer (B1, B2, B3), og grundstofferne kalium, calcium, magnesium, og fosfor. Derudover indeholder tyttebær også phytokemikalier som menes at kunne modvirke urinvejsinfektioner, og frøene er rige på omega-3-fedtsyrer.
Bærrene har haft en stor anddel i at holde folk sunde i Sverige gennem de lange vintre, hvor friske grønsager ikke var tilgængelige. En grov grød med fed, salt flæsk og syltede tyttebær var et klassisk måltid om vinteren, og en stor krukke med bærrene, syltet med sukker kunne findes i ethvert viktualierum. På grund af deres høje indhold af benzoesyre, er det muligt at få dem til at holde sig, uden at koge dem.
Arktisk tyttebær (Vaccinium vitis-idaea ssp. minus) er en underart af tyttebær, der er vildtvoksende i det arktiske Nordamerika og på Grønland. Det er en indtil 15 cm høj busk med syrlige, røde, spiselige bær. Den kan dyrkes i surbundsjord i haven på et ikke for vådt plantested. Underarten er fuldt hårdfør i normale danske vintre.
Tyttebær (Vaccinium vitis-idaea) er en 5-25 cm høj dværgbusk, der i Danmark f.eks. vokser i birkeskove på mager bund. Tyttebær kan kendes på sine skinnende røde bær og på de mørke pletter (kirtler) på bladenes underside. Bærrene indeholder så meget benzoesyre, at de kan holde sig friske langt hen på vinteren (se frugten tyttebær).
Die Preiselbeere (Vaccinium vitis-idaea) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Heidelbeeren (Vaccinium). Sie ist in Eurasien und Nordamerika (hier Lingonberry genannt) weit verbreitet.
Die sogenannte „Kulturpreiselbeere“ ist keine Preiselbeere, sondern die Großfrüchtige Moosbeere (Vaccinium macrocarpon), auch Cranberry genannt, mit anderer, am Boden kriechender Wuchsform und deutlich anderem Geschmack. Allerdings werden daneben auch echte Preiselbeeren kultiviert und gärtnerisch angebaut.
Der Name Preiselbeere (als Variante auch: Preißelbeere, Preuselbeere, Prasselbeere) stammt wahrscheinlich aus einer slavischen Sprache, er leitet sich ab von brusina, brusnice: braunrot, nach der Farbe der Beeren.[1][2] Der in Nordwest-Deutschland verbreitete Ausdruck Kronsbeere wird gedeutet als Kranich-Beere,[3] andere leiten ihn von Krone, nach den kronenförmig auf der reifen Beere erhalten bleibenden Kelchzipfeln ab.[4] Der Name Riffelbeere (auch schweizerisch Riffli) bezieht sich auf die früher übliche Ernte mittels grober Metall- oder Holzkämme, mit denen die Beeren vom Strauch abgestreift wurden,[5] er wird aber ebenso für andere beerentragende Sträucher der Heidegewächse wie Heidelbeere oder Moosbeere[6] verwendet. Griffelbeere, auch in Graubünden Griffle oder Gryfeln, im Wallis Grefle, besitzt vermutlich dieselbe Herleitung. Es gibt zahlreiche weitere regionale Namen, eine Auswahl:[7] Braunschnitzer (Thüringen), Graslitzbeer (Egerland und Erzgebirge), Granten (auch Grandlbeer, Granken, Kranklbeer) (Bayern und Österreich), Klusterbeere (Wesertal), Fuchsbeeri (Schweiz), Kreuzbeer (Tirol), Dröppelkes (Westfalen) und zahlreiche andere.
Die Preiselbeere wächst als immergrüner, kompakter, aufrechter bis kriechender Zwergstrauch und erreicht Wuchshöhen zwischen 10 und 40 Zentimeter. Die oberirdischen Pflanzenteile sind flaumig behaart. Sie wurzelt bis einen Meter tief.[8]
Die wechselständig und zweizeilig an den Zweigen angeordneten Laubblätter sind in Blattstiel und Blattspreite gegliedert. Der flaumig behaarte Blattstiel ist etwa einen Millimeter lang. Die einfache, ledrige Blattspreite ist mit einer Länge von 0,7 bis 2 cm und einer Breite von vier bis acht Millimeter elliptisch oder verkehrt-eiförmig mit keilförmigen Spreitengrund. Die glänzend dunkelgrüne Blattoberseite ist kahl oder am Hauptnerv flaumig behaart. Die Blattunterseite ist angedrückt drüsig behaart. Die fünf oder sechs Paar Seitennerven sind fein und unauffällig auf beiden Blattseiten. Der wellig-gekerbte Blattrand ist zurückgebogen.
In endständigen, 1 bis 1,5 cm langen, flaumig behaarten, traubigen Blütenständen stehen zwei bis acht Blüten zusammen. Die schnell vergänglichen, flaumig behaarten Tragblätter sind mit einer Länge von etwa einem Millimeter breit eiförmig und es sind auch Deckblätter vorhanden.
Ab Ende Mai bis Anfang August öffnen sich die anfänglich dunkelroten Blütenknospen. Der Blütenbecher (Hypanthium) ist kahl. Die Blüten sind vierzählig, bei den meisten anderen Vaccinium-Arten fünfzählig. Die zwittrigen, radiärsymmetrischen Blüten besitzen eine doppelte Blütenhülle. Die vier Kelchblätter sind mit einer Länge von etwa einem Millimeter breit dreieckig. Die vier weißen, gelegentlich schwach rötlichen, etwa fünf Millimeter langen Kronblätter sind glockenförmig verwachsen. Die geraden Kronzipfel sind mit einer Länge von 2 bis 2,5 mm dreieckig-eiförmig. Die flaumig behaarten Staubfäden sind etwa 0,5 mm lang und die Staubbeutel sind etwa 1,5 mm lang.
Fünf bis sechs Wochen nach der Befruchtung reifen ab Ende August bis Anfang September die zunächst weißen, später leuchtend roten Beeren. Kultursorten reifen unter guten Bedingungen auch noch ein zweites Mal im September und Oktober. Unter günstigen klimatischen Bedingungen (Niederlande) sind schon ab Ende Juni reife Preiselbeeren zu finden. Die vierkammerigen Beeren besitzen einen Durchmesser von fünf bis zehn Millimeter und einen säuerlichen oder etwas bitteren Geschmack.
Der Chromosomensatz beträgt 2n = 24, seltener 36.[8]
Die Erstveröffentlichung von Vaccinium vitis-idaea erfolgte 1753 durch Carl von Linné in Species Plantarum, 1, S. 351. Vaccinium vitis-idaea gehört zur Sektion Vitis-Idaea in der Gattung Vaccinium[9] und bildet deren einzige Art.
Es werden häufig zwei Unterarten unterschieden:
Viel Verwirrung ist dadurch entstanden, dass die amerikanische Großfrüchtige Moosbeere (Vaccinium macrocarpon, engl. cranberry) unter der Bezeichnung „Kulturpreiselbeere“ in den Markt eingeführt worden ist. Diese Bezeichnung entstammt der Sprache des Marketings und hat mit botanischen Gegebenheiten nichts zu tun. Es handelt sich um zwei völlig verschiedene Arten.
Die Preiselbeere ist in Eurasien und Nordamerika weit verbreitet. Sie ist in Mitteleuropa eine Piceetalia-Ordnungscharakterart (wächst also in von Fichte dominierten Nadelwäldern auf bodensauren Standorten), kommt aber auch in Gesellschaften des Unterverbands Genisto-Quercenion roboris-petraeae (also in Eichenwäldern auf bodensauren Standorten), im Vaccinio-Callunetum des Verbands Genistion (also in Zwergstrauchheiden bodensaurer Standorte) oder in Gesellschaften des Erico-Pinion-Verbands (also in Kiefernwäldern bodentrockener Standorte auf Kalk) vor.[8]
In den Allgäuer Alpen steigt sie am Kreuzeckrücken in Bayern bis zu 2350 m Meereshöhe auf.[12]
Die immergrüne Preiselbeere ist empfindlich gegen Frost. Ab winterlichen Tiefsttemperaturen von −22 °C treten Frostschäden auf. Trotzdem kommt sie weltweit nicht nur in der nördlich gemäßigten Zone vor, sondern ihr Areal reicht bis in den arktisch-zirkumpolaren Bereich (71° N, in Grönland auch darüber hinaus), also Gebiete mit winterlichen Tiefsttemperaturen bis −50 °C. Dieses Vordringen in kontinentale, arktische und alpine Klimabereiche (Alpen bis 2310 m) ist ihr nur im Schutz einer isolierenden Schneedecke möglich. Die Höhe der Schneedecke begrenzt die mögliche Wuchshöhe. Diese Lebensform wird in der Botanik als Chamaephyt bezeichnet.
Sie hat die für (fast) alle Arten der Familie der Heidekrautgewächse (Ericaceae) typischen, ökologischen Merkmale: die zwingende Symbiose mit Wurzelpilzen (Mykorrhiza) und die Kalkfeindlichkeit. Sie wächst bevorzugt auf sauren und basenarmen Böden (Sandböden, sandig-steinigen Lehmböden, saure Moorböden) mit einer sauren Rohhumusdecke, in der sie bis einen Meter Tiefe wurzeln und sich mit ihren Kriechtrieben ausbreiten kann. In Kalkgebieten ist sie auf kalkfreie Sonderstandorte beschränkt. In Mitteleuropa besiedelt sie bevorzugt sonnige Standorte in Mooren, Bergheiden und im alpinen Zwergstrauchgestrüpp, kann als Halbschattpflanze aber auch in sauren Fichten- und Kiefernwäldern gedeihen. Sie wächst auf Böden, deren Wasserhaushalt frisch bis mäßig trocken (wechselfrisch) ist.
Für die Bestäubung der Blüten ist sie auf Insekten (Hummeln, Bienen) angewiesen. Die Verbreitung der Samen erfolgt durch Vögel, die die roten Beeren fressen (Ornithochorie). Neben der weiträumigen Verbreitung und generativen Vermehrung durch Samen erfolgt eine vegetative Vermehrung durch Kriechtriebe im näheren Umkreis. Obwohl die Preiselbeere häufig in unmittelbarer Nachbarschaft zur Blaubeere wächst, kommt es nur selten zu Hybriden zwischen den beiden Arten, die man als Bastard-Heidelbeere (Vaccinium × intermedium) bezeichnet.
Mehrere Arten von Nacktbasidien können die Preiselbeere befallen. In Mitteleuropa sind dies Exobasidium vaccinii, Exobasidium splendidum und Exobasidium juelianum. Erstgenannte Art führt zu Gallwucherungen mit roter Oberseite an den Blättern. Exobasidium splendidum befällt die Jahrestriebe und die befallenen Blätter sind leuchtend rot. Exobasidium juelianum befällt die gesamte Pflanze (systemisch). Die Blätter sind dünn, weich und ebenfalls leuchtend rot.[13] Die Preiselbeere wird zudem von den Rostpilzen Naohidemyces vaccinii mit Uredien und Telien und von Thekopsora goeppertiana mit Telien befallen.[14]
Preiselbeeren werden seit prähistorischen Zeiten wild gesammelt. Die Nutzungsgeschichte ist aber schlecht erforscht. Im alt-isländischen Gesetzbuch Grágás aus dem 12. Jahrhundert findet sich die Regelung, man dürfe auf fremden Grund nur so viele Preiselbeeren ernten, wie man an Ort und Stelle verzehren könne. Die Nutzung in Skandinavien war in den Pachtverträgen der Höfe geregelt, sie waren teilweise dem Grundherren gegenüber abgabepflichtig. Wie üblich bei Wildkräutern und wilden Beeren ist die Nutzung aber schlecht dokumentiert. Die Beeren wurden von Hand gepflückt oder durch rechenartige Werkzeuge abgestreift; dies wurde teilweise als schädlich für die Pflanze verboten, soll aber nach einem Gutachten der Schwedischen Akademie der Wissenschaften von 1918 unschädlich sein. Die Beeren besaßen Bedeutung zur Vitamin- und Nährstoffversorgung im Winter, vor allem, weil sie von allen vergleichbaren Beeren am längsten haltbar sind; sie können bis ins Folgejahr getrocknet ohne Zuckerzusatz aufbewahrt werden.[11] Wild besammelte Preiselbeeren sind bis heute auch ökonomisch von Bedeutung. In Neufundland und Labrador in Kanada werden jährlich im Durchschnitt 96.500 Kilogramm wilde Preiselbeeren (der Unterart Vacinium vitis-idea subsp. minus) geerntet, was die Region zum größten Anbaugebiet in Nordamerika macht. Sie werden überwiegend tiefgefroren und exportiert.[15]
Der Anbau begann mit wenigen Hektar in Skandinavien, Anfang der 1960er Jahre in Schweden, zur Produktion von Preiselbeer-Marmelade.[11] Weitere Anbauschwerpunkte lagen in der früheren Sowjetunion, in Weißrussland und im Baltikum. Die Zuchtversuche in Deutschland begannen 1973 an der Universität Weihenstephan. Dort wurden aus Wildlinien die Sorten ‘Erntedank’, ‘Erntekrone’ und ‘Erntesegen’ gezüchtet sowie die holländische ‘Koralle’ weitereredelt, es wurden Methoden der vegetativen Vermehrung perfektioniert und eine Erntemaschine entwickelt. Versuche zur Erzeugung von Hybriden mit Cranberry brachten keinen durchschlagenden Erfolg. Die deutsche Anbaufläche lag Ende der 1980er Jahre bei etwa 35 Hektar. Anfang der 1990er Jahre wurden knapp 50 Hektar Preiselbeeren angebaut, nur etwa ein Zehntel der Fläche mit Kulturheidelbeeren.[16]
Die wirtschaftliche Bedeutung der Preiselbeere in der Produktion der nordwestdeutschen und holländischen Baumschulen geht zurück, da sie in der Fruchtproduktion zunehmend durch die amerikanische Moosbeere verdrängt wird. Die Vermehrung erfolgt heute nur noch selten generativ durch Samen. Kultursorten und Auslesen sind auf die vegetative Vermehrung durch Stecklinge angewiesen. Da diese Methode bei der Preiselbeere den Einsatz von Wuchsstoffen und Sprühnebelanlagen erfordert, wird sie in hochspezialisierten Betrieben durchgeführt. Für kleine Stückzahlen und den Hausgarten ist die Vermehrung durch Teilung üblich.
Der Anbau der Preiselbeere kann nur in Gebieten durchgeführt werden, wo ihre ökologischen Standortanforderungen, insbesondere hinsichtlich des Bodens, erfüllt werden können. Saure Sand-, sandige Lehm- und Torfböden in wintermilder humider Klimalage sind ideal (Nordwestdeutschland, Holland). Ein kleingärtnerischer Anbau in Kalkgebieten ist nur durch Bodenaustausch (Hochmoortorf, sogenannte Moorbeetpflanze) zu realisieren.
Die Preiselbeere ist in der Küche eine weithin geschätzte und beliebte Frucht, vor allem als Beilage zu Wildgerichten und Wiener Schnitzel. Wegen ihres herbsauren Geschmacks, der auf den hohen Anteil von Fruchtsäuren zurückgeht (beispielsweise Benzoe-, Ascorbin- und Salicylsäure), wird sie allerdings nur selten roh gegessen, sondern meist als Zubereitung in Form von Kompotten und Marmeladen. Wegen des Gehaltes an Ascorbinsäure (Vitamin C), Benzoe- und Salicylsäure, die auf Lebensmittel konservierend wirken, sind Erzeugnisse aus Preiselbeeren meist gut haltbar. Ascorbin- und Benzoesäure werden in der Lebensmittelherstellung als Konservierungsmittel eingesetzt, dagegen ist der Einsatz von Salicylsäure als Lebensmittelzusatzstoff verboten. Sie gehört zu den pharmakologisch wirksamen Inhaltsstoffen der Preiselbeere.[17]
Die Früchte enthalten neben Vitamin C auch die Vitamine B1, B2, B3 und Beta-Karotin (Provitamin A), an Mineralstoffen vor allem Kalium, Calcium, Magnesium und Phosphat. Ihr Gehalt an Anthocyan lässt annehmen, dass der Genuss der Beeren oder des Saftes vor Nieren- und Harnblaseninfektionen schützt, da sie möglicherweise das Einnisten der Bakterien in der Schleimhaut verhindern. Auch zur Senkung des Cholesterinspiegels und bei der Behandlung rheumatischer Erkrankungen kann die Pflanze eventuell von Nutzen sein. Die aktuelle Forschung untersucht diese Zusammenhänge.
Die getrockneten Blätter (= Blattdroge) sind im Arzneibuch gelistet und werden als Vitis-Idaeae folium (lat. folium = „Blatt“) bezeichnet. Sie werden unter anderem als Ersatzdroge für die Blätter der Bärentraube (Uvae-Ursi Folium) verwendet.
Aus den getrockneten Blättern lässt sich ein Tee herstellen, der nach dem Glauben der Volksmedizin bei Erkrankungen der Harnorgane eingesetzt werden kann und auch eine fiebersenkende Wirkung aufweisen soll.[18]
Außerdem enthalten die Früchte Anthocyanoside und flüchtige Verbindungen, unter anderem aliphatische Alkohole und Aldehyde, Flavonoide wie Quercetin, Triterpene sowie organische Säuren wie Benzoe- und Syringasäure.[21]
In der Kalevala wird die Jungfrau Marjatta durch das Essen einer Preiselbeere schwanger und gebiert daraufhin einen Sohn, der von Geburt an weise ist und sogar noch mächtiger als der große Väinämöinen.
Die Preiselbeere (Vaccinium vitis-idaea) ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Heidelbeeren (Vaccinium). Sie ist in Eurasien und Nordamerika (hier Lingonberry genannt) weit verbreitet.
Die sogenannte „Kulturpreiselbeere“ ist keine Preiselbeere, sondern die Großfrüchtige Moosbeere (Vaccinium macrocarpon), auch Cranberry genannt, mit anderer, am Boden kriechender Wuchsform und deutlich anderem Geschmack. Allerdings werden daneben auch echte Preiselbeeren kultiviert und gärtnerisch angebaut.
Bol vai Nabol (Nobol) (latin.: Vaccínium vítis-idaéa) om tal'veline vihand penzhaine, Kanabränvuiččed-sugukundan Vaccinium-heimon erik.
Erikon vitis-idaea-nimituz znamoičeb «vinmarjan varz' Id-mägelpäi» (nece mägi seižub Krit-sarel). Mugoine latinankel'ne bolan nimituz mainitase ezmäižen kerdan Dodoneusan da Gesneran tedotöiš. Amuižaigaižed kirjutajad ei mainitanus «bolad».
Jurišk levigandeb lapakoiktas. Vezad oma sarakoikahad, ned ületas 15..20 sm korktusele malpäi[1]. Bolan jured elädas simbiozas senen micelijanke. Senen nitid vedadas mineraližid segoitesid mahudespäi bolan jurile.
Lehtesed oma paksud, nahkakahad, išttas barbal toint toižen jäl'ghe, lühüdan vardenke, ovaližed käroutud oiktan röunanke, loštajad, 20..30 mm pitte, 15 mm:hasai levette, eläbad lumen al, penikaižiden reiguidenke alahaižel pindal. Mugoižed reigud oma bulavanvuiččed südäimes, niiden seiniden stajad oma täuded nälömakast substancijad, se voib vedada vet. Lehtesen ülähän kastui vezi sirdab alahaks, täudub reiguid da vedase südäimehe.
Bolan penzhaižen varded erašti kazdas lahos kandos koren da hapačun keskes, ned sadas üks'metrišt pidust.
Änikod oma kaks'suguižed, oiktad, keratas tophiže. Tophad oma tihedad, sijatas ladval. Tophas om 10..20 änikod, ned kactas maha[1]. Änikon vencut om vauktan vai vauhruskedvauvhan mujun, ühtnenuziden äniklehtesidenke, kellonvuitte nellidenke čuratadud vähäižin laboidenke. Mallüt om nell'palaine. Ühtel änikol om 8 pölükäd da 1 petkloine. Kandoine sijadase alahanpäi. Änikoičendan aigan koverzunuded bolan vencuded kaitas heid'omad nepsudespäi. Heid'om om muzahahkan mujun, se om pölüstimiš sangedmassal, no aigan mändes rohkotase väčkuižin da lankteb reiguziden kal't, nene reiguded sijadase tomunikoiden agjoiš. Bol änikoičeb keväz'kezal läz 15 päiväd.
Plodud oma rusttad marjad, ned kaitas lumen al keväden tulendahapäi. Sügüz'kun augotaden bolan marjad oma jo ehtnüded. Satusekahal vodel voidas poimdä marjoid pol'vädrhasai ühtel tophal.
