Bu məqalə Güləbətin bitkisi haqqındadır. Digər mənalar üçün Güləbətin səhifəsinə baxın. Güləbətin (lat. Pulsatilla)[1] - qaymaqçiçəyikimilər fəsiləsinə aid bitki cinsi.[2]
İkiləpəlilər ilə əlaqədar bu məqalə qaralama halındadır. Məqaləni redaktə edərək Vikipediyanı zənginləşdirin. Güləbətin (lat. Pulsatilla) - qaymaqçiçəyikimilər fəsiləsinə aid bitki cinsi.
Les pulsatil·les (Pulsatilla) són un gènere de plantes de la família de les ranunculàcies (Ranunculaceae).
Pulsatilla és una gènere de plantes herbàcies distribuïdes per Nord-amèrica i Euràsia. El seu hàbitat típic són els prats de muntanya.[1]
Pulsatilla deriva del llatí pulsare, agitar, degut a la seva forma de campaneta moguda pel vent.
Hi ha unes 30 espècies; cal mencionar:
Les pulsatil·les (Pulsatilla) són un gènere de plantes de la família de les ranunculàcies (Ranunculaceae).
Koniklec (Pulsatilla) je nízká až středně vysoká trsnatá rostlina, s převážně ochlupenými listy i lodyhami, zařazená do čeledě pryskyřníkovitých. Poslední fylogenetické studie ukazují, že rod koniklec je geneticky nejblíže příbuzný a s velkou pravděpodobností i totožný s rodem sasanka (Anemone).[1][2]
Roste téměř v celém mírném klimatickém pásu severní polokoule, kde mu nejlépe svědčí středně suchá teplá a světlá stanoviště, travnaté svahy nebo i světlé lesní paseky s dobře provzdušněnou půdou. Rostlina někdy využívá mykorhizní symbiózy podporující její růst.
Rod se vyznačuje vysokou fenotypovou variabilitou, jejímž zdrojem je polyploidizace a hybridizace. Jednotlivé druhy jsou vymezeny na základě morfologických rozdílů listů a květů a správně rozlišit tyto znaky pro jednotlivé areály výskytu není snadné. Z toho plynou i nesnáze při určování jednotlivých druhů (celosvětově přes 30), poddruhů a hybridů, které jsou si často velmi podobné.
Ve střední Evropě rostou tyto druhy:
Hybrid
Koniklec je vytrvalá bylina vysoká až 40 cm s přízemní růžici až 12, nejdříve chlupatých a později olysalých, složených nebo zpeřených listů. Z růžice vyrůstá chlupatý stonek (stvol) zakončený třemi přeslenovitě uspořádanými listeny, dělenými do úzkých úkrojků nebo 2krát zpeřenými, kryjící květní pupen na stopce. Stvol i stopka květu se v době kvetení a dozrávání plodů stále prodlužují. Hlavní dlouhý vřetenovitý nebo kůlovitý kořen, který stářím dřevnatí a tmavne, vytváří postupně adventní kořeny. První krátký článek stonku nad kořenem, hypokotyl, se postupně mění v oddenek s více pupeny a tím se rostlina rozrůstá.
Oboupohlavné pravidelné květy, někdy převislé, jsou pěti až sedmičetné. Chlupaté stejnobarevné volné kališní lístky vyrůstají ve dvou kruzích, bývají barvy fialové, modré, červené, růžové, bílé nebo žluté, jsou zvonkovitě skloněné nebo otevřeně rozložené. Korunní lístky chybí. Květ obsahuje okolo 100 spirálovitě uspořádaných stejně dlouhých tyčinek se žlutými prašníky hustě směstnanými okolo nižších pestíků s fialovými bliznami. Mnohé vnější tyčinky jsou přeměněny v patyčinky a produkují nektar. U některých druhů se vyskytuje mnohomanželnost květů, kdy na jedné rostlině jsou současně oboupohlavné a samčí květy (androecie).
Jako ochrana proti samoopylení jsou květy protogynické, nejdříve dozrávají vajíčka v semeníku a teprve později (asi za dva dny) pylová zrna. Opylování zajišťují čmeláci a včely, přenášejí pyl z květů dříve rozkvetlých na blizny později kvetoucích. Plodem je vřetenovitá zobákovitá nažka s dlouhým chlupatým chmýřím, které napomáhá dobrému roznášení větrem.[2][5]
Všechny druhy koniklece jsou jedovaté, obsahují labilní glykosidický lakton ranunkulin který se enzymaticky štěpí na jedovatý protoanemonin a glukózu. Protoanemonin po požití vyvolává zvracení a průjmy, po vstřebání tlumí centrální nervový systém, při dotyku dráždí pokožku a vyvolává záněty. Stejně nebezpečný je i pro dobytek. Sušením se však protoanemonin rozkládá na neaktivní dimer anemonin a stává se téměř neškodným. K otravám lidí nedochází, protože přílišná hořkost rostliny nedovoluje pozřít větší množství.
V lékařství se jen zřídka používá ve formě čaje (sušený list a kořen) nebo tinktury k léčbě zánětů reprodukčních orgánů, při gastrointestinálních poruchách, svalových křečích, astmatu, při revmatismu, dně nebo kožních problémech. Působí také jako slabé narkotikum, odstraňuje nespavost a úzkost, byly zjištěny i proti nádorové účinky. Bývá údajně využíván v homeopatii.
Koniklec je známá nenáročná skalnička s květy vypěstovanými i v méně obvyklých barvách a tvarech. Navíc je okrasná i ochmýřeným semeníkem, který je obzvláště elegantní po ránu, kdy je pokryt rosou. Vyžaduje slunečné a nezamokřené stanoviště. Rozmnožuje se nejčastěji semeny vysévanými brzy po dozrání, lze je také množit vegetativně rozdělením kořene.[6][7]
Změnou přírodních podmínek dochází i k úbytku jednotlivých druhů koniklece v přírodě, proto jsou všechny druhy rostoucí v České republice chráněny. Jsou vyhlášeny za taxony:
Ochmýřené nažky
Koniklec Hallerův
Koniklec luční
Koniklec albánský
Obrázky, zvuky či videa k tématu koniklec ve Wikimedia Commons
Galerie koniklec ve Wikimedia CommonsKoniklec (Pulsatilla) je nízká až středně vysoká trsnatá rostlina, s převážně ochlupenými listy i lodyhami, zařazená do čeledě pryskyřníkovitých. Poslední fylogenetické studie ukazují, že rod koniklec je geneticky nejblíže příbuzný a s velkou pravděpodobností i totožný s rodem sasanka (Anemone).
Die Kuhschellen oder Küchenschellen (Pulsatilla) bilden eine Pflanzengattung innerhalb der Familie der Hahnenfußgewächse (Ranunculaceae).[1] Ihre Arten blühen alle im Frühjahr und sie sind auf der Nordhalbkugel in Eurasien und Nordamerika weitverbreitet.
Kuhschellen-Arten sind ausdauernde krautige Pflanzen. Sie bilden aufrechte Rhizome als Überdauerungsorgane. Blätter und Stängel sind meist lang, weich, silbergrau behaart.
Die in grundständigen Rosetten zusammenstehenden Laubblätter sind in lang Blattstiel und Blattspreite gegliedert. Die Blattspreite ist ein- bis mehrfach gefiedert oder gefingert, mit fiederspaltigen bis fiederschnittigen Fiederblättchen.
Am Blütenstandsschaft befindet sich ein Quirl aus drei in unterschiedlichem Ausmaß reduzierten und am Grund meist miteinander verwachsenen Blättern, die eine glockenförmige Hülle bilden. Die Blüten stehen einzeln am Ende des Stängels.
