Math o redynen yw Rhedynen-woodsia hirgul sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Woodsiaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Woodsia ilvensis a'r enw Saesneg yw Oblong woodsia.[1] Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Coredynen Hirgul.
Math o redynen yw Rhedynen-woodsia hirgul sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Woodsiaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Woodsia ilvensis a'r enw Saesneg yw Oblong woodsia. Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Coredynen Hirgul.
Kapradinka skalní (Woodsia ilvensis) je stálezelená kapradina malého vzrůstu. Její vědecké rodové jméno odkazuje na anglického botanika J. Woodse.
Kapradinka skalní je menšího vzrůstu, 7–15 cm dlouhá v přízemní růžici. Čepel je v obrysu úzce podlouhlá, kopinatá, 5–11 cm dlouhá a 1,5–3,0 cm široká. Vřeteno listu a čepele je na spodní straně hojně pletivnaté a chlupaté, na svrchní straně je lysá, zpravidla tmavozeleně zbarvená. Listy jsou zpeřené. Po každé straně má 8–16 lístků, nejdolejší lístek je většinou nápadně menší a značně oddálený od sousedního vyššího lístku. Listy jsou spíše delší než široké, na vrcholu tupé až špičaté. Řapík je kratší nebo tak dlouhý jako čepel, pletivnatý, hnědočervený a lesklý. Výtrusy jsou nejčastěji 40–50 µm dlouhé a 30–38 µm široké.
Vyskytuje se na suchých skalách a skalkách, sutích, kamenitých svazích, ale především na vyvřelých horninách (znělec, čedič, apod.)
Její ohrožení spočívá v možném zarůstání a zastínění skalek. V České republice je tato kapradinka chráněná zákonem jako silně ohrožený druh. V Červeném seznamu je zařazena mezi silně ohrožené druhy.
V České republice se vyskytuje roztroušeně, především v severozápadních a západních oblastech (Milešovské a Verneřické středohoří, Lužické hory a Ralsko), na vrcholových skalách a sutích. Na Moravě vzácně. Celkově je rozšířena v Severní Evropě, Severní Americe a Grónsku.
Obrázky, zvuky či videa k tématu kapradinka skalní ve Wikimedia Commons
Kapradinka skalní (Woodsia ilvensis) je stálezelená kapradina malého vzrůstu. Její vědecké rodové jméno odkazuje na anglického botanika J. Woodse.
Der Rostrote Wimperfarn (Woodsia ilvensis), auch Südlicher Wimperfarn genannt, ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Wimperfarne (Woodsia) innerhalb der Familie der Wimperfarngewächse (Woodsiaceae).
Der Rostrote Wimperfarn ist eine ausdauernde krautige Pflanze, die Wuchshöhen von 10–20 Zentimetern erreicht. Er besitzt einen vielköpfiges, kurzes Rhizom, das dicht mit den Überresten der Wedelstiele besetzt ist. Der 1,5 bis 11 Zentimeter lange Wedelstiel ist im unteren Teil schwarz sowie dicht mit lanzettlichen Spreuschuppen besetzt, im oberen Teil ist er glänzend rotbraun und seine Spreuschuppen sind pfriemenförmig. Der Wedelstiel besitzt in der Mitte eine leicht knotige Verdickung, die Abbruchstelle der Wedel. Der Wedelstiel ist kürzer oder höchstens so lang wir die Wedelspreite. Die Wedelspreite ist grün, grau-grün oder bräunlich-grün, im Umriss länglich-lanzettlich und gefiedert und mit zahlreichen gebogenen Haaren besetzt. Die Spreite besitzt auf jeder Seite 7 bis 20 Fiedern; sie sind kurz gestielt, meist alle 1,5- bis 2-mal so lang wie breit und selbst wieder fiederschnittig. Die Spreite ist unterseits wie auch auf den Fiedern dicht mit bleichen Spreuschuppen und Haaren besetzt. Die Fiederabschnitte sind eiförmig, abgerundet und leicht kerbig gesägt.
Die Sori sind meist dem Rand genähert und schließlich zusammenfließend. Ihre Schleier (Indusien) sind fransig zerschlitzt.
Die Sporenreife ist im Juli und August.
