ing off in long strips; crown pyramidal; branches ascending; branchlets 4-6 mm in diam. Leaves lustrous; facial leaves appressed, broadly obovate; lateral leaves ascending, deep green adaxially, ovate-lanceolate, 4-7 × 1.5-2.2 mm, with a white stomatal band abaxially, apex obtuse, slightly incurved. Seed cones 1-1.6 cm. Seeds ellipsoid, 4-5 × 3-3.5 mm; wing thick.
Vətəni Yaponiya dır; mədəni şəraitdə çox vaxt kol formasında becərilir. Piramidal formalı çətirli və topabudaqlı ağacdır. Vətənində əlverişli şəraitdə hündürlüyü 35–40 m-ə, diametri isə 1 m-ə çatır. Qabığı qırmızı-qonur, nazik, lifli olmaqla, uzun qabıqlarla çıxır. Zoğları iki cərgəlidir və bir sahədə yerləşir. Budaqlarının ucları aşağıya sallanır. Iynəyarpaqları xaçvarı- qarşılıqlı, qabıqşəkilli, alt tərəfi iri, ağ zolaqlı və xallıdır. Sahədə iynəyarpaqları ətli, parlaq, tünd-yaşıl, zoğa sıx bitişikdir, uzunluğu 4–6 mm, alt tərəfi 2, enli ağ zolaqlıdır. Erkəkcik sünbülcükləri (tozcuqları) tək-tək və ya topa şəklində yarpaq qoltuğunda və ya cavan zoğun ucunda əmələ gəlir. Dişi qozaları (sünbülləri) yumurtavarıdır, 8-10 ədəddir, qalın qabıqlıdır. Qozaları yumru, oduncaqlıdır, uzunluğu 12–18 mm olmaqla, zoğların uclarında yerləşir. Toxumları oval, uzunluğu 5 mm, qatranlı vəzicik, 2 ensiz qanadlıdır. Kölgəyədavamlıdır, düz düşən günəş şüalarından qorunmalıdır. Günəşli yerlərdə zəif böyüyür, çətiri seyrək olur. Soyuğadavamlı, torpağa tələbkar deyil. Dekorativ bitki kimi geniş yayılmışdır. Azərbaycan da Abşeron , Lənkəran , Gəncə və s. rayonlarda bağ və parklarda kol kimi əkilir. Toxumlarla, qış qələmləri ilə və tuyaya calaq olunmaqla çoxalır. Oduncağı çox möhkəmdir və körpülərin, gəmilərin tikintisində istifadə edilir. Bu növ 1853-cü ildən mədəni şəraitdə becərilir. Aşağıdakı bağ formaları vardır: f. australis Henry- hündürlüyü 15m-ə qədər, çətiri ensiz piramidal formalı, zoğları sallaq ağaclardır; f. altissima Ans. çətiri liflidir; f. hondai Mak. Hündürlüyü 30 mə- qədər olan ağacdır. İynəyarpaqları xırdadır. Nippon adasının şimalında bitir; f. nana Sieb. et Zucc. cırtdan formadır, hündürlüyü 60 sm-ə qədərdir; f. plicata Ans. budaqları sallaq, qatlı və ya yelpikşəkillidir; f. variegata hort. zoğlarının ucları krem-ağ rəngli formadadır.
Vətəni Yaponiya dır; mədəni şəraitdə çox vaxt kol formasında becərilir. Piramidal formalı çətirli və topabudaqlı ağacdır. Vətənində əlverişli şəraitdə hündürlüyü 35–40 m-ə, diametri isə 1 m-ə çatır. Qabığı qırmızı-qonur, nazik, lifli olmaqla, uzun qabıqlarla çıxır. Zoğları iki cərgəlidir və bir sahədə yerləşir. Budaqlarının ucları aşağıya sallanır. Iynəyarpaqları xaçvarı- qarşılıqlı, qabıqşəkilli, alt tərəfi iri, ağ zolaqlı və xallıdır. Sahədə iynəyarpaqları ətli, parlaq, tünd-yaşıl, zoğa sıx bitişikdir, uzunluğu 4–6 mm, alt tərəfi 2, enli ağ zolaqlıdır. Erkəkcik sünbülcükləri (tozcuqları) tək-tək və ya topa şəklində yarpaq qoltuğunda və ya cavan zoğun ucunda əmələ gəlir. Dişi qozaları (sünbülləri) yumurtavarıdır, 8-10 ədəddir, qalın qabıqlıdır. Qozaları yumru, oduncaqlıdır, uzunluğu 12–18 mm olmaqla, zoğların uclarında yerləşir. Toxumları oval, uzunluğu 5 mm, qatranlı vəzicik, 2 ensiz qanadlıdır. Kölgəyədavamlıdır, düz düşən günəş şüalarından qorunmalıdır. Günəşli yerlərdə zəif böyüyür, çətiri seyrək olur. Soyuğadavamlı, torpağa tələbkar deyil. Dekorativ bitki kimi geniş yayılmışdır. Azərbaycan da Abşeron , Lənkəran , Gəncə və s. rayonlarda bağ və parklarda kol kimi əkilir. Toxumlarla, qış qələmləri ilə və tuyaya calaq olunmaqla çoxalır. Oduncağı çox möhkəmdir və körpülərin, gəmilərin tikintisində istifadə edilir. Bu növ 1853-cü ildən mədəni şəraitdə becərilir. Aşağıdakı bağ formaları vardır: f. australis Henry- hündürlüyü 15m-ə qədər, çətiri ensiz piramidal formalı, zoğları sallaq ağaclardır; f. altissima Ans. çətiri liflidir; f. hondai Mak. Hündürlüyü 30 mə- qədər olan ağacdır. İynəyarpaqları xırdadır. Nippon adasının şimalında bitir; f. nana Sieb. et Zucc. cırtdan formadır, hündürlüyü 60 sm-ə qədərdir; f. plicata Ans. budaqları sallaq, qatlı və ya yelpikşəkillidir; f. variegata hort. zoğlarının ucları krem-ağ rəngli formadadır.