Die zwittrigen Blüten sind radiärsymmetrisch. Die weiße, rosa, violette oder rote Blütenhülle besteht aus zwei untereinander nicht sehr verschiedenen Kreisen aus jeweils drei Blütenhüllblättern, die außen meist dicht zottig behaart sind. Die Form der Blüte ähnelt oft einem Glöckchen oder auch einer Kuhschelle. Die Verkleinerungsform Kühchen hat zur Bezeichnung Küchen-Schelle geführt. Der botanische Name stammt ebenfalls von der glockigen Blütenform (lateinisch pulsare für „schlagen“, „läuten“). Es sind viele gelb oder purpur gefärbte, freie Staubblätter vorhanden und außer bei Pulsatilla kostyczewii eine Reihe Staminodien (staminodialen Nektarien). Die zahlreichen, nicht miteinander verwachsenen Fruchtblätter besitzen jeweils nur eine Samenanlage. Die langen Griffel sind federförmig und vergrößern sich bis zur Fruchtreife.
In einem kugeligen Fruchtstand stehen viele, kleine, spindelförmige Nüsschen („Achänen“) zusammen. Die Nüsschen entwickeln sich jeweils aus einem freien Fruchtblatt, an denen der Griffel, stark verlängert und zottig behaart, einen Federschweif bildet. Die Früchte der Kuhschellen sind Federschweifflieger und bohren sich mit scharfen Spitzen durch hygroskopische Bewegungen tief in den Boden ein.
Die Chromosomengrundzahl beträgt einheitlich x = 16. Bei den meisten Taxa der Gattung Pulsatilla liegt Diploidie mit Chromosomenzahl von 2n = 16 vor.[1]
Kuhschellen-Arten enthalten wie alle Hahnenfußgewächse das Glukosid Ranunculin das enzymatisch in das sehr giftige Protoanemonin (Anemonol), welches wiederum beim Trocknen oder Erhitzen in das weniger giftige Anemonin umgewandelt wird. Das Anemonin ist nicht beständig und wandelt sich leicht in Anemoninsäure, die ungiftig ist.[2] Das Verfüttern von Heu, welches Hahnenfußgewächse enthält, ist für damit gefüttertes Vieh ungefährlich.[3]
Die Gattung Pulsatilla wurde 1754 durch Philip Miller in The Gardeners Dictionary. Abridged, fourth edition, Rivington, London. Volume 3 aufgestellt. Typusart ist Anemone pulsatilla L. Der botanische Gattungsname Pulsatilla leitet sich vom lateinischen Wort pulsare für "läuten, schlagen" ab und bezieht sich auf die glockenförmigen Blüten vieler Arten.
Die Gattung Pulsatilla gehört zur Tribus Anemoneae in der Unterfamilie Ranunculoideae innerhalb der Familie Ranunculaceae.[1] Innerhalb der Tribus Anemoneae bilden die Gattungen Pulsatilla, Anemone s. str., Barneoudia, Knowltonia sowie Oreithales eine Klade.[1]
Die etwa 40 Arten gedeihen auf der Nordhalbkugel in den nördlich-gemäßigten, subarktischen und montanen Gebieten.[1] In Europa kommen neun Arten und in Nordamerika kommen nur zwei Arten vor. Die meisten, 29, Arten kommen in Asien vor.[1] In China gibt es elf Arten, eine davon nur dort.[4] Die meisten Arten gedeihen in Graslandhabitaten.[1]
Der Umfang der Gattungen in der Tribus Anemoneae wird kontrovers diskutiert. Synonyme für Pulsatilla Mill. im Rang einer Gattung Pulsatilla sind: Anemone sect. Pulsatilla (Mill.) DC., Anemone sect. Pulsatilla (Mill.) Le Maout & Decne. comb. superfl., Anemone subg. Pulsatilla (Mill.) Thomé. Genetische Untersuchungen haben gezeigt, dass die Arten der Gattung Pulsatilla eigentlich der Gattung Windröschen (Anemone), bei denen sie ursprünglich durch Carl von Linné beschrieben wurden, zugerechnet werden könnten.[5] Beispielsweise erfolgte 2015 ein nomenklatorischer Transfer der chinesischen Pulsatilla-Arten zur Gattung Anemone.[6]
Nach Sramkóa et al. 2019 wurden molekularphylogenetische Untersuchungen durchgeführt mit dem Ergebnis einer angepassten Systematik sowie der rDNA-Evolution. Dabei wurde die Trennung der Gattungen Anemone s. str. und Pulsatilla bestätigt. Die Gattungen Anemone s. str. und Pulsatilla trennten sich vor etwa 25 Millionen Jahren.[1]
Nach Sramkóa et al. 2019 wird die Gattung Pulsatilla in drei Untergattungen gegliedert und enthält etwa 40 Arten.[1] Die Untergattung Kostyczewianae enthält nur eine Art, die sich morphologisch zwischen Anemone s. str. und Pulsatilla ausgeprägt ist. Die Untergattung Pulsatilla ist artenreicher als ihre Schwester, Untergattung Preonanthus.[1]
Die Gattung Pulsatilla Mill. wird nach Sramkóa et al. 2019 wie folgt gegliedert:[1]
Die Kuhschellen oder Küchenschellen (Pulsatilla) bilden eine Pflanzengattung innerhalb der Familie der Hahnenfußgewächse (Ranunculaceae). Ihre Arten blühen alle im Frühjahr und sie sind auf der Nordhalbkugel in Eurasien und Nordamerika weitverbreitet.
Bimbawka[1] (Pulsatilla) jo rod ze swójźby górkacowych rostlinow (Ranunculaceae).
Wopśimjejo slědujuce družyny:
Bimbawka (Pulsatilla) jo rod ze swójźby górkacowych rostlinow (Ranunculaceae).
Wopśimjejo slědujuce družyny:
alpska bimbawka (Pulsatilla alpina) běła bimbawka (Pulsatilla micrantha) gólańska bimbawka (Pulsatilla patens) lěkarska bimbawka (Pulsatilla vulgaris) nalětna bimbawka (Pulsatilla vernalis) wisata bimbawka (Pulsatilla pratensis) wjelika bimbawka (Pulsatilla grandis)Die Oastergglógg isch a Pflånz aus der Familie va die „Hahnenfußgewächse“. Ihre Hoamet sein die wårmen Ålpmtéler. Zem wåxt sie af truckne Héng unt pliaht, wia der Nåmen sågg, in zeitign Friahjåhr. Weiters entnimmp man in Nåmen, dass der Pluah die Fórm van a Gglógg håt. In der Literatur hoaßt sie Berg - Küchenschelle.
Die Oastergglógg isch a Pflånz aus der Familie va die „Hahnenfußgewächse“. Ihre Hoamet sein die wårmen Ålpmtéler. Zem wåxt sie af truckne Héng unt pliaht, wia der Nåmen sågg, in zeitign Friahjåhr. Weiters entnimmp man in Nåmen, dass der Pluah die Fórm van a Gglógg håt. In der Literatur hoaßt sie Berg - Küchenschelle.
Кундузгүл (лат. Pulsatilla) – өсүмдүктөрдүн байчечекейлер тукумундагы уруусу. Бийикт. 40 смге жеткен көп жылдык чөп. Жалбырактары тамыр моюнчасына же сабакта шакектеп жайгашкан. Гүлү жалгыздан, ак, мала же кочкул кызыл, 5-6 мүчөлүү. Аталыгы жана энелиги көп. Мөмөсү – жалбыракча. Кыргызстанда К-дүн 2 түрү белгилүү, анын бирөө (Костычев К.) Алай өрөөнүндө гана өсүүчү эндемик. Ал өтө кооз болгондуктан атайын коргоого алынган. К-дүн айрым түрлөрү медицинада пайдаланылат, кооздук үчүн гүлзарда өстүрүлөт. Курамында ранункулин глюкозиди болгондуктан уу.
