Karelehelised (Boraginaceae) on kaheiduleheliste sugukond, kuhu kuulub nii põõsaid, puid kui rohttaimi ning isegi liaane. Kokku arvatakse siia 148–156 perekonda umbes 2740 liigiga.
Kareleheliste sugukonnal pole veel ühtset tunnustatud seltsilist määrangut, kuna tegu on parafüleetilise rühmaga. Cronquisti süsteemi järgi loeti neid iminõgeselaadsete (Lamiales) seltsi, praegu aga pooldatakse neid pigem näha iseseisva seltsina Boraginales.
Enamikul liikidel on vars ümmarguse ristlõikega.
Peaaegu kõikidel karelehelistel on karedate karvadega (liht)lehed. Karvad on karedad sellepärast, et sisaldavad ränidioksiidi SiO2 ja kaltsiumkarbonaati CaCO3. Mõne liigi karvakesed võivad tekitada inimestel sügelust või löövet, eriti inimestel, kes nendega sageli kokku puutuvad, näiteks aednikud. Lehed paiknevad tavaliselt vahelduvalt, harva ka paarikaupa vastakuti. Lehed on tavaliselt terved ja terve servaga, ainult mõnel liigil ebamääraselt saagja servaga.
Õied on tavaliselt mitme, aga sageli ka ebaselgelt kahe sümmeetriateljega. Õied on neljatised või viietised. Tolmukaid on samuti 5. Sigimik on ülemine. Õiekrooni neelus on enamasti mühksoomused. Õisikuks on kõige sagedamini tähk või pähik, aga küllalt sageli ka pööris. Õied puhkevad ühe- või kahekaupa. Mõnel liigil põhjustavad antotsüaniinid vananenud õie värvuse muutumise punasest siniseks. Arvatavasti tuleb see sellest, et karelehelisi tolmeldavad putukad ja niimoodi näitab taim neile, et nendes õites on õietolm ja nektar juba otsa saanud.
Viljal on kaks viljalehte. Vili on viljalihata ja jaguneb 4 pähklikeseks, mis on kinnitunud õiepõhja või selle väljakasvu külge. Mõnel liigil on pähklikesi vähem, 1 või 2, veel harvem on taimel luuvili.
Esimest korda kirjeldas karelehelisi teaduslikult Antoine Laurent de Jussieu 1789.
Järgmistes kareleheliste perekondades leidub Eestis kasvavaid liike.
Karelehelised (Boraginaceae) on kaheiduleheliste sugukond, kuhu kuulub nii põõsaid, puid kui rohttaimi ning isegi liaane. Kokku arvatakse siia 148–156 perekonda umbes 2740 liigiga.
Kareleheliste sugukonnal pole veel ühtset tunnustatud seltsilist määrangut, kuna tegu on parafüleetilise rühmaga. Cronquisti süsteemi järgi loeti neid iminõgeselaadsete (Lamiales) seltsi, praegu aga pooldatakse neid pigem näha iseseisva seltsina Boraginales.
Enamikul liikidel on vars ümmarguse ristlõikega.
Peaaegu kõikidel karelehelistel on karedate karvadega (liht)lehed. Karvad on karedad sellepärast, et sisaldavad ränidioksiidi SiO2 ja kaltsiumkarbonaati CaCO3. Mõne liigi karvakesed võivad tekitada inimestel sügelust või löövet, eriti inimestel, kes nendega sageli kokku puutuvad, näiteks aednikud. Lehed paiknevad tavaliselt vahelduvalt, harva ka paarikaupa vastakuti. Lehed on tavaliselt terved ja terve servaga, ainult mõnel liigil ebamääraselt saagja servaga.
Õied on tavaliselt mitme, aga sageli ka ebaselgelt kahe sümmeetriateljega. Õied on neljatised või viietised. Tolmukaid on samuti 5. Sigimik on ülemine. Õiekrooni neelus on enamasti mühksoomused. Õisikuks on kõige sagedamini tähk või pähik, aga küllalt sageli ka pööris. Õied puhkevad ühe- või kahekaupa. Mõnel liigil põhjustavad antotsüaniinid vananenud õie värvuse muutumise punasest siniseks. Arvatavasti tuleb see sellest, et karelehelisi tolmeldavad putukad ja niimoodi näitab taim neile, et nendes õites on õietolm ja nektar juba otsa saanud.
Viljal on kaks viljalehte. Vili on viljalihata ja jaguneb 4 pähklikeseks, mis on kinnitunud õiepõhja või selle väljakasvu külge. Mõnel liigil on pähklikesi vähem, 1 või 2, veel harvem on taimel luuvili.
Esimest korda kirjeldas karelehelisi teaduslikult Antoine Laurent de Jussieu 1789.