Thujopsis és un gènere de coníferes cupressàcies endèmic del Japó. L'única espècie d'aquest gènere és Thujopsis dolabrata. Al Japó rep el nom d'asunaro (あすなろ). És similar al gènere estretament emparentat Thuja. En difereix pel fet de tenir les fulles i les pinyes més gruixudes.
Thujopsis fa fins a 40 m d'alt amb l'escorça de color marró vermellenc que es pela en bandes vericals.
Hi ha dues varietats:
És un arbre ornamental al Japó on es planta al voltant dels temples i també en eles jardins. També es planta a Europa i Amèrica del Nord en zones plujoses o en jardins regats, ja que no tolera la secada. Ha guanyat el premi del Mèrit en Jardineria de la Royal Horticultural Society.[1]
La seva fusta és molt preuada, ja que és duradora i perfumada amb una aroma similar a la de la Thuja plicata.
Thujopsis dolabrata; amb pinyes madures.
Thujopsis dolabrata,fulles
Planta jove
Thujopsis és un gènere de coníferes cupressàcies endèmic del Japó. L'única espècie d'aquest gènere és Thujopsis dolabrata. Al Japó rep el nom d'asunaro (あすなろ). És similar al gènere estretament emparentat Thuja. En difereix pel fet de tenir les fulles i les pinyes més gruixudes.
Thujopsis fa fins a 40 m d'alt amb l'escorça de color marró vermellenc que es pela en bandes vericals.
Hi ha dues varietats:
Thujopsis dolabrata var. dolabrata. Centre i sud del Japó. Thujopsis dolabrata var. hondai. Nord del Japó.Zeravinec japonský (Thujopsis dolabrata) je nevysoký, stálezelný, jehličnatý, jednodomý strom pocházející z Japonska, jediný druh rodu zeravinec. Byl prvně popsán roku 1817 německým lékařem, přírodovědcem a sběratelem Sieboldem.[2][3]
Ve své japonské domovině se vyskytuje ve dvou varietách:
Bývá součásti jehličnatých i smíšených lesů na hornatých pobřežích v oblastech s chladným a vlhkým klimatem. Jen zřídka vytváří jednodruhové porosty, a to nejčastěji v případě severské odrůdy 'hondae'. Obvykle roste rozptýleně ve stínu mohutných jedlovců nebo buků a zde se uplatňuje jeho tolerance k zastíněnému stanovišti. Vyskytuje se v nadmořské výšce od 400 po 2100 m.
Jeho japonská populace je rozesetá po velkém území, Mezinárodním svazem ochrany přírody (IUCN) je považována za dlouhodobě stabilní a zeravinec tudíž za málo dotčený (LC) druh.[2][3][4][5]
Stálezelené, široce kuželovité, až 15 m vysoké stromy nebo nižší keře s hrubými, šupinovitými jehlicemi. Kůra kmene je tenká, šedá nebo červenohnědá a odlupuje se v dlouhých pruzích. Jednostranně ploché větve vyrůstají v přeslenech zprvu téměř vodorovně a pak jsou vystoupavé a vidlicovitě se dělí. Větvičky rostou v rovině a jsou asi 5 mm tlusté. Lícní listy (jehlice) ve střídavých párech jsou přitisklé, šupinovité, široce obvejčité, postranní jsou vystoupavé, vejčitě kopinaté, vrcholek mají tupý a slabě zakřivený. Listy jsou obvykle 4 až 7 × 1,5 až 2,5 mm velké, svrchu tmavozelené a zespodu mají bílý stomatální pruh.
Samčí šištice jsou válcovité a vyrůstají jednotlivě na koncích větví. Samičí jsou kulaté, velké 1 až 2 cm, mají 6 až 10 párů šupin a z nich jsou dva až tři střední plodné. Obvykle se vyvine čtyři až pět semen, která jsou elipsoidní, smáčknutá, až 5 mm dlouhá a mají úzká křidélka po obou stranách.
Množení dovezeným semenem není spolehlivé, často jsou semena neschopná klíčit. Úspěšnější je množení řízky z postranních výhonů, zakořenění však trvá dlouho. Případný semenáč však vytvoří brzy silný střední výhon a rychle roste.[2][3][4][6][7]
V Japonsku patří mezi pět zvlášť vybraných stromů, které v minulosti směly být využívány jen pro potřebu císaře. Jeho dřevo je lehké, měkké, trvanlivé a používá se pro stavbu mostů, budov, zhotovování nábytku i na řezbářské práce. Prvý živý exemplář se dostal do Evropy roku 1853, ale až rostliny z další zásilky z roce 1860 se rozrostly. Druh se postupně z Japonska šířil do parků a zahrad jiných zemí a dnes bývá pěstován na mnoha místech v mírném podnebném pásmu. Mladší stromy jsou ceněny pro okrasné vlastnosti, nápadný je kontrast mezi horní leskle zelenou a spodní bíle pruhovanou stranou listů.
Zeravinec japonský středoevropské klíma spolehlivě snáší, většinou však netvoří kmen a vzpřímeného růstu se dosahuje pouze umělým zásahem, nemívá plodná semena. Používá se jako solitéra nebo ve skupinách, je využíván i pro tvarování bonsají.[3][4]
Kůra starého kmene
Olistěná větev
Větvička shora, zespod a šišky
Obrázky, zvuky či videa k tématu zeravinec japonský ve Wikimedia Commons
Zeravinec japonský (Thujopsis dolabrata) je nevysoký, stálezelný, jehličnatý, jednodomý strom pocházející z Japonska, jediný druh rodu zeravinec. Byl prvně popsán roku 1817 německým lékařem, přírodovědcem a sběratelem Sieboldem.
Hønsebenstræ (Thujopsis dolabrata) eller på japansk Hiba er et mellemstort, stedsegrønt nåletræ med en bredt kegleformet vækstform. Grenene er vandrette til opstigende, og stammen er ret og gennemgående. Planten tåler og holder af høj fugtighed, både i jorden og luften.
