Picea breweriana S. Watson

Smrk Brewerův (Picea breweriana) je druh smrku původem ze Severní Ameriky. Byl pojmenován po americkém botanikovi Williamu Henry Brewerovi, který druh poprvé v přírodě našel.^[2]

Popis

Jedná se o strom, který dorůstá zpravidla do 40 m výšky a průměru kmene do 1,5 m (vzácně až 2 m). Dožívá se i více než 400 let.^[3] Koruna je kuželovitá. Borka je šedá až hnědá.^[4] Větve svěšené, větvičky jsou šedohnědé, jemně pýřité, tenké prodloužené a nápadně převislé . Pupeny jsou šedohnědé, 3-7 mm dlouhé, na špičce zaoblené. Jehlice jsou na průřezu zploštělé až trojhranné, 1,5-3 cm dlouhé, dosti tuhé, svrchu tmavozelené a bez průduchů, naspodu sivé se 2 pruhy průduchů, které jsou odděleny zeleným žebrem.^[4] Samičí šišky jsou za zralosti 6,5-12 (vzácně až 14) cm dlouhé, červenohnědé, šupiny vějířovité, 15-20 mm dlouhé a asi stejně široké, na vrcholu celokrajné až jemně zoubkované.^[3]

Rozšíření

Smrk Brewerův je endemitem hor Klamath Mountains na pomezí států Kalifornie a Oregon, nejvíce roste v horách Siskiyou Mountains, méně i v Marble Mountains, Salmon Mountains a Trinity Mountains (vše části Klamath Mountains).^[5]

Ekologie

Smrk Brewerův roste v horách, které jsou silně ovlivněny Tichým oceánem. Proto jsou zde vysoké roční srážky, na západě areálu až 2800 mm ročně, na východě i trochu pod 1000 mm. Většina srážek ovšem spadne v zimním období, léta zde jsou suchá. Od západu k východu totiž narůstá kontinentalita klimatu: V západní části jsou průměrné lednové teploty +5 °C a červencové +11 °C, zatímco na východě to je -1 °C, respektive +20 °C.^[5]

Smrk Brewerův může být jednou z dominant zdejších horských lesů, v jiných typech lesů je zas jen vtroušen. Často roste společně s jedlemi jako jedle nádherná (Abies magnifica) nebo jedle ojíněná (Abies concolor), s duby jako Quercus sadleriana a Quercus vaccinifolia, nebo to mohou být další druhy stromů: např. jedlovec Mertensův (Tsuga mertensiana), douglaska tisolistá (Pseudotsuga menziesii), cypřišek Lawsonův (Chamaecyparis lawsoniana), pazerav sbíhavý (Calocedrus deccurens), borovice těžká (Pinus ponderosa), borovice Lambertova (Pinus lambertiana) aj.^[5]

Odkazy

Reference

1. ↑ Červený seznam IUCN 2018.1. 5. července 2018. Dostupné online. [cit. 2018-08-10]
2. ↑ Brewer's Weeping Spruce [online]. Dostupné online. (anglicky)
3. ↑ ^{a b} The Gymnosperm Database [online]. Dostupné online. (anglicky)
4. ↑ ^{a b} Flóra Severní Ameriky [online]. Dostupné online. (anglicky)
5. ↑ ^{a b c} Brewer Spruce [online]. Dostupné online. (anglicky)

Externí odkazy

• Obrázky, zvuky či videa k tématu smrk Brewerův ve Wikimedia Commons
• Taxon Picea breweriana ve Wikidruzích
• Galerie smrk Brewerův ve Wikimedia Commons

Sørgegran (Picea breweriana), Brewers gran eller Hængegran er et mellemstort, stedsegrønt nåletræ med en bred, kegleformet vækst. Hovedgrenene er først vandret udspærrede, men senere bliver de buet opstigende med lodret nedhængende sidegrene.

Beskrivelse

Barken er først lyst rødbrun med fine hår. Senere bliver den grålig med lyse pletter. Gamle grene og stammer får en mørkt gråviolet bark med afskallende, runde plader. Knopperne er ægformede og lysebrune med rødlige hår.

Nålene er fremadrettede, tynde og fladtrykte med dybt mørkegrøn overside og to hvide striber på undersiden. De hanlige blomster er samlet i kugleformede stande ved enden af skuddene. De hunlige stande er mørkerøde og findes på træets øverste skud. Koglerne er krumme og cylindriske med afrundede, indadbuede skæl (omtrent som hos rødgran), og de er først røde og så lyst rødbrune ved modningen.

Rodnettet er ret overfladisk med kraftige, vidt udbredte hovedrødder. Planter, der sælges her i landet, er dog oftest podet på grundstamme af rødgran, hvis rodnet de overtager.

Højde x bredde og årlig tilvækst: 15 x 6 m (20 x 10 cm/år).

Hjemsted

Arten stammer fra det vestlige Nord-amerika, hvor det er hjemmehørende i Klamath-Siskiyou skovene (en WWF-økoregion) i det sydvestlige Oregon og nordvestlige Californien. Her vokser arten i 500-2.300 m højde på basisk bund sammen med bl.a. Arctostaphylos patula (en art af melbærris), californisk eg, californisk flodceder, Ceanothus prostratus, gulfyr, jeffreyfyr, kæmpegran, kæmpeløn, langnålet ædelgran, skærmvintergrøn, vestamerikansk kornel og vestamerikansk taks^[1]

Portal:Botanik

Note

Die Siskiyou-Fichte auch Mähnenfichte (Picea breweriana) ist eine Art aus der Familie der Kieferngewächse (Pinaceae). Sie ist in den südwestlichen USA gelegenen Siskiyou Mountains heimisch.