Кундузгүл (лат. Pulsatilla) – өсүмдүктөрдүн байчечекейлер тукумундагы уруусу. Бийикт. 40 смге жеткен көп жылдык чөп. Жалбырактары тамыр моюнчасына же сабакта шакектеп жайгашкан. Гүлү жалгыздан, ак, мала же кочкул кызыл, 5-6 мүчөлүү. Аталыгы жана энелиги көп. Мөмөсү – жалбыракча. Кыргызстанда К-дүн 2 түрү белгилүү, анын бирөө (Костычев К.) Алай өрөөнүндө гана өсүүчү эндемик. Ал өтө кооз болгондуктан атайын коргоого алынган. К-дүн айрым түрлөрү медицинада пайдаланылат, кооздук үчүн гүлзарда өстүрүлөт. Курамында ранункулин глюкозиди болгондуктан уу.
Яргуй нь Холтсон цэцгийнхэн овогт багтдаг бөгөөд хавар эрт цэцэглэдэг олон наст ургамал юм. Хаврын хавсарга салхинд ганхаж найгадаг. Цэцэгс нь гол төлөв цар голтой, хөх ягаан өнгийн хонхон цэцэг байдаг.
Яргуйн төрлийн 33 зүйл бий. Заримаас дурьдвал:
Ардын эмчилгээнд уг ургамлын газар дээрх хэсэг, цэцгийг хатааж хэрэглэдэг.
Эрт дээр үеэс мэдрэлийн ядаргаа, нойргүйдэл, сэтгэл гутралд унадаг өвчинд хэрэглэж ирсэн. Мөн үргүйдэлд. Уушгины сүрьеэ, хөхүүл ханиад, хүнд юм өргөснөөс бие тэнхээ муудахад, хэрлэг, мэдрэл үрэвсэж өвдөх, толгой таллаж өвдөхөд тус болж, арьс өнгөний өвчнөөс хамгаалахаас гадна сарын тэмдэг саатах, гуурсны багтраа (астма) зэрэгт сайн гэгддэг. Мөн зүрхний дутагдал болон зүрх дэлсэх, элэг бөөрөөр хатгаж өвдөхөд хэрэглэдэг.
Яргуйг харин жирэмсэн, ходоодны ил шархлаа, элэгний хатууралтай (цирроз) хүмүүс хэрэглэж болохгүй.
Харин төрөлт удааширч байхад тус болж, төрөлтийг хөнгөвчлөн, өвдөхийг намжаана. Хавдар эсэргүүцэх үйлчилгээтэй. Яргуй нүдний болор цайх (катаракта), нүд чинэрэхэд (глаукома) тус болж тархины даралт бууруулж, зөнөх өвчин, эмэгтэйчүүдийн өвчинд ч сайн гэдэг аж.
Яргуй нь Холтсон цэцгийнхэн овогт багтдаг бөгөөд хавар эрт цэцэглэдэг олон наст ургамал юм. Хаврын хавсарга салхинд ганхаж найгадаг. Цэцэгс нь гол төлөв цар голтой, хөх ягаан өнгийн хонхон цэцэг байдаг.
पल्सेटिला निग्रिकेस, रेननकुलेसेइ परिवार का बारहमासी पौधा है। यह पौधा ३ से ५ इंच लम्बा होता है व इसके ढ़ीले ढ़ीले घंटी की आकार के फूल, बैंगनी रंग के होते हैं या नीले होते हैं। पौधे के ऊपर, हर तरफ लम्बे सिल्क जैसे धागे होते हैं। यह खेतों में व समतल मैदानों में व खुष्क स्थानों पर पैदा होता है। यह विंडफ्लॉवर कहलाता है, क्योंकि हवा द्वारा इसके बीज चारों ओर फैला दिए जाते हैं। इसे पेक फ्लॉवर इसलिए कहा जाता है क्योंकि यह `ईस्टर' के समय पैदा होते हैं।
इस का चिकित्सा जगत से पहली बार सन् १७७१ में एन्टी वॉन स्टॉइरक द्वारा परिचय करवाया गया था। उन्होंने इसका आँखे की बीमारियों, जोड़ों के दर्दों, फालिज, मासिक स्राव बन्द हो जाने पर अकेलेपन, व त्वचा के भिन्न रोगों के इलाज में प्रयोग किया। इसका प्रयोग फिर कम हो गया था, तब सन् १८०५ में हैनिमैन ने इसके परीक्षण संग्रह को प्रकाशित करवाया। हैनिमैन ने इस दवा का प्रयोग आँखों की बीमारियों, गर्भाशय की बीमारियों में, मासिक धर्म की अनियमितताओँ, गोनोरिया (यौन रोग) के लिए किया। उन्नीसवीं सदी के अन्त तक ऐलोपैथि के चिकित्सक भी इन्हीं रोगों के लिए इस दवा का प्रयोग करने लगे।
पल्सेटिला होम्योपैथी में प्रयोग की जाने वाली दवा है। पल्सेटिला रोगी बहुत नम्र, नाजुक, जल्दी रो से पड़ने वाला सबको प्यार करने वाला होता है। यह दवा खासकर महिलाओं को दी जाती है व भूरे गोलमोल व गुलाबी बच्चों को विशेषकर मदद करती है। फिर भी इसे महिलाओं की ही दवा माना जाता है, क्योंकि यह महिलाओं के जननांगों को अधिक प्रभावित करती है। पुरूषों को मदद करती है जिनका स्वभाव महिलाओं की तरह ही नम्र होता है। पल्सेटिला रोगी की सभी तकलीफें खुलीं हवा में कम हो जाती हैं व गर्म कमरे में व अधिक मेहनत से, शरीर गर्म हो जाने पर बढ़ जाती हैं व हल्के-२ हिलने से कम हो जाती हैं। पल्सेटिला द्वारा श्लेश्मा झिल्ली से गाढ़ा हरा व पीलापन लिये हुए स्राव निकलता है। लेकिन योनी से निकलने वाला स्राव अंगों को जला देता है। रोगी को गर्मीं बहुत लगती है इसलिए ठंड़े मौसम में भी वह हल्के पतले कपड़े ही पहनता है। इस दवा के साथ पेट व पाचन की कमजोरी व मासिक धर्म की अनियमितता जरूर बनी रहती है। लक्षण लगातार बदलते रहते हैं, दर्द अपनी जगह बदलता रहता है लेकिन अन्तर केवल लक्षणों के स्थान में आता है न कि उनकी प्रकृति में। बहुत से लक्षणों में मासिक स्राव शुरू होने पर आराम आ जाता है। पल्सेटिला में रोगी के सिर के केवल एक ही तरफ दर्द होता है, बहुत सी तकलीफें शरीर के एक ही तरफ होती हैं।
पल्सेटिला रोगी औरों पर निर्भर रहता है, दूसरों को खुश करने को उत्सुक रहता है, अति भावुक होता है व संवेदनशील होता है। मानसिक लक्षणों में नम्रता, रूआंसा रहना, उदासी व मायूसी प्रमुख है। रोगी हमेशा सहानुभूति चाहता है व औरों को भी सहानुभूति देता रहता है। चिड़चिड़ा रहता है व बहुत भावुक होता है। मूड बदलता रहता है। अजीब-२ से ख्याल बनाता रहता है। मानसिक व भावनात्मक लक्षण खाना खाने के बाद व शाम को बहुत ज्यादा बढ़ जाते हैं।
मासिक धर्म के पहले व दौरान सिरदर्द बना रहता है। चेहरे व सिर के एक तरफ पसीना आता है। चेहरा एसे लाल रहता है मानो बहुत अच्छा स्वास्थ हो। पल्सेटिला रोगी चूंकि दिखने में स्वस्थ लगता है, इसलिए कई बार लगता है कि रोगी अपने लक्षण बढ़चढ़ा कर बता रहा है। आंखों के कई लक्षणों में-आँखों से स्राव निकलता है,-गाढ़ा हरा व पीला स्राव। गुहेरी (श्ट्ये) के साथ गाढ़ा स्राव निकलता है। ठंड का असर आँख व नाक में बैठ जाता है, सूघने की क्षमता कम हो जाती है खासकर पुराने जुखाम में। नाक गर्म कमरे में व शाम को बन्द हो जाती है, दिन में खुब बहती रहती है व खुली हवा में भी बहती रहती है। हाज्मा धीमा पड़ जाता है, पेट खराबी के साथ पेट तना व फूला रहता है, खासकर तली चीजों खाने के बाद। गर्म भोजन व गर्म पेय व तली चीजों को खाने का दिल करता है। मुहं गला व पेट के लक्षण सवेरे के समय सबसे ज्यादा होते है। मुंह खुष्क होने पर भी प्यास नहीं लगती है। छोटे