Barken er først synlig på meget gamle grene og stammer, hvor den er gråbrun og strimlet. Skudsystemerne minder om Livstræets, blot i en grovere udgave. De er fuldstændigt flade. Nålene er trekantede, skælformede, læderagtige og skinnende grønne på oversiden. Undersiden er rent hvid med grønne kanter. Koglerne er korte og bredt ægformede, først blågrønne og siden brune. Frøene modner ikke i Danmark.
Rodnettet er højtliggende og groft.
Højde x bredde og årlig tilvækst: 12 × 6 m (30 × 15 cm/år).
Hønsebenstræ vokser som underskov på de høje bjerge i Japan.
120 km nord for Tokyo findes den i 1269 m højde sammen med Japansk Bøg, Japansk Lærk, Quercus mongolica var. grosseserrata, Skruegran, Tsuga diversifolia og Ulmus japonica.
Hønsebenstræ (Thujopsis dolabrata) eller på japansk Hiba er et mellemstort, stedsegrønt nåletræ med en bredt kegleformet vækstform. Grenene er vandrette til opstigende, og stammen er ret og gennemgående. Planten tåler og holder af høj fugtighed, både i jorden og luften.
Der Hiba oder Hiba-Lebensbaum (Thujopsis dolabrata, jap.: 翌檜, Asunaro oder Aomori hiba) ist die einzige Art der Pflanzengattung Thujopsis aus der Unterfamilie Cupressoideae in der Familie der Zypressengewächse (Cupressaceae).
Der Hiba-Lebensbaum ist einer der „Fünf Bäume von Kiso“, die 1708 im Lehen Owari unter Naturschutz gestellt wurden.[1]
Der Hiba-Lebensbaum wächst als immergrüner Baum und erreicht Wuchshöhen von 15 Metern, auf den britischen Inseln bis zu 20 Metern. Er ist sehr langsamwüchsig. Die dünne Borke ist grau oder rotbraun; sie löst sich in langen Streifen ab. Die Krone ist kegelförmig. Die schuppenförmigen Blätter sind 4 bis 7 Millimeter lang und 1,5 bis 2,2 Millimeter breit; sie sind frischgrün bis gelblichgrün. Die Sämlinge besitzen zwei Keimblätter (Kotyledonen).
Der Hiba-Lebensbaum ist einhäusig getrenntgeschlechtig (monözisch). Die männlichen Zapfen sind zylindrisch und dunkelgrün. Die weiblichen Zapfen sind mit einem Durchmesser von 1,0 bis 1,6 Zentimetern fast kugelförmig, mit je sechs bis acht holzigen Zapfenschuppen. Pro fertiler Zapfenschuppe entwickeln sich drei bis fünf geflügelte, dunkelbraune, längliche bis ovale Samen, sie sind 4 bis 5 Millimeter lang und 3,0 bis 3,5 Millimeter breit. Der Pollenflug ist von Januar bis März, und die Samenreife erfolgt im August bis November des gleichen Jahres.
Der Hiba-Lebensbaum sieht den Thuja-Arten sehr ähnlich, unterscheiden sich aber von diesen durch die runden, verholzten Zapfen, die geflügelten Samen und die größeren Blätter.[2]
Thujopsis dolabrata ist in Japan heimisch. In Europa wurde er ab etwa 1853 bekannt. Über achtzig Prozent der natürlichen Bestände in Japan finden sich in der Präfektur Aomori, etwa gleich verteilt in den Bergen der Shimokita- und Tsugaru-Halbinsel.
Da die botanische Einordnung dieser Art lange Zeit sehr strittig war, gibt es viele Synonyme wie Thuja dolabrata L.f., Platycladus dolabrata (L.f.) Spach, Dolophyllum dolabratum und Libocedrus dolabrata (L.f.) J.Nelson.
Man kann zwei Varietäten unterscheiden:[3]
Das Holz ist wegen seiner Beständigkeit gegen Pilzbefall am Bau geschätzt. Die Widerstandsfähigkeit ist auf die im Holz enthaltenen Hinokitiole (Thujaplicin) zurückzuführen. Besonders wirksam sind diese gegen Daedalea dickinsii. Im Chūson-ji von Hiraizumi (Iwate) wurden 1962 drei aus diesem Holz hergestellte, unbeschädigte Särge von Angehörigen der nördlichen Fujiwara aus dem 12. Jahrhundert gefunden.[4]
Aus dem Holz und den Blättern wird in Japan das ätherische Hibaöl gewonnen.[5]
Junge Pflanze
Junge Pflanze
Zweige der Sorte ‘Variegata’
Große Bäume in der Präfektur Aomori
Der Hiba oder Hiba-Lebensbaum (Thujopsis dolabrata, jap.: 翌檜, Asunaro oder Aomori hiba) ist die einzige Art der Pflanzengattung Thujopsis aus der Unterfamilie Cupressoideae in der Familie der Zypressengewächse (Cupressaceae).
Der Hiba-Lebensbaum ist einer der „Fünf Bäume von Kiso“, die 1708 im Lehen Owari unter Naturschutz gestellt wurden.
Thujopsis (/θjuːˈdʒɒpsɪs/) is a genus of conifers in the cypress family (Cupressaceae), the sole member of which is Thujopsis dolabrata. It is endemic to Japan, where it is named asunaro (あすなろ). It is similar to the closely related genus Thuja (arborvitae), differing in the broader, thicker leaves and thick cones.
It is also called hiba,[2] false arborvitae, or hiba arborvitae. A popular allegory for the meaning behind asunaro is asu wa hinoki ni narou (明日はヒノキになろう), literally "tomorrow it will become a hinoki cypress", i.e. the tree looks like a smaller version of the common hinoki cypress. In Japan, other than being called asunaro, it also goes by the name hiba (ひば). There are also a few regional variations, with asunaro being called ate (貴, 阿天) in Ishikawa, and atebi on Sado island.