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 78, seltener 82.[1]
Sein zirkumpolares Verbreitungsgebiet liegt in Nordeuropa, in Europa kommt er zerstreut von den Alpen und Mittelgebirgen bis zu den Karpaten und dem Kaukasus vor. Außerdem gedeiht er in Sibirien, Zentralasien, Nordamerika und Grönland.
Der Rostrote Wimperfarn gedeiht in Mitteleuropa in Felsspalten an trockenen, exponierten oder leicht beschatteten, kalkarmen, aber basenreichen Silikat-Felsen und Steinschutthalden. Er ist eine Charakterart des Woodsio-Asplenietum aus dem Verband Androsacion vandellii, kommt aber auch in Gesellschaften der Verbände Androsacion alpinae oder Galeopsion vor.[2]
Die ökologischen Zeigerwerte nach Landolt & al. 2010 sind in der Schweiz: Feuchtezahl F = 3w (mäßig feucht aber mäßig wechselnd), Lichtzahl L = 4 (hell), Reaktionszahl R = 2 (sauer), Temperaturzahl T = 2+ (unter-subalpin und ober-montan), Nährstoffzahl N = 2 (nährstoffarm), Kontinentalitätszahl K = 3 (subozeanisch bis subkontinental).[3]
Die Erstveröffentlichung erfolgte 1753 unter dem Namen (Basionym) Acrostichum ilvense durch Carl von Linné in Species Plantarum, 2, S. 1071. Die Neukombination zu Woodsia ilvensis (L.) R.Br. wurde 1810 durch Robert Brown in Prodromus Florae Novae Hollandiae, S. 158 veröffentlicht.[4] Der Gattungsname Woodsia ehrt den englischen Architekten und Botaniker Joseph Woods (1776–1864).[5] Das Artepitheton ilvensis leitet sich von lateinisch Ilva für Elba her; es beruht auf einer Verwechslung, da diese Farnart auf Elba nicht vorkommt.
Weitere Synonyme für Woodsia ilvensis (L.) R.Br. sind: Aspidium rufidulum (Michx.) Sw., Athyrium rufidulum (Michx.) A.A.Eaton, Nephrodium rufidulum Michx., Notholaena rufidula (Michx.) Desv., Notholaena setigera Desv., Polypodium ilvense (L.) Vill., Woodsia frigida Gand., Woodsia hyperborea var. rufidula (Michx.) W.D.J.Koch, Woodsia ilvensis var. rufidula (Michx.) Asch. & P.Graebn., Woodsia raiana Newman, Woodsia subcordata Turcz., Woodsia uralensis Gand., Woodsia rufidula (Michx.) L.C.Beck.[4]
Der Rostrote Wimperfarn (Woodsia ilvensis), auch Südlicher Wimperfarn genannt, ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Wimperfarne (Woodsia) innerhalb der Familie der Wimperfarngewächse (Woodsiaceae).
Woodsia ilvensis, commonly known as oblong woodsia,[3] is a fern found in North America and northern Eurasia. Also known as rusty woodsia or rusty cliff fern, it is typically found on sunny, exposed cliffs and rocky slopes and on thin, dry, acidic soils.[2][4][5][6]
Its distribution is circumpolar. It is most abundant in Scandinavia, the Ural and Altai mountains and the eastern United States.[6] It is also found in Japan,[4] Alaska, Canada, coastal Greenland and various European locations including the Alps.
