Gwas neidr o deulu'r Gomphidae (neu'r 'Gweision neidr tindrom') yw'r Ophiogomphus cecilia. Fel llawer o weision neidr, ei gynefin yw pyllau o ddŵr, llynnoedd, nentydd neu afonydd.
Gwas neidr o deulu'r Gomphidae (neu'r 'Gweision neidr tindrom') yw'r Ophiogomphus cecilia. Fel llawer o weision neidr, ei gynefin yw pyllau o ddŵr, llynnoedd, nentydd neu afonydd.
Klínatka rohatá (Ophiogomphus cecilia) je druh vážky z podřádu šídel.
Její tělo s délkou 55-60 mm[2] je žluto-zeleně zbarvené s černými úzkými pruhy na hrudi. Sameček je delší než samička.[2] Jako jediná klínatka, vyskytující se v Česku, má v přední části těla převládající nápadně zelenou barvu, ostatní klínatky jsou zbarveny žlutě. Oči se na temeni nestýkají (poznávací znak klínatek). Samička má na záhlaví útvary připomínající rohy, které jen málo převyšují oči. Křídla jsou čirá s rozpětím 65-75 mm.[3] Nohy má žluté s podélnými černými pruhy. Svrchu zadečku má žluté skvrny. Zadeček je u samečků na posledních článcích rozšířený.
Rozšířená je ve střední Asii, v Rusku, ve východní, střední a severní Evropě.[2] Ve Finsku její rozšíření dosahuje až polárního kruhu.[2] V Česku se vyskytuje většinou vzácně, ve východních, jižních a severních Čechách bývá hojnější.[4] V České republice je chráněna zákonem jako silně ohrožený druh.[5] Ohrožení klínatky rohaté spočívá hlavně v zániku biotopu, ve kterých se mohou vyvíjet její nymfy.[6]
Nymfy (larvy) se líhnou z vajíčka po několika týdnech. Vajíčko někdy může i přezimovat, většinou ale přezimovává nymfa. Nymfy žijí na písčitých dnech čistých tekoucích vod. Zde se živí malým vodním hmyzem. Nymfa se vyvíjí 2-4 roky.[7] Dospělci se líhnou od května do července. Létají až do konce září.[8] Dospělé klínatky zaletují někdy i daleko od vody, pak je lze potkat na lesních cestách, mýtinách apod. Často odpočívají na zemi nebo na vegetaci.[2] Samičky nemají kladélka, proto snáší vajíčka za letu nad vodní hladinou, na které jsou pak neseny proudem dál, než se uchytí na dně.[9]
Galerie klínatka rohatá ve Wikimedia Commons
Die Grüne Flussjungfer (Ophiogomphus cecilia, Syn.: Ophiogomphus serpentinus) ist eine Libellenart aus der Familie der Flussjungfern (Gomphidae), die zu den Großlibellen (Anisoptera) gehören. Häufig ist in der deutschsprachigen Literatur auch noch der Name Grüne Keiljungfer für die Art zu finden. Dieser Name ist jedoch nicht eindeutig, da als „Keiljungfern“ auch die Arten der Gattung Gomphus bezeichnet werden.
Die Grüne Flussjungfer ist eine kräftig gebaute Libelle mit einer Flügelspannweite von 6,5 bis 7,5 cm und einer Körperlänge von etwa 5 cm. Durch die lindgrüne Färbung der Brust ist die Art in beiden Geschlechtern kaum mit anderen Flussjungfern zu verwechseln, auch wenn ihr Hinterleib wie bei den anderen Arten der Gattung eine typische, gelb-schwarze Zeichnung aufweist, die eine hervorragende Tarnfärbung darstellt.
Das Hauptverbreitungsgebiet der Art liegt in Osteuropa und erreicht im Osten Kasachstan. Im Westen endet das geschlossene Areal etwa am Rhein. Die Verbreitungsgrenze verläuft im Norden durch das südliche Skandinavien, im Süden durch die Balkanhalbinsel und Nordgriechenland bis zum Kaukasus. Einzelne Streuvorkommen sind noch in der Po-Ebene, an der Loire und in Südfrankreich zu finden. Sämtliche Angaben zu Vorkommen der Grünen Flussjungfer auf der Iberischen Halbinsel sind falsch und beruhen auf Fehlbestimmungen von Zangenlibellen-Larven. Die Höhenverbreitung beschränkt sich meist auf tiefere Lagen unter 500 Metern. Einzelne, vagabundierende Individuen wurden allerdings in den Alpen bereits bis zu 1300 m nachgewiesen.
Die Grüne Flussjungfer besiedelt in erster Linie Fließgewässer des Tieflandes und der Ebene, von Bächen ab 50 cm Breite über Flüsse und Kanäle bis hin zu größeren Strömen. Als idealer Habitattyp wird meist ein kleinerer, beschatteter Bach mit sandigem Grund und sauberem Wasser in Waldgebieten angegeben, doch ist die ökologische Bandbreite dieser Art wesentlich größer: So kann sie auch die meisten Flüsse bis hin zu langsam fließenden Strömen besiedeln, und selbst in grundwasserbeeinflussten Stillgewässern ist eine Entwicklung der Larven möglich. Die Larven leben in unterschiedlichen, auch gröberen Sedimenten, meiden jedoch schlammige Bereiche.
Die Grüne Flussjungfer ist eine Libellenart des Hochsommers, ihre Emergenzperiode beginnt etwa Ende Mai und dauert bis in den August hinein. Die Flugzeit endet im Oktober.
Nach dem Schlupf verlassen die jungen Imagines das Gewässer und verteilen sich während einer etwa dreiwöchigen Reifungsperiode mehrere Kilometer vom Entwicklungsgewässer entfernt im Umland, in wärmeren Regionen auch häufig in den Hochlagen des umgebenden Berglandes. Erst als geschlechtsreife, adulte Tiere sind sie wieder am Gewässer zu finden. Meist kann man dort jedoch nur die Männchen beobachten, die an kleineren Fließgewässern gerne von Bäumen oder Steinen aus auf der Ausschau nach Weibchen im Abstand von einigen Metern nebeneinander sitzen, oder an größeren Flüssen in langsamem Flug über das Wasser patrouillieren. Die Weibchen kommen nur zur Paarung und zur Eiablage ans Gewässer und sind entsprechend selten zu beobachten.
Die Paarung beginnt sofort ohne Tandemflug mit dem Paarungsrad und dauert etwa fünf bis zehn Minuten. Anschließend fliegen die Weibchen allein zum Gewässer, wo sie im Sitzen mit angehobenem Hinterleib einen erbsengroßen Eiklumpen auspressen, den sie anschließend im Flug mit Wippbewegungen auf der Wasseroberfläche nach und nach abstreifen.
Die nachtaktiven Larven leben häufig in groberem Sediment wie Sand und Grobsand eingegraben, wo sie als Ansitzjäger ihrer Beute ruhig auflauern. Sie können als „Substratopportunisten“ aber auch in Grobkies oder – in strömungsberuhigten Bereichen – selbst auf größeren Steinen wie z. B. jenen von Buhnen leben, wo sie dann aktiv auf Beutefang gehen. Der Entwicklungszyklus der Larven umfasst mehr als zehn Stadien und beträgt drei oder vier Jahre, wobei eine dreijährige Entwicklung wohl die Regel darstellt.