Bolan irdnägo om kondjanbolan kartte.
Bolan gibrid mustikaiženke putub Päivlaskmaižes Evropas, nimitadas sidä Vaccinium × intermedium Rute.
Bol kazvab kuiviš da nepsiš kavag'mecoiš, lehtezmecoiš, mugažo čapatesile, penzhištoidme da turbazsoil.
Bolan marjad oma nägubad, sikš miše ned oma rusttad vihandan lehtištonke tagamal. Živatad da lindud södas nenid marjoid. Lindud todas sulatomid semnid levedašti i muga abutadas bolale levitada.
Mezjäižed keratas nektarad da heid'oman palad änikoišpäi.
Bolan marjad mülütadas[2] (gramm/100 grammad): vezi — 86,3; saharidad — 11,5 (sidä kesken glükoz — 4,3; fruktoz — 4,2; saharoz — 0,2); stajišt — 3,7; vauktušed — 0,8; razvad — 1,2; tuhk — 0,3.
Mineraližed substancijad marjoiš (mg/100 grammad): kalii — 89; kal'cii — 20; fosfor — 16; magnii — 9; mangan — 1,2; natrii — 2; raud — 0,4; vas'k — 0,07; cink — 0,18; jod — 0,15; hrom — 1.
Vitaminad marjoiš (mg/100 grammad): A — 1,75; β-karotin — 21; B-vitaminad — 0,72; B9-vitamin — 2; C-vitamin — 11; E-vitamin — 1,6.
Vl 1745 kirjutihe bolan kul'tiviruindha sidotud ezmäižid naprindoid. Jelizaveta Petrovna-imperatornaižen suline käsk om kaičenus Piterin Istorižes keskuzarhivas. Necil käskihe čomitada parteroid bolal da samšital. Mugažo vn 1765 Sauvusiden kancelärijan käsk edeskirjuti Fok-mastarale löuta mahtust da ištutada bolad Petergofan «Monpleziran sires i Šahmat-mägen al» samšitan (bušboman) sijha, sikš miše samšit «mäneb ülänsäton olelenuziš suriš pakaižišpäi».[3]
1960-nzil vozil todesižed radod zavodihe vemha bolad kul'turha neniš maiš: AÜV, Germanii, Ročinma, Alamad, Suomenma da Pol'šanma. 1980-nzil vozil enččen NSTÜ:n tazovaldkundad — Vaugedvenäma, Litvanma da Venäma — panihe kul'turižid bolan plantacijoid.
Vl 1994 Germanijas sädihe 40 gektarad bolan plantacijad ühtes täuden mašinoiden kompleksanke kazvatamha da keradamha marjoid. Kul'turmarjoiden satusenmär ülemba 20..30 kerdha meckazmusiden röunataden, ristitud sadas 50..60 kg marjad gektaran man sadandesespäi kaikuččel vodel.
Bolan marjad kävutadas levedali sahardundan täht, mugažo tehtas niišpäi äi toižid sömid: kanfetoiden südäin, bolkeitiž, marinad, ekstrakt, unotez, boljomad. Bolad ližadas emägusihe (uttud bol, boltahtaz, bolšti). Pašttas pirgoid bolanke (bolpirgad (nabolnikad), bolkolobad). Puškinan «Jevgenii Onegin»-säduses bolvezi mainitase — se om verestai jom vedes da bolmarjoišpäi, kaičihe sidä pit'käks vilus karzn'as bollačuiš.
Bolasine džem om järgeline mageduz Ročinmas da toižiš Skandinavijan maiš. Todesine džem varadase hüvin keitata. Erased odvad kommertižed torguindmarkad se-žo ümbriratas marjoid lämudel, i mugažo ned mülütadas erazvuiččid ližadusid (pektin, jablokad).
Bolan lehtesed (latin.: Folium Vitis idaeae) kävutadas tedoližel medicinal zell'torhudeks. Lehtesiden lent da vet kävutadas dezinficirujaks da diuretižeks abutuseks.
Bolan vezad-ki (latin.: Cormus Vitis idaeae) ottas zelläks.
Varatas zell'torhut kevädel edel änikoičendad (konz änikurbad oma vihandad völ) da sügüzel täuzin ehtnüziden marjoiden jäl'ghe. Šil'ptäs lehtesid vai ümbrileiktas vezoid lehtesidenke, sid' kuidas niid katusenaluižel, räusthiden al, infrarusttal sädegoičendal[4] vai kuidimes (lämuz — 35..40 C°). Kaitas kuivatud torhut kuidaks da tulleitadud hüvin honuses. Torhuden kožundaig om koume vot.[5]
Necen torhuden tarbhaižed päsubstancijad oma fenolglikozidad, dubindsubstancijad, giperozid, ursolmuiktuz[5]. Mugažo arbutin löuzihe bollehtesiš, se om antiseptine substancii kuzenlähtendsisteman täht. Ottas zelläks unotest kuiviš lehtesišpäi spravitamha niid, vaiše unotesen doziruind ülemb märad kucub travindad.[6]
Keitvezi lehtesišpäi pehmdab südäikivid da veb poiš solad, se abutab tervehtamha südäimunan läžundad, diabet, revmatizm, podagr.
Ottas kävutamha bolan veresid marjoid avitaminozan aigan, kuti uitai, diuretine, bakterijanvastaine, antiseptine, gel'mintanvastaine, sapinajai abutuz. Mugažo marjoid kävutadas tävun tuberkulözan aigan, toižed läžundad: südäikohtun katar alamuiktuseltäutandanke, kived südäimunas, revmatizm.
Marjoiden keitvezi horindan aigan sambutab vezinäl'gad hüvin.
Jodas marjoiden südäivet lujetud arterialižen painuden aigan, nevroziden aigan. Kohtukahad naižed jodas sidä vähäverusen aigan.
Boltophad kezapaikoil
Bol änikoil
Bol umbikoil
Bolan marjad
Poimdüd bol
Bolan varz' tal'vel
Bolvezi (mors bolmarjoišpäi)
Leib bolasižen džemanke päl
Bol saharanke da kürzidenke
Bol vai Nabol (Nobol) (latin.: Vaccínium vítis-idaéa) om tal'veline vihand penzhaine, Kanabränvuiččed-sugukundan Vaccinium-heimon erik.
Broknės (luotīnėškā: Vaccinium vitis-idaea) īr daugēmetis, vėsūmet žalioujontis augals. Muokslėškā prėgol erėkėniu augalū šeimā (Ericaceae).
Broknėis kera (broknienuojė) aukštoms īr 7-25 cm. Lapā stuorė, vėsa čiesa žaliou. Žīdi gegožė-bėrželė mienesēs baltās žėidās. Vasaras pabėnguo prisėrpėn rauduonas ougas. Anūsė īr daug vėtamėnu C, P, B, karuotėna, gelžė, kalė, kalcė.
Broknis aug sausūsė pošīnūsė, liūnu parobežiūsė. Ėš brokniu ougu dėrbamas ougėinės, džemā, kėsielē.
Brusnica (lat. Vaccinium vitis-idaea) je biljka iz porodice Ericaceae.
Patuljasti gusti žbun, naraste od 10 do 40 cm. Ima ovalne listove, koji su poredani u parovima i naizmjenično, tamno-zelene boje. Na vrhu izdanaka vise u grozdovima bijeli, rjeđe crvenkasti pojedinačni cvjetovi, zvonastog oblika. Cvijetovi su četveročlani, a kod drugih vrsta iz roda Vaccinium petočlani. Krajem augusta i početkom septembra iz cvjetova nastaju prvo bijeli plodovi, a kasnije pocrvene.
Pošto je brusnica veoma otporna na hladnoću i mraz (do -40 °C), rasprostranjena je u većem dijelu sjeverne hemisfere, od krajeva sa umjereno-kontinentalnom klimom, sve do arktičkog kruga (71° sjeverne širine). Voli sunčana i suha mjesta i kisela tla sa humusom, a podnosi i manje hranjiva pješčana tla i sjenovite dijelove šume.
Brusnica sadrži mnogo organskih kiselina, provitamina A (beta karoten), vitamina B grupe (B1, B2, B3) te mnogo minerala. Pored ovog, sadrži benzolnu kiselinu, koja služi kao prirodni konzervans kao i oko 30 jedinjena fenola i polifenola. Sjemenke brusnice sadrže omega-3 masne kiseline.
100g brusnica sadrži: kcal kJoule voda (g) masnoća (g) kalij (mg) kalcijum (mg) magnezijum (mg) Vitamin C (mg) 35-39 148-162 88 0,5 72 14 6 12Izvor: EU NWKRL 90/496/EWG
U Skandinaviji i Baltičkim zemljama, sakupljaju se u prirodi, a koriste se uglavnom u obliku džema, pekmeza, kompota i sirupa. U medicini čaj od brusnice se koristi za razne oblike upale urinarnog trakta.
Brusnica (lat. Vaccinium vitis-idaea) je biljka iz porodice Ericaceae.
Brusnika (Vaccinium vitsdaea) -brusnikadoshlar oilasiga mansub doim yashil chala buta. Boʻyi 25 sm. Bargi qalin, teskari tuxumsimon yoki ellipssimon, chetlari pastga qayrilgan. Gullari och pushti, qoʻngʻiroqsimon, mevasi qizil, dumaloq, serurugʻ va sershira. Rossiyaning oʻrmon va tundra zonalarida hamda Kavkaz togʻlarida oʻsadi. Oʻzbekistonda uchramaydi. Bargida 9% gacha arbutin glyukozidi, gidroxinon, giperozid, oshlovchi va boshqa moddalar; mevasida 10,3% gacha qand, organik kislotalar, vaksinin glyukozidi bor. Bargidan tayyorlangan ekstrakt va kaynatma buyrakda tosh paydo boʻlishi, revmatizm, podagra, mevasi esa avitaminoz kasalliklarini davolashda foydalaniladi.
Brusnika (Vaccinium vitsdaea) -brusnikadoshlar oilasiga mansub doim yashil chala buta. Boʻyi 25 sm. Bargi qalin, teskari tuxumsimon yoki ellipssimon, chetlari pastga qayrilgan. Gullari och pushti, qoʻngʻiroqsimon, mevasi qizil, dumaloq, serurugʻ va sershira. Rossiyaning oʻrmon va tundra zonalarida hamda Kavkaz togʻlarida oʻsadi. Oʻzbekistonda uchramaydi. Bargida 9% gacha arbutin glyukozidi, gidroxinon, giperozid, oshlovchi va boshqa moddalar; mevasida 10,3% gacha qand, organik kislotalar, vaksinin glyukozidi bor. Bargidan tayyorlangan ekstrakt va kaynatma buyrakda tosh paydo boʻlishi, revmatizm, podagra, mevasi esa avitaminoz kasalliklarini davolashda foydalaniladi.
Bòrówka (Vaccinium vitis-idaea L.) - to je ôrt wielelatny roscënë z rodzëznë wrzosowatëch (Ericaceae). Wiele bòrówków rosce m. jin. na Kaszëbach. Òne mają czerwioné jagòdë, a je Kaszëbi zbiérają. Wietewczi bòrówków są brëkwóné do òzdobë.
Bòrówka (Vaccinium vitis-idaea L.) - to je ôrt wielelatny roscënë z rodzëznë wrzosowatëch (Ericaceae). Wiele bòrówków rosce m. jin. na Kaszëbach. Òne mają czerwioné jagòdë, a je Kaszëbi zbiérają. Wietewczi bòrówków są brëkwóné do òzdobë.
De foksebei as reade blebberbei (Vaccinium vitis-idaea) is in plant út de heidefamylje (Ericaceae).
De dwerchstrûk wurdt tusken de 10 en 40 sm heech en hat in kompakte, rjochtopsteande foarm. De ovale blêden binne ôfwikseljend pleatst en twadielich rangskikt. Se binne donkergrien en leareftich. Oan' e ein fan de tûkjes komme troskes mei meast wite, somtiden wat rossige, klokfoarmige blomkes. De blommetroskes besteane út fjouwer blommen. By oare soarten blebberbeien binne dat meastentiids fiif. Ein aughustus, begjin septimber rypje de beien yn fiif oant seis wike fan wyt nei helder read. Kultifearre rassen rypje ûnder geunstige omstannichheden ein septimber, begjin oktober nochris. De foksebei is in grienbliuwende plant.
Omdat de foksebei winterhurd is (oant -22 °C) komt de soarte oaral op it noardlik healrûn foar, oant de noardpoalsirkel yn Grienlân. Yn Nederlân is de soart ûnder oaren te finen yn Sallân en op de Feluwe. Se hawwe in foarkar foar sinnige drûge plakken op soere, skrale grûn mar ferneare ek skaadrike bosken en earme sângrûn.
Foksebeien fermearderje harren neist bestowing ek troch it foarmjen fan ûndergrûnske útrinners. Hoewol de foksebei faaks te finen is yn de buert fan de blauwe blebberbei (Vaccinium myrtillus) kruse de soarten mar selden. De hybride tusken beide soarten hjit Vaccinium × intermedium.
De foksebei wurdt faak by wyldgerjochten servearre yn de keukens fan noard- en sintraal Europa, benammen yn Skandinaavje, Poalen en Ruslân. Omdat de frucht frijwat soer is, wurdt dy selden rauw iten en meastentiids ferwurke ta kompôte. De frucht befettet ûnder oaren fitamine C, fitamine B1, fitamine B2, fitamine B3 en β-karoteen en mineralen as kalium, kalsium, magnesium en fosfaat.
Oan de blêden wurde genêskrêftige eigenskippen taskreaun. De dêryn foarkommende stof antosyaan soe nier- en blaasynfeksjes foar komme kinne.
De foksebei as reade blebberbei (Vaccinium vitis-idaea) is in plant út de heidefamylje (Ericaceae).
Grantn (Vaccinium vitis-idaea, deitsch: Preiselbeeren) sein alpine Staudn mit essbåre roate Frichte, dé ébmfålls Grantn hoaßn. In groaße Toale va Tiról sein die Grantn alpine Staudn mit essbåre roate Frichte, dé ébmfålls Grantn hoaßn. In Vinschgau, Passeiertål, Zillertål unt óbern Wipptal sågg man Glanen (Tirolischer Sprachatlas von Egon Kühebacher); méglicherweis kimmp dés va ålthoachtaitsch glan (süß) óder va glanta- (glänzend).
Mit die Grantn (Preiselbeeren) kånn man an ausgezeichnete Marmelad måchn.
Gránt (helles-a) håt in bairischen Språchraum weiters a gånz åndre Bedeitung. Dés isch die Håltung óder der Ausdruck van an Ménsch, der verärgert und beleidigg isch und eher nét verbal kommuniziern will (dt. das Mürrisch Sein). Derzua gheart as Adjektiv grántig óder grándig.
Aussadem hoassd "Grand" m. (Normal-a/vadumpfts a) im boarischn (zB. Mühlviertl oda Altbayern) aa Wassertrog.
Jokŋa[1] (Vaccinium vitis-idaea) lea joŋaid čerdii (Vaccinium) gullevaš meahccemuorji[2].
Ju Krounsbäie (Vaccinium vitis-idaea),
(de: Preiselbeere, Preißelbeere, Kronsbeere, Sumpfbeere) is ne littje Bäienplonte. Do Plonten woakse in dän Foan un smoakje besünners goud tou Wüüld-Ieten. Foar dän Tuun rakt dät kultivierde Oarde.
Ju Krounsbäie (Vaccinium vitis-idaea),
(de: Preiselbeere, Preißelbeere, Kronsbeere, Sumpfbeere) is ne littje Bäienplonte. Do Plonten woakse in dän Foan un smoakje besünners goud tou Wüüld-Ieten. Foar dän Tuun rakt dät kultivierde Oarde.
Pogjarzlina[3][4] (Vaccinium vitis-idaea) jo rostlina ze swójźby wrjosowych rostlinow (Ericaceae).
Pogjarzlina jo małorostny kerk, kótaryž dośěgnjo wusokosć wót 5 až do 15 cm.
Gałuzy su chlimpate póstupujuce.
Łopjena su pśecej zelene, górjejce błyšćece, dołojce dypkate, owalne a gropne a dośěgnu dłujkosć wót 1 až do 3 cm. Jich kšoma jo zawita.
Kwiśo wót maja až do awgusta. Zwónkate, zwětšego styrilicbne, naběłe abo rožojte kwiśonki stoje pó wšakich w krotkich, wisecych granach.
Płod jo cerwjena, kulowata jagoda, kótaraž dośěgnjo šyrokosć wót 5 až do 8 mm. Zdrjałe jagody njasu styriźělny zbytk kelucha. Wóni njesłoźi syre, ale warjone abo k mězdze pśeźěłane, wóni su bóle słodne.
Rosćo w chójcowych a škrjokowych lěsach, na gólach a bagnach. Ma lubjej małokalkate, kisałe zemje.
Rostlina jo w pódpołnocnej a srjejźnej Europje, na pódpołdnjo až do Pyrenejow, Apeninow a górinow Balkanoweje połkupy rozšyrjona, pśi comž w Alpach we wusokosćach wót až něźi 2500 m wustupujo.
ananas • aprikoza • awokado • banana • brěška • carnica • citrona • curuba • dorničałka • durian • etrog • figa • grapefruit • granatowe jabłuko • guawa • hendryška • hurmi kaki • jabłuko • jackfruit • kaki • karambola • kiwi • kiwano • kšuška • kumkwat • kwětla • limeta • litśi • malina • mandarina • mandla • mango • marakuja • maruša • naši • oliwa • ostružina • papaja • paw-paw • pitahaya • oranža • pomelo • pogjarzlina • rambutan • janske jagodki (běłe, cerwjene, carne) • ringlota • slěwka • tamarillo • třěšeń • słynica • winowa jagodka • wišnja
Pogjarzlina (Vaccinium vitis-idaea) jo rostlina ze swójźby wrjosowych rostlinow (Ericaceae).
Déi rout Molbier, Vaccinium vitis-idaea, ass eng Planz aus der Gattung vun de Molbieren.
Den Trausch wiisst 10 bis 40 cm héich.
An der Kiche gi rout Molbier dacks bei Marcassin oder aner Wëld zerwéiert.
Déi rout Molbier, Vaccinium vitis-idaea, ass eng Planz aus der Gattung vun de Molbieren.
Den Trausch wiisst 10 bis 40 cm héich.
An der Kiche gi rout Molbier dacks bei Marcassin oder aner Wëld zerwéiert.
Vaccinium vitis-idaea (crowpert) is a short evergreen shrub in the heath faimily that bears edible fruit, native tae boreal forest an Arctic tundra throuoot the Northren Hemisphere frae Eurasie tae North Americae. Thay are picked in the wild an uised tae accompany a variety o dishes in Northren Baltoscandia.[2] Commercial cultivation is unnertaken in the U.S. Pacific Northwast.[3]
El Vaccinium vitis-idaea (o anca: gravalon/grovalon, lurionella, lurion ross, angroven, gajuda, etc.) l'è ona pienta perenn de la famija di Ericaceae, originaria de l'Eurasia e de l'America del Nord. El nomm de la specie el fa riferiment al mont Ida de la Grecia.
El lurion ross el viv in di zonn artich, del nord de l'Eurasia, del Giappon e de l'America del Nord. L'è donca assee comun in di Alp tra i 300 ai 3000 meter de altezza.
L'è on bosch (sub-arbust) perenn a portament bass coi brocch che riven a on'altezza de 20 cm. El gh'ha i foeuj a forma de oeuv cont i bord arrotolaa. I fior hinn bianch o appena appena roeusa, faa sù insemma a grappellitt. El frutt l'è on borlin de color ross, bon de majà.
Vaccinium vitis-idaea (crowpert) is a short evergreen shrub in the heath faimily that bears edible fruit, native tae boreal forest an Arctic tundra throuoot the Northren Hemisphere frae Eurasie tae North Americae. Thay are picked in the wild an uised tae accompany a variety o dishes in Northren Baltoscandia. Commercial cultivation is unnertaken in the U.S. Pacific Northwast.
El Vaccinium vitis-idaea (o anca: gravalon/grovalon, lurionella, lurion ross, angroven, gajuda, etc.) l'è ona pienta perenn de la famija di Ericaceae, originaria de l'Eurasia e de l'America del Nord. El nomm de la specie el fa riferiment al mont Ida de la Grecia.
De vossebeze of rooie bosbeze (Latien: Vaccinium vitis-idaea) is n plaante uut de heedfamilie (Ericaceae).