Beschreibung

Zweig mit reifem Zapfen

Die Siskiyou-Fichte wächst als immergrüner Baum, der Wuchshöhen von bis zu 40 Metern und Brusthöhendurchmesser von bis zu 1,5 Metern erreichen kann. Die konische Krone wird von hängenden Ästen mit länglichen, ebenfalls hängenden, dünnen Zweigen gebildet. Junge Bäume haben bis zu einem Alter von 10 bis 20 Jahren keine hängenden Zweige. Die Stammborke ist grau bis braun. Die graubraune Rinde der Zweige ist fein behaart.^[1]

Die graubraunen Knospen werden 5 bis 7 Millimeter groß und haben eine abgerundete Spitze. Die 1,5 bis 3 Zentimeter langen, steifen Nadeln haben eine stumpfe Spitze. Ihr Querschnitt ist abgeflacht oder breit-dreieckig, wobei die Unterseite abgerundet oder leicht kantig geformt ist. Auf der dunkelgrünen Nadeloberseite befinden sich keine Stomatabänder. Auf der blaugrünen Unterseite befinden sich mehrere, gut erkennbare und durch kleine Furchen voneinander getrennte Stomatabänder. Die Nadeln stehen radial angeordnet an den hängenden Zweigen.^[1]

Die Siskiyou-Fichte ist einhäusig (monözisch). Die dunkel purpurnen männlichen Blütenzapfen werden 1,9 bis 3,2 Zentimeter lang und rund 1,3 Zentimeter dick. Die Bestäubung findet im Frühsommer statt. Die hängenden Zapfen sind bei einer Länge von 6,5 bis 15 Zentimetern zylindrisch geformt. Sie sind anfangs dunkel rot-violett und verfärben sich zur Reife im September bis Oktober hin rot- bis dunkelbraun. Die fächerförmig angeordneten Zapfenschuppen werden 1,5 bis 2 Zentimeter lang und ebenso breit. Ihre Ränder sind ganz oder etwas unregelmäßig gezackt. Die Samen werden direkt nach der Reifung aus den Zapfen entlassen.^[1][2]

Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 24.^[3]

Verbreitung und Standort

Karte des Verbreitungsgebietes

Das natürliche, zerklüftete Verbreitungsgebiet der Siskiyou-Fichte liegt in den südwestlichen USA. Es liegt zwischen 22 und 145 Kilometer von der Küste entfernt und umfasst die im nordwestlichen Kalifornien und südwestlichen Oregon gelegenen Siskiyou Mountains. Die nördliche Verbreitungsgrenze befindet sich am Iron Mountain. Während des Miozäns und des Pliozäns war die Art auch in Idaho, Nevada, dem zentralen Oregon sowie dem zentralen Kalifornien heimisch.^[1]

Die Siskiyou-Fichte ist eine Baumart des maritimen, vom Pazifik beeinflussten Klimas und gedeiht in Höhenlagen von 530 bis 2300 Metern. Die jährlichen Niederschlagsmengen betragen im westlichen Teil des Verbreitungsgebietes mehr als 2800 mm und im östlichen Teil weniger als 1000 mm, von denen der Großteil im Herbst und Winter als Schnee oder Regen fällt. Die Art wächst auf Serpentinböden aber auch auf felsigen oder mageren Böden wie Entisolen, welche sich auf ultramafischem Gestein gebildet haben. Man findet die Art vor allem auf Bergrücken und Tälern der subalpinen und alpinen Höhenlagen, wo sie hauptsächlich in Wäldern wächst.^[1][2]

Die Art bildet mit 15 verschiedenen Koniferenarten Mischbestände, wobei vor allem die Pracht-Tanne (Abies magnifica) und die Douglasie (Pseudotsuga menziesii) besonders häufig anzutreffen sind. Da einige der vergesellschafteten Baumarten größer und älter werden als die Siskiyou-Fichte, wächst diese häufig unterhalb der Kronenschicht. In Mischbeständen, welche von der Kolorado-Tanne (Abies concolor), der Pracht-Tanne sowie der Berg-Hemlocktanne (Tsuga mertensiana) dominiert werden, stellt die Siskiyou-Fichte gelegentlich die Klimaxbaumart dar. Die Keimlinge der Art wachsen im Unterholz häufig zusammen mit Arctostaphylos patula, mit Quercus sadleriana sowie mit Quercus vaccinifolia. Es treten auch Reinbestände auf, welche jedoch meist klein bleiben. Aufgrund ihrer Anfälligkeit gegenüber Waldbränden findet man sie auch häufig als Einzelbaum an felsigen, eher mageren Standorten.^[1][2]

Nutzung

Wegen ihrer auffallend langen, hängenden Zweige ist die Siskiyou-Fichte als Zierbaum gut geeignet und wird vor allem in Großbritannien sehr geschätzt. Aufgrund des langsamen Wachstums, der Schwierigkeit diese Art in Kultur zu züchten und der geringen Toleranz gegenüber klimatischen Veränderungen eignen sich nur wenige Standorte für einen erfolgreichen Anbau. Das Holz wird kaum genutzt.^[1][2]

• Picea breweriana in einem Garten in Belgien

• Ast mit hängenden, dünnen Zweigen

• Nadeln an einem Endzweig

• Männliche Blütenzapfen

• Zweig mit jungem Zapfen

Systematik

Picea breweriana wird innerhalb der Gattung der Fichten (Picea) der Untergattung Picea und der Sektion Omorika zugeordnet.

