耳廓狐

Çöl tülküsü (ing. Vulpes zerda) — Fennek tülküsü olaraq da bilinir, köpək kimilər (Canidae) familiyasının ən kiçik mənsubudur. Çöl həyatına çox yaxşı uyğunlaşma təmin etmiş, Şimali Afrikada və Ərəb yarımadasında rastlana bilən bir tülkü növüdür.

xüsusiyyətləri 40 smə çatan bədən uzunluğuna tərs mütənasib olaraq 15 smə çatan qulaqları çox uzundur. Bu xüsusi vəziyyət özünü çöldə yaşamasını təmin edir, çünki bədən istiliyini qulaqları vasitəsi ilə tarazlıqda saxlayır. Quyruğu 25 sm uzunluğundadır, ağırlığı 1,5 kq qədər çatır. Kürkü krem rəngidir, qarın qismi və üzü ağdır, uzun qulaqlı çöl tülküsünün yağ yığımı istilik itkisinə gətirib çıxarır.

Ar fenneg, pe louarn-traezh, (Vulpes zerda) a zo ur bronneg, kar d'al louarn, hag a vev e Norzhafrika hag en Arabia.

El fennec (Vulpes zerda) és una espècie de mamífer carnívor de la família Canidae que habita el desert del Sàhara i Aràbia.^[2] Amb les seves característiques orelles, es tracta de l'espècie més petita de la seva família. El seu pelatge, orelles i funció renal estan adaptats a les condicions físiques del desert: temperatures extremes i escassetat hídrica. Les orelles li serveixen de sistema de ventilació i refrigeració de la sang, que l'ajuda a suportar les elevades temperatures i el clima extrem del desert. El terme fennec prové de l'àrab, en què significa 'guineu', i l'epítet específic, zerda, que prové del grec antic, es refereix al seu sec hàbitat (xeros).^[3]

Descripció

Crani de fennec

Es tracta del cànid de menor mida que existeix,^[4] car només té una alçada de fins a 21 cm a la creu i entre 35 i 41 cm de llarg, més de 18 a 30 cm de cua, i pesa entre 1 i 1,5 kg.^[5] Els seus trets més distintius són el pelatge de color sorra, més clar a la cara i el ventre, la cua llarga i llanosa, amb la qual s'abriga quan dorm, el morro molt curt, coixinets plantars peluts i sobretot les enormes orelles (de 10-15 cm), que l'ajuden tant a sentir el més mínim so com a irradiar l'excés de calor a l'exterior, i per aquesta raó sol escollir-se com a exemple d'adaptació al medi desèrtic en contraposició a la guineu d'orelles petites que habita el cercle polar àrtic. El pelatge l'ajuda a reflectir la intensa radiació diürna i, durant la nit, a conservar la calor corporal.

Sol assolir l'edat de 10-12 anys en la natura. Els seus depredadors principals són el caracal i les espècies africanes del gènere Bubo.

Fennec

Comportament

És un animal nocturn que s'alimenta d'insectes, rèptils, rosegadors, aus i ous. El seu sentit de l'oïda és tan fi que fins i tot pot escoltar les seves preses als caus. Complementa la seva dieta amb fruits (dàtils, baies, etc.) que troba als oasis, on també s'aprovisiona d'aigua, tot i que pot viure sense.^[5] Pot arribar a saltar fins a 60 cm d'alçada i 120 de longitud, cosa que l'ajuda a caçar i fugir dels seus enemics.

En clarejar el dia, retorna al seu cau, a vegades de fins a 10 metres de profunditat i 120 m² de superfície, per passar les tòrrides hores del dia fora de perill de la calor. Aquests poden estar connectats amb els caus d'altres grups.

Les femelles comparteixen cau amb les seves cries (2 a 5 en cada part), mentre que els mascles són solitaris, tot i que a vegades ajuden la seva parella durant el període de gestació i lactància.

El fennec és un animal sorprenentment fàcil de domesticar, que s'acostuma fàcilment a viure amb humans. Tanmateix, se'l considera una espècie rara i és per això que és il·legal tenir-lo com a mascota en moltes zones de la seva àrea de distribució.

Reproducció

Un exemplar de fennec de 10 mesos d'edat

Els fennecs són animals socials que s'aparellen de per vida i defensen el seu propi territori.^[6] La maduresa sexual s'assoleix als 9 mesos d'edat. Al seu hàbitat natural, l'aparellament té lloc entre gener i febrer i només una vegada a l'any. El coit pot durar més de dues hores. Les cries, amb un període de gestació d'uns 50 dies, solen néixer entre març i abril.^[7]

Vista d'un fennec

Distribució i hàbitat

L'espècie es distribueix entre Àfrica i Àsia, des del Marroc fins a la península del Sinaí i no més enllà del nord del Níger.

El cau típic del fennec està excavat a la sorra, tant en àrees obertes com en zones protegides per la vegetació (dunes fixes), i sol tenir diverses entrades, si el substrat ho permet.

Població

L'estat de conservació del fennec és no preocupant, segons la UICN.^[8] És classificada com a espècie «no amenaçada», però el comerç del qual ha de ser regulat, segons la CITES.^[9][10] És sovint perseguit i caçat per la seva pell, tot i que no causa cap dany als interessos humans.^[11] No hi ha estimacions precises sobre la mida de la població, però se suposa que no perilla a causa de les observacions dels paranyers que els venen als turistes o per a exhibicions.

Classificació

El fennec fou classificat recentment amb certa polèmica com a Fennecus zerda, a causa de la diferència en el nombre de cromosomes i etologia respecte al gènere Vulpes. Tanmateix, se l'ha tornat a classificar dins aquest últim gènere. Existeix, doncs, un debat obert al voltant de la seva classificació taxonòmica.^[12]

Anatòmicament, manca de glàndula almesquera i té 32 parells de cromosomes, a diferència d'altres espècies de guineu, que en tenen entre 35 i 39.

Referències

Tento článek není dostatečně ozdrojován a může tedy obsahovat informace, které je třeba ověřit.
Jste-li s popisovaným předmětem seznámeni, pomozte doložit uvedená tvrzení doplněním referencí na věrohodné zdroje.

Fenek, též fenek berberský (Vulpes zerda) je nejmenší liška na světě, malá pouštní šelma, která má vzhledem k velikosti těla největší uši ze všech psovitých šelem.

Popis

• hmotnost: 1-1,5 kg
• délka těla: 24–41 cm
• délka ocasu: 18–31 cm
• výška v kohoutku: 18–22 cm

Fenek je nejmenší psovitou šelmou. Je menší než kočka domácí, samice váží průměrně 0,8 kg, lišáci jsou o něco větší. Je to štíhlá šelmička s velmi dlouhým huňatým ocasem, který tvoří skoro 60% jejich délky, a dlouhýma, ale silnýma nohama. Nápadné jsou obrovské ušní boltce, které mohou být dlouhé až 15 cm. Společně s velkou bubínkovou výdutí (lat. bulla tympanica) zodpovídají za velmi jemný sluch, ušní boltce také slouží jako tepelný výměník a pomáhají tak fenkovi ochladit se.

Dalším důležitým smyslem je zrak, fenci vidí velmi dobře i v šeru. Zuby, zvláště špičáky a trháky, jsou malé. Srst je hustá a hedvábně jemná, zlatoplavá, na končetinách, břiše a obličeji bílá. Špička ocasu je černá. Také chlupy vyrůstající nad ocasní žlázou („fialkou“) jsou tmavě hnědé až černé. Tlapky jsou chráněné hustou srstí před rozpáleným pískem. Oči, hmatové vousy, čenich a prstní polštářky jsou tmavě zbarvené.

Rozšíření

Mapa rozšíření fenka

Areál fenků leží v pouštních oblastech severní Afriky, Sinajského a Arabského poloostrova. Vyskytuje se v Maroku, Tunisku, Libyi, Alžírsku, Egyptě i Saúdské Arábii a také v Mali, Mauretánii, Čadu, Nigeru a Súdánu až do 15 - 35° severní šířky.

Stanoviště

Fenek je zvíře dokonale přizpůsobené životu na Sahaře. Preferují písčitou poušť, kde obývají stabilní písečné duny. Zároveň potřebují stanoviště, kde rostou trávy nebo keře, jako je Aristida spp., Panicum turgidum, chvojník Ephedra alata nebo Zygophyllum spp., vyhledávají také oblasti, kde rostou stromy (kaparovník, akácie, datlové palmy). Vegetace jim poskytuje úkryt, materiál na vystýlání nor a v případě nutnosti slouží také jako potrava a zdroj vody.

Biologie

Fenek

Fenek je aktivní převážně v noci, přes den se schovává před pouštním žárem v hlubokých norách vyhrabaných pod kameny a kořeny rostlin. Nory mívají několik vchodů a jedinou noru může obývat množství fenků, výsledkem je pak složité bludiště podzemních chodeb. Doupata jsou vystlána listy, trávou, peřím a srstí.

Žijí v rodinných skupinách složených z jednoho nebo několika dospělých párů, jejich letošních mláďat a možná i některých starších potomků. Občas může v jediné noře žít i víc takových rodin. Jediná rodina se může skládat i z 10 jedinců, fenkové jsou tudíž velmi společenská zvířata a odpovídá tomu i množství různých zvuků, které slouží ke komunikaci s ostatními členy skupiny. Zřejmě i ocasní žláza slouží nějakým způsobem k posílení sociálních pout ve skupině. Teritorium je označováno trusem a močí. V jediném teritoriu je vybudováno více nor, mezi kterými se skupina fenků pohybuje v závislosti na nabídce potravy v okolí konkrétní nory.

Fenci jsou velmi aktivní, hraví a neuvěřitelně pohybliví - dospělý fenek dokáže z místa vyskočit 70 cm do výšky a přes jeden metr do délky, což činí téměř čtyřnásobek jejich délky^[2]. Cítí-li se ohroženi, zahrabou se tak rychle, že doslova „zmizí v písku“.

Na lov se vydávají v noci a přestože žijí ve skupinách, potravu shánějí sami. Jsou to všežraví oportunisté a využívají jakýkoliv možný zdroj potravy. Výborně vidí a jejich citlivý sluch jim umožňuje slyšet kořist z velké dálky.

Jejich kořistí se stávají ještěři (paještěrka, gekon, scink apod.), ptáci (hlavně stepokuři, skřivani a vlaštovky) a jejich vejce a mláďata, sarančata, brouci, štíři, pavouci i jiní bezobratlí a také hlodavci, jako je tarbík egyptský a pískomilové. Pojídají kořínky, hlízy a cibule rostlin a také datle. Fenkové zpravidla nežijí v blízkosti zdrojů povrchové vody a veškerou její potřebu kryjí pojídáním rostlin a ulovených živočichů.

Potravu si, podobně jako liška obecná, schovávají na horší časy a polohu všech svých skrýší si velmi dobře pamatují.

Období páření přichází v lednu nebo v únoru, kdy samice přichází do říje. Během této doby jsou lišáci agresivní a odhánějí ostatní samce. Březost trvá 50 až 53 dní, poté samice ve vystlaném doupěti vrhá 2-4 altriciální, slepá mláďata. Matka se o ně první dva týdny nepřetržitě stará, zatímco samec rodině přináší potravu. Při obraně mláďat jsou fenkové velmi agresivní.

Po dvou týdnech otvírají oči a po dalších dvou si již začínají hrát uvnitř nory. Ven se odvažují až v pěti týdnech věku. Odstavena jsou až ve 3 měsících a na rodičích jsou dále závislá do doby, než se naučí lovit a dorostou plné velikosti. Pohlavně dospívají v 6-9 měsících a v zajetí se mohou dožít až 12 let.

Jejich nepřáteli jsou pravděpodobně šakali, hyeny, zdivočelí psi nebo výři.

Fenci jako domácí mazlíčci

Fenek berberský na pohovce

Fenek je považován za jediný druh lišky, který se dá chovat v domácnosti jako „domácí zvíře“. V zemích na západ od Česka se občas chová jako exotický mazlíček. Mohou žít volně v bytě, zvyknou si na člověka a může se naučit i na kočičí záchod a do pelíšku. Je zařazen v CITES, příloha II.

Fenek v českých zoo

• Podkrušnohorský zoopark Chomutov
• ZOO Brno
• ZOO Dvůr Králové nad Labem
• ZOO Olomouc
• ZOO Jihlava
• ZOO Dvorec
• ZOO Praha

Galerie

• Fenek

• Fenek

• Fenek

Odkazy

Reference

1. ↑ Červený seznam IUCN 2018.1. 5. července 2018. Dostupné online. [cit. 2018-08-11]
2. ↑ Kingdon, J. 1997. The Kingdon Field Guide to African Mammals. San Diego, CA: Academic Press.

Externí odkazy

• Obrázky, zvuky či videa k tématu fenek ve Wikimedia Commons
• Slovníkové heslo fenek ve Wikislovníku
• Taxon Vulpes zerda ve Wikidruzích

• ZOO Praha - Lexikon zvířat - Fenek
• Adams, R. and P. Myers. 2004. „Vulpes zerda“ (On-line), Animal Diversity Web (anglicky)
• Young People's Trust for the Environment: Factsheet - Fennec Fox (anglicky)
• IUCN/SCC Canid Specialist Group - Vulpes zerda (anglicky)
• Fennec fox | Animal facts | Fresno Chaffee ZOO (anglicky)
• The Living Desert - Fennec fox (anglicky)
• Lioncrusher's Domain - Fennec fox (Vulpes zerda) facts and pictures (anglicky)

Er der problemer med lyden? Se da eventuelt Hjælp:Ogg Vorbis eller "Media help" (engelsk)

Fenneken eller ørkenræven (Vulpes zerda eller Fennecus zerda) er et dyr i hundefamilien. Den når en længde på blot 24-60 cm med en hale på 18-31 cm og vejer 1-1,5 kg. Den er dermed den mindste ræveart.

Levested

Som det fremgår af navnet ørkenræv, lever denne ræveart i ørken, nærmere bestemt i Nordafrikas ørken, samt den arabiske ørken. Eksemplar er set så langt som ud til Kuwait.

Hver af poterne på fenneken er dækket med lange og bløde hår, så den er beskyttet mod det meget varme sand i dagtimerne. Samtidig hjælper det fenneken til at gå og stå fast i det løse sand.

Føde

Dens primære føde er græshopper og vandregræshopper, men den spiser også andre insekter, gnavere, fugle, firben og rødder. Den fanger sin føde ved hjælp af dens gode hørelse og dræber det med et bid i halsen.

Ynglebiologi

Fenneken parrer sig i januar-februar, hvor så hunnerne føder ungerne i marts-april. Sædvanligvis bliver der født 2-4 hvalpe hvert år. Der er set fenneker på helt op til 13 år.

Eksterne henvisninger

• The Canid Specialist Group (CSG)

Dieser Artikel beschäftigt sich mit dem Tier. Zum Spähpanzerwagen siehe Spähwagen Fennek.

Der Fennek oder Wüstenfuchs (Vulpes zerda) ist eine Fuchsart aus der Gattung Vulpes. Er ist der kleinste aller Wildhunde und bewohnt die Sandwüsten Nordafrikas. Die Art zeigt zahlreiche Anpassungen an das Wüstenklima, etwa die geringe Körpergröße, behaarte Sohlen und große Ohren, die der Wärmeregulation dienen. Der Fennek ist nacht- und dämmerungsaktiv und frisst als Allesfresser sowohl Wirbellose und kleine Wirbeltiere als auch Früchte und Knollen.

