Vintaloosa [1][2][3] (Alosa fallax) ehk vinträim[4] on heeringlaste sugukonda aloosa perekonda kuuluv kala.
Vintaloosa elab Euroopa vetes: Atlandi ookeani idakalda põhjapoolkeral Maroko rannikust Norra rannikuni Trondheimi juures ja Islandini, Põhjameres, Läänemere lõunarannikul kuni Stockholmini, Vahemeres ning Mustas meres. [3]
Eesti vetes kohtab vintaloosat harva. Veel läinud sajandi alguses oli vintaloosal tööndusliku kala tähtsust Eestiski, peamiselt küll lõunapoolses rannikuvees, Läti lähedal. Aga isegi 1930. aastatest on kirjeldusi, mille järgi vintalaloosat on müüdud suitsutatu ja värskena. [5]
Vintaloosa kasvab 50–60 cm pikkuseks ja keskmiselt 620 g raskuseks. Pea on madal ja kitsas. Keha külgedel on peaaegu alati rida tumedaid tähne. Lõpusepiisid on esimesel lõpusekaanel 30–80, need on lühikesed ja tugevad. Selgroolülisid on 55–59. [3]
Vintaloosa jaguneb 6–8 alamliigiks, kellest osa on siirdekalad ja osa elab magevees. [3]
Tähtsaimad siirdevormid on atlandi vintaloosa (Alosa fallax fallax) ehk vinträim ja vahemere vintaloosa (Alosa fallax nilotica). Vinträim saab suguküpseks 2–3-aastaselt, kui ta on 27–30 cm pikk ja kaalub 150 g. Jõgedesse tõuseb ta teistest aloosadest hiljem: aprilli keskpaigast juuni alguseni. See võib tuleneda sellest, et ta on kõige põhjapoolsema levikuga alamliik ja elab paigus, kus jõed on kaua jääs. Ta koeb alamjooksul. [3]
Vahemere vintaloosa elab Vahemeres, Aadria meres ja Marmara meres ning üksikisenditena Mustaski meres. Tiberisse tõuseb ta märtsi algul. Ta koeb öösel madalates kivise põhjaga kohtades Tiberi suudmest 210 km ülesvoolu 22–25 °C juures. Ärakudenud kalad laskuvad juuni lõpul merre. Ta toitub vähikestest, põhiliselt kirpvähist, aga vahel väikestest kaladest (anšoovisest ja väikestest sardiinidest). [3]
Tähtsaimad mageveelised ehk järverassid on Iirimaal Killarney järvedes levinud alamliik iiri vintaloosa (Alosa fallax killarnensis) ja Itaalia osas järvedes levinud alamliik itaalia vintaloosa (Alosa fallax lacustris). [3]
Vintaloosad toituvad planktonis leiduvatest vähilaadsetest. Kudemiseks rändavad enamasti jõgedesse. Kudemisperioodiks kogunevad nad suuremate jõgede suudmealale ja rändavad sealt kudema jõgede alamjooksudele. Vintaloosa koeb 80–200 tuhat marjatera, millest 3–8 päeva jooksul kooruvad maimud.
Vintaloosa (Alosa fallax) ehk vinträim on heeringlaste sugukonda aloosa perekonda kuuluv kala.
Vintaloosa elab Euroopa vetes: Atlandi ookeani idakalda põhjapoolkeral Maroko rannikust Norra rannikuni Trondheimi juures ja Islandini, Põhjameres, Läänemere lõunarannikul kuni Stockholmini, Vahemeres ning Mustas meres.
Eesti vetes kohtab vintaloosat harva. Veel läinud sajandi alguses oli vintaloosal tööndusliku kala tähtsust Eestiski, peamiselt küll lõunapoolses rannikuvees, Läti lähedal. Aga isegi 1930. aastatest on kirjeldusi, mille järgi vintalaloosat on müüdud suitsutatu ja värskena.
Vintaloosa kasvab 50–60 cm pikkuseks ja keskmiselt 620 g raskuseks. Pea on madal ja kitsas. Keha külgedel on peaaegu alati rida tumedaid tähne. Lõpusepiisid on esimesel lõpusekaanel 30–80, need on lühikesed ja tugevad. Selgroolülisid on 55–59.