Die Erstbeschreibung als Picea breweriana erfolgte 1885 durch Sereno Watson in Proceedings of the American Academy of Arts and Sciences, Band 20, Seite 378.^[3] Die aus dem Oligozän des südwestlichen Colorados bekannte, fossile Art Picea sonomensis Axelrod wird als Synonym von Picea breweriana angesehen. Das Artepitheton breweriana ehrt den Professor für Landwirtschaft an der Yale University, William Henry Brewer, welcher die Art entdeckte.^[1]

Kreuzungsversuche mit anderen Fichtenarten wie der Engelmann-Fichte (Picea engelmannii) und der Sitka-Fichte (Picea sitchensis) blieben erfolglos. Molekulare Untersuchungen zeigten, dass die Siskiyou-Fichte vermutlich mit keiner anderen Art innerhalb der Gattung der Fichten näher verwandt ist und dass sie, ebenso wie die Sitka-Fichte, ein basaler Vertreter dieser Gattung ist.^[1]

Gefährdung und Schutz

Die Siskiyou-Fichte wird in der Roten Liste der IUCN als „gering gefährdet“ eingestuft. Es wird jedoch darauf hingewiesen, dass eine erneute Überprüfung der Gefährdung notwendig ist. Sie ist anfällig gegenüber Waldbränden. Ein Teil des Verbreitungsgebietes befindet sich innerhalb des Siskiyou National Forest.^[2][4]

Quellen

• Christopher J. Earle: Picea breweriana. In: The Gymnosperm Database. www.conifers.org, 28. November 2012, abgerufen am 21. April 2013 (englisch).
• John W. Thieret: Pinaceae. Picea. In: Flora of North America Editorial Committee (Hrsg.): Flora of North America North of Mexico. Pteridophytes and Gymnosperms. Volume 2. Oxford University Press, New York u. a. 1993, ISBN 0-19-508242-7, Picea breweriana (englisch, Picea breweriana – Online – dieses Werk ist textgleich Online).

Einzelnachweise

1. ↑ ^{a b c d e f g h i} Christopher J. Earle: Picea breweriana. In: The Gymnosperm Database. www.conifers.org, 28. November 2012, abgerufen am 21. April 2013 (englisch).
2. ↑ ^{a b c d e} Dale Thornburgh: Picea breweriana. In: U.S. Dept. of Agriculture, Forest Service (Hrsg.): Silvics of North America. Conifers. Volume 1. Washington 1990 (englisch, Picea breweriana – Online – dieses Werk ist textgleich Online).
3. ↑ ^{a b} Picea breweriana bei Tropicos.org. Missouri Botanical Garden, St. Louis Abgerufen am 21. April 2013.
4. ↑ Picea breweriana in der Roten Liste gefährdeter Arten der IUCN 2012. Eingestellt von: Conifer Specialist Group, 1998. Abgerufen am 21. April 2013.

Weblinks

– Sammlung von Bildern, Videos und Audiodateien

Жална смрека (латински јазик|Picea breweriana) е вид на смрека.

Опис на растението

Ова дрво расне скоро до 40 м во висина. Гранките од вториот ред се виснати и доволно долги да допрат до земјата. Шишарките се долги 6-12, а широки 2-3 см.^[2]

Живеалиште и ареал

Потекнува од Орегон и северна Калифорнија (САД), но се одгледува и како парковски вид и надвор од Америка, највеќе во Обединетото Кралство и Скандинавија.^[2]

Наводи

Picea breweriana, known as Brewer spruce,^[2][3] Brewer's weeping spruce, or weeping spruce, is a species of spruce native to western North America, where it is one of the rarest on the continent. The specific epithet breweriana is in honor of the American botanist William Henry Brewer.^[4][5]

Description

Brewer spruce is a large evergreen conifer growing to 20–40 metres (66–131 ft) tall, exceptionally 54 m, and with a trunk diameter of up to 1.5 m. The bark is thin and scaly, and purple-gray in color. The crown is very distinct, distinguished by level branches with vertically pendulous branchlets up to 1.2–2.4 m (4–8 ft),^[6] each branch forming a 'curtain' of foliage. The pendulous foliage only develops when the tree grows to about 1.5–2 m tall; young trees smaller than this (up to about 10–20 years old) are open-crowned with sparse, level branchlets. The shoots are orange-brown, with dense short pubescence about 0.2 millimetres long and very rough with pulvini 1–2 mm long.

The leaves are borne singly on the pulvini, and are needle-like (though not sharp),^[6] 15–35 mm long, flattened in cross-section, glossy dark green above, and with two bands of white stomata below.^[7][8]

The cones are longer than most other North American spruces, pendulous, cylindrical, 8–15 centimetres (3–6 in) long^[6] and 2 cm broad when closed, opening to 3–4 cm broad. They have smoothly rounded, thin, flexible scales 2 cm long. The immature cones are dark purple, maturing red-brown 5–7 months after pollination. The seeds are black, 3–4 mm long, with a slender, 12–18 mm long pale brown wing.^[7][8]

Picea breweriana grows very slowly, typically less than 20 cm (8 in) per year. It occurs mainly on ridgetop sites with very heavy winter snow to provide a steady source of meltwater through the spring, but dry in the summer. The harsh ridgetop conditions minimize competition from other much faster-growing trees like Douglas-fir. It is very well adapted to cope with heavy snow and ice loads, with tough branches, and the drooping branchlets shedding snow readily.^[7][8][9]

Genome

DNA analyses^[10][11] have shown that Picea breweriana has a basal position in the Picea clade,^[10] suggesting that Picea originated in North America.