Fenneks leben für gewöhnlich in Paaren; die meist zwei bis fünf Jungen pro Wurf kommen in März und April zur Welt. Während der Trage- und Säugezeit versorgt und beschützt das Männchen das Weibchen und den Wurf. Der Erdbau des Fenneks ist im Regelfall einfach und wird meist in lockeren Sand gegraben, nur in festerem Untergrund nimmt er komplexere Formen an. Der nächste Verwandte des Fenneks ist der Afghanfuchs (Vulpes cana), der auf der Arabischen Halbinsel, im Iran und in Afghanistan lebt. Obwohl Fenneks regelmäßig wegen ihres Fells oder für touristische Schauvorführungen gefangen werden, gilt der Bestand nicht als bedroht. Die IUCN klassifiziert die Art als Least Concern (nicht gefährdet). Der Fennek wird seit der Jungsteinzeit von den Menschen Nordafrikas als Nahrungs- und Felllieferant genutzt und seit dem 20. Jahrhundert vor allem in Nordamerika auch als Haustier gehalten.

Merkmale

Körperbau und Physiologie

Der Fennek ist die kleinste aller Hundearten und verfügt über sehr große Ohren. Seine Kopf-Rumpf-Länge beträgt 333–395 mm, der Schwanz wird 125–250 mm lang. Sein Geburtsgewicht beträgt zwischen 80 und 187 g, das Gewicht adulter Tiere 1,0 bis 1,5 kg. Die Ohren machen 20 % der Körperoberfläche aus^[2] und werden 86–104 mm lang. Damit sind sie proportional größer als bei allen anderen Hunden. Schnauze und Beine sind schlank und zierlich. Der Schädel entspricht in den Proportionen dem anderer Vulpes-Arten, besitzt aber sehr große Paukenhöhlen, ein typisches Merkmal von Wüstenbewohnern. Die Zahnformel lautet I 3/3 – C 1/1 – P 4/4 – M 2/3, der Fennek hat also insgesamt 42 Zähne. Sie sind kleiner und schmaler als bei anderen Arten der Gattung. Der Penisknochen (Baculum) ist 3 mm breit und mit 31–36 mm vergleichsweise lang.^{[3] [4]}

Zwei Fenneks im Tokioter Zoo. Details der Fellzeichnung sowie die Ohr- und Zehenbehaarung sind gut zu erkennen.

Das Fell ist sandbraun mit einer beigen, rötlichen oder grauen Tönung. Die Körperunterseite ist heller gefärbt als die Oberseite. Die Ohren besitzen eine dunkle Rückseite, ihre Innenseite und ihre Ränder sind weiß befellt. Die Augen sind verhältnismäßig groß und dunkel, vom Innenwinkel zieht sich eine dunkle Linie hinunter zur Schnauze und umrahmt sie. Ein kürzerer Strich verläuft vom Außenwinkel der Augen in Richtung der Wangen. Die Schenkel sind bei Individuen aus dem nördlichen Teil des Verbreitungsgebietes rötlich gefärbt. Bei Tieren aus dem Süden besitzen sie eine weiße Färbung. Das Fell ist sehr dicht und lang. Die Behaarung der Zehen reicht bis über die Sohlen hinaus und bildet so ein isolierendes Polster für die Füße. Der Schwanz ist dicht behaart, seine Spitze und der Bereich um die Violdrüse sind dunkel gefärbt. Die Weibchen verfügen über drei Zitzenpaare. Der Fennek wechselt sein Fell vom Sommer zum Winter, wobei das Sommerfell etwas kürzer und heller als das Winterfell ist. Jungtiere zeigen eine ähnliche Fellzeichnung wie adulte, sind aber heller und besitzen wenig bis keine Rotanteile im Pelz. Die dunkle Gesichtszeichnung ist bei ihnen nur schwach ausgeprägt.^{[5] [6]}

Die Nieren des Fenneks sind darauf ausgelegt, hochkonzentrierten Urin zu filtern und dabei so wenig Wasser wie möglich zu verbrauchen. Die Metabolismusrate des Fenneks ist sehr niedrig und liegt 33 % unter dem Wert, den Tiere seiner Größe gewöhnlicherweise aufweisen. Sein Herz ist 40 % kleiner, als es für seine Körpergröße zu erwarten wäre. Unterhalb von 35 °C Außentemperatur atmet der Fennek mit 23 Zügen pro Minute. Wird dieser Wert jedoch überschritten, kann sich die Atemfrequenz auf bis zu 690 Atemzüge pro Minute erhöhen. Die Blutgefäße in den Ohren und Fußsohlen werden bei Hitze erweitert, um möglichst viel Wärme nach außen abzugeben. ^[2] Der Fennek hat 2n = 46 Chromosomen.^[7]

Lautäußerungen und Kommunikation

Die Stimme des Fenneks ist hoch und ähnelt der kleiner Haushunde. Sein Rufrepertoire ist umfangreich und mitunter melodiös. Schwaches Gebell dient als Warnruf vor Fressfeinden, an Hauskatzen erinnerndes Schnurren als Ausdruck des Wohlbefindens. Als Drohgebärde stößt der Fennek ein hohes Kläffen aus. Partner, Eltern oder andere Individuen, zu denen die Tiere einen positiven Bezug haben – dies können bei in Gefangenschaft gehaltenen Fenneks auch Menschen sein –, werden mit Quieken begrüßt. ^[8]

Verbreitung

Verbreitungsgebiet (grün) des Fenneks. Das Artareal umfasst die gesamte Sahara, spart aber die humiden und semiariden Regionen entlang der Mittelmeerküste, des Roten Meeres und der Sahelzone aus.

Das Verbreitungsgebiet des Fenneks umfasst die gesamte Sahara und wird durch Gebiete mit gemäßigtem beziehungsweise humiderem Klima begrenzt. Die nordwestliche Verbreitungsgrenze bilden die südlichen Ausläufer des Atlas, während das Artareal in Tripolitanien fast bis an die Küste reicht. In Ägypten wird es in etwa vom Nil begrenzt, reicht aber im Norden bis auf die nordwestliche Sinai-Halbinsel. Im Sudan umfasst das Verbreitungsgebiet auch weiter östlich gelegene Gebiete als in Ägypten, wie etwa die Nubische Wüste. Insgesamt fehlt der Fennek aber entlang der Küstenregion zum Roten Meer. In Mauretanien und Marokko kommt der Fennek bis knapp an die Atlantikküste vor. Die Südgrenze des Verbreitungsgebiets markiert die nördliche Sahelzone, wo der Fennek etwa bis 14° N vorkommt.^[9]

Fraglich ist, ob es auf der Arabischen Halbinsel Vorkommen des Fenneks gibt oder gab. Zwar wurden von dort mehrere Sichtungen gemeldet, teils handelte es sich aber nur um Fußspuren im Sand oder um Rüppellfüchse (V. rueppelli), die für Fenneks gehalten wurden. Die IUCN geht nicht davon aus, dass die Art östlich des Sinais vorkommt, andere Autoren^[10][11] halten es zumindest für möglich.^[9]

Lebensraum

Das Habitat des Fenneks besteht vorwiegend aus hyperariden Sandwüsten (Erg), wo er im flachen Boden oder in statischen Dünen seine Baue anlegt.^[12] Nahe der marokkanischen Atlantikküste nutzt der Fennek aber auch gemäßigt bewachsene Dünen für seinen Bau. Da der Fennek auf weichen Untergrund angewiesen ist, um seinen Bau zu graben, fehlt er in Gebieten ohne Sand.^[11] Der jährliche Niederschlag an der Nordgrenze des Verbreitungsgebiets beträgt rund 100 mm, in der Sahelregion sind es 300 mm. Süßgräser der Gattung Aristida und der Meerträubel Ephedra alata auf Großdünen sowie die Rispenhirse Panicum turgidum und Jochblätter (Zygophyllum spp.) auf kleineren Dünen bilden oft die einzige Vegetation im Lebensraum des Fenneks. Selten finden sich auch Akazien (Acacia spp.) darunter. Der Fennek ist offenbar nicht auf einen direkten Zugang zu Wasseransammlungen angewiesen.^[13]

Lebensweise

Ernährung und Jagdverhalten

Fenneks suchen regelmäßig menschliche Siedlungen und Zeltlager auf, um dort nach Nahrung zu suchen.

Die Nahrung des Fenneks ist vielfältig. Sie umfasst vor allem Insekten, kleine Nagetiere wie Wüstenspringmäuse (Jaculus spp.), Echte Rennmäuse (Gerbillus spp.) oder Rennratten (Meriones spp.), Eidechsen, Skinke, Geckos sowie Eier und kleine Vögel wie Steinlerchen (Ammomanes deserti) oder Flughühner. Daneben verzehrt der Fennek auch Früchte und einige Pflanzenknollen.^[14]

Fenneks gehen während der Dämmerung und nachts auf Nahrungssuche und meiden die Hitze des Tages. Im Winter reicht die Aktivitätsphase auch bis in den Morgen hinein. Der für andere Vulpes-Arten typische Mäusesprung wurde bei Fenneks nicht beobachtet. Fenneks graben regelmäßig im Sand nach Insekten und kleinen Wirbeltieren. Die vergrößerten Paukenhöhlen ermöglichen es ihnen, auch sehr tiefe Geräusche wahrzunehmen und damit Bewegungen im Sand zu hören. Überzähliges Futter vergraben sie. Menschliche Siedlungen und Lager werden nachts häufig zur Nahrungssuche aufgesucht.^[13] Fenneks müssen in freier Wildbahn nicht trinken, in Gefangenschaft nehmen sie jedoch bereitwillig Wasser und andere Flüssigkeiten zu sich. Das für ihren Organismus nötige Wasser gewinnen sie wahrscheinlich aus den flüssigen Komponenten ihrer Nahrung oder durch Oxidation von in ihr enthaltenem Wasserstoff.^[15]

Sozial- und Territorialverhalten

Fenneks leben in kleineren Familienverbänden, die das Elternpaar und die Jungtiere des letzten Wurfes umfassen. Größere soziale Verbände bilden sie nur auf engem Raum in Gefangenschaft, in freier Wildbahn wurde ein solches Verhalten bisher nicht beobachtet. Sowohl Jungtiere als auch ausgewachsene Fenneks spielen häufig. In Gefangenschaft zeigen sie ein hohes Maß an sozialer Bindung und schlafen für gewöhnlich dicht nebeneinander. Kot wird in Gefangenschaft in der Regel vergraben.^[16]

Der Bau wird etwa 1 m tief im Sand angelegt,^[17] nach Möglichkeit im Schutz von Vegetation. Je fester der Untergrund, desto komplexer ist in der Regel das Gangsystem: Während der Bau in losem Sand oft nur aus einem einzelnen Eingang, einem 1–2,5 m langen Gang und einer Hauptkammer besteht, wurden in kompakterem Boden Baue mit einer Fläche von 120 m² und 15 Eingängen gefunden, teils mit 10 m^[17] langen Gängen. Einzelbaue können nahe beieinander liegen und sogar untereinander verbunden sein.^[16]

Fortpflanzung und Aufzucht der Jungen

Der Sexualzyklus der Art umfasst einen Proöstrus von etwa sechs Tagen und einen lediglich ein- bis zweitägigen Östrus. Die Paarung findet im Januar und Februar statt und dauert für ein Säugetier ungewöhnlich lange, bis zu 2 Stunden und 45 Minuten. Sie wird vom Weibchen eingeleitet, indem es den Schwanz zur Seite streckt und sich dem Männchen zur Besteigung anbietet.^[18] Die Tragezeit beträgt 50–52 Tage, der Wurf erfolgt also im März oder April. In Gefangenschaft wurden aber auch 62- und 63-tägige Trächtigkeiten beobachtet, Fenneks werfen hier das ganze Jahr über. Der Wurf besteht aus ein bis sechs, meist zwei bis fünf Welpen. Stirbt der erste Wurf, kann es auch zu einem zweiten oder sogar dritten Wurf kommen. Während der Brunft-, Trag- und Säugezeit sind Männchen sehr aggressiv und verteidigen das Weibchen und den Wurf gegen Eindringlinge und Fressfeinde.^[13] Das Männchen übernimmt zudem die Nahrungsversorgung während der Zeit, in der das Weibchen dazu nicht in der Lage ist.^[8]

Die Jungen werden blind und vollständig behaart geboren. Sie öffnen die Augen nach 8–11 Tagen und bewegen sich mit zwei Wochen erstmals selbstständig fort. Die Zähne brechen etwa zur gleichen Zeit durch. Ab der dritten Lebenswoche fressen die Welpen erstmals Fleisch, sie werden aber 61–70 Tage lang von der Mutter gesäugt. Spielerisches Jagdverhalten zeigen sie ab der siebten Woche nach der Geburt. Die Geschlechtsreife wird mit 9–11 Monaten erreicht. Die Jungen verbleiben rund ein Jahr bei den Eltern, bis die nächste Wurfzeit einsetzt.^[8]

Lebenserwartung und biotische Faktoren

Ancylostoma caninum, ein typischer Parasit der Hunde, befällt auch den Fennek.

Dem kleinen Mitglied der Familie der Füchse werden Lebenserwartungen von 6 bis über 10 Jahren nachgesagt.^[19] So beträgt das bisher höchste aufgezeichnete Alter gefangen lebender Tiere 14 Jahre bei einem Rüden und 13 Jahre bei einer Fähe.^[20]

Ein Wüstenfuchs in der Wildnis steht verschiedenen Umweltfaktoren gegenüber. Entsprechend kann sicher eine durchschnittlich deutlich geringere Lebenserwartung der Art in Freiheit gefolgert werden. In seinem Lebensraum gibt es etliche andere Wüstenbewohner, die dem Fennek wegen seiner geringen Körpergröße als potentieller Fressfeind konkurrieren. Von Streifenhyänen (Hyaena hyaena) und Goldschakalen (Canis aureus), aber auch von Haushunden geht dabei die Hauptbedrohung aus. Ob dies auch auf den Wüstenuhu (Bubo ascalaphus) zutrifft, ist aufgrund lückenhafter Informationen nicht eindeutig.

Die enorme Beweglichkeit des Wüstenfuchses stellt wahrscheinlich seinen effektivsten Mechanismus zur Verteidigung gegen potentielle Fressfeinde dar. Deutlich wird dies besonders in den geringen Jagderfolgen, sogar wenn flinke Windhunde gezielt zum Einsatz gebracht werden.

