الأسماء في صفحات التنقل
See artikkel räägib kalaliigist; perekonna kohta vaata artiklit Heeringas (perekond) Atlandi heeringas ehk harilik heeringas (Clupea harengus) on heeringlaste sugukonda heeringa perekonda kuuluv kalaliik.
Atlandi heeringas jaguneb neljaks alamliigiks. Läänemerd asustab räim (Clupea harengus membras). Skandinaavia heeringas ehk kevadkuduheeringas koeb Norra ranniku läheduses, Orkney ja Shetlandi saarte ookeanipoolsetes vetes, Fääri saarestiku ümbruse mandrinõlval ja piki Islandi lõunarannikut. Suvikuduheeringas elab Islandi ja Fääri saarte vetes, Lõuna-Gröönimaa fjordides ning eriti Uus-Inglismaa ja Uus-Šotimaa šelfialal. Põhjamere heeringa kogu elutsükkel möödub Põhjameres. [1]
Atlandi heeringas võib kasvada kuni 45 cm pikkuseks ja kaaluda üle poole kilogrammi. Kõige raskemad isendid kaaluvad märgatavalt üle 1 kg.
Nende peamise toidu moodustavad aerjalalised, krillid, noolussid ja väikesed kalad. Atlandi heeringa vaenlased on hülged, vaalad, tursad ja mitmed teised suuremad kalad.
Atlandi heeringas on maailma üks tähtsamaid töönduskalu. Neil on tohutu ulatuse ja suure produktiivsusega turgutusala. Nende kasv on kiire, eluiga ulatub 15–18 aastani ja tänu sellele koosneb nende kuduasurkond paljudest vanuserühmadest. [1]
Viimastel aastakümnetel on seoses püügi intensiivistumisega palju tähelepanu pööratud heeringa arvukuse uurimisele. Norra teadlased varustasid kümneid tuhandeid kalu terasplaadikestega, mis lasti vedrupüstoli abil heeringa kehaõõnde. Seda märgistamisviisi taluvad heeringad täiesti rahuldavalt. Heeringad lasti merre tagasi. Hiljem kontrolliti püütud heeringatest valmistatud kalajahu elektromagnetitega ja osa märgiseid saadi kätte. Heeringavaru määrati valemi põhjal, mille järgi märgistatud kalade üldhulga ja taaspüütud heeringate suhe võrdub varu ja saagi suhtega. [1]
NSV Liidu ihtüoloogid määrasid hüdroakustilise seadme abil heeringaparvede ruumala talvituskohtades ja nende tiheduse veealuse fotografeerimise teel. [1]
Mõlemad meetodid andsid sarnase tulemuse: skandinaavia heeringate varu ulatus parima täienduse perioodil 12–12,5 miljoni tonnini. [1]
Suvikuduheeringate viljakus on tunduvalt suurem kui skandinaavia heeringatel, aga nende varu on mitu korda väiksem. [1]
Atlandi heeringas ehk harilik heeringas (Clupea harengus) on heeringlaste sugukonda heeringa perekonda kuuluv kalaliik.
Atlandi heeringas jaguneb neljaks alamliigiks. Läänemerd asustab räim (Clupea harengus membras). Skandinaavia heeringas ehk kevadkuduheeringas koeb Norra ranniku läheduses, Orkney ja Shetlandi saarte ookeanipoolsetes vetes, Fääri saarestiku ümbruse mandrinõlval ja piki Islandi lõunarannikut. Suvikuduheeringas elab Islandi ja Fääri saarte vetes, Lõuna-Gröönimaa fjordides ning eriti Uus-Inglismaa ja Uus-Šotimaa šelfialal. Põhjamere heeringa kogu elutsükkel möödub Põhjameres.
Atlandi heeringas võib kasvada kuni 45 cm pikkuseks ja kaaluda üle poole kilogrammi. Kõige raskemad isendid kaaluvad märgatavalt üle 1 kg.
Nende peamise toidu moodustavad aerjalalised, krillid, noolussid ja väikesed kalad. Atlandi heeringa vaenlased on hülged, vaalad, tursad ja mitmed teised suuremad kalad.
Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) on atlandi heeringa alamliik, kes elab Läänemeres.
Tavaline räim toitub planktonist. Hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke.[1]
Räim koeb kõval, kivisel või kruusasel põhjal 2–20 m sügavusel.[1]
22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.[2]
Räime keha on üsna lame, värvilt hõbedane ning tihti sinakasroheliste toonidega. Selja keskosas asub ainus seljauim. Soomused tulevad kergesti ära. Silmad on mõnevõrra suuremad kui atlandi heeringal.[3]
Tavaliselt on räim teistest heeringatest väiksem, enamasti alla 20 cm pikkune. Suguküpseks saab räim 2–3 aasta vanuselt, kui on 13–14 cm pikk. Esineb ka kiire kasvuga hiidräimi, kelle pikkus on 33–37,5 cm.[3]
Tavaliselt kaaluvad räimed veidi üle 20 g.[4]
Peale suuruse eristab räime teistest atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv. Räimel on neid 54–57.[1]
Eesti rannikuvetes saab eristada kolme räimeasurkonda: Liivi lahe räime, Läänemere kirdeosa avamereräime ja Soome lahe räime. [5] Kuna mõni asurkond koeb varasuvel (mais-juunis) ja mõni sügisel, siis on eristatud ka kevadräime ja sügisräime, kelle kategoriseerimises ja tunnustamises pole ihtüoloogid üksmeelel.
Räim on kohastunud eluks riimvees ja suudab kohati elada isegi magevees, näiteks mõnes Rootsi järves.[1]
Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Räime püütakse tavaliselt ranna lähedalt seisevvõrkude ja seisevnootadega.[1]
Rohkem kui pool saagist läheb konservide valmistamiseks (sprotid õlis ja räim tomatis). Erilise küpsetusmeetodi abil saadakse poolsuitsuräim. Väiksem osa saagist realiseeritakse jahutatult või külmutatult. Räime marineeritakse, suitsutatakse, praetakse või küpsetatakse hapukoore ja tilliga.
1954–1956 prooviti räime aklimatiseerida Araali merre. Kolm aastat peale marja toomist Araali hakkasid räimed seal juba kudema. Esimestel aastatel kasvas räim Araalis väga hästi, tunduvalt paremini kui Liivi või Visla lahes, kust ta pärineb. Räim sõi vähikesi (Diaptomus ja Dikerogammarus), kuid siiski hakkas räimede arvukus tunduvalt vähenema. Toidupuuduse, vaenlaste ja toidukonkurentide rohkuse tõttu ei tekkinudki Araali meres töönduslikku räimevaru.[1] Väikesearvuline räimepopulatsioon elab Väike-Araalis ka praegu.[6]
Tallinnas Kakumäe asumis on Räime tänav. Tänav ulatub Kakumäe teelt Tiskre ojani ja sealt edasi mööda ojakallast Kakumäe lahe äärde.
Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) on atlandi heeringa alamliik, kes elab Läänemeres.
Tavaline räim toitub planktonist. Hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke.
Räim koeb kõval, kivisel või kruusasel põhjal 2–20 m sügavusel.
22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.