Distribution

It is endemic to the Klamath Mountains of southwest Oregon and northwest California, and grows at moderately high altitudes, from 1,000–2,700 m (3,300–8,900 ft) above sea level.^{[7][8][1][12][13]}

Uses

Outside its native range, P. breweriana is a highly valued ornamental tree in gardens, particularly in Great Britain and Scandinavia, where it is appreciated for its dramatically pendulous foliage.^[8] This plant has gained the Royal Horticultural Society's Award of Garden Merit.^[14][15]

• 

  Foliage of a young tree, Ridge above Bear Lake, Ca.

• 

  The weeping twigs

• 

  Foliage

• 

  Close-up foliage

• 

  Fresh female cones

• 

  Mature male cones & developing female cone

• 

  Mature cone

References

Picea breweriana, la pícea de Brewer,^[2]​ es una especie de conífera perteneciente a la familia Pinaceae.

Distribución y hábitat

Son nativos del oeste de Norteamérica, endémicos de Montañas Klamath en el sudoeste de Oregón y noroeste de California donde crece en alturas de 1000-2700 metros.

Descripción

Es un árbol perenne que alcanza los 20-40 metros de altura, excepcionalmente los 50 metros, y un tronco con 1.5 m de diámetro.

La corteza es delgada y de color púrpura-marrón. La corona es distinguida por sus ramas verticalmente colgantes y cada rama formando una cortina de follaje. Este follaje solo lo tienen árboles de más de 2 metros de altura.

Las hojas semejantes a agujas tienen 15-35 mm de longitud. de color verde oscuro. Las piñas son más grandes que las de la mayoría de las especies, son cilíndricas de 8-15 cm de longitud y 3-4 cm de ancho, son de color púrpura oscuro y tornan rojo-marrón al madurar. Las semillas son negras de 3-4 mm de longitud.

Taxonomía

Picea breweriana fue descrita por Sereno Watson y publicado en Proceedings of the American Academy of Arts and Sciences' 20: 378. 1885.^[3]​

Etimología

Picea; nombre genérico que es tomado directamente del Latín pix = "brea", nombre clásico dado a un pino que producía esta sustancia^[4]​

breweriana: epíteto otorgado en honor del botánico William Henry Brewer.

Sinonimia

• Picea pendula S.Watson
• Pinus breweriana (S.Watson) Voss^[5]​

Referencias

Breweri kuusk (Picea breweriana) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Nime päritolu

Liik on nime saanud ameerika botaaniku William Henry Breweri (1828–1910) järgi, kes korjas esimese botaanilise eksemplari 1863. aastal.^[3]

Esimesena kirjeldas Breweri kuuske teaduslikult USA botaanik Sereno Watson (1826–1892).

Botaanilised tunnused

Okkad, isasõisikud ja noor käbi

Puu kasvab tavaliselt 24–30 m kõrgeks^[4], suurimaks kõrguseks on mõõdetud 53,7 m (1993)^[3]. Eluiga on kuni 900 aastat^[4].

Võra on tihe ja kooniline. Tüve läbimõõt on tavaliselt 1,17–1,35 m^[4]. Võra on väga iseloomulik: oksad on rõhtsad ja sellelt ripuvad alla võrsed, mis moodustavad justkui kardina. Kuid selline võra hakkab kujunema alles 10–20 aasta vanustel puudel, mis on 1½–2 m kõrged, noorematel paiknevad võrsed rõhtsalt ja üsna hõredalt. Võra on kardinataoliseks kujunenud kohastumusena lumerohketes piirkondades kasvamiseks, sest niimoodi ei murdu oksad lume raskuse all: lumi ei kogune okstele.

Korp on hall kuni pruun, õhuke ja rõmeline^[5].

Juurestik on üldjuhul maapinnalähedane, kuid sammasjuured võivad kuivades ja sügavates muldades ulatuda mõne meetri sügavusele.^[4]

Pungad on hallikaspruunid, ümara tipuga, kuni 5–7 mm pikkused. Võrsed on rippuvad, piklikud, saledad ja hallikaspruunid.^[5]

Okkad on tömbid, 1,5–3,0 cm pikad ja tumerohelised^[5]. Okkad paiknevad võrsetel ühekaupa. Nad on lamedad, ülaltpoolt läikivrohelised ja altpoolt kahe valge õhulõheribaga.

Käbid on 6,5–12 (14) cm pikad, silinderjad, noorelt tumepunakaspurpurjad, valminult punakaspruunid^[5]. Käbid on rippuvad, suletult 2 cm laiad, avatult 3–4 cm laiad. Käbidel on õhukesed ümarad painduvad 2 cm pikkused seemnesoomused.

Seemned on 3–5 mm pikad, tiivakesed ligi neli korda pikemad^[5]. Ühe seemne mass on 6,1–8,9 mg, millega nad on Põhja-Ameerika kuuskede seemnetest kõige raskemad.^[6]

DNA uuringute alusel on Breweri kuusk teiste kuuseliikidega võrreldes basaalne liik ehk teisisõnu eraldus teistest kuuseliikidest esimesena. See annab kinnitust seisukohale, et kuuse perekond kujunes välja Põhja-Ameerikas ja levis sealt teistele mandritele.