Innerhalb der Art besteht nur während der Ranz zwischen den Rüden ein verstärkter Konkurrenzkampf. Deshalb enden in diesem Zeitraum Auseinandersetzungen zwischen ihnen immer wieder tödlich. In Gefangenschaft des Menschen sind die Tiere erhöhtem Stress ausgesetzt. Vermehrte Sterblichkeit gerade bei Neugeborenen ist dafür ein deutliches Symptom.^[16]

Neben diesen offensichtlichen Faktoren in seiner Umwelt gibt es eine Mehrzahl diverser Parasiten, die den Fennek als Wirt nutzen. Der Befall durch verschiedene Arten von Band- und Fadenwürmer, aber auch Saug- und Hakenwürmer wurde nachgewiesen.^[8] Dies gilt ebenfalls für die Infektion mit den parasitären Einzellern der Kokzidie.^[21]

Die gegenwärtige Hauptursache des Populationsrückgangs macht vermutlich der zusätzliche Druck auf die Art des Wüstenfuchses durch Mensch und Bejagen aus, dem diese nicht gewachsen ist.

Taxonomie und Systematik

Kapfuchs (V. chama)

Bengalfuchs (V. bengalensis)

Blassfuchs (V. pallida)

Afghanfuchs (V. cana)

Fennek (V. zerda)

Kitfuchs (V. macrotis)

Polarfuchs (V. lagopus)

Steppenfuchs (V. corsac)

Tibetfuchs (V. ferrilata)

Rotfuchs (V. vulpes)

Rüppellfuchs (V. rueppelli)

Erstbeschreiber des Taxons Vulpes zerda ist Eberhard August Wilhelm von Zimmermann. Er beschrieb die Art 1780 in seinem Werk Geographische Geschichte des Menschen und der vierfüßigen Tiere, allerdings noch als Canis zerda. Das Artepitheton leitete er von einem berberischen Namen des Fenneks ab. ^[1] Aufgrund seiner geringen Größe und anderer morphologischer Besonderheiten stellten ihn viele Autoren in eine eigene Gattung Fennecus. Ab den 1990er Jahren wurde er aber zunehmend der Gattung Vulpes zugerechnet, was auch durch DNA-Studien bestätigt wurde.^[7] Eine frühere Beschreibung von Anders Fredrik Skjöldebrand aus dem Jahr 1777 hat keine Gültigkeit, da dieser mit „Vulpes minimus Saarensis“ kein Binomen als Bezeichnung wählte.^[22] Zwar versuchten einige spätere Autoren, diesen Namen als „Vulpes minimus“ in das Linnésche System zu integrieren. Er wurde jedoch auf Basis eines 1976 eingereichten Antrags^[23] von der International Commission on Zoological Nomenclature 1980 endgültig unterdrückt und für ungültig erklärt, um die Gültigkeit der Gattung Vulpes mit dem Rotfuchs (V. vulpes) als Nominotypisches Taxon sicherzustellen.^[24]

Der Fennek repräsentiert einen eher basalen Vertreter der Gattung Vulpes. Seine Schwesterart ist der Afghanfuchs (V. cana), der vor allem aride Gebirgslandschaften und Geröllwüsten entlang des Roten Meeres, im Süden der arabischen Halbinsel und im Mittleren Osten bewohnt. Beide Arten trennten sich DNA-Analysen zufolge vor 3–4,5^[25] Millionen Jahren im Pliozän, als sich in Afrika und im Mittleren Osten die bis heute bestehenden Wüstengebiete herausbildeten. Die ältesten Fossilfunde des Fenneks stammen aus dem Spätpleistozän.^[11] Der Fennek ist monotypisch, das heißt, er hat keine Unterarten.^[26]

Bestand und Gefährdung

Für den Fennek fehlen verlässliche Bestandsschätzungen. Da die Art in Nordafrika immer noch regelmäßig gefangen und verkauft wird, ist davon auszugehen, dass der Bestand zumindest nicht zurückgeht. Die Hauptgefahr für den Bestand stellt nach wie vor die kommerzielle Jagd dar. Um die Jagd und den Verkauf des Fenneks als Haustier zu beschränken, wurde er 2000 im Anhang II des Washingtoner Artenschutzübereinkommens gelistet; dort ist er aber mittlerweile nicht mehr aufgeführt.^[27] In Marokko, Tunesien, Algerien und Ägypten steht der Fennek unter Schutz. Die IUCN stuft den Fennek trotz unzureichender Informationen über den Bestand als ungefährdet ein. Die Canid Specialist Group der IUCN erklärte den Fennek 2007 zu einer Art mit hoher Forschungspriorität, um damit die Forschung in freier Wildbahn voranzutreiben.^[18][28]

Neben der Jagd besteht für den Fennek eine Gefahr darin, dass er in den sozialen Medien häufig in Videos als Haustier dargestellt wird. Die Nachfrage nach Fenneks als Haustier steigt stetig und fördert den illegalen Tierhandel. Fenneks, die beispielsweise nach Europa weiterverkauft werden, stammen meist aus der freien Wildbahn.^[29] Vereine, wie der Europäische Tier- und Naturschutz e.V. oder Pro Wildlife machen auf derartige Darstellungen von Wildtieren aufmerksam.^[30]

Kulturgeschichte

Étienne Dinet: Jeune garçon au fennec, Öl auf Papier, 24,5 × 27,5 cm. Im 19. Jahrhundert war der Fennek Gegenstand zahlreicher Kunstwerke des Orientalismus.

Die wirtschaftliche Nutzung und kulturelle Rezeption des Fenneks reichen weit in die Menschheitsgeschichte zurück. In der neolithischen Fundstätte Regenfeld nahe Dachla wurden rund 7000 Jahre alte Fennekknochen gefunden, die eine Nutzung als Nahrungsmittel belegen.^[31] Bereits in vordynastischer Zeit findet sich der Fennek auf einer Elfenbeintafel aus dem Grab Skorpions I., der in der Naqada-III-Periode (ca. 3200 v. Chr.) das Alte Ägypten regierte.^[32] Eine bisweilen als Fennek interpretierte Abbildung eines Caniden auf der Grabkapelle des Nefermaat ist dagegen wohl ein Streifenschakal (Canis adustus).^[33] Schon in altägyptischer Zeit wurde wahrscheinlich versucht, den Fennek zu domestizieren, um ihn als Fleisch- und Felllieferanten zu nutzen; die Hieroglyphe ms (F31) zeigt drei zusammengebundene Fennekfelle. Später wurde er von arabischen Jägern an die Bevölkerung von Oasen verkauft, die ihn in ähnlicher Weise nutzten.^[34]

Das ursprünglich wohl persische Wort fanak oder fanaǧ wurde von den Arabern als فنك / fanak auf zahlreiche Pelztiere und deren Fell angewandt und als „Fennek“ zur modernen Bezeichnung für den Wüstenfuchs.^[35] Das Epitheton zerda kann vom persischen zarde abgeleitet werden, das mit der Bedeutung „gelb-blonde Farbe“ oder „Safran“ der Fellfärbung des Tieres entspricht.^[36] Die wirtschaftliche und kulturelle Bedeutung war unter der arabischen Bevölkerung Nordafrikas allerdings weit geringer als unter den Nomadenstämmen der Sahara. Während der Fennek in arabischen Gedichten und naturgeschichtlichen Werken kaum auftaucht, existieren allein im Tuareg-Dialekt Tamahaq sechs verschiedene Bezeichnungen für die Art. Diese sehr unterschiedliche Wahrnehmung lässt sich auf die Abwesenheit des Fenneks in den kulturellen Zentren des Arabischen, auf sein unauffälliges Äußeres sowie seine nachtaktive Lebensweise zurückführen. In Nordafrika wird der Fennek auch heute noch verzehrt und seines Fells wegen gejagt. In der Westsahara werden meist Welpen gefangen, gemästet und gegessen,^[5] wohingegen der Fennek in Marokko als ungenießbar angesehen wird.^[16] Anders als das Fleisch aller anderen Hundearten gilt das des Fenneks als halāl, er wurde von den islamischen Rechtsgelehrten also traditionell nicht als Hundeverwandter betrachtet.^[37]

Mit dem aufkommenden Interesse der europäischen Gesellschaften für den Orient rückte der Fennek auch in das Bewusstsein europäischer Künstler. Maler wie Paul Leroy und Étienne Dinet porträtierten ihn vor allem als charakteristisches Haustier der nordafrikanischen Landbevölkerung. Der im 20. Jahrhundert einsetzende Massentourismus in Nordafrika führte dazu, dass Fenneks verstärkt gefangen wurden, um sie zu fotografieren, sie für Geld zur Schau zu stellen oder an Reisende auf Märkten zu verkaufen. Auf diese Weise gelangten Fenneks wahrscheinlich auch in die USA, wo sie heute als Haustiere verbreitet sind. Als solche sind sie vor allem wegen ihrer exotischen Herkunft, ihrer Anhänglichkeit und ihres ausgeprägten Spieltriebs beliebt.^[18] Junge Zuchtpaare erzielen hier Preise von bis zu 1500 USD.^[38]

Literatur

• Michael Bollig, Olaf Bubenzer: African Landscapes: Interdisciplinary Approaches. Springer, New York 2008. ISBN 0-387-78681-3.
• Garland Hampton Cannon, Alan S. Kaye: The Persian Contributions to the English Language. An Historical Dictionary. Otto Harrassowitz Verlag, Wiesbaden 2001. ISBN 3-447-04503-5.
• Juliet Clutton-Brock, G. B. Corbet: Vulpes Frisch, 1775 (Mammalia): Proposed Conservation under the Plenary Powers. In: The Bulletin of Zoological Nomenclature 32, 1976. S. 110–112.
• Janet L. Dempsey, Sherilyn J. Hanna, Cheryl S. Asa, Karen L. Bauman: Nutrition and behavior of fennec foxes (Vulpes zerda). In: Veterinary Clinics of North America: Exotic Animal Practice 12 (2), 2009. doi:10.1016/j.cvex.2009.01.004, S. 299–312.
• Serge Larivière: Vulpes zerda. In: Mammalian Species 714, 2002. doi:10.1644/1545-1410(2002)7142.0.co;2, S. 1–5. (Online als PDF)
• Nicolas Manlius: Whose Tail Did Nefermaat’s Hunting Dog Bite? Or, How Can Ancient Art Contribute to Biogeography and Paleoclimatology? In: Near Eastern Archaeology 72 (2), 2009. S. 102–105.
• Nicolas Manlius: Un animal représenté sur une étiquette de Nagada III. Oryctérope ou fennec ? In: Égypte Nilotique et Méditerranéenne 3, 2010. S. 189–192. (Online; PDF; 512 kB)
• R. V. Melville: Opinion 1129. Vulpes Frisch, 1775 (Mammalia): Proposed Conservation under the Plenary Powers. In: The Bulletin of Zoological Nomenclature 36, 1980. S. 76–78.
• Dale J. Osborn, Ibrahim Helmy: The Contemporary Land Mammals of Egypt (Including Sinai). Fieldiana Zoology (New Series) Nr. 5. Field Museum of Natural History, 1980. .
• H. Prasad: A new species of Isospora from the fennec fox Fennecus zerda Zimmermann. In: Zeitschrift für Parasitenkunde 21 (2), 1961. doi:10.1007/bf00260015, S. 130–135.
• Claudio Sillero-Zubiri, Michael Hoffmann, David Whyte Macdonald: Canids: Foxes, Wolves, Jackals and Dogs. IUCN, 2004. ISBN 2-8317-0786-2. (Volltext; PDF; 9,9 MB)
• F. Viré: Fanak. In: B. Lewis, C. Pellat, J. Schacht (Hrsg.): Encyclopaedia of Islam. Second Edition. Brill, Leiden 1965. ISBN 90-04-07026-5, S. 775.
• Martin Wallen: Fox. Reaktion Books, London 2006. ISBN 1-86189-297-7.
• Don E. Wilson, Russell A. Mittermeier (Hrsg.): Handbook of the Mammals of the World. Volume 1: Carnivores. Lynx Edicions, Barcelona 2009. ISBN 978-84-96553-49-1.
• Eberhard August Wilhelm von Zimmermann: Geographische Geschichte des Menschen und der allgemein verbreiteten vierfüssigen Thiere. Weygandsche Buchhandlung, Leipzig 1780.
• Jan Zrzavý, Věra Řičánková: Phylogeny of Recent Canidae (Mammalia, Carnivora): Relative Reliability and Utility of Morphological and Molecular Datasets. In: Zoologica Scripta 33 (4), Juli 2004. doi:10.1111/j.0300-3256.2004.00152.x, S. 311–333.

Einzelnachweise

Eine Fußnote direkt hinter einer Aussage belegt nur diese Aussage, eine Fußnote direkt am Anschluss an ein Satzzeichen den gesamten vorausgehenden Satz. Eine Fußnote hinter einem Leerzeichen bezieht sich auf den gesamten vorangehenden Absatz.

Dieser Artikel wurde am 25. Januar 2012 in dieser Version in die Liste der exzellenten Artikel aufgenommen.

The fennec fox (Vulpes zerda) is a small crepuscular fox native to the deserts of North Africa, ranging from Western Sahara and Mauritania to the Sinai Peninsula.^[1] Its most distinctive feature is its unusually large ears, which serve to dissipate heat and listen for underground prey. The fennec is the smallest fox species. Its coat, ears, and kidney functions have adapted to the desert environment with high temperatures and little water. It mainly eats insects, small mammals and birds. The fennec has a life span of up to 14 years in captivity and about 10 years in the wild. Its main predators are the Verreaux's eagle-owl, jackals and other large mammals. Fennec families dig out burrows in the sand for habitation and protection, which can be as large as 120 m² (1,300 sq ft) and adjoin the burrows of other families. Precise population figures are not known but are estimated from the frequency of sightings; these indicate that the fennec is currently not threatened by extinction. Knowledge of social interactions is limited to information gathered from captive animals. The fennec's fur is prized by the indigenous peoples of North Africa, and it is considered an exotic pet in some parts of the world.

Its name comes from the species' Arabic name: fanak (فَنَك).^[2]

Description

Two fennec foxes

The fennec fox has sand-colored fur which reflects sunlight during the day and helps keep it warm at night. Its nose is black. Its tapering tail has a black tip. Its long ears have longitudinal reddish stripes on the back and are so densely haired inside that the external auditory meatus is not visible.^[3] The edges of the ears are whitish, but darker on the back. The ear to body ratio is the greatest in the canid family and likely helps in dissipating heat and locating vertebrates. It has dark streaks running from the inner eye to either side of the slender muzzle. Its large eyes are dark. The dental formula is 3.1.4.23.1.4.3 × 2 = 42 with small and narrow canines. The pads of its paws are covered with dense fur, which facilitates walking on hot, sandy soil.^[4]

The fennec fox is the smallest canid. Females range in head-to-body size from 34.5 to 39.5 cm (13.6 to 15.6 in) with a 23–25 cm (9.1–9.8 in) long tail and 9–9.5 cm (3.5–3.7 in) long ears, and weigh 1–1.9 kg (2.2–4.2 lb). Males are slightly larger, ranging in head-to-body size from 39 to 39.5 cm (15.4 to 15.6 in) with a 23–25 cm (9.1–9.8 in) long tail and 10 cm (3.9 in) long ears, weighing at least 1.3 kg (2.9 lb).^[4]

Distribution and habitat

The fennec fox is distributed throughout the Sahara, from Morocco and Mauritania to northern Sudan, through Egypt and its Sinai Peninsula.^[1] It inhabits small sand dunes and vast treeless sand areas with sparse vegetation such as grasses, sedges and small shrubs.^[4][5]

Behaviour and ecology

A fennec fox call

---

Problems playing this file? See media help.