Die Grüne Flussjungfer ist aufgrund ihrer engen Bindung an naturnahe und nur gering mit Schadstoffen belastete Fließgewässer nach 1950 aus weiten Teilen Mitteleuropas verschwunden. Hauptgefährdungsfaktoren sind neben Schad- und Nährstoffeinleitungen wasserbauliche Maßnahmen wie Begradigung, Uferbefestigung sowie Ausbaggerungen von Sediment zur verbesserten Schiffbarkeit. In Deutschland wird die Art nach der aktuellen Fassung der Roten Liste nicht mehr als gefährdet geführt (zuvor hatte sie als "stark gefährdet" gegolten).[1] In den letzten Jahren deutet sich zumindest in Deutschland eine Bestandserholung und Wiederausbreitung an, vermutlich vor allem bedingt durch eine Verbesserung der Wasserqualität.[2]
Die Gefährdungssituation der Grünen Flussjungfer in Österreich wird laut der Roten Liste Österreichs in vier Bundesländern unterschiedlich mit Kategorie 1 ("Vom Aussterben bedroht"), Kategorie 2 ("Stark gefährdet") und Kategorie 4 ("Potentielle Gefährdung bzw. Gefährdung droht") bewertet. Die Schweiz listet diese Libellenart mit "Stark gefährdet". Der Weltbestand wird von der International Union for Conservation of Nature IUCN in der Ausgabe 2009 der Roten Liste gefährdeter Arten als nicht gefährdet ("Least Concern") eingestuft.
Die Grüne Flussjungfer ist eine Art der FFH-Richtlinie, Anhänge II (Schutzgebiete sind auszuweisen) und IV (streng zu schützen). In Deutschland ist sie nach dem Bundesnaturschutzgesetz streng geschützt.[3]
Die Grüne Flussjungfer (Ophiogomphus cecilia, Syn.: Ophiogomphus serpentinus) ist eine Libellenart aus der Familie der Flussjungfern (Gomphidae), die zu den Großlibellen (Anisoptera) gehören. Häufig ist in der deutschsprachigen Literatur auch noch der Name Grüne Keiljungfer für die Art zu finden. Dieser Name ist jedoch nicht eindeutig, da als „Keiljungfern“ auch die Arten der Gattung Gomphus bezeichnet werden.
Ophiogomphus cecilia, the green snaketail,[2] green gomphid,[1] or green club-tailed dragonfly,[3] is a species of dragonfly in the family Gomphidae.
The only snaketail in Europe; resembles a large clubtail in general coloration and river habitat, but the 'front-end' is vivid apple green in mature individuals and the male appendages are short.[4] It is the largest of the Gomphidae apart from Bladetail, with green eyes and 'face, and green thorax with thin black lines on top and side, the latter similar to those on Yellow Clubtail and Western Clubtail; at the base of abdomen the green is extending to S2, the rest of the abdomen has a discontinuous yellow pattern to S 10, generally broader than on clubtails and those on S3-7 more triangular in shape, and moderately clubbed at S8-9. The legs are extensively yellow. Males appendages are short and yellowish. Female yellow markings on the abdomen are broader than on males. It shows two tiny 'crests' on the back of the head, between eyes. Black lines on the thorax reduced in some individuals. Immatures lack any green.[4]
It is found in Austria, Belarus, Bulgaria, China, the Czech Republic,[5] Denmark, Estonia, Finland, France, Germany, Hungary, Italy, Latvia, Lithuania, Luxembourg, Moldova, North Macedonia,[6] Poland, Portugal, Spain, Romania, Russia, Slovakia, Slovenia,[7] Sweden, Switzerland, Turkey, and Ukraine.
The main distribution area is in Eastern Europe. In Asia Ophiogomphus cecilia reaches Kazakhstan, in the north northern Finland and northern Sweden. There are only a few reports of finds from western and southern Europe. In Germany, it occurs mainly in the eastern parts of the country, including in the Lüneburg Heath, on the Oder, the Spree, in Niederlausitz and in the central and eastern parts of Bavaria.[8]
The characteristic habitat of Ophiogomphus cecilia are creeks with a sandy-gravelly bottom, moderate flow speed and shallow water depth, shading in places by trees on the banks and little pollution. Most of the finds come from rivers and streams. The remaining sites are spread across a wide variety of water types, but none of them play a role as larval habitat.[8]
Of a total of 2,700 exuvia that were collected between 1992 and 1994 in the mouth of the Swabian Rezat, most of them hung on the banks of a five-meter-wide and between 50 and 120 cm deep mill stream with a muddy to sandy bottom. There, Sparganium and / or Potamogeton grew on larger areas. The slowly flowing water (0.2 to 0.4 m / sec.) was shaded by 30% of the adjacent forest. The width of the water does not seem to play a decisive role for the larval development, since the species in Bavaria develops in 1.5 m wide brooks as well as in 50 m wide rivers.[8]
In Bavaria, hatching begins in some years as early as the second half of May and lasts well into August. The main flight time is from the end of July to mid-August. Observations are possible until the beginning of October.
Adult males occupy sunny, exposed sitting areas above running water, as well as stalks and branches protruding over the water, but also stones and sandbanks. In the vicinity of these waiting areas, the water usually flows agitated over the shallow, sandy bottom. The males usually defend the sitting areas against conspecifics, but usually, leave them again after a short time without fighting. No territorial formation can be established, but some males can appear on the same stretch of river for days. They avoid shaded areas. Areas bordered by wooded banks are usually flown around. Even after they have reached maturity, the adults sometimes move far away from their breeding waters.[8]
Males can be detected at distances of up to two kilometres from the inhabited rivers in sun-exposed hillside forests on the edge of a valley. Individuals caught there could be found along the river later. When sexually mature animals were marked, the ratio of males to females was between 16:1 (Rezat) and 67:1 (Aurach). This is to explain the secret behaviour of the females when laying eggs. They usually press the egg balls in the cover of dense vegetation, the eggs are laid in seconds by repeatedly dipping the end of the abdomen into the water. They then immediately disappear from the water. There are also indications that the females also visit the breeding waters separately from the males in terms of space and time.[8]
The larvae can reach relatively high densities. Up to ten larvae per square meter were found on a stream in the northern Upper Palatinate. Larvae hunt both burrowing and on the substrate surface. In addition, hide hunting is known, in which only the front part of the head capsule and the anal pyramid protrude from the substrate. The larval development usually takes three or four, possibly only two years.The hatch occurs close to the water's edge. The gender ratio in the exuvia is balanced. Hatching and flight areas do not necessarily have to be identical, exuvia can also be found in places where adult animals are only sporadically sighted.[8]
{{cite web}}: CS1 maint: archived copy as title (link) {{cite book}}: CS1 maint: others (link) 
Ophiogomphus cecilia, the green snaketail, green gomphid, or green club-tailed dragonfly, is a species of dragonfly in the family Gomphidae.
