Aediiris ehk aed-võhumõõk (Iris × germanica) on võhumõõgaliste sugukonda iirise perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaimeliik.
Aediiris on levinud püsilill. Tema õied on reeglina maheda ja meeldiva lõhnaga. Aediiris sobib hästi kasutamiseks haljastuses, lilleseadetes ja kimpudes, pärgades, ka vaasis lõikelillena. Oma ladinakeelse nimetuse Iris × germanica on taim saanud, kuna iiriste aretamisega on aktiivselt tegelenud mitmed Saksa botaanikud (K. Foerster, W. Seyffert jt.)[1] Käesolevaks ajaks on maailmas aretatud üle 50 000 aediirise sordi.[1] Üks esimesi aediiriste kasvatajaid oli De Bure, kes aretas neid 1830. aastatel,inglise aretaja Barr andis 1880 välja oma esimese iiriste kataloogi. Ferdinand Cayeuxi aretas Prantsusmaal iiriseid ja sellest on välja kasvand praeguseni tegutsev firma Cayeux.
Aediirisele on iseloomulikud maasisesed, ka osaliselt mullapinnal paiknevad lihakad risoomid läbimõõduga 1,5–4 cm. Aediiriste lehed on mõõkjad, koondunud lehvikukujuliselt kimpudesse.
Aediiris on Prantsusmaa rahvuslill.[2]
Aediiris ehk aed-võhumõõk (Iris × germanica) on võhumõõgaliste sugukonda iirise perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaimeliik.
Aediiris on levinud püsilill. Tema õied on reeglina maheda ja meeldiva lõhnaga. Aediiris sobib hästi kasutamiseks haljastuses, lilleseadetes ja kimpudes, pärgades, ka vaasis lõikelillena. Oma ladinakeelse nimetuse Iris × germanica on taim saanud, kuna iiriste aretamisega on aktiivselt tegelenud mitmed Saksa botaanikud (K. Foerster, W. Seyffert jt.) Käesolevaks ajaks on maailmas aretatud üle 50 000 aediirise sordi. Üks esimesi aediiriste kasvatajaid oli De Bure, kes aretas neid 1830. aastatel,inglise aretaja Barr andis 1880 välja oma esimese iiriste kataloogi. Ferdinand Cayeuxi aretas Prantsusmaal iiriseid ja sellest on välja kasvand praeguseni tegutsev firma Cayeux.
Aediirisele on iseloomulikud maasisesed, ka osaliselt mullapinnal paiknevad lihakad risoomid läbimõõduga 1,5–4 cm. Aediiriste lehed on mõõkjad, koondunud lehvikukujuliselt kimpudesse.
Aediiris on Prantsusmaa rahvuslill.