Taigatihane (Parus cinctus, sünonüüm Poecile cinctus) on linnuliik tihaslaste sugukonnas tihase perekonnas. Taigatihane on Eestis eksikülaline.
Taigatihane on levinud hajusa kuni suhteliselt tavalise haudelinnuna Euraasia põhjaosas Skandinaavia kesk- ja põhjaosast läbi Siberi kuni Alaskani ja Kanada loodeosani. Ta on tihastest ainus liik, kes on levinud nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas. Taigatihane on paigalind. Eestisse on ta sattunud üksikutel kordadel, esmakordselt kohati teda Kablis 1977. oktoobris [1].
Taigatihane on põhjala karmide oludega kohastunud koheva sulestikuga, suure pea ja pika sabaga tihane. Üldpikkus 13,5-14 cm. Tal on tumepruun lagipea, laialt mustjaspruun kurgualune ja kaneelpruun selg. Põsed ja alapool valged, tiivasuled mustjad heledate servadega, kehakülgedel on pruunikas varjund.[2] Häälitsused on mitmekesised, paljud neist sarnanevad põhjatihase omadega. Laul on kähedavõitu "tsip tsjiep tsjiep" või lühike jada, nt "ptirie-lii, ptirie-lüü, ...".[3]
Taigatihane asustab vanu kuuse-, männi- ja lehisemetsi ja tundrakaasikuid, sageli jõgede kaldametsi. Majandatavates metsades eelistab ta tihedaid okaspuistuid vanade puudega, mille tüvesid katab kõdu.[2]
Taigatihase toiduks on putukad, teod, ämblikud ja seemned. Talvel külastab prügikohti ja lindude toidulaudu. Ta kogub aastaringselt rohkesti toiduvarusid. [2]
Taigatihase pesitsusperiood on mais-juunis. Emaslind ehitab pesa puuõõnde maast kuni viie meetri kõrgusele. Pesitseb ka pesakastides. Pesa koosneb samblast ja rohust ning on tihedalt vooderdatud karvade ja jõhvidega. Kurnas on 4-11, tavaliselt 6-10 muna. Taigatihane pesitseb korra aastas. Vanalinnud on väga paiksed, nad püsivad oma territooriumil aastaringselt. Taigatihane talub edukalt Siberi -60°C pakast. [2]
Taigatihane (Parus cinctus, sünonüüm Poecile cinctus) on linnuliik tihaslaste sugukonnas tihase perekonnas. Taigatihane on Eestis eksikülaline.