De dwargstruke wörden tussen de 10 en 40 sentimeter groot en hef n kompakte, rechtopstaonde vorm. De ovale blaojen bin aofwisselend eplaotst en tweedelig erangschikt, donkergreun en leerachtig. An t einde van de greuischeuten hangen de trossen mit witte, soms raozige, klokvormige bloemen. De bloemtrossen bestaon uut vier bloemen. Bie aandere soorten bosbezen is dat meestentieds vuuf bloemen. An t einde van augustus en begin september riepen de bezen in vuuf tot zes weken van wit naor helderrood. Kultivars riepen onder goeie umstaandighejen nog n tweede keer in september en oktober. De vossebeze is greunblievend.
Umdat de vossebeze vorstbestendig is (temperaturen tot -22 °C wörden verdragen), kömp de soort overal op t noordelik halfrond veur, van de noordelike gemaotigde klimaotszaone tot in t bereik van de Noordpoolsirkel (71 °N in Greunlaand). In Nederlaand is de soort onder meer te vienen op de Sallaandse heuvelrogge en op de Veluwe. t Tiert best in zunnige en dreuge staandplaotsen op zure, schraole grond en verdraagt zelfs nog schaoduwrieke bossen en voedingsarme zaandgronden.
Vossebezen vermeerderen der eigen naost de gebrukelike weg via bestuving oek deur ondergrondse uutlopers. Allewel vossebezen meestentieds in de buurte van blauwe bosbezen (Vaccinium myrtillus) greuien, hybridiseren beie soorten zelden. De hybride tussen beie soorten heet Vaccinium × intermedium.
In Noord- en Sentraal-Europa wörden vossebezen vake bie wildgerechten egeten, veural in de Skandinaviese laanden, Polen, Slowakije en Karelië (Ruslaand). Vanwegen zien vrange, zure smaak, die deur t hoge gehalte an fruitzuren wörden veroorzaakt (onder meer askorbinezuur, benzoëzuur en salisylzuur), wörden de vrucht haost niet rauw egeten en meestentieds verwarkt in n sjem of kompot.
In de vruchten zitten veule gezonde stoffen zo as vitamine C, vitamine B1, vitamine B2, vitamine B3, β-karoteen, proanthosyanidine, kwersitine en arbutine. Oek zitten der mineralen in de vruchten zo as kalium, kalsium, magnesium en fosfaot.
De bezen bin goed bie t laoten verdwienen van nierstenen, t kan scheurbuuk veurkoemen en de vitamine C en de flavonoïden kunnen n positieve invleud op t aofweersysteem hebben. t Zol oek goed ween veur de ogen. Naost de bezen zitten der oek in de blaojen alderhaande stoffen mit n geneeskrachtige warking, zo bin blaojen veural goed te gebruken bie n vergrote prostaot of bie blaosontstekingen.
Bron: EU (EU NWKRL 90/496/EWG)
100 g vossebezen, persentazie van de ADH Kalium Kalsium Magnesium Vitamine C 3% 2% 2% 16%Bron: EU (EU NWKRL 90/496/EWG)
Vake wörden de blaojen an-etast deur de schimmel Exobasidium vaccinii.
De vossebeze of rooie bosbeze (Latien: Vaccinium vitis-idaea) is n plaante uut de heedfamilie (Ericaceae).
Аньс (Vaccinium vitis-idaea, англ. lingonberry/cowberry) нь навчит ургамлын төрөл жижиг жимслэг үрээр үрждэг ойн ургамал юм. Төв ази, европ, хойд америкаар өргөн тархаж ургадаг. Жимс нь хүнсэнд өргөн хэрэглэгддэг. Монголчууд аньсны навч ба жимсийг ханиад томууг анагаахад өргөн хэрэглэдэг. Аньс нь хүйтэнд ногооноороо байдаг маш тэсвэртэй ургамал бөгөөд -40 ба түүнээс илүү градусын хүйтэнд ч тэсвэрлэдэг зундаа чийглэг сүүдэрлэг ойн бүсэд ургадаг, халуун зунтай бүсэд сайн ургадаггүй, хүчиллэг хөрсөнд ургадаг. Аньс нь олон төрлийн витаминууд аминхүчлүүд агуулдгаараа эртнээс олон орнуудад эмчилгээний ургамлаар хэрэглэгдэж байсан бөгөөд Швед, Канад зэрэг улсуудад хүнсэнд өргөн хэрэглэгддэг үндэсний хоолных нь чухал орц юм.
Брусьні́цы (па-лацінску: Vaccinium vitis-idaea) — від кветкавых расьлінаў сямейства верасовых, шматгадовазялёны кустарнічак вышыні 10—25 см з доўгім паўзучым карэнішчам, прамастойным ці ўзыходным галінастым сьцяблом. У Беларусі трапляюцца часта ў лясах, хмызьняках, на высечках, мохавых балотах.
Шарападобныя чырвоныя ці белавата-ружовыя сакавітыя салодкія ягады з прыемнай кісьлінай і лёгкім гаркаватым прысмакам даспяваюць у жніўні — верасьні (ураджайнасьць 150—200 кг/га). Утрымліваюць бялкі, арганічныя кіслоты (бэнзойную, яблычную, лімонную, воцатную, мурашыную, шчаўёвую і іншыя), да 9 % цукроў (фруктоза, цукроза, глюкоза), пэкціны, мінэральныя і дубільныя рэчывы, гліказіды арбуцын, вакцынін, вітаміны C, B9, PP, карацін, катэхіны, фітанцыды, антацыяны і іншыя. Брусьніцы багатыя марганцам.
Ягады спажываюць сьвежыя і мочаныя (залітыя вадой ягады захоўваюцца да вясны, бо ўтрымліваюць натуральны кансэрвант — бэнзойную кіслату); выкарыстоўваюць у кандытарскай прамысловасьці, для квашаньня капусты. Зь ягад гатуюць варэньне (у тым ліку зь яблыкамі, грушамі), джэм, павідла, марынады, кісель, морс, пасьцілу, начынку для цукерак і пірагоў. З брусьніц таксама робяць узвары, настойваюць на гатаванай астуджанай вадзе з цукрам і мёдам. Лісьце выкарыстоўваюць як сурагат гарбаты. Даўней нарыхтоўка ягад у запас мела вялікае гаспадарчае значэньне: брусьніцы парылі ў гаршках, ссыпалі ў кадушкі і бочкі, дадаючы прыправы; зь іх рабілі сок, сыроп, павідла (на мёдзе) і іншыя.
У скандынаўскіх краінах папулярныя як гарнір да мясных страў. Такі ж ужытак мелі і ў беларускай кулінарыі: да смажаніны брусьніцы запякалі ў гаршках або варылі ва ўласным саку.
Брусьніцы (лісьце і сьпелыя ягады) — каштоўная лекавая расьліна: мачагонны, антысэптычны, вяжучы, проціцынготны сродак.
— сховішча мультымэдыйных матэрыялаў
Брусьні́цы (па-лацінску: Vaccinium vitis-idaea) — від кветкавых расьлінаў сямейства верасовых, шматгадовазялёны кустарнічак вышыні 10—25 см з доўгім паўзучым карэнішчам, прамастойным ці ўзыходным галінастым сьцяблом. У Беларусі трапляюцца часта ў лясах, хмызьняках, на высечках, мохавых балотах.
Шарападобныя чырвоныя ці белавата-ружовыя сакавітыя салодкія ягады з прыемнай кісьлінай і лёгкім гаркаватым прысмакам даспяваюць у жніўні — верасьні (ураджайнасьць 150—200 кг/га). Утрымліваюць бялкі, арганічныя кіслоты (бэнзойную, яблычную, лімонную, воцатную, мурашыную, шчаўёвую і іншыя), да 9 % цукроў (фруктоза, цукроза, глюкоза), пэкціны, мінэральныя і дубільныя рэчывы, гліказіды арбуцын, вакцынін, вітаміны C, B9, PP, карацін, катэхіны, фітанцыды, антацыяны і іншыя. Брусьніцы багатыя марганцам.
Ягады спажываюць сьвежыя і мочаныя (залітыя вадой ягады захоўваюцца да вясны, бо ўтрымліваюць натуральны кансэрвант — бэнзойную кіслату); выкарыстоўваюць у кандытарскай прамысловасьці, для квашаньня капусты. Зь ягад гатуюць варэньне (у тым ліку зь яблыкамі, грушамі), джэм, павідла, марынады, кісель, морс, пасьцілу, начынку для цукерак і пірагоў. З брусьніц таксама робяць узвары, настойваюць на гатаванай астуджанай вадзе з цукрам і мёдам. Лісьце выкарыстоўваюць як сурагат гарбаты. Даўней нарыхтоўка ягад у запас мела вялікае гаспадарчае значэньне: брусьніцы парылі ў гаршках, ссыпалі ў кадушкі і бочкі, дадаючы прыправы; зь іх рабілі сок, сыроп, павідла (на мёдзе) і іншыя.
У скандынаўскіх краінах папулярныя як гарнір да мясных страў. Такі ж ужытак мелі і ў беларускай кулінарыі: да смажаніны брусьніцы запякалі ў гаршках або варылі ва ўласным саку.
Брусьніцы (лісьце і сьпелыя ягады) — каштоўная лекавая расьліна: мачагонны, антысэптычны, вяжучы, проціцынготны сродак.
Ецхам (лаьт: Vaccínium vítis-idaéa, эрс: Брусника) — даимабаьца кӀотаргаш, Дарбабаьцай тайпа баьцовгӀаш да.
Сомий бӀаса — комар я.
Ецхам — 8—15бр лакха йола кӀотарг я.
Ӏилма тайпа цӀи лаьтмий дешахь vitis-idaea - "Ӏидлоамера комса гайдолг" хьадоагӀа.
Ецхама комараш чӀоагӀа дарбане лоархаш да.
Тайп-тайпара лазарашт дарба до:
Ецхам (лаьт: Vaccínium vítis-idaéa, эрс: Брусника) — даимабаьца кӀотаргаш, Дарбабаьцай тайпа баьцовгӀаш да.
Сомий бӀаса — комар я.
Брусни́ка (Vaccínium vítis-idaéa) — Çерçи хура тулĕ йышĕнчи Вакциниум йăхĕнчи ялан симĕс пĕчĕк 5-30 см çӳллĕш тĕм. Хĕрлĕ çырлисем çиме юрăхлă.
Тĕс ячĕ vitis-idaea Ида тăвĕ (Крит утравĕ) çинчи иçĕм турати тенине пĕлтерет. «виноградная лоза с горы Ида» ). Додонэус тата Геснер чи малтан ку ята асăннă. Авалхи çыравçăсем кĕтмеле аса илмен.
1960-мĕш çулсенче СШАра, ФРГра, Швецире, Голландире, Финляндире, Польшăра кĕтмеле культурăра ӳстерме тытăннă. ФРГра 1994-мĕш çулта 40 га кĕтмел плантаци тунă, ӳстерме тата пуçтарма кирлĕ машинăсене туса кăларнă. 1980-мĕш çулсенче кĕтмел плантацисене Белоруссире, Литвара, Раççейре йĕркеленĕ. Культурăра вăрмантипе танлаштарсан тухăçĕ 20-30 хут пысăкрах, соткăран кашни çул 50-60 кг пуçтарма пулать.
Брусни́ка (Vaccínium vítis-idaéa) — Çерçи хура тулĕ йышĕнчи Вакциниум йăхĕнчи ялан симĕс пĕчĕк 5-30 см çӳллĕш тĕм. Хĕрлĕ çырлисем çиме юрăхлă.
Нарат җиләге — ялтырап торган яшел яфраклы, алсу чук чәчкәле, вак кына әче кызыл җимешле, җиргә түшәлеп үскән куак үсемлек; шикәрлелеге 20–25 кг/га.
Нарат җиләге — ялтырап торган яшел яфраклы, алсу чук чәчкәле, вак кына әче кызыл җимешле, җиргә түшәлеп үскән куак үсемлек; шикәрлелеге 20–25 кг/га.
↑ Integrated Taxonomic Information System — 1996. ↑ таксономическая база данных Национального центра биотехнологической информации США / National Center for Biotechnology Information[[Категория:Үүнэйилэр алпаабытынан]]
Отон (лат. Vaccínium vítis-idaéa) — сылы быһа күөх турар от үүнээйи, кылабачыгас, ньолбоҕор сэбирдэхтээх, аһа кыһыл өҥнөөх, кытаанах эттээх. Сибэккитэ маҥан, кубархайдыҥы өҥнөөх. Отон аһа сылы быһа хаар анныгар сытыан сөп. Саха сиригэр киэҥник тарҕанан үүнэр.
Отон былыр-былыргыттан сахаларга суолталаах ас этэ. Онон өс хоһоонноругар, сомоҕо домохторго ахтыллар, холобур, - Отонноотоххо оҥоойук туолар.
[[Категория:Үүнэйилэр алпаабытынан]]
Отон (лат. Vaccínium vítis-idaéa) — сылы быһа күөх турар от үүнээйи, кылабачыгас, ньолбоҕор сэбирдэхтээх, аһа кыһыл өҥнөөх, кытаанах эттээх. Сибэккитэ маҥан, кубархайдыҥы өҥнөөх. Отон аһа сылы быһа хаар анныгар сытыан сөп. Саха сиригэр киэҥник тарҕанан үүнэр.
Ягмульы (латин кылын Vaccinium vitis-idaea ) – ческыт горд емышо, векчи куаро лапег будос. Куаръёсыз векчиесь но чурытэсь. Будэ нюр-кот интыосын. Ӝуждалаез 5-25 сантиметр. Емышез вуэ гудырикошконэ, куарусёнэ. Нап-горд емышаз туж трос витаминэз. Котькуд будос йылын куинь горд емышез луэ.
Вужерез яратӥсь емыш. Будэ со бадӟым нюлэсъёсын. Вуыны кутске гудырикошкон толэзе. Октыны луэ вуымтэоссэ но, пеймыт интые пуктӥды ке, гордэктозы. Туж чырс маке. Варення яке компот дасяны кутскиды ке, сакырдэс эн жалялэ.
Ҡыҙыл көртмәле (рус. Брусни́ка, лат. Vaccínium vítis-idaéa) — күп йыллыҡ, йыл буйына йәшел ҡыуаҡ. Май-июнь айҙарында алһыу сәскә ата, август-сентябрҙә емеше өлгөрә.
Ҡыҙыл көртмәле ҡарағай һәм ҡатнаш урмандарҙа, ҡоролған торф ятҡылыктары булған ерҙә үҫә. Башҡортостандың Белорет, Бәләбәй, Дүртөйлө, Бөрйән һ.б. байтаҡ райондарында осратырға мөмкин.
Ҡыҙыл көртмәле (рус. Брусни́ка, лат. Vaccínium vítis-idaéa) — күп йыллыҡ, йыл буйына йәшел ҡыуаҡ. Май-июнь айҙарында алһыу сәскә ата, август-сентябрҙә емеше өлгөрә.
Kimmigñaq (Kuuvak: Kikmiññaq) (Vaccinium vitis-idaea)
Kimmigñanik upinġaksraq pukuktuat pakikł̣ugu aniu.
Алирhан (Vaccinium vitis-idaea) зэрлиг жэжэ жэмэс. Сибириин ой соогуур алирhан элбэг юм. Зарим газарые нэгэ үргэлжэ хибэс мэтээр хушаhан байдаг. Жэмэсынь август-сентябрь hарануудта эдеэшэдэг. Байгал шадарай бүхы аймагуудаар ургадаг. Арадай аргаар эмнэлгэдэ ехээр хэрэглэгдэдэг, тамир хүгжөөлгэдэ, халуу бууруулгада туhатай.
Киш-кулаа (орус. "брусника") үргүлчү ногаан турар, 8—25 см бедик, кылынзымаар, шөйбек бүрүлерлиг, бичии үүрмек, ак-кызылзымаар, бөкпек чечектерлиг чадаң үнүш. Кады борбак, кызыл-хүрең, ажыгзымаар амданныг. Май—июнь айларда чечектелир. Кады август—сентябрь айларда быжар. Киш-кулаа тайгада,холушкак арга-ыяштыг шык, чиңгистиг черлерде хөй үнүп турар. Тываның тайгалары ооң-биле байдак.
Ооң кадында чигир — 7%, органиктиг кислоталар — 2,3%, витамин С, А, дээш өске-даа ажыктыт бүдүмелдер бар. Кадында бензойлуг кислота дээр чүүл бар болганы-биле, киш-кулаа үрелиичел эвес, үр шыгжаарынга таарымчалыг. Кадын колдуунда-ла ол хевээр чииринге ажыглап турар. Киш-кулааның кадындан варенье, джем, повидло, квас, кисель, дээш өске-даа чем чүүлдерин кылып ап болур.
Витамин четпестээр, халыыдап суксаар, улуг-хырынның,(гастрит), кара-бүүрек, хан базыышкыны улгадыр аарыглар үезинде киш-кулааның кадын ол хевээрзин, кисель, компот азы чедингир шай ышкаш кылдыр хайындыргаш-даа ижип, ажыглап болур. Бүрүзүн хайындыргаш, бир хүн үш катап бир стаканнап ижерин сүмелеп турар.
Киш-кулаа (орус. "брусника") үргүлчү ногаан турар, 8—25 см бедик, кылынзымаар, шөйбек бүрүлерлиг, бичии үүрмек, ак-кызылзымаар, бөкпек чечектерлиг чадаң үнүш. Кады борбак, кызыл-хүрең, ажыгзымаар амданныг. Май—июнь айларда чечектелир. Кады август—сентябрь айларда быжар. Киш-кулаа тайгада,холушкак арга-ыяштыг шык, чиңгистиг черлерде хөй үнүп турар. Тываның тайгалары ооң-биле байдак.
Ооң кадында чигир — 7%, органиктиг кислоталар — 2,3%, витамин С, А, дээш өске-даа ажыктыт бүдүмелдер бар. Кадында бензойлуг кислота дээр чүүл бар болганы-биле, киш-кулаа үрелиичел эвес, үр шыгжаарынга таарымчалыг. Кадын колдуунда-ла ол хевээр чииринге ажыглап турар. Киш-кулааның кадындан варенье, джем, повидло, квас, кисель, дээш өске-даа чем чүүлдерин кылып ап болур.
Витамин четпестээр, халыыдап суксаар, улуг-хырынның,(гастрит), кара-бүүрек, хан базыышкыны улгадыр аарыглар үезинде киш-кулааның кадын ол хевээрзин, кисель, компот азы чедингир шай ышкаш кылдыр хайындыргаш-даа ижип, ажыглап болур. Бүрүзүн хайындыргаш, бир хүн үш катап бир стаканнап ижерин сүмелеп турар.
Vaccinium vitis-idaea, the lingonberry, partridgeberry, mountain cranberry or cowberry, is a small evergreen shrub in the heath family Ericaceae, that bears edible fruit. It is native to boreal forest and Arctic tundra throughout the Northern Hemisphere, from Europe and Asia to North America. Lingonberries are picked in the wild and used to accompany various dishes, primarily in Sweden.[4] Commercial cultivation is undertaken in the U.S. Pacific Northwest[5] and in the Netherlands.[6]
Vaccinium vitis-idaea is most commonly known in English as 'lingonberry' or 'cowberry'.[7][8][9] The name 'lingonberry' originates from the Swedish name lingon for the species, and is derived from the Norse lyngr, or heather.
The genus name Vaccinium is a classical Latin name for a plant, possibly the bilberry or hyacinth, and may be derived from the Latin bacca, 'berry'.[10][11] The specific name is derived from Latin vitis ('vine') and idaea, the feminine form of idaeus (literally 'from Mount Ida', used in reference to raspberries Rubus idaeus).[12][13]
There are at least 25 other common English names of Vaccinium vitis-idaea worldwide, including:[7]
Vaccinium vitis-idaea spreads by underground stems to form dense clonal colonies. Slender and brittle roots grow from the underground stems. The stems are rounded in cross-section and grow from 10 to 40 cm (4 to 16 in) in height. Leaves grow alternately and are oval, 5–30 mm (1⁄4–1+1⁄8 in) long, with a slightly wavy margin, and sometimes with a notched tip.
The flowers are bell-shaped, white to pale pink, 3–8 mm (1⁄8–3⁄8 in) long, and produced in the early summer. V. vitis-idaea begins to produce flowers from five to ten years of age.[15] They are pollinated by multiple insect species, including Andrena lapponica and several species of bumblebee.[15]
The fruit is a red berry 6–10 mm (1⁄4–3⁄8 in) across, with an acidic taste, ripening in late summer to autumn.[16] While bitter early in the season, they sweeten if left on the branch through winter.[17]
The plant is endangered in Michigan.[18] The minus subspecies is listed as a species of special concern and believed extirpated in Connecticut.[19][20]
Vaccinium vitis-idaea keeps its leaves all winter even in the coldest years, unusual for a broad-leaved plant, though in its natural habitat it is usually protected from severe cold by snow cover. It is extremely hardy, tolerating temperatures as low as −40 °C (−40 °F) or lower, but grows poorly where summers are hot. It prefers some shade (as from a forest canopy) and constantly moist, acidic soil. Nutrient-poor soils are tolerated but not alkaline soils.