Thujopsis is a medium to large evergreen tree, reaching up to 40 m tall and 1.5 m trunk diameter, with red-brown bark which peels in vertical strips. The leaves are arranged in decussate pairs, scale-like, 3–10 mm long, glossy green above, and marked with vivid white stomatal bands below; they have a distinctive thick, almost fleshy texture. The seed cones are ovoid, 7–15 mm long and 6–10 mm diameter, with 6–12 thick scales, brown with a violet-white wax bloom when fresh.
There are two varieties:
The asunaro is a valued ornamental tree both in its native Japan, where it is commonly planted around temples as well as in gardens, and also in Europe and North America. In the latter two regions, planting is confined to areas with good rainfall or in gardens with reliable irrigation, as the species is not drought tolerant. In the UK it has gained the Royal Horticultural Society's Award of Garden Merit.[3][4]
It is also used to a small extent in forestry in Japan, grown for the valuable wood, which is durable and scented, similar to that of Thuja plicata.
Upper side of shoot, lower side of shoot, mature cones
Foliage
Young plant
Thujopsis (/θjuːˈdʒɒpsɪs/) is a genus of conifers in the cypress family (Cupressaceae), the sole member of which is Thujopsis dolabrata. It is endemic to Japan, where it is named asunaro (あすなろ). It is similar to the closely related genus Thuja (arborvitae), differing in the broader, thicker leaves and thick cones.
Hiba (Thujopsis dolabrata) estas la ununura specio de tujopso. Ĝi estas tre disvastigita en Japanio, kie ĝi estas ofte plantita ĉirkaŭ temploj. Ĝi estas ankaŭ iomete uzita en forstejoj pro sia ligno, kiu estas daŭrema kaj odora, tiel kiel tiu de la tujoj. Ĝi povas kreski ĝis 40 metroj en alteco kaj la trunko ĝis 1,5 m diametre.
Harilik hiibapuu (Thujopsis dolabrata) on küpressiliste sugukonda (Cupressaceae) hiibapuu perekonda kuuluv igihaljas okaspuuliik. Ta on ainus oma perekonnas esinev liik.
Thujopsis tuleneb ladina keelest, kus thuja tähendab elupuud ja opsis on tõlgitult 'sarnane', kuna ta on lähedane elupuu perekonna (Thuja) esindajatega. Dolabrata on tõlkes 'tahumatult kujundatud'.[1]
Harilik hiibapuu kasvab Jaapanis riigi kesk- ja lõunaosas[2] mägedevahelistes orgudes, eelistades niiskemaid muldasid ja suurema õhuniiskusega paiku.[3][4] Liigi esindajaid on leitud kasvamas kuni 3000 m[5][6] kõrguselt, kuid enamasti kasvab 400–1800 m[7] kõrgusel merelise kliimaga aladel.[8] Hiibapuu on kodumaal looduskaitse all.[9] Kasvab kodumaal 25–30 (40) m [10], meil 2–4 m kõrguseks.
Harilik hiibapuu on ühekojaline, õhukese koorega, halli või punakas pruuni tüvega igihaljas puu.[11] Tavaliselt 25–30 m[12] kõrgune aeglasekasvuline puu, harvem ka madal põõsas. Võra on tihti püramiidse kujuga, laiuv, maani ulatuv ja püstiste okstega.[13][14][15] Võrsed on noorelt helerohelised, lamedad ja laiad, vanemalt ümarate tumepruunide soomustega.[16][17][18] Okkad on umbes 5 mm pikkused, laiad, soomusjad, pealt tumerohelised, alt hõbevalged.[19][20][21] Pungad on helepruunid, kujult ovaalsed, ümbritsetud külgsoomustega.[22]
Käbid on väikesed, püstised, ovaalsed, laimunajad või piklikümarad, umbes 1–2 cm x 0,6–1 cm.[23][24][25] Kasvades on sinakashallid ja valmides pruunid, 6–10 teravatipulise ja tagasipöördunud soomusega. Käbid valmivad sama aasta sügisel ja seemned varisevad kohe.[26] Seemned on kahe väikese külgmise lennutiivaga, 4–5 mm pikk ja 3–3,5 mm lai.[27]
Võrsed alt- ja pealtvaates
Võrsed soomustega
Koor
Sort 'Nana'
Sort 'Variegata*
Ilupuuna
Kodumaal kasutatakse hariliku hiibapuu puitu[28][29], mis on kerge ja vastupidav kõdunemisele.[30] Puidust valmistatakse mööblit, samuti kasutatakse puitu sildade ja majade ehitamisel ning ka käsitöös. Mujal maailmas on ta kasutusel ilupuuna[31][32], hinnatakse püramiidselt laiuvat võra. Talub väga hästi varju[33], mistõttu on leidnud meil koha haljastuses alusrinde põõsana.[34] Kasutatakse väiksemates aedades ilupõõsana, tihti poolvarjulistes paikades. [35]
Eestis kasvab ta enamasti põõsana, mis on 2–4 m kõrge ja umbes 1,5 m lai. Eestis vilju ei anna, mistõttu paljundamine käib vegetatiivselt[36]. Eesti suurim hiibapuu kasvab Tallinnas Laine Lepa erakollektsioonis. See puu on laikooniline, 6 m kõrgune.[37] Tuntuimad sordid on `Variegata`, mis on kujult püramiidjas, kuni 3 m kõrguse ja 1,5 m laiuse võraga puu, ning `Nana`, mis on aeglasekasvuline, 60 cm kõrgune ja 1,5 m laiune põõsas.[38]
Harilik hiibapuu (Thujopsis dolabrata) on küpressiliste sugukonda (Cupressaceae) hiibapuu perekonda kuuluv igihaljas okaspuuliik. Ta on ainus oma perekonnas esinev liik.
Hibatuija (Thujopsis dolabrata) on ainavihanta sypressikasvien heimoon kuuluva havupuulaji. Se on ainoa Thujopsis-suvun laji. Hibatuija kasvaa endeemisenä Japanissa. Se on Aomorin prefektuurin symboli.
Hibatuija voi kasvaa 40 metriä korkeaksi. Puun punaruskea kaarna repeilee pystysuoriksi suikaleiksi, Lehdet ovat vahapintaiset, kiiltävän vihreät päältä, valkojuovaiset alta. Koristekasveina käytetään pienikokoisempia lajikkeita.[2] Se ei kestä kuivuutta eikä kovaa kuumuutta.[3]
Kaarna hilseilee levyinä.