Side view of male
Rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) on vesihobulaste sugukonda vesihobu perekonda kuuluv kiililine. Liigi valmikute kehapikkus jääb vahemikku 50–60 mm ja tiibade siruulatus on 65–75 mm.[2] Viimase arengujärgu vastsete kehapikkus on kuni 35 mm.
Liik on laialdaselt levinud üle Euroopas, Põhja- ja Lääne-Aasiani. Euroopas on ta esindatud Kesk- ja Ida-Euroopas ja mõne üksiku hajusalt paikneva populatsiooniga lääne pool – Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias[3]
Euroopa riikidest esineb rohe-vesihobu järgmistes riikides: Austria, Valgevene, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi, Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Poola, Portugal, Rumeenia, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Rootsi, Šveits, Holland, Ukraina.[4]
Eestis on rohe-vesihobu registreeritud nii ajalooliste kui viimase aja uuringute ja vaatluste põhjal vaid Eesti mandriosas. Samas ei ole ta levinud mandriosas ühtlaselt. UTM 10x10 km kaardiruudustiku täpsusega levikuandmed enne ja pärast 1950. aastat näitavad, et enamik leiuruute jääb Põhja- ja Lõuna-Eestisse. Eesti keskosas on teada liigi esinemine kolmes ruudus, millest kahes küll enne 1950. aastat.[5]
Rohe-vesihobu valmik on keskmise suurusega kiil, tal on piklik sihvakas keha, selgelt eristunud rindmik ning rindmikuga väga liikuvalt kinnituv pea.
Pea pinnast suurema osa moodustavad kaks kumerat liitsilma, mille vaateväli ulatub 180 ja enama kraadini. Liitsilmad koosnevad omakorda kuni 30 000 osasilmast ehk fassettsilmast. Selliste silmadega on kiilid võimelised nägema kuni kümne meetri kaugusele. Silma sellist ehitust võib pidada õhus saagijahtimise, saagi märkamise ja püüdmisega seotult tekkinud kohastumuseks. Vesihobulaste sugukonnale iseloomulikuks tunnuseks on kahe suure liitsilma lai eraldatus lauba piirkonnas. Teistel eristiivaliste (Anisoptera) liikidel puutuvad liitsilmad laubal kokku. Tundlad on kiililistele iseloomulikult lühikesed ja vähemärgatavad.
Pea ja rindmiku värvus on heleroheline, piklik tagakeha on kaetud kollaste laikudega. Nii peal, rindmikul kui ka tagakehal on heledal taustal must muster. Tiivad on läbipaistvad, ilma värvimustrita.
Liigi ees- ja tagatiivad on erikujulised, see on eristiivaliste alamseltsi põhitunnus. Tagatiibade morfoloogia põhitunnusena esineb eenduv kannasagar. Tiibu läbistab tihe tiivasoonte võrgustik. Tiibade tipus paikneb tumedam laik – tiivatäpp, ehk stigma, mis ei lase tiivas lennuajal tekkida vibratsioone. Erinevalt teistest putukatest liigutavad kiilid esimest ja tagumist tiivapaari vaheldumisi. Tänu võimele liigutada tiivapaari eri aegadel, on kiilid erakordselt head lendajad. Tiibu kiilid seljale kokku voltida ei saa, nagu paljud teised putukad, vaid hoiavad neid puhkeolekus laiali (ka rohe-vesihobu) või ülesetõstetult (mõned teised kiilirühmad).[6]
Eesti vesihobulastest, ühe põhitunnusena, eristab rohe-vesihobu tagatiiva kolmnurga all paiknev anaalsilmus teda liikidest harilik jõgihobu (Gomphus vulgatissimus) ja ida-jõgihobu (Gomphus flavipes), kellel see tunnus puudub ja liigi näps-jõgihobu (Ophiogomphus forcipatus) isastest vähem konksjad anaaljätked. Emased isendid eristuvad vesihobulaste kõikidest teistest Eestis esinevatest liikidest laubal, liitsilmade vahel, asuvate sarvekeste poolest.[7]
Kiilide vastsed on erinevalt valmikutest enamasti pruunikates, ka pisut rohekates toonides, mis moodustab veekeskkonnas soodsa varjevärvuse kombinatsioone – mustreid. Rohe-vesihobu vastsete eluviis on väheliikuv ja varjevärvus aitab neil paremini veekogu põhja, taimede ja muu looduse taustal märkamatuks jääda. Rohe-vesihobu vastsed on lamenenud kehaehitusega. Erinevalt teiste kiilide vastsetest on nende keha tihedalt karvadega kaetud. Nii vastsete kehaehitus kui ka värvimuster on kohastumus eluks kärestikulistes ja kiirema vooluga jõelõikudes, kus nad viibivad suhteliselt väheliikuvatena, kaevudes poolenisti setetesse. Sageli jäävad nende mikroelupaigad vee voolu takistavatest kividest, puidujäänustest, taimedest ja muudest objektidest vahetult allvoolu, kus omamoodi seisulaines on vastsetel vähema energiakuluga võimalik püsida.
Saagi püüdmiseks on vastsetel kõikidele kiilidele iseloomulik, omapärane püünismask. Vees edasi liikumiseks pumpavad kiilide nümfid reaktiivmootori tegevusprintsiibil vett pärasoolest välja. Rohe-vesihobu vastsed pigem roomavad-ronivad, kui liiguvad aktiivselt eelnimetatud printsiibil.
Rohe-vesihobu vastsete lähisliikidest eristamine ei ole esmapilgul lihtne. Kõige raskem on see näps-jõgihobu puhul. Headeks määramistunnusteks on struktuurid pea eesosas, silmade ja tunnalde vahel. Näps-jõgihobul on pea eesosa väljaulatuv ja kaetud arvukate pikkade karvadega, rohe-jõgihobul ei ole pea eesosa nii väljaulatuv.[8]
Rohe-vesihobu valmikute tegutsemispiirkonnaks on keskmise suurusega jõgede jõekoridorid. Kohad, kus leidub piisavalt kõrget jõe kohale ulatuvat kaldataimestikku ja ka vaba vett, mille vaheldumisega on tagatud päikesest otse valgustatud ja kaldataimestiku poolt varjatud alade mosaiik, ning kus lisaks leidub veest väljaulatuvaid kive, oksi, puutüvesid ja muid objekte, millel valmikud varjatult peatuda saavad. Vaba ruumi olemasolu vee kohal on oluline saagi püüdmisel, peatumiskohad aga varje- ja puhkekohtadena. Suure osa ajast veedavadki valmikud, eriti isased, kivil või mõnel muul veest välja ulatuval objektil istudes. Valmikud on territoriaalsed, mis tähendab, et pärast lendutõusmist tulevad nad samale kohale tagasi, mistõttu väljaspool kirjeldatud elupaika võib liiki kohata suhteliselt harva.
Rohe vesihobu vastsete elupaigaks on peamiselt jõgede kärestikulised ja kiirema vooluga jõelõigud. Mikroelupaigas on oluline piisavate varjekohtade: kivide, puutüvede ja veetaimede olemasolu, samuti on oluline ka väiksemate liivalaikude esinemine. Sellistes kohtades läbib lapiku keha ja väheliikuva eluviisiga vastne umbes kaheaastase elutsükli kuni valmikuks saamiseni.