Skull of a fennec fox

A fennec fox digs its den in sand, either in open areas or places sheltered by plants with stable sand dunes. In compacted soils, dens are up to 120 m² (1,300 sq ft) large, with up to 15 different entrances. In some cases, different families interconnect their dens, or locate them close together. In soft, looser sand, dens tend to be simpler with only one entrance leading to a single chamber.^[4]

Hunting and diet

The fennec fox is an omnivore, feeding on small rodents, lizards, geckos, skinks, small birds and their eggs, insects, fruits, leaves, roots and also some tubers.^[6] It relies on the moisture content of prey, but drinks water when available.^[4] It hunts alone and digs in the sand for small vertebrates and insects. Some individuals were observed to bury prey for later consumption and searching for food in the vicinity of human settlements.^[7]

In the Algerian Sahara, 114 scat samples were collected that contained more than 400 insects, plant fragments and date palm (Phoenix dactylifera) fruits, remains of birds, mammals, squamata and insects.^[8]

Reproduction

Male fennec fox mounting a female

Captive fennec foxes reach sexual maturity at around nine months and mate between January and April.^[9][10] They usually breed only once per year. The copulation tie lasts up to two hours and 45 minutes.^[11] Gestation usually lasts between 50 and 52 days, though sometimes up to 63 days.^[12][13] After mating, the male becomes very aggressive and protects the female, and provides her with food during pregnancy and lactation.^[14] Females give birth between March and June to a litter of one to four pups that open their eyes after 8 to 11 days.^[13][10] Both female and male care for the pups. They communicate by barking, purring, yapping and squeaking. Pups remain in the family even after a new litter is born.^[9] The pups are weaned at the age of 61 to 70 days.^[15]

The oldest captive male fennec fox was 14 years old, and the oldest female 13 years.^[4]

Diseases

Captive fennec foxes are susceptible to canine distemper virus, displaying fever, mucopurulent ocular discharge, diarrhea, severe emaciation, seizures, generalized ataxia, severe dehydration, brain congestion, gastric ulcers and death. Stress because of capture and long-distance transportation are thought to be the causes.^[16]

Predators

African horned owl species such as the Pharaoh eagle-owl prey on fennec fox pups. Anecdotal reports exist about caracals, jackals, and striped hyenas also preying on the fennec fox. But according to nomads, the fennec fox is fast and changes directions so well that even their Salukis are hardly ever able to capture it.^[4]

Threats

In North Africa, the fennec fox is commonly trapped for exhibition or sale to tourists. Expansion of permanent human settlements in southern Morocco caused its disappearance in these areas and restricted it to marginal areas.^[1]

In captivity

The fennec fox is bred commercially as an exotic pet.^[7] Commercial breeders remove the pups from their mother to hand-raise them, as tame foxes are more valuable. A breeders' registry has been set up in the United States to avoid any problems associated with inbreeding.^[17]

Conservation

The fennec fox is listed in CITES Appendix II; it is protected in Morocco and Western Sahara, Algeria, Tunisia and Egypt, where it has been documented in several protected areas.^[1]

Cultural depictions

A sketch of a pack of fennec foxes by Gustav Mützel, 1876

The fennec fox is the national animal of Algeria.^[18] It also serves as the nickname for the Algeria national football team "Les Fennecs".^[19]

References

El fénec (Vulpes zerda), feneco o zorro del desierto, es una especie de mamífero carnívoro de la familia Canidae que habita en el desierto del Sáhara y península del Sinaí.^[1]​ Con sus características orejas, se trata de la especie más pequeña de su familia. Su pelaje, orejas y función renal están adaptadas a las condiciones físicas del desierto: temperaturas extremas y escasez hídrica. Las orejas le sirven como sistema de ventilación y refrigeración de la sangre que le ayuda a soportar las elevadas temperaturas y el clima extremo del desierto.

El término fénec proviene del árabe, que significa zorro, y el epíteto específico, zerda, que proviene del griego, se refiere a su seco hábitat (xeros).^[3]​ Otros autores proponen el significado de «astuto» para la traducción de zerda en griego.^[2]​

Taxonomía

Aunque Skjöldebrand nombró la especie como Vulpes minimus en 1777, fue Zimmermann quien la describió por primera vez en 1780 con el nombre de Canis zerda.^[4]​^[2]​ Desde entonces la especie ha sido nombrada como Canis cerdo Gmelin, 1788, Viverra aurita Meyer, 1793, Fennecus arabicus Desmarest, 1804, Megalotis cerda Illiger, 1811, Fennecus brucei Desmarest, 1820, Canis fennecus Lesson, 1827, Vulpes denhamii Boitard, 1842, Vulpes zaarensis J. E. Gray, 1843, Canis saharensis Leuck. vía Gray, 1843, Canis pygmeus Leuck. vía Gray, 1843 y Vulpes zerda Corbet, 1978.^[2]​

El nombre de Fennecus zerda fue utilizado por autores como Ellerman y Morrison-Scott en 1966, Nowak en 1991 o Tedford et al. en 1995. Sin embargo, los estudios de biología molecular realizados desde 1997 sobre la especie concluyen que debe permanecer en el género Vulpes, habiéndose separado de la especie Vulpes cana hace entre 4 y 4,5 millones de años.^[2]​

Anatómicamente, carece de glándula almizclera y posee 32 pares de cromosomas, a diferencia de otras especies de zorros, que tienen entre 35 y 39 pares.^{[cita requerida]}

Descripción

Cráneo de fénec

Se trata del cánido de menor tamaño que existe,^[5]​ pues solo tiene una altura de hasta 21 cm en la cruz y entre 35 y 41 cm de largo, más de 18 a 30 cm de cola, y pesa entre 1 y 1,5 kg.^[6]​ Sus rasgos más distintivos son su pelaje color arena, más claro en la cara y el vientre, su cola larga y lanosa con la que se abriga cuando duerme, el morro muy corto, almohadillas plantares peludas y sobre todo sus enormes orejas (de 10-15 cm), que le ayudan tanto a oír hasta el menor sonido como para irradiar el exceso de calor al exterior, y por esta razón suele escogerse como ejemplo de adaptación al medio desértico en contraposición al zorro de orejas pequeñas que habita en el círculo polar ártico. Su pelaje le ayuda a reflejar la intensa radiación diurna y, durante la noche, a conservar su calor corporal.

Suele alcanzar la edad de 10 a 12 años en la naturaleza. Sus depredadores principales son el caracal y las especies africanas del género Bubo sp.

Comportamiento

Es un animal nocturno que se alimenta de insectos, reptiles, roedores, aves y sus huevos. Su sentido del oído es tan fino que puede incluso escuchar a sus presas en sus madrigueras. Complementa su dieta con frutos (dátiles, bayas, etc.) que encuentra en los oasis, donde también se aprovisiona de agua, aunque puede vivir sin ella.^[6]​ Pueden llegar a saltar hasta 60 cm en altura y 120 cm de longitud, lo que les ayuda a cazar y huir de sus enemigos.

Al amanecer retorna a su madriguera, a veces de hasta 10 m de profundidad y 120 m² de superficie, para pasar las tórridas horas del día a salvo del calor. Estas pueden estar interconectadas con las madrigueras de otros grupos.

Las hembras comparten la madriguera con sus crías (de dos a cinco en cada parto), mientras que los machos son solitarios, aunque a veces ayudan a su pareja durante el periodo de gestación y lactancia.

El fénec es un animal sorprendentemente fácil de domesticar,^{[cita requerida]} que se habitúa fácilmente a vivir con humanos. No obstante, se le considera una especie rara y por ello es ilegal tenerlos como mascota en muchas zonas de su área de distribución.

Reproducción

Un ejemplar de fénec de diez meses de edad

Los fénecs son animales sociales que se emparejan de por vida y defienden su propio territorio.^[7]​ La madurez sexual se alcanza a los nueve meses de edad. En su hábitat natural, el apareamiento tiene lugar entre enero y febrero, y solo una vez al año. La cópula puede durar más de dos horas. Las crías nacen tras un período de gestación de unos cincuenta días, suelen nacer entre marzo y abril.^[8]​

Vista de un fénec

Distribución y hábitat

La especie se distribuye entre África y Asia, Argelia) a la península del Sinaí y no más allá del norte de Níger.

La madriguera típica del fénec está excavada en la arena, tanto en áreas abiertas como en zonas protegidas por la vegetación (dunas fijas), y suelen tener varias entradas, si el sustrato lo permite.

Población

El estado de conservación del fénec no es preocupante, según la UICN.^[1]​ y como no amenazada, pero cuyo comercio ha de ser regulado, según el CITES.^[9]​^[10]​ Es frecuentemente perseguida y cazada por su piel, aunque no causa ningún daño a los intereses humanos.^[11]​ No existen estimaciones precisas sobre el tamaño de la población, pero se asume que no peligra debido a las observaciones de los tramperos que los venden a los turistas o para exhibiciones.

Referencias

Fennekrebane ehk fennek ehk kõrberebane (Vulpes zerda) on koerlaste sugukonda rebase perekonda kuuluv kiskjaline.

Fennekrebased elavad Põhja-Aafrika ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes. Ta on kassi- või küülikusuurune pikkade kõrvadega loom. Kuumas kliimas elaval fennekil kiirgub suurte kõrvade kaudu üleliigne soojus, millest ta higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamise teel. Suurte kõrvade tõttu on tal ka väga hea kuulmine, mis võimaldab saaklooma kaugelt üles leida. Saba on kohev ja pikk, paks karv on liivakarva. Erinevalt teistest rebastest ei ole fennekil vänget lõhna. Teda peetakse ka lemmikloomana. Fennek on segatoiduline. Süüa armastab ta urus, et olla kiskjate eest kaitstud. Ta võib kaua ilma veeta läbi ajada. Fennek on öise eluviisiga, päeval varjub ta päikese eest urgu. Ta on vilgas ja tal on väga hea hüppevõime. Samuti on ta väga kiire kaevaja. Fennek kui liik ei ole ohustatud, kuid tema arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Loomaaedades näeb fennekit harva.

Nimetus ja süstemaatika

Fennekil on 32 kromosoomipaari, teistel rebastel 35–39. Sellest lähtudes nimetatakse teda ka Fennecus zerda'ks, sest osa teadlasi (ka "Loomade elu") arvab ta omaette perekonda.

Rebase perekonda arvati fennek esmakordselt 1980. Fennekrebase lähimaks sugulaseks peetakse afgaani rebast. Nad lahknesid 3–4 miljonit aastat tagasi. Seetõttu on ka võimalik, et hoopis afgaani rebast hakatakse arvama koos fennekrebasega omaette perekonda.

Nimetus "fennek" tuleb araabia keelest (fanak tähendab 'rebane'). Fennekit nimetatakse araabia keeles tha'lab saharawi ('kõrberebane'). Mitmes teiseski keeles on fenneki paralleelnimetuseks kõrberebane.

Ka liivarebast (Vulpes rueppelli) nimetavad kohalikud mõnikord fennekiks (le fennec).

Zerda on naissoovorm (vulpes on naissoost sõna) sõnast zerdus, mida omakorda seostatakse kreeka sõnaga xeros ('kuiv'; viide elupaigale).

Liiki kirjeldas esimesena saksa geograaf ja zooloog Eberhard August Wilhelm von Zimmermann 1780 Canis zerda nime all.

Levila

Fenneki levila moodustavad kõrbe- ja poolkõrbealad Põhja-Aafrikas (Marokos, Alžeerias, Tuneesias, Liibüas, Egiptuses ja Põhja-Sudaanis) ning Siinai poolsaarel (nähtud üks kord 1970. aastate lõpus). Areaali lõunapiir on umbes 14 kraadi põhjalaiust. Väidetavalt on fennekit nähtud ka Araabia poolsaarel, kuid selle kohta puuduvad kinnitatud andmed.^[1]

Kirjeldus

Puhkav fennek

Fennekrebane on küülikusuurune graatsiline, teiste rebastega võrreldes suurte, öiseks nägemiseks kohastunud silmadega ja pikkade radari- või taldrikutaoliste kolmnurksete kõrvadega loom. Ta on kõige väiksem rebane ja üldse kõige väiksem koerlane.

Kehaehitus

Ta õlakõrgus on tavaliselt 18–22 cm, maksimaalselt kuni 31 cm^[2]. Keha ja pea pikkus on kokku 24–41 cm ^[2], saba 18–31 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab 1 kilost ega ületa isastel 1,75 kg. Emased on kergemad.

Kõrvad

Fenneki kõrvad on 15 cm pikkused või pikemadki^[2], tunduvalt pikemad teiste rebaste kõrvadest, ja palju suuremad kui pea. Kõrvad ning väga väike ja terav koon kiirgavad soojust, võimaldades palavuses toime tulla. Suured kõrvad aitavad ka saaklooma kaugelt üles leida. Tema kuulmine on äärmiselt terav ^[2].

Hambad

Fenneki hambad on keha suuruse ja eriti koerlaste kohta väga väikesed, sest fennekid ei küti suuri saakloomi.

Saba

Saba on kohev, peaaegu keha pikkune. Sabaots on must^[2].

Karvastik

Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane (kollakaspruunist kuldseni, liiva peal peaaegu nähtamatu), kõhupool on valge, et vari ei tekitaks värvierinevust. Fennek on rebastest kõige heledam. Karva hele värv aitab kontrollida kehatemperatuuri. Öösel kaitsevad tihedad karvad külma eest. Paks kasukas ei ole kõrbeasukatele tüüpiline, kuid see tagab hea soojusisolatsiooni, mis on vajalik seetõttu, et lisaks kuivusele iseloomustab fennekrebase elukeskkonda suur ööpäevane temperatuurikõikumine. Öösel kaitsevad külma eest tihedad õhukesed karvad. Äärmuslike temperatuuride tõttu sarnanevad fennekrebase käpad polaarrebase käppadega. Käppade alaosa on tiheda karvaga, et liiva sees oleks parem joosta. Karvad isoleerivad käpad kuumast kõrbeliivast ja pehmendavad samme, nii et saakloomal on teda raske märgata.

Pärakuümbrusenäärmed on peidus suurte tüükaliste karvade all.

Fennek kõrrepõllul

Toitumine

Nagu kõik rebased, peab fennek jahti üksinda, küttides kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt putukaid (sealhulgas rändtirtse), kahepaikseid, roomajaid (sisalikke ja madusid), linde ja nende mune ning väikeimetajaid, võimaluse korral ka kalu. Samuti sööb ta võimaluse korral marju ja puuvilju (datleid) ega põlga ära raibet. Hädakorral kaevab ta saaklooma liiva seest välja^[2].

Fennek haarab saagi kaelahammustusega ning viib selle urgu ja alles siis hakkab sööma, sest tal on endal oht langeda suuremate kiskjate, näiteks kõrbeilvese saagiks.

Pereliikmed kaklevad omavahel toidu pärast. Toidukadedus on tavaline. Kuigi fennekipere liikmed hoolivad üksteisest ning on üksteise suhtes sallivad, tahab iga isend kogu toitu endale. Võimaluse korral varuvad nad urgu toidutagavarasid.

