Homininae (ka hominiinid) on esikloomaliste seltsi inimlaste sugukonda kuuluv alamsugukond.
Teaduslikult kirjeldas seda alamsugukonda esimesena Briti zooloog John Edward Gray 1825.
Sellesse alamsugukonda kuuluvad kolm tänapäevast perekonda: inimene ning Aafrika inimahvid gorilla ja šimpans. Vanim sellesse sugukonda kuuluv liik Sahelanthropus tchadensis elas hilismiotseenis 6-7 miljonit aastat tagasi Tšaadi järve lähedal.
Alamsugukonnas Homininae eristatakse kahte rühma. Üks rühm, Gorillini, elas lähisekvatoriaalse kliimaga piirkondades, kus oli nii tihedat metsa kui avatud hõrendikke. Mõnel määral olid nad kohastunud eluks maapinnal. Neil olid tugevad lõualuud ja suured paksu vaabaga purihambad. Teine rühm, Hominini, elas ekvatoriaalses kliimas, vähem aastaaegade rütmile alluvas metsas puu otsas ja liikus oksalt oksale rippuvalt hoogeldes. Nende lõualuud olid kergema ehitusega ja hambad polnud nii suured kui eelmisel rühmal. Gorillini ja Hominini lahknesid umbes 7 miljonit aastat tagasi.
Enam ei liigitata orangutane (alamsugukond Ponginae) hominiinide hulka, sest gorilla ja šimpans on inimesega lähemalt sugulased kui orangutaniga.
2012. aasta seisuga ei ole kirjeldatud ühtki väljasurnud gorilla- ega šimpansiliiki. Väljasurnud perekondi ja liike on kirjeldatud küll hulganisti, aga kõik nad on inimestega lähemalt sugulased kui gorilla või šimpansiga. See tuleneb asjaolust, et gorillad ja šimpansid elavad happelise pinnasega selvades, kus fossiilid üldse väga halvasti säilivad.
Gorillade, šimpanside ja inimese eellaste ühine esivanem võib olla Nakalipithecus nakayamai. Sellest liigist leitud lõualuu on 10 miljonit aastat vana. See avastati Aafrikas ja see annab kinnitust seisukohale, et alamsugukond Homininae kujunes välja Aafrikas, mitte Aasias.[1]
Alamsugukonnale Hominini on omane tagajalgadel kõndimine. Kui näiteks orangutanid toetavad kõndides end rusikatega, siis gorillad üksnes sõrmenukkidega ning inimesed ja šimpansid ei pea end üldse toetama.
Alamsugukonnale Hominini on omane aju suur mass võrreldes keha massiga. Eriti kehtib see inimese kohta. Inimeste ajumaht on viimase paari miljoni aasta jooksul oluliselt suurenenud, alates 600 cm³-st liigil homo habilis kuni 1500 cm³-ni neandertallasel. Kuid pärisinimese ajumaht on 1250 cm³, mis näitab, et lihtsast ajumahust olulisem on aju struktuur.
Alamsugukonnale Hominini on omane tööriistade kasutamine. Eriti paistab sellega silma inimene. Tööriistade abil on inimene loonud rikkaliku kultuuri ja muutnud maailma rohkem kui ükski teine liik planeedi Maa ajaloos.
Suguline dimorfism on alamsugukonnas erinev. Gorilladel on see selgesti märgatav, inimestel vähene. See võib olla seotud perekonna ülesehitusega: gorilladel peab karja juhtiv isane haaremit, šimpansid on promiskuiteetsed, inimesed tavaliselt monogaamsed.
Homininae (ka hominiinid) on esikloomaliste seltsi inimlaste sugukonda kuuluv alamsugukond.
Teaduslikult kirjeldas seda alamsugukonda esimesena Briti zooloog John Edward Gray 1825.
Sellesse alamsugukonda kuuluvad kolm tänapäevast perekonda: inimene ning Aafrika inimahvid gorilla ja šimpans. Vanim sellesse sugukonda kuuluv liik Sahelanthropus tchadensis elas hilismiotseenis 6-7 miljonit aastat tagasi Tšaadi järve lähedal.
Alamsugukonnas Homininae eristatakse kahte rühma. Üks rühm, Gorillini, elas lähisekvatoriaalse kliimaga piirkondades, kus oli nii tihedat metsa kui avatud hõrendikke. Mõnel määral olid nad kohastunud eluks maapinnal. Neil olid tugevad lõualuud ja suured paksu vaabaga purihambad. Teine rühm, Hominini, elas ekvatoriaalses kliimas, vähem aastaaegade rütmile alluvas metsas puu otsas ja liikus oksalt oksale rippuvalt hoogeldes. Nende lõualuud olid kergema ehitusega ja hambad polnud nii suured kui eelmisel rühmal. Gorillini ja Hominini lahknesid umbes 7 miljonit aastat tagasi.
Enam ei liigitata orangutane (alamsugukond Ponginae) hominiinide hulka, sest gorilla ja šimpans on inimesega lähemalt sugulased kui orangutaniga.
2012. aasta seisuga ei ole kirjeldatud ühtki väljasurnud gorilla- ega šimpansiliiki. Väljasurnud perekondi ja liike on kirjeldatud küll hulganisti, aga kõik nad on inimestega lähemalt sugulased kui gorilla või šimpansiga. See tuleneb asjaolust, et gorillad ja šimpansid elavad happelise pinnasega selvades, kus fossiilid üldse väga halvasti säilivad.
Gorillade, šimpanside ja inimese eellaste ühine esivanem võib olla Nakalipithecus nakayamai. Sellest liigist leitud lõualuu on 10 miljonit aastat vana. See avastati Aafrikas ja see annab kinnitust seisukohale, et alamsugukond Homininae kujunes välja Aafrikas, mitte Aasias.
Alamsugukonnale Hominini on omane tagajalgadel kõndimine. Kui näiteks orangutanid toetavad kõndides end rusikatega, siis gorillad üksnes sõrmenukkidega ning inimesed ja šimpansid ei pea end üldse toetama.
Alamsugukonnale Hominini on omane aju suur mass võrreldes keha massiga. Eriti kehtib see inimese kohta. Inimeste ajumaht on viimase paari miljoni aasta jooksul oluliselt suurenenud, alates 600 cm³-st liigil homo habilis kuni 1500 cm³-ni neandertallasel. Kuid pärisinimese ajumaht on 1250 cm³, mis näitab, et lihtsast ajumahust olulisem on aju struktuur.
Alamsugukonnale Hominini on omane tööriistade kasutamine. Eriti paistab sellega silma inimene. Tööriistade abil on inimene loonud rikkaliku kultuuri ja muutnud maailma rohkem kui ükski teine liik planeedi Maa ajaloos.
Suguline dimorfism on alamsugukonnas erinev. Gorilladel on see selgesti märgatav, inimestel vähene. See võib olla seotud perekonna ülesehitusega: gorilladel peab karja juhtiv isane haaremit, šimpansid on promiskuiteetsed, inimesed tavaliselt monogaamsed.