Rohe-vesihobu valmikud ja vastsed on röövtoidulised nagu ka teised kiililised. Valmikud püüavad oma saaki, mitmesuguseid putukaid: sääski, kärbseid, liblikaid ja teisi putukavalmikuid, otse õhust. Ogadega varustatud jalad moodustavad omapärase püüniskorvi, mis on kohastumus lennult putukate püüdmiseks. Saagi suurus sõltub suuresti kiili enese mõõtmetest. Väiksemamõõdulisi selgrootuid on nad võimelised alla neelama otse õhus, suuremate objektidega lendavad nad aga puhkekohta, kus tugevate lõugade abil saak järk-järgult tükeldatakse.
Röövtoidulistel vastsetel on saagi püüdmisel suur tähtsus püünismaskil, omapärasel, ainult kiilivastsetele iseloomulikul moodustisel, mis saakobjekti märgates välja sirutatakse. Kiilivastne varitseb oma saaki veekogu põhjas, rünnates kõike, mida ta saagiks peab ja millest jõud üle käib. Vastsete toiduks on veeteod, ühepäevikuliste- ja ehmestiivaliste vastsed, selgsõudurid ja teised veeselgrootud. Suuremate kiilide vastsed võivad peale selgrootute süüa ka konnakulleseid ja kalamaime.[6] Rohe-vesihobu vastsete toitumise kohta on seni vähe teada.
Isaste kiilide väline genitaalaparaat erineb teiste putukate omast. Tagakeha tipul asuvad jätked (cerci) emasisendi peast või rindmikust kinnihoidmiseks kopulatsiooni ajal. Tagakeha teisel lülil kõhtmiselt paiknevate sugujätkete (suguhaagikeste) juures hoitakse aga spermat, mis on produtseeritud sugunäärmete poolt ja mille juurde painutatakse emasisendi tagakeha tipp.[9]
Rohe-vesihobu paarumisrituaal on kiililistele iseloomulik. Rohe-vesihobu isased konkureerivad emaste pärast. Paaritumine võib toimida nii maapinnal kui ka õhus.
Viljastatud emane alustab pärast paarumist peatselt munemist. Munetakse tavaliselt kaldataimestikku või kaldapinnasesse. Munast väjub eelvastne, kes on ümbritsetud kitiinkestaga. Eelvastse staadium kestab mõned minutid, pärast seda kitiinkest puruneb ja väljub vastne ehk nümf.[6][9]
Olenevalt liigist teeb kiilivastne läbi kindla hulga kestumisi. Vastseea pikkus sõltub liigist. Eestis kestab rohe-vesihobul vastsestaadium arvatavasti kaks aastat – täpsemad andmed puuduvad uurituse vähesuse tõttu. Enne viimast kestumist ronib vastne taimedele või kividele, kus viimasest kestast väljub valmik.
Rahvusvahelise Looduskaitseorganisatsiooni punase raamatu (The IUCN Red List of Threatened Species) – järgi on liik paigutatud kategooriasse LC – Least Concern. Liigi arvukus vähenes 1980.–1990. aastatel, kuid on viimasel ajal parema veemajanduse tõttu suurenema hakanud.[10]
Liik kuulub Euroopa Liidu loodusdirektiivi II ja IV lisasse, mis tähendab, et riigid peavad tagama liigi kaitse nii liigikaitse kui ka piisava hulga elupaikade kaitse kaudu. Eesti ohustatud liikide nimestiku eelmises, 1998. aastal ilmunud versioonis[11] oli rohe-vesihobu paigutatud III ohukategooriasse. Viimases, 2008. aastal avaldatud, ohustatud liikide nimestikus on rohe-vesihobu staatusega – "puuduliku andmestikuga".[12]
Ohuteguriteks on eelkõige jõesängi füüsiline muutmine, õgvendamine, voolurežiimi muutmine, taimestiku ümberkujundamine jõekoridoris ja vee reostamine. Rohe-vesihobu elupaigaks olevad kärestikulised ja teised kiiremavoolulised jõelõigud on eriti ohustatud, kuna selliseid kohti on inimene pika aja vältel kasutanud paisude rajamiseks. Inimtegevuse tulemusel on muudetud voolurežiimi ja jõgede looduslikku arenguprotsessi.[11][12][13]
Rohe-vesihobu soodsa seisundi tagamiseks on oluline mõlema, nii vastse kui ka valmiku osaelupaiga säilimine, mis koos moodustavad terviku. Isegi vaid ühe osaelupaiga rikkumine kahjustab lokaalpopulatsiooni seisundit tervikuna. Oluline on mõlema osaelupaiga esinemine piisavalt suurel jõelõigul, et populatsioon saaks püsida. Lisaks on tähtis, et jõekoridor tervikulatuses oleks sobiv valmikute migratsiooniks konkreetsest elupaigast kaugemale, mille kaudu saab toimuda liigi taasasustus jõe koguulatuses, juhul, kui mingis jõelõigus liik on kadunud.
Uuringud aastatel 1928–1999 on näidanud rohe-vesihobu levikut Põhja-, Kesk- ja Edela-Eestis.[5]
Andmete põhjal on aastatel 2001–2006 leiukohtade arv aga varasemaga võrreldes vähenenud. Kesk-Eestist pole viimastel andmetel[5] liiki leitud.
Korduvate uuringute tulemusel võib arvata, et liik on kadunud talle muidu sobivast Selja jõest ja veel mõnest varasemast esinemiskohast. Eestis tervikuna aga näitavad kiililiste seire andmed liigi suhteliselt soodsat seisundit.[13]
Rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) on vesihobulaste sugukonda vesihobu perekonda kuuluv kiililine. Liigi valmikute kehapikkus jääb vahemikku 50–60 mm ja tiibade siruulatus on 65–75 mm. Viimase arengujärgu vastsete kehapikkus on kuni 35 mm.
Kirjojokikorento (Ophiogomphus cecilia) on Suomessa paikoittaisesti esiintyvä, itäinen sudenkorentolaji, joka viihtyy virtavesissä. Kirjojokikorento on Suomessa rauhoitettu EU:n ympäristödirektiivinen 2. ja 4. liitteen mukaan.
Kirjojokikorento on keskikokoinen (50–60 mm) aitosudenkorento. Väritys on hyvin kirkas: pää ja keskiruumis ovat vihreät. Keskiruumiissa on mustat kuvioinnit kyljessä ja siipien edessä. Mustassa takaruumiissa on keltaiset suuret pystytäplät jokaisessa jaokkeessa. Kummankin sukupuolen takaruumiin kärki on laajentunut, koiraalla huomattavasti selvemmin. Perälisäkkeet ovat vaaleat, takaruumiin kärjen päällä on jokaisen jaokkeen keskellä keltainen täplä. Naaraan takaruumis on paksumpi ja sillä on silmien välissä kaksi sarvimaista okaa.