It is considered "Threatened" or "Endangered" in the states of Illinois, Iowa, and Maryland and "Presumed Extirpated" in Ohio.[1][2] Also found in West Virginia and North Carolina, it is the most common Woodsia species in the US.[5]
Its UK distribution is confined to Angus and the Moffat Hills in Scotland, north Wales and Teesdale and the Lake District in England.[6] There are fewer than 90 wild clumps in the whole of the UK, where it is on the edge of its natural range and is considered to be "Endangered".[6][7] For this reason it became a protected species in the UK in 1975 under the Conservation of Wild Creatures and Wild Plants Act.[8]
The plant was first identified as a separate species from specimens collected in Scotland in Bolton's 1785 publication Filices Britannica. Bolton distinguished between Acrostichum ilvense and Acrostichum alpina, now Woodsia ilvensis and Woodsia alpina respectively, which had previously been conflated.[6] The genus Woodsia was established in 1810 by Robert Brown, who named it after the English botanist Joseph Woods.[5][6] "Ilvensis" is the genitive form of the Latin name for the island of Elba.[4]
The leaves are typically 6 inches long and 1 inch wide, with stiff, erected pointed tips and cut into 12 nearly opposite stemless leaflets. The underside of the leaves are covered in white woolly fibres, which later turn rusty brown.[9]
Oblong woodsia came under severe threat from Victorian fern collectors in the mid 19th century in Scotland, especially in the Moffat Hills. These hills once had the most extensive UK populations of the species but there now remain only a few small colonies whose future is under threat. This period of collecting became known as pteridomania (or "fern-fever"). The Royal Botanic Garden Edinburgh plan to use cultivated specimens and a spore bank to restore depleted wild populations.[6]
Woodsia ilvensis, commonly known as oblong woodsia, is a fern found in North America and northern Eurasia. Also known as rusty woodsia or rusty cliff fern, it is typically found on sunny, exposed cliffs and rocky slopes and on thin, dry, acidic soils.
Ida-kiviürt (Woodsia ilvensis) on kiviürdi perekonda kuuluv sõnajalgtaim.
Ida-kiviürt kasvab õhukestel kuivadel happelistel muldadel, tavaliselt päikesepoolsel kivisel või kaljusel pinnasel.
Ta on Eestis väga haruldane. Levinud on ta Briti saartel, Alpides, Skandinaavias, Altais, Uuralites, Jaapanis, Alaskal, USA ida- ja põhjaosas ning Gröönimaa rannikul.
Esimest korda määratles ida-kiviürdi omaette liigina James Bolton 1785. Ta kirjeldas liigid Acrostichum ilvense ja Acrostichum alpina, mida tänapäeval tuntakse liikidena Woodsia ilvensis ja Woodsia alpina. Perekonna Woodsia määratles Robert Brown 1810, nimetades selle inglise botaaniku Joseph Woodsi järgi. Liiginimi ilvensis tähendab ladina keeles Elba saart.
Ida-kiviürdi lehed on tavaliselt 15 cm pikad ja 2,5 cm laiad, jäiga ülespoole suunatud otsaga, jagunevad 12 vastamisi paiknevaks hõlmaks. Lehe alakülg on kaetud valge vilja kiuga, mis muutub hiljem roostepruuniks.
Šotimaa ida-kiviürte kahjustas tugevalt 19. sajandil Briti saartel levinud sõnajalgade kasvatamise moehullus. Suured sõnajalakolooniad sattusid selle tulemusena väljasuremiseohtu ja mitmes piirkonnas Šotimaal surigi ida-kiviürt välja.
Ida-kiviürt (Woodsia ilvensis) on kiviürdi perekonda kuuluv sõnajalgtaim.
Ida-kiviürt kasvab õhukestel kuivadel happelistel muldadel, tavaliselt päikesepoolsel kivisel või kaljusel pinnasel.
Ta on Eestis väga haruldane. Levinud on ta Briti saartel, Alpides, Skandinaavias, Altais, Uuralites, Jaapanis, Alaskal, USA ida- ja põhjaosas ning Gröönimaa rannikul.
Esimest korda määratles ida-kiviürdi omaette liigina James Bolton 1785. Ta kirjeldas liigid Acrostichum ilvense ja Acrostichum alpina, mida tänapäeval tuntakse liikidena Woodsia ilvensis ja Woodsia alpina. Perekonna Woodsia määratles Robert Brown 1810, nimetades selle inglise botaaniku Joseph Woodsi järgi. Liiginimi ilvensis tähendab ladina keeles Elba saart.
Ida-kiviürdi lehed on tavaliselt 15 cm pikad ja 2,5 cm laiad, jäiga ülespoole suunatud otsaga, jagunevad 12 vastamisi paiknevaks hõlmaks. Lehe alakülg on kaetud valge vilja kiuga, mis muutub hiljem roostepruuniks.
Šotimaa ida-kiviürte kahjustas tugevalt 19. sajandil Briti saartel levinud sõnajalgade kasvatamise moehullus. Suured sõnajalakolooniad sattusid selle tulemusena väljasuremiseohtu ja mitmes piirkonnas Šotimaal surigi ida-kiviürt välja.
