Xerotyphlops vermicularis (Merrem 1820)

Qurdabənzər korilan (lat. Typhlops vermicularis) — Kor ilanlar cinsinə aid ilan növü.

Xüsusiyyətləri

Kiçik ilandır və 38 sm uzunluğa malik olur. Xariçi görünüşündən qurdu xatırladır. Quyruğu çox qısa olur. Üzəri çox hamardır. Yuxarı hissəsi qəhvəyi və ya qırmızı-bənövşəyi, quyruğu isə nisbətən tünddür. Qarın nahiyəsi nisbətən açıqdır.

Yayılması

Onlara Balkan yarımadası, Kiçik Asiya, Suriya, Qafqaz, Orta Asiya İran və Əfqanıstan]]da rast gəlinir. Qurdabənzər korilan daşlıq və kserofit bitkilərin yayıldığı ərazilərdə rast gəlinir. Azərbaycanda Tuqay meşələrində daha çox yayılmışdır. Ümumilikdə onlara 1200–2000 m yüksəkliyə malik əhündürlüklərdə belə rast gəlmək olar.

Həyat tərzi

Əsasən daşların və qarpız, yemişlərin altlarında gizlənirlər. Onların açdıqları çığırlar soxulcanların gedişlərini xatırladır. Qacarkən torpaqda olan çatlara girirlər.

Yazda mart ayında gözə dəyirlər. İsti yay ayları gözə dəymirlər. Qarışqalar, hörümçəklər və qurdlarla qidalanırlar.

İnsanlar üçün heç bir təhlükəsi yoxdur.

Çoxalması

Çoxalması çox zəif öyrənilmişdir. Türkiyədə çütləşmə iyunun əvvələrində baş verir. Çütləşmə 22 saat davam edir. Cənubi Qafqaz ərazisində 2-6 yumurta qoyur. Bu mərasim iyulun sonu avqustun əvvələrinə təsadüf edir. Yumurtası iri olur. Diametri 6–7 mm, uzunluğu 24–26 mm təşkil edir. Balaların uzunluğu 31 mm təşkil edir.

Mənbə

• Qurdabənzər korilan
• Qurdabənzər korilan

Das Blödauge (Xerotyphlops vermicularis, Syn.: Typhlops vermicularis), wie viele andere Arten der Gattung Xerotyphlops häufig auch nur als Wurmschlange oder Europäische Wurmschlange bezeichnet, ist eine Art aus der Familie der Blindschlangen (Typhlopidae), die auf dem Balkan, in Südwestasien und Nordostafrika verbreitet ist.

Merkmale

Das Blödauge erreicht eine Länge von 18 bis 30 Zentimetern. In seiner Gestalt ist es wurmartig mit einem stumpfen, nicht vom Körper abgesetzten Kopf. Der Körper ist vollständig von kleinen glatten Schuppen besetzt, die rundum gleich aufgebaut sind. Die Bauchschuppen sind nicht als langgezogene Bauchschienen ausgebildet, der Schwanz endet in einer dornartigen Schwanzschuppe, die bei der Fortbewegung als „Nachschieber“ dient. Am Kopfende hat die Schlange zwei kleine und schwarze Augen, der Rest des Körpers ist rosafarben. Der Bauch ist etwas heller als der Rücken und durchscheinend, sodass die inneren Organe sowie Eier und Futterreste sichtbar sind.

Verbreitung und Lebensraum

Das Blödauge lebt in Südosteuropa auf dem Balkan vom südwestlichen Montenegro über Albanien, Mazedonien und Südbulgarien bis nach Griechenland, außerdem im Nordost-Ägypten, in Transkaukasien und in Südwestasien. In Kroatien liegt ein vermutlich allochthones Vorkommen auf der Zadar vorgelagerten Insel Dugi Otok. Man findet die Art im Flach- und Hügelland und an Trockenhängen, vor allem in Gebieten mit lockerer, krautiger Vegetation.

Lebensweise

Die Schlange ist an eine rein unterirdische Lebensweise angepasst. Sie lebt in unterirdischen Gangsystemen und unter Steinen. An die Oberfläche kommt sie nur ausnahmsweise, vor allem während andauernder Regenfälle, in der Dämmerung oder nachts. Je nach Höhenlage und Temperatur hält sie zwei bis sechs Monate Winterruhe. Im Süden Griechenlands (Peloponnes), kann sie jedoch auch ganzjährig aktiv sein.

