Harilik saimiri (Saimiri sciureus) on karbusahvlaste sugukonda kuuluv ahv, kes elab Lõuna-Ameerika troopilistel aladel.
Looma keskmine pikkus on 80 cm, millest 50 cm moodustab saba. Ta on kerge ja kiitsaka kehaehitusega – keskmine isane isend kaalub 740 g ja emane 635 g. Tema keha katab hall ja jalgu erkkollane või oranž karvkate. Ta on perekonna Cebidae väikseim esindaja.[3]
Harilikku saimirit võib leida Amazonase jõgikonnast Brasiilia, Colombia, Ecuadori, Prantsuse-Guajaana, Guajaana, Peruu, Suriname ja Venezuela territooriumitelt.[4] Väikseid populatsioone on ümberasustatud ka Floridasse ja paljudele kariibi mere saartele.[5] 2010. aastal hakati karilikku saimirit pidama invasiivseks liigiks, kuna ta ohustas tugevalt Lääne-Brasiilia vihmametsades elavate ohustatud linnuliike, süües ära nende munad.[6] Harilik saimiri eelistab elada puulatvade alumistes osades, harvem liigub ta ka maapinnal või latvade kõrgemates osades. Ta eelistab taimestikku, mis pakub head kaitset röövlindude eest. Saimiri eelistab tavaliselt hooajaliste mõjutustega metsi, jõe servaala metsi, lammialasid ja sekundaarseid metsi.
Harilik saimiri on nii putuk- kui ka taimtoiduline loom eelistades marjataolisi vilju puude latvades. 75–80% päevasest ajast kulutab see loom toidu otsimisele. Vangistuses olevatele isenditele söödetakse ka erinevaid puuvilju, nagu õunad, apelsinid, viinamarjad ja banaanid. Samuti võivad nad toiduks tarvitada ka erinevaid juurvilju, nagu salatit, varssellerit ja sibulat.[7] Ka erinevad putukad ja väiksed selgroogsed, nagu puukonnad kuuluvad nende söögilauale. Suure oma joogivajadusest rahuldab see loom läbi toidu. Samas ei ole ka harvad juhud, kui ta võib tarbida ka puude süvistesse kogunenud või maapinnal asuvate lompide vett. Kui puuvilju napib võib saimiri toiduks kasutada ka nektarit. Kuival hooajal on saimiri võimeline ära elatuma ka ainult loomsest toidust. On täheldatud ka, et enamus troopilises vihmametsas olevast taimsest (puuviljad) toidust paikneb väikestel maa-aladel, mistõttu tuleb saimiril tihti ressursside pärast võitlusse astuda ka muude oma perekonda kuuluvate ahvilistega näiteks S. boliviensisega.
Aeg, mida üks isend kulutab toidu otsimisele, sõltub täielikult sellest liigist. Kui tegemist on puuviljade või mõne muu lihtsalt kätte saadava toiduga, siis on ajakulu minimaalne, vastasel juhul võib loom kulutada väga pika aja toiduotsinguks. Otsimise protsess on samuti saimirile meelelahutuse eest. Tihti on täheldatud, et vangistuses elavad isendid vaevlevad igavuse käes, sest toidu kättesaamine on niivõrd lihtsaks tehtud.[7]
Harilik saimiri on polügaamilise eluviisiga. Karja tuumiku moodustavad emased koos oma järglastega.[8] Kuigi noorloomad mängivad ja kargavad ringi suure osa päevast, püsivad nad siiski oma ema läheduses.[9]
Hooajaline järglaste saamine mängib väga suurt rolli saimiri sotsiaalses käitumises. Sugudevaheline suhtlus varieerub suuresti olenevalt sellest, kas on paaritumishooaeg või sündimishooaeg.[10] Täiskasvanud isased on sündimishooajal suhteliselt inaktiivsed. Sellel ajal nad rändavad ja toituvad suure grupi vahetus läheduses.[10] Paaritumishooajal muutuvad nad aga tüsedamaks, häälekamateks ning emastest rohkem huvitatumaks. Sellel aja veedavad isased peamiselt dominantsi näitamisega seotud tegevusi tehes ning täiskasvanud emastel sabas käies, lootes nendega paarituda.[9] Isaste paaritumisvõimalus on suurem, kui nad lähenevad emastele vaikselt[9] Paaritumishooajal suureneb saimiride sugudevaheline interaktsioon palju.[11]
Harilik saimiri on päevase eluviisiga. Harjumuspäraselt toimetab see loom vaikselt, aga võib ka ohu korral valju lärmi teha. Tal on erinevate olukordade jaoks olemas erinevad häälitsused. Tavaline karja suurus võib varieeruda kaheteistkümnest kuni saja isendini. Harvem on ka täheldatud üle viiesajapealist karja inimese poolt häirimata metsades.
Paaritumine ja sündimine on tugevalt hooajast sõltuvad. Tavaliselt toimub see kuival perioodil ja korraga sünnib üks järglane. Täiskasvanud emased sünnitavad kord kahe aasta jooksul.
On täheldatud ka, et saimirid ja mustpea saimirid (Saimiri boliviensis) liiguvad džunglis tihti ringi koos kaputsiinahvidega (Cebus albifrons ja Cebus apella)[12]. Saimirid toituvad kõrgemal toimetavate kaputsiinahvide poolt peidukohtadest väljaehmatatud putukatest.
Hetkel on harilik saimiri liigitatud väheohustatud liikide hulka Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) poolt.[4] Siiski kuulub ta vihmametsa liikide hulka, kelle elupaiku võib ähvardada kadumine metsatustumise tagajärjel. Saimirit on samuti palju püütud illegaalse leemikloomaturu ja meditsiinilise teadustöö tarbeks. Tänu saimiri väiksusele ei ole ta aga jahiloomana kuigi populaarne.
Tänu oma uudishimulikule olemusele on see loom populaarne lemmikloom. Ta vajab vangistuses elamiseks suurt maa-ala ja palju toitu.
See liik on ära märgitud CITES-i II lisas. Harilikku saimirit ja tema alamliike esineb või võib esineda järgmistes kaitse all olevatel aladel.
Saimiri sciureus sciureus
Saimiri sciureus albigena (alamliik)
Saimiri sciureus cassiquiarensis (alamliik)
Saimiri sciureus macrodon (alamliik)
Harilik saimiri (Saimiri sciureus) on karbusahvlaste sugukonda kuuluv ahv, kes elab Lõuna-Ameerika troopilistel aladel.