Karvakiviyrtti (Woodsia ilvensis) on pienikokoinen, paahteisten kallioiden saniaislaji.
Karvakiviyrtin maavarsi on lyhyt ja pysty. 5–20 cm pitkät, kertaalleen parilehdykkäiset lehdet kasvavat kimppuina. Lehtiruoti ja keskiranka ovat tiheäsuomuisia ja -karvaisia. Lehtilapa on kapeanpuikea. Lehdykät ovat kapeanpuikeita, liuskaisia, alta tiheäsuomuisia ja -karvaisia. Itiöpesäkeryhmät ovat pyöreitä ja ne ovat pitkien katesuomukarvojen ympyröimiä. Karvakiviyrtin itiöt kypsyvät Suomessa heinä-elokuussa. Vanhat lehtiruotien tyviosat jäävät törröttämään moniksi vuosiksi kasvin juureen.[1]
Karvakiviyrtti muistuttaa paljon tunturikiviyrttiä (W. alpina), jonka kanssa se myös voi risteytyä.[2]
Euroopassa karvakiviyrtin päälevinneisyysalue painottuu Norjaan, Ruotsiin, Suomeen ja Venäjän Karjalaan ja edelleen itään Uralille saakka. Muualla Euroopassa levinneisyysalue on laikuttaisempi. Sitä tavataan muun muassa Islannissa, Skotlannissa, Saksassa, Puolassa, Alpeilla ja Karpaateilla. Aasian puolella laji on levinnyt laajalle Siperiassa. Pohjois-Amerikassa sitä tavataan Alaskassa, Kanadassa ja Yhdysvaltain pohjoisosissa.[2] Suomessa karvakiviyrttiä kasvaa koko maassa. Etelä- ja Itä-Suomessa laji on tavallinen, pohjoisempana se harvinaistuu ja puuttuu paikoitellen kokonaan.[1][3]
Karvakiviyrtti kasvaa kuivilla ja tavallisesti paisteisilla, karuilla kallioilla, louhikoissa ja isoilla metsäkivillä. Toisinaan se esiintyy myös varjoisilla paikoilla.[1]
Karvakiviyrtti (Woodsia ilvensis) on pienikokoinen, paahteisten kallioiden saniaislaji.
Woolsia ilvensis, ou woodsie de l'île d'Elbe[2], est une espèce de fougères du genre Woodsia appartenant à la famille des Woodsiaceae que l'on trouve au nord de l'Amérique et en Eurasie, dans les régions froides.
Cette espèce se rencontre dans les régions circumboréales, en Alaska, sur le littoral du Groenland, abondamment en Scandinavie, et aussi dans les Alpes, l'Oural et l'Altaï et la taïga de Sibérie, ainsi qu'au Canada et au nord-est des États-Unis (où elle est considérée comme en danger d'extinction dans certains États[3]). On peut la trouver également au nord du Japon. En Grande-Bretagne, on ne la trouve que sur certaines falaises du nord de l'Écosse, à Angus, du nord du Pays de Galles et du Lake District. L'espèce y est donc en danger d'extinction[4]. En République tchèque son statut est fortement critique et critique en Pologne.
Elle apprécie les falaises et les pentes rocheuses exposées au soleil sur des sols acides. Elle supporte des hivers jusqu'à -40°.
Cette espèce a été décrite la première fois par Carl von Linné sous le nom d'Acrostichum ilvense en 1753[5], puis redéfinie par Robert Brown sous son nom actuel en 1813.
Cette fougère possède des rhizomes dressés avec des pétioles abondants de longueur plus ou moins égale, aux écailles uniformément brunes. Ses frondes lancéolées mesurent 4,5 à 25 × 1,2 à 3,5 cm.
Woolsia ilvensis, ou woodsie de l'île d'Elbe, est une espèce de fougères du genre Woodsia appartenant à la famille des Woodsiaceae que l'on trouve au nord de l'Amérique et en Eurasie, dans les régions froides.
Wikilífverur eru með efni sem tengist Liðfætlu „Woodsia ilvensis (L.) R. Br“. PLANTS Profile. United States Department of Agriculture. Sótt 18. júní 2008. „Woodsia ilvensis (Linnaeus) R. Brown, Trans. Linn. Soc. London, Bot. 11: 173. 1813“. Pteridophytes and Gymnosperms. Flora of North America. 2. Oxford University Press. 1993. ISBN 978-0-19-508242-5. Sótt 18. júní 2008.