बच्चों के पेट में, तली चीजें खाने के बाद दर्द हो जाता है। बच्चों मे बहुत गैस की तकलीफ व उल्टियां रहती है। मल की प्रकृति जल्दी-२ बदलती रहती है-कोई भी दो मल एक जैसे नहीं होते है। शाम व रात को यह लक्षण बहुत तेज हो जाते हैं। पुरूषों में कनफेड़े के साथ वृषण (टेसिटिकल्स) सूज जाते हैं। गोनोरिया में जब हरा व पीला स्राव निकला है तब यह दवा बहुत कारगर सिद्ध होती है। मासिक धर्म देर से होता है, पैरों के भीग जाने से मासिकस्राव बन्द हो जाता है। मासिक स्राव दिन में ज्यादा हो जाता है। मासिक स्राव के दौरान बहुत दर्द होता है, गर्भावस्था व प्रसव के दौरान यह दवा बहुत कारगर सिद्ध होती है। प्रसव के दौरान दर्द बहुत कमजोर, अनियमित व रूप बदलते रहते है। जब रोगी को हेज्वर (हे-फीवर) हो जाता है तब बाकी के लक्षणों को आराम आ जाता है। छाती से बलगम आता है, गाढ़ा हरा व पीला बलगम निकलता है। ब्रॉन्काइटिस व निमोनिया हो जाता है। शाग को खुष्क खांसी हो जाती है जो सवेरे ज्यादा हो जाती है। जोड़ों व रीढ़ की हड्डियों मे दर्द रहता है। दर्द एक जगह से दूसरी जगह बदलता रहता है। रात मे देर से नीद आती है, सवेरे देर तक गहरी नींद में सोता रहता है, पीठ के बल हाथों को सिर के ऊपर रख कर सोता है।
रूपात्मकता खराब करने वाले कारण - गर्मी, तला हुआ भोजन, शाम के समय, गर्म कमरा, बाईं ओर या दर्द की ओर, पैर लटका कर बैठना
आराम देने के कारण - खुली हवा, गति, ठंड़ी चीजें लगाना, ठंड़ा खाना व ठंड़ा पेय जबकि प्यास भी नहीं होती है।
पल्सेटिला निग्रिकेस, रेननकुलेसेइ परिवार का बारहमासी पौधा है। यह पौधा ३ से ५ इंच लम्बा होता है व इसके ढ़ीले ढ़ीले घंटी की आकार के फूल, बैंगनी रंग के होते हैं या नीले होते हैं। पौधे के ऊपर, हर तरफ लम्बे सिल्क जैसे धागे होते हैं। यह खेतों में व समतल मैदानों में व खुष्क स्थानों पर पैदा होता है। यह विंडफ्लॉवर कहलाता है, क्योंकि हवा द्वारा इसके बीज चारों ओर फैला दिए जाते हैं। इसे पेक फ्लॉवर इसलिए कहा जाता है क्योंकि यह `ईस्टर' के समय पैदा होते हैं।
The genus Pulsatilla contains about 40 species of herbaceous perennial plants native to meadows and prairies of North America, Europe, and Asia. Derived from the Hebrew word for Passover, "pasakh", the common name pasque flower refers to the Easter (Passover) flowering period, in the spring.[2][3] Common names include pasque flower (or pasqueflower), wind flower, prairie crocus, Easter flower, and meadow anemone. Several species are valued ornamentals because of their finely-dissected leaves, solitary bell-shaped flowers, and plumed seed heads. The showy part of the flower consists of sepals, not petals.
The genus Pulsatilla was first formally named in 1754 by the English botanist Philip Miller. The type species is Pulsatilla vulgaris[4], the European pasque flower.
It is sometimes considered a subgenus under the genus Anemone or as an informally named "group" within Anemone subg. Anemone sect. Pulsatilloides.[5]
As of April 2020, Kew's Plants of the World Online lists 42 species in the genus Pulsatilla:[1]
Plants of the World Online lists ten named hybrids:[1]
Pulsatilla nuttalliana (as the synonym P. patens) is the provincial flower of Manitoba, Canada[6] and (as the synonym P. hirsutissima) the state flower of the US state of South Dakota.[7] Pulsatilla vulgaris is the County flower for both Hertfordshire and Cambridgeshire in England.[8] Pulsatilla vernalis is the county flower of Oppland, Norway. The UK has introduced the UK biodiversity action plan to address the 49% decline in wild Pulsatilla species.[2]
Pulsatilla is a toxic plant. Misuse can lead to diarrhea, vomiting and convulsions,[9] hypotension, and coma.[10] It has been used as a medicine by Native Americans for centuries. Blackfoot Indians used it to induce abortions and childbirth. Pulsatilla should not be taken during pregnancy nor during lactation.[11]
Extracts of Pulsatilla have been used to treat reproductive problems such as premenstrual syndrome and epididymitis.[11] Additional applications of plant extracts include uses as a sedative and for treating coughs.[11] It is also used in the field of homeopathy.[11]
The genus Pulsatilla contains about 40 species of herbaceous perennial plants native to meadows and prairies of North America, Europe, and Asia. Derived from the Hebrew word for Passover, "pasakh", the common name pasque flower refers to the Easter (Passover) flowering period, in the spring. Common names include pasque flower (or pasqueflower), wind flower, prairie crocus, Easter flower, and meadow anemone. Several species are valued ornamentals because of their finely-dissected leaves, solitary bell-shaped flowers, and plumed seed heads. The showy part of the flower consists of sepals, not petals.
Pulsatilo (Pulsatilla el ranunkolacoj) estas genro de plurjaraj herboj kun plume entranĉitaj folioj, unuopaj floroj kun brilkoloraj sepaloj sed sen petaloj. La fruktoj havas longan, vilan stiluson, tiel ke la fruktaro formas harokovritan kapon. Pluraj specioj estas ŝatataj, ĝardene kultivitaj ornamplantoj. La familio entenas ĉirkaŭ 30 speciojn.
La pulsatilo kreskas en Nord-Ameriko kaj Eŭrazio.
La genron oni foje metas sub la genro anemono kiel subgenro Pulsatilla. Ĝi estas la ŝata floro de la usona ŝato Sud-Dakoto kaj la provinca floro de la kanada provinco Manitobo.
Pulsatilla es un género que comprende alrededor de 30 especies[1] de herbáceas perennes. Se distribuye por Norteamérica y Eurasia, donde se las encuentra formando densas aglomeraciones en praderas herbosas de montaña.