Toukka on suurikokoinen (28–33 mm) ja sen kaikkien takaruumiin jaokkeiden päällä on selvät koukkumaiset väkäset. Toukkanahkoja löytää kesä-heinäkuussa sopivilta alustoilta, kuten kiviltä. Muiden jokikorentojen tapaan kirjojokikorento kykenee kuoriutumaan vaakasuorassa asennossa.
Kirjojokikorennon lentoaikaa on kesä-syyskuu, päälentokausi on kesäkuun puolestavälistä heinäkuun loppuun.
Kirjojokikorento elää erilaisissa puhtaissa puroissa ja pikkujoissa. Joet ovat usein melko vuolaita, hiekka- tai kivipohjaisia. Suppeahkojen elinympäristövaatimuksiensa takia kirjojokikorento on paikoittainen ja puuttuu useimmista likaantuneista ja sameista puroista. Tyypillinen biotooppi on puhtaalta järveltä laskeva kirkasvetinen pikkujoki.
Kirjojokikorentoa tavataan Suomessa pohjoisessa Etelä-Lapista aina etelään Uudenmaan rannikkoseuduille asti. Lajista ei ole havaintoja Lounais-Suomesta tai Kainuusta.
Euroopassa kirjojokikorento on harvinainen Länsi-Euroopassa ja puuttuu mm. Iberian niemimaalta kokonaan. Laji on kuitenkin levinnyt laajalle Itä-Euroopassa.
Kirjojokikorento (Ophiogomphus cecilia) on Suomessa paikoittaisesti esiintyvä, itäinen sudenkorentolaji, joka viihtyy virtavesissä. Kirjojokikorento on Suomessa rauhoitettu EU:n ympäristödirektiivinen 2. ja 4. liitteen mukaan.
Ophiogomphus cecilia, l'ophiogomphe serpentin ou gomphe serpentin, est une espèce d'odonates du sous-ordre des anisoptères (ou libellules au sens strict) et qui fait partie de la famille des Gomphidae.
Actuellement, Ophiogomphus cecilia (Fourcroy, 1785)
Existe en France et en Italie sous forme de populations isolées, plus abondant de l'Allemagne à l'Europe de l'Est, jusqu'à la Finlande au nord et jusqu'à la Roumanie au sud.
Ce gomphe héliophile vit de préférence au bord d'eaux calmes et claires bien oxygénées, dans un milieu bien diversifié et peu perturbé.
Cette espèce est fortement menacée par les modifications écologiques naturelles et encore plus par les modifications écologiques dues aux activités humaines.
En effet, cet insecte est très affecté par la pollution des eaux (due aux activités agricoles, urbaines, industrielles et touristiques) et par diverses agressions d'origines anthropiques telles que : les extractions de granulats, les marnages excessifs, le ressac dû aux embarcations à moteur ou encore la rectification des berges (avec déboisement).
Ainsi, le gomphe serpentin est classé « Préoccupation mineure » sur la Liste Rouge mondiale et « Vulnérable » sur la Liste Rouge française.
Il est inscrit aux Annexes II et IV de la Directive « Habitats-Faune-Flore » et à l'Annexe II de la convention de Berne, si bien qu'il est strictement protégé dans les pays signataires (dont bien entendu la France).
En Europe centrale, après s'être raréfié, il serait en expansion depuis 1990 au point de devenir commun localement[1].
Il a été observé pour la première fois à Neerpelt dans le nord de la Belgique en juillet 2015[2].
Ophiogomphus cecilia, l'ophiogomphe serpentin ou gomphe serpentin, est une espèce d'odonates du sous-ordre des anisoptères (ou libellules au sens strict) et qui fait partie de la famille des Gomphidae.
Ophiogomphus cecilia (Geoffroy in Fourcroy, 1785) è una specie di libellula della famiglia Gomphidae diffusa in Europa e nella Siberia Occidentale.
Il suo habitat sono fiumi e torrenti, in particolare quelli a fondo sabbioso. È minacciata dall'inquinamento e dal sovrasfruttamento delle acque superficiali; negli anni ottanta e novanta, a causa di queste minacce, ha subito un declino, ma nell'ultimo decennio la sua popolazione è rimasta stabile, grazie anche ad una migliore gestione delle risorse idriche.
È una specie inclusa nella Direttiva Habitat dell'Unione europea.
Ophiogomphus cecilia (Geoffroy in Fourcroy, 1785) è una specie di libellula della famiglia Gomphidae diffusa in Europa e nella Siberia Occidentale.
Il suo habitat sono fiumi e torrenti, in particolare quelli a fondo sabbioso. È minacciata dall'inquinamento e dal sovrasfruttamento delle acque superficiali; negli anni ottanta e novanta, a causa di queste minacce, ha subito un declino, ma nell'ultimo decennio la sua popolazione è rimasta stabile, grazie anche ad una migliore gestione delle risorse idriche.
È una specie inclusa nella Direttiva Habitat dell'Unione europea.
Pleištinis laumžirgis, sin. pleištinis žirgelis (lot. Ophiogomphus cecilia, angl. Green Club-tailed Dragonfly, vok. Grüne Flußjungfer) – skėstaakių laumžirgių (Gomphidae) šeimos vabzdys.
Vandenyje gyvenančios lervos minta smulkiais vandens bestuburiais. Vystosi 3–4 metus. Birželio pradžioje–liepą iš lervų išsineria suaugėliai, kurie migruoja į miškų aikštes, kirtavietes, netankius miškus. Tinkamose buveinėse gana gausūs.
Paplitęs visoje Palearktikoje, nuo Europos iki Tolimųjų Rytų. Lietuvoje gyvena visur, kur yra švarių vidutinio dydžio ir didesnių upių su žvyringo ar smėlingo dugno sraunumomis (pvz., Merkys, Neris, Šventoji).
Saugoma rūšis Lietuvoje nuo 2003 m., įtraukta į Lietuvos raudonąją knygą. Įrašyta į Berno konvencijos II priedą, taip pat Buveinių direktyvos II ir IV priedus.
Grėsmę kelia upių patvenkimas, uždumblėjimas, vandens tarša.
Pleištinis laumžirgis, sin. pleištinis žirgelis (lot. Ophiogomphus cecilia, angl. Green Club-tailed Dragonfly, vok. Grüne Flußjungfer) – skėstaakių laumžirgių (Gomphidae) šeimos vabzdys.
Vandenyje gyvenančios lervos minta smulkiais vandens bestuburiais. Vystosi 3–4 metus. Birželio pradžioje–liepą iš lervų išsineria suaugėliai, kurie migruoja į miškų aikštes, kirtavietes, netankius miškus. Tinkamose buveinėse gana gausūs.
De gaffellibel (Ophiogomphus cecilia) is een libellensoort uit de familie van de rombouten (Gomphidae), onderorde echte libellen (Anisoptera). Het is een in Nederland zeer zeldzame rombout met grasgroene kop en grasgroen borststuk.
Ophiogomphus cecilia is in 1785 wetenschappelijk voor het eerst beschreven door Geoffroy in een gezamenlijke publicatie met De Fourcroy.
