Kanada kuusk ehk valge kuusk (Picea glauca) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.
Kanada kuusel (Picea glauca) eristatakse kahte teisendit:[1]
Varem teisendiks peetud Picea glauca var. porsildii ja Picea glauca var. densata on aktsepteeritud teisendite hulgast välja arvatud ja seda käsitletakse nüüd põhiteisendina.
Kanada kuusk annab levila kattumispiirkonnas looduslikke hübriide teiste kuuseliikidega. Lutzi kuusk (Picea × lutzii) on kanada ja sitka kuuse hübriid, mis esineb Vaikse ookeani ranniku lähedal Alaska kaguosas ja Briti Columbia loodeosas.
Hübriidid Engelmanni kuusega kasvavad Briti Columbiast Yellowstone'i rahvuspargini ja Washingtoni osariigi idaosani. Engelmanni kuusk kasvab levilate kattumispiirkonnas suurematel kõrgustel kui kanada kuusk ja hübriidid esinevad peamiselt nendevahelistel nõlvadel. Hübriide musta kuusega on täheldatud üsna harva.[3]
Põhiteisendi puud kasvavad tavaliselt 20–25 (35) m kõrguseks, alberta kuusk võib kasvada kuni 50 m kõrguseks.[4]
Puude eluiga on tavaliselt kuni 200 aastat[3], kuid nad võivad elada ka üle 600 aasta vanuseks[5]. Vanimad puud kasvavad karmides ilmastiku- ja pinnaseoludes polaarjoone lähedal.[6]
Tüve läbimõõt on karmi kliimaga põhjapiirkondades 15–42, paremates kasvukohtades 60–90 cm. Täiskasvanud puude tüve koor on üsna õhuke (tavaliselt vähem kui 8 cm), kestendav või sile ja helehallikaspruun.[3]
Juurestik on tavaliselt maapinna lähedal, ulatudes keskmiselt 90–120 cm sügavusele. Sügavamas mullas võib peajuur või ankurdavad külgjuured ulatuda ka 3 m sügavusele, sellisel juhul on kanada kuusk küllaltki tormikindel.[3]
Võra on tiheda ja kuhikja, sageli ebasümmeetrilise kujuga, rohkete käbidega.[4]
Võrsed on valkjas- või hallikaskollased kuni punakaspruunid ja karvadeta.[4]
Okkad on tömbid, 0,8–1,8 cm pikkused, sinakasrohelised, pisut kõverdunud ja neljatahulised ning püsivad võrsetel 5–7 (10) aastat.[4]
Pungad on helepruunid, vaiguta, ümarad, kuni 6 mm pikkused ja puhkevad varakevadel.[7]
Käbid on 3–5 (6) cm pikkused ja läbimõõduga 1–1,5 cm, noorelt helerohelised, valminult helepruunid. Seemnesoomused on tervete servadega, kumerad[4]. Avanenud soomustega käbid on kuni 2,5 cm laiad. Käbil on õhukesed ümarad siledad painduvad soomused, mis on kuni 1,5 cm pikad.
