Adiantum (Adiantum) on adiantumiliste sugukonda kuuluv sõnajalgtaimede perekond.[1]
Perekonna nimi tuleb kreeka keelest ja tähendab 'ei saa märjaks'. Sellega näidatakse taimede võimet vihmana pealesadav vesi maha poetada, ilma et lehed märguksid.
Adiantumi liike on üle 200, enamik troopikas ja lähistroopikas. Nad kasvavad troopikas ja lähistroopikas, peamiselt Andides, Ida-Aasias (Hiinas leidub neid 40 liiki) ja Uus-Meremaal (10 liiki).[1]
Juusadiantum kasvab Lõuna- ja Lääne-Euroopas looduslikult. See on vastupidav ilutaim, mis sobib ka niiskesse jahedasse ruumi.[1]
Adiantumid eelistavad kasvada varjus. Nad kasvavad vee lähedal ja kaljudel, mõned adiantumid on epifüüdid.[1]
Adiantumi vars on lühike või pikk, roomav kuni poolpüstine ja harunenud.
Lehed on suured, helerohelised ja tugevalt lõhestunud, moodustades lehviku äraspidimunajatest, trapetsikujulistest või kiiljatest leheosadest. Leherootsud on pikad ja läikivad, värvilt tumedad, vahel isegi mustad[1]. Lehelaba on sulgjagune, liht- kuni viielisulgjas[1]. Steriilsed lehed on kujult sageli teistsugused kui fertiilsed lehed[1]. Leheseis on vahelduv või vastastikune.
Adiantumi eoskuhjad on ümarad või piklikud. Tavaliselt paiknevad nad sulglehekese serva lähedal. Adiantumitele on iseloomulik eoskuhjasid kattev pöördunud leheserv.[1]
Adiantumite risoom on lühike[1]. Risoom on kaetud tuhmide pruunide või mustade soomustega.
Adiantumi lehed sisaldavad triterpenoide, flavonoide, lipiide, steroide, fenoolkarbonüülhappeid ja nende derivaate, proantotsüanidiine ja eeterlikke õlisid.
Paljusid adiantumeid kasvatatakse toataimena või lõikelillena. Eestis on toataimena tuntud karvane, kaunis, talbjas, saba-, varvas- ja õrn adiantum.[1]
Eesti avamaal saab looduslikult kasvatada himaalaja adiantumit[1]. Kõige külmakindlamad adiantumid on aleuudi ja varvas-adiantum, mis on omavahel nii lähedalt sugulased, et neid peetakse sama liigi alamliikideks.
Adiantum (Adiantum) on adiantumiliste sugukonda kuuluv sõnajalgtaimede perekond.
Perekonna nimi tuleb kreeka keelest ja tähendab 'ei saa märjaks'. Sellega näidatakse taimede võimet vihmana pealesadav vesi maha poetada, ilma et lehed märguksid.