Fennek joob vett, kui seda on saadaval, kuid suudab pikka aega läbi saada toidust saadava veega, sest teda nähakse tihti veekogudest kaugel^[2]. Vee kokkuhoidmiseks on uriin väga kontsentreeritud. Kehatemperatuuri reguleerimiseks fennek vett ei vaja, sest tal puuduvad higinäärmed nagu teistelgi koerlastel. Temperatuuri reguleerimiseks on tal soojust kiirgavad kõrvad ja koon.

Vangistuses sööb fennek ka porgandeid, rohelisi ube, õunu ja mune.

Paljunemine

Kaks fennekit

Paaritumine toimub jaanuarist kuni aprillini. Emane indleb umbes kaks päeva. Sel ajal hoiab ta saba horisontaalasendis ühel pool. Isase jooksuaeg kestab 4–6 päeva ning sel ajal on ta väga agressiivne ja märgistab oma territooriumi uriiniga. Tiinus kestab 49–52 päeva ^[2]. Pojad sünnivad enamasti hiljemalt mais. Kui kõik kutsikad hukkuvad, aga toitu on piisavalt, võib augustis toimuda teine poegimine.

Isane kaitseb emast enne poegimist ja selle ajal. Pesakonnas on tavaliselt 2–4, harva üle 5 kutsika^[2]. Emased kaitsevad oma maa-alust pesaurgu, kuhu isased ei sisene. Urg on vooderdatud rohu, sulgede ja villaga ^[2]. Vastsündinud pojad kaaluvad 30 g ning on kaetud virsikukarva udemetega. Kohtades, kus täiskasvanud fenneki karv on tume, on kutsikate nahk puusöekarva hall. Sündides on neil kõrvad lontis nagu koerakutsikatel ja kinni nagu silmadki.

Areng

Kutsikate silmad avanevad 10. ja 14. päeva vahel. Pisikesed kõrvad lähevad püsti umbes kahe nädala pärast. Sellest ajast peale on kõrvad kõige kiiremini kasvav kehaosa. Lühikese ajaga jõuavad silmad täissuuruseni. Kolme- kuni neljanädalaselt hakkavad kutsikad saama piima kõrvale tahket toitu. Alates 5. elunädalast hakkavad nad uru juures mängima. Võõrutatakse 9–12-nädalaselt.

Esimeseks suveks on kutsikatel iseseisev jahipidamine selge. Suguküpseks saavad noorloomad 6–12-kuiselt. Pojad jäävad perekonna juurde arvatavasti aastaseks saamiseni. Poegi kasvatavad mõlemad vanemad, mõnikord koos varem sündinud järglastega.

Eluiga

Eluiga on vangistuses 10–14 aastat. Kui pikk on fennekite eluiga looduses, pole teada.

Käitumine

Magav fennek

Fennekite elust looduses on vähe teada. Nende eluviis on videvikuline ja öine, kuigi neid nähakse ka päeval. Seda juhtub siiski harva, sest fennek on väga ettevaatlik ega talu pikaajalist otsest päikesekiirgust^[2]. Tavaliselt jääb fennek päeval oma laialt hargnenud maa-alusesse urgu, kuid ka seal vajab ta kaitset kuumuse eest. Ometi armastavad nad mängida soojal liival ja magada päikesest kuumaks köetud esemetel. Toitu otsima läheb fennek alles jahedatel öötundidel.

Ka inimese hooldatuna on fennekid aktiivsed peamiselt öösel, erinedes näiteks punarebasest, kelle rütm on suuresti kohanenud inimtegevusega. See võimaldab vähendada energiakulu kehatemperatuuri hoidmisele. Nagu kõik rebased, on fennekid kergesti taltsutatavad. Mitmekesi koos on nad märkimisväärselt kohanemisvõimelised ja mänguhimulised. Ka metsikult eelistavad fennekid elada suuremates rühmades kui teised rebased (kuni 10 isendit). Rühmasisesed suhted ei ole täpselt teada. Mõnikord elab mitu perekonda lähestikku koos, jagades omavahel urge. Paljude elanikega urud on keerukad tunnelite süsteemid, mille keskel on avar ruum. Tunnelid, kus poegi kasvatatakse, võivad olla kuni 5 m pikkused.

Kuigi fennekid võitlevad tõsiselt toidu pärast, osalevad nad mitmesugustes sotsiaalsetes mängudes. Võitlus-, küttimis- ja jooksumängud võivad lõppeda tõsiste võitlustega.

Fennekid võivad hüpata seisvast asendist kuni 60 cm kõrgusele ja teevad nelja jala pealt horisontaalseid hüppeid. Üldse võib fennek hüpata oma kehapikkusest 4 korda kõrgemale. See on nii väikese looma kohta märkimisväärne ning aitab teiste kiskjate eest põgeneda ja saaki püüda. Fennekid võivad mööda liivaluiteid siia-sinna tuisata, vahetades järsult suunda. Ohu korral suudavad nad põgeneda tänu taiplikkusele ja tugevatele jalgadele.

Fennekid on head kaevajad: ohu korral kaevavad nad ennast kiiresti liiva sisse^[2]. Öö jooksul võib fennek kaevata 6 meetrit. Vahel kaevab ta saaklooma välja liiva seest.

Fennekite suhtlushäälitsused on haukumine, urin ja nurrumine.

Elupaigad

Elupaigad on kõrb ja poolkõrb. Fennek on kasina kõrbeelu tüüpiline esindaja.

Päeva veedab ta liiva sisse kraabitud urus, varjul kõrvetava kuumuse eest.

Istuv fennek

Ökoloogia

Fennek kasutab oma biotoobi võimalused täielikult ära. Märkimisväärsed fenneki arvukuse kõikumised on haruldased.

Fennek kohaneb halvasti keskkonnamuutustega. Kui arvukus kahaneb, näiteks inimtegevuse tagajärjel, siis taastumine on aeglane. Selle poolest erinevad nad paljudest ebastabiilsete ökosüsteemide liikidest, näiteks polaarrebasest. Isegi punarebane suudab laialdase jahi korral pesakonda suurendada, kuid fennek seda ei tee, kuigi pesakonna suurus sõltub toidu kättesaadavusest. Madala sündivuse tõttu on fennekid küttimise suhtes eriti tundlikud.

Kunagi olid fennekid Põhja-Aafrikas jaotunud enam-vähem ühtlaselt. Praegu aga kütitakse neid mõnes kohas Saharas laialt ilma hädavajaduseta (karusnaha saamiseks). Nad ei ohusta koduloomi ega kahjusta inimese huve. Fennekeid püütakse ka lõksu ning neid peavad lemmikloomadena nii kohalikud elanikud kui ka nende maade inimesed, kus fennek ei ela.

Fennekrebane on kantud CITES'i II lisasse. Tervikuna ei ole liik praegu ohustatud, kuid võib sattuda ohtu, kui fennekitega kauplemist ja nende küttimist ei piirata. Paiguti on fennek ulatusliku küttimise tõttu ohustatud ning on paljudes endise areaali osades muutunud üsna haruldaseks või koguni välja surnud.

Loomaaedades näidatakse fennekeid harva.

Lemmikloomana

Fennek öösel kõrbes

Fennek on tõenäoliselt ainuke rebase perekonna liik, keda saab kodus pidada, sest erinevalt näiteks punarebasest ei erita nad ebameeldivat lõhna. Haiseda võib fennek juhul, kui ta kardab. Olgugi et fennekid on kergesti taltsutatavad, on nad siiski metsloomad ning nende pidamine lemmikloomana ei ole kõikjal seadusega lubatud.

Lemmikloomadena peetavad fennekid jäävad üsna metsikuteks. Nad on küll tavaliselt mänguhimulised ja sõbralikud, seda nii teiste koduloomade kui võõraste inimeste suhtes, kuid teevad kära ega pea korda. Fennekid on vilkad ning mõnikord reserveeritud ja sõltumatu olekuga nagu kassid, kuid energilised ja mänguhimulised nagu koerad. Nad vajavad palju liikumist ja armastavad palju kaevata. Erinevalt kassidest ja koertest ei muutu nad vananedes rahulikumaks. Fennekite sotsiaalse suhtlemise üheks vormiks on teineteise näksimine ja puhastamine, mis saab osaks ka fenneki peremehele. Endast väiksematesse koduloomadesse suhtub fennek kui saagisse või mänguasjasse.

Fennekeid saab pidada ainult ruumis, sest õues kaovad nad ära. Kui fennekiga rihma otsas väljas jalutamas käia, võib ta mõne väikese liikuva objekti järele tormates lahti pääseda. Vabadusse pääsenud fennekit on väga keeruline uuesti kinni püüda. Fennekil peab olema puur, kuhu ta saab unisena või ärritununa pugeda. Puur peab olema altpoolt kindel, sest fennek võib muidu puuri põhjast hõlpsasti läbi kaevuda. Fennekid võivad ka puuri varbade vahelt läbi mahtuda. Kui fennek üksinda koju jääb, tuleb ta kindlasti puuri sulgeda, sest ta võib toas palju pahandust teha, näiteks mööblit rikkuda.

Oma keha hoiavad fennekid puhta ning neid saab ka õpetada liivakastis käima. Fennekitel on harjumus lohistada toit oma lemmikkohta puuris. Kui selleks on liivakast, siis ta neelab süües koos toiduga ka liiva. Sellepärast ei tohi liiv olla keemiliselt töödeldud. Liivakastil peavad olema kõrged ääred, sest fennek võib liiva laiali puistata. Mõnikord jäävad fenneki jalapadjandi karvade külge liivakamakad, mis tuleb eemaldada. Ka fennek, kes on õppinud puuris olles liivakastis käima, ei suuda vabalt liikudes tavaliselt puhtust pidada, eriti erutatuna.

Söödaks soovitatakse juurviljasegu, putukaid (jahuusse, kilke, rohutirtse), puuvilja ja mune. Võib anda ka toorest liha, kuigi see paneb uriini vängelt lõhnama. Võib anda ka kuiva koeratoitu ja kassisöödakonservi. On olemas spetsiaalne metsikute koerlaste valmistoit. Vesi peaks kogu aeg käepärast olema.

Enamik fennekeid on inimeste vastu sõbralikud, kuid mõned on agressiivsed. Kui fennek ehmub, võib ta kedagi hammustada või küünistada. Mõned inimesed on fennekite vastu allergilised.

Kõik lemmikloomade arstid ei ole valmis fennekitega tegelema.

Viited

Välislingid

• Põhjalik ingliskeelne sait fennekitest ja nende pidamisest lemmikloomana
• Foto
• Fotod
• Fennekipoegade pildid
• Foto
• Video: Jaapani loomaaias sündisid fennekrebase kolmikud, elu24.ee, 23. juuni 2009

Feneko azeria (Vulpes zerda) kanidoen familiako ugaztun haragijalea da. Basamortuko azeri txiki-txiki belarri-handia da. Ile fina du, harea kolorea gainean eta zuria sabelaldean. Ur gutxi behar izaten du. Afrikako basamortuetan, Sinaiko penintsulan eta Arabiako zenbait eskualdetan bizi da. Erraz etxekotzen da.

45 cm inguru izaten da luze. Isatsa beste 20 bat cm-koa du. Ez da 20 cm baino garaiago izaten. Duen gorputzerako belarri handiak ditu. Ile fina du, hare kolorekoa gainean, zuria sabelaldean. Hegaztiak, intsektuak, datilak eta beste fruitu asko janez elikatzen da.

Erreferentziak

Aavikkokettu eli fennekki (Vulpes zerda, myös Fennecus zerda) on Saharan aavikolla ja Sahelin alueella Pohjois-Afrikassa yleisenä esiintyvä koiraeläinlaji. Noin 20 senttimetriä korkea ja 30–40 senttimetriä pitkä aavikkokettu on koiraeläimistä pienin.

Väritykseltään aavikkokettu on ruskeankeltainen, mikä auttaa lajia suojautumaan aavikolla. Myös sen suuret korvat ovat tulosta sopeutumisesta kuumiin oloihin ja auttavat viilentämään elimistöä. Aavikkoketun turkki hylkii lämpöä ja auringonvaloa päivisin, mutta säilyttää lämmön öisin ilman viilentyessä. Sen anturat ovat paksun karvan peitossa, mikä suojaa niitä kuumalta hiekalta.

Ulkonäkö ja koko

Aavikkokettu on pienin koiraeläinlaji. Paino vaihtelee naaraiden 0,8 kilogrammasta koiraiden 1,5 kilogrammaan. Ruumis on noin 30–40 senttimetriä pitkä, ja hännän osuus siitä on 18–30 senttimetriä. Säkäkorkeus on 18–22 senttimetriä. Korvat ovat aavikkokettujen huomiota herättävin piirre. 15 senttimetriä pitkät korvalehdet ovat huomattavan suuret kallon kokoon verrattuna.^[2]

Aikuisten yksilöiden turkki on tiheää ja silkkimäistä. Turkki on selkäpuolelta ruskeankeltaista ja raajoista, naamasta, korvien reunoilta ja vatsapuolelta valkoista. Nuorten yksilöiden turkki on untuvanpehmeä ja pääosin valkoinen. Tassut ovat erittäin karvaiset, mikä suojelee polkuanturoita kuumalta hiekalta.^[2]

Levinneisyys ja elinympäristö

Aavikkokettu on levinnyt laajalle alueelle Pohjois-Afrikan ja Siinain niemimaan pohjoisosien hiekka-aavikoilla ja puoliaavikoilla. Sitä tavataan ympäri Saharaa ja Sahelin alueella 14. leveysasteelle saakka.^[1]

Aavikkokettu on yleinen levinneisyysalueellaan, ja Kansainvälinen luonnonsuojeluliitto (IUCN) luokittelee sen elinvoimaiseksi.^[1]

Käyttäytyminen

Aavikkoketut ovat sosiaalisia ja elävät usein perheyhteisössä, johon kuuluu yleensä yksi lisääntyvä pari, nuori pesue ja mahdollisesti niiden vanhempia sisaruksia. Aavikkoketut ovat yksiavioisia, ja pari puolustaa reviiriään aggressiivisesti. Reviirin ne merkitsevät urealla ja ulostekasoin. Aavikkokettujen laumaluonne näkyy niiden monipuolisessa ääntelyssä. Laumanjäsenten sosiaalinen arvojärjestys ilmenee usein leikin kautta.^[2]

Aavikkoketut ovat yösaalistajia, ja ne syövät lähes mitä tahansa ravintoa, jota onnistuvat pyydystämään. Ne käyttävät ravinnokseen pikkujyrsijöitä, liskoja, lintuja, munia ja hyönteisiä. Lisäksi aavikkoketut syövät hedelmiä, lehtiä ja juuria, eikä niiden tarvitse välttämättä juoda koko elinaikanaan, sillä ne saavat ravinnosta tarvittavan nesteen.^[2]

Päivisin aavikkoketut lepäävät kaivamissaan tunneleissa, joihin ne pakenevat aavikon kuumuutta. Tunneleista muodostuu usein laajoja järjestelmiä, joissa on useampia suuaukkoja vihollisten varalta. Tunneleita kaivetaan yleensä aavikoiden pensaiden alle niin että juuret tukevat tunneleiden seiniä.^[2]

Aavikkokettu on hyvin sopeutunut aavikon kuumuuteen ja alkaa läähättää vasta yli 35 asteen lämpötilassa. Kylmää se sen sijaan sietää huonosti ja alkaa täristä jo 20 asteessa.^lähde?

