nimet breadcrumb-navigoinnissa
Must pässik (Inonotus obliquus) on seeneliik pässiku perekonnast. Must pässik on taimepatogeen ja ravimseen.
Musta pässiku viljatut mügarlikku moodustist nimetatakse kasekäsnaks[1] (mitte segi ajada teise puuseeneliigiga, mille liiginimi on kasekäsn).
Eesti pärimustekstides teatakse teda kui vähirohtu. Musta pässiku rahvakeelsed nimetused on kasekäbakas, kasekäsn, must kõbjas, must torik.
Musta pässiku basidiospoorid levivad õhu kaudu ja langevad kahjustada saanud elavate lehtpuude tüvedele.[2] Spoorid tungivad vigastatud koore kaudu tüvesse ja neist areneb peremeespuu mahlast toituv mütseel. Kase või mitut muud liiki lehtpuude tüve külge kasvab ebakorrapärase kuju, krobelise ja kergesti puruneva välispinnaga must mügar. Nende steriilsete mügarate all paiknevad musta pässiku õhukesed ja liibuvad viljakehad (pässikukühm ise on steriilne). Mitmete allikate kohaselt loob must pässik viljakeha üksnes ühe korra elus ja toimub see pärast peremeespuu surma.
Tänapäeval on hakatud tegelema musta pässiku viljakehade kunstliku kasvatamisega.
Niidid sisenevad puitu ja põhjustavad valgemädanikkku (Raal, 464:2010), kuid haigus kulgeb elavas peremeespuus aeglaselt – 10~80+ aastat.
Must pässik kasvab looduses kaua. Pärast 10–15 aastat parasitismi võivad need mügarikud (mida kutsutakse ka tšaagaks) kasvada 0,5 kuni 1,5 meetri suuruseks ja 10–15 cm jämeduseks ning kaaluda kuni 5 kg või rohkem. (Shashkina jt, 560:2006) Must pässik kasvab pärast "lõikust" (teda pole võimalik päriselt puid kahjustamata kasekoorelt noa või kirveta eemaldada) tagasi.
Osade allikate kohaselt põhjustab must pässik peremeespuu surma.
Must pässik parasiteerib lisaks kasele (Betula sp) ka lepal (Alnus sp), pöögil (Fagus sp), harilikul tammel jt lehtpuudel kes kasvavad Venemaal, Soomes, Põhja-Ameerikas, Ida-Euroopas ja Jaapanis laiuskraadiel 45°N-50°N.
Musta pässiku peremeespuud Euraasias on lamedalehine kask (Betula platyphylla), arukask (Betula pendula), dauuria kask (Betula davurica), Põhja-Ameerikas aga paberikask (Betula papyrifera) ja kollane kask (Betula alleghaniensis). (Haines)
Ta on haruldane seen, ühel musta pässiku kasvualal on tema esinemissageduseks 1:15 000[3] teise allika kohaselt üks must pässik 20 000 puu kohta.( Song jt, 2013) Eestis on ta metsas, parkides ja puisniitudel väga sage. (Raal lk 142;2010b)[4]
1955. aastal nimetas Medical Academy of Science in Moscow musta pässiku vähivastaseks aineks. (Song jt, 2013) Nüüdisaegse meditsiini kasekäsna preparaatide ravitoime on harilikult nõrk, kaudne ja ajutine ([5]).
Pikemalt artiklis Jalakapässik
Must pässik ja tema lähisugulane jalakapässik (Inonotus ulmicola Corfixen) sarnanevad nii välisilmelt kui ka ehituselt. Mõlemad moodustavad õhukesed (0,5–1 cm) punakaspruunid viljakehad suvel puukoore alla ja suruvad selle siis tüve küljest lahti.
Jalakapässik erineb mustast pässikust mitme tunnuse poolest:
Musta pässiku seeneniidistiku all võidakse mõelda nii seene niidistikku, mis paikneb melaniinirohke musta värvi koore all ja kasvab looduslikult sisenedes peremeespuusse kui ka kultuuris kasvatatud kultuurseeneniidistikku.
Looduslik musta pässiku seeneniidistik loob toitainetevõrgustiku ja aeglaselt toitudes (10~80+ aastat) põhjustab valgemädanikkku (Raal, 464:2010) või ka peremeespuu surma. Must pässik kasvab looduses kaua ja on haruldane seen, 20 000 puu kohta leiab ühe seene poolt "ülevõetava" lehtpuu.(Song jt, 2013)
Tänapäeval on hakatud selle haruldase seene asemel teadusuuringutes kasutama tema kultuuris "kasvatatud" seeneniidistikku.