De roestbruine wimpervaren (Woodsia ilvensis) is een kleine rotsvaren uit de familie Woodsiaceae. Het is een zeldzaam varentje met een circumboreale verspreiding dat vooral te vinden is in bergachtige gebieden zoals Scandinavië en de Alpen.
Het geslacht Woodsia werd vernoemd naar de Britse botanicus Joseph Woods (1776-1864). De soortaanduiding ilvensis is ageleid van de Latijnse naam voor het eiland Elba.
Woodsia ilvensis is een overblijvende, kruidachtige plant met een losse bundel van kleine blaadjes op een kort, opgericht rizoom. De blaadjes zijn eenvormig, tot 20 cm lang en 4 cm breed, lancetvormig tot lang ovaal, het breedst onder het midden, ten hoogste tweemaal geveerd. Langs weerszijden van de bladspil zitten paarsgewijs 10 tot 20 paar ongesteelde, veerspletige tot veerdelige bladslipjes, de onderste paren gereduceerd, met een gave of gezaagde bladrand die dikwijls naar beneden omkrult. Het blad is zacht en dik, aan de bovenzijde zilvergrijs gekleurd, de onderzijde aanvankelijk wit behaard, bij rijpheid roestbruin verkleurend (vandaar de naam Rusty Woodsia).
De bladsteel is half zo lang tot even lang als de bladschijf, bruin tot purper gekleurd, met roodbruine, lancetvormige schubben, vooral aan de basis, en multicellulaire beharing hoger op de steel, en twee langwerpige vaatbundels die naar de top toe samensmelten tot één, U-vormige vaatbundel. De stelen breken af op halve hoogte, en de resten van de oude bladstelen blijven zichtbaar op het rizoom.
De sporenhoopjes zijn klein en rond liggen langs de rand van de bladslippen. Ze zijn voorzien van kleine, onopvallende membraanachtige dekvliesjes. De sporen zijn rijp in de zomer.
Woodsia ilvensis prefereert rotsige, silicaatrijke plaatsen in volle zon of halfschaduw, zoals kliffen en rotsachtige hellingen.
Het varentje komt wereldwijd voor in koude en gematigde streken van het noordelijk halfrond, bij voorkeur in bergachtige streken.
In Europa komt de soort vooral voor in Scandinavië, het Oeral- en het Altajgebergte, maar is ook in de Alpen en in Schotland, het noorden van Wales, Teesdale en het Lake District te vinden, zij het vrij zeldzaam tot zeldzaam.
Daarbuiten vooral in de oostelijke Verenigde Staten, Alaska, Canada, Groenland en in Japan.
Woodsia ilvensis heeft nog enkele nauwe verwanten met een vergelijkbare habitatkeuze. Woodsia alpina is een rotsvarentje van kalkgesteente dat ook in de Alpen voorkomt, maar minder geschubd en behaard is en minder maar meer geveerde bladslipjes heeft.
Verder is dit varentje door zijn grootte en bladvorm met geen enkel ander te verwarren.
De roestbruine wimpervaren (Woodsia ilvensis) is een kleine rotsvaren uit de familie Woodsiaceae. Het is een zeldzaam varentje met een circumboreale verspreiding dat vooral te vinden is in bergachtige gebieden zoals Scandinavië en de Alpen.
Lodnebregne (latin: Woodsia ilvensis) er en art av bregner innenfor lodnebregneslekten i storburknefamilien (Woodsiaceae). Den er en av tre arter fra denen slekten som vokser i Norge.
Plantene er små, 10-20 cm høye og lodne og med tette rosettblad og oppstigende jordstengel. Bladene er mattgrønne, smale og finnet (fliket) 1-2 ganger. Bladplaten er tykk, lang og slank, lansettformet. Primærflikene er gradvis mer glisne og mindre nedover stilken, nederst er de bare så vidt lengre enn de er brede, lenger oppe er de inntil dobbelt så lange som brede.
Arten vokser på den nordlige halvkule. Den trives på berg, ur og i steinete skogsterreng. I Norge vokser lodnebregne i hele lavlandet, og opp til 1.315 moh. i Hardanger. I Sibir vokser varianten Woodsia ilvensis var. taigichensis.
