Siklased (Cerambycidae) on putukate sugukond mardikaliste seltsist. Üldnimetusena nimetatakse selle sugukonna esindajat sikuks[1].
Siklased torkavad silma eredate värvidega (kuid on ka tumedavärvilisi liike) ning pikkade tundlatega, mis on sageli kehast tunduvalt pikemad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega. Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks. Nad on valkja või kollaka kehaga, lapikud või silindrilised, hästi arenenud eesrindmikuga, millesse pea on osaliselt sissetõmmatud. Vastsete jalad on nõrgalt arenenud – nad roomavad kesk- ja tagarindmiku mõhnade abil. Nende vastsed arenevad surnud või elavate puude puidus ja koore all. Mõnede siklasevastsete seedemahlas leidub fermenti tsellulaasi, millega nad suudavad muuta puidu ühe püsivaima koostisosa tselluloosi suhkruteks. Loomariigis on tsellulaasi esinemine väga haruldane. Energiavaese toidu tõttu on paljude siklaste areng aeglane. On teada juhtumeid, kus nende vastsed arenesid kuivas puidus kuni 45 aastat.
Talvituvad enamasti tõugud. Vastsete arenemine vältab sageli mitu aastat.
Eestis on puitu kahjustavaid siklasi leitud umbes 103 liiki. Neist suurima kehapikkusega (kuni 4,5 sentimeetrit) on üliharuldane nahksikk. Vanu puitehitisi, eriti mereäärsetel aladel, kahjustab majasikk. Õiesikkude valmikud on niidutaimede õitel tavalised. Metsakahjurid on haavasikk, kuusesikk jt. Väga pikkade tundlatega on harilik käätsusikk. Kui mõni suurem siklane ettevaatlikult näppude vahele võtta, siis hakkab ta kohe rindmiku tagatiibade vastu hõõruma ja tekitab omapärast kääksuvat häält. Seetõttu ongi ta nimeks saanud käätsusikk.
Muskussikk (Aromia moschata)
Vastne
Lehtpuu-kooresikk (Rhagium mordax)
Siklased (Cerambycidae) on putukate sugukond mardikaliste seltsist. Üldnimetusena nimetatakse selle sugukonna esindajat sikuks.
Siklased torkavad silma eredate värvidega (kuid on ka tumedavärvilisi liike) ning pikkade tundlatega, mis on sageli kehast tunduvalt pikemad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega. Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks. Nad on valkja või kollaka kehaga, lapikud või silindrilised, hästi arenenud eesrindmikuga, millesse pea on osaliselt sissetõmmatud. Vastsete jalad on nõrgalt arenenud – nad roomavad kesk- ja tagarindmiku mõhnade abil. Nende vastsed arenevad surnud või elavate puude puidus ja koore all. Mõnede siklasevastsete seedemahlas leidub fermenti tsellulaasi, millega nad suudavad muuta puidu ühe püsivaima koostisosa tselluloosi suhkruteks. Loomariigis on tsellulaasi esinemine väga haruldane. Energiavaese toidu tõttu on paljude siklaste areng aeglane. On teada juhtumeid, kus nende vastsed arenesid kuivas puidus kuni 45 aastat.
Talvituvad enamasti tõugud. Vastsete arenemine vältab sageli mitu aastat.
Eestis on puitu kahjustavaid siklasi leitud umbes 103 liiki. Neist suurima kehapikkusega (kuni 4,5 sentimeetrit) on üliharuldane nahksikk. Vanu puitehitisi, eriti mereäärsetel aladel, kahjustab majasikk. Õiesikkude valmikud on niidutaimede õitel tavalised. Metsakahjurid on haavasikk, kuusesikk jt. Väga pikkade tundlatega on harilik käätsusikk. Kui mõni suurem siklane ettevaatlikult näppude vahele võtta, siis hakkab ta kohe rindmiku tagatiibade vastu hõõruma ja tekitab omapärast kääksuvat häält. Seetõttu ongi ta nimeks saanud käätsusikk.
.jpg)