Levila

Breweri kuuse väike levila paikneb USA-s Oregoni edelaosas ja California loodeosas Klamathi ja Siskiyou mägedes (530–) 1000–2300 m kõrgusel üle merepinna. Levila hajutatud asurkondade kaugus Vaikse ookeani rannikust on 22–145 km.^[5]

Kasvukoha tingimused

Breweri kuusk eelistab niisket õhku ja parasniisket mulda. Ta ei talu seisvat pinnavett ega väga kõrget pinnasevett. Ta talub talvekülma kuni –23...–29 °C^[7], väheviljakat ja niisket kasvupinnast, täisvarju ja rohket lund. Noores eas lume raskuse all viltu vajunud seemikutest kasvavad kõvera tüvega puud.^[4]

Breweri kuused Klamathi mägedes

Kliima

Levila kliimat mõjutab Vaikse ookeani lähedus. Talved on seal jahedad ja sademeterohked, suved aga üsna kuivad. Rannikule kõige lähemates levila läänepiirkondades esineb aastas sademeid keskmiselt 2800 mm ja üle selle, idaosas aga vähem kui 1000 mm. Enamik sademetest esineb talvel vihma ja lumena, suvel sajab vaid 5% aasta koguhulgast. Samuti on suhteline õhuniiskus kõrge lääneosas ja keskmisest madalam idaosas. Läänealale on veel iseloomulik, et mitme aasta vältel sajab talvel ainult vihma ja suvel esineb sageli udu. Idaosas aga võib orgudesse kogunenud lume paksus küündida 5 meetrini ja suvel esineb sageli äikesetorme. Jaanuari keskmine õhutemperatuur varieerub –1 °C idas kuni +5 °C läänes. Juuli keskmine õhutemperatuur on läänes 11 °C ja idas 20 °C. Kuigi Breweri kuusk on suutnud kohaneda mitmesuguses kliimas, on tema laialdast levikut takistanud kesine vastupanuvõime metsapõlengutele.^[6]

Breweri kuused Klamathi mägedes

Mertensi tsuuga kasvab tihti koos Breweri kuusega

Kasvupinnas

Breweri kuuse levila mullad on moodustunud mitmesugustest lähtekivimitest, millest on esindatud settekivimid, serpentiin, graniit ja vulkaanilised kivimid. Enamik asurkondadest kasvab noortel, kivistel ja õhukestel muldadel. Samas võib Breweri kuusk kasvada ka väheviljakatel sügavatel muldadel, kuid viljakatel muldadel ei suuda ta konkureerida kõrgema kasvuga nulgudega. Muldade pH on vahemikus 4,6–7,2 ja mullahorisondid ulatuvad 6,5–127 cm sügavusele.^[4]

Kaasliigid

Siskiyou mägedes kasvab Breweri kuus koos järgmiste puuliikidega: hall nulg (Abies concolor), roheline ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. menziesii), suhkrumänd (Pinus lambertiana), läänemänd (Pinus monticola), madal tamm (Quercus pumila), tore nulg (Abies magnifica), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens), Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), nutka kuldküpress (Chamaecyparis nootkatensis) jt.^[6]

Klamathi mägedes kasvab Breweri kuusega koos vähemalt 15 okaspuuliiki, mis võib olla maailma kõige mitmekesisem okaspuuliikide piirkond. Puudest esinevad selles piirkonnas hall nulg, roheline ebatsuuga, suhkrumänd, kollane mänd (Pinus ponderosa), kalifornia lõhnaseeder, tore nulg, keerdmänd (Pinus contorta), läänemänd, Mertensi tsuuga, lühiokkaline jugapuu (Taxus brevifolia), Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), Balfouri mänd (Pinus balfouriana), mäginulg (Abies lasiocarpa), madal tamm jt.^[6]

Paljunemine

Breweri kuusk on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Puud hakkavad käbisid kandma 20–30 aasta vanuselt. Tolmlemine toimub mais-juunis. Seemned valmivad sama aasta septembris-oktoobris, misjärel käbid avanevad ja seemned hakkavad varisema. Seemneid levitab peamiselt tuul, mis kannab suure tiivaga seemneid üsna kaugele. Seemnete keskmine idanevus on 88% ja head seemneaastad järgnevad paari aasta järel. Närilised ja linnud eelistavad Breweri kuuse seemnetele teiste okaspuude seemneid ja seetõttu pole neil nende levitamisel märkimisväärset rolli.^[4]

Kasutamine

Breweri kuuse puit on pehme, raske ja rohkete oksakohtade tõttu vähese tugevusega. Selletõttu ei ole puidu majanduslik tähtsus suur. Kui Breweri kuuske on siiski raiutud, siis sorditakse see vähekvaliteetse puidu hulka, mida kasutatakse eelkõige tselluloosi toorainena paberitööstuses. Rohkem hinnatakse Breweri kuuske ilupuuna eriti Euroopas, kuna rippuvad võrsed ja tihe võra on üsna dekoratiivsed.^[4]

Viited

Välislingid

Aire de distribution de l'espèce

L’épicéa de Brewer, Picea breweriana, est un épicéa originaire de l’ouest des États-Unis. C’est une des espèces américaines les plus rares, qui est placée sur la liste rouge de l'UICN. Cet épicéa est endémique des Klamath Mountains du sud-ouest de l’Oregon et du nord-ouest de la Californie.

On le rencontre à moyenne altitude, entre 1000 et 2700 m d’altitude^[1],[2],[3]. L’épicéa de Brewer croît sur une grande variété de sols : sédimentaires, granitiques, serpentiniques ou métavolcaniques. On le rencontre surtout sur des sols superficiels, peu développés (de type entisol)^[4].