Este género es, en ocasiones, incluido como un subgénero de Anemone. Según estudios filogenéticos pueden ser congenéricos.[2]
Son herbáceas rizomatosas de entre 10 a 30 cm de altura. De 1 a 3 hojas basales pinnatisectas. Las flores son solitarias, actinomorfas, con un solo involucro de brácteas foliares, caulinares o verticiladas que varían en forma y tamaños según la especie. El perianto está formado por 6 sépalos petaloides (de color, según la especie amarillo, rojizo, azul, púrpura, violeta, raramente blanco) libres, de textura sedosa, con numerosos estambres y estaminodios nectaríferos en la mayoría de las especies. Aquenios pequeños, globosos con largos estilos plumosos que forman las características cabezuelas de semillas.[3][2]
Es una de las primeras plantas que florecen en primavera, antes incluso de que las últimas nieves se hayan derretido.
Entre otros, contiene flavonoides, saponinas y aceites esenciales.
Los extractos de esta planta se usan en medicina natural para diferentes dolencias, ya que se le atribuyen propiedades sedativas y analgésicas.
Nunca debe tomarse durante el embarazo ni la lactancia. Sin embargo, la planta fresca es altamente tóxica, contiene protoanemonina; produce toxinas cardiogénicas y oxitocinas que ralentizan el corazón en los seres humanos.
El uso excesivo puede provocar diarrea, vómitos y convulsiones, hipotensión y coma. Los nativos americanos las han utilizado durante siglos como medicina tradicional. Los indios Blackfoot lo usaban para inducir abortos y partos. [4]
Datos: Q147764
Multimedia:
Especies: Pulsatilla
Pulsatilla es un género que comprende alrededor de 30 especies de herbáceas perennes. Se distribuye por Norteamérica y Eurasia, donde se las encuentra formando densas aglomeraciones en praderas herbosas de montaña.
Este género es, en ocasiones, incluido como un subgénero de Anemone. Según estudios filogenéticos pueden ser congenéricos.
See artikkel räägib taimeperekonnast. Karukellaks on nimetatud ka ojamõõla. Karukell (Pulsatilla Mill.) on tulikalaadsete seltsi tulikaliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond.
Perekonda kuulub umbes 33 liiki, mis kasvavad Põhja-Ameerikas ja Euraasias.
Karukellad on sügava juurestiku ja püstise varrega mitmeaastased taimed, mille kõrgus on 5–40 cm. Mitte üksnes vars ja lehed, vaid ka õielehed on karvased. Lehed on rootsuga ja koondunud kodarikku.
Karukellad õitsevad aprillis ja mais. Õies on palju tolmukaid ja emakaid. Õite eredalt lillakaks värvunud osad ei ole kroonlehed, vaid kattelehed.
Paljud karukellad on hinnatud ilutaimed oma peenelt väljajoonistunud lehtede, ükshaaval paiknevate suurte kellukakujuliste õite ja sulgjate seemnepeade poolest.
Harilik karukell on Inglismaa Cambridgeshire'i ja Hertfordshire'i krahvkonna tunnuslill. Pulsatilla hirsutissima on USA Lõuna-Dakota osariigi tunnuslill. Palu-karukell on Kanada Manitoba provintsi tunnuslill. Kevad-karukell on Norras asuva Opplandi maakonna tunnuslill.
Karukellad on väga mürgised. Nad sisaldavad kardiogeenseid mürke ja oksütoksiine, mis aeglustavad inimese südame tööd. Karukellade ülemäärane söömine võib tekitada kõhulahtisust, oksendamist, krampe, madalat vererõhku ja koomat. Eriti keelatud on karukella söömine raseduse ja lapse rinnapiimaga toitmise perioodil, see võib põhjustada aborti ja enneaegset sünnitust.
Kuid karukellaekstrakte on kasutatud sigimisprobleemide, näiteks menstruatsioonieelse sündroomi ja munandimanusepõletiku raviks. Seda on tarvitud ka rahustina ja köha vastu, samuti valuvaigistina. Ta stimuleerib maksa tööd. Aas-karukell sisaldab ka baktereid ja seeni tapvaid aineid.
Eestis esineb kaks looduskaitse all olevat liiki:
Teisi liike:
Karukell (Pulsatilla Mill.) on tulikalaadsete seltsi tulikaliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond.
Perekonda kuulub umbes 33 liiki, mis kasvavad Põhja-Ameerikas ja Euraasias.
Karukellad on sügava juurestiku ja püstise varrega mitmeaastased taimed, mille kõrgus on 5–40 cm. Mitte üksnes vars ja lehed, vaid ka õielehed on karvased. Lehed on rootsuga ja koondunud kodarikku.
Karukellad õitsevad aprillis ja mais. Õies on palju tolmukaid ja emakaid. Õite eredalt lillakaks värvunud osad ei ole kroonlehed, vaid kattelehed.
Paljud karukellad on hinnatud ilutaimed oma peenelt väljajoonistunud lehtede, ükshaaval paiknevate suurte kellukakujuliste õite ja sulgjate seemnepeade poolest.
Harilik karukell on Inglismaa Cambridgeshire'i ja Hertfordshire'i krahvkonna tunnuslill. Pulsatilla hirsutissima on USA Lõuna-Dakota osariigi tunnuslill. Palu-karukell on Kanada Manitoba provintsi tunnuslill. Kevad-karukell on Norras asuva Opplandi maakonna tunnuslill.
Kylmänkukat (Pulsatilla) ovat leinikkikasveihin kuuluva suku. Ne ovat läheistä sukua vuokoille (Anemone), joihin muun muassa Linné katsoi niiden kuuluvan. Kylmänkukkien noin 30 lajia ovat levinneet Pohjois-Amerikan preerioille ja Euraasian aroseuduille.[2]
Kylmänkukat ovat melko matalia, lähes kauttaaltaan tuuheakarvaisia ruohoja. Niiden lehdet ovat hyvin kapealiuskaiset. Suuret, nuokkuvat ja kellomaiset kukat sijaitsevat yksittäin kukkavarsissa ja ne ovat väriltään usein punavioletista tummansiniseen. Niiden terä- ja verholehdet ovat yhdistyneet pelkiksi kehälehdiksi, ja niitä on yleensä kuusi. Emiö on suurikokoinen, heteet puolestaan lyhyitä. Kukinnan jälkeen kukkaperä ja emin vartalot alkavat kasvaa huomattavasti. Siitä kehittyy koristeellinen, pitkäkarvainen siemenkota.[3] Kylmänkukat ovat kevään ensimmäisten kukkijoiden joukossa.
Suomessa kasvaa luonnonvaraisena kolme lajia. Uhanalainen kangasvuokko (P. vernalis) kasvaa Etelä-Suomen kuivilla harjukankailla. Sen suuret valkoiset kukat ovat ulkopinnaltaan punertavat. Violettikukkainen hämeenkylmänkukka (P. patens) esiintyy hyvin harvinaisena Hämeenlinnan ympäristössä ja Karjalankannaksella. Kolmas laji on ahokylmänkukka eli etelänkylmänkukka (P. pratensis), jota viime vuosiin asti tavattiin vain verraten lähellä rajojemme ulkopuolella Karjalankannaksella ja Virossa. Laji on saattanut levitä maahan osittain myös innokkaiden puutarhureiden siirtämänä [4].
Aiemmin Suomessa esiintyi luonnonvaraisena myös lännenkylmänkukkaa (P. vulgaris), joka kuitenkin hävisi 1930-luvulla. Nykyisin kasvatetaan puutarhoissa useita lajeja, kuten lännen- eli tarhakylmänkukkaa ja vuorikylmänkukkaa (P. montana).