Lisääntyminen

Aavikkoketun lisääntymiskausi on tammikuusta helmikuuhun, mutta naarat ovat kiimassa vain parin päivän ajan. Aavikkoketut synnyttävät kerran vuodessa. Noin 2–4 poikasta syntyy 50–53 päivää kestävän raskausajan jälkeen. Sokeat ja avuttomat poikaset painavat noin 50 grammaa. Naarasaavikkokettu pitää poikasista huolta pesäkolossa kahden viikon ajan. Viisiviikkoiset poikaset alkavat tutkia pesän ympäristöä, mutta ne vieroitetaan melko myöhään, lähes kolmen kuukauden ikäisinä. Sukukypsyyden aavikkoketut saavuttavat 6–9 kuukauden ikäisinä.^[2]

Aavikkoketut suomessa

Suomessa aavikkokettuja voi nähdä Korkeasaaren eläintarhassa. Aavikkokettuja on Korkeasaaressa kolme. Yksi niistä oli laittomasti tuotu Suomeen ja tarvitsi turvapaikkaa. Aavikkoketut asustelevat Korkeasaaren hämärätalossa.^[3]

Lähteet

Vulpes zerda

Le fennec (Vulpes zerda)^[1], nommé aussi renard des sables ou renard des sables du Sahara^[2] est un petit renard (donc du genre Vulpes et de la famille des Canidés) qui vit dans le désert du Sahara et la péninsule du Sinaï^[3]. Avec ses oreilles caractéristiques, il est la plus petite espèce de sa famille. Sa fourrure, ses oreilles et sa fonction rénale sont adaptées aux conditions physiques du désert : températures extrêmes et pénurie d’eau. Ses oreilles lui servent également de système de ventilation et de refroidissement du sang. Elles l'aident à résister aux températures élevées et au climat extrême du désert.

Étymologie

Le terme fennec vient de l'arabe et signifie renard. L'épithète spécifique zerda vient du grec et fait référence à son habitat sec (xeros)^[4]. Dans une autre langue sémitique, en maltais, fenek désigne un autre animal à longues oreilles tel que le lapin.

Description

Fennec au zoo Wilhelma (Allemagne).

Le fennec a de très longues oreilles (pouvant mesurer jusqu'à 10 centimètres), un museau assez long, de longues moustaches et une queue relativement longue, plate et touffue. On le surnomme renard de poche, du fait de sa toute petite taille. C'est en effet le plus petit des canidés qui existe sur Terre. Il mesure de 20 à 40 cm. Son poids moyen est de 1,7 kg contre 6 kg pour la plupart des autres espèces de renard. Sa taille moyenne est d'environ 20 cm (avec environ 15 cm en plus quand on y ajoute les oreilles). Il a un pelage allant du brun pâle à presque blanc et ressemble beaucoup au renard nain auquel il est apparenté, hormis ses oreilles dressées, chacune aussi grande que la face. Sa queue est longue de 18 à 30 cm.

Comportement

La nuit, les longues oreilles du fennec lui permettent d'entendre les plus petits bruits que font ses proies, ce qui lui permet de ne pas faire de longues recherches dans le désert. Le fennec est un redoutable chasseur, rusé et véloce. Il est parfaitement adapté au climat aride, ses oreilles très vascularisées et très grandes comparées à celles des autres espèces de renard sont des éléments refroidisseurs. Les poils sous ses pattes lui permettent de ne pas glisser sur le sable et d'approcher ses proies en silence. Le jour, dans le désert, la température du sable est de 70 °C à la surface. Mais le fennec peut creuser jusqu'à deux mètres de profondeur, ramenant ainsi la température aux environs de 30 °C. La surface plantaire du fennec est couverte de poils épais qui le protègent de la chaleur du sable^[5]. Le fennec creuse très rapidement et, quand il est poursuivi, se cache dans le sable. Son terrier est tapissé d'un ensemble de matériaux moelleux tels que fourrure ou plumes. Le fennec dort généralement le jour et sort la nuit chercher sa nourriture. Lorsqu'un vent de sable se lève, les petits fennecs cherchent un abri auprès de leurs parents qui les dissimulent parfois sous leur longue queue touffue.

Comme le renard, le fennec glapit ou jappe, c'est-à-dire qu'il pousse des petits cris ou grognements successifs. En cas de danger, il est capable de produire un son plus intense^[6].

Régime alimentaire

Le fennec est omnivore. Il se nourrit essentiellement de souris, de petits oiseaux, de lézards, de poissons de sable (Scincus scincus) ou d'insectes, et complète ce régime avec des fruits. Le fennec s'abreuve parfois à des points d'eau, bien qu'il semble que cela ne soit pas nécessaire. La capacité des fennecs à se passer de boire pour des durées indéterminées résulte de leur adaptation à leur habitat désertique et de leur régime alimentaire : certains insectes figurant au menu du fennec sont constitués de 70 % d'eau. De plus, le système rénal du fennec concentre les urines, ce qui a pour effet une élimination maximale de déchets pour un minimum de perte^[7].

Reproduction

Le fennec est monogame et les couples restent unis toute la vie. La saison de reproduction a lieu entre janvier et février. La femelle donne naissance à une portée de 2 à 5 petits entre mars et avril, après 50 à 53 jours de gestation. Les petits sont aveugles à la naissance, ils ouvrent les yeux au bout de 2 semaines. Ils commencent à jouer dans la tanière à 4 semaines et sortent jouer dehors après 5 semaines. Les deux parents s'occupent d'eux. Les jeunes atteignent la maturité sexuelle entre 6 et 9 mois, lorsqu'ils atteignent leur taille adulte. La longévité est de 10 ans dans la nature^[5].

Répartition et habitat

Le fennec habite les déserts du nord de l'Afrique, la dépression de Qattara (Égypte) et jusqu'à l'Arabie saoudite. On trouve la plupart des fennecs en Algérie ; l'équipe nationale algérienne de football en a d'ailleurs fait sa mascotte. L'habitat du fennec est un terrier, creusé dans le sable ou dans de petites grottes. On peut le retrouver dans les steppes.

Interaction écologique

On ne connaît pas de prédateurs au fennec bien qu'il puisse y en avoir ; sa tanière, son pelage de couleur sable et son ouïe très fine l'aident à s'en protéger^[8]. Seul l'homme peut, en le capturant, devenir un prédateur.

Le fennec et l'homme

Statut de protection

Un fennec au marché de la ville de Douz dans le sud de la Tunisie.

Les populations de fennecs sont stables au Sahara, hormis au Maroc où il a disparu de plusieurs localités dans les années 1960. L'espèce est donc l'objet d'une préoccupation mineure selon l'UICN, mais elle est inscrite à l'annexe II de la CITES car, si elle n'est pas menacée actuellement d'extinction, elle pourrait le devenir si le commerce de spécimens n'était pas étroitement contrôlé. Ainsi la vente des jeunes fennecs aux Européens amateurs d'exotisme est désormais interdite.

Le trafic n'en continue pas moins frauduleusement, le fennec étant un animal de compagnie recherché sur les continents où il est encore autorisé (Amérique du Nord et Japon notamment). De plus, ces animaux développent facilement un trouble de la thyroïde et restent des canidés fondamentalement sauvages, même une fois apprivoisés. Ils sont très turbulents la nuit, difficilement propres, s'évadent volontiers et cachent de la nourriture dans les meubles. Enfin, certains vétérinaires refusent de soigner un animal exotique^[9].

Dans la culture

Le Fennec est l'animal national de l'Algérie. Il sert également de surnom à l'équipe d'Algérie de football, « Les Fennecs ».

Dans Le Petit Prince de Saint-Exupery, le dessin du renard est inspiré d'un fennec.

Fennec est le nom de code de Firefox Mobile, la version pour périphériques mobiles de Mozilla Firefox^[10].

Quelques fennecs de fiction

• Finnick est un personnage dans le film Zootopie de Walt Disney Pictures^[11].
• Feunnec, Pokémon de sixième génération de type feu, Pokémon de départ des jeux Pokémon X et Y.
• Fenneko, un personnage de la série Aggretsuko 2018 de Netflix.
• Mme. Fennec est un personnage qui possède un salon de beauté dans la série d'animation Sherlock Yack.
• Popy, dans Oscar & co, est un fennec femelle.
• Vulpérins, une race de la horde dans le MMORPG World of Warcraft.

Notes et références

Voir aussi

Liens taxonomiques

• (en) Référence Mammal Species of the World (3^e éd., 2005) : Vulpes zerda
• (fr+en) Référence ITIS : Vulpes zerda (Zimmermann, 1780)
• (en) Référence Animal Diversity Web : Vulpes zerda
• (en) Référence NCBI : Vulpes zerda (taxons inclus)
• (en) Référence UICN : espèce Vulpes zerda Zimmermann, 1780 (consulté le 20 mai 2015)
• (en) Référence CITES : espèce Vulpes zerda Zimmermann, 1780 (+ répartition sur Species+) (consulté le 20 mai 2015)

Is ainmhí é an Sionnach feinneach. Mamach atá ann.

Is síol ainmhí é an t-alt seo. Cuir leis, chun cuidiú leis an Vicipéid.
Má tá alt níos forbartha le fáil i dteanga eile, is féidir leat aistriúchán Gaeilge a dhéanamh.

Pustinjska lisica ili fenek (lat. Vulpes zerda) je mala lisica koja živi u pustinji Sahari i u Sjevernoj Africi. Njezino ime potječe od arapske riječi za "lisicu".

Opis

Pustinjska lisica je manji sisavac iz porodice zvijeri težak 1,5 kg. Velika je oko 40 cm. Ima rep dug 25 cm i glavu s ušima koje su velike 15 cm s pomoću kojih izvrsno čuje i najmanji šum te ih može čak i micati. Za razliku od ušiju, oči su male i njima se slabo služi i loše vidi pa se najradije oslanja na svoj inače izvrstan sluh. Ima krzno boje pijeska i dobro se prilagođava pustinjskom životu.

Može izdržati nekoliko dana bez vode i hrane u pustinji, no ipak joj je voda i hrana prijeko potrebna za život. Uglavnom je aktivna noću te se hrani kukcima, pticama, jajima, pustinjskim gušterima i glodavcima.

Razmnožavanje

Vrijeme parenja započinje u siječnju ili ožujku. Trudnoća ženke traje 52 dana i na svijet donese 2-5 mladih pustinjskih lisica koje će se hraniti majčinim mlijekom nekoliko mjeseci.

Vansjke poveznice

Eyðimerkurrefurinn (eða fennec-refur) er lítill refur sem lifir í Eyðimörkum Norður-Afríku (að strandlegjunni undanskilinni) og er auðkenndur á stórum eyrum sínum. Enda þótt sumir fræðimenn flokki eyðimerkurrefinn sem einu tegundina af ættkvíslinni Fennecus, er hann hér flokkaður sem tegund af ættkvísl refa (Vulpes).

Lýsing

Eyðimerkurrefurinn er minnsta hunddýrið og er einungis um 1,5 kg að þyngd. Refurinn er 20 cm á hæð við herðakamb og lengd skrokksins verður allt að 40 cm. Skottið bætir um það bil 25 cm við líkamslengdina. Eyrun geta verið allt að 15 cm löng. Dýrin líkjast oft gulum sandi eyðimerkurinnar á litinn sem hjálpar þeim að falla inn í umhverfið.

Hin löngu eyru eyðimerkurrefa hjálpa þeim að losa hita. Feldurinn getur endurkastað sólarljósi á daginn en varðveitt hita um nætur. Þykkur feldur verndar þófana frá heitum sandinum.

Hegðun

Eyðimerkurrefir eru næturdýr. Um nætur veiða þeir sér nagdýr, skordýr, eðlur, fugla og egg til matar. Eyðimerkurrefir svala mestallri vatnsþörf sinni með vökva úr fæðuinni en borða þó stundum ber og lauf til að svala aukalegri vatnsþörf sinni.

Eyðimerkurrefir búa í stórum grenum (allt að 10 metra löngum) og oft með öðrum refum.

Æxlun

Á vorin, eftir um það bil 50 daga meðgöngu, fæðir kvenkyns eyðimerkurrefur 2-5 afkvæmi. Afkvæmin þarfnast mjólkur móður sinnar í u.þ.b. einn mánuð.

Útbreiðsla

Eyðimerkurrefir eru sjaldséðir. Þeir eru oft veddir af mönnum, þrátt fyrir að þeir valdi mönnum alls engum skaða.

Tamning

Eyðimerkurrefurinn er eina afbrigði refa sem hægt er að halda sem gæludýr. Þótt ekki megi líta á þá sem fyllilega tamdar skepnur er þó hægt að halda eyðimerkurrefi á sama hátt og menn halda hunda. Þó þarf að gæta að því að þeir sleppi ekki. Þeir eru snjallir að grafa hvers kyns holur svo að girðingar verða að ná djúpt niður í jörðina. Það er gríðarlega erfitt að ná aftur eyðimerkurrefum sem hafa eitt sinn sloppið.

Eyðimerkurrefir, sem eru haldnir sem gæludýr, eru venjulega mjög vingjarnlegir í garð ókunnugra og annarra gæludýra. Þeir eru aftur a móti afar iðnir og þurfa að fá útrás fyrir orkuna. Önnur gæludýr geta orðið uppgefin á yfirgengilegri þörf þeirra fyrir að leika sér.

Il fennec (Vulpes zerda, Zimmermann, 1780) noto anche come volpe del deserto (raramente fenneco^[2] o megaloto^[3][4]) è una piccola volpe che abita nell'entroterra desertico del Nordafrica. Anche se alcuni studiosi ritengono si tratti dell'unica specie facente parte di un genere a sé stante (Fennecus), molti ritengono appartenga al genere Vulpes.

Descrizione

Il fennec è il più piccolo canide del mondo: il suo peso si aggira intorno a 1 kg. In media è alto 20 cm e lungo circa 30 cm, la coda è lunga 25 cm.

Le lunghe orecchie, che possono raggiungere 15 cm, servono per disperdere il calore e gli offrono un ottimo udito. Il pelo respinge la luce del sole di giorno grazie al colore e conserva calore durante la notte; inoltre gli permette di mimetizzarsi perfettamente nel deserto. Le zampe nella parte inferiore sono coperte da un pelo molto spesso che le protegge dal calore della sabbia.

Biologia

È un mammifero notturno. Scava estese e profonde tane sotterranee, nei cunicoli delle quali si nasconde durante il giorno per ripararsi dal sole.^[5] Vive in branchi di 10-12 individui.^[5] Di notte caccia roditori, insetti (soprattutto locuste), uccelli, lucertole e altri piccoli rettili^[3]. Mangia anche le uova. Ricava l'acqua di cui necessita dalle sue prede, ma occasionalmente può nutrirsi di bacche e foglie, ricche di liquidi.

È un animale estremamente curioso e intelligente. Per questa sua caratteristica e per l'abitudine di scomparire di colpo in una delle sue lunghe gallerie sotto la sabbia non appena si sente osservato, i nomadi lo chiamano "folletto del deserto".