De gaffellibel is meestal direct te herkennen aan de grasgroene kleur van kop, ogen en borststuk en het begin van het achterlijf. Het achterlijf is verder zwart met een reeks lange, ingesnoerde en spits toelopende gele vlekken op de rug (in bovenaanzicht). Het borststuk is getekend met smalle groene lijnen en een gereduceerde eerste zijnaadstreep. Bij jonge of heel oude individuen is de kenmerkende groene kleur soms niet zichtbaar of onopvallend. Mannetjes hebben een duidelijke knotsvormige verbreding aan het einde van het achterlijf (segmenten 7-10). Vrouwtjes zijn vergelijkbaar getekend als mannetjes, maar hebben een breder postuur en nauwelijks een knotsvormige verbreding van het achterlijf.
De lichaamslengte van volwassen dieren ligt tussen 50 en 60 millimeter. De larve is relatief groot voor een rombout (27-32 mm lang) en heeft een breed lichaam met goed ontwikkelde rugknobbels.
De vliegtijd van de gaffellibel is van eind mei tot in september, maar vooral in juli en augustus.
De larven leven ingegraven in de bodem van een beek of rivier, in zand of grind. Ze overwinteren drie (soms twee of vier) keer en sluipen uit vanaf eind mei tot in augustus. Gaffellibellen die nog niet geslachtsrijp zijn, kunnen ver van het water vandaan vliegen om te jagen en te rusten. Deze dieren zijn vaak zonnend op de grond, op een boomstam of een steen te vinden. Beschutte bosranden en zonnige bospaden zijn favoriet. Geslachtsrijpe mannetjes keren terug naar het water waar ze langs de kant en boven het water patrouilleren. Hierbij gaan ze vaak zitten op een steen, een kaal stukje grond of een uitstekende tak. Voor het eierleggen vliegt het wijfje zonder mannetje over rustige gedeelten van een riviertje of beek en tipt met de punt van het achterlijf de eieren in open water af, in de vorm van eiklompjes die eerst uit het achterlijf worden geperst. De eieren zijn ovaal en ca. 0,5 mm lang, met aan één pool een stomp uitsteekseltje.[2]
De habitat van de gaffellibel bestaat uit rivieren en grote beken met een bodemsubstraat van bij voorkeur kiezels of grof zand. Vaak staan er bomen en struiken op de oevers, maar een deel van de oever moet onbegroeid zijn. De wateren zijn minimaal enkele meters breed en niet of nauwelijks begroeid. De soort verkiest helder water, maar komt ook voor in minder heldere rivieren.[3][4]
Het verspreidingsgebied van de gaffellibel beslaat Europa, Centraal-Azië en Rusland. De soort komt niet voor in Afrika. In Europa is het een soort van Midden- en Noordoost-Europa, met daarnaast enkele geïsoleerde populaties in Frankrijk, Italië en Zuidoost-Europa. De soort ontbreekt op het Iberisch Schiereiland, de Britse Eilanden, in Zweden en Noorwegen. De soort is op 6 augustus 2015 voor het eerst waargenomen in België. In Nederland komt de gaffellibel alleen voor langs de Roer en de Swalm in Limburg. Mogelijk breidt de Gaffellibel zich langzaam uit in Limburg en kan de soort in de toekomst ook weer gezien worden langs de Maas.
Verwarring is mogelijk met andere rombouten, vooral de plasrombout, beekrombout en kleine tanglibel. Meestal zijn gaffellibellen goed te herkennen aan de grasgroene kleur van kop, borststuk en begin achterlijf. Bij jonge of oude exemplaren kan de groene kleur echter (vrijwel) ontbreken. Verwarring komt voor met de plasrombout, die eveneens smalle strepen op het borststuk heeft, maar voor het overige wijkt de tekening van borststuk en achterlijf af. De beekrombout heeft ook vaak een groengele grondkleur, maar deze heeft veel meer zwart op poten, borststuk en achterlijf. Vrouwtjes van de kleine tanglibel lijken op vrouwtjes gaffellibel, maar hebben een 'drukke' borststuktekening van brede zwarte strepen, bredere achterlijfsvlekken en geen groen op kop en borststuk.
In het larvestadium is ook verwarring mogelijk met de kleine tanglibel (deze heeft echter een zijdoorn op segment 6) en met het geslacht van de rombouten (maar bij deze ontbreken de rugknobbels die de gaffellibel wel heeft).
De soort staat op de Rode Lijst van de IUCN als niet bedreigd, beoordelingsjaar 2007; de trend van de populatie is volgens de IUCN stabiel.[1] Op de Nederlandse Rode Lijst (2004) gold de gaffellibel nog als ernstig bedreigd, maar op de lijst van 2015 is de status veranderd in bedreigd.
Referenties
Bronnen
De gaffellibel (Ophiogomphus cecilia) is een libellensoort uit de familie van de rombouten (Gomphidae), onderorde echte libellen (Anisoptera). Het is een in Nederland zeer zeldzame rombout met grasgroene kop en grasgroen borststuk.
Ophiogomphus cecilia is in 1785 wetenschappelijk voor het eerst beschreven door Geoffroy in een gezamenlijke publicatie met De Fourcroy.
Multimedia w Wikimedia Commons Trzepla zielona (Ophiogomphus cecilia) – gatunek ważki różnoskrzydłej z rodziny gadziogłówkowatych (Gomphidae).
Rozpiętość skrzydeł od 60–78[2] mm, długość ciała 50–60 mm, odwłoka 35–40 mm[3]. Charakterystyczne jest kształt głowy. Oczy są rozstawione na boki (większość ważek ma oczy stykające się ze sobą). Kolor głowy i tułowia żółtozielone z czarnymi pasami. Odwłok czarny w żółte plamy. U samców ósmy i dziewiąty segment odwłokowy jest wrzecionowato rozszerzony. Samice mają z tyłu głowy dwa różki.
Występuje od Europy wschodniej do wschodniego Kazachstanu. Zachodnią granicę stanowi rzeka Ren. Na północy od południowej Skandynawii, przez Bałkany i północną Grecję do Kaukazu. Larwy rozwijają się na dnach wód bieżących, gdzie zakopują się w mule lub piasku. Imagines latają od czerwca do września[2]. Zasiedla wolno płynące nizinne i równinne czyste wody o piaszczystym dnie, jak większe strumienie, rzeki i kanały.
Larwy rozwijają się w wodzie 2-3 lata. Dorosłe osobniki żyją kilka tygodni. Jaja zimują w wodzie, wykluwają się na wiosnę. Larwy pokryte są błoną, przez co nie mogą poruszać odnóżami. Później z błon wydostają się odnóża i larwy rozpoczynają właściwe życie w wodzie.
Na terenie Polski gatunek ten jest objęty ścisłą ochroną gatunkową[4].
Trzepla zielona (Ophiogomphus cecilia) – gatunek ważki różnoskrzydłej z rodziny gadziogłówkowatych (Gomphidae).
Ophiogomphus cecilia é uma espécie de libelinha da família Gomphidae.
Pode ser encontrada nos seguintes países: Alemanha, Áustria, Bielorrússia, Bulgária, China, Dinamarca, Eslováquia, Estónia, Finlândia, França, Hungria, Itália, Letónia, Lituânia, Luxemburgo, Moldávia, Portugal, Polónia, República Checa, Roménia, Rússia, Suécia, Suíça, Turquia e Ucrânia.