Die Nahrung des Blödauges besteht vor allem aus Ameisen sowie deren Puppen und Eiern, außerdem frisst sie andere unterirdisch lebende Insekten, sowie Tausendfüßer und Würmer. Zur Fortpflanzung legen die Weibchen vier bis acht längliche Eier.

Literatur

• Ulrich Gruber: Die Schlangen Europas und rund ums Mittelmeer. Franckh'sche Verlagsbuchhandlung, Stuttgart 1989, ISBN 3-440-05753-4
• Benny Trapp: Amphibien und Reptilien des Griechischen Festlandes. Natur und Tier - Verlag, Münster 2007, S. 170–173. ISBN 3-86659-022-9

Weblinks

– Album mit Bildern, Videos und Audiodateien

• Fotos des Blödauges auf www.herp.it
• Xerotyphlops vermicularis In: The Reptile Database

Ο Τυφλίνος είναι τυφλό φίδι της οικογένειας των τυφλοπίδων. Ζει από τα Βαλκάνια μέχρι τα Νησιά του Αιγαίου και από την Κύπρο μέχρι το Αφγανιστάν.^[1] Είναι το μόνο φίδι του γένους Τύφλωψ που συναντάται στην Ευρώπη.

Εμφάνιση και συμπεριφορά

Ο τυφλίνος είναι το μικρότερο φίδι της Ευρώπης. Το ολικό μήκος του φθάνει μέχρι και τα 40 cm, συνήθως όμως είναι κάτω από 30 cm. Πρόκειται για φίδι τυφλό, εξελιγμένο και προσαρμοσμένο στην υπόγεια ζωή. Σπάνια μπορεί να παρατηρηθεί στην επιφάνεια. Δραστηριοποιείται μέσα σε στενές τρύπες από φωλιές ασπόνδυλων ή σκάβει το ίδιο σε μαλακό χώμα, καθώς και κάτω από πέτρες ή βράχους. Τρέφεται με μικρά ασπόνδυλα όπως μυρμήγκια, τερμίτες, μικρά αραχνοειδή κτλ, καθώς και με νύμφες ή προνύμφες αυτών. Τα ατροφικά του μάτια είναι σκεπασμένα με δέρμα. Η ουρά του έχει μυτερό τέλος και την χρησιμοποιεί στην μετακίνησή του μέσα στις τρύπες. Τα θηλυκά γεννούν 4-8 αυγά μήκους 11-25 mm. Αν πιαστεί προσπαθεί έντονα να ξεφύγει και πιέζει με την άκρη της ουράς του. Είναι εντελώς ακίνδυνο φίδι.

Παραπομπές

Црвоцидна змија (науч. Typhlops vermicularis) — вид на змија од родот на слепите змии (Typhlops). Живее на Балканскиот Полуостров, Егејските Острови и Кипар, сè до Авганистан.^[1]

Оваа змија е единствениот вид на слепа змија што живее во Македонија, и воопшто во Европа.^[2]

Поврзано

• Црвовидни змии
• Слепок
• Змијогуштер

Наводи

Marê kermi ya zi maro kor (namey taksonomê cı typhlops vermiculariso), yew maro bariyo, cınsê Typhlopsi ra yeno, namey cı marê kermê Ewropao, hema marê kermi vêşêr nêmadey Balkanyayi, Qıbrıs, Tırkiya u heta Efğanıstani ra cıwiyenê. Marê kermi bınê salek u kerran de u bınê herr de cıwiyenê. Çımê marê kermi zaf qıtekê, fekê cı bınê henıkê cı d ca gêno. Marê kermi, mıcloran u kerman weno.

Yew marê kermi.

Xerotyphlops vermicularis, the European blind snake, European worm snake, Eurasian blind snake, or Eurasian worm snake, is a species of snake in the genus Xerotyphlops. Despite its common name, the range of the European blind snake ranges from the Balkan Peninsula, the Aegean Islands, and Cyprus to Afghanistan.^[2] The common name refers to how it is the only blindsnake of the genus Typhlops naturally found in Europe. The only other blindsnake found in Europe is the brahminy blindsnake, or "flowerpot snake," Ramphotyphlops braminus, where specimens have been discovered lurking in the soil at the Kew Gardens.^[3][4]

See also

• List of typhlopid species and subspecies

References

Vagelpimemadu (Xerotyphlops vermicularis) on pimemadulaste sugukonda Xerotyphlops perekonda kuuluv maoliik.

Klassifikatsioon

Varem on vagelpimemaod liigitatud pimemao perekonna maoliigina Typhlops vermicularis Merrem, 1820^[1].