Riproduzione

In primavera, dopo circa 50 giorni di gestazione, la femmina dà alla luce da 2 a 5 piccoli^[3][5], i quali, nel primo mese di vita, si nutrono esclusivamente del latte materno.

Addomesticamento

I fennec costituiscono l'unica varietà di volpe che si può veramente ritenere parzialmente addomesticabile. Possono essere allevati come cani, ma riescono a scappare molto facilmente. Sono abili scavatori: nel caso si volesse allevare un fennec, bisognerebbe ricorrere a reti ben conficcate nel terreno.

I fennec addomesticati si dimostrano piuttosto socievoli, anche con gli estranei. Estremamente attivi, possono persino rendere esausti gli altri animali domestici a causa della loro vivacità.

In molti paesi è illegale possedere un fennec. Come tutti i canidi del genere Vulpes, in Italia è inserito sin dal 1996 nel decreto nº232 del Ministero dell'Ambiente che vieta la detenzione di animali pericolosi^[6].

Origine del nome

Si ritiene che il termine "fennec" derivi dalla parola araba فنك fanak, equivalente alla parola "volpe". "Zerda" è invece una parola greca che significa "asciutto", riferita all'habitat naturale di questo animale.

Note

Bibliografia

• (EN) Asa, C.S., Valdespino, C., Cuzin, F., de Smet, K. & Jdeidi, T., 2008, Vulpes zerda, su IUCN Red List of Threatened Species, Versione 2020.2, IUCN, 2020.

Vulpes zerda, synonymum Fennecus zerda, est minor vulpes, sed maioribus cum auribus. In locis siccis et harenosis vivit.

Subspecies

Vulpi zerdae non sunt subspecies.^[1]

Notae

Vulpes zerda in horto zoologico Wilhelma, Stutgardia

Fenekas (lot. Vulpes zerda, angl. Fennec, vok. Fennek) – mažiausias šuninių (Canidae) šeimos žinduolis. Sveria 0,68-1,6 kg. Iš kitų lapių išsiskiria itin didelėmis ausimis. Kailiukas kreminės spalvos, uodegos galas tamsus. Kojų padai apaugę plaukais, todėl lengvai gali vaikščioti biriu ir karštu smėliu. Fenekai aktyvūs naktį. Maitinasi graužikais, kiaušiniais, vabzdžiais, driežais, vaisiais, sėklomis. Skirtingai nei kitos lapės, gyvena grupėmis iki 10 individų. Gyvena urvuose, kuriuos išsikasa kiekvienas narys. Gimdo 2-5 jauniklius, kurie 2 mėnesius praleidžia guolyje. Po 11 mėnesių subręsta. Paplitęs Šiaurės Afrikoje ir Vakarų Azijoje.

Ausų kaušeliai dideli, čia daug kraujagyslių. Jose cirkuliojantis kraujas į aplinką atiduoda šilumą ir atvėsina kūną. Dieną praleidžia urve. Naktį, kai karštis atlėgsta, išlenda medžioti. Gali negerti kelis mėnesius, pakanka vandens, kurį gauna iš suėsto maisto.

Vikiteka

Feneks (Vulpes zerda) ir suņu dzimtas (Canidae) lapsu ģints (Vulpes) plēsējs. Ir strīdīgs jautājums par to, vai feneks vispār pieder pie lapsu ģints, jo fenekam ir neraksturīgas īpašības lapsām; feneks veido harēmus, ko nedara citas lapsas. Fenekam ir 32 hromosomu pāri, citām lapsām ir no 35 līdz 39. Zinātnieki dalās divās daļās; pirmā grupa uzskata, ka feneks ir lapsu ģintij piederīga suga, otra grupa uzskata, ka feneks ir vienīgā sugā feneku ģintī (Fennecus zerda) .

Feneks dzīvo Sahāras tuksnesī Ziemeļāfrikā^[1]. Feneku bieži medī, lai gan tas nemēdz medīt mājdzīvniekus. Mednieki to ir iecienījuši kažokādas dēļ. Feneki tiek turēti arī mājās kā eksotiskie mīluļi.

Izskats un ieradumi

Feneks ir vismazākā lapsa lapsu ģintī ar ļoti lielām ausīm; ķermeņa garums 30-40 cm, astes garums 18-30 cm, ausu garums 15 cm, augums skautā 18-22 cm, svars 1-1,5 kg^[2]. Feneka kažoks ir smilšu krāsā, kas ļauj tam saplūst ar tuksneša smiltīm. Lielās ausis palīdz atdzesēt ķermeni un sadzirdēt medījumu naktī, jo feneks iziet medīt tikai naktī. Tā dzirde ir tik laba, ka feneks var dzirdēt kukaiņus, kas rāpo pa smiltīm. Dienas laikā feneka kažoks atstaro saules gaismu. Ķepu apakšas ir apaugušas ar biezu vilnu, kas sargā ķepas no karstajām smiltīm.

Feneks medī sīkos grauzējus, kukaiņus, putnus, tas neatsakās no olām un tuksneša augiem, no kuriem feneks uzņem lielāko daļu ūdens. Tas ēd zāli, ogas, augļus un rok saknes.

Atsauces

Rubah fennec atau fennec (Vulpes zerda) ialah sejenis rubah malaman kecil yang dijumpai di Sahara Afrika Utara. Cirinya yang paling tersendiri ialah telinganya yang besar dengan luar biasa, yang berguna untuk melesapkan haba. Namanya datang daripada perkataan Arab فنك (fanak), yang bererti "rubah", dan nama spesies zerda datang daripada perkataan Yunani xeros yang bererti kering, merujuk habitat rubah ini.^[2] Fennec ialah spesies canid terkecil di dunia. Bulunya, telinganya, dan fungsi ginjalnya telah tersesuai terhadap persekitaran gurun suhu tinggi dan kekurangan air. Sebagai tambahan, pendengarannya adalah cukup peka untuk mendengar mangsa bergerak di bawah tanah. Ia terutamanya memakan serangga, mamalia kecil, dan burung.

Fennec mempunyai jangka hayat sehingga 14 tahun dalam kurungan. Pemangsa utamanya ialah keragaman Afrika bagi burung hantu helang. Keluarga fennec menggali sarang di dalam pasir untuk habitasi dan perlindungan, yang boleh sebesar 120 m² (1,292 ka²) dan bersambung dengan sarang keluarga lain. Angka populasi tepat tidak diketahui tetapi dianggarkan daripada kekerapan penglihatan; ini menunjukkan bahawa haiwan ini setakat ini tidak terancam oleh kepupusan. Pengetahuan saling tindak sosial terhad kepada maklumat dikumpulkan daripada haiwan kurungan. Spesies ini biasanya peruntukkan kepada genus Vulpes; walau bagaimanapun, ini diperbedatkan kerana perbezaan antara rubah fennec dengan spesies rubah lain. Bulu fennec dihargai oleh orang peribumi Afrika Utara, dan di sesetengah bahagian dunia, haiwan ini dianggap sebagai haiwan peliharaan eksotik.

Rujukan

Bibliografi

• Alderton, David. Foxes, Wolves, and Wild Dogs of the World. London: Blandford, 1998. ISBN 081605715X.

Pautan luar

• About.com Exotic Pets – Masukan tentang rubah fennec
• Rubah fennec di Encyclopedia of Life

Templat:Pautan RP

"Woestijnvos" verwijst door naar deze pagina. Voor het artikel over de Duitse veldmaarschalk met dezelfde bijnaam, zie Erwin Rommel.

De fennek of woestijnvos (Fennecus zerda of ook wel Vulpes zerda) is een vos die voorkomt in de woestijnen van Afrika en het Arabisch Schiereiland. Hoewel hij veel lijkt op de fossiele Otarocyon is hij nauwer verwant aan de grootoorvos en de leden van het geslacht Vulpes.

Uiterlijk

De fennek is de kleinste van alle vossen, met de grootste oren van alle vossen, tot 15 cm lang. De oren worden gebruikt voor het op het gehoor lokaliseren van prooi en kunnen door hun grote oppervlak warmte helpen afstaan. Hij is 25 tot 49 cm groot en zijn staart is 20 tot 30 cm lang. De staart eindigt in een zwart puntje. Het dier weegt 1 tot 1,5 kg en kan zo'n 12 jaar oud worden. De fennek leeft in groepjes van soms wel 10 dieren. De fennek heeft een witte buik en meestal een abrikozenkleurige tot geelbruine rug. Ze zijn erg schuw. Fenneks zijn hondachtigen en hijgen dus ook als ze het warm hebben.

Jagen

Fenneks zijn nachtdieren en jagen vooral 's nachts. Ze slapen overdag in zelfgemaakte holen. Door te graven vinden ze ook veel voedsel in de grond. Fenneks graven zo snel dat het net lijkt alsof ze worden opgeslokt door het zand. Ze beschermen net als andere dieren hun nest (leger). Als de ene helft van de groep jaagt dan passen de andere op het leger. Ze halen het meeste vocht uit hun voedsel, insecten en kleine knaagdieren, soms ook bessen. Met een beet kan hij zijn prooi doden en naar het leger brengen voor een rustige maaltijd. Ze kunnen ongeveer viermaal hun lichaamslengte springen. Hun vijanden zijn: gieren, hyena's, jakhalzen en de mens, de Arabische nomaden eten fenneks.

Menu: insecten, knaagdieren, schorpioenen, eieren, hagedissen, hazen, slangen, spinnen, vis, vogels, vruchten en zaden.

Leefomgeving en leefgedrag

De fennek leeft in de woestijn en vooral in de Sahara (Noord-Afrika) en in de woestijnen van West-Azië. Ze paren in de periode januari-februari. De mannetjes zijn in die tijd heel agressief en proberen dan dubbel zo hard om een extra groot territorium te bemachtigen. De draagtijd is 50 dagen, de bevalling is in maart of april en er zijn 2 tot 5 jongen per keer. Voor én na de bevalling zorgt het mannetje voor voedsel. Er is ontdekt dat het mannetje en het vrouwtje lang bij elkaar blijven maar het is niet zeker of dit permanent is. Als fenneks in gevangenschap leven paren ze amper en worden er ook bijna geen jongen geboren.

Fenneks als huisdier

Fenneks kunnen met wat aandacht wel als huisdier worden gehouden. Dit is in Nederland sinds 2017 toegestaan; bij nakweek moet men dit kunnen aantonen. Ze kunnen erg tam worden en zijn dan ook vriendelijk tegen vreemden. Ze kunnen leren op een bak te gaan. Hun dag-nachtritme zullen ze enigszins aanpassen aan hun baasje. Ze gedijen op een zeer eiwitrijk dieet kattenbrokken, liefst aangevuld met insecten zoals meelwormen; ze zijn vatbaar voor de meeste hondenziekten en dienen daartegen ook te worden gevaccineerd. Ze zijn erg actief en hebben veel beweging nodig. Worden ze buiten in een kennel gehouden dan moet het hek voldoende hoog zijn en ook onder de grond doorlopen om rekening te houden met hun graafneigingen. Een ontsnapte fennek is zeer moeilijk te vangen.

De fennek staat op de Rode Lijst van de IUCN in de categorie LC (Least Concern oftewel niet bedreigd).

Trivia

• Door zijn grote oren kan de fennek een ander dier op 1,5 km afstand horen bewegen.
• De naam woestijnvos is de bijnaam van de Duitse veldmaarschalk Erwin Rommel.
• Les fennecs (Frans voor de woestijnvossen) is de bijnaam van het Algerijns voetbalelftal.
• Er bestaat ook een pantserverkenningsvoertuig met de naam Fennek. Dit voertuig doet onder meer dienst in het Nederlandse leger.

Fennek (Vulpes zerda) er ein type rev som lever i innlandet i Nord-Afrika og i delar av Arabia. Han er den minste arten i hundefamilien, men har dei største øyrene. Namnet kjem frå eit arabisk ord for rev, fenek.

Fennek i Wilhelma dyrehage i Tyskland.

Skildring

Reven er eit lite dyr som blir rundt 0,68–1,6 kg, med ei leng på 24–40 cm og ei høgd på rundt 20,3 cm. Han er tilpassa eit tørt og varmt klima, med store øyre som avgjer varme, ein lys, isolerande pels som kjøler om dagen og vermer om natta, pelskledde føter som blir verna mot den varme bakken, og ved at han nesten ikkje treng vatn i tillegg til det han får frå føda.

Utbreiinga til fennekar i Afrika.

Utbreiing

Fennek lever først og fremst i Sahara, men finst i nesten heile Nord-Afrika, med ei sørleg grense i nordre Niger. Ein finn fennek frå Marokko i vest til Sinaihalvøya og Kuwait i aust.

Habitatet er hovudsakleg ørken, på stader der det finst spreidd vegetasjon som dyret kan gøyma seg i.

Fennek på matjakt rundt menneske.

Åtferd

Fennek er eit sosialt rovdyr som lever i familiegrupper (flokkar) på opptil ti dyr. Gruppa inneheld gjerne eit avlande par (alfapar), årets kull og individ frå eit tidlegare kull. Alfahannen markerer territoriet for å halda andre hannar vekk. Fennekane kommuniserer gjennom lydar og kroppsspråk.

Reven er nattaktiv. Han et gnagarar, insekt, firfisler, fuglar og egg, eventuelt lauv og bær for å auka væskeinntaket. Han er sjølv byttedyr for hubroar og kattedyret karakal.

På dagtida kviler fennekar i hi dei har grave ut. Hiet har ofte fleire ut- og inngangar. Det ligg gjerne i eit område med plantar som kan gje støtte til hòla dei grev ut. Fleire familiar kan dela eit nettverk av gangar og bol i same bustadkompleks.

Fennek og menneske

I Nord-Afrika har ein tradisjonelt drive jakt på reven, hovudsakleg for pelsen si skuld. Han blir ikkje rekna som truga, men blir likevel rekna som eit dyr ein bør halda auge med handelen av.^[1]

Fennek blir halde som eksotisk kjæledyr i nokre land, mellom anna i USA der det blir avla revar til slike føremål. Bortsett frå sølvrev er fenneken den einaste reven som kan fungera i ein vanleg heim, sjølv om han ikkje er heilt domestisert.

Kjelder

• Fennec Foxes ved fennec-fox.com
• Roots, Clive (2007). Domestication. Greenwood. s. 113–114. ISBN 978-0313339875.

Fotnotar

Denne biologiartikkelen er ei spire. Du kan hjelpe Nynorsk Wikipedia gjennom å utvide han.

Fennek (Vulpes zerda) kalles også ørkenrev og er et lite rovdyr i slekten av ekte rever, som tilhører hundefamilien. Den er den minste av alle canidene og var tidligere klassifisert under det vitenskapelige navnet Fennecus zerda.

Beskrivelse

Fennek

Fennek minner om en liten gyllengul rev med veldig store ører. Den er minst av alle canidene, og veier kun 0,8-1,5 kg. Det gjør den mindre enn en gjennomsnittlig stor tamkatt. Kroppslengden er ca. 30-40 cm, mens halen utgjør 18-30 cm. Skulderhøyden er ca. 18-22 cm.