Vinträim ehk atlandi vintaloosa (Alosa fallax fallax) on heeringlaste sugukonda aloosa perekonda kuuluv vintaloosa alamliik. [1]
Vinträim elab Põhjameres, Norra meres kuni Trondheimi ja Islandini ning Läänemere lõunarannikul kuni Stockholmini. [1]
Eesti vetes kohtab vinträime harva. Veel läinud sajandi alguses oli vinträimel töönduskala tähtsus Eestiski, peamiselt küll lõunapoolses rannikuvees, Läti lähedal. Aga isegi 1930. aastatest on kirjeldusi, mille järgi vinträime on müüdud suitsutatu ja värskena. [2]
Vinträim kasvab 50–60 cm pikkuseks ja keskmiselt 620 g raskuseks. Pea on madal ja kitsas. Keha külgedel on peaaegu alati rida tumedaid tähne. Lõpusepiisid on esimesel lõpusekaanel 30–80, need on lühikesed ja tugevad. Selgroolülisid on 55–59. [1]
Vinträim saab suguküpseks 2–3-aastaselt, kui ta on 27–30 cm pikk ja kaalub 150 g. Jõgedesse tõuseb ta teistest aloosadest hiljem: aprilli keskpaigast juuni alguseni. See võib tuleneda sellest, et ta on kõige põhjapoolsema levikuga alamliik ja elab paigus, kus jõed on kaua jääs. Ta koeb alamjooksul. [1]
Vinträimed toituvad planktonis leiduvatest vähilaadsetest. Kudemiseks kogunevad nad suuremate jõgede suudmealale ja rändavad sealt kudema jõgede alamjooksudesse. Vinträim koeb 80 000–200 000 marjatera, millest 3–8 päeva jooksul kooruvad maimud.
Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi Pärnu osakonna laboris mõõdeti ja kaaluti 8. juunil 2010 üle 52,3 sentimeetri pikkune ja 1,34 kilogrammi raskune vinträim, kes oli suurim seni ametlikult registreeritud oma liigi esindaja, mis Eesti vetes püütud. [2]
Vinträim ehk atlandi vintaloosa (Alosa fallax fallax) on heeringlaste sugukonda aloosa perekonda kuuluv vintaloosa alamliik.
Vinträim elab Põhjameres, Norra meres kuni Trondheimi ja Islandini ning Läänemere lõunarannikul kuni Stockholmini.
Eesti vetes kohtab vinträime harva. Veel läinud sajandi alguses oli vinträimel töönduskala tähtsus Eestiski, peamiselt küll lõunapoolses rannikuvees, Läti lähedal. Aga isegi 1930. aastatest on kirjeldusi, mille järgi vinträime on müüdud suitsutatu ja värskena.
Vinträim kasvab 50–60 cm pikkuseks ja keskmiselt 620 g raskuseks. Pea on madal ja kitsas. Keha külgedel on peaaegu alati rida tumedaid tähne. Lõpusepiisid on esimesel lõpusekaanel 30–80, need on lühikesed ja tugevad. Selgroolülisid on 55–59.
Vinträim saab suguküpseks 2–3-aastaselt, kui ta on 27–30 cm pikk ja kaalub 150 g. Jõgedesse tõuseb ta teistest aloosadest hiljem: aprilli keskpaigast juuni alguseni. See võib tuleneda sellest, et ta on kõige põhjapoolsema levikuga alamliik ja elab paigus, kus jõed on kaua jääs. Ta koeb alamjooksul.
Vinträimed toituvad planktonis leiduvatest vähilaadsetest. Kudemiseks kogunevad nad suuremate jõgede suudmealale ja rändavad sealt kudema jõgede alamjooksudesse. Vinträim koeb 80 000–200 000 marjatera, millest 3–8 päeva jooksul kooruvad maimud.
Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi Pärnu osakonna laboris mõõdeti ja kaaluti 8. juunil 2010 üle 52,3 sentimeetri pikkune ja 1,34 kilogrammi raskune vinträim, kes oli suurim seni ametlikult registreeritud oma liigi esindaja, mis Eesti vetes püütud.