There are two regional varieties or subspecies of V. vitis-idaea, one in Eurasia and one in North America, differing in leaf size:
Lingonberry has been commercially cultivated in the Netherlands and other countries since the 1960s.[6]
Some cultivars are grown for their ornamental rather than culinary value. In the United Kingdom, the Koralle Group has gained the Royal Horticultural Society's Award of Garden Merit.[21][22]
The berries collected in the wild are a popular fruit in northern, central and eastern Europe, notably in Nordic countries, the Baltic states, central and northern Europe. In some areas, they can be picked legally on both public and private lands in accordance with the freedom to roam.[23]
The berries are quite tart, so they are often cooked and sweetened before eating in the form of lingonberry jam, compote, juice, smoothie or syrup. The raw fruits are also frequently simply mashed with sugar, which preserves most of their nutrients and taste. This mix can be stored at room temperature in closed but not necessarily sealed containers, but in this condition, they are best preserved frozen. Fruit served this way or as compote often accompanies game and liver dishes.
In Sweden the traditional Swedish meatballs are served with lingonberry jam alongside boiled or mashed potatoes and gravy sauce. In Sweden, Finland and Norway, reindeer and elk steaks are traditionally served with gravy and lingonberry sauce. Preserved fruit is commonly eaten with meatballs, as well as potato pancakes. A traditional Swedish dessert is lingonpäron (literally 'lingonberry pears'), consisting of fresh pears which are peeled, boiled and preserved in lingondricka (lingonberry juice) and is commonly eaten during Christmas. This was very common in old times, because it was an easy and tasty way to preserve pears. In Sweden and Russia, when sugar was still a luxury item, the berries were usually preserved simply by putting them whole into bottles of water. This was known as vattlingon (watered lingonberries); the procedure preserved them until next season. This was also a home remedy against scurvy.
This traditional Russian soft drink, known as "lingonberry water", is mentioned by Alexander Pushkin in Eugene Onegin. In Russian folk medicine, lingonberry water was used as a mild laxative. A traditional Finnish dish is sautéed reindeer (poronkäristys) with mashed potatoes and lingonberries on the side, either raw, thawed or as a jam. In Finland, whipped semolina pudding flavored with lingonberry (puolukkapuuro) is also popular. In Poland, the berries are often mixed with pears to create a sauce served with poultry or game. The berries can also be used to replace redcurrants when creating Cumberland sauce.
The berries are also popular as a wild picked fruit in Eastern Canada, for example in Newfoundland and Labrador and Cape Breton, where they are locally known as partridgeberries or redberries, and on the mainland of Nova Scotia, where they are known as foxberries. In this region they are incorporated into jams, syrups, and baked goods, such as pies, scones, and muffins.
In Sweden lingonberries are often sold as jam and juice, and as a key ingredient in dishes. They are used to make Lillehammer berry liqueur; and, in East European countries, lingonberry vodka is sold, and vodka with lingonberry juice or mors is a cocktail.
The berries are an important food for bears and foxes, and many fruit-eating birds. Caterpillars of the case-bearer moths Coleophora glitzella, Coleophora idaeella and Coleophora vitisella are obligate feeders on V. vitis-idaea leaves.
Alaska natives mix the berries with rose hip pulp and sugar to make jam, cook the berries as a sauce, and store the berries for future use.[24] The Dakelh use the berries to make jam.[25] The Koyukon freeze the berries for winter use.[26] Inuit dilute and sweeten the juice to make a beverage, freeze and store the berries for spring, and use the berries to make jams and jellies.[27] The Iñupiat use the berries to make two different desserts, one in which the berries are whipped with frozen fish eggs and eaten, and one in which raw berries are mashed with canned milk and seal oil. They also make a dish of the berries cooked with fish eggs, fish (whitefish, sheefish or pike) and blubber.[28]
The Upper Tanana boil the berries with sugar and flour to thicken; eat the raw berries, either plain or mixed with sugar, grease or a combination of the two; fry them in grease with sugar or dried fish eggs; or make them into pies, jam, and jelly. They also preserve the berries alone or in grease and store them in a birchbark basket in an underground cache, or freeze them.[29]
The Anticosti people use the fruit to make jams and jellies.[30] The Nihithawak Cree store the berries by freezing them outside during the winter, mix the berries with boiled fish eggs, livers, air bladders and fat and eat them, eat the berries raw as a snack food, or stew them with fish or meat.[31] The Iñupiat of Nelson Island eat the berries,[32] as do the Iñupiat of the Northern Bering Sea and Arctic regions of Alaska,[33] as well as the Inuvialuit.[34] The Haida people, Hesquiaht First Nation, Wuikinuxv and Tsimshian all use the berries as food.[35]
Raw lingonberries are 86% water, 13% carbohydrates, 1% protein, and contain negligible fat.[36] In a 100 grams (3.5 ounces) reference amount, lingonberries supply 228 calories, and are low-to-moderate sources of vitamin C, B vitamins, and dietary minerals.[36]
In traditional medicine, V. vitis-idaea was used as an apéritif and astringent.[37] The Upper Tanana ate the berries or used their juice to treat minor respiratory disorders.[29]
The Nihithawak Cree use the berries of the minus subspecies to color porcupine quills, and put the firm, ripe berries on a string to wear as a necklace.[31] The Western Canadian Inuit use the minus subspecies as a tobacco additive or substitute.[34]
Vaccinium vitis-idaea differs from the related cranberries in having white flowers with petals partially enclosing the stamens and stigma, rather than pink flowers with petals reflexed backwards, and rounder, less pear-shaped berries.
Hybrids between Vaccinium vitis-idaea and Vaccinium myrtillus, named Vaccinium × intermedium Ruthe, are occasionally found in Europe.
Vaccinium vitis-idaea, the lingonberry, partridgeberry, mountain cranberry or cowberry, is a small evergreen shrub in the heath family Ericaceae, that bears edible fruit. It is native to boreal forest and Arctic tundra throughout the Northern Hemisphere, from Europe and Asia to North America. Lingonberries are picked in the wild and used to accompany various dishes, primarily in Sweden. Commercial cultivation is undertaken in the U.S. Pacific Northwest and in the Netherlands.
Ruĝa vakcinio estas bera planto kun la latina nomo Vaccinium vitis-idaea. Ĝi estas specio de la genro vakcinio, kies koloro brile helruĝas. En Esperanto ĝi kutime nomatas ruĝa vakcinio, kvankam atentindas ke ankaŭ aliaj specoj havas pli-malpli ruĝan koloron, ekzemple oksikoko, kiu malhelruĝas.
La arbusteto atingas grandon de inter 10 kaj 40 centimetroj. Ĝiaj ovalaj folioj, malhelverdaj kaj ledecaj, estas ordigitaj en du vicoj.
Inter la fino de majo kaj komenco de aŭgusto el la komence malhelruĝaj burĝonoj ekestas blankaj, foje iom rozecaj, sonoriletoformaj unuopaj floroj. Ekde la fino de aŭgusto ĝis la komenco de septembro el ili en kvin ĝis ses semajnoj maturiĝas komence blankaj, poste brile helruĝaj beroj.
En tre favoraj klimataj cirkonstancoj, kiuj troveblas ekzemple en iuj partoj de Nederlando, jam ekde la fino de junio troveblas maturaj beroj.
Ĉar la plantoj de ruĝa vakcinio senprobleme toleras froston de ĝis -22 °C, ili tutmonde ekzistas en la norda tera hemisfero, de la klimate modera zono ĝis la arkta kaj ĉirkaŭpolusa areo de 71° norda latitudo, en Gronlando eĉ pli norde. Tiu holarktisa planto preferas sunajn kaj sekajn lokojn kun iom acida grundo, sed ankaŭ toleras lokojn en tre ombraj arbaroj aŭ sablaj grundoj malriĉaj je nutraj substancoj.
Ruĝaj vakcinioj en la kuirartoj de multaj landoj estas aprezata frukto, aparte kiel aldonaĵo al rostita viando de ĉasitaj sovaĝaj bestoj. Pro la granda kvanto da fruktaj acidoj ĝi tamen malofte manĝatas krude, sed pli ofte kuirite kvazaŭmarmelade. La fruktoj enhavas, krom grandaj kvantoj da vitamino C, ankaŭ la vitaminojn B1, B2, B3 kaj A, kaj krome valorajn kvantojn de mineralaj substancoj. Iuj beraj acidoj efikas kontraŭbakterie kaj helpas bonan konserviĝon de vakciniaj produktaĵoj. Medicine uziĝas ankaŭ la sekigitaj folioj de la planto.
Ruĝa vakcinio estas bera planto kun la latina nomo Vaccinium vitis-idaea. Ĝi estas specio de la genro vakcinio, kies koloro brile helruĝas. En Esperanto ĝi kutime nomatas ruĝa vakcinio, kvankam atentindas ke ankaŭ aliaj specoj havas pli-malpli ruĝan koloron, ekzemple oksikoko, kiu malhelruĝas.
El arándano rojo, arándano encarnado o "cranberry" (Vaccinium vitis-idaea) es una planta perenne de la familia de las ericáceas, nativa de Eurasia y Norteamérica.
Se encuentran en las zonas septentrionales de Europa, Asia y América del Norte. En España en los Pirineos. Se difunde por los bosques de montaña, las turberas y landas.
Subarbusto perenne de porte rastrero cuyas ramas alcanzan una altura de 20 cm, se confunde con la gayuba. Tiene las hojas ovales con bordes enrollados. Flores blancas o rosadas en racimo. El fruto es una baya de color rojo.
Los arándanos rojos son una fruta del bosque muy popular en Europa Central, Norte y Oriental. Se pueden comer directamente al natural, pero, por su sabor algo agrio, se suelen consumir ya preparados, en dulces, jaleas, mermeladas, etc.[1]
La mermelada de arándano rojo es muy habitual en Escandinavia y Europa del Este. Tanto en mermelada como en salsa o compota, son un elemento tradicional de la cocina escandinava, principalmente como guarnición de carnes de caza.
En Rusia se toma agua de arándanos (ruso: брусничная вода [brusnichnaya voda]) como refresco.
También se obtienen bebidas alcohólicas por fermentación, como vodka en países del Este, o licor (Lillehammer) en Noruega.
Las hojas sirven para hacer una infusión.[cita requerida]
Vaccinium vitis-idaea fue descrita por Carlos Linneo y publicado en Species Plantarum 1: 351. 1753.[2]
Ver: Vaccinium
vitis-idaea: epíteto latíno que significa "uvas del Monte Ida".[3]
Datos: Q93235
Multimedia:
Especies: Vaccinium vitis-idaea
El arándano rojo, arándano encarnado o "cranberry" (Vaccinium vitis-idaea) es una planta perenne de la familia de las ericáceas, nativa de Eurasia y Norteamérica.
Harilik pohl ehk pohl ehk palukas (Vaccinium vitis-idaea) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas.
Pohla rahvapärased nimetused on ka paluk, poolamari, poolgad ja kuradimari.[3]
Pohla lähedased sugulased on mustikas, jõhvikas ja sinikas.
Harilikul pohlal eristatakse kahte alamliiki:
Põhialamliigi kääbuspõõsa varred kasvavad 5–25 (30) cm kõrguseks,[3] Põhja-Ameerikas levinud alamliik tavaliselt 5–15 [6] (harva kuni 20[7]) cm kõrguseks.
Pohla kahesugulised õied on kaheli õiekattega ning asuvad 3–12 kaupa tipmises kobaras. Õietupp ja -kroon on liitlehised (tupp- ja kroonlehed on kokku kasvanud). Õietupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Õiekroon on 4–6,5 mm pikkune, kellukakujuline, 4–5 tipmega, avatud suudme ja väljaulatuva emakakaelaga.[3]
Lehed on 8–20 (35) mm pikkused ja 5–15 mm laiused, nahkjad, ellipsit meenutava kujuga, natuke tagasipöördunud ja terve servaga, lühikese rootsuga. Lehed on pealt läikivad, rohelised kuni tumerohelised ja alt heledamad (mattrohelised), püsivad vartel 2–4 aastat.[3]
Pohla viljaks on ümar mari – pohl, mis on enne valmimist valge kuni roosakas ja pärast valmimist punane kuni tumepunane. Marja läbimõõt on 7–12 mm.[3] Seemned on ligi 1 mm pikkused.[8]
Taime maa-aluse osa moodustavad juurestik ja risoom. Juured on võrdlemisi maapinnalähedased, kasvades sügavusel 5–28 cm. Juurestikus võib moodustuda peajuur.[6] 4–5 aasta vanustel taimedel kasvab uinuvatest pungadest risoom, mis ei tõuse kunagi maapinnale. Värvuselt on risoom algul valge kuni roosakas, hiljem helepruun ning hõredalt kaetud soomusjate alalehtedega.[6]
Pohl sarnaneb leesikaga (pildil), kes kasvab sageli pohlale iseloomulikes kasvukohtades. Leesika mari on pohla omast pisem ning maitselt jahune. Leesika lehed on pohla omast kitsamad (kitsenevad ühtlaselt varre suunas) ning lehe alumisel küljel ei esine pohlale omaseid tumedaid laike.[9]
Pohl kasvab suurel territooriumil põhjapoolkeral – Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Peamisteks kasvupiirkondadeks on okasmetsad ja tundra. Kasvukohtadeks võivad olla: valgusrikkad metsad, sood, rabad, taiga, nõmmed, tuulised kaljurüngad, paljad neemed, liivaluited, rusukalded, kuivad ja kivised mäenõlvad ning mäetipud.[5][6] Euraasias tõuseb pohl mägedes kuni 3800[4], Põhja-Ameerikas kuni 2400 meetri kõrgusele[6].
Harilik pohl on levinud üle Eesti ja kasvab peamiselt männimetsades ja kuivemates rabaservades. Kasvupinnaseks on enamasti hästi vett läbilaskvad liivased mullad või turvasmullad. Metsatüüpidest on esindatud kõige rohkem palumetsad, millele järgnevad nõmme-, loo-, raba- ja soometsad. Kõige vähem leidub pohla laanemetsas. Pohla kasvukohas võib sageli kohata ka tema lähedast sugulast – mustikat.[3]
Harilik pohl kasvab enamasti õhukestel noortel mineraalmuldadel ja turvasmuldadel. Mullad on sageli toitainetevaesed ja vähese kaltsiumisisaldusega, kuid võivad sisaldada rohkelt kõdunevat orgaanilist materjali. Mulla pH on enamasti happeline või väga happeline. Happelise reaktsiooni teket soodustavad okaspuude mahavarisenud ja aeglaselt kõdunevad okkad. Kõige paremat kasvu näitavad pohlad pinnasel, mille pH on vahemikus 4,0–4,9. Mulla lähtekivimiks võivad olla liivakivi, gneiss, graniit, moreen jm.[6]
Harilik pohl kasvab üsna hästi piirkondades, kus talved on külmad ja suved jahedad. Ta talub kehvasti suviseid kõrgeid õhutemperatuure.[7] Pohla kääbuspõõsad on väga vastupidavad madalatele negatiivsetele õhutemperatuuridele ja võivad kasvada lähisarktilise kliimavöötme väga karmides ilmastikutingimustes. Talvel võib harilik pohl levila põhjapoolsemates piirkondades taluda õhutemperatuure kuni −45 °C.[10] Enamasti aitab karmile talvele vastu pidada kaitsev lumikate. Lume puudumisel saavad pohla pungad külmakahjustusi, kui negatiivsed õhutemperatuurid langevad alla −25...−32 °C.[8] Sama vastupidav on külmadele ka Põhja-Ameerikas kasvav hariliku pohla alamliik subsp. minus. Alaska taigavööndis on aasta keskmine õhutemperatuur −6,7 °C ning sademeid esineb aastas keskmiselt 210 mm.[6]
Harilik pohl paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt. Peamiseks paljunemisviisiks on risoomiharudega vegetatiivne paljunemine. 4–5 aasta vanustel taimedel hakkavad risoomid kasvama uinuvatest pungadest. Maapinna alla jäävast risoomist kasvab uus taimeharu 10–50 cm kaugusel emataimest.[3] Risoomid võivad kasvada üksikuna või paarikaupa ühe ruutmeetri suurusel pinnal. Vanemad ja suuremad pohlakolooniad võivad olla jagunenud (külmakahjustuste, põlengute ja loomade toitumise tõttu) mitmeks eraldiseisvaks tütarkolooniaks.[6]
Soojema kliimaga levikupiirkondades õitsevad pohlad kasvuperioodi ajal kaks korda. Õitsemise ajal on optimaalne õhutemperatuur 15...20 °C.[8] Alla 10° ja üle 25° õhutemperatuurid võivad märkimisväärselt marjasaaki vähendada.[11] Pohla õisi tolmeldavad putukad ning nendest arenevad viljad koos seemnetega. Isetolmlemise puhul jääb pohlasaak ligi kaks korda väiksemaks kui risttolmlemise puhul.[8] Seemned lähevad idanema vaid soodsatel tingimustel, kui nad satuvad lagedamas kohas piisava niiskusega mulda. Värskete seemnete idanevus on kuni 76,5%.[6]
Lähisarktilise kliimavöötme karmides ilmastikuoludes võivad maapinnal roomavad pohlavarred juurduda.[6]
Pohla esmase ja risoomist tõusnud puhma eluiga on 10–15 aastat. Maapealsete varte areng kestab 3–5 aastat ning lõpeb pärast õitsemist. Uued võrsed kasvavad varre alumise osa uinuvatest pungadest. Selline tsükkel kordub 4–5 korda. Lehtede eluiga on 2–4 aastat.[3]
Hariliku pohla fenoloogiline areng sõltub suurel määral taime kasvukoha kliimast, mis omakorda sõltub suuresti geograafilisest laiusest. Lehtede kasv saab alguse tavaliselt mai keskel – juuni alguses. Levila lõunaosas toimub see märtsis, põhjaosas mai lõpust kuni juuni alguseni. Vegetatiivsete pungade moodustumine algab varsti pärast lehtede kasvu algust. Vanad lehed alustavad fotosünteesi protsessi ligi kaks nädalat pärast pungade avanemist.[6]
Võrsete kasv lõpeb tavaliselt juuli keskel. Õied kasvavad välja eelmisel kasvuperioodil moodustunud õiepungadest. Levila soojema kliimaga piirkondades õitsevad pohlad kasvuperioodi jooksul tavaliselt kaks korda, andes aastas kaks marjasaaki.[6] Eestis õitsevad pohlad mai lõpus juuni alguses, vahel teist korda sügisel[3]. Külmemas kliimas õitsevad pohlad 19–27, soojemas 9–18 päeva. Marjad valmivad umbes 78–84 (90 [11]) ööpäeva pärast õitsemise lõppu.[6]
Fenoloogiline areng võib olla seotud lumikatte sulamisega. Alaska sisemaal ilmnevad esimesed märgid kasvuperioodi algusest kaks nädalat pärast lume sulamist ning õitsemise kõrghooaeg saabub umbes kuus nädalat pärast lumikatte kadumist. Kevadised külmad võivad taimede fenoloogilist arengut pidurdada. Juured ja risoomid kasvavad aktiivselt kahel perioodil aastas – varakevadel ja sügisel.[6]
Metsloomad hindavad pohla taime tema igihaljuse tõttu ning pohla osatähtsus toidus on kõrgem karmima kliimaga piirkondades, kus toiduvalik pole kuigi suur. Toitainete sisaldus lehtedes ja võrsetes saavutab suurima väärtuse suve lõpus. 100 grammist pohlataimedest saavad metsloomad energiat ligi 509 kcal[6]. Taimed sisaldavad valke 5–6%, kaltsiumi, magneesiumi, naatriumi, rauda jm. Eriti oluline on pohlataimede osakaal (25% ja üle selle) põtrade ja põhjapõtrade toidus. Põdrad saavad talvel taimed kätte kuni poolemeetrise lumekihi alt. Teiste taimi tarbivate loomade hulka kuuluvad: baribalid (Ursus americanus), ameerika valgejänesed (Lepus arcticus), ameerika jänesed (Lepus americanus) jt.[6]
Veelgi tähtsamat osa täidavad ökosüsteemis pohla marjad, millest toituvad paljud imetajad ja linnud. Üle talve lume all seisnud marju süüakse kevadest kuni järgmise saagi valmimiseni. Näiteks Alaska sisemaal moodustavad pohlad kuusepüüde toidust kuni 40%. Paljudes piirkondades on pohlad hädavajalik toiduallikas kevadel põhja poole rändavatele lindudele. Pohladest ei ütle ära ronk, faasan, lumepüü, kajakad, haned, püüd, kanalised, kirde-leeklind (Piranga olivacea), ida-sinilind (Sialia sialis), rästad jt. Puna-leethiir sööb suurtes kogustes marju sügisperioodil. Hilissügisel toitub punarebane märkimisväärsel hulgal pohladest. Väikenärilised toituvad marjadest meelsasti ka talvel, kaevates urud lume sisse. Baribali jaoks on marjad olulisel kohal eelkõige Alaskas. Ületalve lume all seisnud marju asuvad karud sööma kohe pärast lumikatte sulamist. Uuesti saavad marjad osaks karu toidumenüüst sügisel. Pohladest ei ütle ära ka jääkarud ja ida-vöötoravad.[6]
Euraasias on hariliku pohla koht ökosüsteemis sama tähtis kui Põhja-Ameerikas. Õitsemisperioodil korjavad nektarit ja samal ajal tolmeldavad suuri pohlakolooniad paljud putukad, kellest tähtsamad on kimalased ja mesilased.[12] Pohla taimed on toiduks põtradele, põhjapõtradele, jänestele (valgejänes, halljänes) jt.[13] Marjad on toiduks pruunkarudele, ahmidele, huntidele, ilvestele, metsnugistele, rebastele, jänestele, metsistele, tetredele, laanepüüdele jt.[12][13] Väga hea marjasaagi tõttu võivad linnud oma äralendu talvitusaladele edasi lükata. Rikkalikul saagiaastal lahkuvad rästaslased alles siis, kui maa kattub lumega.[12]
Loomariigis hinnatud pohli korjavad usinalt ka inimesed. Peamised tootjariigid on Rootsi, Soome ja Venemaa. Neile järgnevad Norra, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Jaapan, Saksamaa, Kanada ja Alaska.[14] Euroopas kogutakse metsadest aasta jooksul 10 000 – 55 000 tonni pohli,[8] Kanadas (peamiselt Newfoundlandis) 40–500 tonni (keskmiselt ligi 100 tonni).[14]
Eestis on väga hea kuni keskmise pohla saagikusega metsi ligikaudu 20 000 hektarit. Parimat saaki annavad raiesmikud, kus metsa alustaimestik pole pärast puude langetamist ja väljavedu eriti kahjustada saanud. Keskmisel saagiaastal on Eesti metsade pohlasaaki hinnatud 120 ja heal saagiaastal 250 tonnile.[15]
Tänapäeval pole hariliku pohla kultiveerimine kuigi laialdaselt levinud. Peamiselt kultiveeritakse taimi marjade saamiseks, vähesel määral kasutatakse neid ka pinnakattena[16]. Pohla kultiveerimisega alustati Skandinaavias 20. sajandi teises pooles.[8] Esimene kultivar selekteeriti välja 1969. aastal Hollandis ilutaimedena kasvatatavate isendite hulgast. Esialgu kultiveeriti pohli vaid Euroopas; Põhja-Ameerikasse introdutseeriti esimesed kultivarid 1995. aastal.[14] Nüüdisajal tuntakse üle 20 kultivari.[7] Hariliku pohla kultivarid on nt 'Coral', 'Ida', 'Linnea', 'Sanna' ja 'Sussi'.
