Kukehari (Sedum L.) on kivirikulaadsete seltsi paksuleheliste sugukonda kuuluv taimeperekond.
Kukeharjad on mitmeaastased, harvem üheaastased taimed, mis on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Perekonda kuulub 400 liiki. Perekonnas on nii ronitaimi kui põõsaid.
Lehed on lihakad, lamedad või ruljad ja munajad. Perekonnas on ka sukulente, mis säilitavad oma lehtedes vett.
Õied on enamasti 5, harvem 4 või 6 kroonlehega. Tolmukaid on tüüpiliselt poole rohkem kui kroonlehti. Õied on tavaliselt punased, harvem valged või punased.
Kukeharjade vili on kukkur, seemned on väikesed.
Mitmed liigid sisaldavad mürgiseid alkaloide. Mõne lehti kõlbab jällegi salatina süüa.
Kukeharjad on levinud ilutaimed kiviktaimlates. Kukeharjad on üldiselt vastupidavad, aga leidub nii külma- kui kuumaõrnaid liike.
Mitu kukeharjaliiki on liblikate tähtsad toidutaimed.
Esimesena kirjeldas kukeharja teaduslikult Carl von Linné 1753.
Kukehari (Sedum L.) on kivirikulaadsete seltsi paksuleheliste sugukonda kuuluv taimeperekond.
Kukeharjad on mitmeaastased, harvem üheaastased taimed, mis on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Perekonda kuulub 400 liiki. Perekonnas on nii ronitaimi kui põõsaid.
Lehed on lihakad, lamedad või ruljad ja munajad. Perekonnas on ka sukulente, mis säilitavad oma lehtedes vett.
Õied on enamasti 5, harvem 4 või 6 kroonlehega. Tolmukaid on tüüpiliselt poole rohkem kui kroonlehti. Õied on tavaliselt punased, harvem valged või punased.
Kukeharjade vili on kukkur, seemned on väikesed.
Mitmed liigid sisaldavad mürgiseid alkaloide. Mõne lehti kõlbab jällegi salatina süüa.
Kukeharjad on levinud ilutaimed kiviktaimlates. Kukeharjad on üldiselt vastupidavad, aga leidub nii külma- kui kuumaõrnaid liike.
Mitu kukeharjaliiki on liblikate tähtsad toidutaimed.
Esimesena kirjeldas kukeharja teaduslikult Carl von Linné 1753.