Kylmänkukat (Pulsatilla) ovat leinikkikasveihin kuuluva suku. Ne ovat läheistä sukua vuokoille (Anemone), joihin muun muassa Linné katsoi niiden kuuluvan. Kylmänkukkien noin 30 lajia ovat levinneet Pohjois-Amerikan preerioille ja Euraasian aroseuduille.
Pulsatilla
Le genre Pulsatilla, les Pulsatilles, regroupe environ 33 espèces de plantes vivaces herbacées originaires des prairies d'Amérique du Nord, d'Europe et d'Asie. Plusieurs espèces sont utilisées comme plantes ornementales en raison de leurs feuilles finement découpées, de leurs fleurs solitaires en forme de clochette et de leurs fruits plumeux. La partie voyante de la fleur (le périanthe) est faite de sépales, pas de pétales.(erreur? pas de sépales, mais présence de pétales)
Le genre Pulsatilla est parfois considéré comme un sous-genre du genre Anemone.
La fleur s'épanouit au début du printemps, ce qui conduit parfois à lui donner le nom de « fleur de Pâques ».
Pulsatilla patens est la fleur provinciale du Manitoba, au Canada. Pulsatilla patens hirsutissima est la fleur d'État du Dakota du Sud, aux États-Unis. Pulsatilla vulgaris est la fleur des comtés d'Hertfordshire et de Cambridgeshire en Angleterre. Pulsatilla vernalis est la fleur du comté d'Oppland, en Norvège.
Hybride :
Pulsatilla
Le genre Pulsatilla, les Pulsatilles, regroupe environ 33 espèces de plantes vivaces herbacées originaires des prairies d'Amérique du Nord, d'Europe et d'Asie. Plusieurs espèces sont utilisées comme plantes ornementales en raison de leurs feuilles finement découpées, de leurs fleurs solitaires en forme de clochette et de leurs fruits plumeux. La partie voyante de la fleur (le périanthe) est faite de sépales, pas de pétales.(erreur? pas de sépales, mais présence de pétales)
Le genre Pulsatilla est parfois considéré comme un sous-genre du genre Anemone.
La fleur s'épanouit au début du printemps, ce qui conduit parfois à lui donner le nom de « fleur de Pâques ».
Pulsatilla patens est la fleur provinciale du Manitoba, au Canada. Pulsatilla patens hirsutissima est la fleur d'État du Dakota du Sud, aux États-Unis. Pulsatilla vulgaris est la fleur des comtés d'Hertfordshire et de Cambridgeshire en Angleterre. Pulsatilla vernalis est la fleur du comté d'Oppland, en Norvège.
Sasa (lat. Pulsatilla), rod od pedesetak vrsta[1] trajnica iz porodicxe žabnjakovki. Prtežito su rasprostranjene u središnjoj i istočnoj Aziji. U Hrvatskoj ima oko 10 vrsta a rastu po suhim i kamenjarskim travnjacima.
Vrste sasa nekada su bile klasificirane rodu šumarica (Anemone), iz kojeg su izdvojene zbog nekih svojih karaktertistika, među kojima su dugi dlakavi nastavci (repići) na plodićima. U Hrvatskoj rastu planinska ili alpska sasa (P. alpina), gorska sasa (P. montana), livadna sasa ili kučika crnkasta (P. pratensis), velika sasa (P. grandis), crnkasta sasa (P. nigricans).
Sasa (lat. Pulsatilla), rod od pedesetak vrsta trajnica iz porodicxe žabnjakovki. Prtežito su rasprostranjene u središnjoj i istočnoj Aziji. U Hrvatskoj ima oko 10 vrsta a rastu po suhim i kamenjarskim travnjacima.
Vrste sasa nekada su bile klasificirane rodu šumarica (Anemone), iz kojeg su izdvojene zbog nekih svojih karaktertistika, među kojima su dugi dlakavi nastavci (repići) na plodićima. U Hrvatskoj rastu planinska ili alpska sasa (P. alpina), gorska sasa (P. montana), livadna sasa ili kučika crnkasta (P. pratensis), velika sasa (P. grandis), crnkasta sasa (P. nigricans).
Bimbawka[1] (Pulsatilla) je ród ze swójby maslenkowych rostlinow (Ranunculaceae).
Wobsahuje sćěhowace družiny:
Bimbawka (Pulsatilla) je ród ze swójby maslenkowych rostlinow (Ranunculaceae).
Wobsahuje sćěhowace družiny:
alpska bimbawka (Pulsatilla alpina) běła bimbawka (Pulsatilla micrantha) holanska bimbawka (Pulsatilla patens) lěkarska bimbawka (Pulsatilla vulgaris) nalětnja bimbawka (Pulsatilla vernalis) wisata bimbawka (Pulsatilla pratensis) wulka bimbawka (Pulsatilla grandis)Ættkvíslin Pulsatilla er með um 33 tegundir jurtkenndra fjölæringa sem vaxa á engjum og sléttum Norður Ameríka, Evrópa, og Asía. Nokkrar tegundanna eru notaðar sem skrautplöntur vegna fíngerðra blaða, stórra blómanna, og skrautlegs fræstands.
Ættkvíslin Pulsatilla er stundum talin vera undirættkvísl undir Anemone eða óformlega nefnd sem hópur innan Anemone subgenus Anemone section Pulsatilloides.[1]
Það eru um 33 tegundir, þar á meðal:
Ættkvíslin Pulsatilla er með um 33 tegundir jurtkenndra fjölæringa sem vaxa á engjum og sléttum Norður Ameríka, Evrópa, og Asía. Nokkrar tegundanna eru notaðar sem skrautplöntur vegna fíngerðra blaða, stórra blómanna, og skrautlegs fræstands.
Ættkvíslin Pulsatilla er stundum talin vera undirættkvísl undir Anemone eða óformlega nefnd sem hópur innan Anemone subgenus Anemone section Pulsatilloides.
Pulsatilla (Mill., 1754) è un genere di piante appartenente alla famiglia delle Ranunculaceae, diffuso nell'intero emisfero boreale[1].
Il genere Pulsatilla, è composto da 42 specie di piante erbacee perenni originarie delle praterie del Nord America, Europa e Asia.
Diverse specie sono usate come piante ornamentali a causa delle loro foglie finemente incise, dei fiori solitari a forma di campana e dei frutti piumosi. La parte vistosa del fiore è fatta di sepali modificati, non di petali.
All'interno del genere Pulsatilla sono attualmente incluse le seguenti 42 specie[1]:
Il genere Pulsatilla fu descritto per la prima volta nel 1754 da Philip Miller. La specie tipo è Pulsatilla vulgaris.
In Italia sono presenti[2]:
Pulsatilla patens hirsutissima è il fiore di stato del South Dakota, negli Stati Uniti. Pulsatilla vulgaris è il fiore delle contee dell'Hertfordshire e del Cambridgeshire in Inghilterra. Pulsatilla vernalis è il fiore della contea di Oppland, Norvegia.
Pulsatilla è una pianta tossica. Un uso improprio può portare a diarrea, vomito e convulsioni[3], ipotensione e coma. Pulsatilla non deve essere assunta durante la gravidanza né durante l'allattamento[4].
Alcuni componenti di alcune specie di Pulsatilla (P. koreana) hanno azione citotossica e sono stati studiati per un potenziale uso antitumorale[5].
Gli indiani piedi neri lo usavano per indurre aborti e parto.
Nella medicina omeopatica la pulsatilla viene indicata nel caso di depressione, nella cistite, nei disturbi gastrici, nell'otite e nei disturbi del sonno.[6]
Pulsatilla (Mill., 1754) è un genere di piante appartenente alla famiglia delle Ranunculaceae, diffuso nell'intero emisfero boreale.