Il y pousse principalement sur les crêtes abondamment enneigées en hiver, bien arrosées à la fonte des neiges et sèches en été. Ces conditions minimisent la compétition avec d’autres essences à croissance rapide comme le sapin de Douglas. Son port pleureur fait qu’il est bien adapté à supporter un fort enneigement^[1],[2],[5].

Un exemplaire âgé de 25 ans dans un jardin

Ce conifère atteint à l’âge adulte 20 à 40 m, exceptionnellement 54 m de hauteur, avec un tronc pouvant atteindre 1,5 m de diamètre. L’écorce, fine et squameuse, est gris pourpré. La frondaison très caractéristique est constituée de branches disposées en étage dont les rameaux pleureurs, qui peuvent atteindre 2 m de longueur, tombent en franges épaisses.

L’épicéa de Brewer pousse très lentement, environ 20 à 30 cm/an. Dans sa jeunesse l’arbre a une croissance en étages constituée de branches peu nombreuses avec des rameaux courts non pleureurs. Le feuillage pleureur n’apparaît que lorsque l’arbre, âgé de 10 à 20 ans, a atteint une taille de 1,5 à 2 m^[6].

Les jeunes rameaux sont brun orangé et couverts d’une pubescence dense. Les feuilles portées sur un coussinet, à disposition radiale sont des aiguilles de 15 à 35 mm de long, légèrement comprimées, vert foncé brillant à la face supérieure, et avec deux bandes blanches de stomates à la face inférieure^[1],[2].

Par son port pleureur harmonieux l’épicéa de Brewer est très apprécié dans les jardins et les parcs, particulièrement dans le nord de la Grande-Bretagne et en Scandinavie. Il dépasse rarement 15 m en culture^[2],[6].

• Les rameaux pleureurs

• Feuillage

• Feuillage (gros plan)

• Floraison

• Cône immature

• Cône mature

Références

Hengigreni (Picea breweriana), Brewers-greni eða Sorgargreni er meðalstórt, sígrænt barrtré með breiðan, keilulaga vöxt. Megingreinarnar eru fyrst láréttar, en seinna verða þær sveigðar uppávið með lóðréttum hliðargreinum.

Lýsing

Börkurinn er fyrst ljós rauðbrúnn með fín hár. Seinna verður hann gráleitur með ljósum blettum. Gamlar greinar og stofnar fá dökk gráfjólubláan börk með afflettum, kringlóttum plötum. Knúpparnir eru egglaga og ljósbrúnir með rauðleitri hæringu.

Barrnálarnar eru framstæðar, þunnar og flatar, djúp dökkgrænar að ofan og með tvær hvítar rendur að neðan. Karlblómin eru saman í reklum við endann á sprotunum. Kvenblómin eru dökkrauð og eru hangandi á greinum í toppi trésins. Könglarnir eru sívalir með ávalt, íhvolft hreistur (nokkurnveginn eins og hjá Brúngreni), og eru þeir fyrst rauðir, og svo ljós rauðbrúnir við þroska.

Rótarkerfið er frekar flatt og grunnstætt með kröftugum, frekar útbreiddum meginrótum. Plöntur sem eru til sölu í danmörku eru oftast ágræddar á rót af rauðgreni.

• Picea breweriana í garði í Belgíu

• Grein með hangandi smágreinum

• Barr og brum á árssprota

• karlreklar

• Grein með blómum

Útbreiðsla og búsvæði

Hengigreni er upprunnið frá vestanverðri Norður Ameríku, þar sem það vex í Klamath-Siskiyou skógunum ( WWF-búsvæði) í suðvestur Oregon og norðvestur Kaliforníu. Þar er tegundin í 500-2.300 metra hæð í basískum jarðvegi ásamt Arctostaphylos patula , Quercus sadleriana, Calocedrus decurrens, Ceanothus prostratus, Pinus ponderosa, Pinus jeffreyi, Abies grandis, Abies concolor, Chimaphila umbellata, Cornus nuttallii og Taxus brevifolia^[3]

Tilvísanir

Viðbótar lesning

• Gymnosperm Database
• US Forest Service Silvics Manual
• US Forest Service - Frank Lang's Nature Notes
• Arboretum de Villardebelle - photo of cone

1. Abrams, L. 1923. Ferns to Birthworts. 1: 1–557. In L.R. Abrams (ed.) Ill. Fl. Pacific States. Stanford University Press, Stanford.
2. Flora of North America Editorial Committee, e. 1993. Pteridophytes and Gymnosperms. Fl. N. Amer. 2: i–xvi, 1–475.
3. Jepson, W. L. 1909. Fl. Calif. vol. 1. 578 pp. Cunningham, Curtiss & Welch, San Francisco.
4. Munz, P. A. & D. D. Keck. 1959. Cal. Fl. 1–1681. University of California Press, Berkeley.

Wikimedia Commons er með margmiðlunarefni sem tengist

Picea breweriana

Wikilífverur eru með efni sem tengist

Picea breweriana

Þessi líffræðigrein er stubbur. Þú getur hjálpað til með því að bæta við greinina.