Ørene er utvilsomt det mest framtredende på dette lille rovdyret. De er omkring 15 cm lange og utgjør et viktig redskap, både for å lytte etter bytte og som store flater for å kvitte seg med overskuddsvarme. Den silkeaktige tykke pelsen reflekterer solstrålene på dagtid, slik at reven ikke overopphetes, og beskytter godt mot kulde om natten. Fennek har også poter som er godt beskyttet av tykk behåring, slik at den ekstreme varmen fra sanden ikke brenner sålene.

Hos voksne individer er pelsen tykk og silkeaktig, og lys gulbrun/gyllenbrun til blek hvetefarget i fargen. Buksiden og innsiden av ørene, nedre delen av bena og markeringer i ansiktet er lysere, nærmest kremhvit i fargen. Den ytre delen av halen er gjerne noe mørkere, og selve haletippen er mørk brun eller sort.

Utbredelse og habitat

Fenneken er utbredt i ørken og halvørken i Nord-Afrika fra Mauritania og Vest-Sahara østover til Nildalen, og finnes også i nordlige Sinai.

Habitatet er primært ørken, der det finnes spredt med vegetasjon som dyret kan gjemme seg i. De er så veltilpasset dette miljøet at de ikke trenger å drikke.

Arten finnes i: Algerie, Egypt, Libya, Mali, Mauritania, Marokko, Niger, Sudan, Tsjad, Tunisia og Vest-Sahara.^[1]

Atferd

Fennek er et sosialt rovdyr som lever i familiegrupper (flokk) på opptil ti dyr. Gruppen består gjerne av et avlende par (alfapar), årets kull og kullindivider fra et tidligere kull. Alfahannen markerer territoriet for å holde andre hanner borte. De kommuniserer med hverandre gjennom rigid vokalisering og kroppsspråk. Fennek regnes som nattaktiv. De graver ut et hi som de kan hvile i på dagtid. Hiet har ofte flere ut-/innganger. Selve hiet ligger gjerne i tilknytning til vegetasjon, som kan gi støtte til hulen som graves ut. Det er også påvist at flere familier kan dele et sinnrikt nettverk av ganger og bol i samme boligkompleks.

Matvaner

Fennek er altspisende. Dietten består gjerne av små gnagere, firfisler, fugler, egg og insekter, men også frukt, løv og røtter inngår i dietten.

Annet

Fennek er av kromosommessige årsaker vanskelig å plassere i systematikken. Den ble tidligere klassifisert under det vitenskapelige navnet Fennecus zerda, men klassifiseres nå som en Vulpes art. Fennek har imidlertid et betydelig større antall (64) diploide kromosomer enn de andre artene i denne slekten. Til sammenligning har rødrev (som har færrest) kun 36 kromosomer (Wayne^[2], 1997).

Fennek utgjør mange steder et bra kjæledyr, blant annet i USA der det drives regulært oppdrett av denne arten for slike formål.

Referanser

Kilder

Eksterne lenker

• (en) fennek i Encyclopedia of Life
• (en) fennek i Global Biodiversity Information Facility
• (en) fennek hos Fossilworks
• (en) fennek hos NCBI
• (en) fennek hos ITIS
• (en) Kategori:Vulpes zerda – bilder, video eller lyd på Wikimedia Commons
• (en) Vulpes zerda – galleri av bilder, video eller lyd på Wikimedia Commons
• Vulpes zerda – detaljert informasjon på Wikispecies

• Adams, R. and P. Myers. 2004. Vulpes zerda (On-line), Animal Diversity Web. Accessed November 27, 2006
• Fennec fox (Vulpes zerda), Lioncrusher's Domain
• Fennec fox (Vulpes zerda), IUCN/SSC Canid Specialist Group

Fenek pustynny^[3], fenek^[4] (Vulpes zerda) – gatunek drapieżnego ssaka z rodziny psowatych (Canidae).

Występuje na suchych i pustynnych terenach Półwyspu Arabskiego i północnej Afryki^[5]. Będąc najmniejszym przedstawicielem rodziny psowatych, uchodzi za największego ssaka drapieżnego Sahary. Osiąga 30–40 cm długości, samce ważą ok. 1,5 kg, samice ok. 0,8 kg^[6]. Ma charakterystyczne, duże uszy, dorastające do 15 cm, dzięki którym ma dobry słuch i może efektywnie chłodzić ciało. Fenek jest zwierzęciem nocnym, sypia w podziemnych norach. Odżywia się szarańczakami, chrząszczami, poluje także na ptaki i gryzonie.

Ruję odbywają zimą, ciąża trwa 50-55 dni, małe rodzą się w marcu lub kwietniu, 1-6 w miocie^[6]. Ważą po 25-28 g i mierzą 10 cm długości, z czego połowa przypada na ogon. Początkowo srebrzysto-czarne, po 2 tygodniach zmieniają ubarwienie futra na beżowe, a w wieku 3 miesięcy uzyskują puszysty długi ogon z czarnym końcem oraz gęste, długie i jasnobrązowe futro typowe dla osobników dorosłych. Żyją do 10 lat w warunkach naturalnych, a w niewoli do 12 lat^[6].

Fenki mają łagodne usposobienie i łatwo je oswoić. Często spotykane są w hodowlach prywatnych. Najwięcej fenków mieszka na Saharze, w jej środkowej części. Fenek śpi za dnia, w piasku Sahary. Kopie norki, a od nich kilka dróg ewakuacji. Ściany wzmacnia roślinami, piórami i sierścią. W norce nie mieszka sam, tylko z całą rodziną. Żeruje nocą. Poluje na chrząszcze, ptaki i jaszczurki, zjada też jaja. Rośliny są dla niego źródłem wody, bez której potrafi się obejść naprawdę długo.

Przypisy

O feneco (Vulpes zerda) ou raposa-do-deserto, é uma pequena raposa crepuscular nativa do deserto do Saara e da Península do Sinai.^[1] É o menor de todos os canídeos e apresenta inúmeras adaptações ao clima desértico, como seu corpo pequeno, patas peludas e orelhas excepcionalmente grandes, que são utilizadas para regular o calor. Sua pelagem e suas funções renais também são adaptadas às altas temperaturas e à escassez de água. Possui uma audição sensível para ouvir presas se movendo no subsolo. É um animal onívoro, se alimentando de invertebrados e pequenos vertebrados, bem como de frutas e tubérculos.^[2]

Descrição

Feneco no Jardim para Pesquisa Zoológica, Universidade de Tel Aviv, Israel.

O feneco é o menor de todos os canídeos, com orelhas excepcionalmente grandes, representando 20% da superfície corporal.^[3] Em geral, o comprimento cabeça-corpo mede 24–41 cm e a cauda varia de 18–31 cm,^[4] pesando de 0.68 a 1.6 kg. Não apresentam dimorfismo sexual, mas as fêmeas são ligeiramente menores que os machos.^[5] As proporções do crânio correspondem às de outras espécies de Vulpes, mas apresenta cavidades timpânicas muito grandes, uma característica típica de habitantes do deserto.^[5] Suas orelhas são usadas tanto para dissipar o calor quanto para localizar as presas que se movem sob a areia.^[6]

A pelagem é amarelada na superfície dorsal, com um tom fulvo claro, e as partes inferiores e os membros são brancos. Suas orelhas têm listras longitudinais avermelhadas no dorso, com o interior e as bordas brancas. Os olhos são grandes e escuros, emoldurados por uma linha escura que vai do canto interno até o focinho, que é preto.^[2][7]

A pelagem é muito espessa, longa e macia; o pelo denso dos pés se estende para cobrir as almofadas da pata, uma adaptação para o clima desértico. A cauda também é bem peluda, com uma mancha ligeiramente mais escura cobrindo a glândula caudal conspícua e uma ponta marrom-escura.^[7][8] As fêmeas têm três pares de tetas. O feneco muda sua pelagem do verão para o inverno, com a pelagem do verão sendo ligeiramente mais curta e mais clara que a do inverno. Os animais jovens apresentam um padrão de pelo semelhante ao dos adultos, mas são mais claros e têm pouco ou nenhum vermelho no pelo e suas marcas faciais escuras são apenas fracamente pronunciadas.^[5]

Os rins do feneco são projetados para filtrar urina altamente concentrada usando o mínimo de água possível. A taxa de metabolismo do feneco é muito baixa, 33% abaixo do que os animais de seu tamanho costumam ter. Seu coração é 40% menor do que o esperado para sua altura. Se a temperatura externa for inferior a 35 °C, o feneco respira a 23 baforadas por minuto. No entanto, se esse valor for excedido, a taxa de respiração pode aumentar para até 690 respirações por minuto. Os vasos sanguíneos nas orelhas e nas plantas dos pés dilatam com o aumento da temperatura para liberar o máximo de calor possível.^[3]

O feneco tem 2n = 32 cromossomos.^[9]

Feneco

Habitat

Os seus habitats são principalmente, as regiões desérticas, semidesérticas e montanhosas do Norte da África ao norte do Sinai e da Península Arábica.^[8] Normalmente, eles são os únicos canídeos em grandes habitats de dunas de areia. Em pequenas dunas de areia ou dunas fixas com vegetação, podem compartilhar esses habitats com a raposa-de-rueppell e o chacal-dourado. Embora simpátricos com outros canídeos, parecem tolerantes a uma ampla gama de habitats, incluindo, mas não se limitando a, zonas mais secas e de temperatura mais alta do que outras espécies; a capacidade de escavar em substratos mais arenosos do que outros canídeos também pode fornecer aos fenecos uma vantagem competitiva em sistemas de dunas.^[1]

Comportamento e ecologia

Dois fenecos

Um feneco cava sua toca na areia, seja em áreas abertas ou em locais protegidos por plantas com dunas de areia estáveis. Em solos compactados, as tocas têm até 120 m² de largura, com até 15 entradas diferentes. Em alguns casos, famílias diferentes interconectam suas tocas ou as localizam próximas umas das outras. Em areia macia e mais solta, as tocas tendem a ser mais simples, com apenas uma entrada levando a uma única câmara.^[8]

Os fenecos são considerados moderadamente sociais, mas esta evidência é baseada principalmente em animais em cativeiro.^[8] Essas raposas vivem em pequenas comunidades, cada uma habitada por talvez dez indivíduos. Como outros canídeos, os machos marcam seu território com urina e se tornam competidores agressivos quando a temporada de acasalamento chega a cada ano.^[4]

Caça e dieta

O feneco é um onívoro, alimentando-se de pequenos roedores, lagartos, lagartixas, aves pequenas e seus ovos, frutas e também alguns tubérculos. Geralmente depende da quantidade de umidade da presa, sendo capaz de passar longos períodos sem água, mas bebe água quando disponível.^[4][8]

Ele caça sozinho e cava na areia por pequenos vertebrados se insetos. Alguns indivíduos foram observados enterrando presas para consumo posterior e em busca de alimento nas proximidades de assentamentos humanos.^[10]

Reprodução

Feneco macho montando uma fêmea

Fenecos em cativeiro atingem a maturidade sexual por volta dos nove meses e acasalam entre janeiro e abril.^[11][12] Eles geralmente se reproduzem apenas uma vez por ano. O vínculo de cópula dura até duas horas e 45 minutos.^[2] A gestação dura entre 50 e 52 dias, às vezes também até 63 dias.^[13] Após o acasalamento, o macho torna-se muito agressivo e protege a fêmea, fornece-lhe comida durante a gravidez e lactação.^[14] Tanto a fêmea quanto o macho cuidam dos filhotes. Eles se comunicam latindo, ronronando, latindo e guinchando. Os filhotes permanecem na família mesmo após o nascimento de uma nova ninhada.^[11] Os filhotes de fenecos amamentam por mais tempo do que os de outras raposas, e o desmame pode não ocorrer até quase 3 meses de idade. A maturidade sexual vem com a obtenção do tamanho de adulto aos 6 a 9 meses de idade.^[6] Em cativeiro, a longevidade máxima registrada é de 14 anos para machos e 13 anos para fêmeas.^[8]

Predadores

Existem relatos sobre caracais, chacais, hienas-listradas e cães domésticos atacando fenecos,^[2] mas, por serem anedóticos, são questionáveis.^[8] Os nômades consideram-nos muito difíceis de capturar, mesmo para o saluki, um cão parecido com o galgo local. No entanto, o bufo-de-verraux e espécies de aves do gênero Bubo em geral atacam filhotes de fenecos.^[8]

Ameaças e conservação

O feneco é listado como de menor preocupação pela IUCN, pois é relativamente difundido em seus habitats, e atualmente não há grandes ameaças conhecidas que possam resultar em um declínio populacional que justificaria a listagem em uma categoria ameaçada. Está listado no Apêndice II do CITES e é legalmente protegido em Marrocos (incluindo Saara Ocidental), Argélia, Tunísia e Egito. No Norte da África, a principal ameaça parece ser as armadilhas para exibição ou venda aos turistas.^[1] O feneco é criado comercialmente como um animal doméstico exótico.^[10]

Referências

Fenecul (Vulpes Zerda) este o specie de mamifer din tribul vulpinilor, fiind înrudit cu vulpea. Reprezentanții acestei specii pot fi găsiți în deșertul Sahara, peninsula Sinai și deșertul Arabiei, fiind perfect adaptați la mediul arid. Numele său uzual, fenec, provine din cuvântul arab fenek, care înseamnă vulpe, iar zerda provine din grecescul xeros, care înseamnă uscat. Acesta este cel mai mic reprezentant al familiei Canidelor. Fenecul este un animal nocturn și omnivor, dieta sa constând în principal din rozătoare, insecte, păsări și ouă.Este un animal pe cale de disparitie datorita vremii climatice sau a lipsei de habitate

Caracteristici

Fenec dormind

Feneci

Fenecul (sau vulpea deșertului) este un mamifer mic, având o masă cuprinsă între 0,7-1,6 kg, o lungime a corpului de 29–40 cm (lungimea cozii putând atinge 20–30 cm) și o înălțime de aproximativ 20 cm. Una din trăsăturile specifice fenecului sunt urechile sale mari, care pot atinge o lungime de aproximativ 15 – 20 cm. Urechile mari reprezintă o adaptare esențiala la mediul deșertic, unde temperaturile pot atinge 40 C în timpul zilei, menținând o temperatură constantă a corpului. Fenecii pot trăi un timp îndelungat fără apă, rinichii lor fiind capabili să reducă pierderea de apă din organism. Blana lor are o culoare crem-bej. Urechile uriașe îl ajută să se răcorească, deoarece, fiind mari și bine vascularizate, pierd multă căldură.

Situația populației

Numărul exact al exemplarelor de Fenec nu este cunoscut. Ele sunt obiectul activităților de vânătoare, sunt ucise pentru blană și, de asemenea, prinse și vândute ca animale de companie.

Bibliografie

• Alderton, David. Foxes, Wolves, and Wild Dogs of the World. London: Blandford, 1998. ISBN 081605715X.

Legături externe

Wikispecies conține informații legate de Fenec

Wikimedia Commons conține materiale multimedia legate de Fenec

• About.com Exotic Pets – Entry on fennec fox
• Fenec la Encyclopedia of Life
• Fenecul pe iucnredlist.org

Líška fenek (iné názvy: fenek berberský, fenek ušatý, fenek ^[2][3][4][5]; lat. Vulpes zerda, Fennecus zerda, Megalotis zerda, Canis zerdo) je druh z čeľade psovité (Canidae).