Il genere Pulsatilla, è composto da 42 specie di piante erbacee perenni originarie delle praterie del Nord America, Europa e Asia.
Diverse specie sono usate come piante ornamentali a causa delle loro foglie finemente incise, dei fiori solitari a forma di campana e dei frutti piumosi. La parte vistosa del fiore è fatta di sepali modificati, non di petali.
Šilagėlė (lot. Pulsatilla, angl. Pasque flower, vok. Kuhschellen, Küchenschellen) – vėdryninių (Ranunculaceae) šeimos daugiamečių augalų gentis. Tai gražiai žydintys pavasariniai augalai, turintys liemenines šaknis ir nešakotą stiebą, ant kurio auga suskaldyti į daugelį skilčių lapai. Auga Šiaurės Amerikos prerijose ir Eurazijoje.
Lietuvoje auga 5 rūšys:
Pulsatilla is een geslacht van overblijvende planten uit de ranonkelfamilie (Ranunculaceae), verspreid over Europa, Noord-Amerika en Azië. Het geslacht wordt in België (en voorheen in Nederland) vertegenwoordigd door het wildemanskruid (Pulsatilla vulgaris).
Pulsatillas zijn voorjaarsbloeiers die vooral in graslanden te vinden zijn.
De botanische naam Pulsatilla is afgeleid van het Latijnse pulsare (slaan, zwaaien). Naargelang van de bron zou dit slaan op de op een klok lijkende bloemen of op de zaden, die door windstoten worden verspreid.
Pulsatilla-soorten zijn polvormende, overblijvende, kruidachtige planten, met rechtop staande wortelstokken, korte, onvertakte stengels en een bladrozet van langgesteelde, fijnverdeelde, geveerde of dubbelgeveerde bladeren. Zowel bladeren als stengels zijn dicht bezet met lange, zilvergrijze haren.
De bloemen zijn groot, alleenstaand aan het einde van de bloemstengel, opgericht of knikkend, ondersteund door een kraag van geveerde schutbladen. De bloemen zijn radiaal symmetrisch, klokvormig tot uitgespreid, met meestal 6 wit, roze, paars of rood gekleurde, kroonbladachtige kelkbladen, aan de buitenzijde zilverachtig behaard. Er zijn geen echte kroonbladen. De bloem bezit talrijke geel of paars gekleurde vruchtbare meeldraden en meestal ook schijfvormige staminodiën of onvruchtbare meeldraden. Er zijn talrijke, losse vruchtbeginsels met elk een zaadknop en een lange, veervormige stijl.
Na de bloei wordt een hoofdje met talrijke spoelvormige dopvruchtjes gevormd, met lange, geveerde aanhangsels. De zaden worden door de wind getransporteerd en boren zich bij landing door hygroscopische bewegingen diep in de grond.
Pulsatillas bloeien vroeg in het voorjaar, vandaar de engelstalige namen 'Pasque flower' en 'Easter flower'.
Naargelang van de auteur wordt Pulsatilla beschreven als een apart geslacht of als een sectie van het grotere geslacht Anemone, onder de naam Anemone sect. Pulsatilla. Het wordt onderscheiden van de andere Anemone-soorten door de behaarde aanhangsels van de dopvruchten.
Het geslacht telt een dertigtal soorten en tientallen ondersoorten, waaronder:
Alle leden van het geslacht zijn zeer giftig, ze produceren net zoals boterbloemen protoanemonine. Inname ervan kan lijden tot diarree, braken en krampen, hypotensie en bij grotere dosissen tot een coma.
De planten worden door Noord-Amerikaanse indianen al eeuwen gebruikt als medicijn. Blackfoots gebruikten het om de weeën op te wekken en abortus te veroorzaken.
In de moderne geneeskunde wordt het extract van Pulsatilla gebruikt om voortplantingsproblemen zoals het premenstrueel syndroom en epididymitis te verhelpen; daarnaast als sedativum en bij de bestrijding van hoest.
Verschillende soorten Pulsatillas worden gebruikt als tuinplanten omwille van hun opvallende, klokvormige bloemen, fijnverdeelde en zilverachtig behaarde bladeren en pluimachtige zaden.
Enkele soorten zijn uitgeroepen tot embleemsoorten voor lokale besturen. Zo is Pulsatilla patens een embleemsoort voor de Canadese provincie Manitoba en voor de Amerikaanse staat South Dakota. Idem voor het wildemanskruid (Pulsatilla vulgaris) in Hertfordshire en Cambridgeshire (Engeland), en voor Pulsatilla vernalis in Oppland (Noorwegen).
Bronnen, noten en/of referenties
... · Aconitum (Monnikskap) · Actaea · Adonis · Aquilegia (Akelei) · Anemone (Anemoon) · Caltha (Dotterbloem) · Clematis · Consolida (Ridderspoor) · Delphinium (Ridderspoor) · Eranthis · Helleborus (Nieskruid) · Hepatica · Myosurus · Nigella (Nigelle) · Pulsatilla · Ranunculus (Boterbloem) · Thalictrum (Ruit) · Trollius · ...
Pulsatilla is een geslacht van overblijvende planten uit de ranonkelfamilie (Ranunculaceae), verspreid over Europa, Noord-Amerika en Azië. Het geslacht wordt in België (en voorheen in Nederland) vertegenwoordigd door het wildemanskruid (Pulsatilla vulgaris).
Pulsatillas zijn voorjaarsbloeiers die vooral in graslanden te vinden zijn.
Kubjelleslekta (Pulsatilla) er ei slekt i soleiefamilien. Slekta omfatter ca. 30 arter som alle vokser på den nordlige halvkula.
Slekta har to representanter i Norge, mogop og kubjelle.
Mogop er fylkesblomst i Oppland.
Denne botanikkrelaterte artikkelen er foreløpig kort eller mangelfull, og du kan hjelpe Wikipedia ved å utvide den. Kubjelleslekta (Pulsatilla) er ei slekt i soleiefamilien. Slekta omfatter ca. 30 arter som alle vokser på den nordlige halvkula.
Slekta har to representanter i Norge, mogop og kubjelle.
Mogop er fylkesblomst i Oppland.
Sasanka (Pulsatilla Mill.) – rodzaj roślin z rodziny jaskrowatych. Należy do niego według niektórych ujęć taksonomicznych ok. 30 gatunków[2]. Występują one przede wszystkim na terenach górskich Europy i środkowej Azji. W Polsce 6 gatunków sasanki jest pod ochroną. Gatunkiem typowym jest Pulsatilla vulgaris L.[3].
W niektórych ujęciach taksonomicznych większość gatunków sasanek włączana została do rodzaju (Anemone)[4].
Rodzaj z podrodziny Ranunculoideae Arnott, rodziny jaskrowatych (Ranunculaceae) z rzędu jaskrowców (Ranunculales), należących do kladu dwuliściennych właściwych (eudicots)[1].
jaskrowateGlaucidioideae
Hydrastidoideae
Coptoideae
Thalictroideae
Ranunculoideae
Gromada okrytonasienne (Magnoliophyta Cronquist), podgromada Magnoliophytina Frohne & U. Jensen ex Reveal, klasa Ranunculopsida Brongn., podklasa jaskrowe (Ranunculidae Takht ex Reveal.), nadrząd Ranunculanae Takht. ex Reveal, rząd jaskrowce (Ranunculales Dumort.), podrząd Ranunculineae Bessey in C.K. Adams, rodzina jaskrowate (Ranunculaceae Juss.), plemię Pulsatilleae Kitt., rodzaj sasanka (Pulsatilla Mill.)[5].
Wiele gatunków sasanek jest uprawiane jako rośliny ozdobne.