Arvatakse, et metsiku tšaaga seeneniidistiku ja tema inimeste kaasabil kasvatatud seeneniidistiku toimed, siin kirjutatakse peamiselt põletiku-, vähi- ja valuvastastest ning immunomodulaarsetest ja anitoksüdantsetest toimetest, inimorganismis võivad mõneti sarnaneda, kuid on siiski ka erinevusi, nii evivad Mizuno jt (1999) kohaselt sklerootsiumi polüsahhariidid vähivastast toimet, kuid kultuurseeneniidistiku omad mitte.
Teadusuuringutes kasutatakse musta pässiku mitmeid eri tüvesid, nagu Inonotus obliquus BELYU1102, BELYU1103, BELYU1105, BELYU1106, ja BELYU1107 (need tüved on eraldatud Venemaal ja Jaapanis kasvanud lamedalehise kase (Betula platyphylla) steriilsetest mügaratest (sklerootsium); DSMZ8659, MAFF420279, MAFF420102 jmt.
Huvi on pälvinud mitmete seeneliikide polüsahhariidid, millel on tuvastatud osade imetajade rakutüüpidele tervistav toime, sh vähirakkude kasvu inhibeeriv toime, nagu näiteks šiitake (Lentinula edodes (Berk.) Pegler, 1976) viljakehas leiduv polüsahhariid lentinaan ja libliktageli (Trametes versicolor (L.) Lloyd, 1921) viljakehas leiduv polüsahhariid-K, lõhislehiku (Schizophyllum commune Fr., 1815) schizophyllan jmt. Vähirakkudele inhibeerivaid ja immunomodulleerivaid toimeid avaldavad ka mitmed musta pässiku keemilised ühendid, nende hulgas polüsahhariidid.
Kim jt (2005) valisid musta pässiku polüsahhariidide immunoodulatoorsete toimete uurimiseks rakutasandil seenetüve Inonotus obliquus BELYU1102 fermentatsioonisaaduse. Takashi jt (1999) uuringu kohaselt evivad pässiku sklerootsiumi polüsahhariidid otsest ja seeneniidistiku omad kaudset vähivastast toimet.
Kim jt (2005) uuringus kasutati SPF-loomadena 4–6 nädala vanuseid emashiiri (BDF1, C3H/HeJ ja C3H/HeN), neil eraldati põrna B- ja T-rakud ja kõhuõõne makrofaagid (Han jt, 2001) ja toimeid uuriti RAW 264,7 rakuliiniga (hiire makrofaagid) võrrelduna. Katses kasutatud aktiivne endopolüsahhariid suurendas küll B-rakkude IgM antikehade paljunemist, IL-1h, IL-6, TNF-a, ja iNOS ekspressiooni makrofaagides, kuid ei avaldanud toimeid T-rakkude, nagu Th1-rakkude IL-2 ekspressioon või Th2-rakkude IL-4 ekspressioon, paljunemisele. (Kim jt, 2005)[6]
Kim jt (2006) eraldasid kultuuris kasvatatud (fermenteeritud) musta pässiku seeneniidistikust endopolüsahhariidi ja uurisid selle vähivastaseid toimeid in vitro ja in vivo katsetes.
Metsiku musta pässiku seeneniidistiku endo-polysaccharide on spetsiifiline B-rakkude ja makrofaagide aktivaator, sarnaselt (humoraalse immuunsuse aktivaatorina) toimib ka kultuuris aretatud seeneniidistiku sünteesitud endo-polysaccharide (Kim jt, 2005). Uurimaks viimati mainitud aine inhibeerivaid toimeid hiire melanoomirakkudesse[7] kasutati ühes uuringus musta pässiku seenetüve BELYU1102 (Kim jt, 2005), mis eraldatud lamedalehise kase sklerootsiumit Hokkaidō saarel (Jaapan), sellest fermneteerimise teel eraldatud endo-polysaccharide, SPF-loomi (specific pathogen-free (SPF)) BDF1 emashiirte näol ja mitut tüüpi vähirakuliine.[8]
Enne seda uuringut puudus paljuski informatsioon kultiveeritud musta pässiku seeneniidistiku endo-polysaccharide koostise kohta. Uuringu kohaselt on aine erinevate fraktsioonide suhkrute sisaldus (mannoos, glükoos, fukoos, galaktoos, glükosamiin, galaktoosamiin) varieeruv.
Katsehiirtele implanteeriti kõhuõõnesiseselt melanoomirakud [9] ja edasi uuriti hiirte, kellele manustati endo-polysaccharide kui ka kontrollhiirte, elulemusnäitajaid. Polüsahhariidi immunomodulatoorseid ja farmakoloogilisi toimeid hinnati in vivo; tulemused indikeerivad kõnealuse polüsahhariidi inhibeerivaid toimeid BDF1 hiirte melanoomirakkude kasvule hiire kõhuõõnes.