Lehdet ovat yltä kiiltävän vihreitä ja alta valkokuvioisia.
Käpysuomut avautuvat vapauttaen siemenet.
Hibatuija (Thujopsis dolabrata) on ainavihanta sypressikasvien heimoon kuuluva havupuulaji. Se on ainoa Thujopsis-suvun laji. Hibatuija kasvaa endeemisenä Japanissa. Se on Aomorin prefektuurin symboli.
Hibatuija voi kasvaa 40 metriä korkeaksi. Puun punaruskea kaarna repeilee pystysuoriksi suikaleiksi, Lehdet ovat vahapintaiset, kiiltävän vihreät päältä, valkojuovaiset alta. Koristekasveina käytetään pienikokoisempia lajikkeita. Se ei kestä kuivuutta eikä kovaa kuumuutta.
Kaarna hilseilee levyinä.
Lehdet ovat yltä kiiltävän vihreitä ja alta valkokuvioisia.
Käpysuomut avautuvat vapauttaen siemenet.
Thujopsis dolabrata é unha especie da familia das cupresáceas, subfamilia das cupresoideas, a única do xénero Thujopsis.
Endémica do Xapón, onde se chama asunaro (あすなろ) ou hiba (ひば), é moi parecida ás do xénero Thuja, estreitamente emparentado, das que se diferencia porque ten as follas escuamiformes máis anchas, duras e coriáceas, e os conos máis grosos.
As principais caractarísticas desta especie son:[1] [2]
O xénero foi descrito en 1844 polo médico e botánico alemán Philipp Franz von Siebold e polo botánico, así mesmo alemán, Joseph Gerhard Zuccarini, na súa obra conxunta Flora japonica, sive plantae quas in imperio japonico. Volumen secundum, citados por Stephan Endlicher en Genera plantarum secundum ordines naturales disposita. Supplementum secundus, p. 24, coñecida coabreviadamente como Gen Pl.
A especie fora descrita en 1782 por Carolus Linnaeus (fillo) na páxina 430 da súa obra Supplementum Plnatarum, co nome de Thuja dolabrata, e reclasificada en 1844 como Thujopsis dolabrata polo autores citados anteriormente.
O nome científico do xénero, Thujopsis, está formado polos elementos do latín científico Thuj- e -opsis. O primeiro é a raíz do nome do xénero Thuja, e o segundo está calcado do elemento de grego antigo –ωψσις "aparencia" , de ὢψ, ὠπός ṓps, ōpós, "ollo", "semblante", "cara", debido a semellanza entre os dous xéneros.[2] [3]
O específcio, dolabrata, derivada do termo latino dolābra, -ae, nome dunha ferramenta que podía servir como pá ou como pico, polo parecido que as follas desta especie tiñan con esta ferramenta.[2]
Na bibliografía internacional a especie coñécese, entre outros nomes, co xaponés hiba (castelán, inglés, esperanto, etc.).
Para o galego, Castro et al. propoñen tuia pintada, en alusión ás manchas abrancazadas do revés das follas.[4]
Recoñécense nesta especie dúas variedades:[1]
Thujopsis dolabrata; face e reverso do ramo. Na parte superior, conos maduros.
Follaxe de Thujopsis dolabrata.
Detalle do tronco.
Planta nova. Xardín botánico de Varsovia.
Plantas novas.
Esta especie é rara en Galicia. Castro et al. só a observaron no xardín do balneario do Carballiño, no parque de Carballo e no Campus Sur da Universidade de Santiago. Pero nos últimos tempos estase a plantar para formar sebes, debido a que acepta moi ben as podas.[5]
Thujopsis dolabrata é unha especie da familia das cupresáceas, subfamilia das cupresoideas, a única do xénero Thujopsis.
Endémica do Xapón, onde se chama asunaro (あすなろ) ou hiba (ひば), é moi parecida ás do xénero Thuja, estreitamente emparentado, das que se diferencia porque ten as follas escuamiformes máis anchas, duras e coriáceas, e os conos máis grosos.
Hiba (lat. Thujopsis nom. cons.), monotipski rod crnogoričnog drveta ili grma iz porodice čempresovki. Vrsta Thujopsis dolabrata Japanski je endem a ima dvije podvrste.[1]
Hiba (lat. Thujopsis nom. cons.), monotipski rod crnogoričnog drveta ili grma iz porodice čempresovki. Vrsta Thujopsis dolabrata Japanski je endem a ima dvije podvrste.
Thujopsis dolobrata[2] er sígræn trjátegund sem er einlend í Japan, þar sem hún er nefnd asunaro (あすなろ). Hún verður að 40 m há og 1,5 m í þvermál, með rauðbrúnan börk.
Þetta er eina tegund ættkvíslarinnar.
Tvö afbrigði eru viðurkennd:
Thujopsis dolobrata; efri hlið sprota (vinstri), neðri hlið sprota (hægri), þroskaðir könglar (ofan fyrir miðju)
Barr Thujopsis dolobrata
Ung planta
Thujopsis dolobrata er sígræn trjátegund sem er einlend í Japan, þar sem hún er nefnd asunaro (あすなろ). Hún verður að 40 m há og 1,5 m í þvermál, með rauðbrúnan börk.
Þetta er eina tegund ættkvíslarinnar.
Tvö afbrigði eru viðurkennd:
Thujopsis dolobrata var. dolobrata. Mið og suður Japan. Thujopsis dolobrata var. hondai. Norður Japan.Thujopsis dolobrata; efri hlið sprota (vinstri), neðri hlið sprota (hægri), þroskaðir könglar (ofan fyrir miðju)
Barr Thujopsis dolobrata
Ung planta
Kapoklinis tujenis (lot. Thujopsis dolabrata, angl. Hiba) – kiparisinių šeimos ir vienintelė tujenių genties augalų rūšis.