Pohla marju on juba sajandeid kasutanud Euraasia põhjaosas elavad rahvad. Eriti hinnatud on pohlad Rootsis, Soomes, Norras, Venemaal, Eestis jm. Pohli kasutasid ka Põhja-Ameerika põhjaosa põlisrahvad. Marju tarbitakse nii värskelt, külmutatult kui ka termiliselt töödelduna. Neist saab valmistada moosi, mahla, siirupit, morssi, kastmeid, koogitäidist jne. Samuti leiavad marjad kasutust mitmesuguste toitude (nt lihatoidud, jogurtid, jäätised) lisandina.[11] Eestis rahvustoitude hulka kuulub traditsiooniliselt verivorst koos pohlamoosiga.[17]
Pohla marjad sisaldavad arbutiini (4,44%), hüdrofiilseid karboksüülhappeid (2,27–3,05%), kvertsetiini (146 mg ühe kilogrammi kohta), bensoehapet (toimib loodusliku säilitusainena) jm.[18]
Toitained[19] Toitaine VäärtusArvatavalt aitab pohla marjade tarbimine tõsta organismi immuunsust. Neid on kasutatud rahvameditsiinis suhkurdiabeedi, hingamisteede ägeda põletiku, mao- ja seedekulglapõletiku, neeru- ja põiepõletiku, liigesepõletiku jt põletike ning valude korral. Harilik pohl ei sobi ägedate maksapõletike, neeru või põiepõletike korral.[20]
Pohlalehtedes leidub arbutiini. Nendest valmistatud teed või keedist on rahvameditsiinis kasutatud uriinierituse soodustamiseks, neeru- ja põievaevuste puhul ning reuma raviks.[21]
Pohlalehti ja -võrseid (Vitis idaeae folium et cormus) ning marju (Vitis idaeae fructus) kasutatakse droogina, mida korjatakse taimedelt kas varakevadel või hilissügisel ja kasutatakse bakterivastase vahendina samamoodi nagu leesikat.[1]
Harilik pohl ehk pohl ehk palukas (Vaccinium vitis-idaea) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas.
Pohla rahvapärased nimetused on ka paluk, poolamari, poolgad ja kuradimari.
Puolukka (Vaccinium vitis-idaea) on puolukoiden sukuun (Vaccinium) ja kanervakasvien heimoon kuuluva, 5–30 senttimetriä korkea ainavihanta varpu, joka kasvaa laajalla alueella pohjoisella pallonpuoliskolla. Puolukalla on vihreät ja suipot lehdet, jotka ovat 10–25 millimetriä pitkät. Puolukka kukkii touko-kesäkuussa ja punainen syötävä pohjusmarja on kypsä syyskuussa. Puolukka viihtyy parhaiten kuivien kangasmetsien puolukkatyypin metsissä.
Puolukka on yleisesti käytetty marja sekä Suomen tärkein luonnonmarja[2], myös Etelä- ja Keski-Euroopassa puolukkaa arvostetaan suuresti. Suomessa vuosittainen puolukkasato vaihtelee 180–500 milj. kg paikkeilla. Sitä poimitaan vuosittain noin 100 milj. kg, mutta kaupalliseen käyttöön vain noin 5–10 milj. kg.[3][4]
Yksi puolukkayksilö laajenee kasvullisesti noin neliödesimetrin kokoisen laikun verran vuodessa[5].
Puolukan varvut ovat 5–30 cm pitkiä[2], pystyjä tai kohenevia [5] sekä hieman karvaisia. Pohjois-Suomessa esiintyvän ”pitkän puolukan” varvun koko voi olla jopa 50 cm[2].
Puolukan lehdet ovat karvaisia[6] pitkänomaisia ja vastapuikeita, ja niiden alapinnalla on tummia pisteitä[5]. Lehtilapa on soikea ja melkein tasasuhtainen. Lehden yläpinta on uurteinen, tummanvärinen sekä nahkea. Lehden reuna kääntyy alaspäin, ja sen kärjessä on usein isohko nystermä. Lehtiruoti on kooltaan 1–2 mm[6].
Koska puolukka on kuivien kangasmetsien laji, se säästää vettä, kun se ei pudota lehtiään syksyisin. Puolukan lehtien elinikä on noin 2–4 vuotta. Puolukka kasvattaa vain noin kymmenen uutta lehteä joka kevät[7].
Puolukan kukinto nuokkuu verson latvassa. Kukat eli teriöt ovat valkoisia tai hieman vaaleanpunaisia ja muodoltaan kello- tai ruukkumaisia. Puolukka on sekä hyönteis- että itsepölytteinen[8]. Heteissä ei ole sarvimaisia lisäkkeitä, vaan siitepöly varisee ulos ponnenpuoliskojen päissä olevista sarvimaisista pidentymistä.[9] Kukkaperä on lyhyt ja nystykarvainen. Verhiö on kooltaan noin yhden millimetrin. Heteitä puolukalla on 4–8.[10] Emin vartalo on pitkä[6].
Puolukan kukkiminen ajoittuu yleensä kesä–heinäkuun tienoille. Joskus elo–syyskuussa ilmaantuu jälkikukintoja. Tärkeimpiä puolukan pölyttäjiä ovat kimalaiset ja maamehiläiset. Kärpäset, ripsiäiset sekä kovakuoriaiset ovat puolukan kannalta tehottomia pölyttäjiä[2].
Puolukan hedelmä on kypsänä pallomainen, punainen, läpimitaltaan noin 5–8 millimetriä oleva happamahko marja[10]. Marjoilla on paljon hyötykäyttöä taloustuotteena ja ihmisten sekä metsän eläintenkin ravintona. Puolukka kuuluu kanervakasveihin, mutta puolukoiden alaheimoa Vaccinidae on ehdotettu omaksi heimokseen, sillä sen hedelmänä on marja[11].
Puolukkakasvien maavarsistojen ikä on noin parikymmentä vuotta. Ilmaversot ja lehdet elävät puolestaan noin neljä vuotta, mutta itse puolukkakasvi voi olla yli 100 vuoden ikäinen, sillä se uusiutuu jatkuvasti[2].
Karussa ja happamassa kangasmetsähumuksessa puolukka elää myös symbioosissa joidenkin sienten kanssa[5]. Puolukkaan voivat iskeä myös erilaiset sienitaudit. Yleisimmät sienitaudit ovat pöhösienten (Exobasidium spp.) aiheuttamia, ja ne aiheuttavat puolukan lehtien turpoamista ja käpristymistä. Sieni valjastaa puolukan lehdet tällöin omien itiöidensä tuottamiseen, eivätkä ne enää sen jälkeen pysty yhteyttämään. Mycosphaerella rubefaciens -kotelosieni taas aiheuttaa lehtien värjäytymistä punaiseksi ja turpoamista. Toinen yleinen puolukassa esiintyvä sieni on myös harmaita laikkuja lehtien pintaan aiheuttava Mycosphaerella stemmatea. Gibbera vaccinii -hiilipahkasieni aiheuttaa nokimaista, paksua karstaa. Härmäsienet ovat Suomessa harvinaisia, mutta mustikanruostesieni on yleinen. Suomessa esiintyy harvinaisena ruostesieni Calyptospora geoppertina, joka muodostaa puolukan varressa talvi-itiöitään muuttaen sen paksuksi[2].
Puolukan latinankielisessä lajinimessä Vaccinium vitis-idaea vitis tarkoittaa latinaksi viiniköynnöstä ja idaea Idavuorella asuvaa[2]. Idavuorella viitataan Kreetalla olevaan vuoreen, joka tunnetaan nykyään nimellä Psiloreitis. Puolukka ei nimestään huolimatta kasva Psiloreitiksella. Nimi on peräisin antiikin kreikkalaisen Theofrastoksen tutkimuksesta, jossa hän todennäköisesti kuvailee vuorella kasvavaa mustikkaa ja jota tieteellisen nimen antanut Carl von Linné tulkitsi ilmeisesti väärin ja yhdisti Idavuorella esiintyvän lajin puolukkaan.[12]
Puolukkaa kasvaa Pohjois-Amerikassa ja Euraasiassa. Alalaji vitis-idaea kasvaa Euraasiassa ja alalaji minus Pohjois-Amerikassa. Euraasian alalajia tavataan Euroopassa Skandinaviasta Italian ja Kaukasuksen pohjoisosiin asti. Aasiassa sen levinneisyysalue kattaa mantereen pohjoisosat Siperiasta Pohjois-Kiinaan ja Koreaan. Lisäksi sitä kasvaa Japanissa. Pohjois-Amerikan alalaji kasvaa Grönlannin luoteisosista Kanadan eteläosiin ja Yhdysvaltain Uuden-Englannin alueelle. Sitä tavataan koko mantereen pohjoisosissa, lännessä aina Brittiläisessä Kolumbiassa ja Beringinmeren saarilla asti.[13]
Puolukka on levittäytynyt laajalti pohjoisen lauhkeisiin metsiin, ja sitä kasvaa myös arktisissa ja vuoristoisissa ympäristöissä. Levinneisyysalueensa eteläosissa se kasvaa pääasiassa soilla, mutta muualla sen kasvuympäristöksi käyvät sekä kuivat että kosteat paikat.[13] Puolukka viihtyy Suomen metsätyyppiopin mukaan erityisesti valoisissa ja kuivahkoissa kangasmetsissä. Sitä tavataan silti myös korvissa, rämeillä, kallioilla, tunturikankailla, pellonpientareilla ja tienvarsilla.[10]
Puolukan saattaa sekoittaa sianpuolukkaan (Arctostaphylos uva-ursi). Se kasvaa puolukan tavoin kuivilla kankailla ja kalliorinteillä. Sianpuolukan erottaa puolukasta esimerkiksi sen lehdistä: sianpuolukan lehdillä on alapinnalla verkkosuonitus ja puolukan lehtien alapinnalla on tummia pisteitä, ilmarakokuoppia. Sianpuolukan lehdet ovat myös tyvestään kapenevat eli suikean vastapuikeat. Lisäksi sianpuolukan marjat ovat mauttomia, kuivia ja jauhoisia eikä niillä ole juuri käyttöä talousmarjoina. Sianpuolukka on kuitenkin puolukkaa tunnetumpi ja käytetympi rohdoskasvi.[14]
Puolukka risteytyy myös mustikan kanssa, (Vaccinium x intermedium). Risteymän marjasato on niukkaa heikkolaatuisen siitepölyn takia ja sen lehdet ovat puolukan ja mustikan välimuoto[2].
Ravintoarvojen lähde: [15] (Finelin tietokanta, elintarvike nro 440)
Infobox OKPuolukka on yleisesti käytetty marja sekä Suomen tärkein luonnonmarja[2], ja myös Etelä- ja Keski-Euroopassa puolukkaa arvostetaan korkealle. Suomessa vuosittainen puolukkasato vaihtelee 200–500 milj. kg paikkeilla. Sitä poimitaan vuosittain noin 100 milj. kg, mutta kaupalliseen käyttöön vain noin 5–10 milj. kg.[3][4] Sato vaihtelee paljon vuodesta toiseen.[16]
Puolukka on ruoanlaitossa monikäyttöinen marja. Siitä tehdään mehua, hilloa, puuroa, sosetta, hyytelöä sekä paljon muuta. Sitä voidaan myös lisätä leipään ja mämmiin[17]. Ihmisten lisäksi puolukoita syövät ainakin kanalinnut, rastaat, karhut, mäyrät, muutkin petoeläimet sekä metsähiiret sekä -myyrät.
Puolukat säilyvät erittäin hyvin ilman säilöntäaineita niiden sisältämän bentsoehapon takia. Survottuina ne säilyvät erinomaisesti alle viiden asteen lämpötiloissa[2].
Puolukka on hapan marja. Sen kokonaishappopitoisuus on noin 2,5 %, mistä noin 0,05–0,2 % on bentsoehappoa[2] ja loput pääasiassa omena- tai sitruunahappoa. Marjojen sokeripitoisuus on noin 8–9 %. Puolukka sisältää myös arbutiinia, vakkiniinia[7] sekä vähän vitamiineja, C-vitamiinia siinä on noin 5–10 milligrammaa sataa grammaa kohti ja A-vitamiinia 100 kansainvälistä yksikköä.
Puolukan tärkeimmät terveysvaikutukset perustuvat sen erilaisiin polyfenoliyhdisteisiin sekä kivennäis- ja hivenaineisiin, joita se sisältää paljon. Puolukassa on runsaita määriä ainakin mangaania, polyfenoliyhdisteitä (kuten resveratroli, lignaanit sekä proantosyanidiinit), flavonoideja sekä bioflaviineja[18]. Mangaani on tärkeä ravintoaine energia-, valkuaisaine- sekä kolesteroliaineenvaihdunnan entsyymeille. Resveratrolilla on tulehdusta ehkäiseviä vaikutuksia ja proantosyanidiinit ehkäisevät haitallisten aineiden kiinnittymistä limakalvoille[18]. Puolukka on myös hyvä kuidun lähde[19]. Lisäksi puolukka sisältää paljon polyfenoleja (”P-vitamiinia”)[20].
Marjat edistävät maksan, sapen sekä vatsan toimintaa, pitävät suoliston terveenä, edistävät raudan sekä kivennäisaineiden imeytymistä. Antibioottiset aineet torjuvat munuaisten ja virtsateiden tulehduksia[21].
Eräiden marjojen ravintoarvot per 100 g[22]
Puolukka Mansikka Mustaherukka Mustikka Energiaa 33,8 kcal 47 kcal 59 kcal 44 kcal Hiilihydraatteja 6,8 g 8,4 g 7,8 g 6,4 g Proteiinia 0,4 g 0,5 g 1,1 g 0,5 g Rasvaa 0,5 g 0,2 g 0,4 g 0,6 g Ravintokuitua 2,6 g 1,9 g 5,8 g 3,3 g Sokereita 6,7 g 8,4 g 7,8 g 6,4 g C-vitamiinia 7,5 mg 60 mg 120 mg 15 mgPuolukan lehdillä on myös rohdoskäyttöä. Niistä voidaan valmista teetä, joka tepsii reumavaivoihin, virtsatietulehduksiin sekä verensokerin alentamiseen. Puolukan lehdissä on 4–9 prosenttia arbutiinia, joka on tärkeimpiä virtsatietulehduksen hoitoon vaikuttavia aineita[19]. Yliannos puolukanlehtiteetä voi kuitenkin aiheuttaa myrkytyksen, joten sitä pitää käyttää hillitysti. Rohdoskasvina puolukka jää ravintokasvina vähemmän käytetyn sianpuolukan varjoon[5].
Puolukasta on jalostettu Ruotsissa useita lajikkeita, joissa on isommat marjat ja suurempi sato kuin villissä puolukassa. Viljeltyjä lajikkeita ovat muun muassa:[23]
Puolukka (Vaccinium vitis-idaea) on puolukoiden sukuun (Vaccinium) ja kanervakasvien heimoon kuuluva, 5–30 senttimetriä korkea ainavihanta varpu, joka kasvaa laajalla alueella pohjoisella pallonpuoliskolla. Puolukalla on vihreät ja suipot lehdet, jotka ovat 10–25 millimetriä pitkät. Puolukka kukkii touko-kesäkuussa ja punainen syötävä pohjusmarja on kypsä syyskuussa. Puolukka viihtyy parhaiten kuivien kangasmetsien puolukkatyypin metsissä.
Puolukka on yleisesti käytetty marja sekä Suomen tärkein luonnonmarja, myös Etelä- ja Keski-Euroopassa puolukkaa arvostetaan suuresti. Suomessa vuosittainen puolukkasato vaihtelee 180–500 milj. kg paikkeilla. Sitä poimitaan vuosittain noin 100 milj. kg, mutta kaupalliseen käyttöön vain noin 5–10 milj. kg.
Vaccinium vitis-idaea est une espèce de sous-arbrisseau du genre Vaccinium et de la famille des Ericaceae.
C'est notamment l'espèce de l'airelle rouge.
On distingue au moins deux sous-espèces au sein de cette espèce :
En Europe, seule la sous-espèce vitis-idaea est présente. Cet arbrisseau atteint une hauteur de 10 à 30 cm de haut. Les feuilles persistantes, longues de 1 à 3 cm, sont vert luisant foncé sur la face supérieure et pourvues de petite glandes brunes à la face inférieure. L'airelle se rencontre en sols acides telles que les landes. Les fleurs, regroupées en racème, présentent des corolles blanches campanulées de 5 à 7 mm de long, et attirent préférentiellement des abeilles (Apis mellifera) ainsi que d'autres Apidés (Bombus pascuorum) et des Syrphidés (Diptères). La floraison a lieu de la mi-mai à fin juin suivant les régions[1],[2]. Les baies, de couleur rouge, ont un diamètre de 4 à 10 mm et présentent une chair acidulée.
Vaccinium Vitis-Idaea est un arbuste à port buissonnant, rampant et tapissant. Les tiges sont arrondies et rigides.[3]
Les feuilles sont coriaces, ovales et persistantes.[4]
Les fleurs roses en forme de cloche se présentent en petites grappes terminales et sont suivies de baies rouges comestibles.[4]
Vaccinium Vitis-Idaea aide à soulager les troubles féminins liés à la ménopause ou l'ostéoporose.[5]
Les fruits sont utilisés comme des canneberges.
Vaccinium vitis-idaea est une espèce de sous-arbrisseau du genre Vaccinium et de la famille des Ericaceae.
C'est notamment l'espèce de l'airelle rouge.