Aga melanoomirakkude kasvades makrofaagide tsütostaatilisus ja tsütotoksilisus alanes või kadus, seega makrofaagidest ei piisa melanoomirakkude paljunemise piiramiseks ja nimetatud rakkudest ei piisa arvukate vähirakkude kontrollimiseks. Enamikku vähirakke ei mõjutanud ka suurtes doosides (200 μg/ml) manustatud polüsahhariidi ravi otse vaid arvatavasti läbi kõhuõõne makrofaagide aktivatsiooni – indutseerides lämmastikoksiidi ja tsütokiinide (nagu proinflammatoorsed tsütokiinid IL-1β, IL-6, iNOS ja TNF-α) ekspressiooni. Uurimistulemused on kooskõlas Kim jt (2005) uuringu tulemustega. (Kim jt 2006).[10]
Gao jt (2009) määrasid kõrglahutus-vedelikkromatograafia (HPLC) meetodil kultuuris kasvatatud tšaaga viljakehade seeneniidistiku steroidide sisalduse, leidus betuliini, ergo-, kole-, lano-, stigma- ja sitosterooli.[11]
Must pässik (Inonotus obliquus) on seeneliik pässiku perekonnast. Must pässik on taimepatogeen ja ravimseen.
Musta pässiku viljatut mügarlikku moodustist nimetatakse kasekäsnaks (mitte segi ajada teise puuseeneliigiga, mille liiginimi on kasekäsn).
Eesti pärimustekstides teatakse teda kui vähirohtu. Musta pässiku rahvakeelsed nimetused on kasekäbakas, kasekäsn, must kõbjas, must torik.
Musta pässiku basidiospoorid levivad õhu kaudu ja langevad kahjustada saanud elavate lehtpuude tüvedele. Spoorid tungivad vigastatud koore kaudu tüvesse ja neist areneb peremeespuu mahlast toituv mütseel. Kase või mitut muud liiki lehtpuude tüve külge kasvab ebakorrapärase kuju, krobelise ja kergesti puruneva välispinnaga must mügar. Nende steriilsete mügarate all paiknevad musta pässiku õhukesed ja liibuvad viljakehad (pässikukühm ise on steriilne). Mitmete allikate kohaselt loob must pässik viljakeha üksnes ühe korra elus ja toimub see pärast peremeespuu surma.
Tänapäeval on hakatud tegelema musta pässiku viljakehade kunstliku kasvatamisega.
Niidid sisenevad puitu ja põhjustavad valgemädanikkku (Raal, 464:2010), kuid haigus kulgeb elavas peremeespuus aeglaselt – 10~80+ aastat.
Must pässik kasvab looduses kaua. Pärast 10–15 aastat parasitismi võivad need mügarikud (mida kutsutakse ka tšaagaks) kasvada 0,5 kuni 1,5 meetri suuruseks ja 10–15 cm jämeduseks ning kaaluda kuni 5 kg või rohkem. (Shashkina jt, 560:2006) Must pässik kasvab pärast "lõikust" (teda pole võimalik päriselt puid kahjustamata kasekoorelt noa või kirveta eemaldada) tagasi.
Osade allikate kohaselt põhjustab must pässik peremeespuu surma.
Must pässik parasiteerib lisaks kasele (Betula sp) ka lepal (Alnus sp), pöögil (Fagus sp), harilikul tammel jt lehtpuudel kes kasvavad Venemaal, Soomes, Põhja-Ameerikas, Ida-Euroopas ja Jaapanis laiuskraadiel 45°N-50°N.
Musta pässiku peremeespuud Euraasias on lamedalehine kask (Betula platyphylla), arukask (Betula pendula), dauuria kask (Betula davurica), Põhja-Ameerikas aga paberikask (Betula papyrifera) ja kollane kask (Betula alleghaniensis). (Haines)
Ta on haruldane seen, ühel musta pässiku kasvualal on tema esinemissageduseks 1:15 000 teise allika kohaselt üks must pässik 20 000 puu kohta.( Song jt, 2013) Eestis on ta metsas, parkides ja puisniitudel väga sage. (Raal lk 142;2010b)
1955. aastal nimetas Medical Academy of Science in Moscow musta pässiku vähivastaseks aineks. (Song jt, 2013) Nüüdisaegse meditsiini kasekäsna preparaatide ravitoime on harilikult nõrk, kaudne ja ajutine ().