Tai endeminė medžių rūšis, natūraliai gamtoje auganti tik Japonijos salose. Introdukuotas Šiaurės Amerikoje ir Europoje, įskaitant ir Lietuvą, kuris kartais auginmas parkuose ar pavienių žmonių kaip dekoratyvinis augalas.
Savo natūralaus paplitimo areale – Japonijos salose, užauga iki 40 m aukščio ir iki 1,5 m kamieno skersmens. Šis augalas priskiriamas prie nuolat žaliuojančių ir spygliuočių medžių. Jis panašus į kitus jam labai artimos tujų genties medžius, tik jo smulkūs lapeliai savitai kiek platesni ir „mėsingai“ storesni už kitų tujų genties medžių rūšių. Tujenio žievė raudonai ruda, kuri lupasi vertikaliom atraižėlėm. Lapelių viršutinė pusė žvilgančiai žalia, apatinėje – ryškiai baltos dėmelės lapelių viduryje. Lapeliai auga porelėmis išsidėstę kryžmiškai ir primena savotiškus žvynelius 3–10 mm ilgio. Kankorėžėliai ovalios formos 7–15 mm ilgio ir 6–10 mm skersmens su 6-12 storų žvynelių.
Medis netoleruoja sausros, todėl sodinant būtina atsižvelgti kad vietovėje pakanka kritulių arba drėgnas, bet rūgštus, šarminis ar neutralus gerai pralaidus dirvožemis.
Tujenis vertingas kaip dekoratyvinis augalas tiek Japonijoje, kur sodinamas aplink Šventyklas ir soduose, tiek Europoje bei Šiaurės Amerikoje. Japonijoje jais apsodinami miškai dėl patvarios ir kvapnios (perlaužus lapiją pakvimpa ananasu) vertingos medienos.
Japonų vadinamas „asunaro“ jap. あすなろ arba „hiba“ jap. ひば. Išikavos prefektūroje vadinami „ate“, Sado saloje – „atebi“.
Tujenio šakelės viršutinė ir apatinė dalys, bei subrendęs kankorėžėlis.
Tujenio lapija
Jaunas tujenio medelis
Kapoklinis tujenis (lot. Thujopsis dolabrata, angl. Hiba) – kiparisinių šeimos ir vienintelė tujenių genties augalų rūšis.
Thujopsis is de botanische naam van een geslacht uit de cipresfamilie (Cupressaceae). Het geslacht telt één soort: Thujopsis dolabrata. De Nederlandse benaming van deze conifeer is Hibacypres.
De schubben zijn aan de bovenzijde groen van kleur, de onderzijde is evenwel wit gevlekt.
Thujopsis (latin: Thujopsis) er en slekt av nåletrær i sypressfamilien. Den har bare en art – Hiba (Thujopsis dolabrata) – som vokser i Japan, hvor den lokalt kalles «Asunaro».
Arten kan bli inntil 40 meter høy, og ha en diameter på 1,5 meter. Nålene er skjellaktige i par, barken er rødbrun. Nålveksten minner meget om tuja, og på undersiden er bladene hvitgrønne, mens de er blek- eller mellomgrønne på oversiden. Konglene og skrustilte på kvisten. Konglene er små, avlange med 6-12 tykke skjell.
Artene er høy verdsatt for trevirket, som er motstandsdyktig og dufter godt. Den plantes mye rundt templer i Japan, men arten krever en god del regn. Den brukes også i hager og parker.
Thujopsis (latin: Thujopsis) er en slekt av nåletrær i sypressfamilien. Den har bare en art – Hiba (Thujopsis dolabrata) – som vokser i Japan, hvor den lokalt kalles «Asunaro».
Arten kan bli inntil 40 meter høy, og ha en diameter på 1,5 meter. Nålene er skjellaktige i par, barken er rødbrun. Nålveksten minner meget om tuja, og på undersiden er bladene hvitgrønne, mens de er blek- eller mellomgrønne på oversiden. Konglene og skrustilte på kvisten. Konglene er små, avlange med 6-12 tykke skjell.
Artene er høy verdsatt for trevirket, som er motstandsdyktig og dufter godt. Den plantes mye rundt templer i Japan, men arten krever en god del regn. Den brukes også i hager og parker.
Multimedia w Wikimedia Commons 
Hasło w Wikisłowniku Żywotnikowiec japoński (Thujopsis dolabrata L.f.) – gatunek drzewa z rodziny cyprysowatych (Cupressaceae), reprezentujący monotypowy rodzaj żywotnikowiec (Thujopsis). Pochodzi z górskich lasów z wyspy Honsiu w Japonii[4]. Tworzy lasy na wysokościach od 600 do 1600 m n.p.m., w których rośnie razem z jodłą nikko, żywotnikiem japońskim i choiną różnoigłową[4]. Dostarcza cenionego drewna wykorzystywanego w budowie statków[5], odpornego na gnicie[4]. Do Europy sprowadzony w połowie XIX wieku[4].
Jedyny znany gatunek swego rodzaju, który jest siostrzany dla rodzaju żywotnik (Thuja) w obrębie podrodziny Cupressoideae w rodzinie cyprysowatych (Cupressaceae)[6]. W obrębie gatunku wyróżnia się jedną odmianę biologiczną i szereg uprawnych[4].
Odmiana Hondy – var. hondae Makino 1901: Wyróżnia się bardziej zagęszczoną koroną, mniejszymi łuskami o prostych końcach szyszkami osiągającymi do 20 mm średnicy z łuskami zgrubiałymi i pozbawionymi wyrostków[4].
Drzewo ozdobne sadzone w parkach i ogrodach[5].
Gatunek źle znosi suszę i mrozy, bardzo dobrze natomiast rośnie w cieniu. W warunkach Europy Środkowej najlepiej rośnie na obszarach pod większym wpływem klimatu morskiego[4].