Bódhearc (Vaccinium vitis-idaea) a thugtar ar chineál tor atá coitianta i dTuaisceart na hEorpa, agus an-ghaol aige leis an bhfraochán. Tugann an bhódhearc caora inite cosúil leis an bhfraochán, ach tá blas i bhfad nios géire iontu ná i gcaora an fhraocháin, agus ní thaithníonn siad le cách. Is é an t-aigéad beansóch a fhágann an blas géar i gcaora na bódheirce, ó tá sé le fáil iontu go nádúrtha. Tá caor na bódheirce cosúil le caor an fhraocháin, ach amháin go bhfuil sí dearg.
O arandeira rubia ou arandeira vermella[1] (Vaccinium vitis-idaea) é unha planta perenne da familia das ericáceas, nativa de Eurasia e América do Norte.
Atópase nas zonas setentrionais de Europa, Asia e América do Norte. Na Península Ibérica aparece nos Pireneos, chegando algúns exemplares a Asturias e o leste de Galicia. Espállase polos bosques de montaña, as turbeiras e landas.
Subarbusto perenne de porte rastreiro cuxas poliñas acadan unha altura máxima de 20 cm, confúndese coa amora ou uva de oso (Arctostaphylos uva-ursi). Ten as follas ovais con bordos enrolados. Flores brancas ou rosadas en acio. O froito é unha baga de cor vermella.
Os arandos rubios son unha froita do bosque moi popular en Europa Central, Norte e Oriental. Pódense comer directamente bravos, mais, polo seu sabor algo agre, adóitanse consumir xa preparados, en doces, xeleas, marmeladas, etc.[2]
A marmelada de arando vermello é moi habitual en Escandinavia e Europa do Leste. Tanto en marmelada como en mollo ou compota, son un elemento tradicional da cociña escandinava, principalmente coma gornición de carnes de caza.
En Rusia tómase auga de arandos (ruso: брусничная вода [brusnichnaya voda]) como refrixerante.
Tamén se obteñen bebidas alcólicas por fermentación, coma vodka en países do Leste, ou licor (Lillehammer) en Noruega.
As follas serven para facer unha infusión.
Vaccinium vitis-idaea foi descrita por Carl von Linné e publicado en Species Plantarum 1: 351. 1753.[3]
Vaccinium: nome xenérico que se utilizou en latín clásico para un tipo de baga (probabelmente o arando bravo Vaccinium myrtillus), mais a súa última derivación é escura, (non é a mesma palabra que vaccinum = "de ou pertencente ás vacas").[4]
vitis-idaea: epíteto latíno que significa "uvas do Monte Ida".[5]
O arandeira rubia ou arandeira vermella (Vaccinium vitis-idaea) é unha planta perenne da familia das ericáceas, nativa de Eurasia e América do Norte.
Brusnica (borovka, crvena borovnica, brašnjača, europska brusnica, lat. Vaccinium vitis-idaea) biljka je iz roda borovnica. Endemična je sjevernim područjima Europe, Azije, Grenlanda i sjeverne Amerike. U Hrvatskoj raste na Velebitu, Ličkoj Plješivici i u Gorskom kotaru. Postoji i nekoliko kultiviranih odlika - sorte Koralle, Erntedank, Erntekrone, Erzgebirgsperle, Red Pearl, Red Sunset, Sussi, Sanna, Linnea, Ida, Balsgard, Magenta. Kako je urod manji nego onaj od sorata američke brusnice, uzgoj nije raširen poput spomenutih.
Kod nas pokušaja uzgoja ili oplemenjivanja ove vrste divljeg voća nije bilo.
U znanstvenoj medicini, lišće se koristi kao ljekovita sirovina (lat. Folium Vitis idaeae) - njihov uvarak i infuzija koriste se kao dezinfekcijsko i diuretičko sredstvo. U proljeće sabiremo biljku prije cvatnje, dok su pupoljci još uvijek zeleni, u jesen s punim dozrijevanjem. Listovi se skidaju s grmića ili se izrezuju maldi izboji i suše se na tavanu, ispod šupe, infracrvenog zračenja ili u sušilici na temperaturi od 35 do 40°C. Čuvati na suhom, dobro prozračenom mjestu. Rok trajanja sirovina 3 godine.[1]
Glavni aktivni sastojci sirovine su fenologlikozidi ; također sadrži tanine , uglavnom kondenzirane skupine, flavonol glikozid hiperozide. Listovi sadrže galne, elagične, kininske, vinske i ursolne kiseline. Jagode sadrže šećere (do 10%), organske kiseline (do 2%), uključujući limunsku, jabučnu, benzoičku, oksalnu ,octenu, glioksilnu, piruvičnu, oksipiruvičnu, ketoglutarnu, glukozidnu (do 0,1%), ideklorid, likopen, zeaksantin i druge. Sjemenke sadrže masno ulje (do 30%), koje se sastoji od glicerida, uglavnom linoleinske i linolenske kiseline.[2]
Lišće sadrži do 9% arbutina (antiseptik mokraćnog sustava); u liječenju poremećaja mokraćnog sustava koriste se ekstrakti iz suhog lišća (paziti kod doziranja).[3] Također, listovi sadrže: flavonoide, fenol karboksilne kiseline, tanine, makro- i mikronutrijente i druge biološki aktivne tvari. Svježe voće brusnice koristi se za beriberi bolest, kao laksativno, diuretičko, baktericidno, antiseptičko, anthelmintičko i koleretično sredstvo. Može se koristiti i kod bolesti bubrega, dijabetesa, reumatizma, gihta (pomaže omekšati i ukloniti kamenje i soli). Bobice - kod plućne tuberkuloze, pri želučanim katarima s nedovoljnom kiselošću, bubrežnim kamencima, kod reume. Sok dobro utažuje žeđ za vrijeme groznice. Sok piti i kod visokog krvnog tlaka (dobro ublažava mamurluk), pri neurozi i anemiji kod trudnica.
Grlić, Lj. Samoniklo jestivo bilje, Zagreb 1980.
Brusnica[3][4][5] (Vaccinium vitis-idaea) je rostlina ze swójby wrjosowych rostlinow (Ericaceae). Dalše serbske mjeno je bruslica[5].
Brusnica je małoróstny kerk, kotryž docpěje wysokosć wot 5 hač 15 cm.
Hałuzy su čumpaće postupowace.
Łopjena su přeco zelene, horjeka błyšćace, deleka dypkate, owalne a hrube a docpěja dołhosć wot 1 hač 3 cm. Jich kroma je zawita.
Kćěje wot meje hač awgusta. Zwonojte, zwjetša štyriličbne, běłojte abo róžojte kćenja steja po wjacorych w krótkich, wisacych kićach.
Płód je čerwjena, kulowata jahoda, kotraž docpěje šěrokosć wot 5 hač 8 mm. Zrałe jahody njesu štyridźělny zbytk kelucha. Wone njesłodźi syre, ale warjene abo k brěčce předźěłane, wone su bóle słódne.
Rosće w chójnowych a šmrěkowych lěsach, na holach a tymjenjach. Ma radšo małowutkate, kisałe pódy.
Rostlina je w sewjernej a srjedźnej Europje, južnje hač do Pyrenejow, Apenninow a horinow Balkanoweje połkupy rozšěrjena, při čimž w Alpach we wysokosćach wot hač něhdźe 2500 m wustupuje.
ananas • aprikoza • awokado • banana • brěška • brusnica • citrona • curuba • dorničałka • durian • etrog • figa • grapefruit • granatowe jabłuko • guawa • holanska jahodka • hurmi kaki • jabłuko • jackfruit • kaki • karambola • kiwi • kiwano • kosmačka • krušwa • kumkwat • kwětla • liči • limeta • malena • mandarina • mandla • mango • marakuja • maruša • naši • oliwa • ostružina • papaja • paw-paw • pitahaya • oranža • pomelo • rambutan • janske jahodki (běłe, čerwjene, čorne) • ringlota • slowka • tamarillo • třěšeń • truskalca • winowa jahodka • wišnja
Brusnica (Vaccinium vitis-idaea) je rostlina ze swójby wrjosowych rostlinow (Ericaceae). Dalše serbske mjeno je bruslica.
Il mirtillo rosso (Vaccinium vitis-idaea L., 1753) è una piccola pianta da frutto appartenente alla famiglia delle Ericaceae e al genere Vaccinium. Per le sue bacche, il mirtillo rosso è catalogato tra i frutti di bosco.
Non va confuso, come spesso accade, con due specie diverse appartenenti al medesimo genere, l'ossicocco americano (Vaccinium macrocarpon, detto cranberry in inglese) o con la mortella di palude (Vaccinium oxycoccos).
L'habitat originario della specie è quello delle foreste circumboreali dell'Eurasia settentrionale e del Nord America, e si estende dall'area temperata fino ai climi subartici.
Il mirtillo rosso è un piccolo arbusto sempreverde che si presenta in forma di cespugli polloniferi semilignei, con fusto perenne e steli striscianti a sviluppo orizzontale (stoloni), lunghi fino a 2-3 metri.
Le foglie sono piccole e ovali, di colore verde brillante nella pagina superiore, più pallido nella pagina inferiore. I getti verticali (5–8 cm) che si sviluppano dalle gemme sugli stoloni, possono essere vegetativi o dare origine al frutto. Nelle aree paludose può dare origine a fitti intrecci di tralci e radici. In altezza non supera i 20–30 cm.
I fiori sono bianco-rosati, a forma di campanula, rivolti verso il suolo. Sono formati da 4 petali ricurvati all'indietro e possono trovarsi singoli o raccolti in piccoli grappoli. Fioriscono nella seconda metà dell'estate.
I frutti sono bacche tonde ed eduli, di circa 0,5–1 cm di diametro; la loro buccia è lucida e dura, di un colore rosso brillante che volge al rosso scuro col procedere della maturazione. La polpa è densa e ricca di semi, di gusto acidulo e astringente per l'elevato contenuto di tannini, che conferiscono al mirtillo rosso proprietà antiossidanti.
Oltre che nell'industria alimentare, la bacca viene utilizzata nell'industria cosmetica sotto forma di saponi, profumi, creme, ma anche nell'industria farmaceutica, che sfrutta le proprietà antiossidanti e antibatteriche dei suoi componenti.
Il mirtillo rosso (Vaccinium vitis-idaea L., 1753) è una piccola pianta da frutto appartenente alla famiglia delle Ericaceae e al genere Vaccinium. Per le sue bacche, il mirtillo rosso è catalogato tra i frutti di bosco.
Non va confuso, come spesso accade, con due specie diverse appartenenti al medesimo genere, l'ossicocco americano (Vaccinium macrocarpon, detto cranberry in inglese) o con la mortella di palude (Vaccinium oxycoccos).
Bruknė (lot. Vaccinium vitis-idaea, angl. lingonberry, vok. Preiselbeere) – erikinių šeimos (Ericaceae) augalas.
Tai daugiametis visžalis augalas su požeminiais, šliaužiančiais ūgliais, kurie turi žvynelius. Lapuotieji ir žiediniai ūgliai kyla iš šliaužiančiųjų ūglių pažastinių pumpurų. Bruknės krūmokšnis užauga iki 7-25 cm. Lapai visžaliai, odiški, lygiakraščiai. Lapų viršutinė pusė tamsiai žalia, blizganti, o apatinė – blyškiai žalia. Žiedai sukrauti kekėse, truputį kvepia. Žydi gegužės – birželio mėn. Vasaros pabaigoje dažnai žydi antrąkart. Uogos iš pradžių baltos, vėliau ryškiai raudonos, blizgančios, daugiasėklės. Viršuje yra taurelės liekana. Nokstant uogoms rūgščių mažėja, o cukraus daugėja.
Auga sausuose pušynuose, aukštapelkių ir tarpinio tipo pelkių pakraščiuose. Vaisiai – sultingos, raudonos uogos – subręsta rugpjūčio-rugsėjo mėnesiais.
Bruknėse yra natūralaus cukraus, pektinų, rauginių medžiagų, organinių rūgščių (citrinos ir obuolių). Itin gausu vitaminų C, P, B grupės, karotino, mineralinių medžiagų (geležies, kalio, kalcio).
Šviežios ir perdirbtos uogos vartojamos maistui.
Bruknės pasižymi antibakteriniu poveikiu, todėl vartojamos kai kurioms ligoms gydyti. Skaudančios gerklės gydymui tinka skalauti ją džiovintų bruknių lapų nuoviru.
Bruknė (lot. Vaccinium vitis-idaea, angl. lingonberry, vok. Preiselbeere) – erikinių šeimos (Ericaceae) augalas.
Tai daugiametis visžalis augalas su požeminiais, šliaužiančiais ūgliais, kurie turi žvynelius. Lapuotieji ir žiediniai ūgliai kyla iš šliaužiančiųjų ūglių pažastinių pumpurų. Bruknės krūmokšnis užauga iki 7-25 cm. Lapai visžaliai, odiški, lygiakraščiai. Lapų viršutinė pusė tamsiai žalia, blizganti, o apatinė – blyškiai žalia. Žiedai sukrauti kekėse, truputį kvepia. Žydi gegužės – birželio mėn. Vasaros pabaigoje dažnai žydi antrąkart. Uogos iš pradžių baltos, vėliau ryškiai raudonos, blizgančios, daugiasėklės. Viršuje yra taurelės liekana. Nokstant uogoms rūgščių mažėja, o cukraus daugėja.
Auga sausuose pušynuose, aukštapelkių ir tarpinio tipo pelkių pakraščiuose. Vaisiai – sultingos, raudonos uogos – subręsta rugpjūčio-rugsėjo mėnesiais.
Bruknėse yra natūralaus cukraus, pektinų, rauginių medžiagų, organinių rūgščių (citrinos ir obuolių). Itin gausu vitaminų C, P, B grupės, karotino, mineralinių medžiagų (geležies, kalio, kalcio).
Brūklene (latīņu: Vaccinium vitis-idaea) ir līdz 25 cm augsts, mūžzaļš ēriku dzimtas puskrūms ar ložņājošu sakneni un stāviem, zarainiem stumbriem. Lapas ādainas, eliptiskas, virspusē tumšzaļas, apakšpusē gaišzaļas ar sarkanbrūniem punktiņiem. Ziedi rožaini vai balti, sakopoti nokarenos ķekaros. Zied maijā, jūnijā. Auglis sarkana, sulīga oga, nogatavojas jūlija beigās, augustā.[1]
Savvaļā aug Eirāzijā (izņemot rietumdaļu) un Ziemeļamerikā. Latvijā sastopama visā valsts teritorijā. Aug sausos priežu mežos, izcirtumos, purvos uz ciņiem.[1]
Nogatavojušās ogas ievāc un vai nu ēd svaigas vai no tām gatavo ievārījumu. Brūklenes pievieno arī citu augļu ievārījumiem kā konservantu.[1]
Brūklenes drogas uzlējumu un novārījumu lieto caurejas, reimatisma, podagras ārstēšanai un kā diurētisku līdzekli nierakmeņu ārstēšanai. Tautas medicīnā brūklenes lapas lieto diabēta ārstēšanai. Tibetas tautas medicīnā brūklenes lapu novārījumu lieto gastrītu ārstēšanai.[1]
Brūklene (latīņu: Vaccinium vitis-idaea) ir līdz 25 cm augsts, mūžzaļš ēriku dzimtas puskrūms ar ložņājošu sakneni un stāviem, zarainiem stumbriem. Lapas ādainas, eliptiskas, virspusē tumšzaļas, apakšpusē gaišzaļas ar sarkanbrūniem punktiņiem. Ziedi rožaini vai balti, sakopoti nokarenos ķekaros. Zied maijā, jūnijā. Auglis sarkana, sulīga oga, nogatavojas jūlija beigās, augustā.
Savvaļā aug Eirāzijā (izņemot rietumdaļu) un Ziemeļamerikā. Latvijā sastopama visā valsts teritorijā. Aug sausos priežu mežos, izcirtumos, purvos uz ciņiem.
De rode bosbes of vossenbes (Vaccinium vitis-idaea) is een plant uit de heidefamilie (Ericaceae).
De dwergstruik wordt tussen de 10 en 40 cm groot en heeft een compacte, rechtopstaande vorm. De ovale bladeren zijn afwisselend geplaatst en tweedelig gerangschikt, donkergroen en leerachtig. Aan het einde van de groeischeuten hangen de trossen met witte, soms rossige, klokvormige bloemen. De bloemtrossen bestaan uit vier bloemen. Bij andere soorten bosbessen bestaan deze meestal uit vijf bloemen. Eind augustus, begin september rijpen de bessen in vijf tot zes weken via wit naar helderrood. Cultivars rijpen onder goede omstandigheden nog een tweede keer in september en oktober. De rode bosbes is groenblijvend.
Omdat de rode bosbes vorstbestendig is (temperaturen tot -22 °C worden verdragen), komt de soort overal op het noordelijk halfrond voor, van de noordelijke gematigde klimaatzone tot in het bereik van de Noordpoolcirkel (71 °N in Groenland). In Nederland is de soort onder meer te vinden op de Sallandse heuvelrug en op de Veluwe. Ze prefereert zonnige en droge standplaatsen op zure, schrale grond en verdraagt zelfs nog schaduwrijke bossen en voedingsarme zandgronden.
Rode bosbessen vermeerderen zich naast de gebruikelijke weg via bestuiving ook door ondergrondse uitlopers. Hoewel rode bosbessen zeer vaak in de onmiddellijke nabijheid van blauwe bosbessen (Vaccinium myrtillus) groeien, hybridiseren beide soorten zelden. De hybride tussen beide soorten heet Vaccinium × intermedium
De rode bosbes is een gewaardeerde en geliefde vrucht die vooral bij wildgerechten wordt geserveerd in de keukens van Noord- en Centraal-Europa, met name in de Scandinavische landen, Polen, Oostenrijk, Slowakije en Karelië (Rusland). Overigens mogen de bessen in Scandinavië op grond van het traditionele allemansrecht op alle publieke en private terreinen vrij geplukt worden. Wegens zijn wrange, zure smaak, die door het hoge gehalte aan fruitzuren (onder meer ascorbinezuur, benzoëzuur en salicylzuur) wordt veroorzaakt, wordt de vrucht slechts zelden rauw gegeten en meestal tot compote verwerkt.
De vruchten bevatten vele gezonde stoffen zoals vitamine C, vitamine B1, vitamine B2, vitamine B3 en β-caroteen. Ook bevatten de vruchten mineralen als kalium, calcium, magnesium en fosfaat.
Rode bosbessen in Zweden
Bron: EU (EU NWKRL 90/496/EWG)
100 g rode bosbessen voorziet bij volwassenen in de dagelijkse behoefte van Kalium Calcium Magnesium Vitamine C 3% 2% 2% 16%Bron: EU (EU NWKRL 90/496/EWG)
Vaak worden de bladeren aangetast door de schimmel Exobasidium vaccinii.
(Nederlandstalige) Wikisource.
Mediabestanden die bij dit onderwerp horen, zijn te vinden op de pagina Vaccinium vitis-idaea op Wikimedia Commons. De rode bosbes of vossenbes (Vaccinium vitis-idaea) is een plant uit de heidefamilie (Ericaceae).
Tytebær (Vaccinium vitis-idaea) er ein om lag 10 cm høg eviggrøn busk med krypande rotsystem, oppreiste skot og spreidde lêraktige blad med innrulla kant. Blomstrane er lysraude eller kvite og klokkeforma, og sit i endestilte klasar.
Tytebærlynget er ein nøysom plante, men for å setje frukt, treng han ikkje så lite lys. Dei beste tytebærstadene er difor nyhogde hogstflater på mark med låg bonitet, typisk på tørre furumoar. Tytebær et utbreidd over heile Norden og går i Jotunheimen opp til 1800 moh. Arten er kaldt-temperert og arktisk cirkumpolær.
Tytebæret oppå tuva
voks utav ei liti von.
Skogen med si grøne huva
fostrar mang ein raudleitt son.
Tytebæret er raudt, og vert moge utpå hausten. Det inneheld rikeleg med organiske syrer, herunder konserverande benzosyre. Tytebærsyltetøy og tytebærsaft er derfor holdbar.
I eldre tid vart tytebærsaft bruka for oppbevaring av kjøt. Tytebær og tytebærsaft har vore bruka medisinsk, blant anna mot feber. Ein har òg koka te på tytebærblada.
Blome
Blomar
Tytebærsyltetøy
Wikimedia Commons har multimedia som gjeld: Tytebær Tytebær (Vaccinium vitis-idaea) er ein om lag 10 cm høg eviggrøn busk med krypande rotsystem, oppreiste skot og spreidde lêraktige blad med innrulla kant. Blomstrane er lysraude eller kvite og klokkeforma, og sit i endestilte klasar.