Ophiogomphus cecilia é uma espécie de libelinha da família Gomphidae.
Pode ser encontrada nos seguintes países: Alemanha, Áustria, Bielorrússia, Bulgária, China, Dinamarca, Eslováquia, Estónia, Finlândia, França, Hungria, Itália, Letónia, Lituânia, Luxemburgo, Moldávia, Portugal, Polónia, República Checa, Roménia, Rússia, Suécia, Suíça, Turquia e Ucrânia.
Klinovka hadia (lat. Ophiogomphus cecilia) je druh vážky z podradu šidlá.
Jej telo s dĺžkou 55 – 60 mm[2] je žlto-zeleno sfarbené s čiernymi úzkymi pruhmi na hrudi. Samček je dlhší ako samička.[2] V prednej časti tela prevláda nápadná zelená farba, ostatné klinovky sú väčšinou žlté. Oči sa na temene nestýkajú (poznávací znak klinoviek). Samička má na záhlaví útvary pripomínajúce rohy, ktoré iba málo prevyšujú oči. Krídla sú číre s rozpätím 65 – 75 mm.[3] Nohy má žlté s pozdĺžnymi čiernymi pruhmi. Na vrchu zadočku má žlté škvrny. Zadoček je pri samčekoch na posledných článkoch rozšírený.
Rozšírená je v Strednej Ázii, v Rusku, vo Východnej, Strednej a Severnej Európe.[2]. Vo Fínsku je rozšírenie dosahuje až k polárnemu kruhu.[2] Na území Česka sa vyskytuje väčšinou vzácne, vo východných, južných a severných Čechách býva je výskyt hojnejší.[4] Na území Slovenska je jej výskyt súvislý na celom území.[5] Na území Slovenska je chránená[6]. V Česku je chránená zákonom ako silno ohrozený druh.[7] Jej ohrozenie spočíva najmä v zániku biotopov, v ktorých sa môžu vyvíjať jej nymfy.[8] Všeobecne tento druh ohrozuje znečistenie vody.
Nymfy (larvy) sa liahnu z vajíčka po niekoľkých týždňoch. Vajíčko niekedy môže aj prezimovať, väčšinou ale prezimuje nymfa. Nymfy žijú na pieskových dnách čistých tečúcich vôd, vyhýbajú sa bahnitým dnám.[5] Tu sa živia malým vodným hmyzom. Nymfa sa vyvíja 2 – 4 roky.[9] Dospelé jedince sa liahnu od mája do júla. Lietajú až do konca septembra.[10]
Dospelé klinovky zalietajú niekedy aj ďaleko od vody, nie však ďalej ako niekoľko sto metrov[5]. Pri brehovej vegetácii lovia dospelé jedince svoju potravu, slnia sa a odpočívajú.[5] Potom sa dajú pozorovať aj na lesných cestách, rúbaniskách a pod. často odpočívajú na zemi, kameňoch alebo na vegetácii.[2] Samičky nemajú kladielka, preto znášajú vajíčka počas letu nad vodnou hladinou, na ktorej sú potom nesené prúdom ďalej, než sa uchytia na dne.[11]
Commons ponúka multimediálne súbory na tému Klinovka hadia
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Klinovka hadia
Kačji potočnik (znanstveno ime Ophiogomphus cecilia) je vrsta raznokrilih kačjih pastirjev iz družine porečnikov, razširjena po Srednji in Vzhodni Evropi ter zahodu Sibirije.[2]
Je velik in močno grajen kačji pastir, odrasli dosežejo 50 do 60 mm v dolžino. Prepoznavni so po kijasto zadebeljenem zadku ter živozeleni obarvanosti glave in oprsja z ozkimi črnimi progami. Tudi noge so rumenkasto zelene z vzdolžnimi črnimi črtami. Osnovna barva zadka je črna, z dolgo trikotno liso bledorumene barve na hrbtni strani vsakega člena razen prvih dveh, na katerih je lisa zelena.[3]
Odrasli pogosto letajo nad sredino toka večjih rek, zato jih je včasih težko odkriti.[3]
Kačji potočnik se običajno razmnožuje v rekah in večjih potokih z vsaj delno nezasenčenimi bregovi, najraje takimi z nereguliranim tokom. Ličinke živijo na peščenem dnu, zato se vrsta ne pojavlja ob hitrih gorskih potokih s kamnitim dnom in počasi tekočih rekah z muljastim dnom.[2]
Je edina vrsta svojega rodu v Evropi, splošno razširjena v Srednji in Vzhodni Evropi, proti zahodu in jugu pa postaja redkejša. Na zahodu so meje območja razširjenosti porečja Loare, Rena in Pada, na Balkanu pa se proti jugu populacija redči bolj postopoma in doseže severovzhod Grčije ter evropski del Turčije. Na vzhodu sega razširjenost prek zahodne Sibirije in severnega Kazahstana do Bajkalskega jezera. V tem delu območja razširjenosti poseljuje gozdnate stepe in ga v drugih habitatih nadomeščajo vzhodnoazijske vrste rodu Ophiogomphus.[2]
Tekom 20. stoletja je kačji porečnik izginil iz več delov Evrope zaradi onesnaževanja in regulacije vodotokov, od 1990. let pa po izboljšanju upravljanja z vodami populacija okreva.[2] V Sloveniji živi močna populacija v porečjih Drave in Mure na severovzhodu države, kljub slabši kakovosti vode, kar pa utegnejo ogroziti dodatni regulacijski posegi.[4] Na Rdeči seznam kačjih pastirjev iz Pravilnika o uvrstitvi ogroženih rastlinskih in živalskih vrst v rdeči seznam je kačji porečnik uvrščen kot ranljiva vrsta.[5]
Kačji potočnik (znanstveno ime Ophiogomphus cecilia) je vrsta raznokrilih kačjih pastirjev iz družine porečnikov, razširjena po Srednji in Vzhodni Evropi ter zahodu Sibirije.
Grön flodtrollslända (Ophiogomphus cecilia) är en art i insektsordningen trollsländor som tillhör familjen flodtrollsländor.
Den gröna flodtrollsländan har en gulaktig grundfärg med en glänsande grönfärgad ovansida på mellankroppen och ett grönfärgat huvud. På bakkroppen finns svarta teckningar, både hos honan och hanen. Vingarna är genomskinliga med mörkt vingmärke. Vingbredden är 65 till 75 millimeter och bakkroppens längd är 37 till 40 millimeter.
Den gröna flodtrollsländan finns i mellersta, södra och östra Europa, samt i delar av Skandinavien och Ryssland. I Sverige är den mycket sällsynt och arten har endast hittats vid Råne älv. Denna population har troligen vandrat in från Finland, där den också förekommer sällsynt, liksom i Danmark.