Żywotnikowiec japoński (Thujopsis dolabrata L.f.) – gatunek drzewa z rodziny cyprysowatych (Cupressaceae), reprezentujący monotypowy rodzaj żywotnikowiec (Thujopsis). Pochodzi z górskich lasów z wyspy Honsiu w Japonii. Tworzy lasy na wysokościach od 600 do 1600 m n.p.m., w których rośnie razem z jodłą nikko, żywotnikiem japońskim i choiną różnoigłową. Dostarcza cenionego drewna wykorzystywanego w budowie statków, odpornego na gnicie. Do Europy sprowadzony w połowie XIX wieku.
Yalıncı mazı (Thujopsis dolabrata), servigiller (Cupressaceae) familyasından Japonya'da endemik olan bir ağaç türü.
15 m'ye kadar boylanır; kabuk ince, boz veya kırmızımsı kahverengi, uzunlamasına soyulur, tacı piramidal, dallar yukarıya doğru yükselmiş, dalcıklar 4–6 mm çapındadır. Yapraklar parlak, geniş, uca doğru sivrileşir, yan sürgündeki yapraklar yukarıya doğru yükselmiş, üst yüzü koyu yeşil yumurtamsı-mızrak şelinde, 4-7 x 1,5-2,2 mm, alt yüzünde beyaz bir stoma bandı yer alır, ucu yuvarlak, bazen eğridir. Kozalaklar 1-1,6 cm, tohum elipsoid 4-5 x 3-3,5 mm; tohum kanadı kalındır.
İki varyetesi vardır;
Nemli, gölgeli yerleri sever. Yüksek hava nemi ister, yüksek pH veya düşük sıcaklıktan etkilenmez. Çok yavaş büyür, fideler birincı yılda sadece 3 cm büyürken, 6-10 yaşlarında 30 cm'ye ancak ulaşır. Herdem yeşil ağaçlardır. Tohumlar Eylül-Ekim aylarında olgunlaşır. Çiçekler bir evciklidir.
Tohum ve çelikle üretilir. Tohumlarda çimlenme engeli yoktur. Yarı odunsu çeliklerle üretilir. Çelikler 5–8 cm uzunluğunda Temmuz-Ağustos aylarında ökçeli olarak alınır.
Odunu, yumuşak, dayanıklı ve elastiktir. Dolap yapımı ve gemi inşaatında kullanılır. Japonya'da değer verilen genellikle tapınakların etrafında kullanılan bir süs ağacıdır. İyi yağış alan, bol sulanan bahçelerde ancak yetişme imkânına sahip olur. Kuraklığa hoş görülü değildir.
Yalıncı mazı (Thujopsis dolabrata), servigiller (Cupressaceae) familyasından Japonya'da endemik olan bir ağaç türü.
країни поширення: Японія (Хоккайдо, Хонсю, Кюсю, Сікоку). Клімат прохолодний, вологий. Росте в змішаних хвойних і хвойно-покритонасінних лісах від низовини прибережжя до гірських висот.
Однодомне дерево до 15 м у висоту; кора тонка, сіра або червонувато-коричнева, відлущується на довгі смужки; крона пірамідальна; гілки висхідні. Листки лускоподібні, диморфні; бічні листки у формі човна, темно-зелені зверху, яйцевидно-ланцетні, 4-7 × 1,5-2,2 мм, з білими жиловими смугами знизу, верхівки тупі, злегка вигнуті, частково покривають лицьові листки, які притиснуті, широко оберненояйцеподібні. Шишки одиночні. Пилкові шишки циліндричні; мікроспорофілів 12-20. Шишки 1-1,6 см в діаметрі, майже кулясті; лусок 6-8, плоскі, деревні, кожна родюча луска з 3-5 насінням. Насіння еліпсоїдне, 4-5 × 3-3,5 мм, з 2 товстих, боковими, вузькими крилами. Сім'ядолі 2
Його легка, м'яка, несмоляна і довговічна деревина використовується в будівництві мостів та будівель, меблів, різьби по дереву тощо. Молодші дерева цього виду цінується за їх декоративних якості внаслідок разючого контрасту верхньої блискучої зелені і нижньої білої поверхні листя. Дерева широко посаджені в Японії, а також в інших країнах з помірним морським кліматом. Кілька сортів відомі, найбільш поширеними є зі строкатим листям і деякі карликові форми з компактним ростом і більш дрібним листям. Найбільш ранні з них були обрані в Японії і ввезені в Європу в середині 19-го століття.
Ніяких конкретних загроз не було визначено для цього виду. Цей вид знаходиться в кількох охоронних територіях.
Thujopsis dolabrata là một loài thực vật hạt trần trong họ Cupressaceae. Loài này được L.f. Siebold & Zucc. mô tả khoa học đầu tiên năm 1844.[1]
Thujopsis dolabrata là một loài thực vật hạt trần trong họ Cupressaceae. Loài này được L.f. Siebold & Zucc. mô tả khoa học đầu tiên năm 1844.
Древесина дерева устойчива к гниению, обладает приятным ароматом, имеет хорошие механические свойства — лёгкая, мягкая и прочная.
Пиломатериалы из древесины туевика применяются в строительстве, кораблестроении, для изготовления шпал.
Декоративное растение, интродуцировано во многих странах Западной Европы, культивируется на Черноморском побережье Кавказа, на Южном берегу Крыма и в некоторых районах Азербайджана и Волгограда. В культуре растение может размножаться семенами или черенками, иногда прививкой на туе западной.
Существует несколько садовых форм, пригодных для озеленения, известны компактные и пёстролистные сорта.