Il peccio di Brewer (Picea breweriana S.Watson, 1885) è una specie di peccio, appartenente alla famiglia delle Pinaceae, endemica di una ristretta area montana al confine tra California e Oregon, negli Stati Uniti.^[1]

Etimologia

Il nome generico Picea, utilizzato già dai latini, potrebbe, secondo un'interpretazione etimologica, derivare da Pix picis = pece, in riferimento all'abbondante produzione di resina.^[2] Il nome specifico breweriana fu assegnato in onore di William Henry Brewer, botanico statunitense, che fu il primo a collezionare questa specie sui fianchi del Monte Shasta, nel 1863.^[3]

Descrizione

Strobili maschili e cono femminile

Portamento

Albero alto fino a 40 m con unico tronco che può raggiungere 1,5 m di diametro, a chioma conica; i rami e i virgulti sono pendenti; questi sono allungati, snelli, ricoperti di fine peluria, e di colore grigio-marrone.^[4]

Foglie

Le foglie sono aghiformi, piuttosto rigide, appiattite o con larga sezione triangolare, con punte smussate, di colore verde scuro nella pagina superiore, verde-bluastro nella pagina inferiore, lunghe 1,5-3 cm; hanno stomi solo inferiormente, disposti su parecchie bande. Le gemme vegetative sono lunghe 5-7 mm, con punte arrotondate, di colore grigio-marrone.^[4]

Fiori

Sono strobili maschili marroni, lunghi 2-2,5 cm.^[3]

Frutti

I coni femminili sono cilindrici, lunghi 6,5-12 cm, inizialmente color rosso-porpora scuro, poi rosso-marroni a maturazione. I macrosporofilli hanno forma a ventaglio, sono lunghi e larghi 15-20 mm, duri, con margine intero o leggermente eroso.^[4]

Corteccia

La corteccia è inizialmente grigia, poi diventa marrone con gli anni.^[4]

• Virgulti

• Aghi

• Cono maturo

• Semi

• Corteccia

• Strobili maschili

Distribuzione e habitat

Il suo areale è limitato alle Klamath Mountains, alle Siskiyou Mountains e alle Trinity Mountains. Nonostante l'habitat sia ristretto e frammentato nelle dimensioni, il Peccio di Brewer è specie rustica e tollerante sia nei confronti delle condizioni climatiche, sia nei confronti della fertilità dei suoli. Vegeta in montagna ad altitudini comprese tra i 1160 e i 2290 m, prediligendo suoli di origine vulcanica, rocciosi; il clima dell'habitat è freddo e umido, con precipitazioni annue comprese tra i 1000 e i 2800 mm, caratterizzato da inverni nevosi ed estati calde e secche. É una specie tipica delle foreste miste, in associazione con una quindicina di conifere (le più comuni sono Pseudotsuga menziesii e Abies magnifica var. shastensis), specializzata nel colonizzare i suoli meno fertili, sopportando in questo modo la competizione.^[1][4]

Tassonomia

Nonostante la condivisione dello stesso habitat e dello stesso territorio con P. engelmannii e P. sitchensis, non sono mai state osservate forme ibride o intermedie con P. breweriana; anche gli studi filogenetici ne hanno confermato la separazione genetica, suggerendo che il peccio di Brewer sia la specie di peccio più antica del nordamerica occidentale, relitto dell'era Terziaria.^[1][4]

Usi

Il suo legno, di bassa qualità, non ha particolari utilizzi. In Europa questo peccio ha avuto un buon successo come albero ornamentale.^[1]

Conservazione

Ha un areale primario di circa 775 km² e un areale secondario di circa 12000 km², e nelle 6-8 località dove vegeta è una specie abbastanza comune, anche se con segni di declino. I rischi maggiori per la conservazione della specie sono legati principalmente ai cambiamenti climatici e alla possibilità di incendi boschivi, che sono in grado di estinguerne una intera subpopolazione. Per questi motivi viene classificata come specie vulnerabile nella Lista rossa IUCN.^[1]

Note

Brevero eglė (lot. Picea breweriana, angl. Brewer's Spruce) – pušinių (Pinaceae) šeimos, eglių (Picea) genties visažalis spygliuotis medis. Paplitęs JAV vakaruose, Oregone ir Kalifornijoje, Klamato kalnuose. Auga 1000–2700 m aukštyje.

Aukštis apie 20-40 m (kartais iki 54 m). Kamieno skersmuo 1,5 m ir daugiau. Spygliai 15-35 mm ilgio, tamsiai žali. Kankorėžiai cilindriški, 8-15 cm ilgio, 2 cm pločio.

Brevero eglė auginama kaip dekoratyvinis augalas Europoje.

Breverio eglės spygliai

Vikiteka

Brewers treurspar (Picea breweriana) is een spar uit het westen van de Verenigde Staten. In het Engels wordt ze zowel met Brewer spruce als met weeping spruce aangeduid.^[2] De soort is vernoemd naar William Henry Brewer, professor plantkunde aan Yale.^[3][4]

Het is een van de zeldzaamste Amerikaanse soorten, die op de Rode Lijst van de IUCN geplaatst werd. De soort is endemisch in de Klamath Mountains, zuidwest Oregon en noordwest Californië, waar deze groeit op hoogte van 1000 tot 2700 m.^[5][6][7] Picea breweriana groeit zowel op sedimentaire als op granietachtige, serpentijn of metavolcanische gesteenten, vooral op ondiepe gronden.^[2] Men treft hem vooral aan op kammen die fel besneeuwd worden in de winter, veel dooiwater krijgen in de lente en droog staan in de zomer. Deze ruwe omstandigheden verminderen de concurrentie met andere snel groeiende soorten zoals de douglasspar (Pseudotsuga menziesii). Door zijn treurende habitus is hij goed aangepast aan zware sneeuwval.^[5][6][8]

Een vijfentwintig jaar oude boom in een tuin

Op volwassen leeftijd bereikt de boom een hoogte van 20-40 m (bij uitzondering tot 54 m) en heeft een stam met een diameter tot 1,5 m. De bast is paarskleurig met harde, ronde schilfers. De kroon bestaat uit in etages geplaatste takken met tot 2 m lange hangende twijgen, die als een gordijn omlaag hangen.