Tytebærlynget er ein nøysom plante, men for å setje frukt, treng han ikkje så lite lys. Dei beste tytebærstadene er difor nyhogde hogstflater på mark med låg bonitet, typisk på tørre furumoar. Tytebær et utbreidd over heile Norden og går i Jotunheimen opp til 1800 moh. Arten er kaldt-temperert og arktisk cirkumpolær.
Tyttebær (Vaccinium vitis-idaea) er en liten eviggrønn plante med læraktige blader og rød/rosa bær. Den blir ca. 10 cm høy. Blomstene er lyserøde eller hvite og klokkeformet.
Tyttebær finnes over store deler av Eurasia og Nord-Amerika, riktignok under mange ulike navn og som to ulike varianter:
Denne arten foretrekker noe skygge, og konstant fuktig, sur jord. Næringsfattig jord blir tolerert, men ikke høy pH. Arten er ekstremt hardfør, og tåler -40 °C eller lavere, men den vokser dårlig der somrene er varme. Planten, som vokser fra kysten og opp til fjellet, sprer seg ved hjelp av underjordiske rottråder (rhizomer).
Tyttebær dyrkes sjelden, men sankes som regel fritt fra naturen. Fruktene (egentlig falske bær) er røde og syrlige på smak og blir modne på sensommeren og høsten. Villhøstede tyttebær er en populær frukt i Nord-Europa og den karelske delen av Russland, hvor de er tilgjengelige i naturen. Fruktene har stor holdbarhet om de oppbevares riktig.
Tyttebærene blir ofte kokt og tilsatt søtstoff før de brukes enten i form av tyttebærsyltetøy, kompott, saft eller sirup. Et populært alternativ til koking er rørte tyttebær. Da røres tyttebærene med søtstoffet uten koking, men prosessen reduserer holdbarheten. Rørte tyttebær kan imidlertid fryses.
Tyttebær er et populært tilbehør til mat av svin og viltkjøtt. I Norge serveres også ofte reinkjøtt med tyttebær. Tyttebær brukes dessuten også i desserter, som trollkrem og tyttebær med ris.
Ristede tyttebærblader kan brukes til å lage en søt te.
Tyttebær er en gammel legeplante. Frukten inneholder organiske syrer, vitamin C, vitamin A, B-vitaminer (B1, B2, B3) og kalium, kalsium, magnesium og fosfor. I tillegg til disse helsebringende stoffene, inneholder tyttebær også fytokjemikalier som antas å motvirke urinveisinfeksjoner.[1]
Tyttebærblomsten er offisiell kommuneblomst i Drangedal kommune i Telemark. I et område på Holleia vokser det hvit tyttebær.[trenger referanse] Området ligger omkring 300 meter øst for Grautåsvollen i Liamarka (Modum kommune). Botaniker Finn Wischmann ( Botanisk museum og Naturhistorisk museum ved Universitetet i Oslo), som var ekspert på planter, hevdet at han aldri hadde sett hvit tyttebær før, men han hadde hørt om forekomster andre steder, men da bare om en enkelt plante med fire-fem bær. Forekomsten i Holleia er derfor enestående i landssammenheng.[trenger referanse] Bæra skal smake som vanlig tyttebær.[trenger referanse]
Knopper Larvik 4. mai
Blomst
Bær
Modne bær og blomster på samme tid
Tyttebær (Vaccinium vitis-idaea) er en liten eviggrønn plante med læraktige blader og rød/rosa bær. Den blir ca. 10 cm høy. Blomstene er lyserøde eller hvite og klokkeformet.
Borówka brusznica (Vaccinium vitis-idaea L.), nazywana także borówką czerwoną – gatunek rośliny wieloletniej z rodziny wrzosowatych (Ericaceae). Występuje w umiarkowanej i chłodnej strefie całej półkuli północnej[2]. W Polsce jest pospolita zarówno na niżu, jak i w górach. W większości kraju znana potocznie jako borówka, w niektórych rejonach Polski - jako gogodze[3].
Krzewinka, chamefit. Kwitnie od maja do lipca. Owoce bardzo trwałe dzięki zawartości kwasu benzoesowego. Smak gorzko-kwaskowaty. Gatunek subkontynentalny o zasięgu okołobiegunowym. Występuje w strefie klimatu umiarkowanego półkuli północnej od niżu, przez wyżyny do wyższych położeń górskich. Rośnie zarówno na podmokłych torfowiskach, wrzosowiskach jak i w borach świerkowych i suchych borach sosnowych. Roślina kwasolubna. W klasyfikacji zbiorowisk roślinnych gatunek charakterystyczny dla klasy (Cl.) Vaccinio-Piceetea[4].
Borówka brusznica (Vaccinium vitis-idaea L.), nazywana także borówką czerwoną – gatunek rośliny wieloletniej z rodziny wrzosowatych (Ericaceae). Występuje w umiarkowanej i chłodnej strefie całej półkuli północnej. W Polsce jest pospolita zarówno na niżu, jak i w górach. W większości kraju znana potocznie jako borówka, w niektórych rejonach Polski - jako gogodze.
Vaccinium vitis-idaea (arando-vermelho) é um pequeno arbusto verde da família Ericaceae, de frutos vermelhos comestíveis.[1][2]
Encontra-se nas zonas setentrionais da Europa, Ásia e América do Norte, sobretudo em bosques de montanha.
Vaccinium vitis-idaea (arando-vermelho) é um pequeno arbusto verde da família Ericaceae, de frutos vermelhos comestíveis.
Merișorul (Vaccinium vitis idaea - L.) este o plantă medicinală din familia Ericaceae. Denumire populară: merișor de munte; afin, afin roșu, bujor, cimișir, coacăz, coacăz de munte, poranici, smirdar,[1] saschiu, brebenoc,[2] cununiță, pervincă.[3]
Merișorul este un arbust tufos, înalt de 10–40 cm. Tulpina este cilindrică și ramificiată. Frunzele sunt alterne, eliptice, pieloase, cu marginile răsfrânte și puncte negre pe spate. Florile sunt campanulate, de culoare alb-roz, în raceme terminale cu două-șase flori.
Crește la altitudine mare, în pajiști alpine sau luminișuri, mai rar în locurile umbrite (molidișuri). Merișorul crește pe soluri schelete, acide puternic, având cerințe mici față de sol. Rezistă și la uscăciune. În România, merișorul crește în zonele înalte ale Munților Carpați, mai ales cele din Transilvania.
Fructele acestui arbust se folosesc consumate ca atare sau uscate, confiate, conservate în diferite moduri. Se folosesc de asemenea și frunzele (Folium Vitis idaea). Se taie ramurile care se pun la uscat, apoi se scutură frunzele prin batere. Substanțe active: arbutină, hidrochinonă, tanin, flavonoizi. Preparatul din frunze este diuretic energetic, litontriptic (dizolvă calculii urinari, numiți popular pietre la rinichi), antidiareic, puternic antiseptic al căilor urinare. Este recomandat pentru afecțiuni renale (mai ales litiaze), infecții urinare, cistite, la reumatism, gută, diaree. Se administrează sub formă de decocție simplă (5-10 minute cu 1 1/2 lingurițe la cană), 2 căni pe zi, la care se adaugă un vârf de cuțit de bicarbonat de sodiu. Intră în formula unor ceaiuri diuretice.
Carte · 
Categorie · 
Portal · 
WikiProiect Merișorul (Vaccinium vitis idaea - L.) este o plantă medicinală din familia Ericaceae. Denumire populară: merișor de munte; afin, afin roșu, bujor, cimișir, coacăz, coacăz de munte, poranici, smirdar, saschiu, brebenoc, cununiță, pervincă.
Brusnica obyčajná (iné názvy: brusnica pravá[1], brusnica čučoriedka pravá[2][3]; lat. Vaccinium vitis-idaea, Rhodococcum vitis idaea) je poloker z čeľade vresovcovité. Jeho plod sa nazýva brusnica. Brusnica ma listy tvaru elipsy.
Je to vždyzelený krík. Jeho jedlé plody sa zbierajú na konzumáciu aj na výživové doplnky, čaje, lieky. V ľudovom liečiteľstve sa používa aj na liečbu infekcie močových ciest.[4] Tento účinok však nebol štúdiou potvrdený.[5]
Brusnica obyčajná (Vaccinium vitis-idaea)
Kvety brusnice obyčajnej
Plody a listy brusnice obyčajnej
Commons ponúka multimediálne súbory na tému Brusnica obyčajná
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Brusnica obyčajná
Brusnica obyčajná (iné názvy: brusnica pravá, brusnica čučoriedka pravá; lat. Vaccinium vitis-idaea, Rhodococcum vitis idaea) je poloker z čeľade vresovcovité. Jeho plod sa nazýva brusnica. Brusnica ma listy tvaru elipsy.
Je to vždyzelený krík. Jeho jedlé plody sa zbierajú na konzumáciu aj na výživové doplnky, čaje, lieky. V ľudovom liečiteľstve sa používa aj na liečbu infekcie močových ciest. Tento účinok však nebol štúdiou potvrdený.
Brusnica (znanstveno ime Vaccinium vitis-idaea) je droben zimzelen grmiček iz družine vresovk (Ericaceae). Ima užiten plod, vendar jo navadno obirajo v naravi, gojena pa je redka. Domači habitat so subpolarni gozdovi severne Evrazije in Severne Amerike v zmernem do subarktičnem podnebju.
Poznamo dve zelo podobni geografski sorti vrste Vaccinium vitis-idaea:
Grmički brusnice obeh sort so navadno 10–40 cm visoki in pritlične rasti. Bolje uspevajo v senci in na stalno vlažnih, kislih tleh. Uspeva tudi na s hranili bogatih tleh, na alkalnih pa ne. Vrsta je izredno trdoživa in prenaša temperature celo pod −40 °C, vročina pa ji škoduje.
Brusnica je polesenela, liste pa obdrži tudi v najhujših zimah. To je za širokolistno rastlino precej nenavadno. Razrašča se s podzemeljskimi korenikami. Cveti v zgodnjem poletju z zvonastimi belimi cvetovi. Plod, ki je neprava jagoda, je rdeč in kisel ter dozori v poznem poletju ali jeseni.
Wikimedijina zbirka ponuja več predstavnostnega gradiva o temi: BrusnicaLingon (Vaccinium vitis-idaea[1]) är ett ris som är vintergrönt.[2] Lingonets bär, som också heter lingon, är ätliga, och mognar i augusti–september. Lingonväxter odlas sällan och bären plockas ofta från vilda växter.
Lingon blir 10–40 centimeter hög med kompakt växtsätt.
Lingonväxter har blad året om, även under de kallaste vintrarna. De sprider sig med underjordiska rötter. På sommaren har de vita blommor och frukten mognar på hösten. Lingonets bär är röda och sura.
Lingon liknar mjölon och kan förväxlas med denna växt. Mjölonet har fått sitt namn av att bäret är torrare och mjöligare än lingonet, vilket är den tydligaste skillnaden. Hos lingon är bladkanterna nedvikta och hos mjölon är kanterna platta. Lingonriset växer också mer upprätt, medan mjölon har liggande ris.
Lingon trivs i halvskugga och med sur, fuktig jordmån. I Sverige är lingon vanligt i gles barrskog, särskilt i närheten av tall. Obördig jordmån tåls men inte basisk jordmån. Lingonväxter är mycket tåliga mot kyla; de kan tåla -40 °C och eventuellt lägre, men växer dåligt där somrarna är mycket varma.
Lingonets naturliga utbredningsområde är norra halvklotets skogsbälte i Europa, Asien, och Nordamerika, från tempererade till nästan arktiska klimat.
Lingon är en populär frukt i nordliga Europa, särskilt i Skandinavien, där alla får plocka dem i skogen, tack vare allemansrätten. De bär som inte har blivit övermogna kan plockas med bärplockare. Bären kokas och sockras i allmänhet innan de ätes som sylt, saft, kompott eller gelé. De kan också serveras rårörda, vilket innebär att de krossas och blandas med socker. Tack vare dess höga innehåll av bensoesyra är hållbarheten hög för produkterna även vid lågt sockerinnehåll. Traditionellt serveras lingon till bland annat vilt, små svenska köttbullar, blodpudding, kroppkakor och fläskpannkaka. Regionalt serveras Lingon till stekt strömming och plattfisk. Lingon ingår i olika kakor och bröd samt såser och desserter.
Lingon innehåller organiska syror, vitaminer (A, C, B1, B2, B3), och grundämnena kalium, kalcium, magnesium, och fosfor.
Osötade lingon används i folkmedicinen som ett medel mot urinvägsinfektion. En amerikansk studie visade 2004 att lingon innehåller lika mycket resveratrol som vindruvor.[3]
Blommande ris
Bär
Blommor
Wikimedia Commons har media som rör Lingon.
Lingon (Vaccinium vitis-idaea) är ett ris som är vintergrönt. Lingonets bär, som också heter lingon, är ätliga, och mognar i augusti–september. Lingonväxter odlas sällan och bären plockas ofta från vilda växter.
Wikimedia Commons'ta Vaccinium vitis-idaea ile ilgili çoklu ortam belgeleri bulunur. 
Wikispecies'te Vaccinium vitis-idaea ile ilgili detaylı taksonomi bilgileri bulunur. Vaccinium vitis-idaea(Lingonberry)(Kekreyemiş), fundagiller (Ericaceae) familyasından kuzey yarımkürenin kuzeyinde, Kuzey Amerika, Avrupa ve Asya'da yetişen bir yaban mersini türü.
Kuzey, Orta ve Doğu Avrupa'da, daha çok İskandinavya, the Baltık ülkeleri, Almanya, Avusturya, İsviçre, Çek Cumhuriyeti, Polonya, Slovenya, Slovakya, Romanya, Rusya, Ukrayna gibi ülkelerde sevilen meyvedir.
Vaccinium vitis-idaea(Lingonberry)(Kekreyemiş), fundagiller (Ericaceae) familyasından kuzey yarımkürenin kuzeyinde, Kuzey Amerika, Avrupa ve Asya'da yetişen bir yaban mersini türü.
Брусни́ця (Vaccinium vitis-idaea L.) — рослина роду вакциніум (Vaccinium) родини вересових (Ericaceae).
Українське «брусниця» походить від прасл. *brusьnika/*brusьnica (з давнішого *brusinika). Споріднене з рос. брусника, пол. bruśnica, brusznica, чеськ. brusnice. За найпоширенішою версією, праслов'янське *brusinika за походженням пов'язане зі словами брус, церк.-слов. (о)брусити («гладити», «намазувати», «фарбувати», «торкатися», «точити»), стцерк.-слов. cъбрысати («зіскоблювати», «обрубувати»). Назва пов'язана з тим, що стиглі ягоди брусниці легко зриваються, «змахуються». Аналогічним чином пояснюється нім. Streichenbeere («брусниця») — від streichen («гладити»)[1][2]. Також зіставляють слов'янське *brusinika з лит. brukne і латис. bruklene («брусниця»), які порівнюють з лит. braukti («змахувати», «стирати»)[1][2].
За іншою версією, праслов'янське *brusinika, разом з німецькими Brausbeere, Prausbeere — слово доіндоєвропейського, субстратного походження[1].
Третя версія виводить *brusinika з гіпотетичного праслов'янського кореня *brus/*braus- («червоний»), рос. бруск («марена фарбувальна»), пол. czerwienica («брусниця», буквально — «червона ягода»)[1][2]. Тобто, брусниця — «червона ягода».
Народні назви брусниці — борина, боровина, борівка (від пол. borówka), брослина, бруслинчик; хворостя́нка (форостінки); у гуцулів: ґоґо́дза, ґоґо́зи, ґоґо́ци, ґоґо́цки, ґоґо́зник[3] від рум. coácăză (порічки)[4]; голозник, голубець, грушпан, кам'яниця, кам'янка, камінки, квасниця червона, квасничник, суфез, яфуза[5].
Тривалий час брусницю виділяли в окремий рід Rhodococcus з двома видами — Rhodococcum minus (G.Lodd.) Avrorin та Rhodococcum vitis-idaea (L.) Avrorin, але сучасна Флора Європи наводить один вид з двома підвидами: Vaccinium vitis-idaea L. subsp. minus (G.Lodd.) Hultén та Vaccinium vitis-idaea L. subsp. vitis-idaea[6].
Брусниця — невисокий кущик (10—28 см заввишки) з довгим повзучим кореневищем. Стебло прямостояче з округлими короткоопушеними гілочками. Пагони зеленувато-бурі, вкриті короткими гачкоподібними волосками. Листки чергові, оберненояйцеподібні або еліптичні —(0,5—3 см завдовжки і 0,2—1,5 см завширшки), шкірясті, тупі, цілокраї або нечітко зарубчасті із загнутими вниз краями, гладенькі або при основі трохи опушені; зверху темнозелені, блискучі, зісподу світліші, з темними залозками, тримаються на рослині протягом двох—трьох років. Квітки з двома приквітками зібрані у верхівкові 2-16 квіткові китиці на кінцях торішніх пагонів. Квітконіжки короткі, червонуваті, опушені. Чашечка чотиризубчаста, з короткими округлими червонуватими або зеленуватими зубцями. Віночок (5-6 мм завдовжки) дзвоникуватий, 4-5-зубчастий, біло-рожевий або рожевий. Тичинок 8 (10) з короткими, не виступаючими за межі віночка нитками. Маточка одна, зав'язь чотиригнізда. Плід — округла ягода (7-12 мм у діаметрі), спочатку зеленувато-6іла, стигла — яскраво-червона. Насіння численне, червонувато-буре, з сітчастою шкірочкою, у формі півмісяця. Цвіте у другій половині травня і в червні, ягоди достигають у серпні — вересні.
Формула квітки: *К4С4А8G1_ (квітки двостатеві).
Поширена у лісовій та тундровій зонах у всій північній півкулі від Євразії до Північної Америки. Росте брусниця у хвойних і мішаних лісах, на галявинах. Світлолюбна рослина. В Україні поширена на Поліссі і в Карпатах, де росте на полонинах, доходячи місцями до гірських вершин. Часом утворює суцільні зарості на площі у кілька гектарів. Заготівля можлива у Волинській, Рівненській, Тернопільській, Львівській, Івано-Франківській, Чернівецькій і Закарпатській, на півночі Київської і в Житомирській областях. Можна зустріти брусницю на півночі Сумської і Чернігівської областей, дуже рідко при старицях у Надроссі. Запаси обмежені.
Харчова, вітамінозна, медоносна, лікарська, декоративна рослина.
Ягоди вживають свіжими і переробленими. З них готують варення, компоти, джем, начинку для цукерок, пастилу, сік, маринади, екстракти, напої. Квашена брусниця має приємний смак і може довго зберігатись. Її застосовують як гарнір до м'ясних і рибних страв, додають у салати.
Високі харчові й смакові властивості ягід брусниці зумовлені наявністю в них цукрів (до 7 %), органічних кислот: лимонної, яблучної, молочної, бурштинової, бензойної, саліцилової (загальний вміст 2,5 %). Завдяки наявності бензойної кислоти ягоди брусниці тривалий час зберігаються свіжими.
Крім того, ягоди містять пектинові й дубильні речовини (0,32 %), глікозиди арбутин і вакцинін, провітамін А, вітамін С (7-23 мг%). Насіння брусниці містить 32 % жирної, швидковисихаючої олії.
У науковій медицині використовують листки брусниці — Folium Vitis idaea як сечогінний і дезинфікуючий засіб при нирковокам'яній хворобі, ревматизмі, подагрі, циститах. Антисептична й протизапальна дія препаратів з листків брусниці подібна до дії листків мучниці звичайної і зумовлена наявністю в них глікозидів, арбутину, гіперозиду, дубильних речовин, елагової та хінної кислот. Свіжі листки брусниці при подрібненні виділяють леткі фітонциди.
У народній медицині застосовують ягоди і всю рослину, зібрану в період цвітіння, при ревматизмі, застуді, кашлі, захворюванні печінки, нирок, сечового міхура, при маткових кровотечах, туберкульозі легень, гіпертонії. Сік ягід вживають при запальних процесах і проносах.
Як медоносна рослина поступається перед чорницею, але у холодні ве́сни, коли гинуть квіти чорниці, стає цінною для бджільництва.[7] Дає підтримуючий взяток, медопродуктивність її до 50 кг з 1 га. Як декоративна рослина рекомендується для декорування кам'яних гірок у лісопарках.
Ягоди збирають з середини серпня до перших заморозків. Збирають брусницю вручну, за допомогою гребінців або комбінованим способом. Складають ягоди у плетені кошики і зберігають під наметом, на полицях, розстилаючи їх шаром товщиною до 25 см. Перед відправкою на пункти переробки ягоди сортують на сортувальних машинах. Ягоди брусниці транспортабельні, добре зберігаються. У сучасному холодильнику стоїть цілий рік навіть без цукру.
