Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris) on huulõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane igihaljas poolpõõsas.
Aed-liivatee on 30–40 cm kõrgune alusel puitunud vartega poolpõõsas. Varred hästi harunenud ja lehistunud. Kitsad tugevad lehed on äärtest veidi rullis ja näivad seetõttu nõeljatena. Varte tippudes männastesse koondunud õied on roosad, lillad või valkjad. Taim õitseb juunist augustini. Viljaks on pähklike.
Pärit Vahemere maadest, Põhja- ja Lääne-Aafrikast. Eestis levinud kultuurtaim.
Eelistab päikesepaistelist ja kuiva kasvukohta.
Aed-liivateed kasutatakse ravimtaimena ning kulinaarias, kus ta on peamiselt tuntud tüümiani nime all.
Aed-liivatee lehti ja noori võsusid võib koguda terve vegetatsiooniperioodi kestel. Varjulises õhurikkas kohas kuivab ürt kiiresti, kasutamisel tuleks arvestada, et kuivatatud taimel on tugevam maitse kui värskel.
Erinevalt paljudest teistest maitsetaimedest, säilitab tüümian oma meeldiva maitse ka pikal kuumutamisel, seega on ta ideaalne suppide, hautiste, tomatikastme ja puljongite maitsestamisel. Eriti hästi sobib tüümian lambalihaga. Tüümian on nii Provence'i ürdisegu ehk Herbes de Provence'i kui ka bouquet garni komponent.
Aed-liivatee mõjub seedimist soodustavalt, puhitustevastaselt, antiseptiliselt ja rahustavalt. Kompresside ja lahustena aitab väikeste haavade, muljumiste ja paisete ravimisel. Tee aitab tõhusalt köha, bronhiidi, angiini jm korral.
Aed-liivatee ürti (Thymi herba) kogutakse ja kuivatatakse sama moodi nagu nõmm-liivateed, maha lõidatakse 10–15 cm pikkused varretipud.[2]
Euroopa farmakopöa järgi koosneb droog kuivatatud maapealsetelt osadelt eraldatud lehtede ja õite segust ja peab sisaldama eeterlikku õli (Thymi aetherolum) vähemalt 1,2% ja õli peab omakorda sisaldama vähemalt 40% tümooli ja karvakrooli.[2]
Pikemalt artiklis Tüümiani eeterlik õli
Aed-liivatee sisaldab rikkalikult tüümiani eeterlikku õli, mis leiab kasutamist nii kosmeetikatööstuses kui meditsiinis.
Eeterliku õli seespidise kasutamise vastunäidustused on rasedus, soolepõletik ja südamepuudulikkus.[2]
Tarbimisega kaasnevaid ohtusid seostatakse tümooliga, mis suurtes annustes (0,3–0,6 g) seespidiselt kasutatuna võib põhjustada iiveldust, oksendamist, krampe ja koomat, kuni südame- ja/või hingamistegevuse blokeerimiseni välja.[2]
Aed-liivatee metanooli- ja vesiekstraktil on in vitro katsetes inhibeeriv toime tuberkuloosi mükobakteri isolaadile H37Rv.[3][4]
Vanad egiptlased kasutasid aed-liivateed palsameerimisel.
Vanad kreeklased pühendasid taime armastus- ja ilujumalannale Aphroditele.[2] Kreeklased lisasid seda vanniveele ning põletasid lõhnasuitsu saamiseks templites. Roomlased lõhnastasid tüümianiga eluruume ja tõenäoliselt nendega koos levis taim ka Alpidest põhja poole.
Keskaegsetes kloostriaedades oli aed-liivatee tuntud vürtsi- ja ravimtaimena. Seda lisati taimekimbukestesse, mida usuti kaitsvat nakkushaiguste eest[5].
Kristlikud legendid omistavad liivateele erilist pühadust ja väge. Ühe legendi kohaselt olevat taim saanud oma erilise mõju sellest, et jumalaema puhanud sellel istudes jalgu. Teise pärimuse järgi kandis neitsi Maarja end Joosepiga laulatades liivateest pärga. Liivateed nimetatakse ka neitsi Maarja "voodiõlgedeks", sest voodis, kus ta koos Jeesuslapsukesega magas, olnud teistele taimedele lisaks ka liivateed. 17. sajandil ilmunud kokaraamat soovitab liivatee ja õllega kõrvaldada häbelikkust[6].
Aed-liivatee ehk tüümian (Thymus vulgaris) on huulõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane igihaljas poolpõõsas.
