nomes no trilho de navegação
Puravik (Leccinum) on puravikuliste sugukonda kuuluv seeneperekond.
Tavakeeles nimetatakse puravikuks suurt hulka lihaka viljakeha, välja arenenud kübara ja jala ning kübarast kergesti eralduva torukeste kihiga seeni. 1974 trükivalgust näinud Kuulo Kalamehe ja Vello Lastingu raamatus "Eesti puravikulised" on kirjeldatud 41 liiki "puravikke"[1]. Nüüdseks on Eestis leitud ja määratud vähemalt 50 liiki[1]. Mükoloogid jaotavad need liigid terve hulga puravikuliste sugukonda kuuluvate perekondade vahele. Eestis on esindatud perekonnad puravik, kivipuravik, lepapuravik, sametpuravik, sapipuravik, soomuspuravik, tahmpuravik, viltpuravik, õõspuravik, tatik ja päkk[1].
Puravike viljakehad on lihakad, kübar ja jalg selgelt välja arenenud, torukeste kiht eraldub kübarast kergesti, tihti leidub loor[1]. Torukestel arenevad eoskannad, neil omakorda neli eost. Eospulber on kreem, ookerkollane, pruun, roosakas või hall[1]. Eosed on ellipsoidsed, silinderjad või käävjad, siledad või ornamenteeritud (soomuspuravik), tavaliselt pigmenteeritud[1].
Kõigil puravikel on jalg terves ulatuses kaetud valgete, pruunikate või mustade soomustega[2]. Torukesed ja poorid on valged, kollakad või hallikad, väga väikesed ja ümarad[2]. Enamasti kleepuv kübar on noorelt peaaegu kerajas, vananedes lameneb[2]. Kui viljakehi katsuda, vigastada, murda, lõigata vms., värvub paljudel liikidel seeneliha õhuga kokkupuutes siniseks, roosaks, punaseks, lillaks, halliks või mustaks. Seesugused seeneliha värvuse muutused on olulise süstemaatilise tähtsusega[1]. Puravikud on okas- ja lehtpuu-mükoriisaseened[2]. Ainsaks erandiks on pipratatik [1].
Eestis kasvab 12 liiki puravikke.[2]
Puravikud on üldjuhul head söögiseened. Toiduks kõlbmatud on sapipuravik ja saatana-kivipuravik. Tervisehäireid võib põhjustada ka tamme-kivipuravik.[3]
Puravik (Leccinum) on puravikuliste sugukonda kuuluv seeneperekond.