Picea breweriana groeit traag, 20 tot maximum 30 cm/jaar. Jonge bomen hebben alleen omhooggerichte, slanke takken zonder hangende twijgen. De hangende twijgen verschijnen pas als de tien- tot twintigjarige boom een hoogte van 1,5-2 m heeft bereikt.^[9]

De jonge twijgen zijn oranjebruin en fijn donzig behaard. De bladeren, die rondom de twijgen zijn gerangschikt, zijn 1,5-3,5 cm lange, afgeplatte naalden. Zij hebben een glanzende donkergroene bovenzijde en zijn voorzien van twee smalle witte banden met huidmondjes aan de onderzijde.^[5][6]

Wegens zijn elegante, treurende habitus wordt Picea breweriana zeer geprezen en in tuinen en parken geplant, vooral in het noorden van de Britse Eilanden en in Scandinavië. De hoogte van gekweekte exemplaren bedraagt zelden meer dan 15 m.^[6][9]

Fotogalerij

• Hangende twijgen

• Gebladerte

• Detail bladeren

• Bloei

• Jonge kegel

• Rijpe kegel

Externe links

• Flora of North America: Picea breweriana
• Catalogue of Life: Picea breweriana
• ITIS * North America: Picea breweriana^{[dode link]}
• NCBI Taxonomy: Picea breweriana
• GRIN Taxonomy: Picea breweriana^{[dode link]}
• Picea breweriana in Jepson Manual
• USDA profiel van Picea breweriana
• Picea breweriana op Conifer Country
• Foto’s van Picea breweriana

Zie de categorie Picea breweriana van Wikimedia Commons voor mediabestanden over dit onderwerp.

Świerk Brewera (Picea breweriana S. Watson) – gatunek drzewa z rodziny sosnowatych (Pinaceae). Występuje na terenie Ameryki Północnej w Stanach Zjednoczonych^[2]. Jest endemitem^[5] gór Siskiyou oraz masywu Shasta na granicy Oregonu i Kalifornii^[6].

Morfologia

Liście

Kora

Nasiona

Pokrój

Drzewo dorastające 35 m wysokości o stożkowej, płaczącej sylwetce. Z jego cienkich konarów zwisają długie pędy boczne^[6].

Kora

U młodych osobników matowa, szaroróżowa, z czasem zmienia zabarwienie na purpurowoszare i pokrywa się wyraźnymi, owalnymi łuskami, które na krawędziach odstają od pnia.

Liście

Igły od 1,5 do 3 cm długości^[7]. Miękkie, osadzone wokół pędów i nieco nachylone w kierunku ich przyrostu. Wierzch ciemnozielony, błyszczący (z czasem matowieje), na spodzie widoczne dwa białe paski^[6]. W przekroju spłaszczone lub trójkątne. Wierzchołek tępy^[7].

Kwiaty

Kwiaty męskie żółte lub czerwone, umiejscowione na zakończeniach zwisających pędów. Kwiaty żeńskie ciemnoczerwone, cylindryczne, wyrastające tylko na najwyżej położonych gałęziach^[6].

Szyszki

Szyszki cylindryczne o długości 10-12 cm i jasnobrązowym zabarwieniu^[6].

Biologia i ekologia

Rozwój

Fanerofit. Roślina jednopienna, wiatropylna. Pochodzi z regionów o znacznych opadach śniegu, a jego zwisający pokrój stanowi naturalny mechanizm przeciwdziałający zaleganiu śniegu na gałęziach^[6].

Siedlisko

Rośnie w lasach gór Siskiyou na wysokości od 1000-2300 m n.p.m.^[8]

Zastosowanie

Roślina ozdobna

Często sadzony w parkach, ogrodach i arboretach^[6].

Przypisy

• 1 Таксономічні зауваження
• 2 Поширення, екологія
• 3 Опис
• 4 Використання
• 5 Загрози та охорона
• 6 Посилання
• 7 Галерея

Picea breweriana là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được S.Watson miêu tả khoa học đầu tiên năm 1885.^[1]

Chú thích

Liên kết ngoài

• Phương tiện liên quan tới Picea breweriana tại Wikimedia Commons
• Dữ liệu liên quan tới Picea breweriana tại Wikispecies
• Vườn thực vật hoàng gia Kew; Đại học Harvard; Australian Plant Name Index (biên tập). “Picea breweriana”. International Plant Names Index. Truy cập ngày 9 tháng 8 năm 2013.

Bài viết liên quan đến Bộ Thông này vẫn còn sơ khai. Bạn có thể giúp Wikipedia bằng cách mở rộng nội dung để bài được hoàn chỉnh hơn.

• x
• t
• s

• Picea pendula S.Watson, nom. subnud.
• Pinus breweriana (S.Watson) Voss

• 1 Ботаническое описание
• 2 Распространение
• 3 Охрана
• 4 Классификация
• 5 Примечания
• 6 Литература
• 7 Ссылки

布魯爾氏雲杉（Brewer spruce、Brewer's weeping spruce、weeping spruce，學名：Picea breweriana）^[2]是雲杉屬的一種大型常綠喬木，高20至40米。它是極為稀有的一種雲杉，原產地局限於北美克拉马斯山脉海拔1000-2700米處^[3][4][5]。後作為一種園藝植物引種到世界其他地區 ^[6][7]。 其種加詞來自美國植物學家威廉·亨利·布魯爾的姓^[8][9]。

參考文獻