I Sverige var den gröna flodtrollsländan klassad som starkt hotad av Artdatabanken i 2005 års rödlista.[2] I 2010 års rödlista klassades den som sårbar.[3] i 2015 års rödlista uppgraderades den till nära hotad.[1] Längre söderut i Europa är den dock vanligare och enligt IUCN är arten i sin helhet inte hotad.[4]
Den gröna flodtrollsländans habitat är rinnande vattendrag, som åar och floder. Utvecklingstiden från ägg till imago är tre till fyra år och flygtiden är från slutet av juni till augusti.
PDF). Artdatabanken. Sveriges lantbruksuniversitet. sid. 146. https://www.artdatabanken.se/globalassets/ew/subw/artd/2.-var-verksamhet/publikationer/22.-rodlistan-2015/rodlistan_2015.pdf. Läst 7 november 2017. PDF). Artdatabanken. Sveriges lantbruksuniversitet. https://artfakta.artdatabanken.se/taxon/101461. Läst 7 november 2017. PDF). Artdatabanken. Sveriges lantbruksuniversitet. sid. 274. https://www.artdatabanken.se/globalassets/ew/subw/artd/2.-var-verksamhet/publikationer/4.-rodlista-2010/274614_inlaga_liten_sid-del2-200-592.pdf. Läst 7 november 2017. 
Wikimedia Commons har media som rör grön flodtrollslända.
Grön flodtrollslända (Ophiogomphus cecilia) är en art i insektsordningen trollsländor som tillhör familjen flodtrollsländor.
Довжина тіла — 50-58 мм, черевце 37-39 мм, довжина заднього крила — 30-35 мм.
Забарвлення тіла оливково-зелена з чорними кільцями на черевці. Світлі частини тіла зелені (майже вся груди) або жовті. Край потилиці з двома виростами. Передній край крил інтенсивно-жовтого кольору, в основі задніх крил є трикутне жовта пляма. Ноги довгі, задні стегна у витягнутому стані досягають другого сегмента черевця.
Полові ознаки самця: нижній анальний придаток глибоко розколотий, самиці: генітальна пластинка невелика, з двома довгими тонкими виростами.
Личинка сіро-чорного кольору з жовтим малюнком. Пузата, хвостові нитки відсутні.
Від Центральної Азії до Європи, досягаючи Німеччини та Данії.
В Україні зареєстрований у Західному Лісостепу, Прикарпатті, Карпатах та в Закарпатській низовині. Дуже рідкісній вид, зустрічаються лише поодинокі особини.
Віддає перевагу річкові біотопи з піщаним або гравійним дном — переважно спокійні річки чи повільно поточні струмки, як позбавлені водної рослинності, так і не сильно густо зарослі. Бабки можуть відлітати відлітати на відстань до 500—800 м від місця виходу імаго. Дорослих особин можна побачити відпочиваючими на землі чи на рослинах. Реофіл. Літ імаго — в червні–липні, на півночі ареалу — включно серпень. Бабки мають власну мисливську ділянку, особливо її охороняють самці.
Самиці після спарювання відкладають яйця на скупчення водних рослин або рослинні залишки. Цикл розвитку даного виду — 2 роки. Личинки зустрічаються в густій водній рослинності.
Загрози: зміна гідрологічного режиму річок, евтрофікація водойм внаслідок господарської діяльності людини. Внесено у II додаток Бернської конвенції, Червону книгу Білорусі (IV категорія), Червону книгу України, Червоної книги Литви.
Заповідання придатних для виду біотопів; виконання загальних вимог щодо охорони гідробіоценозів річок.
Ophiogomphus cecilia là một loài chuồn chuồn ngô thuộc họ Gomphidae. Nó được tìm thấy ở Áo, Belarus, Bulgaria, Trung Quốc, Cộng hòa Séc, Đan Mạch, Estonia, Phần Lan, Pháp, Đức, Hungary, Ý, Latvia, Litva, Luxembourg, Moldova, Bồ Đào Nha, România, Nga, Slovakia, Thụy Điển, Thụy Sĩ, Thổ Nhĩ Kỳ, và Ukraina.
Bài viết về họ chuồn chuồn ngô Gomphidae này vẫn còn sơ khai. Bạn có thể giúp Wikipedia bằng cách mở rộng nội dung để bài được hoàn chỉnh hơn.
Ophiogomphus cecilia là một loài chuồn chuồn ngô thuộc họ Gomphidae. Nó được tìm thấy ở Áo, Belarus, Bulgaria, Trung Quốc, Cộng hòa Séc, Đan Mạch, Estonia, Phần Lan, Pháp, Đức, Hungary, Ý, Latvia, Litva, Luxembourg, Moldova, Bồ Đào Nha, România, Nga, Slovakia, Thụy Điển, Thụy Sĩ, Thổ Nhĩ Kỳ, và Ukraina.
Ophiogomphus cecilia
Fourcroy, 1785
Дедка рогатый[1][2], или змеевик обыкновенный[3], или змеедедка рогатый[4] (лат. Ophiogomphus cecilia) — вид разнокрылых стрекоз из семейства дедок (Gomphidae).
Край затылка с двумя выростами. Длина тела — 50—58 мм, брюшко 37-39 мм, длина заднего крыла — 30—35 мм. Окраска тела оливково-зеленая с черными кольцами на брюшке. Светлые части тела зелёные (почти вся грудь) или жёлтые. Самец: нижний анальный придаток глубоко расколот. Самка: генитальная пластинка небольшая, с двумя длинными тонкими выростами. Передний край крыльев интенсивно-желтого цвета, в основании задних крыльев имеется треугольное жёлтое пятно. Ноги длинные, задние бедра в вытянутом состоянии достигают второго сегмента брюшка.
Личинка серо-черного цвета с жёлтым рисунком. Пузатая, хвостовые нити отсутствуют.
Вид распространён достаточно широко, от Центральной Азии до Европы, достигая Германии и Дании. Известны единичные находки вида по всей территории Европейской части России. Ареал также включает Кавказ, Урал, до Западной Сибири.
На Украине вид зарегистрирован в Западной Лесостепи, Прикарпатье, в Карпатах и в Закарпатской низменности. Известны единичные находки вида по всей территории Белоруссии.
Предпочитает речные биотопы с песчаным или гравийным дном — преимущественно спокойные реки или медленно текущие ручьи, как лишённые водной растительности, так и не сильно густо заросшие. Стрекозы могут отлетать отлетать на расстояние до 500—800 м от места выхода имаго. Имаго можно увидеть отдыхающими на земле или на растениях. Реофил. Лёт имаго — в июне-июле, на севере ареала -включая август. Стрекозы имеют собственный охотничий участок. Особенно его охраняют самцы.
Самки после спаривания откладывают яйца на скопления водных растений или растительные остатки. Цикл развития данного вида — 2 года. Личинки встречаются в густой водной растительности.
Занесён во II приложение Бернской конвенции, Красную книгу Белоруссии (IV категория), Красную книгу Украины, Красную книгу Литвы. Угрозу для вида представляют изменение гидрологического режима рек и эвтрофикация водоёмов в результате хозяйственной деятельности человека.
Дедка рогатый, или змеевик обыкновенный, или змеедедка рогатый (лат. Ophiogomphus cecilia) — вид разнокрылых стрекоз из семейства дедок (Gomphidae).