Hedges, Marion, Lipp, Marin ja Vidal liigitasid vagelpimemaod 2014. aastal Asiatyphlopinae alamsugukonda Xerotyphlops perekonda.^[2]

Levila

Levinud Balkani poolsaarel, Kreeka saartel, Edela-Aasias ja Kaukaasias. On peamiselt mullaeluline, eelistab kuivi madala taimestikuga piirkondi, toitub peamiselt väikestest selgrootutest, vahel ka suurematest putukatest.

Kirjeldus

Vagelpimemadu

Täiskasvanud vagelpimemaod kasvavad kuni 40 sentimeetri pikkuseks. Välimuselt ei sarnane see madu ühegi teise Euroopas elava maoga. Keha on silinderjas ja saba pool veidi jämedam, pea on kehast eristamatu. Pea ülaosas paiknevaid silmi katavad soomused, nii et näha on ainult kaks musta täppi. Saba on väga lühike (laius ja pikkus on võrdsed) ja tipneb ogaga. Teravaotsalist saba kasutab maapinnal liikudes ankruna. Isastel on saba mõnevõrra pikem kui emastel.^[3]

Soomused paiknevad ristipidi ja neid on ümber keha 21–24 rida. Suuri kõhukilbiseid ei ole. Värvuselt on madu pruunikas, enamasti kollaka, roosaka või punase toonivarjundiga. Mao kõht on ülejäänud kehast veidi heledam.^[3]

Paljunemine

Emased munevad 4–8 piklikku kollakasvalget muna, mille otsad on teravnenud. Munad on 11–25 millimeetrit pikad.^[3]

Levik ja elukeskkond

Vagelpimemadu

Vagelpimemadusid leidub Balkanil Dugi Otoki saarel, Edela-Montenegros, Lääne-Albaanias, Kirde-Makedoonias Vardari orus, Lõuna-Bulgaarias, Türgi Euroopa osas ja Kreeka saartel (Ándrosel, Chíosel, Euboial, Kalymnosel, Korfu, Kýthiral, Lèrosel, Lesbosel, Megistil, Náxosel, Pátmosel, Rhodosel ja Skýrosel), Edela-Aasias ja Kaukaasias^[3] ning Armeenias.

Armeenias leidub seda liiki Jerevanis, Širaki, Aragatsotni, Armaviri, Kotajkhi, Ararati, Vajotsh Dzori, Sjunikhi, Lori ja Tavuši maakonnas.^[4]

Vagelpimemadu eelistab kuiva, madala taimestikuga avatud rohtunud elupaika, kus leidub mõningaid kive. Sarnaselt vihmaussidega ronib ta kitsastesse pinnaseurgudesse. Suvel kaevub sügavamale maasse ja kevaditi võib teda leida maa seest kivi alt. Vahel on neid leitud mere äärest ja viljatutelt aladelt. Maapinnale tuleb peamiselt videvikus või vihmase ilmaga, päeval teeb seda harva.^[3]

Vagelpimemadu sööb peamiselt väikseid selgrootuid, eriti sipelgaid ja nende vastseid. Harva sööb ka väiksemaid ämblikke, sadajalgseid, mardikaid ja kilke.^[3]

Vaata ka

• Euroopa madude loend

Viited

Kirjandus

• Edwin Nicholas Arnold Euroopa kahepaiksed ja roomajad Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004 ISBN 998570147X

Välislingid

• Sissekanne ADW-s
• Sissekanne CoL-is
• Sissekanne ITIS-is
• Sissekanne NCBI Taxonomy database'sNCBI taksonoomia andmebaasis
• Sissekanne Roomajate andmebaasis
• Sissekanne uBio-ss
• Worm Snake, Typhlops vermicularis Merrem, 1820 European Field Herping Community (EFHC). Pilte.
• Typhlops vermicularis, Worm Snake

Suge zizarekara (Typhlops vermicularis) Typhlops generoko animalia da. Narrastien barruko Typhlopidae familian sailkatuta dago.

Erreferentziak

• TIGR Reptile Database in Species 2000 and ITIS Catalogue of Life: 2011 Annual Checklist

Ikus, gainera

• Typhlops
• Typhlopidae

Xerotyphlops vermicularis est une espèce de serpents de la famille des Typhlopidae^[1].

Répartition

Cette espèce se rencontre^[1],[2] :

• en Albanie, au Monténégro, au Kosovo, en Serbie, en Macédoine, en Bulgarie, en Grèce, en Roumanie, dans le sud de la Russie, en Arménie, en Azerbaïdjan, en Géorgie, en Turquie et à Chypre ;
• en Syrie, en Israël, au Liban, en Jordanie, en Irak, en Iran, dans le sud du Turkménistan, au Tadjikistan, au Kazakhstan, en Ouzbékistan et en Afghanistan ;
• en Égypte.