Seemned valmivad 4–6 kuud pärast tolmlemist. Ühes käbis on 32–130 seemet[6]. Seemned on väikesed, 2–3 mm pikad, pruunid, 5–8 mm pikkuste helepruunide tiivakestega. Seemne mass on vahemikus 1,1–3,2 mg ja 1 kg sisaldab umbes 500 tuhat seemet.[6]
Kanada kuusk on ühekojaline puu ja paljuneb tuule abil peamiselt seemnetega. Äärmuslikus kliimas Põhja-Kanadas ja Alaskal võivad puud ka vegetatiivselt paljuneda alumiste okste juurdumisega. Puu õitseb maist kuni juulini, sõltuvalt geograafilisest asukohast. Emasõisikud on väikesed. Kanada kuusk hakkab käbisid kandma varakult, 10–15 aasta vanuselt. Esialgu on käbisid vähe, rikkalikult kannavad kanada kuused käbisid puistus alates 30 aasta vanuselt. Sõltuvalt kasvukohast esinevad head käbiaastad 2–6 (10) aasta järel, käbide arv ühel puul on siis 8 000–12 000.[6] Seemned langevad enamasti kuni 90 m kaugusele puust, kuid võivad tugeva tuulega kanduda kuni 400 m kaugusele. Seemneid aitavad levitada ka nendest toituvad linnud ja loomad. Kõige rohkem kogub seemneid ameerika punaorav, kes võib heal seemneaastal korjata kuni 90% valminud seemnetest. Seemnete idanevus on 50–70% ja nad võivad idaneda 1–2 aasta jooksul. Seemikud kasvavad kõige paremini täisvalguses, kuid taluvad ka mitme aasta jooksul varjus kasvamist. Esimese kasvuperioodi lõpuks on nad tavaliselt 2,5 cm kõrgused, 4–6 aasta vanused puud on tavaliselt kuni 50 cm kõrgused.[3]
Kanada kuuse levila ulatub Põhja-Ameerika põhjaosas Vaiksest ookeanist kuni Atlandi ookeanini. Isoleeritud asurkond kasvab Black Hillsi mägedes Lõuna-Dakotas ja Wyomingis, kus puud kasvavad suurtel kõrgustel või jahedates kanjonipõhjades.[3]
Põhjas Mackenzie deltas ulatub kanada kuuse levila Põhja-Jäämereni laiusel 69°. Tema levila ulatub Põhja-Ameerikas kaugemale põhja kui ühelgi teisel puuliigil. Tema levila põhjapiir langeb enam-vähem kokku juuli +10 °C isotermiga. Levila lõunapiir langeb Suure järvistu kandis enam-vähem kokku juuli +18 °C isotermiga, aga preeriaprovintsides (Põhja-Ameerika idaosas) jääb sellest isotermist põhja poole.[6]
Levila põhjaosas kasvavad laialdased kanada kuuse metsad peamiselt jõgede madalikel, lammidel, terrassidel ja soojadel lõunasse avatud mäenõlvadel. Briti Columbias ja Albertas on kanada kuused levinud peamiselt 760–1520 m kõrgusel mägedes.[6] Levila idaosas esineb kanada kuuske rohkem segametsades.[3]
Kanada kuuskede levilas toimuvad keskmiselt iga 60–200 aasta tagant metsatulekahjud, mis hävitavad kogu kõrgtaimestiku, ehkki on teada piirkondi, kus sellist tulekahju pole juba märksa kauem toimunud.[8]
Kuna kanada kuusk kasvab väga suurel maa-alal, siis varieerub kliima samuti suures ulatuses. Levila põhjapiiril on miinimumtemperatuurid kuni –54 °C ja lõunapiiril on maksimumtemperatuurid kuni +43 °C. Kasvupiirkondade keskmine sademete hulk on vahemikus 1270 mm (Nova Scotia ja Newfoundland) kuni 250 mm (Loodealad, Yukon, osa Alaskast). Vegetatsiooniperiood kestab 180 päevast USA Maine'i osariigis kuni 20 päevani Põhja-Kanadas. Keskmine vegetatsiooniperioodi pikkus on 60 päeva.[6] Puu talub talvel külma kuni –40...–46 °C.[9]
Kanada kuusk kasvab väga erinevatel muldadel, mis on moodustunud liustiku-, järve-, mere- ja jõesetetest. Setted on tekkinud eelkambriumist kuni kainosoikumini. Lähtekivimitest on esindatud graniit, gneiss, settekivimid, kildad ja konglomeraat. Puud kasvad nii happelistel kui aluselistel muldadel, mille pH on vahemikus 4,0–8,2. Mullad on peamiselt leetunud. Kanada kuusk ei talu kasvukohas seisvat vett.[6]
Alusmetsas domineerivad mitmesugused lehtsamblad ja mõnikord turbasammal. Levila põhjaosas moodustavad samblad ja selle all olev muld kokku 25–46 cm paksuse kihi.[6]
