Toompihlakas (Amelanchier) on kõrgemakasvuliste põõsaste või madalate puude perekond[1], mis koosneb umbes 25 liigist.[2]
Toompihlakas on levinud põhja pool parasvöötmes.[3] Enamus liikidest on Põhja-Ameerika päritoluga.[4] Kuid leidub ka liike, mis on pärit Euroopast ja Aasiast.[5]
Toompihlakaliigid võivad kasvada kuni 8 m kõrguseks heitlehiseks puuks.[6][7] Koor on hall või pruun ning paari liigi puhul ka sile ja vanemana võib olla lõhestunud.[3][8] Lehed on lihtlehed, lehelaba varieerub piklikmunajast elliptiliseni ja elliptilisest ümmarguseni.[8] Lehed on õhukesed kuni nahkjad, pealmine pind ilma karvakesteta või tihkelt viltjas (õitsemise ajal), teritunud tipuga, leheserv on peaaegu kõikidel liikidel saagjas.[7][8] Lehe alumine külg on ilma kuni rohkete karvakestega. Pungad on pikliku kuju ning terava tipuga.[4] Õied on väikesed, valget värvi ning asetsevad enamasti tipmistes kobarates, kuid võivad olla ka üksikult. Taimel on 5 kroon- ja tupplehte ning 15–20 tolmukat. Eesti tingimustes toimub õitsemine maikuus.[9] Õisi tolmeldavad peamiselt mesilased.[7] Toompihlaka viljad on diameetriga 5–15 mm[2], keraja või pirnja kujuga, sinikasmustad kuni punased,[4] enamasti mahlased ja magusad marjataolised õunviljad.[4] Iga-aastase viljakandega.[7]
Viljad on õunviljad.[10] 7–8 aastat pärast toompihlaka kasvukohale istutamist saabub täiskandeiga, mis kestab 20–30 aastat.[7]
Toompihlakail leidub suhtleiselt sageli perekondadevahelisi hübriide. Toompihlakad hübridiseerub sageli liikidega perekondadest aroonia, õunapuu, pihlakas, tuhkpuu, viirpuu, pirnipuu.[3] Toompihlakale omane hübridisatsioon, polüploidsus ja apomiksis (viljade arenemine ilma viljastumiseta) muudab keeruliseks liikide tuvastamise ja iseloomustamise.[6] Kõige parem on neid eristada kroonlehtede kuju, õie ehituse või vilja järgi.[11]
Pärismaiseid toompihlakaliike Eestis ei ole. Mõned toompihlakaliigid on Eestisse introdutseeritud, neid kasvab haljasaladel ja ka koduaedades. Mõnes paigas Lõuna-Eestis on toompihlakas levinud ka metsa ja kasvab seal naturaliseerunult. Eesti kliimas on talvekindlamad toompihlakaliigid järgmised:[2]
Kanadas ja ka Skandinaavias tähistab toompihlakat sõna saskatoon, see tuleneb krii-indiaanlaste nimest (mis-sask-quathoo-min), tuleneb Saskachewani Põhja ja Lõuna jõest.[7]
Sõna Amelanchier (gallia keeles amelanche ehk "väike õun") on tuletatud Prantsuse piirkonna Provence'is kasvavatest Amelanchier ovalis'e liikidest.[11]
Toompihlakat saab paljundada seemnetega, põõsa jagamise, pookimise, haljaspistikute, meristempistikute või rennvõrsikute tegemisega.[7]
Kõik Eestis enam tuntud toompihlakaliigid on talvekindlad ja mulla suhtes vähenõudlikud, eelistades kerge struktuuriga muldasid.[9] Liigid on kohanenud erineva kliima ja mullatüübiga.[8] Toompihlakas kasvab hästi kõigis muldades, kuid mullad peavad olema hea vee läbilaskevõimega, savimullad peavad olema hästi õhustatud ja huumusrikkad. Kasvukohaks ei sobi liigniiske või kõrge põhjavee seisuga muld.[7] Eelistab päikselist kasvukohta, varjus ei toimu õitsemist ega viljumist.[8]
Kuigi toompihlakad kasvavad ka ilma väetamiseta rahuldavalt, siis reageerivad nad sellele siiski positiivselt.[7] Toompihlakas ei vaja spetsiaallõikust, kuid nõrgad ja vigastatud oksad tuleb siiski eemaldada, samuti kaugeleulatuv juurevõsu (v.a poogitud puud).[9] Vanadel põõsastel tehakse noorenduslõikust.
Kuna toompihlakas on nii vähe levinud, siis ei ole täheldatud haigusi ega kahjureid. Kuid Kanadas on kahjustajateks villtäid, lehelaiksus (perek. Entomosporangium), kadaka roosteseened (perek. Gymnosporangium sp.), ja vähktõbi (perek. Cytosporia).Venemaal on kahjuriks põualiblikas (Apora xrataegi). Eestis tingimustes hävitavad saagi põhiliselt rästaliigid.[7]
Sordiaretuses on kasutatud lepalehist, peajat, kanada, Lamarcki ja võsundilist toompihlakat. Oluliseteks kriteeriumideks on viljakus, suured ja maitsvad viljad, viljade valmimise ühtlikkus ja põõsaste madal kasv.[7]
Toompihlaka kasvatamist propageeriti Nõukogude Liidus põhiliselt taime külmataluvuse tõttu, sel ajal leidus teda ka Eesti aedades. Kuid alles 1970ndatel muutus toompihlakas tööstuslikult oluliseks marjakultuuriks. Kõige väiksema majanduslikult äratasuva toompihlakaistandiku suuruseks peetakse 2 ha.[7]
Toompihlakat kasvatatakse peamiselt ilutaimena, viljapuudena harva.[9] Puuviljanduse seisukohalt on perspektiivsed peaaegu kõik liigid. Viljadest saab valmistada mahla, kompotti ja moosi ning on võimalik ka kuivatada.[7] Toompihlakas on heaks meetaimeks.[9] Rahvameditsiinis kasutatakse toompihlakat angiini, stomatiidi, haavade raviks ja vererõhu alandamiseks.[7]
Hapete sisaldus on viljades väiksem ja suhkrute sisaldus suurem kui enamikul Eestis kasvavatel marjakultuuridel. Viljades leidub vaske, rauda, joodi ja koobaltit. C-vitamiini sisaldus on keskmiselt 30 mg / 100 g. Toompihlaka viljad sisaldavad palju värv- ja parkaineid, jäädes alla vaid mustale arooniale.[7]