Шляхом переробки з ягід готують екстракти, варення; джем, кондитерські вироби, консерви.
Як лікарську сировину листки брусниці заготовляють від початку сніготанення і до початку цвітіння або восени після збирання ягід. Якщо збирати листя і ягоди одночасно — листя почорніє. Збирають листки вручну, зразу ж відкидаючи почорнілі. Сушать листки в сушарках або під наметами з достатньою вентиляцією, розстилаючи тонким шаром на папері чи тканині. Пакують висушену сировину в мішки вагою до 25 кг і зберігають у сухих, добре провітрюваних приміщеннях. Урожайність брусниці 60-300 кг/га. Найкраще плодоносить вона в зріджених деревостанах, на свіжих порубах. Великих суцільних заростей не утворює і мало придатна для промислової заготівлі, збирається переважно місцевим населенням. Урожайність ягідника можна підвищити, інтенсифікуючи процес запилення шляхом вивезення пасік. Відсутність запилювачів негативно позначається на урожайності ягід, тільки 50 % квіток зав'язують плоди, при цьому плоди дрібні і мають мало насіння.
Для підвищення продуктивності брусничників рекомендується раз на 4-5 років проводити омолоджувальне обрізування; два рази за вегетаційний період — поверхневе розпушування ґрунту. Добрі наслідки дає підсаджування в розріджені плантації брусниці кореневих живців і частин куща, підсівання насіння в післявегетаційний період. Брусниця потребує дбайливого використання, охорони та відтворення шляхом культури. Перші досліди зі створення культур брусниці розпочаті в 1968 р. Інститутом садівництва в Піккіо (Фінляндія). За даними фінських вчених, брусниця, перенесена з природних умов на пробні площі, прекрасно прижилась і протягом чотирьох років давала високі врожаї ягід.
Всупереч критичній оцінці можливостей вирощування брусниці авторами радянських підручників, брусниця чудово приймається, росте вище, швидше і густіше, ніж дика. Виведено десятки високопродуктивних сортів.
Основні помилки: не садити в низинку, а навпаки на торф'яне, мохове підвищення для уникнення засолювання, залуговування, застою води. Якщо посадити в тіні дерева — довго не цвістиме. Не боятися посухи: торф миттєво не просихає, ефект закріплюється мульчуванням піском. Поливати рясно, але не заливати. Не варто боятися певних відхилень у складі землі, освітленні, опадах тощо. Найважливіше мати можливість навідуватися й оперативно реагувати на проблеми. Найкраще садити декілька сортів для гарного запилення. Урожайність сортової брусниці в рази вища від дички. Деякі сорти цвітуть двічі.
Зокрема, відомі сорти
Розмножувати брусницю в домашніх умовах неважко. Найдоступніші способи — насінням та черенкуванням в укорінювачі у вологому середовищі. Клони починають цвісти значно раніше за сіянці і краще зберігають ознаки сорту. Поділ куща проводиться обережно: копати треба дуже глибоко, щоб захопити всисну зону. Мікрокорінців і волосків ви не знайдете, оскільки їх функцію виконує мікоризований грибок. Саме тому і живці, і саджанці необхідно тримати у волозі.
Саджанець дуже гарно реагує на кислий торф. Якщо торф не з верхових боліт і не дуже кислий, можна підлити розчин оцту: кілька ложок на відро.
Прополка виконується рідко і обережно. Ставити за мету повністю викоренити траву не варто, але рослини, які формують густі кореневища, прибирають.
Внесення перегною під молоді рослини неприпустиме. Набагато краще перепрілі голки і друзки з соснової кори, соснові смоли тощо. Необхідні азотні, магнієві та інші добрива.
За межами лісової зони тричі на сезон здійснюється підкислення. Підходить розведений оцет, концентрований сік лимона, грейпфрута, лайма, сірчана кислота. Існує інформація про борну кислоту, але є припущення щодо її шкідливості.
Брусни́ця (Vaccinium vitis-idaea L.) — рослина роду вакциніум (Vaccinium) родини вересових (Ericaceae).
Vaccinium vitis-idaea là một loài thực vật có hoa trong họ Thạch nam. Loài này được Carl von Linné miêu tả khoa học đầu tiên năm 1753.[1]
Vaccinium vitis-idaea không rụng lá kể cả những lúc lạnh nhất, điều này bấy thường với cây lá rộng, mặc dù môi trường tự nhiên của chúng thường được bảo vệ khi có tuyết rơi nhiều. Nó có thể chịu được nhiệt độ xuống đến −40 °C (−40 °F) hoặc thấp hơn, nhưng phát triển chậm nơi có mùa hè nóng. Nó ưa bóng dâm, độ ẩm và đất có tính axit. Đất thiếu dinh dưỡng nó vẫn chịu được nhưng không phải đất kiềm.
Bài viết phân họ thực vật Vaccinioideae này vẫn còn sơ khai. Bạn có thể giúp Wikipedia bằng cách mở rộng nội dung để bài được hoàn chỉnh hơn. Vaccinium vitis-idaea là một loài thực vật có hoa trong họ Thạch nam. Loài này được Carl von Linné miêu tả khoa học đầu tiên năm 1753.
Цветки на коротких цветоножках обоеполые правильные, собранные по 10—20 в верхушечные густые поникающие кисти[2]. Венчик 4—6,5 мм длины, белый или бледно-розовый, спайнолепестный, колокольчатый, с четырьмя несколько отклонёнными лопастями. Чашечка четырёхраздельная с короткими треугольными красноватыми долями. Тычинок восемь, с расширенными волосистыми нитями. Пестик один, со столбиком, немного превышающим венчик. Завязь нижняя. Венчики брусники во время цветения поникают, это защищает пыльцу от сырости. В пыльниках пыльца находится в виде плотной массы, но понемногу разрыхляется и высыпается порциями через дырочки, расположенные на концах пыльников. Цветёт в конце весны — начале лета около 15 дней[2].
Формула цветка: 
∗ C a ( 4 ) C o ( 4 ) A 4 + 4 G ( 4 ¯ ) {displaystyle mathrm {ast ;Ca_{(4)};Co_{(4)};A_{4+4};G_{({overline {4}})}} } 
Пыльцевые зёрна расположены в тетраэдрических тетрадах, имеют почти шаровидную форму. Длина полярной оси отдельного зерна 23—30 мкм, экваториальный диаметр 30—39 мкм. В очертании округло-треугольные, 42—45 мкм в диаметре. Борозды соприкасаются между собой, длина полуборозды 13—17 мкм, ширина 4,5—6,5 мкм; края борозд ровные, концы слегка оттянуты, притуплены и направлены в сторону дистальной поверхности; мембрана борозд гладкая. Экзина покровная, толщиной 0,7—1 мкм. Текстура пятнистая. Пыльца тёмно-серого цвета[2].
Плоды — красные многосемянные шаровидные блестящие ягоды до 8 мм в диаметре, несущие на верхушке засохшую чашечку, кисло-сладкого вкуса. Семена красновато-бурые, слегка полулунной формы. Плоды созревают в августе — сентябре[4], после первых заморозков становятся мягкими и водянистыми (и не транспортабельными), могут перезимовать под снегом до весны, но весной ягоды падают от малейшего прикосновения.
Растет по всей лесной и тундровой зонам по сухим и сырым хвойным, смешанным и лиственным лесам, зарослям кустарников, иногда на торфяных болотах, на гольцах, альпийских лугах, в горных и равнинных тундрах[4].
Ягоды брусники, резко выделяющиеся своим красным цветом на фоне зелёной листвы, поедаются животными и птицами. Птицы же разносят на большие пространства непереваренные семена и способствуют распространению брусники.
Корни брусники густо оплетены мицелием гриба. Нити гриба принимают почвенные растворы с минеральными веществами и передают их корням брусники.
Брусника внешне похожа на толокнянку.
Пчёлы посещают цветы, собирая нектар и частично пыльцу[2].
Побеги брусники поражаются грибком Exobasidium vaccinii. При этом поражении стебель и листья скручиваются и получают бледно-розовую окраску. Издали такие побеги кажутся странными цветами и резко выделяются на фоне здоровых зелёных кустов брусники. Часто вследствие поражения грибком Melampsora Goeppertiana стебли удлиняются, скручиваются и дают впечатление метлы, а листья укорачиваются, нижние из них превращаются в чешуйки.
Сведения о первых попытках культивирования брусники относятся к 1745 году. В Центральном историческом архиве Санкт-Петербурга есть изустный указ Елизаветы Петровны, в котором повелевалось в Царском саду «партери убирать брусницею и бушбомами», а также указ 1765 года Канцелярии от строений, в котором предписывается мастеру Фоку изыскать способы высадить в Петергофе «в Монплизе и у Шахматной горы» бруснику вместо бушбома, который «от бываемых великих морозов вызябает»[5].
Но настоящие работы по окультуриванию брусники начались в 1960-е годы в США, ФРГ, Швеции, Голландии, Финляндии, Польше. В ФРГ в 1994 году было создано 40 га брусничных плантаций, разработан полный комплекс машин для возделывания и уборки урожая. В 1980-е годы культурные плантации брусники были заложены в Белоруссии, Литве, России. По сравнению с дикими зарослями, урожайность ягод на культурных плантациях выше в 20—30 раз. С одной сотки можно получать 50—60 кг ягод ежегодно.
Ягоды брусники находят широкое применение для засахаривания, приготовления начинки конфет, варенья, маринада, экстракта и тому подобного. В «Евгении Онегине» упоминается брусничная вода — прохладительный напиток из воды и ягод брусники, который можно было подолгу хранить в холодных погребах. Современное название этого напитка — морс.
Брусничный джем (англ.)русск. — традиционное лакомство в Швеции и других скандинавских странах. Хотя настоящий джем не требует варки, недорогие коммерческие марки не только подвергаются тепловой обработке, но и содержат разнообразные добавки наподобие пектина и яблок.
В научной медицине в качестве лекарственного сырья используются листья (лат. Folium Vitis idaeae) — их отвар и настой применяются как дезинфицирующее и диуретическое средство — и побеги брусники (Cormus Vitis idaeae). Заготавливают сырьё весной до цветения, пока бутоны ещё зелёные, и осенью при полном созревании плодов. Листья ощипывают с куста или срезают побеги и сушат на чердаке, под навесами, инфракрасным излучением[6] или в сушилках при температуре +35 — +40 °С. Хранят в сухом, хорошо проветриваемом помещении. Срок годности сырья 3 года[7].
Основные действующие вещества сырья — фенологликозиды; содержит также дубильные вещества, преимущественно конденсированной группы, флавоноловый гликозид гиперозид[7]. В листьях содержатся галловая, эллаговая, хинная, винная и урсоловая кислоты. Ягоды содержат сахара (до 10 %), органические кислоты (до 2 %), в числе которых лимонная, яблочная, бензойная, щавелевая, уксусная, глиоксиловая, пировиноградная, оксипировиноградная, Α-кетоглутаровая, глюкозид вакцинин (до 0,1 %), идеинхлорид, ликопин, зеаксантин и другие. В семенах находится жирное масло (до 30 %), состоящее из глицеридов, главным образом линолевой и линоленовой кислот[4].
В листьях брусники содержится до 9 % арбутина (антисептик мочевыводящих путей); при лечении расстройства мочевыводящей системы используют вытяжку из сухих листьев (но при неправильной дозировке такая вытяжка может вызвать отравление)[8]. Также, в листьях содержатся: флавоноиды, фенолкарбоновые кислоты, дубильные вещества, макро- и микроэлементы и другие биологически активные вещества.
Свежие плоды брусники применяют при авитаминозах, как слабительное, диуретическое, бактерицидное, антисептическое, антигельминтное и желчегонное средство. Отвар листьев — при заболеваниях почек, диабете, ревматизме, подагре (он способствует размягчению и выведению камней и солей). Ягоды — при туберкулёзе лёгких, катаре желудка с недостаточной кислотностью, почечнокаменной болезни, ревматизме, как витаминное и противогнилостное средство. Отвар ягод хорошо утоляет жажду при горячке. Сок или морс пьют при повышенном артериальном давлении (хорошо снимает похмельный синдром), при неврозах и анемии у беременных.
Цветки на коротких цветоножках обоеполые правильные, собранные по 10—20 в верхушечные густые поникающие кисти. Венчик 4—6,5 мм длины, белый или бледно-розовый, спайнолепестный, колокольчатый, с четырьмя несколько отклонёнными лопастями. Чашечка четырёхраздельная с короткими треугольными красноватыми долями. Тычинок восемь, с расширенными волосистыми нитями. Пестик один, со столбиком, немного превышающим венчик. Завязь нижняя. Венчики брусники во время цветения поникают, это защищает пыльцу от сырости. В пыльниках пыльца находится в виде плотной массы, но понемногу разрыхляется и высыпается порциями через дырочки, расположенные на концах пыльников. Цветёт в конце весны — начале лета около 15 дней.
Формула цветка: ∗ C a ( 4 ) C o ( 4 ) A 4 + 4 G ( 4 ¯ ) {displaystyle mathrm {ast ;Ca_{(4)};Co_{(4)};A_{4+4};G_{({overline {4}})}} }
Пыльцевые зёрна расположены в тетраэдрических тетрадах, имеют почти шаровидную форму. Длина полярной оси отдельного зерна 23—30 мкм, экваториальный диаметр 30—39 мкм. В очертании округло-треугольные, 42—45 мкм в диаметре. Борозды соприкасаются между собой, длина полуборозды 13—17 мкм, ширина 4,5—6,5 мкм; края борозд ровные, концы слегка оттянуты, притуплены и направлены в сторону дистальной поверхности; мембрана борозд гладкая. Экзина покровная, толщиной 0,7—1 мкм. Текстура пятнистая. Пыльца тёмно-серого цвета.
Плоды — красные многосемянные шаровидные блестящие ягоды до 8 мм в диаметре, несущие на верхушке засохшую чашечку, кисло-сладкого вкуса. Семена красновато-бурые, слегка полулунной формы. Плоды созревают в августе — сентябре, после первых заморозков становятся мягкими и водянистыми (и не транспортабельными), могут перезимовать под снегом до весны, но весной ягоды падают от малейшего прикосновения.
越橘（学名：Vaccinium vitis-idaea），又名温普（盛京通志）、红豆（黑龙江）、牙疙瘩（大兴安岭），是杜鵑花科的落葉灌木植物，有“北國紅豆”讚譽；性耐寒，味熟时略酸甜，未熟略苦，生長在海拔900－2000米針葉林與闊葉樹交混區，紅果實可當果醬、鮮食，葉可製成茶葉泡茶，葉含烏蘇酸、鞣質成分。中医学认为它“利尿消炎”。喜酸性潮濕土壤。含有豐富的維他命A、維他命C、B族維他命等營養量，野生欧洲越橘大量分布在斯堪的纳维亚半岛（挪威和瑞典）。
越橘的花
19世纪绘图
越橘（学名：Vaccinium vitis-idaea），又名温普（盛京通志）、红豆（黑龙江）、牙疙瘩（大兴安岭），是杜鵑花科的落葉灌木植物，有“北國紅豆”讚譽；性耐寒，味熟时略酸甜，未熟略苦，生長在海拔900－2000米針葉林與闊葉樹交混區，紅果實可當果醬、鮮食，葉可製成茶葉泡茶，葉含烏蘇酸、鞣質成分。中医学认为它“利尿消炎”。喜酸性潮濕土壤。含有豐富的維他命A、維他命C、B族維他命等營養量，野生欧洲越橘大量分布在斯堪的纳维亚半岛（挪威和瑞典）。
コケモモ（苔桃、学名:Vaccinium vitis-idaea L.）はツツジ科スノキ属の常緑小低木。果実を食用とするが、栽培されることは稀で、野生のものを採取するのが一般的である。
自然での生育地はユーラシアの北部や北アメリカの周北林（北半球の寒帯の森林）で、温帯から北極圏に近い地域まで分布する。 樹高は10-40cm程度で、直立した幹はぎっしりと密集している。森林に生育するため、日陰で湿度が高く、また土壌が酸性の場所を好む。多くのツツジ科の植物と同様、栄養分の少ない土地でも耐えられるが、アルカリ性の土壌では生育できない。耐寒性にすぐれ、-40℃以下でも耐えることができる一方、夏が暑い場所では生育しにくい。
コケモモはこうした寒冷地に生育する広葉樹には珍しいことに、冬でも葉を落とさない。地中の根茎を伸ばすことで株が拡大する。初夏に長さ約6mmの釣鐘型の白い花をつけ、果実は直径7mmほどで秋に赤く熟す。
コケモモとクランベリー（ツルコケモモ）はよく混同されるが、花が白く、花冠が部分的におしべと柱頭を囲っている点で異なる（クランベリーの花はピンク色で、花冠が後ろに反り返っている）。また、果実も球状で、クランベリーほど洋ナシ型にはならない。コケモモと同じように果樹として利用されるスノキ属の植物としては、ブルーベリー、ビルベリー、ハックルベリーなどがある。
コケモモは以下の2亜種が知られている。
野生のコケモモは北欧で一般的に見られ、とくにスカンディナヴィア諸国では公有地から収穫することが許可されている。果実は非常に酸味が強いため、通常は砂糖などで甘みを加えて調理し、ジャムやコンポート（砂糖煮）、ジュース、シロップなどとして食用にする。コケモモのコンポートは肉料理の添え物とすることがある。
コケモモは有機酸、ビタミンC、βカロテン、ビタミンB類の他、カリウム、カルシウム、マグネシウム、リンを含む。
葉には、尿路感染症に効くアルブチン 、メチルアルブチンなどの化学物質を含み、日本や北アメリカにおいてはウワウルシ（日本には自生しない）の代用として薬草として利用される。
この項目は、植物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（プロジェクト:植物／Portal:植物）。 
この項目は、果物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（プロジェクト:植物／Portal:果物）。
월귤(Vaccinium vitis-idaea, 越橘)은 속씨식물인 진달래과의 작은 상록수의 관목으로 과실수를 맺는다. 원산지는 북부 유라시아 대륙과 북미로 온대기후에서 북극에 가까운 기온에서 자란다. 월귤은 대한민국에서도 자라는 것으로 보고되며, 땃들쭉이라고도 부르며, 북한에서는 땅들쭉이라 부른다. 베리류 중 하나다.
월귤은 영어 문화권에서 '링곤베리(lingonberry)', '카우베리(cowberry)', 혹은 '폭스베리(foxberry)', '마운틴 크랜베리(mountain cranberry)', '로부시 크랜베리(lowbush cranberry)' 등으로 부르며, 캐나다의 뉴펀들랜드 래브라도주에서는 '파트리지베리(partridgeberry)'라고 부른다.
월귤은 거의 재배되지 않지만, 야생에서 과실을 주로 얻는다.
야생에서 채집한 월귤은 북부, 중앙, 동부 유럽, 특히 핀란드, 노르웨이, 덴마크, 스웨덴, 발트 해 국가, 폴란드, 슬로바키아, 카렐리아, 러시아 등에서 인기있는 과일로, 공유지이나 사유지에서 유럽의 전통인 "자유 산책"에 따라 채집될 수 있다. 월귤은 상당히 시큼한 편이라, 월귤잼, 주스, 콩포트, 시럽 등의 형태로 먹기 전에 월귤은 거의 항상 조리되거나, 당화해서 먹는다.
월귤(Vaccinium vitis-idaea, 越橘)은 속씨식물인 진달래과의 작은 상록수의 관목으로 과실수를 맺는다. 원산지는 북부 유라시아 대륙과 북미로 온대기후에서 북극에 가까운 기온에서 자란다. 월귤은 대한민국에서도 자라는 것으로 보고되며, 땃들쭉이라고도 부르며, 북한에서는 땅들쭉이라 부른다. 베리류 중 하나다.
월귤은 영어 문화권에서 '링곤베리(lingonberry)', '카우베리(cowberry)', 혹은 '폭스베리(foxberry)', '마운틴 크랜베리(mountain cranberry)', '로부시 크랜베리(lowbush cranberry)' 등으로 부르며, 캐나다의 뉴펀들랜드 래브라도주에서는 '파트리지베리(partridgeberry)'라고 부른다.
_-_geograph.org.uk_-_955887.jpg)
.JPG)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
_-_geograph.org.uk_-_955887.jpg)
.JPG)
_-_geograph.org.uk_-_955887.jpg)
.jpg)
.jpg)
![[2]](http://linnaeus.nrm.se/flora/di/erica/vacci/vaccvitn.jpg){kind=link}
![[3]](http://linnaeus.nrm.se/flora/di/erica/vacci/vaccvitv.jpg){kind=link}