Kanada kuusk moodustab puhtpuistuid või domineerib segametsades peamiselt koos järgmiste puuliikidega: must kuusk (Picea mariana), paberikask (Betula papyrifera), ameerika haab (Populus tremuloides), punane kuusk (Picea rubens), palsamnulg (Abies balsamea), vaigumänd (Pinus resinosa), valge mänd (Pinus strobus), palsampappel (Populus balsamifera), ameerika lehis (Larix laricina), Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), mäginulg (Abies lasiocarpa), keerdmänd (Pinus contorta).[6]
Kuna muud toitu on talvel lume alt raske kätte saada, siis toitub ameerika jänes (Lepus americanus) talvel 2–3 aasta vanustest kanada kuuse seemikutest ning võib süüa ka kambiumi, pungasid, okkaid ja võrseid. Samuti toituvad väikestest puudest hiired. Kuusepüüd (Falcipennis canadensis) toituvad talvel ainult kuuseokastest. Ameerika punaoravatele maitsevad väga kanada kuuse seemned. Nad eelistavad neid musta kuuse seemnetele ja seetõttu on oravate arvukus oluliselt suurem kanada kuuse metsades. Nad toituvad sügisel ja talvel peamiselt seemnetest, kevadel puu võrsetest ja pungadest. Kesistel seemneaastatel on puu noorte võrsete osakaal nende toidulaual suurem. Samuti koguvad mahalangenud seemneid mitut liiki hiired. Seemneid söövad mitut liiku linnud, näiteks ameerika põhjatihane (Poecile atricapillus), mägitihane (P. gambeli), kanada tihane (P. hudsonicus), ruskselg-tihane (P. rufescens), valgekulm-puukoristaja (Sitta canadensis), valgepõsk-puukoristaja (S. carolinensis), kuuse-käbilind (Loxia curvirostra), vööt-käbilind (L. leucoptera) ja männisiisike (Carduelis pinus).[3]
Kanada kuuske kasvatatakse nii ilutaimena kui ka tuuletõkke hekina. Kanadas Alberta provintsis kasutatakse valget kuuske laialdaselt kivisöekaevanduste rekultiveerimisel.[3]
Kanada kuuske kasutatakse bonsaina.[10]
Kanada kuuse puit on pehme, väikese vastupidavusega, helekollane ja vaigurikas. Seda kasutatakse ehitusmaterjalina, tisleritöödes, paberitööstuses tselluloosi saamiseks, muusikainstrumentide puitosade valmistamiseks, jõulupuuna jms.[3]
Puidu füüsikalised ja mehaanilised omadused on järgmised:[11][12]
Omadus Väärtus Tihedus, õhukuiv puit 403 kg/m³ Erikaal, õhukuiv puit 0,36 Elastsusmoodul, värske/õhukuiv puit 7900/9600 MPa Paindetugevus, värske/õhukuiv puit 34,0/65,0 MPa Survetugevus, (õhukuiv puit) pikikiudu/ristikiudu 35,7/3,0 MPa Nihketugevus, õhukuiv puit 6,7 MPa Ruumala kahanemine kuivamisel,Kanada kuusk on Kanada Manitoba provintsi ja USA Lõuna-Dakota osariigi tunnuspuu.[5]
Euroopas kultiveeritakse kanada kuuske juba aastast 1700 ja ta on võrdlemisi laialt levinud. Eestisse jõudis ta 19. sajandil. Meie kliima ja pinnas sobivad Kanada kuusele päris hästi. Ta on meil täiesti külmakindel, vähenõudlik mulla suhtes, talub hästi tugevaid tuuli ja varjus kasvamist. Kasvab saviliiv- ja kergetel liivsavimuldadel, kuid lepib ka kuivade liivmuldadega. Kõige paremini kasvab ta huumuserikastel saviliivmuldadel. Noorelt on kiire kasvuga, kuid 15–20 aasta vanuselt kasv aeglustub tunduvalt. Meie metsakultuuridesse ta siiski ei sobi, kuna ei suuda kasvukiiruses konkureerida kohalike puuliikidega, eriti hariliku kuusega. Eestis esineb kanada kuuske rohkesti parkides Tallinnas, Tartus, Pärnus, Türil, Narva-Jõesuus, Puhtus, Olustveres, Järvseljal jm. Suurimad puud (kuni 25 m) kasvavad Narva-Jõesuus. Kanada kuusk kannab käbisid rikkalikult ja sageli, meie tingimustes peaaegu igal aastal. Seemnete idanevus on kuni 50%. Väga populaarsed on kanada kuuse kultivarid, mida kasvatatakse meie koduaedades.[4]