Den danner også hybrid med fjell-lodnebregne, nemlig hybriden Woodsia alpina x ilvensis, som vokser i Norge.
Lodnebregne (latin: Woodsia ilvensis) er en art av bregner innenfor lodnebregneslekten i storburknefamilien (Woodsiaceae). Den er en av tre arter fra denen slekten som vokser i Norge.
Plantene er små, 10-20 cm høye og lodne og med tette rosettblad og oppstigende jordstengel. Bladene er mattgrønne, smale og finnet (fliket) 1-2 ganger. Bladplaten er tykk, lang og slank, lansettformet. Primærflikene er gradvis mer glisne og mindre nedover stilken, nederst er de bare så vidt lengre enn de er brede, lenger oppe er de inntil dobbelt så lange som brede.
Arten vokser på den nordlige halvkule. Den trives på berg, ur og i steinete skogsterreng. I Norge vokser lodnebregne i hele lavlandet, og opp til 1.315 moh. i Hardanger. I Sibir vokser varianten Woodsia ilvensis var. taigichensis.
Den danner også hybrid med fjell-lodnebregne, nemlig hybriden Woodsia alpina x ilvensis, som vokser i Norge.
Multimedia w Wikimedia Commons Rozrzutka brunatna (Woodsia ilvensis (L.) R. Br.) – gatunek rośliny z rodziny rozrzutkowatych (Woodsiaceae).
Gatunek arktyczno-alpejski. Występuje wokółbiegunowo w Ameryce Południowej, Azji i Europie. W Polsce występuje tylko na jednym stanowisku – na górze Wdżar w paśmie łączącym Lubań z Pieninami. Dawniej podawane dwa stanowiska (w Górach Sowich i na Pomorzu Zachodnim) już nie istnieją[3].
Bylina, hemikryptofit. Roślina reglowa. Rośnie na piargach i w szczelinach skał andezytowych. Zarodnie dojrzewają w lipcu i sierpniu. Gatunek charakterystyczny dla rzędu Androsacetalia vandelli[4]. Liczba chromosomów 2n=82[3].
Roślina objęta w Polsce ścisłą ochroną gatunkową od 2004 roku[5][6].
Kategorie zagrożenia gatunku:
Rozrzutka brunatna (Woodsia ilvensis (L.) R. Br.) – gatunek rośliny z rodziny rozrzutkowatych (Woodsiaceae).
Hällebräken (Woodsia ilvensis) är en växtart i familjen ormbunksväxter.
Wikimedia Commons har media som rör Hällebräken.
Hällebräken (Woodsia ilvensis) är en växtart i familjen ormbunksväxter.
Формує розетку вай, що відходять від короткого кореневища. Листки до 20 см завдовжки і шириною 4 см, від ланцетної до довгасто-овальної форми. Черешок зазвичай коричневий або темно-фіолетовий, вдвічі коротший пластини. Черешок і пластинка густо опушені бурими лусочками та членистими волосками. Спори маленькі й круглі, 42–50 мікрон. Хромосом: 2n = 82–84.
Зустрічається в усьому світі в холодних і помірних областях Північної півкулі, переважно в гірських районах. Вид поширений у країнах центральної й північної Європи (у тому числі в Україні), Кавказу, Азії та Північної Америки. Населяє ущелини в основному на нейтральних породах.
В Україні — поодинокі місця зростання в Карпатах та Центральному Поліссі. Адм. регіони: Жт, Зк. Охороняють в пам'ятці природи «Скеля Крашевського» біля м. Житомира. Природоохоронний статус виду: Зникаючий. Заборонено несанкціоноване збирання рослин (у тому числі гербаризацію), порушення умов місць зростання (у тому числі видобуток каміння).
Це незавершена стаття про Папороті.Woodsia ilvensis là một loài thực vật có mạch trong họ Woodsiaceae. Loài này được (L.) R. Br. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1815.[3]
Woodsia ilvensis là một loài thực vật có mạch trong họ Woodsiaceae. Loài này được (L.) R. Br. miêu tả khoa học đầu tiên năm 1815.
岩蕨（学名：Woodsia ilvensis）为岩蕨科岩蕨属下的一个种。
这是一篇與植物相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 
.jpg)
.jpg)