Sasanka (Pulsatilla Mill.) – rodzaj roślin z rodziny jaskrowatych. Należy do niego według niektórych ujęć taksonomicznych ok. 30 gatunków. Występują one przede wszystkim na terenach górskich Europy i środkowej Azji. W Polsce 6 gatunków sasanki jest pod ochroną. Gatunkiem typowym jest Pulsatilla vulgaris L..
Pulsatilla é um gênero botânico da família Ranunculaceae.
Pulsatilla é um gênero botânico da família Ranunculaceae.
Pulsatilla este un gen de plante din familia Ranunculaceae.
Ecologie și răspândire: specie vulnerabilă, răspândită în poienile din pădurile aride de stejar pufos, pe cernoziom, pantele transformate în stepă din preajma pădurilor, se întâlnesc izolate. Factorul limitativ este culegerea florilor și scoaterea rădăcinilor plantelor de către populație.
Perioada de vegetație: înflorește în martie, începutul lui aprilie, fructele se coc în mai. Se înmulțește prin semințe.
Perioada de recoltare: se utilizează întreaga plantă, se colectează din martie până în aprilie.
Boli în care se utilizează: uz intern: reumatism articular, nevralgie sciatică, tahicardie, paralizie, nevroze, migrene, dismenoree, anafrodiziac. uz extern: paralizie, psoriazis, nareze ale nervilor periferici.
Pulsatilla este un gen de plante din familia Ranunculaceae.
Backsippssläktet (Pulsatilla) var tidigare ett växtsläkte i familjen ranunkelväxter.
Nyare DNA-forskning ger att backsipporna borde inkluderas bland de egentliga sipporna i sippsläktet (Anemone), där de också ursprungligen beskrevs av Linné.
Backsippssläktet kommer från norra halvklotets tempererade områden och det finns omkring 30 arter i släktet. De liknar sipporna men har 5–8 kronblad och fjäderliknande stift på fröet. Bladen sitter oftast vid marken och är håriga. Blommorna liknar klockor. Backsipporna trivs bäst på soliga och väldränerade platser.
Wikimedia Commons har media som rör Backsippssläktet.
Backsippssläktet (Pulsatilla) var tidigare ett växtsläkte i familjen ranunkelväxter.
Nyare DNA-forskning ger att backsipporna borde inkluderas bland de egentliga sipporna i sippsläktet (Anemone), där de också ursprungligen beskrevs av Linné.
Backsippssläktet kommer från norra halvklotets tempererade områden och det finns omkring 30 arter i släktet. De liknar sipporna men har 5–8 kronblad och fjäderliknande stift på fröet. Bladen sitter oftast vid marken och är håriga. Blommorna liknar klockor. Backsipporna trivs bäst på soliga och väldränerade platser.
Сон (Pulsatilla) — рід квіткових рослин родини Жовтецеві (Ranunculaceae).
Це багаторічні рослини з кореневищами і прикореневими листками. Квітконосне стебло з покривалом із зелених, пальчасто-багаторозсічених зрослих при основі листочків, одноквіткове. Оцвітина проста, з 5-6 забарвлених листочків. Тичинки і маточки численні, останні з довгими перистими стовпчиками. Плоди — численні сім'янки, які несуть на верхівці довгі перисті стовпчики.
Рід містить близько 30 видів:
з них в Україні росте 7 видів: сон білий (P. alba), сон великий (P. grandis), сон Галлера (P. halleri), сон розкритий (широколистий) (P. patens), сон лучний (чорніючий) (P. pratensis), сон кримський (P. Taurica) та сон звичайний (P. vulgaris).
Це незавершена стаття про Жовтецеві.Сон (Pulsatilla) — рід квіткових рослин родини Жовтецеві (Ranunculaceae).
В настоящее время большинство учёных склонно включать[источник не указан 658 дней] данный род в состав рода Ветреница (Anemone). Морфологически прострелы чётко отличаются от ветрениц наличием длинно опушённых пестиков на плодах при плодоношении. При включении в род Ветреница таксономически верным названием будет Anemone sect. Pulsatilla (Mill.) DC., 1817. При выделении отдельного рода в него включаются 33 вида[2].
В настоящее время большинство учёных склонно включать[источник не указан 658 дней] данный род в состав рода Ветреница (Anemone). Морфологически прострелы чётко отличаются от ветрениц наличием длинно опушённых пестиков на плодах при плодоношении. При включении в род Ветреница таксономически верным названием будет Anemone sect. Pulsatilla (Mill.) DC., 1817. При выделении отдельного рода в него включаются 33 вида.
Pulsatilla ajanensis Pulsatilla albana — Прострел албанский Pulsatilla alpina — Прострел альпийский Pulsatilla ambigua Pulsatilla armena — Прострел армянский Pulsatilla aurea Pulsatilla bungeana — Прострел Бунге Pulsatilla campanella Pulsatilla cernua — Прострел поникающий Pulsatilla chinensis Pulsatilla dahurica Pulsatilla flavescens — Прострел желтеющий Pulsatilla grandis — Прострел большой Pulsatilla halleri — Прострел Галлера Pulsatilla kostyczewii — Прострел Костычева Pulsatilla magadanensis Pulsatilla millefolium Pulsatilla montana — Прострел горный Pulsatilla nipponica Pulsatilla occidentalis Pulsatilla patens — Прострел раскрытый, или Сон-трава Pulsatilla pratensis — Прострел луговой Pulsatilla reverdattoi — Прострел Ревердатто Pulsatilla rubra — Прострел красный Pulsatilla sachalinensis Pulsatilla scherfelii Pulsatilla slaviankae Pulsatilla slavica Pulsatilla styriaca Pulsatilla sugawarae Pulsatilla sukaczevii — Прострел Сукачёва Pulsatilla taraoi Pulsatilla tatewakii Pulsatilla taurica Pulsatilla tenuiloba Pulsatilla turczaninovii — Прострел Турчанинова Pulsatilla vernalis — Прострел весенний Pulsatilla violacea — Прострел фиолетовый Pulsatilla vulgaris — Прострел обыкновенный Pulsatilla wallichiana Pulsatilla zimmermannii白头翁属（学名：Pulsatilla）是毛茛科下的一个属，为多年生草本植物。该属共有约43种，主要产自北温带。[1]
这是一篇與植物相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 
分類 界 : 植物界 Plantae 門 : 被子植物門 Magnoliophyta 綱 : 双子葉植物綱 Magnoliopsida 目 : キンポウゲ目 Ranunculales 科 : キンポウゲ科 Ranunculaceae 属 : オキナグサ属 Pulsatilla 学名 Pulsatilla Mill. 種 オキナグサ属（オキナグサぞく、学名：Pulsatilla 、和名漢字表記：翁草属）はキンポウゲ科の属の一つ。
多年草で、直立または斜上する太い根茎がある。根茎から根出葉を束生させ、根出葉は、羽状複葉、掌状複葉または3出状の複葉になる。根出葉の腋から花茎を立て、茎につく葉は3枚が輪生する。若い時の葉は、しばしば長い白毛で被われる。
花茎の先に1個の花をつける。花弁状の萼片は5-12枚あり、外面に長い白毛が生える。花弁は無く、雄蕊が棍棒状に変形した仮雄蕊が蜜を分泌する。雄蕊、雌蕊も多数ある。果実は痩果で、花後に花柱の長い白毛がさらに伸長し、羽毛状になる。
北半球の暖帯以北に広く分布し、約45種が知られる。日本では2種が分布する。
この項目は、植物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（プロジェクト:植物／Portal:植物）。 
_plant.jpg)
_(8347271400).jpg)
-one_200.svg)
.JPG)
.jpg)
._(49827457928).jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
