الأسماء في صفحات التنقل
Aaskannike ehk käoorvik (Viola tricolor) on kannikeseliste sugukonda kannikese perekonda kuuluv üheaastane, harvem kaheaastane rohttaim.
Teaduslikult kirjeldas aaskannikest esimesena Linnaeus 1753.
Aaskannike on Ingeri sümbol.
Aaskannike kasvab Euraasia parasvöötmes. Ta on sisse viidud Põhja-Ameerikasse, kus samuti laialt levis.
Venemaal kulgeb aaskannikese levila põhjapiir Murmanskist läbi Kirovski ja Kandalakša Valge mereni, Koola poolsaarel oleva Ponoi kaudu Mezenini, mööda Mezeni jõge selle keskjooksuni, läbi Uhta, Petšora ja Vorkuta Uuraliteni ning mööda Uuraleid Jekaterinburgini ja sealt itta Tobolskini.
Levila lõunapiir Venemaal ja Ukrainas läheb läbi Tšeljabinski, Ufaa ja Orenburgi vahelt, kaldub põhja peaaegu Iževskini, seejärel läbi Samaara, Saraatovi, Volgogradi, Tsimljanski veehoidla, Doni-äärse Rostovi, Donetski, Zaporožje, Odessa ja Kišinjovi kuni Karpaatideni.
Peale selle on isoleeritud asurkondi Krimmis Katša jõe orus, Tomski kandis, Kemerovo oblastis ja Altai krais, kus kasvab umbrohuna.
Aaskannike on Eestis pärismaine. Ta kasvab kuivadel liivastel niitudel, ka mererannas luidetel ja vahel liivastel põldudel.
Ta kasvab mitmesugustes kohtades, sagedamini karjamaadel ja jäätmaadel peamiselt happelistel või neutraalsetel muldadel, harilikult poolvarjus. Ta võib kasvada ka luhtadel, põõsastikes, metsalagendikel, kohati parkides, aedades ja teepervedel.
Juur on peenike, vardakujuline, väheharuline, pruunikas, suundub otse allapoole. Vars on tavaliselt kolmekandiline ja haruline, paljas või kaetud karvakestega, seest täis, 10–30 cm kõrge, tihti mitmeharuline.
Lehed paiknevad vahelduvalt, on paljad või piki lehesooni hõredalt paiknevate karvakestega. Alumised lehed on laimunajad ja üsna pika rootsuga, ülemised piklikud või süstjad lühikese rootsuga. Igal lehel on 2 abilehte; need on sulgjad ja leherootsust pikemad.
Õieraod tulevad ükshaaval välja lehekaenaldest. Nad on pikad, kolme- või neljakandilised, paljad või kergelt karvased ja ülespoole käändunud. Igal õieraol on oma ülemises osas õie lähedal 2 väikest kandelehte.
Õietupp on roheline, koosneb 5 tupplehest ega lange pärast õitsemist ära. Tupplehed on pikad, isegi süstjad, otsast teravad, õrnalt karvased, servast kaetud lühikeste ripsmetega. Nende alusel on lühike nüri plaatjas võsu. Kaks alumist tupplehte on ülejäänutest pisut suuremad.
Õis on kolmevärviline ja sügomorfne ehk üheainsa sümmeetriateljega. Õie läbimõõt on 18–30 mm. Kroonlehti on 5 ja need on tasapinnalised. Harilikult on õies ülekaalus sinine toon. Ülemised kroonlehed kipuvad olema pisut suuremad ja tumedamad, alumised heledamad. Alumised kroonlehed katavad ülemisi. Kroonlehed on äraspidimunajad.
Emakaid on üks. Emakas on munajas, ülemise sigimiku, kollaka nuiataolise alusel kõrvale suunatud emakakaela ja ripsmetega ääristatud emakasuudmega. Emakasuue moodustab kausja süvendi ja sellel on ristsuunaline kilejas lise, millel on katuse kuju.
Tolmukaid on 5. Need on surutud vastu emakat ja puudutavad seda oma tolmukottidega. Tolmukaniidid on lühikesed ja vaevumärgatavad. Tolmukotid on kaheosalised, südamekujulised, helekollased ja külgedelt kergelt karvased.
Kannikese vili on kupar. Kupar on ümmargune, kolmekandiline või piklik-munajas. Kupar on paljas, roheline, kuni 10 mm pikk ja tihedalt täis seemneid, mis kinnituvad kupra seinale. Kui seemned on täiesti valmis, läheb kupar kolmeks lahti selle koha pealt, kust ta varre külge kinnitus.
Seemned on väikesed, 1,25–1,75 mm pikad ja 0,75–1 mm paksud, äraspidimunajad, helepruunid või helekollased. Nende pealispind on sile ja läikiv. Idu on püstine.
Ta õitseb aprillist septembrini. Taime tolmeldavad mesilased, kuid ta on mõlemasooline ja võimeline iseviljastuma. Seemned valmivad alates juunist. Ühes kupras võib olla kuni 3000 seemet, kuid seeme kaalub kõigest 0,4–0,5 mg. Seemned säilitavad idanemisvõime 2 aastat.
Aaskannike moodustab põldkannikesega kergesti hübriide.
Aaskannikesest on aretatud aedkannike. Aedkannikesi hakati turustama aastal 1839. Ka aedkannike metsistub kergesti. Shakespeare mainib mitmes oma näidendis ("Hamlet", "Suveöö unenägu" jt) kannikesi, pidades silmas aaskannikesi, sest aedkannikesi polnud tollal veel olemas.
Minevikus on aaskannikesest toodetud kollast, rohelist ja sinakasrohelist värvi.
Rahvameditsiinis on aaskannikest soovitatud langetõve, astma, nahahaiguste ja ekseemi raviks, isegi kuive ja hambavalu korral. Ta toimib rögalahtistina, mistõttu teda kasutatakse näiteks bronhiidi ja läkaköha raviks. Samuti toimib ta diureetikumi ehk kuseajatina, mistõttu teda kasutatakse näiteks reuma ja põiepõletiku raviks.
Kannikeste põhilised toimeained on saponiin, inuliin, violiin ja teised alkaloidid, mis sisalduvad taime kõigis osades. Samad raviomadused on teistelgi sama perekonna liikidel.
Aaskannike sisaldab tsüklotiide. Need kuuluvad peptiidide hulka ja neid kasutatakse vähi ravis, sest teiste peptiididega võrreldes lihtsa struktuuri ja väikeste molekulide tõttu on seda lihtsam saada puhtal kujul.
Aaskannike ehk käoorvik (Viola tricolor) on kannikeseliste sugukonda kannikese perekonda kuuluv üheaastane, harvem kaheaastane rohttaim.
Teaduslikult kirjeldas aaskannikest esimesena Linnaeus 1753.
Aaskannike on Ingeri sümbol.