罗汉柏（学名：Thujopsis dolabrata）是柏科罗汉柏属的植物。分布在日本以及中国大陆的武汉、井冈山、福州、上海、南京、青岛、庐山、杭州等地，目前已由人工引种栽培。
罗汉柏为常绿乔木，长着鳞叶的小枝干扁平，排成一个平面，上下两面异形，下面有白粉带。鳞叶呈交叉对生，侧面叶片则呈船形，覆盖在中央叶片的边缘，前端向内微微弯曲。该树种雌雄同株，球花单生，位于短枝的顶端，其中雄球花为椭圆形，有雄蕊6-8对，交叉对生；雌蕊则有4-6对珠鳞，仅中间两对腹部生3-5枚胚珠。
蜈蚣柏（科学杂志）
这是一篇與植物相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 
分類 界 : 植物界 Plantae 門 : マツ門 Pinophyta 綱 : マツ綱 Coniferopsida 目 : マツ目 Coniferae 科 : ヒノキ科 Cupressaceae 属 : アスナロ属 Thujopsis 種 : アスナロ T. dolabrata 学名 Thujopsis dolabrata (Thunb. Ex L.f.) Sieb. & Zucc. 和名 アスナロ（翌檜）、アスヒ（明日檜） 英名 Hiba, False arborvitae, Hiba arborvitae 変種 アスナロ（翌檜、学名：Thujopsis dolabrata）は、ヒノキ科アスナロ属の常緑針葉樹。日本固有種。アスヒ（明日檜）とも[2]。
漢名、羅漢柏（らかんはく）。青森県では「ヒバ」[3]、秋田県では「ツガルヒノキ」[3]、岩手県・山形県では「クマサキ」[3]、石川県・富山県では「アテ（貴、阿天）」[3]、新潟県佐渡島では「アテビ」[3][4]などと呼ばれる。
アスナロ属にはこの1種のみが現生する。化石種として Thujopsis europaea を認める説もあるが、化石記録は乏しい。
材木として利用され、原生木が伐採されるほか、昔[いつ?]から植林されている。
北米産出のベイヒバ（イエローシダー Callitropsis nootkatensis）とは同じヒノキ亜科だが、イトスギ属の樹木である。
北海道南部から・本州・九州の山地に分布する。常緑の高木で幹は直立して分岐し、高さ10-30m、直径90cmにもなる。樹形は錐形で、樹皮は灰褐色で薄く縦に剥がれる。枝は小枝を互生的羽状に出し平らである。葉は対生で、1つ1つの形は鱗片状で長くても20mm以下、幅も2 - 10mmである。厚質で大きな鱗状を小枝や細枝に交互に対生し、上下両面にある物は舌形･またはひし形の舌形をしていて、先端は円形または鈍形をなす。枝に密着し上面のものは緑色であるが、下面のものは雪のように白いろう粉がついている。左右両縁にあるものは舟形、あるいは卵状皮針形で鈍くとがる。上部は茎からはなれて斜めに傾き、下面の中央は白色である。
雌雄同株で、花は小さく葉先に1つ付け、暗茶色ないし褐色である。5月ごろに開花し，細枝の端に単生する。雄花は畏楕円形･青色を帯びる。鱗片内に3～5やくがあり、黄色花粉を出す。雌花は8～10個の厚質の鱗片があり、その内面に各々5個の胚株がある。果実は球形の乾果で、色は淡褐色である。長さ幅ともに12～16mm位で、種鱗は4～5対あり、先端が三角形針の鉤状（かぎじょう）をしていて、10月頃開いて種子を出す。種子は各種鱗内に3～5個あり、基部に直立している。紡錘形または卵状長楕円体で、両側に広い翼がある。
ヒノキに似ているが、枝や葉がより幅広く、また、ヒノキと異なり数年間枝についている間に幅がより広くなる。また、別属であり、鞠果の構造がやや異なる。
材はやや黄白色で芳香があり、ヒノキチオールを豊富に含有しており殺菌力と耐湿性にきわめて優れるため、俎板材として最高級にランクされる（もともとヒノキチオールは、その名に反しヒノキそのものにはあまり含まれていない）。
庭園に栽培されることがある。
変種にヒノキアスナロ（檜翌檜、学名：Thujopsis dolabrata var. hondae）がある。アスナロより北部に分布し、栃木県の日光付近を南限とし、北海道の渡島半島南部を北限とする。下北・津軽半島を中心に分布し、日本のヒバ総蓄積（アスナロを含む）の8割以上を占める[5]。ヒノキアスナロ（ヒバ）は青森県・石川県、新潟県佐渡市、北海道江差町・上ノ国町などの自治体の木に制定されている。
青森県内で産出される木材は、青森ヒバと呼ばれ、木曽ヒノキ、秋田スギと共に、日本三大美林[6]とされている。
石川県では主に能登地方に分布し、産出される木材は能登ヒバと呼ばれ、古くから建築材のほか輪島塗の木地として利用されている[7]。
また、ヒノキアスナロの品種、園芸品種として下記のものがある[8]。
名称の由来はヒノキに似ていることから「明日（はヒノキに）なろ（う）」[9][10]の意と言われているが、一部の図鑑では俗説であると否定されている[11]。この俗説から、文学作品ではヒノキになりたくても決してなれない哀れな木として扱われている[12]。
この項目は、植物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（プロジェクト:植物／Portal:植物）。 アスナロ（翌檜、学名：Thujopsis dolabrata）は、ヒノキ科アスナロ属の常緑針葉樹。日本固有種。アスヒ（明日檜）とも。
漢名、羅漢柏（らかんはく）。青森県では「ヒバ」、秋田県では「ツガルヒノキ」、岩手県・山形県では「クマサキ」、石川県・富山県では「アテ（貴、阿天）」、新潟県佐渡島では「アテビ」などと呼ばれる。
アスナロ属にはこの1種のみが現生する。化石種として Thujopsis europaea を認める説もあるが、化石記録は乏しい。
材木として利用され、原生木が伐採されるほか、昔[いつ?]から植林されている。
北米産出のベイヒバ（イエローシダー Callitropsis nootkatensis）とは同じヒノキ亜科だが、イトスギ属の樹木である。
나한백(羅漢柏, 학명: Thujopsis dolabrata)은 구과목 측백나무과 나한백속의 유일종으로, 일본 원산의 침엽수이다. 잎에 비늘 모양으로 가시가 돋친 것이 특징이며, 높이는 10m에서 30m까지 자란다. 꽃은 4~5월에 핀다. 주로 관상용으로 심지만 토목 자재로 사용하는 것도 가능하다. 일본에서는 거의 전국에 분포하지만 한반도에서는 경기도 이남 지역에 분포한다. 옛 문헌에서는 눈측백속(Thuja)에 포함시키기도 한다.