Sa présence est incertaine au Pakistan.

Il vit dans les collines et les zones de basses altitudes, sur des pentes sèches occupées par les buissons et les rochers et sur lesquelles se développe une végétation herbacée clairsemée. Il est aussi présent dans les garrigues méditerranéennes et les zones agricoles rurales, ainsi que dans les steppes pas trop arides. Du niveau de la mer jusqu'à 1600 m d'altitude, exceptionnellement jusqu'à 2169 m.

Étymologie

Le nom de cette espèce, vermicularis, vient du latin vermiculus, « vermisseau », car c'est un petit serpent long et fin^[3].

Description

Tailles

Xerotyphlops vermicularis

Xerotyphlops vermicularis

Il ne mesure généralement que de 18 à 30 cm mais peut mesurer jusqu'à 36,5 cm. Son diamètre ne mesure généralement que de 2,5 à 5,5 mm.

Alimentation

Il consomme avant tout des fourmis, y compris leurs œufs, leurs larves et leurs nymphes ; également d'autres petits insectes, des myriapodes et des vers de petite taille.

Reproduction

Il pond de 2 à 6 œufs allongés, l'éclosion se produit fin septembre.

Identification

Sa morphologie rappelle celle d'un ver de terre : tête émoussée, non séparée du corps, avec des yeux minuscules en forme de points sombres placés sur la face supérieure de la tête. Corps cylindrique légèrement aplati. Tout autour du corps, de petites écailles luisantes et arrondies, lisses et de taille sensiblement égale, disposées en 22-24 rangées. La queue, très courte et émoussée, se termine par une écaille caudale en forme d'épine qui peut lui servir d'appui lors de la locomotion.

Sa coloration est brunâtre, rose ou chair rougeâtre. Le ventre est plus clair, laissant apercevoir les organes internes, les œufs ou les restes de nourriture.

Mode de vie

Il vit dans un système de galeries souterraines et peut souvent être découvert en retournant des pierres. Il n'apparaît en surface que rarement et uniquement au crépuscule ou de nuit. Il est fréquemment observé sous les pierres au printemps. En été, quand le temps est trop chaud et trop sec, il disparaît profondément dans le sol et ne réapparaît qu'au printemps suivant. Il n'est alors plus possible de l'observer, même en retournant des pierres. Il observe un repos hivernal : de 2 à 6 mois, selon la région et l'altitude.

Venimosité

Il est inoffensif pour l'Homme.

Publications originales

• Daudin, 1803 : Histoire Naturelle, Générale et Particulière des Reptiles; ouvrage faisant suit à l'Histoire naturelle générale et particulière, composée par Leclerc de Buffon; et rédigee par C.S. Sonnini, membre de plusieurs sociétés savantes, vol. 7, F. Dufart, Paris, p. 1-436 (texte intégral).
• Merrem, 1820 : Versuch eines Systems der Amphibien I (Tentamen Systematis Amphibiorum). J. C. Krieger, Marburg, p. 1-191 (texte intégral).

Notes et références

Crvolika sljeparica (crvasta sljeparica; Typhlops vermicularis), vrsta malene potpuno neopasne zmije crvolikog oblika, predstavnik porodice sljeparica (Typhlopidae). Na području Hrvatske zabilježena je jedna 1977. i to kod mjesta Sali^[1].

Ova vrsta je bljedoružičaste boje, a može narasti do 40 cm. Većinu vremena provodi ispod zemlje, po rupama i ispod kamenja, krijući se od vrućine, a na površinu rijetko izlazi, obično u sumrak ili za vlažnog vremena. Hrani se kukcima^[2]. Ženka polaže 4 do 8 jaja.

Izvori

Xerotyphlops vermicularis (Merrem, 1820) è un serpente della famiglia Typhlopidae.^[1]

Distribuzione e habitat

La specie è presente in Europa orientale (Montenegro, Albania, Macedonia, Bulgaria, Grecia), in Asia minore, in Medio Oriente, in Egitto e in Asia occidentale.^[1]

È l'unica specie della famiglia Typhlopidae presente in Europa^[2].

Note

Bibliografia

• (EN) Hedges, Marion, Lipp, Marin & Vidal, A taxonomic framework for typhlopid snakes from the Caribbean and other regions (Reptilia, Squamata) (PDF), in Caribbean Herpetology, vol. 49, 2014, pp. 1–61.